Mordvalased on meie enim hajali elav sugulasrahvas, asudes Kesk-Venemaast Siberini ja ka Kesk-Aasias. Keeleliselt, kultuuriliselt ja antropoloogiliselt jagunevad nad mokshadeks ja ersadeks, seejuures viimaseid peetakse läänemeresoomlaste lähisugulasteks.¹

Käesolev ülevaade põhineb minu kahel lühikesel ekspeditsioonil, 1988. a Sabajevos ja 1989. a Povodimovos kogutud ainesel. Eesmärk oli saada võrdlusmaterjali Kaukaasia eestlaste matusekombestikule. Külad asuvad Mordva Vabariigis Sabajevo Kotshkurovo rajoonis ja Povodimovo Dubjonki rajoonis. Kultuuriliselt kuuluvad mõlemad piirkonda, mida iseloomustab suhteliselt kompaktne omarahvuseline asustus ja rahvuskultuuri pikemaajaline püsimine. Mordvalaste lähinaabriteks on seal õigeusklikud venelased ja islamiusulised tatarlased. Vaatamata venekeelsele koolile ja muudele assimileerimist soodustavatele teguritele on mordvalased külades säilitanud keele ja rahvustunde. Oma roll on selles ka kuni viimase ajani püsinud suhteliselt suurel kirjaoskamatusel.

Mõlemas külas elas ligi 3000 inimest, enamuses ersamordvalased, suhtlemiskeel on ersa keel. Mõlemas külas on kool, kultuurimaja, söökla, kohvik, kauplused, postkontor ja lasteaed. Sabajevos on koolimuuseum ja lammutatud kiriku kohal mälestusmärk Suures Isamaasõjas langenuile, Povodimovos on väike kummipaelatehas ja rohkem kauplusi. Välisilmelt oli Sabajevo tunduvalt mahajäänum, seal oli vaid üks lillepeenar, kõikjal vohas umbrohi ("nagu oleks seda spetsiaalselt külvatud" - R. Alatalu), külatänavad meenutasid vihmase ilmaga kartulipõldu. Tared olid seest aga piinlikult puhtad. Povodimovos elas rohkem noori, ehitatud oli palju uusi maju, külatänavad olid kõvakattega, majade ümber olid lillepeenrad ning hoolitsetud puu- ja juurviljaaiad.

Vana aineline kultuur on kauem säilinud Sabajevo külas. Tänini kantakse seal rahvarõivaid pulmaema rituaalse rõivastusena. Kotshkurovo rajoon on piirkond, kus rahvarõivaid kanti kauem kui mujal Mordvas. Kirjanduses on märgitud, et rahvariided püsisid seal tavandirõivaina 1960. aastateni.² Nagu juba mainitud, on Sabajevos rahvarõivad tegelikult tänini kasutusel.

Povodimovos on ilmne linnakultuuri varasem ja tugevam mõju. Rahvarõivad kadusid kasutuselt juba 1920.-1930. aastatel. Traditsiooniliseks naiserõivastuseks kujunes seal linnamoeline jakk ja seelik. Sama tendents esines mujalgi Mordvas.³ Jakk ja seelik olid algselt pruudiriietus, hiljem hakati neid koguni pidama rahvarõivaiks. Kaasajal on jakk ja seelik kasutusel pulmaema rituaalse rõivastusena. Tänapäeval riietuvad kesk- ja vanemaealised naised enamasti ühetaoliselt - pikavarrukaline mansettide, krae ja kroogitud seelikuosaga eest nööbitav tume kleit, mis on keskelt läbi lõigatud, rinnaesisega tume põll ning valge kolmnurkne pearätik. Seegi rõivastus on kujunenud traditsiooniliseks.

Povodimovo küla mordvalaste keeles on rohkem vene laensõnu kui Sabajevos. Rahvustunne oli aga just Povodimovos tugev, naabruses elavatest venelastest peeti end paremateks, puhtamateks ja töökamateks.

Nagu enamus mordvalasi on ka uuritavate külade elanikkond vene õigeusku. Ristiusk kinnistus mordvalaste seas alles 18. sajandil, neid peetakse Euroopa "viimasteks paganateks".⁴ Tänapäeval tundusid vanemaealised ja enamus keskealisi naisi olevat tõsiusklikud. Kirikud hävitati Sabajevos ja Povodimovos 1920.-1930. aastatel. Tänini on taredes aga pühasenurgad. Lapsi ristitakse linnakirikutes. Kiriklikke laulatusi esineb harva. Matusetseremooniaid juhatavad külanaised. Endised kirikupühad on oma tähtsust minetamas.

Alljärgnevalt kirjeldatakse inimese surma ja matustega seotud kombetalitlusi ja uskumusi, nii elujõulisi kui ka vaid mälestustes püsivaid. Varasema mordva matusekombestiku kohta on kirjutanud I. Smirnov, H. Paasonen, A. Hämäläinen, U. Harva, T. Fedjanovitsh ja D. Zelenin.

Suremine

Surma lähenemist kuulutas ette lindude ebatavaline käitumine. Häälitsedes üle õue lendav kull ennustab kiiresti, näiteks õnnetusjuhtumi tõttu, saabuvat surma. Aknale koputav lind võib tuua nii halbu kui häid uudiseid. Povodimovo külas koputas ühel naisel tuvi enne poja surma aknale. Õues kädistavalt harakalt küsiti: harakas, harakas, kui head laulad, laula edasi, kui halba, jäta järgi. Kui lind seepeale lendu tõusis, tähendas see halba.

Õnnetust või surma ennustavad ebaselge päritoluga hääled, hüüded ja koputused. Tundmatu hüüde peale küsiti vastu - kas halb või hea? Kui hääl kostis - halb, halb!, oli oodata õnnetust, inimesele saadeti haigus. Kui kedagi hüütakse nimepidi üks kord, ei tohi vastata, alles kolmanda hüüde järel võib kindel olla, et tegu on inimesega, ja tohib vastata. Sabajevos kuulis 1980. aastate keskpaiku üks naine nädal enne lihavõtteid, kuidas tuttav hääl kutsus teda nimepidi. Ta vastas ja läks õue vaatama, seal aga ei olnud kedagi. Lihavõttepühade teisel päeval kukkus ta õnnetult ja sai surma. Vahel on kuulda lae kohal kõndimist või uksele koputamist. Kolistajaks olevat keegi kadunu omastest, kes tunneb, et elavaile on midagi halba juhtumas, mistõttu ta ei saa rahu. Kõik kirjeldatud ended on rahvusvahelist laadi.

Sabajevos arvati, et rohkem sureb inimesi aastavahetuse paiku. Kui aasta algul sureb noor inimene, sureb aasta vältel rohkem noori, kui vana, siis vanu. Keskkonnast pärit ended võivad õnnetust tähendada nii tervele kui haigele inimesele ning nad lähevad täide lühema või pikema aja vältel. Kui haige hakkab surema (kulõma), elavneb ta enne lahkumist, surijad tahavad üht ja teist süüa, teisest kaevust vett juua, teise voodisse või põrandale. Mõni tõuseb haigevoodist üles ja läheb õue. Pärast surma saavad sellised tähelepanekud ende tähenduse. Surija juures ollakse vaikselt, et ta vaakuma ei jääks. Vana komme tõsta surija pingile või põrandale on unustatud, seda tehakse veel vaid haige enda soovil. Povodimovos mäletati surija varem õlgvoodisse pandud olevat.

