Tantsukodu, jõulukodu (mdM kshtiman' kud, mdE kishtiman' kudo; mdM kshtims, mdE kishtems 'tantsima'; mdM kud, mdE kudo 'maja'; hiljem mdM roshtuvan' kud, mdE roshtovan' kudo; mdM roshtuva, mdE roshtova 'jõul').
Tantsukodus korraldati pidu koduloomade kaitsjate (Kardazava, Jurhtava, Kudava) auks. Kristlike jõuludega tantsukodul seost ei olnud. Veelgi enam, paljud seal kõlanud laulud sisaldasid teravat satiiri kristlike kirikuteenrite kohta.
Pidu algas talvisele pööripäevale eelneval ööl. Vanasti oli see üks põhilisi viljakuse ja külluse pidusid ning noortele omamoodi pärimuse omandamise kool. Usuti, et mida rohkem rahvast koguneb tantsukodusse, seda paremini head soovid mõjuvad. Peomaja peremeestele langes osaks au ja maja kshtiman' kud peo korraldamiseks andmine tagas neile õnne. Oluline oli ka piduliste riietus - hooletult riietatuna tantsukodusse tulekut peeti halvaks endeks.
Ätid ja karjased viskasid tantsukodusse tulles salaja eeskotta peotäie vilja. Ättide ja karjaste rituaalset söömist saatis (või eelnes sellele) laulmine. Soosingut taotleva ühislauluga paluti saata ohtrat viljasaaki, perekonna suurenemist ja karja sigimist. Kohustuslikuks toiduks oli keedetud seapea. Ühega muistsetest rahvapillidest (mdEM fam 'torupill', mdEM n'udi 'topeltklarneti laadne pill', mdEM garze 'viiuli laadne pill') saadeti seale pühendatud rituaalset tantsu (viisil Tuva ‘siga’). Siga kehastas maa ja koduloomade viljakust.
Õhtusöögi ajal mõistatasid noored viljakusteemalisi mõistatusi. Pärast söömist ja lauaäärsete tänulaulude laulmist algasid noorte tantsud. Tingimata tantsiti rituaalseid tantse küünarnukist painutatud ülestõstetud kätega (päikese poole pöördumine). Tähtis koht oli tantsumängul “Karutants” (mdM ofton' kshtima), mida saadeti fam i, n'udi ja garzega. Mäng on tuntud tänapäevalgi, kuid see on kaotanud seose tavandiga (samas on tänini säilinud nimetused mdM ofta at'a 'karuätt', mdM ofta 'karu', mdM ofta at'an' c'ora 'karuäti poeg'). Saraatovi kubermangus saadeti 20. sajandi alguses karutantse erootiliste lauludega. (Nende laulude laulmist tantsukodus tõestab nende säilimine Moksha ja Insari jõe vahelisel alal.)
Peo haripunktiks olid öised tantsimised. Mängiti mitmesuguseid jõulumänge: “Põrsaste väljaajamise” (Tuvon' panemat) mängu ajal pani üks poiss selga tshapani ('talupoja suvine ülerõivas') ja kehastas äsjasünnitanud siga, väiksed lapsed mängisid põrsaid, keda teine poiss piitsaga tshapani seest välja ajas. “Oina nülgimise” (Borant' kedents vatkamats) mängus tiriti poisil püksid jalast ja särk seljast. “Mesilastaru” (Neshkovele) mängides pandi poiss nurka seisma ja loobiti teda õlgedega, lõpuks pandi õled põlema. “Hobuste rautamise” (Alashan' botkama) ajal istuvad poisid ja tüdrukud pingil, üks poistest seisab pingi peal ja lõikab viiskude äärised ära.
Tantsukodus toimusid ka mitmesugused ennustamised.
Komme üürida oma kodu kshtiman' kud peoks välja eksisteeris moksha külades kuni 1950. aastateni. Ruzajevka rajooni Levzha, Suzgar'a ja Perhl'ai külades on tantsukodu peo traditsioon säilinud tänini külaansamblite folkloorilavastusena.
Pamjatniki mordovskogo narodnogo muzykalnogo iskusstva. T. 1. Saransk 1981.