Kihnu
Kokakivi
Vanajutt Kihnus
Ükskord kõndinud Vanapagan Peipsi järve ääres edasi ja tagasi, kiskunud karvu peast ja sülitanud, vahel rääkinud isieneses:
"Küll on see ilmaelu imelik, mind kardavad keik, minu juure ei taha keegi tulla, keik püüavad ülespoole minna, sinna, kus minagi ennemuiste elasin, jah, hm, seal oli kena elada küll - aga - mina pidin seal, nagu keik teised inglid, vaga ja püha olema, mis siin all viga elada, siin võin oma tahtmise järele teha, mis tahan; ainult üks viga on siin, see on: et ma üksi olen. Mul peab ka seltsi olema."
Nenda mõteldes ja isieneses rääkides oli ta sinna vee ääre jõudnud, seal tõstnud ta silmad üles ja vaatanud järve peale. Ta näinud kalamehi paatidega järve peal purjutavad. Neid nähjes ärkanud taal midagi meele, ta hakanud ühe jala pealt teise peale hüppama ja tantsima ja hüüdnud:
"Nüüd ma tean, mis ma teen, mina saan seltsi küll, ma viin ühe suure kivi Sõrve sääre otsa, just laevade tee peale, siis laevad purjutavad kivi otsa, inimesed, kes ära uppuvad, on keik minu jagu."
Nende sõnadega kahmas ta ühe kivi põlle sisse ja hakkas Sõrve poole sammuma. Aga tee peal rebenenud põllepaelad ja kivi kukkunud maha. Kivi seisab praegust ühe veikese, Pootsi mõisa päralt oleva Manija saare peal ja kutsutakse Kokakivi. Kivi kõrgus on maapinnast 10 kuni 12 jalga, hästi terava otsaga. Kivi kohta on praegu veel järgmine jutt Kihnu saarel olemas.
Vanast ajast kuni praeguni on see mood, et siit saarelt sagedaste sui ajal Manija saarel kalu püüdma käiakse. Nenda läinud ka ükskord vana Kossu Jaan sinna kalu püüdma. Õhtu olnud vaikne ja vaga, ta teinud tule raua peale ja hakanud ahingaga kalu püüdma; et Manijas igakord küllalt kalu saada olnud, ei ole ta seekord mitte midagi saanud. Tema ligikonda ilmunud varsti üks teine paat, paatis olnud kaks inimest, teine pannud puid tule peale, teine püüdnud kalu, vana Jaan olnud nenda ligi, et ära näinud, kui palju see kalu saanud. Saak olnud mehel üsna hea, ta saanud nii palju kalu, kui aga jõudnud ahingaga raiuda, Jaan ei ole aga mitte ühte näinud, veel väham saanud. Uudishimulikult tahtnud ta teada saada, kes see mees on, kes nenda palju kalu saab. Ta lükanud paati hästi tugevasti edasi, et teise ligimale saaks. Teine mees ei ole ka laisk olnud, vaid teinud nisama ka. Nenda kasvanud viimaks võiduajamine välja. Jaan arvanud, et rohkem jõuab, olnud näha, et teine väha ligemale jäänud, olnud selgeste näha, et mees ühtelugu kalu tapnud, aga mehe nägu ei ole ta veel tunnud. Ta lükanud kord veel õige tugevaste, seal põrkanud ta paat vastu kivi, ta isi kukkunud üle paadi otsa merese, tuli kukkunud raua pealt maha, teine paat keige kalapüüdjaga olnud kadunud, vana Jaan seisnud oma paadiga kuival maal just Kokakivi juures. Praegu räägitakse veel, et Vanapagan sagedaste seal ümber öösite kalu peab püüdma.
E 23137/40 (1) < Kihnu - M. Kurul (1"96).
Vrd. HVM I, komment. lk. 529; HVM II, muist. 61 ja 62.
Manõja Kokõkivi ollõ Vanakurati tuõdud. Vanakurat tahtn sedä kivi Tuõmasnesti laevatie piäle ede viiä, et laevad hukka lähäks ning et "kurat" ütleks ning Kuratid miele tulõtaks. Ning siis läin Vanakurati põllõpaelad katki ning kivi jäen Manõja mua piäle.
ERA II 235 (9) < Kihnu, Sääreküla - N. Arget <Kustav Oad, 63 a. (1939).
Vanakurat tahtn sedä suurt Kokõkivi Kihnu vahele laevatie piäle ede tõua ning põllõpaelad läin katki ning jäen Manõja mua piäle.
ERA II 235, 234 (4) < Kihnu, Sääreküla - N. Arget < Enn Arget, 44 a. (1939).
Manijas suur Kokõkivi, mida praegu nimetatakse Kokakiviks. Vanapagan tahtnud selle kivi viia Irbeni väina laevadele ette, aga kukk kirenud ja kivi kukkus Pootsi. Mõne arvates olevat see Kalevipoja visatud.
EKRK I 9, 24" < Kihnu, Linaküla - M. Tiitsmaa < Theodor Saar, 50 a. (1956).
Kotkakivi (Kokõkivi)
Minule rääkis Liis Sepp:
"Vanatondi põllepaelad läin katki ning kivi satn maha."
Miks ja kuhu ta kivi pidi viima, seda ei tea. Eelmine jutustaja teadis veel: "Ühed olu tuõksõl [= öösel tohutule valgel ahingiga püüdmas] Kokõkivi juurõs. Ikka üks mies tapse ies kalu ning viemes olu Kokõkivi juurõs Keskmäe piäl. Ühed Siärekülä (Kihnus) mehed olu."
Märkus: Silmamoondus - kuival püüti kalu ja liiguti paadiga.
TA Looduskaitse komisioni materialid < Kihnu khk. - T. Saar.
Kokakivi
Korra käinud Vanapagan Peipsi ääres edasi-tagasi, kiskunud karvu peast ja sülitanud. Vahel rääkinud iseeneses: "Küll on ilma elu imelik. Mind kardavad kõik ega taha minu juurde tulla. Ja ometi läheb mull hädasti seltsi tarvis!"
Nõnda iseeneses pomisedes jõudnud vee äärde. Vaadanud järve peale. Näinud: kalamehed paatidega järvel. Neid nähes tärganud talle midagi meelde. Hakanud ühe jala pealt teise peale hüppama ja tantsima.
Hüüdnud ise: "Nüüd tean, kudas seltsi saan. Ma viin suure kivi Sõrve sääre otsa just laevade tee peale. Laevad purjutavad kivi otsa. Inimesed upuvad ära, on minu jägu!"
Juba kahmanud suure kivi sülle ja hakanud Sõrve poole sammuma. Tee peal rebenenud aga põllepaelad ja kivi kukunud maha.
Kivi seisab praegu veel Manija saare peal. Kivi hüütakse Kokakiviks. Kivi on 10-12 jalga kõrge.
M. J. Eisen, Kodused jutud, lk. 41-42.
Kokõkivi Manijas
Kolmanda pärimuse järgi tahtnud Vanapagan viia kivi Irbeni väina laevateele ette. Manijas sattunud aga kukelaulu kätte, pilland kivi maha ja pannud plagama.
EKRK, I 16, 465 (3) - E. Laugaste < P. Nurmekund (1951).