MORDVA KÜLAD

MORDVA KÜLA

Mordva küla paiknemine loodusmaastikus

Asustuse tüüp sõltub piirkonna loodustingimustest, majanduse erijoontest ja ajaloolistest traditsioonidest. Kauges minevikus, kui mordvalaste elatusaladeks olid jahindus ja kalastus, kujunes asustus piki jõekaldaid. Tänapäevasele mordvalaste asuala maastikule on iseloomulik jäärakute ja uhtorgude võrk Volga-Okaa jõgedevahe haruderohkes suurte ja väikeste jõgede süsteemis.

Veehoidla ja karjamaa. Mordva ANSV, Kovõlkino raj., Staroje Pshenevo k. (Fk 2131:10) Foto J. Karm, 1985.

Taimkatteks on paiguti veelahkmealadel laialehised tamme-, pärna, saare- ja jalakametsad, mujal stepiavarused ning kunagiste metsade aletamisest saadud põllumaad. Need maad on väga viljaka, kuni meetri paksuse huumuskihiga. Sellegipoolest pole siingi põlluharijal kerge jõukaks saada, sest keskmiselt igal kolmandal aastal on karta põuda.

Uhtorg. Mordva ANSV, Zubovo-Poljana raj., Mordovski Pimburi k. Foto J. Karm, 1984.

Geograafia.

Mordvalaste asuala reljeefi ei ole kujundanud mandrijää. Nii on seal kujunenud erosiooniline orgude ja uhtorgude maastik. Taoline pinnamood hakkas kujunema pärast nende alade vabanemist mere alt paleogeenis ja neogeenis. Uuristusreljeefi vanadus avaldub eelkõige jõeorgudes: need on laiad, asümmeetrilised, kahe kuni nelja terrassiga. Järsk on enamasti parem, lauge vasak veer. Piki viimast kulgevad lauged terrassid, alumised kaetud liivaga, ülemised lössitaolise liivsaviga.

Erosioonimaastik Mordovski Pimburi küla lähedal. Foto J. Karm, 1984.

Jõeorgudest hargnevad veelahkmealade poole rohked jäärakud ja uhtorud. Mõned uhtorud on niisama vanad kui jõeorudki. Kõige noorem uuristusreljeefi vorm on jäärak. Peale looduslike tegurite on viimaste tekkele kaasa aidanud inimese tegevus: mäenõlvade ülesharimine, teede rajamine, liiga intensiivne karjatamine (Milkov, Gvozdetski 1980: 139).

Arheoloogia

andmetel olid esimesel aastatuhandel mordva alade asulateks linnused kõrgetel neemedel jõgede ühinemiskohtadel, mis teenisid kaubandus- ja kaitsefunktsioone. Kaubandusartikliteks olid mesi, põllumajandus- ja jahindussaadused, mille tootmine eeldas linnaliste asulate kõrval ka maa-asulate olemasolu. Metsmesindus, alepõllundus ja jahindus eeldasid ilmselt väikestest, ühe pere asulatest koosnevat hajaasustust metsalagendikel ja jõekallastel. Taoliste asulakohtade mahajätmise järel taastub looduslik metsakooslus kiiresti ning seetõttu võivad ka vastavaks tootmistegevuseks maksimaalse asustustiheduse jäljed jääda arheoloogilistele väljakaevamistele kättesaamatuks.

Kultuuriökoloogia.

Igor Krupnik kirjutab Aasia eskimote küladest: “Tshuktshi poolsaare ranniku suurel osal langevad mäemassiivid otse merre, nende vahele jäävad sügavad orud, milledest paljudes on avamerest liivase säärega eraldatud lahed, laguunid ja järved. Sellel maastikul on tasaseid, suurte külade rajamiseks sobivaid maatükke vähe. Seetõttu on enamik eskimo külasid väikestel terrassikujulistel aladel liivaste säärte algul või otse merekaldal. Sellisena esineb maastikul “eskimo küla stereotüüp”: kui leiate suuremõõtkavalisel kaardil merest maasäärega eraldatud laguuni või järve, võite selle maasääre alguses kindlasti leida vähemalt kunagise asulakoha. Elamuist kõrgemal, kaljunõlval oleval kiviklibul on harilikult kalmistu.

Sellisel “stereotüübil” on oma ökoloogiline põhjendus. Maasäär eraldab soolveelisi ja mageveelisi ökosüsteeme, mille piirialal on elusorganismide kontsentratsioon kõrgem. Kaljuneem oma linnulaatade ja hea vaatega merele on kokkupuutealaks kolmanda, samuti kõrgema bioproduktsiooniga rannikuökosüsteemiga. Maasäär oma tasase pinnaga on ideaalseks kohaks randumisel ja suurte mereloomade tükeldamiseks.” (Krupnik, 1989: 40; 1993: 37-38).

Kas on võimalik sarnast etnilist küla paiknemise stereotüüpi jälgida ka tihedalt asustatud Volgamaa mordva külade juures? Lehitsegem Eesti Rahva Muuseumi mordva ekspeditsioonide kirjeldusi ja reisipäevikuid:

Novõje Sosnõ küla. Kuibõshevi obl., Kljavlino raj. Foto H. Sarv, 1983.

“Novõje Sosnõ küla kulgeb nagu paljud teisedki mordva külad kahe tänavana piki ojakese oru kaldaid, 1,5 km Kljavlinost lõuna poole suunduvast maanteest.” (EA 224: 173-174);

“Pimburi küla asetseb tänavatena uhtorgude nõlvadel. Tänavaid on kokku 13: od kura 'uus tänav', at'aksh kura 'kuke tänav', shaitan kura 'saatana tänav', vert' kura 'ülemine tänav', viselka (tõenäoliselt vene päritoluga nimetus), oc'u ul'c'ä 'suur tänav', vazovka (vaz 'vasikas'), koz'än kura 'rikas tänav', pop kura 'papi tänav', mogilevka (vene k. nimetus, kalmistu naabruses), leing kura 'jõe tänav', shumbozon' kura 'jänese tänav', tepajevka (Tepai - eelkristlik mordva nimi)¹.

