Folkloorsemas olustikukirjelduses toimub kujundikaudne tüüpilise situatsiooni või seisundi esitamine. Situatsioon lastega väljaminekust on tuttav tunne kõigile, kes lastega on tegelenud, hetkel aga väljendatakse seda konkreetse surnuaeda mineku kirjelduses.
Taolised isiklikele elamustele tuginevad kirjeldused viivad tagasi vanaema-vanaisa aega, mitte oluliselt kaugemale. Kui isiklikud kontaktid kaovad, kerkivad juttudes pere liikmetest esile koloriitsemad või pereloos olulisemad tegelased.
Teadmised pere struktuurist tulevad esile juhuslikult, kas seoses pärimisprobleemide või konfliktidega....
Mida ajas edasi, seda enam taandub juttudest miljöö tundmine ja esile tulevad olulised faktid pere esivanemast. Vaatleme järgmist skeemi:
Skeemilt näeme, et 20. sajandi lõpu perepärimuses on hästi teada 20. sajandi inimesed ja nende kodu. 19. sajandi II poolest teatakse inimestest valikuliselt, ajastu tundmine on passiivses mälus. 19. sajandi I pool on pärimusmälu murdepunkt - siit edasi teatakse vaid nimesid ja päritolu. 18. sajandit esindavad kaks esivanemat - Toomase isa ja Toomas, kes pidi sündima sajandi lõpus ja suurema osa oma elust pidi elama 19. sajandil. Ajalooallikatega võrdlemisel on sel perioodil esivanemate reas 17. sajandisse ulatuv Saare Mikk, 18. sajandi meestest Miku poeg Jaak, Jaagu poeg Pärtel, kelle poeg on Toomas.*38
Perepärimus(t)ele on iseloomulik, et teadmised pere esivanematest ja liikmetest on laialdasemad hilisemas osas, minevik koondub üha ahtamaks, kuni jääb järele esiisa (meesliinid on eesti talupoja pärimuses tugevamad). See moodustab tõesti puu-kujulise pildi esivanematest: esiisa - tüvi, tema pojad - oksad, tänapäeva pered - lehepuhmad arvukatel oksaraagudel. Tegelikku pere suurust eri aegadel see ei peegelda. Pere struktuuri on võimalik taastada revisjonide järgi, kui silmas pidada allikakriitikat (revisjone ei koostatud pere struktuuri jäädvustamiseks, vaid maksumaksmise eesmärgil). Vaatleme eelkirjeldatud perepärimuses figureerinud Toomase vanaisa pere struktuuri 1795. aasta hingerevisjoni andmetel. (Pärimuse järgi loeti Toomase vanaisa Rootsi rootslaseks, kelle poeg satub Eestisse pärast Põhjasõda. See tähendaks 18. sajandi I veerandi lõppu, kuivõrd Põhjasõda lõppes 1721. aastal.)
1795. a. hingerevisjoni ajal on Samueli Jaagu peres
|
|
Näeme, et koos elavad kolm põlvkonda ja, et samas peres elavad koos lastega vendade pered; perre kuulub ka teenija. EAA, f.1864, n.2, s.V-38, l.268.
Struktuuri järgi jaotatakse pered suurperedeks (koos elavad vähemalt kolm põlvkonda), laiendatud suurpered (koos elavad vähemalt kolm põlvkonda ja abielus vennad koos oma lastega - neid "osaperesid" nimetatakse tuumperedeks) ja väikeperedeks (kahe põlvkonna pered: isa ja ema lastega). Näitena toodud Samueli Jaagu pere 1795.aastal on laiendatud suurpere.
Milline pere struktuuri tüüp domineerib ajas ja ruumis, sõltub ühelt poolt looduslikust keskkonnast, teiselt poolt kohalikust traditsioonist ja lõpuks konkreetsest ajaloolisest situatsioonist.*39 Loodus seab raamid majanduselu võimalikkusele: kuidas või mil viisil on võimalik elatist hankida. Kultuuri loodud tingimused (majanduslik heaolu, tervishoid, töövahendid jne.) ning traditsioonid mõjutavad muutusi ühiskonnas.*40 Samas on ajalooperioode, mis dikteerivad omad võimalused: sõjad, katk - need ei soosi suuri peresid.
Michael Mitterauer on ajaloolis-statistilisel meetodil võrrelnud Euroopa eri piirkondade pere struktuure ja jälginud põhjusi, miks pered on teatud ajastul ja teatud kohas just niisugused nagu nad on. Võrdlusperiood ulatub 17.-19. sajandini, kuigi algandmed on ebaühtlased, seoses allikate erinevustega. Tema järeldused on:
Pere struktuuri ajalooline uurimine näitab, et pere suurus ja selle muutumine sõltub majandussüsteemist, piirkondlikust traditsioonist, kuid oluliselt ka elukeskkonna kvaliteedist (näiteks: eluase, kas on võimalik ehitada igale (tuum)perele oma eluase; laste arv; meditsiinilised olud). Elukeskkonda hakkavad määrama:
Tabel: 18-19. sajandi Euroopa perede struktuuri sõltuvus elukeskkonnast. M. Mitteraueri uurimuse järgi.*45
Kesk- ja Lääne-Euroopa | Ida- ja Lõuna-Euroopa | |
(1) autoriteet | 2. generatsiooni käes | 3. generatsiooni käes |
(2) abiellumisiga |
Kõrgem (kuni 40) Abielus teenijaid ei ole |
Madalam (alla 20) Peres on ka abielus teenijad |
(3) demograafiline situatsioon |
Eluiga on kõrgem Laste surevus väiksem |
Eluiga on madalam Laste surevus on suurem |
Suurpere väiksem vorm Pere liikmeid alla 10 |
Suurpere suuremad vormid Pereliikmete arv umbes 20 |
Kokkuvõte
Pere struktuuri uurimine avab pärimuse tausta.
