IV - V. Sotsiaalajalugu ja perepärimus



Pere sotsiaalajaloolisest vaatepunktist seostub küsimustega, milline on pere koosseis, mis iseloomustab pere kujunemisprotsessi ja pere funktsioone ning kuidas mõjutab pere kujunemist elukeskkond.*34
Pere piirid on seotud pere struktuuriga, mis omakorda sõltub majandamisest. Sotsiaalajalugu uurib pere struktuuri ajaloodokumentide põhjal: pereliikmete sünni- ja surmaastad, abiellumisiga, laste arv; põlvkondade kooselamine. Eestis tehtud sellelaadsete uurimuste kohta on kokkuvõte Heldur Palli raamatus Eesti rahvastiku ajaloo allikad. 1712-1940, mis ilmus Tallinnas 1995.aastal.
Pere ei näita mitte alati sugulust (vrdl. pere - munkade pere, õpilaspere) vaid see võib näidata majanduslikku kokkukuuluvust. Sellise pere struktuurile on iseloomulik täpne tööjaotus perepea ja pereliikmete vahel, mis on ühtlasi suhete korraldamise muster. Pere kui sugulaskond hakkab eralduma muudest rühmamõistetest Euroopas 17-18.sajandil koos reformatsiooni ja valgustusega. Üksteisest eralduvad mõisted, mis seni tähistasid nii elukohta kui ka seal elavate inimeste rühma. Reeglina selgineb sugulust märkiv sõna (eesti keeles perekond). Michael Mitterauer toob näite saksa keelest: sõna Haus senine tähendus kitseneb, märkides nüüd vaid maja, elukohta. Varem tähendas see sõna ka inimeste rühma, kes osalesid samas majapidamises. Lisandub uus sõna Familie.*35 Prantsuse ajaloolane Emmanuel Le Roy Ladurie, kirjeldades Lõuna-Prantsusmaa küla 13.-14. sajandi vahetusel, märgib, et tähtsaim struktuuriüksus külas oli talupere, mida nimetati kohalikus keeles ostal, ladinakeelste vastetena inkvisitsiooniprotokollides on hospicium, eriti aga domus. Need sõnad tähendasid nii peret kui ka maja. Samas sõna familia ei esine aga üldse.*36 Muutus tähendab sisuliselt pere funktsioonide muutust: varasem pere/maja mõiste samasus näitab, et pere seotuses oli tugevaim tahk majanduslik kokkukuuluvus, sugulust märkiva sõna tulek näitab, et kokkukuuluvuses saab ülekaalu õiguslik tahk (kes on pärijad). Eesti keeles on vastavad mõisted talu, pere ja perekond. Viimane neist tuleb koos talurahva vabastamisega, mis toob kaasa inimeste liikumise üle mõisa piiride. Samasse perioodi nii ajas kui ka mõttelaadilt kuulub perekonnanimede (priinimede) panek. Need uut laadi liignimed ei seostu enam kohaga, kus elati ja kuhu majanduslikult kuuluti, vaid näitab sugulust.*37

Perepärimus perestruktuuri vahetult ei kajasta, kuid tähelepanu keskmes on pereliikmete omavahelised suhted. Pere argielu ja kodumiljöö kirjeldustes võime kaude siiski taastada ka pere koosseisu. Näiteks pereliikmetele õunapuude istutamise komme kutsub õuntest jutustamisel esile ka pereliikmete meenutamise.

Elumaja otsas oli väike õunapuuaed - rohuaed nagu teda siis hüüti. /---/ Üks õunapuu kasvatas kaht sorti õunu. Ühed olid punasetriibulised ja teised läbi kollased. /---/ See oli emme õunapuu, temal oli teine veel, igal pereliikmel oli oma õunapuu. /---/ Vanaisal oli suur õunapuu keset aeda, sellel olid head õunad. Isal oli ka suur puu, sellel head õunad polnud. Jaago, Materjalikogu, Heinsalu.