Enamasti on hooned otsaseinaga tänava poole, üksnes mõned, vanemad elumajad on külgseinaga tänava poole. Elamu ja laut paiknevad paralleelselt teineteise kõrval, nende vahele jääb kitsas koridor või siseõu. Sageli on muudest hoonetest eraldi tänava pool (vahel isegi teisel pool tänavat) ait matlango.” (EA 224: 181-183);

“Uuritud külad paiknevad pikkade tänavatena vanades orgudes. Küla pikkus võib ulatuda 2-4 kilomeetrini. Maastikulise paiknemise järgi on ilmselt vanemad (ja soodsama asukohaga) moksha külad.

Elamud on orienteeritud tavaliselt otsaseinaga tänava poole, sissekäik on küljelt. Õu on ligikaudselt ruudukujuline, kolmest küljest piiratud hoonetega, ilma väravateta, tarastatud sageli vaid osaliselt. Saun asub majandushoonete läheduses, ait on enamasti tänaval. Majandusõue taga on aedvilja- ja kartulimaa.” (EA 224: 214-217);

Mordovski Pimburi küla talude kartulimaad. Mordva ANSV, Zubovo-Poljana raj. Foto J. Karm, 1984.

“Oli võimalus viibida seitsmes moksha-mordva külas. Kõigis neis külades asub valdav osa elamuid koos kõrvalhoonetega ühe, küla läbiva tänava mõlemapoolses ääres. Sellelt nn. peatänavalt hargnevad aga ka vahel üksikud majaderead peatänavaga teises suunas. Kohati on need peatänavad õige pikad, näiteks Bolshoi Azjasi külas 2-3 km. Tavaliselt on nad aga lühemad. Jõe läheduses olevad külad on piki jõe kallast, olenevalt pinnasest, kas u. 200 m kaugusel jõest (Podljasovo) või kaugemal (Valgapina). Neist Podljasovo asus Vadi jõe, Valgapina Moksha jõe ääres.

Valgapino küla kirik, mis töötas viimati 1933.a. Kasutusel kolhoosi laoruumina. Pensa kub., Krasnoslobodski mk. (Mordva ANSV, Kovõlkino raj., kolh. Zavetõ Lenina) (Fk 1437:27) Foto E. Saarde, 1965..

Suuremad kolhooside tootmishooned (karjalaudad, hobusetallid, masinapargiga seotud hooned) on harilikult elumajadest eemal, küla lõpul. Külasurnuaiad on samuti küla serval, elamutest eemal, võimaluse korral kõrgemal kohal (Valgapino, Kitshatovo).” (EA 118: 14-23).

Ka tänapäeval on mitmed suured külad täielikult peitunud uhtorgudesse. Nii võivad näiteks Temnikovi rajooni Kurajevo ja Shugurovo külad jääda maastikul märkamatuks isegi mõnesaja meetri kauguselt. Pärimuse järgi olid külad varem ümbritsetud metsaga. Metsa kadumise järel uhtorg kuivenes ja allikad lakkasid tegutsemast. See asjaolu undis küla ümber paiknema esialgsest asupaigast madalamale. Külade paiknemine allikate juures oli sedavõrd iseloomulik, et mordva keeltes puudub kaevu tähistav sõna (Makushin 1963: 151).

Külakaev Makarovo külas. Bashkiiri ANSV, Aurgazini raj. Foto H. Sarv, 1983.

Erinevalt I. Krupniku poolt uuritud Aasia eskimote asulakohtadest ei leidu mordva külade ümbruses inimtegevusest puutumatut loodust, kus inimese elutagamine ja asustus võiksid olla orienteeritud loomastiku pesitsemise ja rännuteede järgi. Kunagised tiheda taimkatte ja loomastikuga laialehised metsad on taandunud põllu- ja stepimaade ees, metsade taandumisel on vooluveed vabanenud kergelt uhutavat pinnast uuristama kõige erinevamates suundades. Arvukaist orgudest liigendunud maastikus on kõigi eeltoodud kirjelduste järgi kujunenud mordva küladele iseloomulikuks paiknemine piki orukaldaid. Selline asustustüüp võimaldab viljakatel orumuldadel rahumeelset maaharimist. Kaubanduseks või sõjategevuseks ei ole orgudesse peitunud asulad soodsad - puudub vaade kaugemalt tulijaile. Sellepärast on mordvalaste asualale hiljem kaubandus- või sõjategevusega saabunud tatarlased ja venelased oma külad rajanud avarama väljavaatega kohtadesse.

XX sajandi alguse elamu Makarovo külas. Bashkiiri ANSV, Aurgazini raj. Foto H. Sarv, 1983.

Mordva külade varasem metsade ja hilisem uhtorgude poolt varjatuna paiknemine on kujundanud äärmiselt omapärase kultuuriökoloogilise fenomeni. Nii nagu loodusmaastikus võib mordva küla erinevalt tatari, tshuvashi ja vene küladest jääda peaaegu täiesti märkamatuks ka lühikese vahemaa kaugusel, nõnda on ka mordva külakogukond inimpopulatsioonina kujunenud sajandite jooksul erakordselt tugevaks tervikuks, mis on võimeline vältima naaberrahvaste kultuurimõjude sissetungi.

