Esimesed kirikud ja kabelid rajati vadjalaste asualal tõenäoliselt suurematesse asustatud punktidesse (nt. kindlused, kloostrid, mõisad), millest kujunesid aja jooksul piirkonna tähtsaimad usukeskused. Väikeste puust külakabelite ehitamise algusaja kohta täpsemad andmed puuduvad, tõenäoliselt toimus see misjonitegevuse käigus hiljemalt 15.-16. sajandil Moskva suurvürstiriigi mõju suurenemisel Novgorodimaal (vt. Pantshenko 1998). Külakabelite olemasolu kohta vadja ja isuri külades leiame kirjaliku kinnituse 17. sajandi Ingerimaa sundluteraniseerimisega seotud dokumentides (vt. nt. Mikkola 1932: 3). Osa sakraalehitisi hüljati ja hävis Põhjasõja aastatel, millele viitab 18. sajandi lõpus F. Tumanski, kui ta kirjutab kirikute varemetest ja paljudest tühjunud paikadest Peterburi kubermangus (Öpik 1970: 61). Põhjasõja järgsel ajal taastati või rajati kabelid pea kõigisse suurematesse vadja küladesse, administratiivsetes ja usulistes keskustes neile lisaks ka kirikud.(*1)

Kirikud-kabelid ning nende lähiümbrus moodustavad ala, millele on keskendunud vadja pärimuses mitmed külakogukonna religioosse ja/või ühiskondliku tähendusega kombetalitused - kirikukalendri tähtpäevade ja pühakupäevade tähistamine, ristikäigud kirikust kabelitesse, külapühad, samuti laadad ja külakoosolekud. Nii on näiteks sakraalhoonete vahetus läheduses toimunud kogukonna ühised söömingud-joomingud eeliapäeval, mida vadjalaste kombena nimetab juba 18. sajandi lõpus Fr. L. Trefurt (1785: 105-106): üksikasjalise kirjelduse kohaselt austavad vadjalased prohvet Eeliat kui karja ja iseäranis kui lammaste kaitsjat, tapavad sel päeval valge, ilma ühegi tumedama laiguta oina ning söövad üheskoos selleks puhuks ettevalmistatud hoones või kabelikohas. Eeliapäeval kabeli juures kogunemist ja küla kõige suurema oina söömist kirjeldab Lauga jõe alamjooksu isuristunud vadjalaste e. jaamide kombena ka F. Tumanski (Öpik 1970: 84-85). Sarnased eeliapäevapidustused (brattshinaD, braatshinaD, klattshina v. vakkovõ) on hästi tuntud hilisemas rahvapärimuses: selleks päevaks on külarahvalt kogutud raha v. linnaseid, keedetud ühiselt õlut ning tapetud mõni loom (vt. Ariste 1969: 105-109, ka Haavio 1960). Eeliapäeva tähistamine on kestnud kolm päeva, esimesel päeval on pidustustel osalenud ka preester. Samas tuleb tõdeda, et eeliapäev on aasta tähtsamaid pühasid olnud kogu Loode-Venemaal (vt. nt. Oinas 1969). Oina või härja ühist söömist on uurijad tõlgendanud kui jäänukit endisest ohvrirituaalist, kuigi pärimuses pole looma tapmist nii seletatud.

Peale Nõukogude võimu kehtestamist on sakraalhooned, mis olid aktiivses kasutuses veel 20. sajandi alguses, paljudes kohtades hävinud või hävitatud. Kirikuid hakati kasutama enamijaolt muul otstarbel, paremal juhul muuseumide, klubide või raamatukogudena, halvemal juhul lao- või tööstushoonetena, mis amortiseerunutena hüljati (vrd. Voronina 1993: 72-73). Puukabelid teisaldati eluhooneteks, jäeti hooletusse või lammutati. Külades kus sakraalhooned pole säilinud, teavad vanemad põlised külaelanikud siiski ka veel tänapäeval kabelite-kirikute asukohti. Pärimuskandjate mälus on nende kohtade pühadus säilinud, seda nii kirjeldustes seal aset leidnud külapühadest ja pühakupäevadest, kohaga seotud käskude ja keeldude (üleüldisemalt tabude) kui ka kabeli rajamise põhjusi selgitavate lugude (legendide-muistendite) vahendusel. Seega võib pühadus püsida ka siis, kui kultusobjektid hävivad. Veel 1998. aasta vadja ekspeditsioonil olime tunnistajaks, kuidas eakas vadja päritolu memm tegi ristimärgi ning sügava kummarduse, kui möödusime endisest kabelikohast Lempola külas.