Reeglina on need lähimineviku peegeldused ja vähefolkloorsed. Seda kahel põhjusel: need on seotud puhtisiklike mälestustega, mis ei jää teistele meelde (nagu eeltoodud näide) või on need kirjeldused küll üldisemad, kuid on alles juttudeks kujunemas (järgnev näide vanaema ja laste iga-aastasest surnuaial käimisest).

Ma ikka mõtlen, kuidas Nanna /vanaema/ meiega hakkama sai. Iga suve alguses pani ta meid vankrile ja sõitsime siis Jõhvi surnuaeda. Ja siis hakkas peale: kes tahtis juua, kes tahtis süüa, kes tahtis pissile ja kes tahtis jälle juua... Jaago, Materjalikogu, Samuel.

Folkloorsemas olustikukirjelduses toimub kujundikaudne tüüpilise situatsiooni või seisundi esitamine. Situatsioon lastega väljaminekust on tuttav tunne kõigile, kes lastega on tegelenud, hetkel aga väljendatakse seda konkreetse surnuaeda mineku kirjelduses.

Taolised isiklikele elamustele tuginevad kirjeldused viivad tagasi vanaema-vanaisa aega, mitte oluliselt kaugemale. Kui isiklikud kontaktid kaovad, kerkivad juttudes pere liikmetest esile koloriitsemad või pereloos olulisemad tegelased.


Aleksander oli omamoodi veider mees, sõi suppi ainult puulusikaga, siis ei olevat kuum. Kui ta elu lõpul oli halvatud, ei saanud ta rääkida. Naised aitasid teda voodist tõusta, kuid Aleksander ei pannud jalgu maha, ei saand ega saand. Keegi ei saa aru, milles asi. Siis viimaks oli Aleksander saanud toppida oma palja jala Aliine põlletaskusse. Siis tuli ämmal meelde, et Aleksander pole iialgi astunud palja jalaga põrandale. No siis pandi suss jalga ja saadi tõusta. Jaago, Materjalikogu, Samuel.

Teadmised pere struktuurist tulevad esile juhuslikult, kas seoses pärimisprobleemide või konfliktidega....


Mitme järgneva põlvkonna eluajal juhtus kord nii, et nüüd juba nimega taluomanikul Kaarel Mölderil ei olnud järglaste seas poega, vaid kuus tütart. Seetõttu võeti koduväiks vanema tütre mees. ERM, KV 746, lk.14.

Mida ajas edasi, seda enam taandub juttudest miljöö tundmine ja esile tulevad olulised faktid pere esivanemast. Vaatleme järgmist skeemi:


Aleksander (1866-1934) - pärimuses on palju jutte nii temast endast kui ka pere liikmetest, tuntakse ka kodumiljööd;
Kustav (1821-1904) - pärimuses on palju jutte, pereliikmetest on vähem teada; kodumiljöö ja ajastu tundmine on valdavalt passiivses mälus;
Toomas - pärimuses teada vaid nimi ja matmiskoht perekonna matmisplatsil;
Toomase isa (Juhan) - pärimuse järgi tuli ta Rootsist pärast Põhjasõda ning asus elama tallu, mis püsis tema järglaste käes talu hävitamiseni 1945. aastal.

Skeemilt näeme, et 20. sajandi lõpu perepärimuses on hästi teada 20. sajandi inimesed ja nende kodu. 19. sajandi II poolest teatakse inimestest valikuliselt, ajastu tundmine on passiivses mälus. 19. sajandi I pool on pärimusmälu murdepunkt - siit edasi teatakse vaid nimesid ja päritolu. 18. sajandit esindavad kaks esivanemat - Toomase isa ja Toomas, kes pidi sündima sajandi lõpus ja suurema osa oma elust pidi elama 19. sajandil. Ajalooallikatega võrdlemisel on sel perioodil esivanemate reas 17. sajandisse ulatuv Saare Mikk, 18. sajandi meestest Miku poeg Jaak, Jaagu poeg Pärtel, kelle poeg on Toomas.*38