Külanimedest

Nii nagu maastikul võib mordva küla, hoolimata selle suurusest märkamatuks jääda, nii on seda ka nime järgi raske leida. Kõigil kaartidel on ersa ja moksha külad venepäraste nimedega, mida aga kohalik rahvas ei kasuta. Mordvalaste keelepruugis on igal külal ja kohal oma nimi, mis aga erinevates murretes ja üleskirjutustes ei pruugi kokku langeda. Nii näiteks on kaartidel vene nimega Urussovo küla ersakeelseks nimeks Makushinil Urbije (Makushin 1963: 157), Voolaril Orozbije; selle naabruses olev Ketshenbije (Voolar 1969: 18) küla kannab kaardil venekeelset nime Zhabino (Respublika Mordovija 1994).

Aljoshkino küla. Bashkiiri ANSV, Fjodorovka raj. Foto H. Sarv, 1983.

ERM 1983. aasta mordva ekspeditsioonipäevikust: “Kui soovisime Aljoshkinosse sõita, hakkas Lidia Vassiljevna otsima autot, mis sõidaks Magnitogorski. Nimelt on siin kahekordne toponüümika (õieti veel rohkemakordne): vene keeles on küla nimi Aljoshkino, ersa keeles Djombrja, ametnike keeles Magnitogorsk; sinna läheb tee läbi tatari küla, mis on vene keeles Gontsharovka, ametnike keeles Selhoztehnika; homme kavatseme minna Alõshtani, mille ametnikekeelne nimetus on Zavetõ Iljitsha, ülehomme moksha külla Kuzminovkasse, ametikeelse nimetusega Kalinin. Need viimased nimetused tähistavad majandeid, mis vastavais külades asuvad.” (Tap 782: 22-23).

Ka nõukogudeaegsed ametnikud ei kasutanud kaartidel olevaid kohanimesid, sest rajoonid ja külanõukogud ei suhelnud mitte küladega, vaid neis paiknevate majanditega ja nende osakondadega. Nii kõlasid ametnike kõnepruugis sellised imelikud kohanimed nagu Selhoztehnika, Leshoz, Zavetõ Iljitsha jne.

Veel mordvakeelseid külanimesid võrrelduna kaartidel olevate vene nimedega: Tshukalo - Tshukalõ
Ignadvele - Bol’shoje Ignatovo
Andrevele - Andrejevka (varem Malõje Tshukalõ)
Orzhan’bije - Arzhadejevka
Tõrdak - Turdaki
Ordanbije - Ardatovo
Alovele - Nizovka
Sõrevele - Sõresi
Kabavele - Kabajevo
Survele - Sabajevo
Pitshale - Nalitovo
Povod’vele - Povodimovo (Makushin 1963: 157).²

Ersakeelsetes külanimedes sageli korduv lõpp vele pärineb soome-ugri ühissõnavarast - ilmselt on talle lähedased sm väljä, e välja, m vel, norra-saami valve (*wilwä) (Tsõgankin, Mosin 1998: 30-31). Teist ersakeelset külanimelõppu bije Tsõgankini ja Mosini sõnaraamatus ei leidu. Makushini andmeil esineb sama sõna patronüümiliste gruppide nimedes (Maskanbije, Melenbije jt.) (Makushin 1963: 157). Seda kinnitab ka H. Paasose sõnaraamat, mille järgi bije, buje tähendab järeltulijaid (Paasonen 1990: 147-148).

Uhtorg ojaga. Mordva ANSV, Zubovo-Poljana raj., Mordovaski Pimburi k. Foto J. Karm, 1984.

Paljude mordva külanimede päritolu on seotud ka ümberasumistega:

“Nii näiteks oli Alatõri jõel Lukojanovi maakonnas XVII-XVIII sajandi esimesel poolel mordva küla Kotshkurovo. Juba 1740. aastal seal enam mordvalasi ei olnud, nad olid läinud lõunasse, rajades seal uue küla, mille nimetasid samuti Kotshkurovoks.

1668. aastal rajasid praeguse Temnikovi rajooni Narovatovo küla ümberasujad Torbejevo rajooni Drakino küla. Külanimed Uus-Verhisõ ja Uus-Pitshungushi viitavad vanadele samanimelistele küladele põhja pool. Shadõmi ja Rõskino ümberasujad rajasid ühise küla Ruzajevka rajoonis, nimetades selle topeltnimega Shadõm-Rõskino.” (Makushin 1963: 149)

Sellist soome-ugrilikku kohanimekonservatiivsust iseloomustab lokaalse identiteedi samaaegne alalhoidlikkus nii füüsilises kui ka sotsiaalses ruumis. On teada, et idapoolsetele aladele ümberasunud udmurdid säilitasid oma loodususu tavandite läbiviimisel ühtekuuluvuse sadade kilomeetrite kaugusele jäänud päritolu-külade kogukondadega. Mordva kohanimed viitavad samasugusele alalhoidlikkusele kristluse-eelsetes tavandites. Mordvalaste ulatuslik ümberasumine põlisaladelt idapoolsetele maadele toimus tunduvalt varem kui idamaride ja -udmurtide kujunemine. Kohanimede säilitamine uues asukohas viitab ehk sellegipoolest kogukonna taotlusele hoida kontakti päritolu-kohaga.

Elanike arv mordva külades

XIX sajandi keskpaigaks olid mordva külade elanike arv kasvanud väga suureks. Siit edasi algas külade keskmise rahvarikkuse aeglane vähenemine, seda ennekõike uute asulakohtade tekke tõttu Volga-tagusel asualal. Agraarse ülerahvastatuse all kannataval Volga paremkalda-alal tekkis uusi asulakohti vähem.

Pimburi küla lapsed. Mordva ANSV, Zubovo-Poljana raj. Foto J. Karm, 1984.