Hingemineku kiirendamiseks ja kergendamiseks võetakse haigel pea alt ära sulgpadi, nii tehakse tänapäeval rajoonikeskuse haiglaski. Lisaks sellele, et sulgpadjal on raskem surra, olevat see ka patt ja kes sureb sulgpadjal, peab teises ilmas (toonatshi) neid sulgi lugema hakkama. Sama uskumust on märgitud maridel.⁵ Idaslaavlased uskusid, et sulgedel surnule pattusid andeks ei anta⁶ või et iga sulg valmistab surijale piinu.⁷ Algselt usuti, et hing takerdub sulgedesse. Sulgpadjaga seotud uskumused on tuntud nii õigeusku kui ka luterlikel rahvastel,⁸ kuid tänaseks on need enamasti ununenud. Kombe hilisemal arenguastmel oli keelatud sulgpatja puusärki panna.⁹ Surijale pandi pea alla heintega täidetud padi või riidepamp.

Tänini mäletatakse Mordvas halbade inimeste ja nõidade (koldunatja või koldun baba -- Povodimovo) hingeminekuga seotud uskumusi. Nende lahkumist kergendas pahategude üles tunnistamine ja palvetamine. Povodimovos teati, et nõidade suremisel pidi kangutama laelauad lahti, Sabajevos mäletati aga, et nõid sai surra siis, kui keegi oli nõus ta nõiatarkused üle võtma. Nõid pidi sülitama õpilasele kolm korda suhu. Kas oli vajalik ka suusõnaline õpetus, ei mäletatud. Lae- ja katuselaudade avamine suremise kergendamiseks on rahvausuliselt tuntud kombed,¹⁰ mille hilisemat vormi - akende avamist¹¹ - ei mäletatud Mordvas tähtsaks peetud olevat. Niisamuti on üldtuntud, et nõid pidi enne surma leidma endale järglase.

Hingemineku ajal kaetakse kambris käterätikuga peegel ja muud peegeldavad pinnad. Ühed arvavad sellega surija olukorda kergendavat, teised peavad aga peegeldust juuresolijaile ohtlikuks.

Sabajevos pannakse kambris lauale klaas veega ja leib ning pühasenurka klaas meega. Neljakümne päeva jooksul pärast surma, mil hing arvatakse kodus viibivat, vahetatakse iga päev vesi ja leib värske vastu välja, arvates, et kadunu hing sööb ja joob neid. Mesi on vene õigeusku rahvastel üldlevinud matusetoit. Kreekas arvati meel olevat maagiline kaitsevõime igasuguste kurjade jõudude vastu.¹² Samal põhjusel määrisid mordvalased vanasti surija huuli meega, kui tal suust midagi nõrgus.¹³ On arvatud, et söögi asetamine surnu lähedale arenes õigeusu rahvastel kadunule hauda söögikraami kaasapanemisest, mille vastu vaimulikkond pidevalt sõdis. Idaslaavlased ja kaukaaslased panid sageli vee asemel viina, veini või kalja.¹⁴

Samal ajal usutakse Sabajevos, et neljakümne päeva jooksul külastab lahkunu kõiki neid paiku, kus ta eluajal käinud on. (See uskumus on vene õigeusu rahvastel üldlevinud).¹⁵

Vaid üheksandal päeval tuleb kadunu koju, sel puhul korraldatakse mälestuspidu. Neljakümne päeva möödumisel läheb hing taevasse, seda tähistatakse taas mälestuspeoga. Hinge rändamist usutakse kaasajalgi, keskealine külanaine teatas 1988. a mulle, et pean pärast surma kindlasti ka Mordvasse tulema. Nagu näha, kujutleti ühelt poolt, et hing liigub ilmas ringi, teisalt, et ta viibib kodu läheduses.

Povodimovos pannakse hingemineku ajal pühasenurka klaas veega ning pühasenurga ja sellele lähima akna vahele riputatakse toa seinale pühaserätt kõrgapatsja (Tõlkes - kaelarätt. Kõrgapatsja kuulub Povodimovos rituaalse rõivastuse juurde, see on pulmaemal ja pruudil kaelas. Rätik on rikkaliku venepärase tikandiga.). Arvati, et kehast lahkuv hing läheb vette ja seejärel rätikusse. Kuue nädala jooksul viibivat hing kodus rätiku all ja joovat vett. Surmast neljakümne päeva möödumisel korraldataval mälestuspäeval itkevad kõik naised ja suudlevad rätikut ning pühivad sellega nägu, nii jäetakse kodust lõplikult lahkuva hingega hüvasti. Surmast poole aasta ja aasta möödumisel korraldataval mälestuspeol riputatakse rätik taas seinale. Varasemal ajal itketi surnu kodusolekul ning mälestuspäevadel suripingile asetatud, kadunule kuulunud rõivaste kohal,¹⁶ rätik on üle võtnud riiete rolli. Toa või tare seinale või aknast välja riputatud rätikuga oli vene õigeusku rahvastel seotud erinevaid uskumusi,¹⁷ ülaltooduga analoogne kujutelm on teada näiteks vene vanausulistelt.¹⁸ Rõivaste kohal itkemine oli tavaks teistelgi rahvastel, näiteks tshuvashshidel, abhaasidel ja Kaukaasia hõimudel.¹⁹ A. Vilkuna andmeil polevat mordvalastel varem rätikut seinale pandud,²⁰ siiski on kombele varasemast ajast Mordvastki vihje.²¹

Povodimovos pandi kadunule peale surma lauale süüa ja juua. Seega peeti vett paiguti tarvilikuks hinge pesemiseks, paiguti joomiseks. Tegemist on usundiliste kujutelmade erinevate kihistuste põimumisega. Näiteks vepslastelgi peeti vett paiguti tarvilikuks hinge pesemiseks, paiguti joomiseks.²²

Surnu lähedale aknalauale hakati asetama esemeid, mis varem pandi puusärki kaasa, näiteks raha, toidukraami, rõivaid, meelisesemeid jne.²³ Samas on ka hinge pesemise kujutelm rahvusvaheliselt tuntud. Vene õigeusku rahvastel oli laialt levinud arvamus, et hing lahkub vette ja peseb end vees.²⁴ 1989. a räägiti Ingerimaal, et hing loputab endal kurku.²⁵ Islamiusulised araablased aga kallasidki surijale vett kurku, et hinge "niisutada",²⁶ mägisloveenid valasid surijale vett näkku.²⁷

Kohe, kui hing on lahkunud, suletakse surnul (kulõman) silmad ja suu. Vajadusel pannakse silmadele viiekopikalised mündid, silmade avatuks jäämine ennustas perele peatset uut surma. Kirjandusest on teada, et varem kaeti inimesel juba enne surma nägu linaga, et ta pilk ei tabaks hinge lahkumisel elavaid ning neid kaasa ei saaks viia.²⁸ Silmade ja suu katmisest enne surma on teateid mitmetelt rahvastelt.²⁹

Pärast surma hakkavad naisomaksed itkema.

