Lihavõttepühad

Lihavõtted ehk ülestõusmispühad on kevadiste liikuvate pühade tsüklis kõige olulisemad ning traditsiooniderikkamad pühad, tähistades Kristuse ülestõusmist surnuist. Nende pühade suurus ja tähtsus kajastub ka nimetuses: mdM otshizhi (otsju 'suur', shi 'päev'), mdE inetshi (ine 'suur', tshi 'päev'; vene k. velikden'). Pühitsetuna mordvalaste seas alates 18. sajandist, on lihavõtted endasse sulatanud ristiusueelseid rituaale, saanud mõjustusi ka venelaste jt. ümberkaudsete rahvaste kalendritavandist, samuti mõjustanud teisi rahvaid ning allunud üksiti kirikukaanonite ühtlustavale mõjule. Neist muutustest ja vastastikustest mõjustustest on pikemalt kirjutanud lihavõttepühade näitel N. Mokshin (Mokshin 1998: 178-184).


Vanapärasest mordva kevadpühatähistusest 18. sajandi II poolel leidub mitmeid kirjeldusi U. Harval (Harva 1942: 213-214), kes vahendab kirikutegelaste kurtmisi, et vastristitud mordvalased võtavad kirikutähtpäevadel ette ohvritoiminguid. Juttu on varsa ohverdamisest, kusjuures ohvriloom osteti aasta-paar varem ning peeti taludes nuumal. Ohvripäeva on kirjeldatud kui mitmesuguste riitusetoitudega kokkutulekut, millest võtsid osa nii mehed kui naised.


[Ahi]
Elamu ahju suu pena kud kurgo ja alus pena kud vasta. Mordva ANSV, Zubovo Poljana raj., Mordovski Pimburi k. J. Karm, 1984. (Fk 2086:70)

Taunivalt on kirjeldatud koduseid palvusi. Koguneti kellegi peresse, lauale olid asetatud pirukad, munad, õlu ja meejook, keegi vanemate inimeste seast astus laua juurde ning pöördus palvesõnadega «suure päeva jumala» poole. Ohvrianniga liiguti õue, poetati leesütelegi liha- ja leivatükikesi ning sõnadega: «Suure päeva jumal on meie tuppa tulnud» asuti taas toidulaua ümber. Samade sõnadega toimus ka munade jagamine kohalolijaile. 18.-19. sajandi kombekirjeldustes vihjavad mitmed seigad ristiusuvälistele - paganlikele tavadele. Kummardamine palvuse ajal põhjakaare suunas on seosesse viidav esivanematekultusega, kummardamised läve ja kolde kohale viitavad pöördumisele hoones asuvate kaitsevaimude poole. Vanapärane on ka kogu küla meejoogi-pidu. Meejoogi pruulimisest tõid ratsahobustel tseremoniaalselt teate kaks noormeest, seejärel siirdusid mehed kuhugi talusse jooki maitsma.


Lihavõttepühade vastuvõtutseremooniat ja ärasaatmist on mordvalastel peetud venemõjuliseks (Harva 1942: 215-216). Saabuva püha isikustatud rollis esinev neiu siirdub ida poole küla, samasse suunda liiguvad õllepangega pidurõivais külaneiud. Külaväraval lauldakse, kuni nähtavale ilmub ammuoodatu, suure päeva või taevajumala tütreks nimetatav neiu. Teda kostitatakse õllega ning tuuakse laulu saatel kohale, nii käib ta kõrgema jumaluse esindajana oma saatjaskonnaga perest peresse kogu pühadenädala.


[Kirik]
Külavaade: paremal kirik, mis töötas viimati 1933 a; esiplaanil XX saj. algul ehitatud ait, vasakul koolimaja. Mordva Riikliku Ülikooli õppejud N. Mokshin seisab kohal, kus veel XX saj. esimestel aastakümnetel oli paju, kuhu külarahvas tõi andeid (vt. «Zhivaja Starina» 1914, Jevsevjevi artikkel). Pensa kub., Krasnoslobodski mk., Valgapino k. (Mordva ANSV, Kovõlkino raj.) E. Saarde, 1965. (Fk 1437:232)

Pühade ärasaatmine külast toimub lääne suunas. Nüüd laulavad neiud taevajumala tütre saatmisest tagasi oma isa koju, lubades talle järgmisel aastal taas vastu tulla. Hüvastijätt lõpeb õllepakkumise ja kummardustega, seejärel lahkub neiu põlde pidi ning tema saatjad lähevad tagasi külla. See tava on olnud üldine, ent mitte päriselt ühetaoline. Näiteks võis siia kuuluda kogunemine kase juurde, kusjuures kask ehiti riideribade ja munakoortega, või koguneti peatänavale, või korraldati kodune pidulik söömaaeg. Mokshalastel on kombeks olnud pühade ärasaatmisel ka püsse paugutada.


