Hobune (mdEM alasha).
Hobune oli erilise austamise objekt, ohvriloom, soojuse ja kevade sümbol. Arheoloogilistesse mälestistesse ilmub hobune varakult. Rauaaja hobusekultus peegeldub naiste hobusekujulistes ripatsites. Mütoloogilises laulus “Hobune ja kull” võitleb valgete jalgadega kõrb, kelle laubal on valge täht, kulliga rahva toitja ja maavalitseja staatuse pärast ning võidab.
Hobuse ohverdamist jäädvustas 15. sajandil I. Barbaro. Hobuse jalad pandi kammitsasse, pea seoti maasse rammitud vaiade külge ja loom tapeti vibuga. Hobuse nahast tehti topis, mille juures väljakul palvetati, puu otsa riputati ohvrianniks sooblite, oravate ja rebaste nahku. Rituaalsete toimingute järel söödi liha ühiselt ära. Mõnikord pandi hobusetopis puu otsa ning austati seda kui päikest. Atjashevi rajooni Lobaski (ersa) külas ohverdati hobune meeste mälestuspäevade ajal. Pärast rituaalset söömingut jäeti hobuse nahk kalmistule. Seal riputati see tammeokstele ja pandi hiljem ribadeks lõigatuna kalmule. Pärast ristiusu vastuvõtmist hobuste ohverdamine lakkas, nende liha ei kasutatud mälestamissöögina ega tarvitatud kuni viimase ajani toiduks.
Kalendri- ja hõimupühadel on mõnes külas tänini peorituaalis olulised hobusekujud. Püha Vaimu apostlitele ilmutamise pühal etendasid Simbirski kubermangus kaks meest hobust, kellele seoti kaela kelluke ja pandi poiss selga; pärast söödi rituaalset munaputru.
Hobuse austamine peegeldub näiteks hõimuküünla shtatoli (*Küünal) edasiandmise riituses, mille käigus naised ratsutasid võidu keppide seljas. Hobusepeaks olid hirsiga täidetud ja lehvidega kaunistatud kotikesed. Täku tunnusena olid ühele kotile alla õmmeldud kaks punasest riidest pallikest. Teisele palvusele suunduti protsessioonina, naised ratsa keppide seljas, imiteerides hobuste hirnumist. Osa naisi hoidis käes värviliste paelte ja kellukestega kaunistatud puuhobuseid, mida raputati tantsulaulude taktis.
Ka pulmades käibisid hobusekultusega seotud maagilised tavad. Simbirski kubermangus liikus pulmapirukaid majast aita noorte abieluvoodi kohale viiva protsessiooni ees naine, valjad peas, ja imiteeris hobust: trampis jalgu, hüppas ja hirnus. Atjashevi rajoonis ratsutavad vanad naised tänini perekonnaseisuametist tulevale noorpaarile värvitud keppidel vastu.
Ratsaniku kuju päiksehobuse seljas oli ersa lihavõtterituaalides laialt levinud. Ersa uskumuse järgi saabub lihavõte valge hobuse seljas. Pashaks (lihavõtteks) valiti küla kokkutulekul mees, kel oli hele (kas hiirekarva või valge) hobune. Ratsanik võeti külas vastu soola ja leivaga. Ta peatus iga maja juures, soovis õnne ja heaolu. Vastutasuks kostitas pererahvas teda meskiga. Lihavõtete lõpul saadeti mees hobusel külast välja, paugutades samal ajal püsse.
Suvistepühaaegsel naiste palvusel esines hobusena meheriietes naisterahvas, valjad peas. Hobuse kehastaja märatses, hüppas, hirnus ja võitles meestega. Suvistepühade ajal toimus selliseid palvusi ühes ja samas külas mitu korda.
Kevade saatmise pühal ehitakse külades siiamaani hobuse kuju kui kevade kehastust. Kevadistes rituaalides sümboliseerib hobune lisaks “mängivale” päikesele veel taimestiku kasvu. Talupoeg samastas hobuse taimede ja leivaga.
Hobune kui päikese personifikatsioon esineb vastlate, lihavõtete, suvistete ja nääride ajal, s.t ta seostus nende pühadega, millega olid seotud põlluharijate lootused soodsale ilmastikule ja rohkele päikesele. Selle näiteks on eredad näärituled, mis kutsuvad päikest heledamini särama; vastlapannkoogid, mis on päikese sümboliks; sibulaga värvitud lihavõttemunad, mis sümboliseerisid ühteaegu nii päikest kui ka elu; noorte kaskede murdmine, et maale ja inimestele üle kanda looduse ja päikese jõudu.
Uue aasta algusele pühendatud *tantsukodu (kshtiman' kud) ajal oli keskne roll jämedast riidest kerega hobuse kujul, mille pea püüti vormida võimalikult loomutruu. Kovõlkino rajooni Rõbkino külas kasutati kepi otsa asetatud ehtsat hobuse pealuud. Noorte naiste erootilised hobusemängud sümboliseerisid uuenevat loodust. Eredalt riietatud tütarlaps hobuse seljas kujutas uut aastat.
Pandi tähele, et ilmamuutuse eel väherdab hobune maas, vihma tulekul võpatab ja puristab. Uskumuste järgi tuli selleks, et hobused tuleksid koju, riputada ahju ette talale kotike hobuse hammastega. Hobuse pealuud kasutati mesilates ohutisena. Unes hobuse nägemine tähendas haigust, hobuse seljast kukkumine tervenemist, hobune suuraudu närimas aga tulekahju.
Harva, U. Die religiösen Vorstellungen der Mordwinen. Helsingi 1952;
Maskajev, A. I. Mordovskaja narodnaja epitsheskaja pesnja. Saransk 1964;
Jevsevjev, M. E. Mordovskaja svadba. Izbrannyje trudy. T. 5. Saransk 1966.