Perepärimus(t)ele on iseloomulik, et teadmised pere esivanematest ja liikmetest on laialdasemad hilisemas osas, minevik koondub üha ahtamaks, kuni jääb järele esiisa (meesliinid on eesti talupoja pärimuses tugevamad). See moodustab tõesti puu-kujulise pildi esivanematest: esiisa - tüvi, tema pojad - oksad, tänapäeva pered - lehepuhmad arvukatel oksaraagudel. Tegelikku pere suurust eri aegadel see ei peegelda. Pere struktuuri on võimalik taastada revisjonide järgi, kui silmas pidada allikakriitikat (revisjone ei koostatud pere struktuuri jäädvustamiseks, vaid maksumaksmise eesmärgil). Vaatleme eelkirjeldatud perepärimuses figureerinud Toomase vanaisa pere struktuuri 1795. aasta hingerevisjoni andmetel. (Pärimuse järgi loeti Toomase vanaisa Rootsi rootslaseks, kelle poeg satub Eestisse pärast Põhjasõda. See tähendaks 18. sajandi I veerandi lõppu, kuivõrd Põhjasõda lõppes 1721. aastal.)


1795. a. hingerevisjoni ajal on Samueli Jaagu peres


Samueli Jaak (1722) + Kadri (1732)
Pärtel (1757) + Leenu (1757)
Madis (1764) + Elo(1765)
Jüri (1774)
Teenija Kadri
  1. Jaak (1781)
  2. Toomas (1785)
  3. Madis (1790)
  4. Mari (1793)
  5. Mart (1795)
  1. Kai (1787)
  2. Jaan (1795)

Näeme, et koos elavad kolm põlvkonda ja, et samas peres elavad koos lastega vendade pered; perre kuulub ka teenija. EAA, f.1864, n.2, s.V-38, l.268.


Struktuuri järgi jaotatakse pered suurperedeks (koos elavad vähemalt kolm põlvkonda), laiendatud suurpered (koos elavad vähemalt kolm põlvkonda ja abielus vennad koos oma lastega - neid "osaperesid" nimetatakse tuumperedeks) ja väikeperedeks (kahe põlvkonna pered: isa ja ema lastega). Näitena toodud Samueli Jaagu pere 1795.aastal on laiendatud suurpere.

Milline pere struktuuri tüüp domineerib ajas ja ruumis, sõltub ühelt poolt looduslikust keskkonnast, teiselt poolt kohalikust traditsioonist ja lõpuks konkreetsest ajaloolisest situatsioonist.*39 Loodus seab raamid majanduselu võimalikkusele: kuidas või mil viisil on võimalik elatist hankida. Kultuuri loodud tingimused (majanduslik heaolu, tervishoid, töövahendid jne.) ning traditsioonid mõjutavad muutusi ühiskonnas.*40 Samas on ajalooperioode, mis dikteerivad omad võimalused: sõjad, katk - need ei soosi suuri peresid.


Michael Mitterauer on ajaloolis-statistilisel meetodil võrrelnud Euroopa eri piirkondade pere struktuure ja jälginud põhjusi, miks pered on teatud ajastul ja teatud kohas just niisugused nagu nad on. Võrdlusperiood ulatub 17.-19. sajandini, kuigi algandmed on ebaühtlased, seoses allikate erinevustega. Tema järeldused on:

  1. tänapäeva pere struktuuri juured on keskajas ega ole seega pelgalt industrialiseerimisprotsessi käigus niisuguseks kujunenud. Pere struktuuri ei kujunda mitte ainult majandussüsteem (näiteks traditsiooniline külaühiskond; industrialiseerimine), vaid ka traditsioon, mille aluseks on varasem majandussüsteem;
  2. ka keskajal on maa ning linna perede struktuur ja pere suurused erinevad (näit. Itaalia 15.sajandi linnades on keskmiselt 3,8 liiget peres, linna ümbruses - 5,1);
  3. võrdlemise tulemusel ilmnevad regioonid: Lääne- ja Kesk-Euroopa peredes on keskmiselt 4-5,5 liiget; Ida- ja Lõuna-Euroopas on pered suuremad.*41

Pere struktuuri ajalooline uurimine näitab, et pere suurus ja selle muutumine sõltub majandussüsteemist, piirkondlikust traditsioonist, kuid oluliselt ka elukeskkonna kvaliteedist (näiteks: eluase, kas on võimalik ehitada igale (tuum)perele oma eluase; laste arv; meditsiinilised olud). Elukeskkonda hakkavad määrama:

