Vetehaldjas (mdEM Veden' kirdi; ved' 'vesi', kirdems 'hoidma'; mdM Ved'azorava; mdEM azor 'peremees, perenaine', ava 'naine, ema'; mdEM Ved'mastorava; mastor 'maa').
Vetehaldjas on veekogude, vihma, kõigi veetaimede ja kalade kaitsja. Ta on kogu maa hoidja ja kaitsja *maaisanda Mastoron' kirdi tütar, kes elab kaugel meres või ookeanis (mdE ineved', mdM ot's'uved' ’suur vesi’). Eepilistes lauludes kujutatakse vetehaldjat antropomorfse olendina.
Moksha pärimuse järgi on vetehaldjas aja- ja päikesejumala Shkai abikaasa. Ersa pärimuses on Veden' kirdi täidlane hõbedases rüüs ja kogresabaga naine, kes oskab kalade keelt (kõige paremini valge särje keelt) ning tunneb kõiki maa-aluseid teid. Vetehaldjas kuulutab oma tulekut ved'avade juurde kuljuse helinaga, mida kuulevad ka inimesed maa peal.
Vetehaldja mehe Ved'mastorpazi sünnitas Nizhni Novgorodi kubermangu ersade pärimuse järgi põldude kaitsja *põlluema Paks'a Pat'ai (Ange Pat'ai kolmas tütar). Ved'mastorpaz abistab oma naist merede, jõgede, järvede, allikate ja kaevude valitsemisel.
Vetehaldja poole pöörduti harvemini kui ved'ava poole. Juhul kui ved'ava ei saanud aidata, palvetati Veden' kirdi poole, näiteks silmahaigustest vabanemiseks. Käidi ka allika juures loitsimas ja allikaveega silmi pesemas.
Vetehaldja poolehoiu võitmiseks kaeti vee äärde laud. Enne rituaalset söömist palvetati ning lisaks abipalvetele lubati osa toodud toidust saata vetehaldjale merre Volga (md Rav) jõge pidi.
Vihma kohta ütlesid mokshad: vetehaldja seeme tilgub (mdM Veden' kirdi s'ora putn'ai). Noored naised tulid vihma ajal õue, et vetehaldjas aitaks neil kiiremini rasestuda ja kergemini sünnitada.
UPTMN.T. 7, tsh. 3. Kalendarno-obrjadovyje pesni i zagovory. Saransk 1981;
Mainof, W. Les restes de la mythologie Mordvine // Journal de la Societe Finno-Ougrienne. Helsingi 1889.