Tõstamaa
[Tee Pootsist Tahkurannale]
Jutt Liu rannast
Siin Pootsis kutsutakse üht jagu mereranda Liu rannaks ehk Liu ninaks. See on üks hästi hea rand kalameestele, et ta järsku sügav on. See rand on ka otse Tahkurannale vasta ja selle koha pealt on see Pärnu mere lõpp kõige kitsam, paljalt 12 versta, kuna mujalt hulga laiem. Selles rannas lähab üks imelik pikk maariba meresse, vaevalt 4-5 sammu lai, aga pikkus mitu vakamaad ja lähab hakatuses otse Tahkunina poole, aga ots pöörab viimaks sihist kõrvale. Seda kutsutakse Liu säär. Sellest räägib vanajutt järgmiselt.
Kord ühel sügisesel päeval tuli Vanapagan suure rutuga Virtsu poolt siia randa ja tahtis siit otse ruttu Tahkuranna peale minna, et Tahkus poob praegu üks joodik mees ennast üles, tarvis ruttu ja ruttu hinge vasta minna võtma! Aga mis teha - sügav meri vahel, aega pole enam linna kaada ümber minna, muidu mehe hing lähab ära. Muud midagi kui hakkas ülepeakaala ruttu omal teed tegema! Kraapis ja tõmbas kaldast liiva ja kiva sülle, ikka meresse - otse Tahkunina peale. Taevataat aga näind seda ja ütelnud:
"Ah - sa tahad laevateed kinni panna, et inimesed laevadega enam linna alla ei saa! Ei, seda ma ei lase!"
Sellepeale tulnd ka imelik paks udu mere peale, nenda et 5-6 sammu pole eemale näind. Vanapagan teind aga oma tööd hirmsa rutuga edasi, kraapis kaldast aga liiva ja kiva nii mis küüned tulnd lõid, ja ikka meresse. Meheke olnd juba üsna väsind, aga Tahkuots ei tule veel vasta. Küll kirus ja vandus, aga midagi ei või teha. Viimaks kadus udu ära, ilm läks selgeks, ja nüüd nägi vaeneke, et ta oli oma tee koguni paremat kätt viltu lasknud, otsa koguni Saaremaa poole! See vihastas teda hirmsaste, häbi oli tagasi tulla, sest inimesed kõik naersid kaldal, muudkui hüppas vette, et Tahkusse ujuda. - Aga äkitselt tõusis hirmus vali torm ja lained peksid ta vasta kivade surnuks, muudkui keharaibe, millel sarved peas, pikk saba taga ja sõrgade ning küüntega jalad ja käed olnd, ujus pärast kaldasse. Merelained uhtusid pärast selle tee laiali, mõnele kohale jäi aga mõni tükk terveks ja nendest on pärast pissed saared saand, nagu Sorkholmi saar ja mõned muud. Siit Liu rannast, kust ta oma teed hakkas, siin seisab praegugi veel hakatus alles, lääb hulk maad meresse. Minagi marssisin korra seda teed mööda ja imestasin selle töö üle.
H II 19, 541/4 (4) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - H. Anniko (1889).
Liu säär
Vanapagan tahtnud ühe rutulise asja pärast Liust otse üle mere Tahku ja Salatsi minna. Et lage vesi ees, pole ta muud saanud, kui hakanud teed tegema. Ta vedanud kiva rannalt ja loopinud meresse, ikka otse üle mere. Saanud ta tüki aega töötanud, seal tulnud paks udu maha, nii et sülda maad ka edasi ei näe. See olnud jälle Vanapaganale suureks õnnetuseks, ta pole nüüd näinud, kus ta kiva toonud ehk kus ta neid viinud. Ilm olnud pime nagu kott.
Sellest hoolimata töötanud Vanapoiss siiski edasi, vedanud kiva mis kolinal. Udu läinud ikka paksemaks, viimaks nii, et sundinud tööd seisma jäema. Vanapoiss kirunud ja karinud, et ruttu oleks, tarvis minna, aga ei saa. Viimaks südametäiega vandunud end ära, hüpanud ühe suure kivi äärde meresse ja uppunud ära.
Pärast, kui ilm. selgeks läinud, näinud rannarahvas hirmuga, mis sündinud: tükk merevett oli maaks saanud, eestotsa läinud maantee moodi maa otse edasi, perast aga pöörnud pikkamisi õhtu poole ja lõpnud alles poole versta pikkuselt - siis veel, kui vesi möön, hulga pikemalt.
Pärast aga olla mõned näinud selle kivi juurest vee seest, kuhu Vanapagan end ära uputas, kord kassi, kord koera, kord hobust, kord härga, kord seda, kord teist veest välja tulema, kivi otsa ronivat ja ära kaduvat.
Vist olla see uppun tondi vaim. Nenda siis Liu poolsaare sündmise lugu.
E 13302/3 (8) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - O. Schantz < ja A. Puls (1894).
Vanapagan olla teinud siia Liu ninna kivimuuli. Tahn otse üle minna Tahku poole vai ...
Tuuleagad käesid ja udu tullu silme ette, et pole näind, ja sattus orku. Sis visand ühe suure kivi sinna lõppu ja nii sai see muul.
RKM II 176, 51 (1) < Tõstamaa khk., Liu k. - R. Praakli < L. Anson, 70 a. (1964).
[Kapsapeenrad Ermistu ja Tõhela järvede vahel]
Ermistu ja Tõhela järvede vahel on raba. Seal rabas elan ükskord Vanapagan. Tuln tesele kaapsahimu. Hakkangi kaapsamaad tegema. Tein kõik peenrad valmis ja istutan taemed peale. Taemed jäll' kuin ää. Vanapagan arvan, et on kehv maa ja läin sealt minema. Praegu on veel näha Vanapagana kaapsapeenrad.
ERA II 234, 55/6 (18) < Tõstamaa khk. ja v. - M. Pärdijaak < Madis Karlson, 78 a. (1939).
(Vanapagan upub Liu rannas.)
H II 19, 541/4 (4) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - H. Anniko (1889). Vt. muist. 200.
[Kokõkivi]
Küsitlesin, mida teab jutustaja Manija saarel asetseva Kokõkivi kohta, rääkis ta järgmist. Vanatondi põllepaelad läin katki ning kivi satn maha.
ERA II 168, 532 (1) < Tõstamaa khk., Seli v., Manija saar < Kihnu - T. Saar < Liis Sepp, sünd. 1866. a. (1937).
Vt. Kivid laevadele ette, muist. 141.
Vrd. HVM I, lk. 529.