Vesi


Vesi (mdME ved').

Ersade ja mokshade ettekujutustes on vesi elu ja maagilise puhastumise allikas. Meri või ookean mdEM Ineved' (ine ’suur’) on kõige olemasoleva algaine.

Muinasjuttudes on levinud eluvee motiiv, mille abil surnud tegelane ellu äratatakse. Müütilises laulus jutustatakse kolmest õest, kes päästsid eluveega (mdE eri ved') surmast oma venna. Eluvee asukohta teavad surnud esivanemad, kuna arvati, et see asub allilmas. Ersa laulus “Uroz Tat'usha” (Vaeslaps Tat'usha) läheb tüdruk surnud ema juurde, kes muretseb talle eluvett. Eluvee asukoht on teada ka neile, kes on võimelised muutuma linnuks ja pääsema sinna, kuhu tavaline inimene ei suuda jõuda.

Vee, allikate ja lätete austamisele viitavad *vee-ema Ved'ava ja *vetehaldja Ved'mastorava poole palvetamine ja neile ohvrite toomine. Tavanditoit visati vette või maeti palvuste ajal jõe äärde. Üleminekuriitused nagu sündimine, surm ja pulmad on seotud rituaalse pesemise ja puhastavate loitsudega (saun, mõrsja käik allika või vee äärde). Arvati, et vesi peseb maha deemonlike jõudude põhjustatud hädad. Mälestamispäeval viidi hauale vett, et surnul ei oleks teises ilmas janu.

Veelt paluti abi silma- ja muude haiguste (laialt on levinud vee peale nõiasõnade lugemine haigete ravimiseks), lausumiste, ärategemiste ja armumaagia puhul (mdE ezhdema ozolmat): malmpotti kallati kuum vesi ning lausuti loits Ineved'ile, et ta ei annaks tüdrukute südametele rahu. Veelt palusid abi ka lastetud naised ja noorpaarid.

Esimestel vihmapiiskadel arvati olevat kosutav jõud, mis parandab inimese tervist ja soodustab kasvamist - sellepärast saadeti lapsed ja ka täiskasvanud esimese kevadvihma ajal välja. Tüdrukud pesid valevuse saavutamiseks vihmaveega nägu.

Kolmekuningapäevale eelneval ööl allikast (tänapäeval ka kraanist) võetud vett peetakse imettegevaks. Eriti väärtuslik on samal hommikul võetud vesi. Kolmekuningapäeval käiakse vett ka kirikus õnnistamas, kuna see andvat veele veel rohkem pühadust. Usutakse, et püha vesi ei rikne ning seda raviomadustega vett nimetati ved'br'a (mdEM ved' ’vesi’, pr'a ’pea’). Selle veega pestakse nägu, seda antakse juua haigetele inimestele ja loomadele, seda piserdatakse majja, kaitsmaks kodu halbade jõudude eest. Püha vee abil sunnitakse vastsest majast või korterist lahkuma sealne Kudava (vt *Majahaldjas).

Raviomadusi omistati ka ikoonide ja uksepiitade pesemisveele. Surnupesuvett peeti aga ohtlikuks ja see kallati õue vähekäidavasse kohta. Eriline tähendus oli lumesulamisveel, milles püüti supelda suurel neljapäeval. Samal ajal võeti vett kolmest allikast ning käidi lätte juures “lepitamas”.

Pärast iljapäeva (20. juuli (2. august)) ei tohtinud supelda (mdM sejel's' ved' s'är's' ‘siil kusi vette’). Keelatud oli vette sülitada või kusta (mdM at'atnen' sel'mosnon s'är'sait' ‘kused esiisadele silma’), kuna esivanemad vihastasid selle peale ja võisid keelurikkujat karistada.

Vett kasutati *ennustamistel, ka jaanilaupäeval. Nõia eemale peletamiseks jäeti kaaneta potti keedetud vett. Pandi tähele, et kui keegi tuleb vastu või läheb risti üle sinu tee täis veeämbriga, toob see õnne. Kindlustamaks edukat teekonda on siiamaani kombeks panna lauale veeklaas.

Unenäoseletustes tähendab saunas pesemine haigust, üle vee minemine surma, sogane vesi pahandust, sügav ja puhas vesi pikka ja õnnelikku elu.


Kirjandus:

UPTMN. T. 1. Epitsheskie i liro-epitsheskie pesni. Saransk, 1963;
UPTMN. T. 7, tsh. 3. Kalendarno-obrjadovye pesni i zagovory. Saransk, 1981.