VANAPAGANA SILLAD

176.

[Vanapagana sild Soome lahes]

A.

Kalvi mõisa juures mere ääres on Vihori loto [Vikkuri lood] mere sees, mis kim on. Vana juto järel on Vanapagan 3 põlletäit kiva viind, et tahtis Tütarsaare minna 50 virta eemal saare rahvast vaatama, aga Kalvi mõisa kukk on laulnud ja Vanapoisi pollepaelad läind katki ja Vanapoiss saanod plagama, ei ole enamb tohind tulla. Kalvis olnud must kukk elo votja, siis ei ole Kurivaim Tütersaare saanod, ei tänini ole seal paha vaimo näha.

H III 31, 260 < Viru-Nigula khk. – M. Trestin (1904). Vt. HVM I, muist. 95 ja 124.

B.

Vikkuri luodo Kalvi mõisa kohal sündis kord nii. Vanakurat tahtis kord teed Soome ehitada, kandis munakiva põllega meresse. Kaupsaare kõrtsi kukk laulis, põllepaelad kohe katki, ja sest sündiski nimetatud "luodo" .

EKS 32, 4 < Kodavere khk. – L. Kettunen (1911). Vt. HVM I, muist. 124 B.

C.

Kalvi kalda all, Aseri ja Pada-Jõesuu vahel Viru-Nigula kihelkonnas ulatuvad merde pikad liivaseljandikud (vee all ulatavad nad koguni 3 km kauguseni rannast). Ühe liivaseljandiku otsas olevaid kiva kutsutakse rahvasuus Vanakuradi sillakivideks. Rannarahvas räägib, et Vanapagan soovinud siit silda ehitada Soome, kuid palgid murdunud.

E, StK 26, 67 (19) < Viru-Jaagupi khk. – O. Liiv (1924).

D.

Mere on Vanakurat teind tee munakust, Aserist läbi, ligi Kalvi mõisat. Tema tahtnud Soome silda teha. Kõrge tee on munakutest lauditud, läheb mere sisse. Hüütaksegi Kuradisild.

ERA II 28, 253/4 (21) < Lüganuse khk., Püssi v., Moldavi k. – R. Põldmäe < Jüri Seppe, 74 a. (1930).

E.

Mahu sadamast umbes 5 km Narva poole Vikkuril asub Vanapagana tee. See on umbes poole kilomeetri pikkune kivikari, mis jookseb otse mere sisse. Sellest räägitakse, et Vanapagan tahtis teed üle mere teha kuni Soomeni. Tassis ja tassis polle sees neid kive sinna kokku ja ööse salaja. Päeval ei old näha kedagi, aga öösel, siis tegi silda ja iga hommiku inimesed nägivad, et jälle on kari pikemast venind. Siis ühel hommiku enamb ei oldki pikem sugugi ja sellest ajast jäi Vanapaganal sillategu poolele. Siis saadi teada, et Paganal oli kive kandades üks pollepael katki mend ja kivi varba pääle kukkund. Vanapagan vihastand ja jättand töö pooleli.

ERA II 216, 175/7 (7) < Viru-Nigula khk., Kunda-Malla v., Mahu k. – E. Paaver < Gustav Paaver, sünd. 1873. a. (1939).

177.

Vanapagana kivi

[Vanapagan tahab läbi Soome lahe teed teha. Kivi kukub Virumaal Viru-Nigula kihelkonnas Tüükri karjamõisa väljal.] J. Jung, Muinasajateadus eestlaste maalt III, lk. 132–133. Vrd. HVM I, muist. 124 A.

178.

[Kuraditee Kunda lahes]

A.

Kunda lahes asub väike neem, mida nimetatakse Kuraditeeks. Selle saare tekkimisest räägib rahvasuu järgmist. Kord tulnud Vanapagan Kunda ümbrusesse. Olnud parajasti selge ilm ja merelt paistnud selgesti Suursaare mäed. Vanapagan näinud mägesid ja lubanud ehitada tee Suursaarde. Ta läinud kive tooma Letipea neemelt. Tee kerkinud ja Vanapagan olnud rõõmus. Tal olnud parajasti üks õige suur kivi põlles ja tulnud oma silla poole, kui järsku kerkinud vaendlane äikesepilve näol. Vanapagan ehmatanud ja lasknud kivi kukkuda, kuid kivi kukkunud Vanapaganale varba peale, ise jooksnud kiiresti merde. Selleks korraks jäänud tee ehitamine pooleli ja nii ta jäänudki. Tee, mida Vanapagan tahtis ehitada Suursaarde, on alles veel praegugi. Kohalik rahvas nimetab teda Kuraditeeks ja ka Kuradisaareks.