  1. autoriteedi jaotumine generatsioonide vahel;
  2. kui autoriteet koondub vanimale pere liikmele, on tegemist suurperega, kui keskmisele, siis väikeperedega (18.-19. sajandil eelistavalt Lääne- ja Kesk-Euroopa ning Põhjamaad); autoriteeti näitab see, kes on antud peres omanik, milline on keskmine eluiga; mis osa on vanuritel ühiskonnas;*42
  3. abiellumisiga;
  4. suurperedes on abiellumisiga väiksem (Rjazanis abielluti 19. sajandil 16-15-aastaselt, mis omakorda tingib selle, et kolmanda põlve iga jõuab kätte varakult;*43
  5. demograafiline situatsioon:
  6. laste surevus*44; keskmine eluiga; laste ja vanemate vanusevahe;

Tabel: 18-19. sajandi Euroopa perede struktuuri sõltuvus elukeskkonnast. M. Mitteraueri uurimuse järgi.*45


Kesk- ja Lääne-Euroopa Ida- ja Lõuna-Euroopa
(1) autoriteet 2. generatsiooni käes 3. generatsiooni käes
(2) abiellumisiga Kõrgem (kuni 40)
Abielus teenijaid ei ole
Madalam (alla 20)
Peres on ka abielus teenijad
(3) demograafiline situatsioon Eluiga on kõrgem
Laste surevus väiksem
Eluiga on madalam
Laste surevus on suurem
Suurpere väiksem vorm
Pere liikmeid alla 10
Suurpere suuremad vormid
Pereliikmete arv umbes 20

Kokkuvõte

  1. Samal ajastul on eri tüüpi peresid, kuid domineerivad ajastule omased eelistused.
  2. Täheldatav on seos geograafilise ruumi ja pere suuruse vahel (ühtlasi ilmnevad töö ja majandamistingimuste erinevused; erinevused autoriteedi jaotumises ning demograafilises situatsioonis).
  3. Industrialiseerimine ei tekitanud erinevust linna ja maa pere vahele, sest see vahe oli enne olemas; kuid tõi selle vahe märkimisväärselt esile.

    Pere struktuuri uurimine avab pärimuse tausta.


    Kahulas elades oli peres olnud range kord. Kui Indrek käis hobusega väljas sõidus, siis koju tulles ta hobust lahti ei rakendanud, seda pidid tegema pojad. Toas istus toolile ja minu isal, keda ta väga hoidis, oli siis see õigus, et tal säärikud jalast tõmmata. Sõi eraldi lauas, mitte perega koos. Kui minu isa juba suurem oli, võttis ta isa oma lauda sööma.

    Teade peegeldab Kahula küla (Jõhvi kihelkond) talumehe koduelu 19. sajandi lõpul.*46 Võime küsida, miks iseloomustab toda talumeest nõnda ilmekalt söömistraditsioon - on oluline selles esivanema iseloomustamise jutu/teate reas, et ta sõi perest eraldi. Tänapäeva inimesest iseloomustava märkusena perest eraldi söömine kui eripära oleks jahmatav. See on liiga loomulik, et läbi mitme põlve märkimist vääriks. Söömistavast rääkimine 19. sajandi ja 20. sajandi I poole külapärimuses ei ole juhuslik. Miks see nii on, seda aitab lahti mõtestada ajalugu (nii etnoloogilises kui ka sotsiaalajaloolises plaaanis). Selle kaudu saame tõlgendada ka söömiskultuuri osa tänapäeva peres.

