Asudes pikemat aega vene (ja ida-slaavi) administratiivses ja kultuurilises mõjuväljas, on vadja küladel lisaks omakeelsetele nimekujudele ka venekeelsed nimevariandid, mis põlistatud maakaartidel, ametlikes dokumentides ning leiavad kasutamist kohaliku venekeelt kõneleva elanikkonna kõnepruugis. Asustusloo seisukohalt on oluline, et enamik vadja ala külade venekeelseid nimesid on vadja algupära (Ariste 1964: 168). Venekeelsed nimed on:

(1) vadjakeelsete nimede venepärased mugandused (nt. vad. Kõrvõttula > vn. Korvetino, vad. Mati > vn. Mattija, vad. Savvokkala > vn. Savvikino),
(2) otsesed või kaudsed tõlked (nt. vad. Kattila > vn. Kotlõ, vad. Liivtšülä > vn. Peski, vad. Kukkuzi > vn. Kurovitsõ),
või harvadel juhtudel
(3) mingit muud päritolu, erinedes selgelt vadja nimedest (vrd. vad. Jõgõperä ja vn. Krakolje, vad. Kõntu ja vn. Valkovitsõ). (*1)

Intrigeerivaim on vadja külanime Jarvikoistšülä ja vene Babino vahelised seosed. Rahvaetümoloogilise seletuse järgi on Babino ja lähedal asuva järve sama algupära nimi Babinskoje ozero seotud uskumuste kohaselt järves eluneva naishaldjaga (Lukkarinen 1912: 49), kelle kohta on vadja rahvaluulekogudes üles kirjutatud hulgaliselt muistendeid (jarvi-emä, vt. Ariste 1977: 152-159). Toetudes rahvaetümoloogiale on P. Ariste pidanud ka vadjapärast nime tuletatuks keelest kadunud järvehaldja nimetusest *jarvigoin(õ) 'järveline, järvelane', mille tähendussisu on püsinud ja kontrollitav venekeelse külanime vahendusel (1964: 170). Kuigi Ariste põhjendab sellist seost hüdronüümide arhailisuse, Jarvikoisjärve erilise staatusega vadja järvede süsteemis ning kaua säilinud järvehaldjakultusega, võib uurijapoolses vadjakeelse külanime etümologiseeringus siiski kahelda. Rahvaetümoloogiliste seletuste puhul ilmneb nt. eesti materjalis ilmekalt, et need ei kattu enamasti ajaloolise tõelusega.

Siiski on enamik vadja külanimedest on tähenduslikud ning hõlpus on osutada sõnadele, millest on nimed tuletatud. Tuletusalusteks ja nimeandjateks on enamjaolt loodusobjektid, looma- ja linnunimetused, samuti isikunimed. Nt. Ariste järgi on tõenäoliselt kristluse-eelsetest vadja isikunimedest tuletatud vanad külanimed nagu Iltovõõ, Itšäpäivä, Vältšüttü, Villikkala, Pontizõõ; kristlikest nimedest aga Iivanaisi ja Savvokkala (1967: 83). Viimase kohta on kirja pandud ka lakooniline nimesaamismuistend, mille järgi küla rajaja olnud Sava või Savu nimeline mees-vägilane:

Savvokkalaza õli Sava geroi. Eli ühs mees bohatteri. Tämä toozh õli tšüläZ. Tämä kooli. Tämmää nimmee päälee annõttii Savvatšülä. Perrä nõisti kuccumaa Safkina. (VE X 69 (51) < Mati, O. Ivanova, 1966 = Ariste 1977: 8).