Surnu pesemine ja rõivastamine

Surmasõnumi levides kogunevad leinamajja naabrinaised. Kutsutakse surnupesijad, pannakse vesi sooja. Vanematel inimestel on juba sageli enne surma selleks seep ja rätik valmis pandud ning soovitud pesijadki nimetatud. Pesijateks on kolm-neli vanemat inimest, sugulased või naabrid, mitte aga lähiomaksed. Surnut pestakse pingil istuvas asendis, nii et jalad on tal veevannis. Kirjanduse põhjal on traditsioonilisemaks peetud põrandal õlgedel või siis surivoodil pesemist. Istuvas asendis pesemist tunti paiguti Eestis, Karjalas ja liivlastel ning valgevenelastel.³⁰

Üks abilistest toetab surnukeha, teine valab vett ja ülejäänud küürivad nuustiku ning seebiga. Töö lõppedes pesevad kõik laipa puudutanud asjaosalised surnupesuseebiga oma käsi ja nägu, see kaitseb haigestumise eest. Seejärel antakse seep perenaisele. Arvatakse, et laibaga kokkupuutel on seep omandanud erilised raviomadused ja aitab eriti silmahaiguste, aga ka haavade, nahatõbede jms. puhul. Perenaine peab hoolas olema, et keegi temalt väärtuslikku ravivahendit ära ei varastaks. Ingerimaal sai surnupesuseebi endale surnu pesija,³¹ niisamuti paiguti Eestis. Surnupesuseebi kasutamine mitmesugusteks taigadeks ja raviks on rahvusvaheliselt tuntud, kuid tänapäeval paljudel rahvastel kadunud komme. Vee ja seebiga pesemine on sageli asendunud piiritusega puhastamisega, mis soodustab vastavate kujutelmade ununemist. Siiski kasutati ka näiteks Eestis veel hiljuti surnupesuseepi Võrumaal ravivahendina.

Surnupesuvesi valati enamasti õue maja selle nurga juurde, kus toas asub pühasenurk - paazan uugol, harvem mõne puu alla, et keegi ei satuks sellel käima, mis oleks patt. Üks naine Sabajevos mäletas, et surnupesuveel käimine võis kõndijale haigust põhjustada. Surnupesuvett on kasutatud ka joodiku viinast võõrutamiseks, selleks anti talle vett salaja juua. Sama rahvusvahelist ravivõtet mäletati 1989. a. veel ka Ingerimaal.³² Kirjanduse andmeil hoidsid mordvalased varem surnupesuvett kadunu kodusoleku ajal tares savipotis ja see viidi matuste ajal koos kirstulaastudega kalmistule.³³ A. Hämäläise järgi valati aga vesi tares pühasenurga kõrval oleva pingi alla.³⁴ Surnupesuvee kalmistule viimine või mittekäidavasse kohta valamine on üldtuntud, selle kallamine õue pühasenurga kohale on aga iseloomulik vene õigeusku rahvastele. Vee tarre valamise kohta autor rohkem vasteid ei tea ei mordvalastelt ega teistelt rahvastelt. Surnupesuvee üleloomulike omadustega seotud uskumused ja kombed on Povodimovos ning Sabajevos ununemas. Surnupesuseepi aga kasutatakse tänapäevani.

Varem viisid mordvalased kõik laibaga kokkupuutunud esemed, ka kuivatusrätiku kalmistule või mujale kõrvalisse kohta. Povodimovo külast on teade selle rätiku tõrjemaagilisest kasutamisest. Surmast üheksa päeva möödumisel korraldatava mälestuspeo puhul köetakse saun, kuhu kutsutakse kõik surnu pesemisel osalenud. Pärast saunaskäiku kuivatavad pesijad end selle rätikuga (mis on eelnevalt puhtaks pestud) ning rätik antakse ühele pesijaist. Laibaga kokkupuutunud inimesi on ajast aega peetud ohtlikeks ja roojasteks kuni nende puhastumiseni.³⁵ Povodimovos ja Sabajevos aitasid pesijail laiba kahjulikust mõjust vabaneda surnupesuseep ja kuivatusrätik.

Kaasajal antakse aga Povodimovos enamasti kõigile pesijaile üks uus käterätik. Sabajevos mäletatakse, et pesijaile polnud varem ette nähtud mingit tasu. Tänapäeval antakse mõlemas külas pesijaile käterätikuid, pearätikuid ja kleidiriideid. Sabajevo naised nimetavad seda "vene kombeks".

Pärast pesemist surnu rõivastatakse. Suririided - kulõman odjezhat - on vanematel inimestel, eriti naistel, enne surma valmis seatud. Varasematel aegadel maeti surnuid valgest kanepisest lõuendist värviliste villaste tikanditega rahvarõivais. Naissurnule selga pandavasse rahvarõivakomplekti kuulusid särk - panar, rüü - rutsja, peakate - koosinka, põll - ikilga patsja, jalarätid - praakstat ja viisud - kaart. Erinevalt elavaist surnuile tagapõlle pulai'd ei pandud. Suririietel olid vanasti tagasihoidlikumad tikandid kui elavate rõivastel, selleks õmmeldi spetsiaalsed riided. Povodimovos kasutati surirõivaste tikkimisel vaid musta ja punast lõnga, elavail lisandusid veel roheline ja kollane. Näiteks isuritel ja vepslastel olid keelatud värviliste tikanditega surirõivad. Arvati, et kes nendega maeti, pandi teises ilmas räästa alla ligunema või päikese kätte pleekima, kuni tikandid värvi kaotasid.³⁶

Sabajevos olid elavail tikandid punakaspruuni-tumesinise-rohelisekirjud. Suririiete kohta autoril andmed puuduvad. Viimastel, kes maeti rahvarõivais, olid seljas tavalised rahvariided, mis kellelgi säilinud olid. Povodimovos mäletatakse viimati naisi rahvariideis maetud olevat 1920.-1930. aastatel. Sabajevos oli see komme veel 1940.-1950. aastatel üldlevinud. Kaasajalgi on seal mõnel naisel surma puhuks rahvarõivad riidekirstu valmis pandud, enamasti piirdutakse vaid mõne üksiku rahvarõivaesemega, mõnel on alles hoitud särk, mõnel viisud. Üldiselt kasutuselt kadunud rahvarõivaste hoidmine suririieteks on omane paljudele rahvastele.³⁷ Idaslaavlastelgi pandi vahel surnule viisud ka siis, kui ta eluajal neid ei kandnud.³⁸

Kui valmistati spetsiaalsed surirõivad, pidi need õmblema käsitsi, traagelpistetega, niidile sõlmi tegemata. Sõlmed segavad kadunut teises ilmas. On oletatud, et need rahvusvaheliselt tuntud nõuded puudutasid algselt vaid pärast surma õmmeldud riideid. Et aga vanadel inimestel olid rõivad enamasti juba enne surma olemas, olid seega keelud vajalikud ootamatute ehk erakorraliste surnute puhul, keda peeti eriti ohtlikeks.³⁹

Tänapäeval on sellised keelud Sabajevos ja Povodimovos ununemas. Kanepisest lõuendist surilina oodra (Sabajevo) ehk langavjälks (Povodimovo) tuli kangast käristada, seda ei võinud kääridega lõigata, kanga algus rebiti hammastega. Käristamise nõue esines teistel rahvastel paiguti suririiete, savani, surilina ja näolina puhul.⁴⁰ Niisamuti on keeldudega õmblemisel, algselt puudutasid need suririideid, viimaks piirdusid aga vaid savani ja surilinaga. Näiteks liivlastel oli surirõivaste õmblemisel keelatud niiti hammastega katki närida, sest see tähendavat kadunu närimist.⁴¹ Surirõivaste tegemisel tekkinud jäägid põletati.