ERA II 215, 681/3 (3) < Viru-Nigula khk., Kunda-Malla v., Kunda k. – A. Mikker < Mihkel Mikker, 80 a. (1939).

B.

EKRK I 11, 82 (4) < Jõhvi raj., Toila – A. Rõõm < Pensa, umb. 55 a. (1955). Trükitud: HVM I, komment. lk. 525.

179.

[Sukasilla mägi]

A.

Raudalu postmaantee ääres, mis Tallinna ligidalt Pernu postmaantee pealt ära kallab ja Raplast läbi Pernu läheb, on Kurna mõisa maa peal Raudalu kõrts, kust maantee ka nime saanud. Ja talitee ääres on Katku kõrts. Mõlema kõrtside vahet on arvata kolm versta, mis kange tüma soo on. Ennemuiste ükskord tahtnud Vanapagan neid kõrtsisi ühe tee läbi üle soo ühendada, et siis joodikutel oleks hea teisest teise minna jooma peale, kellest tal väga hea meel oleks olnud, muidu inimesed peavad 2–3 versta ringi käima, külast läbi. Selletarvis ajanud Vanapagan ühe suka Kurna männikust liiva täis ja hakanud sukka järel vedama Raudalust Katku poole. Liiv jooksis sukasäärest välja ja jäi ilusaks mäeks taha, mis arvata verst maad pitk on. Ena viimaks kulunud sukasäär katki ja liiv jooksnud puhas välja, sellepärast jäi tee poolele, sest Vanapagan ei läinud enam uut sukka otsima. Sellepärast hüütakse seda mäge tänapäev veel Sukasilla mäeks, mõnes kohas kasvavad ka tammevõsud seal mäel.

H II 58, 165 (1) < Jüri khk. – J. Saalverk < Jaan Peltong (1896). Sild Halliste jõele, muist. 210.

B.

Sukasilla mägi

Lehmja küla heinamaal tüma soo sees endiste Raudalu ja Katku kõrtsi vahel (praegust on nimetud kõrtsid talukohtadeks muudetud) on üks kaunis kõrge mäeseljandik, mis Sukasilla mägi hüütakse. Vanapagan tahtnud sealt soost silla läbi teha, et joodikutel oleks hea teisest kõrtsist teise minna, vahest saab joodikul himu ühest kõrtsist otsa, kas teine kõrtsmik ei anna vahest võlga või muud. Selleks ajanud ta oma suka liiva täis, kannud selle soosse ja hakanud oma järele lohistama. Sukast välja voolavast liivast jäenud suur kõrge mäeseljandik järele. Seda tööd toimetanud Vanapagan, nagu harilikult igas vanajutus, õhtu poole ööd enne kukelaulmist; harilikult hakkavad kuked ikka ju kella kahetõistkümne ajal laulma. Saanud Vanapagan ju hulga maad silda valmistanud, vot siis laulnud kukk ja sest ehmatanud Vanapagan kangeste ja pannud jooksu, jätnud silla poolele. Nimetud kõrtside vahet on 3–4 versta, aga silda on umbes versta osa, suurem osa jäi tegemata.

E 49075/6 (5) < Jüri khk., Kurna – J. Saalverk (1914).

C.