Ersalaste kombestikust on teated lihavõttepühadeks küpsetatud leiva laualhoidmisest pühadeaja lõpuni. Hiljem, suvivilja külvi ajal, jagati see leib hobustele - komme, mida tavaliselt on järgitud seoses aastavahetusega, et eelmise aasta viljatulu kanduks järgmisesse aastasse. Tulede süütamist, taevajumala saadiku või tütre saabumist ida poolt ja lahkumist läände on usundiuurijad seosesse viinud päikesekultusega. Oletatud on mordva muistse päikesepüha olemasolu, püha ise võis olla algselt dateeritud kevadise aastajaotustähise - pööripäevaga (Kornishina 1999: 16).


Päikesepüha edasiarenduseks tuleb pidada ka V. Brõzhinski (Brõzhinski 1985: 78-79) kirjeldatud suure päeva ehk suure päikese rollis esineva noormehe tseremoniaalset saabumist külasse. Põllutööde algust kuulutava agraarpüha kohaletoojaks ning väljakuulutajaks valiti noor esinduslik ratsamees hiiruhallil või valgel «päikeseratsul». Külla saabuvat ratsanikku koguneti tervitama, teda kostitati koduõllega ja pidutseti koos temaga kogu pühadenädala, seejärel aga saadeti auavaldustega küla taha, lasti püssi ja sooviti, et neid suuri päevi ikka jälle oleks.


Esivanematekultus kuulub mordvalastel lihavõttepühade juurde nagu venelastelgi, ent on, võrreldes vene kombestikuga, vahetum ja konkreetsem. Esivanematekultuse ilmingute suurt osatähtsust mordva kevadpühadekombestikus on esile tõstnud N. Mokshin (Mokshin 1998: 178-184) ja G. Kornishina (Kornishina 1999: 14-15). Esivanematelt paluti häid põllusaake, karjakasvu, inimeste kaitsmist haiguste ja kõige halva eest. Kalmistul pöörduti kadunukeste poole, paludes neil külastada kunagist kodu, kümmelda nimelt nende jaoks köetud saunas, maitsta toite ja jooki. Kodus kaeti kaks lauda - mees- ja naispoolele, süüdati esivanematele määratud rituaalne küünal. Pärast kodupalvust käidi läbi teised sugulaste pered, nn [esi]vanemate mütsi sisse poetati kadunukestele keedumune, raha jm. Päikeseloojangu eel saadeti nad taas ära ja paugutati püssi, et nende teed kurjadest jõududest puhastada (Kornishina 1999: 14-15). Piirkonniti on surnute mälestuspäev - mdM kalmolangon shi või mdE tshi 'kalmu päev' - olnud erinevatel aegadel, näiteks Pensa kubermangus laupäeval pärast lihavõttepühi. Esivanemate hingesid usuti kodudesse saabuvat eelmisel päeval, traditsioonikohaselt oldi sel puhul kogu öö ärkvel (Devjatkina 1998: 115). Pensa kubermangu Gorodishtshe mailt on teateid suure esiisade küünla kohta, mida hoiti selles talus, kuhu kadunud esivanemad mingil aastal lihavõttepühi tähistama paluti (Harva 1942: 244-251).


T. Devjatkina käsitluses (Devjatkina 1998: 117) on kevadine surnute mälestuspüha määratletud lihavõttejärgse pühapäevaga. Kirjeldatud on omapärast traditsioonilises loodusmaastikus toimuva ohvripeo ja kalmistupüha kombinatsiooni. Kalmistule kogunenud ohverdasid siin hobuse, kelle nahk riputati risti peale, siin valmistati ka toitu ja hüpati üle tule.