Povodimovos punuti naissurnutel juuksed kahte patsi, mis tehti neljast harust, elavail punuti pats aga kolmest või viiest harust. Surnutel punuti patsi harusid altpoolt pannes, nagu on märgitud ka varasemas Mordva kohta käivas kirjanduses,⁴² samuti tegid karjalased.⁴³ 1980. aastatel mäletasid Ingerimaal isurid nii neljast harust kui "vastupäeva" punumise nõuet. Neil kommetel on rahvusvaheline aluspõhi, surnutele pidi tegema kõik vastupidi kui elavaile.

Sabajevos tehti surnud abielunaisele otsaette samasugune juustest krunn nagu elavailegi, selle peale pandi tanualune kaholka ning sellele omakorda peakate koosinka. Povodimovos põimiti patsid ümber pea ja pähe pandi tanu kolbak, selle peale kaks heledavärvilist kolmnurkset pearätikut. Alumisel rätikul seoti nurgad sõlme selja taga kaelal, pealmisel aga lõua all. Mokshamordva naised kandsid kahte rätikut sel viisil igapäevaselt.⁴⁴ Surirõivaste puhul on seda mordvalaste juures märgitud kirjanduseski⁴⁵ ning tuntud oli see teistelgi vene õigeusku rahvastel.⁴⁶ Tänapäeval panevad Sabajevo ja Povodimovo naised surnule pähe vaid ühe rätiku.

Varem pandi Povodimovos surnule pähe vene õigeusku rahvaste seas laialt tuntud kapuutsilaadne moodustis - oodrasava, mis kattis pea ja oli selja tagant inimesepikkune.⁴⁷ Näiteks Ingerimaal usuti, et kapuuts kaitseb kadunut teises ilmas tulemerest üleminekul tule eest.⁴⁸ Paiguti oli savan iseloomulik vaid vene vanausulistele.⁴⁹ Keskajal olevat aga Eestiski maetud mehi tuisukotilaadse peakattega.⁵⁰

Jalga pandi surnule jalarätid ja viisud, seejuures seoti viisupaelad vaid ühekordselt, sest kadunu ei pidavat nendega käima. Vanasti põimiti surnul viisunöörid erinevalt elavaist vastupäeva.⁵¹

Povodimovos hoiti vahepeal surirõivasteks linnamoelisi laulatusriideid, kleiti ja jakki, mis ka pulmaema rituaalseks rõivastuseks said. Talupojad uskusid, et jumalateenistusel kasutatud või kaasas olnud asjad omandasid maagilise mõju, nii oli ka laulatusriietega.⁵²

Kaasajal rõivastatakse mõlemas külas surnu enamasti "vene moodi", vanematele naistele pannakse selga igapäevarõivastuses traditsiooniliseks saanud tumedavärviline pikkade varrukatega keskelt läbilõikega taljes kleit. Jalga pannakse enamasti toasussid, et surnul oleks pehmem käia. Noortele pannakse selga kaasaegsed rõivad ja jalga kingad.

Surnu kodus

Kordaseatud surnu pandi kambrisse seinaäärsele pingile, tänapäeval pannakse aga lebama söögilauale peaga pühasenurga suunas, jalad ukse poole. Käed asetatakse koolnul kõhule teineteise peale. Käed ja jalad seotakse kinni, et nad koos püsiksid. Matmise eel seotakse liikmed taas lahti, sest kuidas kadunu muidu teises ilmas liikuda saab. Ka ei või seotult Jumala ette minna. Sidemed pannakse kadunule puusärki kaasa või kasutatakse neid nõidumiseks. Nendega võib haigusi ravida ja ka joomisest võõrutada. Selleks pidi sidemed salaja joodiku rõivastesse, näiteks taskusse, õmblema. Sama abinõu aitas ka, et mees ei peksaks oma naist. Kui aga kellelgi tuli ette kohtuasi, pidi sidemed kohtusse minnes taskusse panema, see tagas edu. Sama toime oli surnult võetud sõrmusel ja ristil. Kirjeldatud taiad olid varasemal ajal rahvusvaheliselt tuntud. Sidemetega nõidumist mäletati 1980. aastail Ingerimaalgi. Riiakale mehele õmmeldi need varruka või krae alla,⁵³ samuti võeti sidemeid kohtusse kaasa.⁵⁴ Venelastel õmmeldi riiaka mehe riietusse surilinast väljatõmmatud niit.⁵⁵ Leedulased kasutasid sidemeid reuma raviks.⁵⁶

Surnule pannakse laubale paber kirikukirjadega ja käte vahele pühapilt. Pühapildist loodeti analoogselt terariistadega kaitset kurjade vaimude vastu. Taolised uskumused on tuntud paljudel rahvastel. Luteriusulised panid surnu rinnale kirikulauluraamatu.

Käesoleva sajandi algul hoidsid mordvalased kadunut kodus mitte kauem kui ühe öö, enamasti püüti matta juba surmapäeval,⁵⁷ kuigi see oli vastuolus kirikuseadustega. Surmajärgsel päeval matmine oli Povodimovos ja Sabajevos üldlevinud veel 1930. aastateni. Üksikjuhtudel esineb seda aga veel tänapäevalgi, kui pole vaja oodata kaugemalt sugulasi ning kardetakse koolnu riknemist. Mõni inimene avaldab ise enne surma soovi, et teda maetaks rutem. Kirikuseaduste vastane matmisega kiirustamine oli varem kombeks mujalgi. Käesoleva sajandini püsis surmapäeval matmise tava maridel, permikomidel, mansidel.⁵⁸ Kuid ka idaslaavi talupojad matsid vahel enne kolme ööpäeva möödumist, et kiirel tööajal tülikast koolnust vabaneda.⁵⁹ Nii toimisid ka eestlased.

Üldiselt on rahvastel, kellel ristiusk varem juurdus, matustega kauem viivitatud. Mordvalastel on kiirustamine püsinud eriti kaua. Võib-olla on selles suhtes mõju avaldanud ka nende islamiusulised naabrid, kellel on kiire matmine reegliks. Näiteks peeti ka mõnedel gruusia hõimudel matustega kiirustamist islamiusuliste mõjuks.⁶⁰

Kiirustamise tõttu olevat varem ka varjusurmas inimesi maetud. Vana haua peale sattudes nähti, et surnu oli end hauas ringi keeranud. Ka olevat kuuldud varjusurmast ülesärganute kisa haua põhjast. Jutud varjusurnutest on samuti rahvusvaheliselt tuntud ning matustega kiirustamist silmas pidades võis neil ka tõepõhi all olla. 1950.-1960. aastatest hoitakse Sabajevos ja Povodimovos surnuid enamasti kodus kaks kuni kolm ööd.