Teade peegeldab Kahula küla (Jõhvi kihelkond) talumehe koduelu 19. sajandi lõpul.*46 Võime küsida, miks iseloomustab toda talumeest nõnda ilmekalt söömistraditsioon - on oluline selles esivanema iseloomustamise jutu/teate reas, et ta sõi perest eraldi. Tänapäeva inimesest iseloomustava märkusena perest eraldi söömine kui eripära oleks jahmatav. See on liiga loomulik, et läbi mitme põlve märkimist vääriks. Söömistavast rääkimine 19. sajandi ja 20. sajandi I poole külapärimuses ei ole juhuslik. Miks see nii on, seda aitab lahti mõtestada ajalugu (nii etnoloogilises kui ka sotsiaalajaloolises plaaanis). Selle kaudu saame tõlgendada ka söömiskultuuri osa tänapäeva peres.
Bronislava Kerbelyté ettekanne pereuurijate seminaril Võsul peegeldab neid probleeme. Ta märgib, et ühine söömaaeg on talupoja-ühiskonna oluline traditsioon ja see peegeldub rahvajuttudes. Sellel on kaks tähendust. Esmalt, ühine söömaaeg on üks ja ilmselt algsemaid viise, kuidas suhelda võõrastega. Teiseks, ühine söömaaeg on olnud kogu pere liikmete kokkusaamisaeg, suhtlemise viise, kus tunnetati lähedust ja kokkukuuluvust.*47 Kerbelyté küsib: mis asendab tänapäeva peres omaaegset söömistraditsiooni oma rühma ja identiteedi kujunemisel-kujundamisel? Pere on koos peamiselt vabal ajal - siit peab tulema ka asendus? Ühtlasi on puudutatud ka probleemi kultuurilisest järjepidevusest, mis teeb minevikku kajastava pärimuse uurimise aktuaalseks, seotuks tänapäeva kultuuriga.
Nii sotsiaalajaloo kui ka rahvaluulealased vaatlused näitavad, et pere piiride määramisel on oluline koht söömisel. Kui teenijarahvas ei söö enam pererahvaga samas lauas, ei kuulu nad enam pere hulka.*48 Veel II maailmasõja ajast on mälestusi, et kõik, kes elasid ja töötasid sama katuse all, sõid ka samas lauas. Nii räägib Jõhvi kihelkonna Järve küla taluperemees loo saksa ohvitseride heast kasvatusest. Nimelt olid sõja ajal taludes kostil saksa ohvitserid ning sulastena elasid seal ka vene sõjavangid. Vene sõjavang sõi pere ühises söögilauas niisamuti nagu kostil olevad sakslasedki. Esimesel korral küll sõjavang kohkus lauast eemale, kui ohvitsere nägi - ta arvas pererahvale pahandust tulevat sellest, et teda teistega võrdselt koheldakse. Saksa ohvitser olla aga öelnud: "Ei, meie oleme siin peres kõik koos ja sööme ühe laua taga!" Kostiline pälvis sellega peremehe suure lugupidamise. Jaago, Materjalikogu, Samuel.
Külaühiskonnale iseloomulik kollektiivne elustiil ja pere struktuur tagas teatava suhtlemistava, mille käigus õpetati noorematele põlvkondadele rühmaomast käitumist ja suhtumismalle. Selline kommunikatsioon määras ära nii perekonnatavandi kui ka jututraditsiooni.
Formaalse tasandi uurimusi (P. Laslett, M. Mitterauer, H. Palli);
funktsionaalne tasand (M. Mitterauer - kas pere funktsioonid kaovad);
kultuurilis-kommunikatiivne tasand - folkloristide ja etnoloogide töömaa.
Rahvaluule andmed peegeldavad pereliikmete, sh. põlvkondade vahelisi suhteid. Jututraditsioonist sõltuvalt ilmnevad ka pere väärtushinnangud: millistest inimestest räägitakse, mida neist räägitakse ja milleks räägitakse (on siin ülekaalus meelelahutus, kasvatuslik funktsioon või midagi muud).*49 Pärimus sõltub kohaliku traditsiooni eripära kõrval oluliselt kommunikatsiooni võimalikkusest (suhtlemine on erinev eri tüüpi peredes). Sugulussuhted, kokkukuuluvustunne ja pere struktuur avalduvad perepärimuses kaudselt ja ajas ebaühtlaselt (kaugem minevik - kolmandast põlvest kaugemale tagasi - koondub pere käekäigus olulisemate tegelaste ümber). Ka selles - mälu valikulisuses - peegeldub hinnangute maailm, mis prevaleerib faktimaailma üle.