ALALHOIDLIKKUS JA ÜMBERASUMISED


Eluruum metsavööndi kõige lõunapoolsemal, viljakaimal alal andis mordvalastele I aastatuhande lõpul jõukust ja tuntust. Laialt oli Mordvamaa juba varem tuntud oma maitsva mee poolest. Mordvalaste jõukust suurendas veelgi üleminek künniviljelusele I aastatuhande teisel poolel. Kasvav jõukus välistas vajaduse asuda vallutama naaberrahvaste asualasid.

[Pilt]


Paraku ei olnud samal ajal mordvalaste lõuna-, ida- ja läänepoolsete naabrite elu samavõrd edukas. Alates 8. sajandist pidid lõunapoolsed volgabulgarid oma rahva toitmiseks aeg-ajalt ette võtma sõjakäike mordvalaste maale. Aastal 1221 rajas läänenaaber Vladimir-Suzdali vürst Juri Vsevolodovitsh mordvalaste maale oma kindluse Nizhni-Novgorodi. 1229. a. üritasid ersamordvalased vürst Purgase juhtimisel anastatud maad tagasi võtta, kuid see ei õnnestunud. Venelaste vallutusrõõm jäi aga sellegipoolest üürikeseks, sest juba 1236. a. läks Mordvamaa koos kogu Volga-Bulgari riigiga idast tulnud mongolite-tatarlaste valitsuse alla, jäädes nendest sõltuvusse kuni 1552. aastani. «Erinevalt oma põhjapoolsetest keelesugulastest maridest ja udmurtidest sattusid mordvalased otsesesse sõltuvusse Kuldhordist. Sellegipoolest jäid vähemalt põhjapoolsed, ersalaste, asualad ka edaspidi kaudselt mordva vasallide valitsuse alla. Lõunapoolsemail, mokshalaste, asualadel rajasid aga nomaadivürstid juba 13., kindlalt aga 14. sajandi teisel poolel väikesed iseseisvad valitsusalad, mille keskusteks olid Temnikovi ja Narovtshati mokshad. Hordi tuumikala lähedus ja piirkonna viljakus tõid endaga kaasa eriti intensiivse kurnamise maksude ja röövretkedega. Seetõttu voolas ka siit rahvastik välja põhjaaladele ning stepipiiril olevad alad muutusid kõnnumaaks. 14. sajandi teisest poolest tugevnes põhjas ja läänes taas ka venelaste surve: vürstid korraldasid sõjakäike mordva aladele ja võtsid üksikuid mordvalaste gruppe oma valitsuse alla. Sealjuures teatavad kroonikud mordvalaste kallaletungidest vene linnadele ning mordvalaste osavõtust tatari röövkäikudest Venemaa vastu.» *1

Erinevalt venelastest, jätkus rohtlarahvastel bulgaritel ja tatarlastel taiplikkust mõistmaks, et mordva mets ja maa üksi, ilma mordvalasteta mett ja teravilja ei kanna. Seetõttu piirdus nende ülemvõim mordvalaste üle vaid maksukogumisega, milleks teostatavate sõjaretkedega ei suudetud aga kuigi kaugele metsaaladele tungida. Seoses lõunapoolsemate põllumaade viljakuse langusega, ning ühtlasi vältimaks tülikaks muutunud maksukogujaid, asusid mordvalased II aastatuhande esimesel poolel lõunapoolseilt asualadelt põhja poole.

[Pilt]

Pärast Kaasani vallutamist 1552. a. hakkasid venelased põhjapoolsetele ersamordvalaste asualadele rajama kaitserajatisi. Sellega kaasnes ka maa koloniseerimine vene talupoegadega ning surve maausku mordvalaste pööramiseks vene õigeusku. Mordvalaste maausu väljajuurimiseks rajati paganlikesse pühapaikadesse õigeusu kloostreid. «Demograafilise surve faktor, nagu mordvalaste näide osutab, oli faktiline oma tähenduselt ja taotles pikaajaliselt - kombinatsioonis teiste faktoritega - etnilise grupi kõrvaletõrjumist, tükeldamist, sissepiiramist ja assimilatsiooni. Kesk-Volgamaa tuumikaladel rakendus vene rahvastussurve tuntavalt esmalt 17. sajandi esimesel poolel, ilma et see lühikese ajavahemiku jooksul oleks viinud venelaste ülekaalule. Uute alade hõlvamine lõunas tõi kaasa demograafilise surve tagasitõmbumise sajandi teisel poolel. Kesk-Volgamaa sai vene migratsioonide läbikäigupiirkonnaks ning juba tihedalt asustatud või ka kõrval asuvad volgarahvaste eluruumid omasid vene talupoegade jaoks külgetõmbejõudu.» *2 Et jätkata häirimatult harjumuspärast eluviisi, asus suurem osa ersamordvalastest 16.-18. sajandil oma põlisaladelt ümber viljakamatesse jõeorgudesse kagus ja idas, mida varem oli kasutatud jahimaadena.