Enne matuseid tuleb külarahvas, enamuses vanemad naised, surnuga hüvasti jätma. Puusärgi juures itketakse. Vaatajad toovad kaasa raha, mis pannakse toas laual olevasse klaaspurki. Anti paarikümnest kopikast paari rublani, peamine oli, et igaüks andis. Varasemal ajal toodi Mordvas surnut vaatama tulles kaasa söögikraami,⁶¹ tänapäeval on see vaadeldavates külades kombeks vaid matusepäeval. Idaslaavlastel ja eestlastel asendus söögikraami toomine valdavalt rahaga või küünaldega juba möödunud sajandil.⁶²

Toodud raha eest ostetakse Sabajevos surmast neljakümne päeva möödumisel korraldatava mälestuspeo jaoks kaks taldrikut või kaussi ning niipalju lusikaid, kui palju on kutsutud külalisi. Mälestussöömingul sööb igaüks oma lusikaga ühistest nõudest. Peo lõppedes viivad külalised lusikad endale mälestuseks koju. Komme on vene õigeusku rahvastel laiemalt tuntud⁶³ ja on võrreldav ka luteriusulistel esinenud tavaga jagada matuselistele või mälestuspeolistele toitu koju kaasaviimiseks. Ühistest nõudest söömist esines vaadeldavates külades, eriti Sabajevos, tänapäevani ka argipäeviti.

Surnu kodusolekuõhtutel istuvad külanaised leinamajas koos, mõni teadjam naine - tshitaatel (lugeja) loeb palveraamatust psalme, palvetatakse, itketakse. Povodimovos mäletati, et varem olid tshitaatelid vaid vanatüdrukud, keda hüüti "nunnadeks" - monashke. Tänapäeval võivad neiks olla ka abielunaised või lesed. Nii vene õigeusku kui ka teistel rahvastel on surnutekultuses või matusetalitlustes osalemine vahel seotud sugulise puhtuse nõudega, mistõttu eriti sobisid selleks vanatüdrukud või lesed. Nii on olnud teistelgi rahvastel vanatüdrukud või lesed surnupesijad⁶⁴ või surnute kirikliku mälestamise täideviijad.⁶⁵ Setudel ei võinud abielunaine kaks nädalat peale lähiomakse surma sugulises vahekorras olla. Ka kristlik kirik reglementeeris seksuaalelu. Kuid näiteks araablastel olid matusetalitajateks naised, kellel oli menopaus.⁶⁶

Pärast koosviibimise vaimulikku osa kostitatakse rahvast õhtusöögiga, süüakse argipäevatoite. Paastuajal ja ka paastupäevadel (kolmapäev ning reede) pakutakse kalatoite ja herneputru, välditakse liha, mune ja piima.

Öösel istutakse surnu juures vahetustega, mõni valvajaist heidab vahepeal pikutama. Siiski on tähtis ärkvel olla. Valvamisega kaitstakse surnut kurjade vaimude eest, keda nimetatakse venepäraselt pes ehk pjos. Paharetid võivad surnukeha ära vahetada ning koletise asemele panna või siis laiba asemelt põrandale visata. Sellised uskumused on tuntud teistelgi rahvastel. Povodimovos uinus üks vanatüdruk oma ema surnukeha valvates ning nägi unes, kuidas emal võeti kätest ja jalust kinni ning visati põrandale. Üles ärgates oli aga kõik korras. Pärast seda ei julgenud ta enam kusagil surnut valvamas käia. Sabajevos leidsid aga magama jäänud valvajad ärgates surnukeha põrandalt. Isuritelt on jäädvustatud uskumus, et lautsilt maha kukkunud surnusse on kuri vaim pugenud.⁶⁷

Sabajevos räägiti, et kui inimest tabab surm üksinduses, siis kaitseb teda Jumal kurjade vaimude ja loomade eest niikaua, kuni mõni inimene ta leiab. Pärast seda peab aga surnu juures pidev valve olema. Eestis arvati näiteks, et üksinduses sureva inimese hinge saab Vanapagan enesele.⁶⁸ Kaasajal põhjendatakse valvamist sellega, et kadunu kardab üksi olla või laipa on vaja kaitsta näriliste eest. Valvajateks olid Povodimovos ja Sabajevos enamasti naised, kuid valvasid ka isad ja pojad.

Kohe pärast inimese surma algavad ettevalmistused matusteks. Matuste-eelsel ajal on keelatud mõned toimingud, näiteks põrandapesemine, muidu kadunu "määrduvat". Varasemal ajal oli Mordvas töökeelde enam, muuhulgas ei tohtinud kütta ahju ega küpsetada leiba, pererahvas sõi vaid surnut vaatamas käivate sugulaste toodud söögikraami.⁶⁹ Need nõuded olid tuntud paljudel rahvastel, muuhulgas ka setudel ja venelastel.⁷⁰

1989. a juulikuus köeti aga Povodimovos surnuga ühes kambris asuvat vene ahju kolm korda päevas, et leiba küpsetada. Samal ajal oli õues varjus üle +30^o C, surnukambris võis sooja olla +50^o C.

Mida tehakse laiba riknemise vastu? Sabajevos pandi surnule rinnale või lõua alla soolakott. Tänapäeval keeratakse laibale sõrme ümber traat, mille teine ots viiakse läbi akna õue ja pistetakse maasse, et oleks "maaühendus". Povodimovos tehakse niisamuti, kuid traadi teine ots pannakse surnu aseme all olevasse mullanõusse. Povodimovos on tänini püsinud vana komme asetada surnule sirp rinnale,⁷¹ aseme all hoitakse aga külmaveenõud. Rauast terariistade asetamine surnukehale või selle lähedusse on vanemaid ja levinumaid kombeid.⁷² Varasemal ajal loodeti nii kurje vaime eemale peletada.⁷³ Niisamuti on mujalgi kasutatud mulda ja vett säilitusvahendina.

Tänapäeval pannakse Mordvas laiba lähedusse klaaspurgiga kaaliumpermanganaadivett. Kahele poole surnu kaela pandi aga kanamunad. Kui kõik eespool kirjeldatud abivahendid on paljudel rahvastel laialt levinud, siis kanamunade kasutamist kohtab harva. Isurid panid surnule kaenla alla kanamuna, see olevat aidanud koduskäimise vastu.⁷⁴ Maluki saartel pandi sünnitusel surnud naistele lõua alla toores muna, mis takistas kadunu ülestõusmist, surnu pidi lebama paigal, et muna katki ei kukuks.⁷⁵ Seega on munade otstarvet seletatud maagiliselt. Algselt olid aga ka soola, mulla, vee ja rauaga seotud mitmesugused maagilised kujutelmad.