    Bronislava Kerbelyté ettekanne pereuurijate seminaril Võsul peegeldab neid probleeme. Ta märgib, et ühine söömaaeg on talupoja-ühiskonna oluline traditsioon ja see peegeldub rahvajuttudes. Sellel on kaks tähendust. Esmalt, ühine söömaaeg on üks ja ilmselt algsemaid viise, kuidas suhelda võõrastega. Teiseks, ühine söömaaeg on olnud kogu pere liikmete kokkusaamisaeg, suhtlemise viise, kus tunnetati lähedust ja kokkukuuluvust.*47 Kerbelyté küsib: mis asendab tänapäeva peres omaaegset söömistraditsiooni oma rühma ja identiteedi kujunemisel-kujundamisel? Pere on koos peamiselt vabal ajal - siit peab tulema ka asendus? Ühtlasi on puudutatud ka probleemi kultuurilisest järjepidevusest, mis teeb minevikku kajastava pärimuse uurimise aktuaalseks, seotuks tänapäeva kultuuriga.

    Nii sotsiaalajaloo kui ka rahvaluulealased vaatlused näitavad, et pere piiride määramisel on oluline koht söömisel. Kui teenijarahvas ei söö enam pererahvaga samas lauas, ei kuulu nad enam pere hulka.*48 Veel II maailmasõja ajast on mälestusi, et kõik, kes elasid ja töötasid sama katuse all, sõid ka samas lauas. Nii räägib Jõhvi kihelkonna Järve küla taluperemees loo saksa ohvitseride heast kasvatusest. Nimelt olid sõja ajal taludes kostil saksa ohvitserid ning sulastena elasid seal ka vene sõjavangid. Vene sõjavang sõi pere ühises söögilauas niisamuti nagu kostil olevad sakslasedki. Esimesel korral küll sõjavang kohkus lauast eemale, kui ohvitsere nägi - ta arvas pererahvale pahandust tulevat sellest, et teda teistega võrdselt koheldakse. Saksa ohvitser olla aga öelnud: "Ei, meie oleme siin peres kõik koos ja sööme ühe laua taga!" Kostiline pälvis sellega peremehe suure lugupidamise. Jaago, Materjalikogu, Samuel.


    Külaühiskonnale iseloomulik kollektiivne elustiil ja pere struktuur tagas teatava suhtlemistava, mille käigus õpetati noorematele põlvkondadele rühmaomast käitumist ja suhtumismalle. Selline kommunikatsioon määras ära nii perekonnatavandi kui ka jututraditsiooni.


    Kokkuvõte. Pere struktuuri uurimise tasandid on:
    1. pere formaalne struktuur:
      • sugulussuhted ja kokkukuuluvus perekonnas;
      • põlvkondade omavahelised suhted - eraldatus ja põimumine;
      • eeldused kommunikatsiooniks;
    2. pere struktuuri funktsionaalne tasand:
      • laste kasvatamine,
      • laste ja vanemate suhte seotus või eraldatus,
      • pere liikmete ettevalmistamine tööks,
      • emotsionaalsed sidemed pere liikmate vahel,

    3. pere struktuuri kultuurilis-kommunikatiivne tasand:
      • pere argipäev ja pühad,
      • elutsüklid,
      • pere tavad ja rituaalid,
      • pere esivanemate ja liikmetega seotud lood.

    Formaalse tasandi uurimusi (P. Laslett, M. Mitterauer, H. Palli);

    funktsionaalne tasand (M. Mitterauer - kas pere funktsioonid kaovad);

    kultuurilis-kommunikatiivne tasand - folkloristide ja etnoloogide töömaa.


    Rahvaluule andmed peegeldavad pereliikmete, sh. põlvkondade vahelisi suhteid. Jututraditsioonist sõltuvalt ilmnevad ka pere väärtushinnangud: millistest inimestest räägitakse, mida neist räägitakse ja milleks räägitakse (on siin ülekaalus meelelahutus, kasvatuslik funktsioon või midagi muud).*49 Pärimus sõltub kohaliku traditsiooni eripära kõrval oluliselt kommunikatsiooni võimalikkusest (suhtlemine on erinev eri tüüpi peredes). Sugulussuhted, kokkukuuluvustunne ja pere struktuur avalduvad perepärimuses kaudselt ja ajas ebaühtlaselt (kaugem minevik - kolmandast põlvest kaugemale tagasi - koondub pere käekäigus olulisemate tegelaste ümber). Ka selles - mälu valikulisuses - peegeldub hinnangute maailm, mis prevaleerib faktimaailma üle.

    Sisukord