Mordva külaühiskonna alalhoidlikkuse tõttu kulges uute väikeste külade teke mordvalastel märgatavalt aeglasemalt kui naaberrahvastel. Seepärast oli ka XX sajandi algul keskmine mordva küla rahvarikkam kui vene küla. Suhteliselt arvukamalt oli väikesi mordva külasid vaid Saraatovi kubermangu põhjaosas (peamiselt metsavahikordonid) ja suurte linnadega maakondades, näiteks Samara maakonnas, kus mordvalastel oli väikekülasid rohkem kui teistel rahvastel.

Kubermang	Rahvarikkus		Alla 100 elanikuga asulaid
Kubermang	Kubermangus	Mordvalastel	Kubermangus	Mordvalastel
Pensa	513	703	39,3	36,3
Uljanovski	540	905	46,4	37,4
Saratovi	590	605	45,0	52,0
Samara	374	446	49,6	40,7

Võrreldes mordva külade elanike arvu teiste rahvaste külade rahvarikkusega selgub, et Pensa kubermangus olid mordva külad märgatavalt suuremad kui tatari külad; seevastu Samara kubermangus jääb mordva külade rahvarikkus alla tatari ja tshuvashi küladele, ületades aga rahva arvult siiski vene külasid (Kozlov 1960: 50-51).

1970 oli Mordva ANSV keskmine maa-asula elanike arv 362 inimest - mordva külades 495, vene külades 280, tatari külades 506 inimest (Razzhivin 1982; Itogi 1970 IV: 141), 1979 aastal 358 inimest - ersa külades 590 ja moksha külades 421 inimest. Muudes piirkondades näitavad mordva külade keskmist elanike arvu 1979 järgmised numbrid: Gorki oblast 397, Kuibõshevi oblast 317, Pensa oblast 435, Uljanovski oblast 503, Saratovi oblast 251 ja Orenburgi oblast 304 inimest (arvutatud autori poolt Venemaa TA Etnoloogia Instituudis olevate rahvaloendusandmete põhjal).

Mordva pere suurus. Ka mordva perede suurus hakkas XIX sajandi teisel poolel seoses patriarhaalse suurpere langusega vähenema. Pensa kubermangus vähenes keskmise talupere koosseis 7,5-lt 5,4-le inimesele, mordvalastel 7,0-lt 5,7-le; Samara kubermangus 8,0-lt 4,9-le, mordvalastel 8,5-lt 5,5-le. Mordva taluperede suhteliselt suurem rahvarikkus XX sajandi algul võrreldes naaberrahvastega ei olnud tingitud mitte lasterohkusest, vaid pigem patriarhaalsete traditsioonide püsimisest (Kozlov 1960: 51). 1970. aastal oli mordva maapere keskmiseks suuruseks Mordva ANSV-s 4,7 ning Vene NFSV-s 4,4 inimest (Itogi 1970 VII: 321, 279).

Mordva talu

V. Vavilini hinnangul oli algne mordva küla tüüp korrapäratu planeeringuga, kuid seejuures olid elamute sissekäigud orienteeritud itta. XVIII sajandil hakkasid kujunema ridakülad, XIX sajandil said valdavaks tänavkülad. Külade suurenedes kujunesid tänavkülades erinevate suguvõsade külaosad, suuremates külades arenes hiljem ka kvartaliplaneering. Küla keskuses paiknev kirik ja ühiskondlikud hooned suunasid küla planeeringu arengut kontsentriliseks, kui seda võimaldasid reljeefitingimused (Vavilin 1980: 35-37).

XX sajandi alguse moksha talu koosnes kolmest osast: tare, õu ja juurviljamaa (Belitser 1963: 176). Põhimõtteliselt samasugune on nii ersa kui ka moksha talu ka tänapäeval. Ruudu- või ristkülikukujulise taraga piiratud õue ümber on peale elumaja ja lauda veel aidad, küün (juhul kui heinu ei hoita laudalakas) ja katusealused põllutööriistadele.

Mordva talu oja poolt. Bashkiiri ANSV, Aurgazini raj., Makarovo k. Foto H. Sarv, 1983.

XIX sajandi mordva talu plaan Heikeli (1887: 50, Sulli, Ufaa kub.) järgi:

1 tänavavärav 2 tuba kud 3 esik 4 riideait 5 laut 6 viljaait 7 kelder 8 varjualune 9 värav aiamaale 10 “kardo särko” 11 aiamaa 12 rehi 13 saun 14 ait.

Õue tagaküljelt läheb värav kartulimaale, mille alumises otsas, oja kaldal on saun. Selles taluosas oli vanasti ka rehi, õue keskel oli aga kardo särko – sammas või kivi, millele ohverdati koduloomade verd (vt. Heikel 1887: 50-51).

Elumaja

Hoolitsedes, et hommikupäike jõuaks tuppa, ehitasid mordvalased oma majad uksega itta. Vastasseinas, maja loodenurgas oli ahi. Tagaseinas paiknev ahi on iseloomulik ka mordva saunadele ja algelistele rehtedele. Ahjuga umbne sein oli tavaliselt tänava poole. (Heikel 1887: 26-27)


Elamu vundamendipaku soone raiumise tööriistad. Vazovka. Mordva ANSV, Zubovo-Poljana raj., Mordovski Pimburi k. (Fk 2086:136) Foto J. Karm, 1984.	Elamunurk toetub tammepakule mukort’. Ehitanud 1981 Akshajev, Fjodor Stepani p., s. 1925. Mordva ANSV Zubovo-Poljana r. Mordovski Pimbur. (Fk 2086:24) Foto J. Karm, 1984.

Ehitusmaterjal toodi külale lähimast metsast talvel või varakevadel. Saetud palke hakati kasutama XX sajandil, varem kasutati üksnes kirvega raiutuid. Tavaliselt ei olnud majadel vundamenti, mõnikord kaevati maja nurkade alla umbes 1 m pikkused tammepakud.