Ersad panid laibale riiete peale nõgeseid, nii tegid ka isurid ja karjalased.⁷⁶ Säilitusviisid ja vahendid on tänapäeval kombineerunud. Povodimovos oli sõrme ümber keeratud traat mähitud ka ümber sirbi. Kaasajal töödeldakse laipu ka piirituse, kaaliumpermanganaadi ja süstidega. Povodimovos 1989. a. juulis nähtud matustel oli kadunul ilmselt praktilistel põhjustel ninasõõrmetesse vatti topitud. Varasemal ajal on aga mõnel rahval surnu ninasõõrmeid kaetud raha või kangatükkidega nagu silmigi, et takistada hinge tagasipöördumist kehasse. Venelastel ja laplastel pandi sõõrmetele kangatükk või raha.⁷⁷ Araablastel topiti keha kõikvõimalikud avaused puuvilla täis.⁷⁸

Surnu kirstupanek ja matused

Surnu pannakse tänapäeval kirstu kandelaaz matusepäeva hommikul. Varasemal ajal tehti seda veel hiljem, alles poolel teel kalmistule.⁷⁹

Järgnevalt tuuakse kaasaegse kirstupanekutseremoonia kirjeldus Povodimovost. Puusärgi tuppa toomisel itketakse. Monashke ehk tshitaatel loeb kaanonist psalme ja laulab kirikulaule. Seejärel õnnistab ta puusärki, seda kolm korda pritsides pühasse vette (svjatoi vjäd) kastetud kasevihaga. Veel käib ta küünlaga kolm korda ümber puusärgi ning teeb kirstu kohal kolm korda ristimärgi. Siis tõstavad kaugemad meessugulased kadunu puusärki. Tegemist on vene õigeusu rahvastele tüüpilise kirstupaneku rituaaliga.⁸⁰ Vene õigeusule omased kiriklikud matusekombed kinnistusid Mordvas alles 19. sajandi lõpus.⁸¹ Hirmust nõukogude võimuorganite ees vahepeal tseremooniat läbi ei viidud, tänapäeval on see aga taas au sees. Ümbruskonnas on kirikud hävitatud, kust saadakse püha vett? Kolmekuningapäeval (den kreshenja) arvatakse kõigis kaevudes, jõgedes ja teistes veekogudes vesi püha olevat ning seda varutakse aastaks ette. Igas majapidamises on püha vett paar purki varuks.⁸² Nii toimisid vanasti ka idaslaavlased.⁸³

Nagu teisedki rahvad varustasid mordvalased vanasti oma surnuid rikkalike hauapanustega rõivaste, söögi, tööriistade, raha ja naudinguainete näol.⁸⁴ Tänapäeval pannakse kadunule puusärki parema käe alla taskurätik, otsaette ja vasakusse kätte kirikukirjad. Viimast nimetatakse vahel "passiks". Surnul on käte vahel väike pühapilt, mis aga enne haudalaskmist ära võetakse, seda matta olevat patt. Luteriusulistel rahvastel maeti kiriklikke lauluraamatuid ja palveraamatuid koos kadunuga maha.⁸⁵

Patt olevat kadunule ka muid asju, näiteks raha, kaasa panna. Povodimovos 1989. a nähtud matustel võeti surnult haudalaskmisel ära ka kirikukirjad, kaasa pandi aga käterätik ja sidemed, millega ta liikmed seotud olid. Povodimovos olevat üks ihne inimene terve eluaeg raha kogunud ning selle endale suririiete sisse õmmelnud. Ta maetigi maha koos rahaga, kuid kadunu lapsed kaevasid ta hiljem uuesti üles, et raha kätte saada. Surnul olevat aga puusärgis suur madu rinnal olnud. Kostroma venelastelt on üles kirjutatud samasugune pärimuslik lugu, milles üks ihnur peitis oma raha kirstupadja sisse.⁸⁶ 1986. aastal räägiti mulle Abhaasias Estonia külas, et ühel abhaasia naisel olevat kukkunud kogemata pass abikaasa kirstu ja maetud maha. Naine otsis passi kõikjalt, viimaks ilmus kadunu unes ja ütles, et kaevaku haud lahti, pass on tema juures, võtku pass, aga ärgu vaadaku. Haud oligi lahti kaevatud ning surnul olid kaks madu rindu imenud.

Asjade panustamine oli mordvalastel juba 1920. aastatel harv nähtus⁸⁷ ning selle kadumine on vene õigeusu juurdumise tulemus. Vähesed tänapäeval kaasapandavad esemed on tüüpilised õigeusklikele rahvastele.

Matused korraldatakse mistahes ajal, vaid ülestõusmispühad on selleks sobimatud. Matusepäeva hommikupoolikul kogunevad kadunu sugulased, tuttavad ja naabrid, 40-60 inimest surnu majja. Sabajevos minnakse kutsumata, Povodimovos on tavaks matustele kutsuda. Peielistel on seljas samasugused riided kui argipäeviti. Mõlemas külas väideti, et kadunu naisomastel on leina märgiks peas must rätt.

Povodimovos nähtud matustel olid aga kõigil valged pearätikud. Matuselised toovad kaasa söögikraami ja raha, Povodimovos tõid mehed viinapudeli. Toidu viimine matustele oli varasemal ajal paljudel rahvastel üldlevinud komme. Söögikraam asendus ajapikku rahaga, kuni viimaks hääbus paljudel seegi tava. Näiteks Eestis Võrumaal viidi toitu matustele kuni tänapäevani.⁸⁸ Venemaal viidi paiguti juba möödunud sajandi keskpaigas söögi asemel raha ja küünlaid.⁸⁹

Raha (mõnikümmend kopikat või paar rubla) pandi aknalauale klaaspurki, söögikraam aga surnu kambrisse lauale. Ande võttis vastu keegi vanem naine. Vanasti viidi Povodimovos matustele kausiga kolm-neli väikest kakukest, millele pandi peale suur pirukas, enamasti õuna-, kapsa- või seenetäidisega. Tänapäeval viib iga naine ühe suure ümmarguse nisujahust leiva, kompvekke, pirukaid, präänikuid, kruupe. Kruubid on kaussides, peale on asetatud kaks või rohkem keedetud kanamuna. Povodimovo naabruses asuvas mordva külas Sabajevos viidavat aga matustele vaid küünal.

Sabajevos viidi varem neli väikest kakukest, nüüd kaks suurt nisujahuleiba. Need asetatakse ülestikku, vahele pannakse kaks keedetud kanamuna ja kompvekke, tingimata paarisarv. Seega on Sabajevo ja Povodimovo mordvalastel eriti kaua püsinud söögikraami viimise tava selle algsel kujul. Nooremate inimeste matuste puhul tuuakse suvel ka lilli.

Matustel osaleb rohkem eakaid naisi, kes on ka peamised kodusest ärasaatmisrituaalist osavõtjad. Mehed lähevad kalmistule hauda kaevama. Surnu kambris itketakse, tshitaatel loeb psalme.

Sabajevos pakutakse vahel enne surnu väljaviimist matuselistele sooja sööki, nisujahu- või riisiputru ja suppi. Ka kadunule pannakse lauale söögiportsjon. Povodimovos süüakse vaid suupisteid ja maiustusi.

Kui pasledni stol lõpeb, kutsutakse lähedased omaksed puusärgi juurde, kus nad põlvitavad langetatud päi ning löövad risti ette. Surnupesija käib neist mööda, kraapides igaühele viiekopikaliselt vaskmündilt vaske pähe, see olevat hüvastijätuks. Varem oli selline vaskmündi kraapimine Mordvas laialt levinud ja seda tehti peieliste toodud söögikraami vastu võttes, kadunu puusärkipanekul, surnu rõivaste kohal ja hiljem matmiseelse söömingu järel omaste peade kohal.⁹⁰ U. Harva oletas, et tegu on ilmse kultuurilaenuga venelastelt, sest komme on teistele soome-ugri rahvastele tundmatu. Seejuures viitab ta valgevene folkloori kirjeldajale Sheinile.⁹¹ Tegelikult esines tava valgevenelastel märksa harvem ja käesoleva töö autor sellele idaslaavlastelt rohkem vasteid ei tea.