Vaadeldes Vadja külades asunud sakraalhoonete asukohti, siis võib laias laastus vahet teha nendel kabelitel-kirikutel, mis asusid (1) küla keskel, sageli just asulat läbiva maantee veeres (pühakoda võis jagada küla sel viisil kaheks erinevaks osaks e. otsaks); (2) küla servas, piirnedes sel viisil põllu, metsa ja sageli ka kalmistuga. Omaette rühma moodustasid kabelid, mille asukoht oli (3) inimasustusest eemal - metsas, metsa ja põllu veeres, nõgudes ja lohkudes madalate ja märgade kohtade läheduses (vt. Pantshenko 1998: 70). Siinpuhul võib osutada ühele üleüldisemale tendentsile, mis iseäraliselt puudutab iseäranis just viimati mainitud kategooriat. Nimelt, rahvapärimuses on sakraalhoone asukoht, konkreetne maastikuline punkt ning loodusobjektid, mis asuvad selle lähedal, sageli eriliselt markeeritud. Tegemist on paljudel juhtudel laiemate pühaks peetud kompleksidega, kus lisaks kirikutele-kabelitele on kultusesse kaasatud ka samas asunud puud, kivid (rändrahnud) ja veekogud (allikad, ojad, tiigid). Kabeli lähedal asuvate (loodus)objektidega seonduv võib olla kultuses sama oluline või veel olulisemgi kui kristlik pühakoda. Ortodoksses külakristluses on need valdkonnad tihedalt põimunud ning 19. sajandi lõpu - 20. sajandi alguse rahvaluule üleskirjutustele toetudes traditsioonikandjate jaoks selles ühenduses kahe alge, kultuurne (inimkäega valmistatu) versus metsik (looduslik), vastandamist ei ole. Nendes paikades aset leidnud üleloomulikku laadi sündmuseid on tõlgendatud enamjaolt pühakuime või -ilmutusena, mille tagajärjed on nähtavad ümbruskonna maastikul ka tänapäeval. Just seeläbi, et sakraalne on end nende loodusobjektide läheduses ilmutanud, eristuvad (püha)paigad muust maastikulisest ümbrusest (vt. Pantshenko 1998). Selle kinnituseks ja kajastuseks on lood sealtsamast "leitud" ikoonidest ja pühakukujudest, mille teenimiseks või hoidmiseks on pühakohtadesse rajatud kabelid ning kirikud. (*2) Pühapaiku on hakatudki seejärel nimetama vastava pühaku ja tema ikooni järgi; ka kultuslikud toimingud (palvused, ristikäigud, ravimine, ohverdamine, jms) toimuvad enamjaolt nimetatud pühakupäeval, kui pühakohta ja -kotta koguneb inimesi oma ja ümbruskonna küladest.



Kommentaarid

*1 Andmeid külakabelite kohta on Pummala, Lempola, Pihlaala, Mati, Velikkä, Jarvigoistshülä, Ildovõõ, Jõgõperä. Liivtshülä ja Luuditsa küladest, samuti on olnud vadjalastele hästi tuntud Pärnäspää ja Il'l'osha kabelid ning kirikud Jõgõperäl, Kattilas, Jaamas, Il'l'oshas ja Kabrios (vt. Lensu 1930: 252-253, Ariste 1969: 50, 127-134, 1977: 28, Talve 1981: kuva 2, 4, 6, 10, 11, 14, 16).

*2 Rahvapärimuses on sakraalhoonete ehitamisega seonduv sageli üleloomuliku koega. Muistendid ja legendid annavad seletuse, miks üks või teine pühamu just selle koha peale rajati, samuti vahendavad ehitamisprotsessiga seonduvaid üksikasju (nt. kellegi sissemüürimine, päeval ehitatu lammutamine öösel, risti kinnitamine kirikutorni jm.). Ortodoksse, aga ka katoliikliku usutunnistusega rahvaste pärimuses, samuti neid rahvatraditsioone mõjutavates õpetustes, on õige pühakoha leidmist, õieti vajadust teatud kohta pühakoda rajada, põhjendatud väga sageli just seal leitud püha eseme (pühapilt, krutsifiks jms.) või seal nähtud ilmutusega.