Üsna juhuslik näib olevat seos naistepalvuse pidamisega, ometi on selle toimumist määratletud neljanda lihavõttejärgse nädala laupäevaga. Salava ozks 'salajane ohvripalvus' korraldati rikkalike toitudega: külast koguti jahu, mune, võid, küpsetati leiba, palvusepaika saabus viimasena taat, kes tõi kaasa lamba, paja ning puuhalge. Lamba veri lasti tilkuda kivi alla, sinna maeti hiljem ka looma luud. Palvepöördumises taodeldi viljaõnne (Harva 1942: 240).


[Lihavõttekroon]
Lihavõttekroon kadila muuseumis (ersa). Mordva ANSV, Bolsheberezniki raj., Gusentsõ k. J. Karm, 1987. (Fk 2222)
[Lihavõttekroon]
Lihavõttekroon pane kadila. Mordva ANSV, Kovõlkino raj., Staroje Pshenevo k. J. Karm, 1985. (Fk 2131:190)

Tänapäevaks on pühadetavand ühtlustunud ja läbi põimunud kirikukombestikuga, ent püsinud 20. sajandilgi küllalt rikkalikuna. Teateid on õlgedest laekaunistuste tegemisest lihavõtteks. Kaunistuse ülesriputamise koht on pühasenurga ees laes. Kaunistada võidakse ka seinu (EA 244: 167). Sobivate õlgede puudumisel õleseadete valmistamiseks on hakatud dekoreerimisel kasutama jõuluehteid (EA 224: 220, 233).


Koduste ettevalmistuste hulka kuulub munavärvimine sibulakoortega, mida juba talvel selleks otstarbeks varutakse. Piirkonniti eelistatakse pühademune punaseks värvida, peale joonistatakse ristikesi.


Varahommikul, kui kogu öö vastu esimest lihavõttepüha on kirikus oldud ja jumalateenistus lõpeb, käiakse ümber kiriku. Seejärel päikesetõusu ajal koju siirdumisel olevat näha, kuidas päike tantsib - kõigub siia-sinna. Kodus käiakse küünlaga ring ümber majapidamise, et kõike halba eemale tõrjuda. Suitsutatakse ka viirukisuitsuga, nagu on nähtud tehtavat kirikus, ning tõmmatakse uksele ja akendele tõrjemaagilisi ristimärke.


Mõnes piirkonnas käivad lapsed tänapäeval esimese lihavõttepüha hommikul perest peresse, sõnadega «Kristus on üles tõusnud» suudeldakse vastastikku. Suudlemiskommet on asendamas maiustuste (kompvekid, küpsised) jagamine tervitajatele. Päeval käiakse sugulaste pool külas ja võetakse neid omas kodus vastu. Valmistatakse paremaid toite, traditsioonilised on lihatoidud. Vahetatakse pühademune. Kirikus pühitsetud lihavõttemuna tavatsetakse pühasenurgas alal hoida järgmiste lihavõttepühadeni või kauemgi. Öeldakse, et pühademuna ei rikne, ja kui munakoored kanadele anda, hakkavad need paremini munema.


[Kiik]
1984. a. lihavõtteks püstitatud kiik. Suurem kiikumine toimus kolm päeva pärast lihavõtet. Mordva ANSV, Kovõlkino raj., Mordovskie Avgurõ k. J. Karm, 1985. (Fk 2131:26)

Pühademune võetakse kaasa lihavõtteks ehitatud kiige juurde. Siin toimub munaveeretamine. Üks munamäng on selline: pannakse maha kolm muna ja püütakse neid 5-6 m pealt munaga või kummipalliga tabada. Tabaja saab muna endale. Suurem kiigepidu on kolm päeva pärast esimest püha, lihavõttenädalal. Kogunetakse ka poodide juurde juttu ajama ja laulma (EA 218: 348-349; EFA, soome-ugri 1, 19/21). Kovõlkino rajooni külades toimub H. Sarve andmetel kolm päeva peale lihavõttepühi suurem kiigepidu (EA 224: 233).


G. Kornishina (Kornishina 1999: 16) kirjeldab pühade ärasaatmise kommet tänapäeval Samaara oblasti Isaklini rajoonis. Külast kogunetakse kunagisele mesila-platsile, kaasas lindikeste, värviliste riidelapikeste ja paberlilledega kaunistatud puuoks, pirukad, kakukesed ja munad. Metsas süüakse ja lahutatakse meelt, kaunistatud oksad jäävad kokkutulekupaika maha.