Kadunu viiakse välja keskpäeval, puusärk jäetakse avatuks. Povodimovos 1989. aastal nähtud matustel tõsteti puusärk üles järsult, uksest väljudes löödi sellega vastu uksepiita. Kandjad olid enamasti kadunu meessugulased, vanemad lapsi ja lapsed vanemaid kanda ei tohi, et kadunu ei solvuks. Povodimovos kandsid tütarlast tütarlapsed ja noormeest noormehed. Puusärki kantakse tänapäeval õlgadel, kandjaid on neli kuni kuus. Vanasti kanti aga surnuraamiga - noosilka (Sabajevo) ehk kandoma palkat (Povodimovo). Surnuraam koosnes kahest pikast teibast, mille otste vahele seoti kaks köit. Kirst asetati köitele, raam tõsteti õlgadele. Sabajevos kasutati surnuraame veel 1940. aastatel. Pärast matuseid jäeti raam kalmistule, vanad inimesed kasutasid neid küttepuuks. Naisi, noormehi ning tütarlapsi kanti Povodimovos pikkade kitsaste kanepikangastega. Venelastel kanti kangastega tähtsamaid surnuid,⁹² Eestis tüdrukuid.⁹³

Tänapäeval kantakse noori köitel.

Povodimovos mäletati, et vanasti pidi haige inimene, et haigusest vabaneda, raami alt läbi minema, kui puusärk raamile tõsteti. Kirjanduses on märgitud, et seda pidid tegema kadunu omaksed, et vabaneda surnukartusest.⁹⁴ Kommet esines teistelgi rahvastel.⁹⁵

Kandmise eest varem tasu ei antud, tänapäeval seotakse kandjatele nagu hauakaevajatelegi ümber käsivarre taskurätik.

Kohe puusärgi väljaviimise järel pestakse Povodimovos pink või laud, millel surnu lebas, veega puhtaks, põrandat pühitakse aga vaid luuaga. Sabajevos pannakse surnu lebamiskohale kirves või nuga, rauast terariist, et surnu tagasi ei tuleks, peret uus surmajuhtum ei tabaks või omaksed kadunut liiga kaua ei leinaks. Varasemal ajal tehti Mordvas nii ka suripaigaga. Kirjeldatud tõrjemaagilised toimingud olid varem rahvusvaheliselt tuntud. Terariistu asetati surnu lebamiskohale mitmel pool.⁹⁶ Näiteks Eestis löödi nael lävepakku või surnu lebamiskohale.⁹⁷ Vepslastel pandi sinna ahjuroop või haavahalg,⁹⁸ karjalastel sütt, kuuma tuhka, raudese jne,⁹⁹ setudel pudrulusikas,¹⁰⁰ grusiinlastel kivi.¹⁰¹

Majast väljaviimise järel asetatakse kirst õues pingile. Omaksed itkevad ja jätavad kadunuga hüvasti. Povodimovos valmistati see pink vahetult enne surnu majast välja kandmist. Õues võeti puusärgist ära kirikutekstid ja sirp.

Kalmistule surnut matma (kulõn kalmama) lähevad vaid kadunule lähemad inimesed, ülejäänud alustavad juba kodus peiesöömingut.

Puusärk viiakse kalmistule jalgsi või veoautoga. Autokast kaunistatakse roheliste okstega. Puusärgi kõrval istuvad autokastis lähemad omaksed, kes itkevad. Järjekord surnurongis oli jalgsi minnes järgmine: kirstukaas, kirst, matuselised, rist. Povodimovos sõitis 1989. aastal puusärki ja omakseid vedav auto kõige ees, selle järel kõndis umbes kolmkümmend viis naist ja viis hauakaevajat. Osa hauakaevajaid ootas kalmistul.

Matuserongi lõpus sõitis traktor, selle kastis oli kümmekond hauakaevajat ja suur raudrist. Surnuautolt loobiti matuseliste teele kaseoksi, see komme olevat hakanud levima 1950. aastatel. Oksad pidavat aitama kadunul leida teed koju mälestuspeole minnes. Sabajevos visatakse oksi vaid harukorral noorte inimeste matustel. Okste loopimine surnurongi teele on tuntud paljudel rahvastel, seejuures kombe päritolu pole aga uuritud.

Surnurongi möödumisel pidi kinni pidama mitmesugustest nõuetest. Sabajevos ei lubatud surnurongi läheduses üle tee minna, sellest võis haigestuda. Kes aga kogemata siiski läks, pidi kadunult andestust paluma. Ohtlik oli ka surnurongi aknast vaadata, matuseliste möödumisel soovitati majast väljuda, risti ette lüüa ja palvetada. Vastutulijad seisatavad ja mehed paljastavad pea. Esimesele vastutulijale anti kotiga leiba, õunu, mune, kompvekke ja rubla raha.

Povodimovos anti esimesele vastutulijale tavaline valge ilma tikanditeta käterätik nardama ja söögikraami. Selle annab üle vana naine, kes surnurongi ees kõnnib. Teda nimetatakse ikelev kutshoma. Komme on eriti tuntud idaslaavlastel,¹⁰² aga ka õigeusku soomeugrilastel.¹⁰³ Eestis on aga luteriusulisel Võrumaal tänapäevani kombeks anda esimesele surnurongile vastutulevale mehele viinapudel, naisele tordi- või kommikarp.¹⁰⁴

Kui matuselistele tuli palju inimesi vastu või järele, ennustati sellest peatset uut surmajuhtumit.

Povodimovos tegi matuserong kadunu sugulaste majadest möödumisel peatuse. Sama komme oli vadjalastel.¹⁰⁵ Näiteks eestlastel, karjalastel ja sakslastel peatuti talu ja küla piiril, ristteedel jne.¹⁰⁶

Igasse peatuspaika oli tee äärde üles seatud väike lauake kompvekkide, õunte, küpsiste ja muude suupistete ning viina ja veiniga.

