Lisa 1. Näiteid Keremanni pereloost erinevate allikate põhjal*77


Raamat
KM, RKM II 116, 38 (Jõhvi).
Jutustaja on Jaan Peedo, Mäetaguse vöörmünder.

28. XII õhtul 1905 lasti Kahulas maha Jõhvi valla abitalitaja Mihkel Keremann, julge võitleja oma rahva õiguste eest. Ta tuli kotikoormaga Jõhvi veskilt, võeti külavahel teelt kinni ja lasti maha ta peale viha kandva Tammiku mõisniku Maydelli ja karistussalklaste poolt. Tema surma kohale püstitas koduküla 1940. aastal mälestuskivi, mis suvel on ümbritsetud lilledega, ka on istutatud ilupuid ja põõsaid. See on üks väheseid monumente meie maal 1905. aasta ohvritele.
Olen kuulnud, nagu oleks ka Keremanni mälestuseks rahvas laulu teinud, aga seda leida ei õnnestunud. Kahulas seda ei mäletata. /---/
Kui mahalastud Mihkel Keremanni rase naine läks pastori juurde tröösti otsima, ütles see: "See on teile paras!"


EKLA, f.200, m 17:2, lk. 190-191 (Jõhvi, 1931).
Küsitletav on Mihkel Keremanni lesk Mari.

Nädal hiljem (28. detsembril /1905/) lastud Kahula küla taluperemees Mihkel Keremann maha. Ta oli vallavanema abina vastuolus Tammiku mõisnik Maydelliga. Tema kirjutas ka esimesena alla Kahula küla peremeeste palvekirjale teorendi kaotamise kohta. Ta ei pidanud ise seda süüteoks - ei osanud arvatagi, ei kartnud karistussalka, kuigi teised, kes midagi arvasid oma hingel lasuvat - olid põgenenud. Sel päeval viind Keremann kartuleid Jõhvi. Tagasiteel võtsid karistussalklased ta kinni, ei lastud enam kojugi, ühe talu õues loeti surmaotsus ette, aeti aia äärde ja lastud maha.


Raamat

Jaago, Materjalikogu, Keremann.

Üleskirjutus on tehtud 6. 02. 1993, jutustajaks Mihkel Keremanni poja Ruudi poeg.


Kahulas oli varjatud teoorjus. Parun tegi rendilepingu, nõudis vähe renti. Vana parun suri. Vanaisa /Mihkel Keremann/ oli vallavanema abi kahe-kolme küla peale. Tammiku mõisa alleel ei tohtinud talupoeg sõita, kuid mõisnik nõudis teetegemist talupoegadelt. Vanaisa andis paruni kohtusse ja võitis, kuid päris paruni viha.


Suguvõsa haigus oli tuberkuloos. Kui 1905. aastal toodi teade, et Mihkel on vangistatud, olid /kodus/ kõik ärevil, jooksid mööda lund paljajalu, sellest see tuberkuloos alguse sai. Ruudi kolm õde surid kõik tuberkuloosi või tiisikusse nagu tollal öeldi. Mesi olevat tuberkuloosi vastu aidanud.

Ruudil oli song ja tiisikus, mistõttu frondile / I maailmasõda / ei sattunudki. Ta käis Tartus, vist arstil, ja köhis rongis liitri verd välja. Sellest ajast võttis Ruudi alati ühe napsi enne sööki. Elu teisel poolel naps ja mesi ravisid teda.


Enne Mihkli surma olid vanaemal unenäod, need olid pahad unenäod. Kaks palki ujusid vanaema järel. Need kaks palki olidki need abivallavanemad, kes hiljem maha lasti.



Jaago, Materjalikogu, Keremann.

Mihkel Keremanni poja Ruudi tütretütre kirjast.


Aga vanaisa saatus oli tal südamel. Vanaisa lasti ju karistussalklaste poolt maha. See fakt on minule väga oluline lapsepõlvemälestus, sellest kõneldi palju. See andis meile kõigile õigusi nagu juurdegi teistest üle olla: tapetu oreool valgustas noil aastail järeltulijaid ja õigustas meid igatpidi.






Lisa 2 Näide motiivi muutusest/kohanemisest eri põlvkondade repertuaaris*78


Vanaisa ostis pärisomandiks Lepiku talu 1862. a. käsirahaks mõisa härrale oli 21 kubu õlgi ja 20 rup. kulda - talu hind oli 2100 rupla ja see summa tuli tasuda Krediitkassale osade kaupa 90 a. jooksul + 2,5% intresse. Vanaisal oli veel noorem vend Jüri, vanapoiss ja hästi töökas ja väga kitsipung. Vanaisa oli selle aja kohta laia silmaringiga. Igal talvel kui merepind jääs, võeti mõisa piiritus köögist, piiritusvaadid /pandi/ regedele ja sõit läks Ontikalt üle jää Rootsi ja Soome, kus see koorem realiseeriti. Tagasiteele võeti soolalast ja tuletikud --nii nii kestis see kaubitsemine, kuni jõukus külluses /---/ Vanaisa tasus taluostu hinna Krediitkassa 1868. a.



Kustu /vaarisa/ oli paras säinas. Ta käis, nagu paljud Järve küla mehed ja mujaltki mõisa viina müümas Soome ja sealt edasi Rootsi. Vahel müüsid nad maha nii mõisa viina kui ka mõisa hobused ja muu kraami, tulid tagasi paljaste kätega. Mõisnikule seletasid, et nad jäid randrüütlite kätte. Mõisnik küsis, kas mehed nimetasid, kust mõisast nad tulid. "Ei, pai härra, kus me seda siis nimetasime!" Nii said mehed rikkaks mõisa varast, sest mõisnik maksis selle eest veel peale, et mehed mõisa nime "saladuses" hoidsid.

Talu kindlustus
Taluostu koomiks


Sisukord