Suvistepühade järelpäevad

Järelpäevade hulka on siinkohal arvatud iseseisvad suvistepühade järgsed pühad, mille dateeringu aluseks on suvisted. G. Kornishina üldistuse järgi võisid kevadised suured kogu küla palvused toimuda nii suvistenädalal kui ka pärast seda enamvähem peetripäevani 29. juunil (12. juulil) - seega suve algustähiseni (vrd. Kornishina 1999: 18). Miks palvuste aja määramisel kujunesid oluliseks orientiiriks liikuvad suvistepühad, sellel näib olevat mitu põhjust: memoreerimisvajadus, usk ristikiriku sanktsioneeritud püha erilisse sakraalsusesse, mõjustatus ristiusustajate propagandast ja nõudmistest.


Pensa kubermangu Valgapino küla mokshalastel oli kombeks kohe suvistepühadele järgneval päeval pidada sugukonnakuuluvusega arvestav ohvripüha. Küla 162 talu kuulusid üheteistkümnesse sugulasrühma, väiksemais 10-15, suuremais 30-40 talupere liikmeskond. Nii nagu mõnelpool toomanädala kooskäimise puhul, toodi palvuse ajaks välja suur suguvõsa vahaküünal. Palvus peeti selles peres, kus küünalt oli aasta läbi hoitud. Meestele ja naistele oli kaetud eraldi laud, vanim naiste seast luges palvusesõnad ja võttis teistelt naistelt vastu andeid. Õhtul toimus suguvõsaküünla tseremoniaalne üleandmine järgmisesse peresse, kus samuti oli kaetud kaks lauda. Kirikukombestikust kuulus palvuse juurde ikoonide käeshoidmine küünla üleandmisel ja teise peresse viimisel. Ees läksid mehed paljapäi, nende järel tulid naised (Harva 1942: 241-243).


[<I>Ras'ken' Ozks</I>]
[<I>Ras'ken' Ozks</I>]
Mordva rahvuspüha Ras'ken' Ozks. Pidulistest (üritusel osales eri hinnalguil 1500-2000 ersat nii Mordva Vabariigist kui mujalt) moodustus suur inimkett, mis ansambli "Torama" juhi Vladimir Romashkini eestvedamisel väljal võimendist kostva rahvalaulu Virev mol'an (Lähen metsa) saatel ringmängus hiiglaslikke kujundeid moodustas. I. Särg, 1999. (*)


Rohkesti on andmeid suvistejärgse neljapäeva tähistamisest, näiteks 1868. aastast Pensa piiskopkonna Saraatovi, Simbirski, Karsuni, Ardatovi ja Alatõri piirkonna ersa küladest. Kogunemised on olnud suurearvulised (märgitud on 200-400 ämbri õlle pruulimist). Härjaohverdus koos palvusega võis kuuluda ainuüksi meeste ettevõtmiste hulka. Bugulmani Kozlovkas peeti at'a-oskz 'taatide ohvripalvus' samuti ainult meeste osavõtul, ent suvistejärgsel laupäeval. Karmalkas seevastu ohverdati lammas või hani alles suvistejärgsel pühapäeval, kusjuures tegemist oli tõelise järelpühaga, kuna suviste ajal pidas kogu küla õllepidu. Siin osalesid ainult mehed, kes tõid ohvripaigale metsast pihlaka, nagu seda tehti ka õllepeo ajal. Paluti, et taevane jumal Nishke-paz annaks viljasaaki, vihma, tasast tuult ja karjaõnne (Harva 1942: 224-225). Kahele külapalvuse päevale võis veel liituda kolmandal päeval soldat ozks, mil paluti tervist ja kerget kroonuteenistust soldatiksvõetuile (Kornishina 1999: 18).