Kalmistul (kalmozer) ootab osa matuselisi juba ees. Haud - kalma kaevatakse valmis sama päeva hommikul, et see ei peaks öösel seisma ja kurivaim ei pääseks sinna sisse. Kaevajaid on üksteist kuni kakskümmned viis meest. Töö teevad surnu sugulased, vaid oma lastele ega vanematele ei tohi hauda kaevata. Varem kostitati kaevajaid enne tööd kodus, tänapäeval pannakse neile söögi- ja joogipoolist kalmistule kaasa. Hauda kaevates ennustati Sabajevos järgmise surnu sugu. Sellel kohal, kuhu lüüakse esimest korda labidas maasse, visatakse kulli ja kirja, kull tähendab meest, kiri naist. Kord palus üks vanainimene endale ennustada, kas ta sureb sel aastal. Samal päeval kukkus ta teel kalmistult koju silla pealt jääle ja järgmisel hommikul leiti ta surnuna. Kui haud sai valmis, läks üks meestest sellest teatama, teised jäid kalmistule. Kui aga kaevajad pidid ka surnukandjad olema, siis jäi vähemalt üks mees kalmistule hauda kurjade vaimude eest valvama. Sellised hauaga seotud kujutelmad olid tuttavad teistelegi õigeusklikele rahvastele.¹⁰⁷

Kalmistul pannakse puusärk haua kõrvale maha, taas itketakse. Enne hauda laskmist võetakse kadunu käte vahelt ära pühapilt ja puusärgist nõgesed. Surnu näole pannakse lõua all olnud rätik ning üle koolnu surilina. Surilinale visatakse esimesed peotäied mulda. Puusärk lastakse enamasti köitega hauda. Povodimovos 1989. a suvel võttis lahtise kirstu haua põhjas vastu kaks meest. Haud oli lai ja kahe meetri sügavune. Hauas olevad mehed viskasid esimesed peotäied mulda avatud puusärki ning seejärel sulgesid kirstu. Varasemas Mordva kohta käivas kirjanduses pole puusärgi hauas vastuvõtmist märgitud. Kommet on märgitud ka vepslastel,¹⁰⁸ kuid see esines varem ka näiteks Eestis.¹⁰⁹ Kaukaasia eestlastel elustus see tava pereti kaukaaslaste mõjul.¹¹⁰

Matuselised viskasid Sabajevos igaüks ühe, Povodimovos kolm peotäit mulda kadunule järele. Rimpiläineni andmetel olevat kolm korda mulda visatud Kesk-Euroopas, üks kord näiteks Rootsis.¹¹¹

Komme aitavat surnukartusest vabaneda ja kadunut kiiremini unustada, see on austuseavaldus. Sabajevos visatakse vahel harva hauda ka vaskraha, millega ostetakse surnule koht. Samas peetakse seda vene kombeks. Povodimovos peeti raha hauda viskamist koguni patuks. Vanasti visati aga mordvalastel hauda nii raha kui söögikraaami.¹¹² Võimalik, et raha hauda viskamine polnud üldlevinud. Näiteks valgevenelaste puhul on täheldatud, et raha visati hauda sel juhul, kui satuti vana haua peale, kus olid kondid, siis pidi varem surnutele koha eest maksma.¹¹³

Sabajevos räägiti, et haudalaskmisel kadunu karjub, seda kuulevad vaid üksikud. Kuuljale tähendab see halba. Kord maeti üht last. Kui haud oli kinni aetud, läks üks tüdruk risti juurde ja kuulis, kuidas kadunu hüüdis kolm korda ema. Samal aastal tütarlapse ema suri.

Haud aeti kinni kiirustades. Povodimovos tehti hauakünkale auguke, sümboolne aken. Nii on tehtud ka näiteks liivlastel ja setudel.¹¹⁴

Sabajevos käisid haua kinniajamise järel üks mees labidaga ja naine käterätikuga kolm korda ümber haua, et surnu ei tuleks enam hauast välja. Näiteks sakslastel käisid kõik matuselised ümber kääpa.¹¹⁵

Noorte surnute puhul kaunistatakse kääbas lillede ja pärgadega. Sabajevos pandi vahepeal kalmukünka ümber suur okstest punutud vanik. Ühele sugulasele ilmutas kadunu aga unes, et ta komistas vaniku traadisse, sestpeale neid enam ei kasutata. Haua jalutsisse pandi umbes kahemeetrine tahutud palkidest värvimata puurist, millele lõigati kadunu peremärk. Sabajevos tehti nii kuni viimase ajani, kaasajal on ristidel ka tekstid. Povodimovos pannakse tänapäeval raudriste.

Hauakaevajatele varem tasu polnud, viimasel ajal antakse neile taskurätikuid, käterätikuid ja päevasärke. Sabajevos tehakse nii vaid noorte inimeste matustel. Ilmselt on tegu vene kultuurilaenuga.

Peale haua kinniajamist kostitati matuselisi kalmistul. Sabajevos laotatakse hauakääpale käterätid, sinna asetatakse söök. Povodimovos on toit haua lähedal asuval väikesel lauakesel, süüakse püstijalu. On näha, kuidas mälestussööming eemaldub kalmust, algsest mälestuspaigast. Paganluse ajast pärinev haual söömine püsis kauem õigeusku rahvastel, näiteks Eestis setudel¹¹⁶ ja Soomes karjalastel.¹¹⁷ Luteriusulistel asendus see Eestis kalmu kõrval või surnuaia värava taga kostitamisega¹¹⁸ või vaesemate inimeste söötmisega.¹¹⁹

Süüakse pirukaid, võileibu, õunu, kompvekke, kala, mune, leiba, sibulat, liha, juuakse viina ja kalja. Paastuajal ja paastupäevadel puuduvad liha ja munad. Sabajevos süüakse kalmistul ka putru, eriti nisujahuputru, Povodimovos peeti kohustuslikuks mett. Sabajevos on kalmistul keelatud nuga kasutada, leiba ja pirukaid peab murdma kätega ning kaasavõetud pirukaid, leibu ja muud söögipoolist pidi tingimata olema paarisarv. See teistelgi rahvastel tuntud nõue laienes varem ka matmisele järgnenud kodusele söömingule ja mälestuspeole.¹²⁰ Terariistad võisid kahjustada söömingul osalevaid kadunute hingi. Paljudel rahvastel olid terariistad peale inimese surma tabu niikaua, kui usuti surnu hing kodu läheduses viibivat.¹²¹

Kalmistul jagatakse söögipoolist ka matuselistele kojuviimiseks.

Pärast matmist pidi leinamajja tagasi pöörduma, et seal käsi pesta ja süüa. Varasemal ajal pesti ka nägu, mis näitab selgelt toimingu tõrjemaagilist funktsiooni. Tänapäeval lähevad aga nii mõnedki kalmistult otse oma koju. Teised arvavad aga kaasajalgi, et kodusest peiesöömingust peab kindlasti osa võtma, muidu kadunu jääb näljaseks.

Matusetoidud olid lihaga supid, munad, puder (enamasti nisupuder). Paastuajal söödi kapsa- või hernesuppi ja kala. Magustoiduks pakutakse kisselli. Hauakaevajatele antakse aga ka paastuajal liha.

***

Enamus kirjeldatud tavadest ja uskumustest on kas rahvusvahelised või kitsamalt õigeusklikele omased kombed. Märkimisväärne on mõnede tavade pikaajaline püsimine (sulgpadjaga seotud keelud, toiduainete viimine matustele jne). Matustega kiirustamist võib pidada paganlikuks nähtuseks, kuid pole välistatud ka islamiusuliste naabrite mõju. Selliste õigeusule omaste kommete puhul nagu veeklaasi ja söögi asetamine surnu lähedusse kohtab vasturääkivaid seletusi, segunevad erinevad usundilised kihistused ja arusaamad.

Mitmed tavad, nagu matusetalitajatele tasumine ja okste teele loopimine, on Sabajevos alles levimas, kusjuures kõigepealt kohtab neid nooremate inimeste matustel. Povodimovos kinnistusid need nn vene kombed varem. On näha, et vene kultuurilaene võetakse paralleelselt üle nii ainelises kui vaimses kultuuris.

Marika Mikkor