Seinapalkide vahed täideti tavaliselt samblaga, harvem taku või õlgedega. Mõnel pool määriti palgivahed veel saviga üle. Eluruumi suurus oli 20-36 m² (Belitser 1963: 163-165).

Elamu katusenurk. Mordva ANSV, Zubovo-Poljana raj., Mordovski Pimburi k. (Fk 2086:67) Foto J. Karm, 1984.

Katus kaeti varem enamasti õlgedega, alles XX sajandi teisel poolel hakkasid traditsioonilisi õlgkatuseid asendama kaasaegsemad materjalid: lauad, ruberoid, eterniit.

Elamu katusekonstruktsioon. Mordva ANSV, Zubovo-Poljana raj., Mordovski Pimburi k. (Fk 2086:81) Foto J. Karm, 1984.

Õlgkatuste puhul esines sagedamini ka kelpkatust, uuemate materjalide puhul domineerib viilkatus. Selle otsakolmnurgad on vanematel majadel kaunistusteta, uuematel on tänava poole jääva otsakolmnurga kunstiline kujundus lausa kohustuslik element.


Elamu, ehitatud ca 1900. Mordva ANSV, Zubovo-Poljana raj., Mordovski Pimburi k. (Fk 2086:65) Foto J. Karm, 1984.	Elamu valmis raiutud 1981 Mordovskie Poljanõs. Oc’u ul’c’ä ‘suur tänav’. Mordva ANSV, Zubovo-Poljana raj., Mordovski Pimburi k. (Fk 2086:26) Foto J. Karm, 1984.

Sarnaselt katusekolmnurgale on ka aknaraamide kaunistamine XX sajandi teisel poolel muutunud üldiseks. Aknad tehakse põrandataladest 4-5 palgiringi kõrgemale. Tavaliselt on tänava poole 2-3 akent ja trepipoolses külgseinas 1-2 akent (Voolar 1969: 53). Aknaraami väljaspoolne kaunistusümbris val’ma nal’eshnik võib mõnikord isegi ühel majal kõrvuti akendel olla erineva kujuga (Voolar 1969: 55). Värvitud aknaraame esineb mordva külades siiski märgatavalt vähem kui sama piirkonna tshuvashi, tatari ja vene külades.

XIX sajandi moksha talu tänava poolt (Heikel 1887:29)

Tulenevalt tänavapoolses seinas paiknevast ahjust on moksha taredele iseloomulik akende ebasümmeetriline paigutus tänavafassaadil. Aknaraamid olid ühekordsed, külmadeks aegadeks kaeti need väljastpoolt spetsiaalsete õlgedest või soorohust punutud katetega. Aknakatete jaoks varuti rohtu enne sügist, neid punusid naised (Belitser 1963: 166).

Elamu pühanurk shkajen' pal'ec'kä. Mordva ANSV, Zubovo-Poljana raj., Mordovski Pimburi k. (Fk 2086:72) Foto J. Karm, 1984.

Vanima planeeringuga taredes oli ahi taganurgas, suuga ukse poole. Pühasenurk asus ukse juures. Selline põhiplaan oli iseloomulik suitsutaredele, kauem säilis see moksha saunades. Samasugust planeeringut esineb ka sürjakomidel. Seda võib seostada maakodade planeeringuga, millesse valgus pääses vaid ukseava kaudu. Enamikus moksha taredes oli ahi XIX sajandi teisel poolel ja XX sajandi algul taganurgas (enamasti vasakus), suuga külgseinas olevate akende poole. Uksepoolses seinas paikneva ahjuga taresid peavad mokshalased venepärasteks (Belitser 1963: 168).

Moksha suitsutare. Mordva ANSV Torbejevo raj. Promzino k. (Belitser 1963:169)

Ahi. Toa ühte nurka ehitatakse ristkülikukujuline laudadest karkass kashtoc opetshka. See laotakse üle liiva ja saviga, mille kinnitampimiseks kasutatakse spetsiaalset puuhaamrit, mille üks ots on lame, teine teritatud; läbimõõt 25-30 cm. Alguses tambitakse savi lameda otsaga. Kui see ei jäta savile enam jälgi, hakatakse taguma terava otsaga. Seejärel tambitakse jälle lameda otsaga, kuni mass saab küllalt tihedaks. Samamoodi tihendatakse järgmise savi-liivasegu kihid, kuni saab valmis ahju ase kashtomo lezhem. Sellele ehitatakse kivist ahju kere (Voolar 1969: 61-62).

Suitsutaredes oli ka ahju kere savist, kive hakati algul osaliselt, hiljem kogu ahju kere jaoks tarvitama korstnate kasutuseletulekul (Belitser 1963: 170). Ahju peale ronimiseks tehakse ahju keresse spetsiaalsed augukesed tshalgamo või puust astmelauad tshalgamo lango. Ahju ülemises ääres on kolm kuni neli augukest kõrvuti - petshkurat, kus kuivatatakse sokke ja jalarätte. Ahjusuu on alati sellises suunas, et sinna paistaks valgus, sest ahi on mordvalastel ka keetmise ja küpsetamise kohaks. Ahjusuus on enne kollet lai astang tombalango. Siia asetatakse potte enne ahju pistmist ja tulelt ära võttes (Voolar 1969: 74-76). XIX sajandi moksha suitsutaredes oli ahjust vasakul kõrgendatud põrandaosa kerspel. Seal hoiti talviste külmade ajal lambaid ja vasikaid (Heikel 1887: 46), hiljem kasutati seda inimeste magamiskohana, kui ahjupealne oli magamiseks liiga kuum (Belitser 1963: 171).

