Mälestamine, mälestuspäeva pidamine (mdME pominkat).
Mälestuspäeva pidamine peegeldab usku hauatagusesse maailma ja seost surnute ja elavate vahel. Vanade tavade järgi toimus mälestamine kuuel järjestikusel laupäeval. Ristiusu vastuvõtmise järel hakati mälestamispäevi tähistama vene kombe kohaselt (kolmas, kuues, neljakümnes päev). Kuid mitmetel mokshade ja ersade asualadel järgiti ka vanu tavasid. Tambovi kubermangus korraldati üks lisa mälestuspäev - viis päeva pärast surma. Saraatovi kubermangus ei tohtinud enne mälestuspäeva magada. Mitmes kohas pandi mälestamise kolmandal päeval surnu jaoks aknalauale toitu.
Kõige olulisem on 40. päeva mälestamine - mdE kulõn' pora ('surnute aeg'). Arvati, et surnu hing jääb koju 40 päevaks, sööb ja joob sugulaste ringis ning alles selle aja möödumisel läheb teise ilma. Itkudes räägitakse, et inimese hinge järele tuleb ingel ja viib ta kohe taevasse. 40. päevani järgiti erinevaid keelde: ei tohtinud põrandat pühkida, et mitte vigastada surnu jalgu; millegagi lapse hälli katta, et kiigutamisel surnut mitte kattega puudutada. Gorodishtshe maakonnas hoiti selle päevani laual tass ja lusikas ning lauas koht surnu jaoks.
40. päeva mälestamise lõpus saadeti surnu kodust ära. Ersad ja mokshad sooritasid sel puhul mitmesuguseid lokaalsete iseärasustega kombetalitusi. Tambovi kubermangu mokshad läksid mälestamisele eelneval päeval surnu hobusega metsa, et raiuda maha puu, mille ees hobune seisatas. Kodus lõigati selle küljest puupakk vastozama mokor' ('istumise känd'), millele pandi mälestuspäeval istuma surnu rolli täitja (*Vastozai). Saraatovi kubermangus sõideti enne mälestuspäeva hobusega kalmistule surnut ja esiisasid koju kutsuma. Surnu jaoks tehti valmis ase ja pandi surnu rolli täitja sinna istuma. Mõnikord tehti enne mälestuspäeva sauna, kutsudes münti kraapides ja iga surnu nime hüüdes surnut ja esiisasid pesema. Selle sauna eesmärk oli surma mahapesemine ning esiisade meelitamine - nende poole pöörduti palvega võtta surnu hästi vastu.
40. päeval tapeti ohvriloom: surnud mehe auks pull või jäär, surnud naise auks lehm või lammas. Mõnikord ohverdati surnu hobune. Tavaliselt võeti temaga surnuid vastu ja saadeti ära. Pensa kubermangu Insari maakonnas sõitis surnu rolli täitja surnu hobusel hauani, lõikas tema sabast karvu ja viskas need haua peale lausudes: Na, tejt', alasha, putk tevs, t'at maksa kindige ('Siin on sulle hobune, kasuta, ära anna kellelegi').
Enne looma ohverdamist sooritati erinevaid rituaale: looma söödeti hästi, ersad mähkisid tema keha käterätikusse, mokshad sidusid rätiku looma sarvedele. Samal ajal paluti temalt andestust ja lubati hauataguses elus talle palju heina ja jahu. Looma nuteti taga, teda suudeldi. Ohvriloomal kästi paluda teises ilmas oma peremehelt elavatele head tervist. Looma verd koguti eraldi tassi, et valada seda iga tavandiroa hulka. Looma pea ja jalad maeti surnu ärasaatmisel hauda, nahk riputati puule.
Tavandisöömaajal oli keelatud rääkida. Kõik toidujäägid korjati kokku (eelnevalt kaabiti ka surnu tassi ja lusikat ning tema riideid) ja visati prügi hulka. Järgmisel päeval tehti samamoodi.
Surnu ärasaatmisel 40 päeva pärast surma tehti lõke (tuli saadi puutükkide hõõrumise teel) samast puust, millest oli lõigatud istumispakk surnu rolli täitjale. Seda tuld nimetati mdME od tol ('uus tuli') või mdM proshtshama tol ('hüvastijätu tuli'). Naerdes ja tavandilaule lauldes hüppasid mälestamisel osalejad põlevaid küünlaid käes hoides üle tule. Teineteise pea ümber küünaldega ringe tehes tõmbasid nad peast või habemest karvu, millest surnu sai ehitada silla, et minna üle teekonnal vastutuleva “mere”.
Surnut käisid mõnikord teele saatmas eakad naised, käes puhtaksnäritud kondid. Kalmistu poole hüvastijätusõnu lausudes viskasid nad kondid maha ja jooksid võidu tagasi teiste mälestajate juurde. Viimaseks jääja pidi olema esimene surija. 1876. aasta materjalide põhjal kuulus lisaks kontide äraviskamise ja jooksu mokshade surnu ärasaatmise rituaali juurde ka kahe naise võitlus (kui mälestati naist) või kahe mehe võitlus (kui mälestati meest). Kaotaja pidi surema varem.
Krasnoslobodi maakonnas käidi 40. päeva õhtul sugulaste majades surnut mälestamas; pärast surnu ärasaatmist lauldi vanu laule ja surnu rolli täitja Vastozai kaudu paluti surnut elavate hulka enam mitte ilmuda.
Pool aastat või aasta pärast surma korraldatav mälestuspäev erines vähe 40. päeva mälestamisest. Surnud peremehe auks jätsid mordvalased esimesel aastal lõikamata teeäärse viljariba, surnud perenaise auks kanepi- või linariba. Saraatovi kubermangus jäeti surnu jaoks ribad kõikidest kasvatavatest viljadest. Surnu mälestamiseks korraldatud “viljasaagi koristamise” tavandi ajal tapeti pull, kelle silmad kaeti eelnevalt valge rätikuga. Mälestajad lõikasid koristamata jäetud viljariba maha, tegid viljavihke (mitte rohkem kui viis) ja jätsid need koos sirbiga põllule. Nende vihkude puudutaja võis surra. Mõnes kohas tehti järelejäänud õlgedest vöö, mida lesk kandis terve päeva. Surnu riba lõikamisel hoidsid ersalased sirpi terapidi käes ja viskasid lõigatud vilja üle pea. Töötamise ajal (osa võtsid kõik sugulased) söödi kaks korda tavanditoitu.
Surnuid ja esiisasid oli kombeks mälestada ka kõigil tähtsatel perekonnapidudel (pulmad, ristsed jne).
Primerov, A. Religioznyje obrjady i suevernyje obytshai mordvy Krasnoslobodskogo ujezda. Penz. eparh. ved. 1870, N 16;
Orlov, N. P. Mordva-moksha. Penz. gubern. ved. 1876, N 107-108;
Milkovitsh. Byt i verovanija mordvy v kontse XVII stoletija. Tamb. Eparh. Ved. 1905, N 18.