P. Melnikovi (Melnikov 1981: 91-93) kirjelduse järgi peeti suvistejärgsel neljapäeval Ange-nimelise jumaluse Ange-patjai auks naistepalvus baban-moljan (vene baba märgib siin lesknaist). Abielunaised palvuses ei osalenud. Perest peresse käies kogus grupp naisi ande: kümme kana, iga naise kohta neli muna, veidi raha, võid, koort, jahu, tangu, leiba, soola jne. Raha eest osteti lammas. Päikesetõusu ajal koguneti veekogu äärde, sinna viidi kask ja 15 kaussi pudruga. Lammast ja kanu tapma kutsuti leskmees. Rättidega ehitud kask kinnitati maasse, seisti ringi ja peeti palvus. Selle läbiviijaks oli kolm ikooni ette põlvitavat lesknaist. Palvepöördumises kordub nii paganliku (paz 'jumal') kui kristliku pühimuse nimi:

«Valitseja, paz-toitja! Jooda ja sööda meid ja anna meile palju kõike head, aga kogu rahvale tugevat tervist. Suur paz, anna, et oleksime tervise juures, anna laabumist töös ja igas toimetuses; kuhu me ka ei läheks, anna meile edukas teereis. Mida me sinult soovime, mida palume, seda, paz-toitja, alati anna meile. Emake Ülipüha Jumalasünnitaja, anna meile palju vilja, anna meile hobuseid, lehmi ja pehme villaga lambaid. Hoia, Valitseja, paz-toitja, kogu õigeusklik rahvas õela inimese, nõia eest, ära lase teda meie kallale, keera, Valitseja, tal jalad ülespidi, murra ta parem käsi ja torka välja parem silm!»

Osutades ohvritoiduga täidetud kaussidele, lausuti:

«Siin on sulle, Valitseja, paz-toitja, siin on sulle, emake Ülipüha Jumalasünnitaja, puder, leivapäts, lambaliha, kanaliha ja käkid. Võta vastu, ning seda, mida palume, anna meile.»

Alles siis, kui palvus oli läbi ja asuti sööma, tulid kohale ka mehed ja noored naised.


[Balalaika]
Rahvamaja juhataja Anna Panjushkina. Mordva ANSV, Tshamzinka raj., Pengilei k. J. Karm, 1987. (Fk 2222:83)

Suvistenädala lõpetasid kevade ärasaatmise pidustused tundon iltjamo. Nii nagu ka idaslaavi rahvastel, kuulub siia protsessioon kase ehtimise ja kandmisega. G. Kornishina (Kornishina 1999: 19) on protsessiooni nimetanud karnevaliks, kuna rongkäiku kuuluvad maskeeringud: pruudiks ja peigmeheks, taadiks ja eideks rõivastatud osalised, karud ja hundid oma rollimänguga. Lõpuks visatakse kask rukkipõllule või jõkke. Oma pärja viskab esimesena vette kevadet sümboliseeriv neiu. Kui teiste tütarlaste pärjad vettevajumise või vee peale jäämisega kuulutavad nende isiklikku õnne, siis kevadeneiu pärja vettevajumine tähendab ebaõnne kogu seltskonnale.


Suvistepühadega lõpeb kevadine lauluaeg, eriti kehtib see moksha külade kohta ning on tunnuslik teistelegi Volga rahvastele. Sellest kirjutab K. Samorodov ja toob ka ühe kevade ärasaatmise juurde kuuluva laulu sõnad. Kevade ärasaatmise on ta dateerinud suvistejärgse pühapäevaga.

Kevad, kevad kaunis!
Me saadame sind
soola ja leivaga,
hea sõnaga.
Et saabuks hea suvi.
Las tulevad soojad vihmad,
tasased, mitte kurjad äikesed,
las tuleb hea viljasaak,
kasvab pilvena põld.
Et sünniks palju poisslapsi.
(Samorodov 1980: 77-78)