Nii kujunesid 19. sajandiks mordvalaste asualadeks ennekõike kubermangude ääremaad väga ulatuslikul alal Rjazanist Lõuna-Uuralini. Traditsioonipärane alalhoidlik eluviis aitas paljudel mordva talupoegadel jõuda 20. sajandi alguseks jõukale järjele.

[Pilt]

Sajandivahetus oli rahulikeim aeg mordvalaste viimase aastatuhande ajaloos. Ümberasumised vanadest ja uutest koduküladest olid peatunud. Vene õigeusk oli lõpuks leidnud oma koha mordvalaste religioosses teadvuses maa-ema mastorava, vee-ema ved'ava ja metsa-ema vir'ava kõrval.

Revolutsiooni- ja kodusõja-aastad olid raskeks saatuselöögiks Samaara ersalastele, kellest iga neljas oli sunnitud lahkuma kodukülast võõrsile. Praegu läbi uuritud andmeil tundub, et endise Samaara kubermangu mordvalased said esimesena meie hõimurahvastest boshevike vägivalda tunda. Lühikese aja jooksul on seni vägagi elujõuline Samaara kubermangu mordva asustus suhteliselt vähenenud 65000 inimese võrra (seega oli kodukohast sunnitud lahkuma iga viies Samaara kubermangu mordvalane, vt. joonis 1), samal ajal on kaugemates Venemaa piirkondades mordvalaste arvukus suurenenud enam kui 120000 inimese võrra.

[Pilt]

Meil ei ole kasutada Samaara kubermangu ala regionaalset ajalugu, nagu seda on endise Pensa ja Simbirski kubermangu mordva asualade suhtes Mordva ANSV ajalugu. Seetõttu on konkreetseid ümberasumise asjaolusid raske välja selgitada. Vanemad kohalikud inimesed (kes on ju tegelikult neil aastal või isegi veidi hiljem sündinud) viitavad 1920. aastast kõneledes uduselt tshehhidele. Ootamatu selgituse leiame Jaroslav Hasheki följetoni "Ristikäik" eestikeelse väljaande kommentaarist: nimelt oli kohalikke olusid mittetundev J. Hashek neil aastail olnud mordva asustusega Bugulma maakonna keskuse komandandiks. *3 Seega ei ole meil tegemist valgekaartliku Tshehhoslovakkia korpuse röövretkega kohaliku talurahva vastu, vaid tshehhi kommunisti aktiivse tegutsemisega bolshevike võimu hüvanguks kaugel oma kodumaast. Hea näide tööliste internatsionaalsest solidaarsusest talurahva vastu. Suured muutused tolleaegses Venemaa administratiivjaotuses raskendavad meil Samaara mordvalaste ümberasumiste sihtkohtade konkretiseerimist, seetõttu on ka raske otsustada, kas tegemist oli otsese küüditamisega või põgenemisega punase terrori eest. Mordvalaste arvutuslikud kaotused Kodusõja aastatel on 22,5 tuhat inimest e. 1,8% koguarvust. *4

Veelgi rängem saatus tabas kümme aastat hiljem endise Pensa kubermangu (tolleaegsete Mordva ja Pensa ringkondade) mordvalasi stalinliku kollektiviseerimise näol. Selle 1929/30 a. talve jooksul teostatava ettevõtmise käigus oli kommunismiehitajatele seatud ülesandeks likvideerida kulaklus ennekõike mittevene külades. Kollektiviseerimise tagajärjel sai iga kolmas mordvalane endale uueks kodupaigaks võõra, kauge ja külma maa.

