Suur paast ehk lihavõttepaast

Vene-õigeusu kirikukalendri suure paastu aeg algab maaslenitsa järgse nädala esmaspäevast ning kestab lihavõttelaupäeva keskööni. Kuupäevaliselt on see seitsmenädalane ajavahemik määratletav jooksva aasta kuukalendri (lunatsioonide) alusel nagu teisedki kevadiste liikuvate pühade tsüklisse kuuluvad tähtpäevad ning perioodid.


Kirikukalendris toob Kristuse kannatuste ja ristisurma aja lähedus kaasa tõsidust, loobumust ja askeetlikkust. Mordva põlisusundis on seevastu tegemist optimistlike kevade vastuvõtu meeleoludega, mis lausa nõuavad rõõmsat väljaelamist. Nii pole saanudki toimuda kombestiku sisulist ühtesulamist ega kohastumist. Mordva rahvakalendri suure paastu aegsetes lõbustustes puudub vaoshoitus, jätkub kevadeootus, päevi täidavad rõõmus elevus, pidutsemine, kooskäimised. Suure paastu aegset melu on kombestiku-uurijad nimetanud ilmekaks näiteks mordvalaste kaksik-usust.


[Koolipljaska]
Koolilõpupidu Staroje Pshenevo keskkoolis. Tshastushkade lauljad. Mordva ANSV, Kovõlkino raj., Staroje Pshenevo k. J. Karm, 1985. (Fk 2131:15)

Suure paastu aeg on lauluaeg. Loitsuliste laulude taandudes on tõusnud noortesuhteid kajastavate ning lembetundeid väljendavate laulude osatähtsus. Lühikestes, 2-8 värsi pikkustes osalt improvisatsioonilistes tshastushka tüüpi laulukestes tõstetakse esile lähikondsete iseloomujooni ja taunitavaid omadusi. Selliseid laulukesi esitavad noored küla pidi kõndides iga maja juures. Laulu juurde kuulub refrään. Kevadelaulude nimetuse viianamat varjus võib aimata nende kunagist tähendust (vii 'jõud'; anama 'anuma, paluma'). See tähendus on ajapikku tuhmunud, muutunud on ka sõnakuju (mdE vaihanat, liiamat; mdM tojamat, dojamat jts). Tshastushkataolisi laule on mordvalastelt fikseeritud juba 19. sajandi lõpul, kuid vanad mordva nimetused olid kasutusel veel 1960. aastatel (Samoshkin 1972: 213-216). Konkreetse isiku kohta lauldavates vaihanat-laulukestes leidub üsnagi otseseid ja robustseid adressaadile suunatud väljendeid, näiteks «küürakas siga Olga», «kuri koer Dunja», «lehmasitanäoline Nastasja» jts (Brõzhinski 1985: 105).


Nõukogulik kristlusevastane ideoloogia soosis sisult sotsialistliku ja vormilt rahvusliku kultuuri edendamise programmi raames ka kevade väljakutsumise tavandit (mdE tundon seremat, mdM tundan tedremat 'kevade kutsumine'). Organiseeriti lavastuslikke rahvapidustusi, ürituse kalendaarne määratlemine oli kõrvaline. Lõokeste saabumise pantomiimilisi stseene kujutati lumevabadel künkaservadel, lamedatel katustel jne. Toimusid värvikais pidurõivais neidude etteasted. Sellekohaseid teateid on Tengushevi rajooni Shoksha külast, Kuibõshevi oblasti Bolshoi Tolkai külast jm. V. Brõzhinski on seda tutvustanud kui rahvadraama folklorismi-ilmelist lavastust, kus grupp esinejaid võtab väljakul kohad sisse. Grupi eesotsas seisab tütarlaps, hoides ettesirutatud kätel taignast küpsetatud lõokesekujulist kakukest. Tema taga seisab suurem tüdruk, kahel pool kiiluna teised tüdrukud. Käte lehvitamisega imiteeritakse lindude lendamist. Pantomiimilised stseenid vahelduvad kahe eri kõrgusel paikneva grupi lauludialoogiga. Üks grupp (sealhulgas pealtvaatajad) kujutab lindude kutsujaid, teine - linde. Esimese grupi liikmed küsivad, käsi «lindude» poole sirutades, kuidas neil läheb, teine grupp vastab «tiibu lehvitades», et elu on kehv, süüakse kollast liiva ja juuakse roostevett. Esimene grupp kutsub neid seejärel endi poole, kiites oma nurmesid laulusõnadega:

«Meie maa on viljakas, seda kosutab soe vihm, päike paistab pea kohal, viljarõugud on kui metspardid, rukkihakid on kui valged haned.»

Seejärel jookseb linde imiteerivate neidude grupp «tiibu» lehvitades nende juurde ja kõik astuvad ühisesse ringi (Brõzhinski 1985: 102).


Suure paastu neljanda nädala kolmapäevaga seoses on kirjeldatud sünkretistlikku ristikujuliste küpsetiste valmistamise kommet. Nendesse pandi viljateri, münte, riste, söetükikesi. Ardatovi rajoonist pärit teadete järgi (Niit 1969: 24-25) võeti kaks lamedaks rullitud taignatükki ja asetati ristamisi, ristumiskohta poetati erinevaid viljaliike: rukist, kaera, hirssi, kartulit, nisu. Ristikujuliste küpsetiste arv pidi olema vastavuses pereliikmete arvuga. Niisugune maagiline toiming pidi tooma õnne perele ja tagama hea viljasaagi.


Kuigi paastuaeg ei välistanud rõõmsameelset kevade vastuvõtmist, surus see oma pitseri toitlusele. Loomsete toiduainete, osalt ka kalatoitude söömise keelu tõttu jäi toidulaud kevadtalvel veelgi kehvemaks, kui see muidu oleks olnud. Tänini peetakse kinni nõudest suure paastu aegu mitte abielu sõlmida, teadmises, et see abielu ei oleks õnnelik.