Voodid ja vaibad. Mordva ANSV, Zubovo-Poljana raj., Mordovski Pimburi k. (Fk 2086:228) Foto J. Karm, 1984.

Magamisasemed. Ahju vastaspoolses külgseinas on pikk pink mdE konnik lango ja lai pink mdE ezem, mida kasutati ka magamisasemetena. Ersalastel oli pingi üks ots sageli hobusepea kujulise puunikerdusega kaunistatud. Seda otsa nimetati pingi peaks ezem prja, see oli kõige auväärsem koht laua ääres. Lai pink asub tavaliselt ukseseinas, kusjuures pingi pea jäi ukse poole (Voolar 1969: 83-84). V. Belitseri järgi on moksha taredes hobusepeakujuline kaunistus pikal pingil konik-langa. Magamiskoht oli ahju juures laial pingil mrga-ezem pere noorimal minial abikaasaga. Tema kohustuseks oli hoolitseda ka tule eest koldes. Suurel pingil ezem pr’e ja pikal pingil konik langa magasid vallalised perepojad. Vanakesed magasid ahjul, perekonna pea vanem poeg koos naisega kerspilil või voodis (Belitser 1963: 173-174). Pinkide juures on suur söögilaud. Pühasenurk on traditsioonipäraselt ahju vastasnurk.

Elamu tagaseina riiul. Mordva ANSV, Zubovo-Poljana raj., Mordovski Pimburi k. (Fk 2086:74) Foto J. Karm, 1984.

Pinkide kohal olid seinale kinnitatud riiulid. Umbes 40 cm laest allpool, ahjusambast vastasnurgani oli leivariiul lapane. Sellele pandi ahjust võetud leib, puunõud jahuga jne. Piki seinu, pinkide kohal olevaid riiuleid nimetati lavtsjat (Belitser 1963: 174). Lusikaid hoitakse punutud korvikeses pentshker (Voolar 1969: 81).

Esik

Esik (mdM kudongol, mdE kudikelks) on kogu toaseina pikkune ning 2,5-4 m laiune, tavaliselt ilma laeta (Belitser 1963: 174; Voolar 1969: 68). Sellel on harilikult kolm ust: üks viib tuppa, teine trepikotta ja kolmas karjaõue või lauta.

Mütsiriputuskonks tulok'a elamu toaukse kõrval. Mordva ANSV, Zubovo-Poljana raj., Mordovski Pimburi k. (Fk 2086:80) Foto J. Karm, 1984.

Osa eeskojast võtab enda alla siseait, osa sahver. Nendel osadel on ka lagi (Voolar 1969: 70-71). Esikust pääseb redeliga toa lae peal olevale pööningule kudo potmar, kus hoitakse tavaliselt heina (Voolar 1969: 72).

Laut

Laudale kardaz tehakse enamasti sammastele toetuv õlgedest täiskelpkatus, selle vastupidavuse suurendamiseks lisatakse savi. Seinad tehakse hiljem laudadest või punutakse vitstest ja tugevdatakse saviga.

Lauda kaldas pealttuulesein, vooderdatud õlgedega. Atjaksh kura ‘kuke tänav’. Mordva ANSV, Zubovo-Poljana raj., Mordovski Pimburi k. (Fk 2086:92) Foto J. Karm, 1984.

Niisugusel ehituskonstruktsioonil on see eelis, et kiiresti lagunevad seinad on lihtsalt uuendatavad, ilma, et tarvitseks kogu ehitist lammutada. Noorloomadele, sigadele ja hobustele ettenähtud soe laut kardo ehitatakse Ketshenbije külas enamasti suure lauda katuse alla (Voolar 1969: 88-91).

Kelder

Kelder ehitatakse elumajast veidi eemale, et see säiliks tulekahju korral tervena. Tavaliselt paikneb kelder maja ees tänaval, uksega elumaja poole või juurviljaaias. Keldri ehitamiseks kaevatakse maasse 1-1,2 m sügavune ase põhjapindalaga 2,5x3 ruutmeetrit. Sellele püstitatakse kumera laega palkkonstruktsioon. Ehitusmaterjalina on eelistatud tammepuu. Põrand laotakse poolikutest palkidest otse mulla peale. Ehituse maapealne osa kaetakse mullaga ja kõige peale laotakse rohukamar.

Kelder. Mordva Vabariigi Krasnoslobodski raj. Staroje Sindrovo k. (Belitser 1963:180).

Keldri esisein on laotud kivist, uks on kahekordne, väljastpoolt plekiga üle löödud. Maa pealt viib ruumi väike trepp. Sageli koosneb kelder kahest ruumist, millest esimest on kasutatud isegi magamisruumina. Teises on hoiuruum. Siin on kahel pool seinte küljes riiulid nupal’. Nende alla põrandale asetatakse kirstud - gorob’ijat (Voolar 1969: 93-94). Teine keldritüüp mdE gob’rik, mdM matv on kuni 2 m sügavuse maa-aluse osaga, millele on ehitatud peale maapealne ait mdE gob’rik lango mdM matv lango (Voolar 1969: 96; EA 224: 183).

Ait Mihhailovka külas. Mordva ANSV, Atjashevo raj., Mihhailovka k. (Fk 2332:48) Foto J. Karm, 1984.

Aida matv lango sisevaade. Mordva ANSV, Zubovo-Poljana raj., Mordovski Pimburi k., Vazovka t. (Fk 2086:120) Foto J. Karm, 1984.

Kolmanda keldritüübina tuleks nimetada elamualust keldrit mdE gas’ka, millesse sisenetakse ahju esise luugi või lahtise põrandalaua kaudu (Voolar 1969: 99; EA 224: 169).