Unicode

KOI-8


Religioonivaenuliku riigipoliitika survel taandus palvuste pidamine, varjates end metsasaludesse ja kauemini säilides perifeersetes külades. "Ozksid on tugevasti muutunud ja osaliselt üle võtnud traditsioonilise rahvateatri esteetilise funktsiooni," kirjutab N. Bojarkin (Bojarkin 1995: 20-21). Eeliseid kasutuses püsida ning edasi areneda oli meelelahutusliku, lõbustusliku funktsiooniga kombestikul. Üksikasjaliselt on karnevalielementide vohamise ilminguid suvisteaegsest naistepeost välja kasvanud ning kokkuleppelisel ajal peetava kevade ärasaatmise tseremoonia puhul kirjeldanud V. Brõzhinski (Brõzhinski 1985: 81-92). Rahvakogunemised toimuvad keskustes väljakul, tähelepanukeskmes on improvisatsioonilised stseenid ja rollimäng, mida esitab hobuseks maskeeritu. Hästiõnnestunud stseene korratakse ka järgmistel aastatel. Traditsiooniliste etteastete hulka kuulub hobuse kõlbulikkuse hindamine ostu-müügi stseenis. Atjashevski rajooni Sabantshejevi külast pärit andmetel kuulus siia ka hobuse söötmise stseen: nürihambune loom keeldus heintest ja kaertest, teda toideti kisselli ja kookidega, mille peale hobune kostis «Shpashiba!» ('Aitäh!') Järgnes hobuse kündmapanek, mis lõppes sellega, et hobune rakendas peremehe adra ette. Temnikovi rajooni Podgornoje Konokovo külast on teateid, et karnevali korraldajaks ja hobusemeeste juhiks oli kolhoosi esimees. Sisuliselt oli nõukogude korra ajal tegemist kevadiste põllutööde lõpu peoga. Rollimängus on pidutsemiste puhul eestvedajaiks ja vanapäraste kombestikuelementide ärakasutajaiks vanemaealised naised. Mordvamaa metsasemates piirkondades kuulub pidustuse kavasse veel Kevade - peast jalatallani rohelusse mässitud kuju - ilmumine pidutsejate sekka. See tava on küll laialt tuntud olnud nii ersade kui mokshade seas, kuid folklorismiavaldusena autentsest folkloorist kaugenenud. Kevade rolli mängivad noormehed, igalt tänavalt üks, reipa muusika saatel hüppavad üksteise järel põõsastest välja metshaldjaid kujutavad poisid ja tüdrukud, jne. (vrd. Brõzhinski 1985: 90).


[Obene]
Hobune harkadraga. Mordva ANSV, Kovõlkino raj., Novoje Pshenevo k. J. Karm, 1985. (Fk 2131:161)

Kombestikuelementide püsimisest aktiivses kasutuses tänapäeval on teateid ka käsikirjalistes allikates. Näiteks Kotshkurovi rajooni Sabajevo külas ja Dubljonki rajooni Povodimovo külas käivad kevadsuve aja saabumise puhul ringi naisterõivais mehed ja meesterõivais naised (EA 218: 348). Zuhovo-Polenski rajooni Novoje Badikovo külas lähevad noored jõe äärde, punuvad pärjad ja viskavad vette, nagu on tehtud ammustel aegadel. Kui pärg upub, tähendab see surma. Kooskäimise nimetus on tuhmunud: moksha kizon ilhtema tähendab tõlkes suve ärasaatmist (EFA, soome-ugri 1, 10). Teisal on nimetatud vaid päeva otstarvet: «Üks päev on niisugune, kui suvi algab. Noorus koguneb, lauldakse, pannakse pärjad pähe. Läbi pärja suudeldakse (tüdrukud omavahel), et oleks hea läbisaamine. Karmoshka mängib, mängitakse mitmesuguseid mänge.» (EFA, soome-ugri 1, 19). Meelelahutusliku noortepeona on kevade ärasaatmise kombestikul eeldusi püsida ka 21. sajandil.





Märkus:

* Ras'ken' Ozks on ühteaegu nii usuline kui poliitiline sündmus. Aastasadu tagasi peeti seda püha siis, kui uus põlvkond oli suureks kasvanud, umbes iga 25 aasta järel. Rahvas tuli kokku, toodi ohver ja paluti jumalatelt õnnistust ning arutati rahva elus olulisi küsimusi. (vt. http://www.suri.ee/il/99/3/)























Link seisuga 01.2001