Muistendis on jutustaja esitanud kujukalt nimede muutumisahela, mille alusel kõige lihtsamast nimest Savvatsüläst on aja jooksul saanud la-liiteline Savvokkala, mis omakorda on hilisemal ajal asendunud ametliku venekeelse Savvikinoga. Ajaloo allikaid uurides selgub, et küla on rootsi aja dokumentides tuntud Safwukala nime all: seega leiab kinnitust, et ta oli olemas kindlasti 16. sajandil, arvatavasti aga juba varem, kuigi aastatel 1618-1623 üsna mahajäetud ja inimtühi (Talve 1981: 13). On väheusutav, et mälestus Savvokkala küla asutaja kohta oleks rahvamälus püsinud üle poole aastatuhande, seda iseäranis ka seetõttu, et küla on vahepeal, vähemalt korra hüljatud. Suulise mälu ajaline ulatuvus sõltub suuresti asustuse järjepidevusest. Pärimuse püsimisele/mäletamisele on iseloomulik omakorda teatud ajaline ülempiir, millest kaugemale ajalooline mälu reeglina ei küündi. Nt. eesti 20. sajandi perepärimuse uurimisel on osutatud, et suuline mälu ulatub tavaliselt 3-5 põlve taha, haruharva ka kauem, ning pärimuse tekkimine ja katkemine on otsestelt seotud ümberasumisega, samuti ajaloo pöördepunktidega (Jaago, Jaago 1996: 19, 66-67, 70). Need tendentsid peaksid iseloomustama ka vadja pärimuses - muistend võiks seega kajastada küla taasasustamist, sündmusi peale Põhjasõda (nii nagu see on tavaline nt. eesti rahvaluules), mis on rahvaetümoloogia järgi seostatud küla algse tekkimise ja nimepanekuga. Rahvaluuleline ja ajalooline on seega mõneti vastuaolus, kuigi rahvaluulet ei pea ega võigi käsitleda ajaloo objektiivse kajastusena.

Sama jutustaja on kõnelnud analoogse loo ka Mati küla nimesaamise kohta (esimese maja ehitanud Mati nimeline mees), kuid selle muistendi teisendid on märksa konkreetsemalt ühendatud ajalooliste sündmuste, küla mahajätmise või -põletamise ning uude kohta rajamisega. Püsinud on mälestus, et küla oli varem asunud teises kohas, see hävis Põhjasõja (Peeter I sõja) ajal ning uus küla rajatud praegusele kohale:

Mie tään senneeperässi, kõõz on pantu Mativõõ tšülä, etti millõõ deeda pajatti, izzää isä pajatti. Kõõz õli sõta Pjotraa pervovo, kase tšülä õli mäe pääll, kuza on tšülämätši. Med'd'ee tšülä bõllu Mativõõ tšülä, õli Mätšitšülä. Sennee perässi õli, što mäe pääll. Mõnõttomall vootta se õli, en tää. Sis ko pantii se tšülä, sis tehtii Mativõõ tšülä. (VE IX 170 (1) = Ariste 1977: 30). (*2)

Teiste vadja külade saamislugude kohta rahvaluulekogudes andmeid pole. Mainimist leiab Luuditsa ja Savioja külade ühendamine mõisniku poolt 19. sajandi teisel poolel (vt. Ariste 1977: 31-32), samuti Pihlaala ja Jarvikoistšülä hävimine Teise maailmasõja ajal (Mägiste 1959). Ajaloolisi seiku kajastavad ka Jõgõperä külaosade (otsade) rahvapärased nimetused Hervalta ja Kunikvalta, millest esimene tähistab kuulumist mõsinikule, teine aga tsaari õukonnale (Talve 1981: 15).




Kommentaarid

*1 Mõne vadja nimekuju aluseks on arvatud ka venepärast külanime (nt. vad. Koslova < vn. Gostilovo, vad. Kliimettina < vn. Klimetino), kuid need märgivad pigem erandid, mis kinnitavad üldist reeglit.

*2 Arheoloogilisi kaevamisi pole Mati küla lähistel läbi viidud, kuid Külamäelt (Tšülämätši) on leitud sütt ja rauatagi (VE I 169 (8) < Mati, Pjotra Boranov, 1942).