Rehi

Rehi mdM owen mdE awnja ehitati poolenisti maa alla. Koopa põhjas oli kolle, selle kohal maapinna kõrgusel oli mõlemalt küljelt lahtine lagi, sellest pisut kõrgemal olid parred (Heikel 1887: 3-4). Samasugust rehte mäletati veel sajand hiljem Tatari ANSV Tsheremshani rajooni Ersan Ohhonkina külas: “Vilja peksti rehes avun’a. Rehi oli 20 m pikk ja ca 12 m lai. Keskel oli 4 sammast, alttuule otsas oli auk, kus põletati oksi. Reheahju ei olnud. Kuivatatud ja pekstud vili veeti talvel saanidega aita.” (EA 224: 150) Teine rehetüüp oli maapealne, reheahjuga tagaseinas. Seda nimetati vene-läänemeresoome keelse nimetusega riiga. Ahjuga köetava rehetoa ees oli ümar, kuppelja õlgkatusega rehealune (Heikel 1887: 5-7). Rehega seotud kombestikust vt. toomanädal.

Saun Saun oli kindlasti igal perel, sageli oli ühel perel isegi kaks sauna - suvine all jõe kaldal ja talvine hoovi taganurgas. Viimasena võis kasutusel olla ka varem elamuks olnud suitsutare (Belitser 1963: 179). Sauna planeering jälgib vana elamuplaneeringu traditsiooni. Eestlase jaoks harjumatult on ahi reeglina sauna taganurgas ja saunalava ukse kõrval. Sauna nimetatakse venelaenulisena ban’a, kuid sauna eesruumi nagu elamu esikutki kudõkelks.

Mordva saun. Mordva Vabariigi Torbejevo raj. Anajevo k. (Belitser 1963:180).

Saunad ehitati vanasti oru põhja oja kaldale. Et aga erosiooni tõttu tekkivad maalihked võivad ehitise lõhkuda, ehitatakse uued saunad kõrgemale. Sauna ahi on enamasti tagaseinas, lava eespool, piki külgseina, ukse ja ahju pec'ka vahel. Võimalust mööda ehitati saunad tagaseinaga lõunasse, et valitsevad tuuled suitsu paremini ära viiksid.

Saunalava polate ja ahi pena kud. Mordva ANSV, Zubovo-Poljana raj., Mordovski Pimburi k. (Fk 2086:165) Foto J. Karm, 1984.

“Sauna kütsid Ersan Ohhonkina külas naised, köeti kord nädalas, laupäeviti. Kütmist alustati kell 3-4 pärast lõunat. Saunas käidi pärast päikeseloojangut, kui mehed põllutöödelt tulid. Algul käisid saunas mehed, seejärel naised” (EA 224: 149-151). “Ka siin on ahi taganurgas - samuti nagu varem olevat elamuiski olnud.” (Tap 782: 18).

Saunal oli oluline koht perekombestikus. Belitseri teateil mindi moksha peredes XX sajandi 30-40ndail isegi ruumikate elamutingimuste juures sünnitama sauna, kuhu noor ema jäi vastsündinuga elama esimeseks kolmeks-neljaks päevaks. Siia tulid ka sugulased kingitustega ja toimus nende kostitamine (Belitser 1963: 181). Ersalaste sünnikombestikku uurinud M. Mikkor siiski sünnitaja saunas elamist ei maini, küll aga vähemalt soojal aastaajal saunas sünnitamist ja lapse pesemist saunas.

Talusaunad reana talumaade alumises otsas. Bashkiiri ANSV, Fjodorovka raj., Fjodorovka k. Foto H. Sarv, 1983.

Ka pulmade eel elas moksha pruut saunas, itkedes neiupõlve ja hüvasti jättes sõbrataride ja koduga. Sugulased tõid talle sinna putru. Saunas toimus ka tanutamine. (Belitser 1963: 181)

Kalendrikombestikus leiame saunaga seotud tavasid suurel neljapäeval, lihavõtte ajal, jaanipäeval, peetripäeval ja Dmitri laupäeval.

Ka surnu pesemine ja surnu mälestamine 9 päeva pärast surma toimus saunas. Mälestamisel toodi saunanurka kauss pudruga (Belitser 1963: 181).

Nii kujutab mordva traditsioonipärane taluõu endast terviklikku kompleksi külatänava ja oja vahel, mida võib kaudselt võrrelda ka näiteks taigaküttide püstkojaga. Talumaa keskel olnud rehi oli talupere toitjaks, nagu lõkketuli koja keskel. Toiduks tapetud loomade verd ohverdati talumaa keskel olevale sambale või kivile kardo särko, mida võiks võrrelda lõkkesuitsuga. Elamu ja saun, tüpoloogiliselt üsnagi sarnased hooned, paiknevad ohvrikohast sümmeetriliselt vastassuundades. Elamus toimuvad igapäevaelu toimingud, mis seonduvad külatänava kaudu siinse maailma sagimisega. Saunaga seotud tavad markeerivad kokkupuuteid erakordsete sündmustega nagu sünd, pulmad, surm ja muud murrangud pere igapäevaelu rütmis. Sauna juures olev oja seondab saunas toimuva sealpoolse maailma sagimisega. Kahe tee (siinpoolne - külatänav ja sealpoolne - oja) vahel oleva mordva talu ülesandeks on luua stabiilne elukeskkond suurpere mitmele põlvkonnale.

