Vastozai

Vastozai, Vastozava (mdM), Ezem ozõ, Tarka ozõ (mdE); (mdM vasta, mdE tarka 'koht', mdEM ozams 'istuda', mdE ezem, M äzem 'pink', ava 'naine, ema').

Mälestamise ajal surnut kehastavaks Vastozaiks valiti sugulaste hulgast surnuga samaealine ja temaga sarnanev isik, mõnikord valis inimene ta välja juba oma eluajal. Vastozai pani selga surnu riideid ja istus tema tavalise koha peale. Pereliikmed hoolitsesid tema eest ning tema poole pöörduti austusega. Vastozaiks valitud isik võis hiljem võtta osa ka perekonnas toimuvatest pulmadest ja varrudest.

Saraatovi oblastis itkes iga hõimu kuuluv naine 3. ja 9. mälestamispäeval vastozai ees. Vastozai andis tema ette kogunenud mälestajatele nõu kõigiks elujuhtumeiks ja palus *majahaldjal Kudaval lahkunu pere viljasaagi ja koduloomade edenemise eest hoolitseda. Ta jutustas ka oma hauatagusest elust ning sellest, kuidas ta pidutseb seal koos sugulastega.

Mõnikord esindas surnut ainult tema riietus. Saraatovi maakonna Orkina külas tehti surnu rõivastest nukk, mis pandi mälestamise ajaks pühasenurka istuma. Nuku ees kummardati ja talle pakuti maitsvat toitu. Surnuaiale minnes jäeti nukk koju. Pärast mälestamist anti nuku tegemiseks kasutatud riided kerjustele.

Vastozai saadeti ära õhtul või pärast koitu. Mõnes külas viidi ta kalmistule hobuse seljas, mõnes vankriga. Hauani kanti teda kätel ja pandi istuma padjale. Tema ette pandi söök, einestama kutsuti ka varem surnud inimesi. Mõnikord saadeti vastozai ainult väravast välja. Tema saatmisel süüdati lõke, millest matuselised pidid üle hüppama. Kohustuslik oli viimane pöördumine surnu poole, mille pidi esitama üks talituse peamistest läbiviijatest. Vastozail paluti minna hauatagusesse maailma, jätta elavad rahule ja suhtuda neisse heatahtlikult.

Kirjandus:

Harva, U. Die religiosen Vorstellungen der Mordwinen. Helsinki 1952;
UPTMN. T. 7, tsh. 2. Mokshanskije pritshitanija. Saransk 1979.