Mordvalaste asualadel ei suudetud nõukoguliku rahvusautonoomia suhtes kokkuleppele jõuda kuni 1930. aastani. Tõsi, 1928. a. nimetati ühte Kesk-Volgamaa krai ringkondadest Mordva ringkonnaks, kuid sellel ei olnud juba sovjetiaegsegi õigus-ajaloolise hinnangu alusel mingit seost mordva rahvusega. *5 Kesk-Volgamaa krai Mordva ja Pensa ringkond asusid endise Pensa ja Simbirski kubermangu mordva aladel. Tänu oma viljakatele maadele sattusid need mordvalaste põlisalad kurikuulsas stalinlikus kollektiviseerimiskampaanias esimese järgu tsooni, kus üritus tuli läbi viia aasta jooksul. Mordva ja Pensa ringkonnad sõlmisid lepingu "Põllumajanduse rekonstrueerimise-alasest sotsialistlikust võistlusest 1929.-1930. a.", mille järgi Mordvamaa võttis kohustuse kollektiviseerida aasta jooksul 70% põllumajandusest, kusjuures mordva ja tatari külade kollektiviseerimisaste pidi olema kõrgem kui vene külades. Praktikas oli peatähelepanu pööratud jõukamate talude likvideerimisele, kusjuures jõukaks ekspluateerijaks (kulak) tunnistati iga talunik, kes ei tahtnud astuda kolhoosi. Rahvaloenduste andmetele tuginevad arvestused näitavad, et 1926.-1939. a. lahkus hilisema Mordva ANSV ja Pensa oblasti alade küladest 178 tuhat mordvalast (ligi 1/3 mordva rahvusest maaelanikkonnast). Migratsiooni sihiks olid kaugemate Venemaa piirkondade linnalised asulad. *6

[Pilt]

Teatavasti kuulusid sel ajal vangilaagrid teatud postkastinumbri kaudu mingi linnalise asula juurde, mis ei tarvitsenud alati paikneda laagri tegelikus geograafilises läheduses. 1929/30 kollektiviseerimiskampaania abil puhastatud ja ärahirmutatud Mordva Ringkonnast moodustati juba 1930. aastal nõukogulik rahvusautonoomia Mordva Autonoomne Oblast.

[Pilt]
Mordvalaste "vabatahtliku" Venemaaga liitumise 500-nda aastapäeva tähistamine 1985. aastal Saranskis. Mordva ANSV-le ordenit andma oodatakse Mihhail Gorbatshovi, kes aga ei ilmunudki, sest ta oli hõivatud juba muude plaanidega...

Foto Heno Sarv.

Läbi aastatuhandete on mordva keelte ainsaks elukeskkonnaks olnud mordva küla. Viimase seitsme aastakümnega on see sajandialguse õitsvalt jõukuselt langenud räämas kolhoosikülaks ning ei suuda sellisena enam suurendada mordva keeli emakeelena kõnelejate arvukust. Sellegipoolest on ka tänapäeva mordva külades raske hakkama saada neil, kes ei oska kohalikku keelt.

[Pilt]

Umbes kolmandik tänapäeva mordvalastest loeb oma emakeeleks vene keelt. Sajandialguse pooleteist miljoni mordvalase järeltulijaist peab enam kui kaks kolmandikku end praegu venelasteks.



1. Kappeler, Andreas, Russlands erste Nationalitäten. Das Zarenreich und die Völker der Mittleren Wolga vom 16. bis 19. Jahrhundert. //Beiträge zur Geschichte Osteuropas. Herausgeben von Dietrich Geyer und Hans Roos. Band 14. Böhlau Verlag. Köln. Wien. 1982. S. 37-38.

2. Kappeler, S. 243.

3. Hashek, Jaroslav, 1966: Ristikäik. Tallinn: Eesti Raamat, lk. 288.

4. Sarv, Heno, 1995: Aastad 1917-1920 idapoolsetel soome-ugri rahvastel. - Kleio. Ajaloo ajakiri. 1995. 2 (12), lk. 26.

5. Bukin, M. S., 1977: Obrazovaniye i razvitiye mordovskoy avtonomii. Saransk, 1977, s. 76.

6. Sarv, Heno, 1996: On the urbanization of Finno-Ugrians in Soviet Russia. Congressus Octavus Internationalis Fenno-Ugristarum. Jyväskylä 10.-15.8.1995. Pars VI. Ethnologia & Folkloristica. Moderatores. Jyväskylä 1996, p. 388.