* * * * * * * * *

II aastatuhande keskkonnamuutused Kesk-Volgamaa metsastepivööndis on mõnevõrra teisendanud mordvalaste maastikunägemust. Metsamassiivide kadumine on metsarahvale iseloomuliku hajaasustuse ümber kujundanud elamisviisiks suurte küladena varjatud orgudes. Külade peitumises orgudesse on säilinud metsaelaniku privaatsuse taotlus. Küti-kalastaja individuaalne privaatsus on asendunud põlluharija kogukondliku privaatsusega. Üksikettevõtjast kütist-alepõllumehest on arenenud mitmeväljasüsteemi viljelev mordva patriarhaalne suurpere ja külakogukond. Samaaegselt on mordvalaste looduslik elukeskkond muutunud tasasest, jõeorgude ja üksikute vanade uhtorgudega liigestatud, tamme-, pärna ja jalakametsadega maastikust erosiooniliseks künkliku reljeefiga metsavaeseks maastikuks.

KASUTATUD ALLIKAD JA KIRJANDUS

Käsikirjalised allikad:

Eesti rahva muuseumis:

EA = Eesti Rahva Muuseumi etnograafiline arhiiv

EA 118: 14-23. Astel, E. 1965. Teatmematerjali Mordva ANSV Valgapino ja Podljassovo küladest.
EA 224: 144-176. Sarv, H. 1983. Teatmematerjali Tatari ANSV, Bashkiiri ANSV ja Kuibõshevi oblasti mordvalastest, 1983. a.
EA 224: 177-208. Sarv, H. 1984. Teatmematerjali moksha-mordvalastest Mordva ANSV Zubovo-Poljana rajooni Mordovski Pimburi külast, 1984.
EA 224: 209-238. Sarv, H. 1985. Teatmematerjali moksha-mordvalastest Mordva ANSV Kovõlkino rajooni Staroje Pshenevo, Tshekassevõ Poljanõ, Novoje Pshenevo ja Mordovskaja Avgura küladest, 1985. a.

Tap = Eesti Rahva Muuseumi topograafiline arhiiv

Tap 782. Sarv, H. 1983. Ekspeditsioonipäevik.

Venemaa TA Etnoloogia Instituudis olevad 1979. a. rahvaloendusandmed asulate järgi.

Kirjandus:

Belitser, V. N. 1963. Zhilõje i hozjaistvennõje postroiki mordvõ-mokshi na territorii Mordovskoi ASSR. Trudõ Instituta Etnografii im. N. N. Mikluhho-Maklaja. Novaja seria, tom nr. 86. Moskva, lk. 161-191.
Heikel. A. O. 1887. Rakennukset tsheremisseillä, mordvalaisilla, virolaisilla ja suomalaisilla. Helsinki.
Herrala, E., Feoktistov, A. 1998. Mokshalais-suomalainen sanakirja. Turku.
Hiiemäe, M. 2000. Mordva rahvakalender. Mordva. Etnoloogia, rahvaluule ja usund. http://haldjas.folklore.ee/rl/folkte/sugri/mordva/rk/.
Itogi 1970 IV = Itogi Vsesojuznoi perepissi nasselenija 1970 goda. 1973. Tom IV. Natsionalnõi sostav nasselenija SSSR. Statistika. Moskva.
Itogi 1970 VII = Itogi Vsesojuznoi perepissi nasselenija 1970 goda. 1974. Tom VII. Migratsija nasselenija, tshislo i sostav semei v SSSR. Statistika. Moskva.
Kozlov, V. I. 1960. Rasselenije mordvõ. Trudõ Instituta Etnografii im. N. N. Mikluhho-Maklaja. Novaja seria, tom LXIII. Moskva, lk. 5-62.
Krupnik, I. I. 1989. Arktitsheskaja etnoekologia. Nauka. Moskva.
Krupnik, I. 1993. Arctic Adaptions: Native Whalers and Reindeer Herders of Northern Eurasia. University Press of New England. Hanover and London.
Makushin, N. P. 1963. Poselenija mordvõ na territorii Mordovskoi ASSR. Trudõ Instituta Etnografii im. N. N. Mikluhho-Maklaja. Novaja seria, tom nr. 86. Moskva, lk. 147-160.
Mikkor, M. 1994. Surmaga seotud tavadest ersamordva külades Sabajevos ja Povodimovos. Eesti Rahva Muuseumi Aastaraamat XL. Tartu, lk. 153-189.
Mikkor, M. 1998. Ersade sünnikombestikust Sabajevo ja Povodimovo külas. Eesti Rahva Muuseumi aastaraamat XLII. Tartu, lk. 53-78.
Milkov, F., Gvozdetski, N. 1980. NSV Liidu füüsiline geograafia I. Tallinn.
Paasonen 1990 = H. Paasonens Mordwinisches Wörterbuch. 1990. Band I. Helsinki.
Päll, Peeter. Mordovia. http://www.geocities.com/Athens/9479/mordo.html.
Razzhivin, V. F. 1982. Etnitsheskije aspektõ dinamiki nasselenija Mordovskoi ASSR. Dissertatsia na soiskanije utshonoi stepeni kanditata istoritsheskihh nauk. Saransk.
Respublika Mordovia. 1994. Obshtshegeografitsheskaja karta 1:200000. Moskva.
Tsõgankin, D. V., Mosin, M. V. 1998. Etimologian' valks. Saransk.
Vavilin, V. F. 1980. Mordovskoje narodnoje zodtshestvo. Saransk.
Voolar, V. 1969. Ehitusalane sõnavara Mordva ANSV Ardatovi rajooni Ketshenbje küla murrakus. Diplomitöö. Käsikiri TÜ uurali õppetoolis. Tartu.

mdM кура kura 1. jõe või oja käänakute vaheline maatükk 2. küla osa (Herrala, Feoktistov 1998: 87); mdE куро, mdM курня 'suund; põõsastik' < pärit bulgaari keeltest: tshuv хура, хора tat кура (Tsõgankin, Mosin 1998: 85)
Vt. ka http://www.geocities.com/Athens/9479/mordo.html