Teine Sukksild on Jüri kihelkonnas Lehmjas endise Katku ja Raudaru kõrtsi vahel pehmes soos. Vanapaganat pahandanud pehme soo; Kuri ei pääsnud ise ega ta jüngrid ühest kõrtsist teise. Tarvis aga pea ühes, pea teises kõrtsis käia. Vanapagan arvama, mida teha. Üks, kaks, kolm nõu peetud: sohu sild ehitada. Üks häda ometi: puudub vanker liiva vedamiseks, puudub niisama kott liiva sissepanemiseks; ei saa sedaviisi seljaski liiva kohale viia. Aga ega Vanapagan nõunäljane ole. Ei muud kui sukk jalast, liiv suka sisse. Võtab suka selga, sammub sukaga soo äärde. Soo ääres viskab suka seljast maha, hakkab sukka taga vedama. Sukka taga vedades tekib sohu kõrge liivaseljandik. Juba verst maad uut silda valmis. Korraga, oh häda! laulab kukk. Vanapaganal ei enam aega. Annab jalgadele valu, et koleda kuke küüsist pääseda. Sillaehitus pooleli. Ei Vanapaganal teine kord enam tahtmist tööd jätkata. Pooleli töö tänapäevani alles näha. Sukaga kantud liiva järele hüüab rahvas kohta meie ajani Sukksilla mäeks.

M. J. Eisen, Eesti kohalikud muistejutud, lk. 104–105.

180.

A.

Vanapagan Suuresoo peal silda tegemas

Jüri ja Harju-Jaani kihelkondade rajal on üks suur tüma sood, mis mitme valla maa sisse ulatab. Seda sood on Jüri khk. Rae, Vaida ja Aru küla maa peal ja Jaani khk. Pitkavere ja Perila maa peal, ta pidada 9 versta pitk ja 5 versta lai olema; kohalised rahvas hüüavad teda Suursoo. Talvel käib sealt suur otsene Jaani ja Kose kihelkonna rahva linnatee üle. Sealt oleks ka suvel hea otse olema linna tulla, aga ei saa läbi. Sellepärast ükskord üks Pitkavere valla mees palunud Vanapaganat, et tema teeks silla Suurestsoost läbi ja lubanud selle eest oma hinge Vanapaganale. Vanapagan olnud selle kaubaga rahul ja hakand ühel öösel kiva kandma ja silda tegema. Hakanud Urbse kõrtsi juurest peale, saanud niikaugele kui Jäära kõrtsini. Sääl sees on ka mõned mäenukid, kus kõrtsid peal on. Siis laulnud kukk, Vanapagan ehmatanud sellest kangeste, nii et põllepaelad läinud katki, kellega ta kiva tassinud. Juba kukk laulnud teist korda, Vanapagan katsunud aga et minema saanud. Sild jäenud poolele ja Vanapagan mehe hingest ilma. See sillakoht on praegustgi veel selgeste näha.

H II 65, 615/6 (24) < Jüri khk., Rae v. – J. Saalverk < J. Lustverk (1898).

B.

Vanapagan Suuressoosse silda ehitamas

Korra tahtnud Vanapagan Nõva poolt silda üle Suuressoo ehitada. Teinud juba hea tüki valmis, kuid korraga laulnud kukk. Vanapagan pannud plagama, sild jäänud pooleli. Koht, kus ta silda ehitanud, on veel praegugi näha.

E 51380 < Kullamaa khk., Piirsalu v. – A. Tiitsmann < Joh. Tammermann (1921).

181.

[Sild Kiidevalt Saastnasse]

A.

Korra tulnud kole suur mees, Vanapagan või hiid või kes ta olnud, jäänud praeguse Ridali kiriku juurde seisma, pannud jala suurele kivile, teise jala tõstnud 5 versta eemale Mäemõisa suurele kivile ja hakanud siis kividel seistes kiva põlle või kuuehõlma (selgesti ei tea) korjama, et Kiidevalt Saastnasse silda ehitada. Kus küllalt vähemaid kiva koos, läinud neist silda tegema. Niihästi Ridala kui Mäemõisa kivile jäänud kivikorjaja jäljed järele. Ehitaja loopinud hulga kiva lahte silla tegemiseks, aga korraga laulnud kukk. Ehitaja pannud plehku. Sellest plehkupanekust arvatakse, et ehitaja Vanapagan olnud.

E V 20 (76) Tartu l. – M. J. Eisen < Lääne-Saare üliõpilaskogus kuuldud. Vt. Jäljed kivil, muist. 302 A; HVM I, muist. 323.

B.

Üks teine jutt räägib jälle, et Vanapagan oma jalgega nende kahe kivi pääl olla seisnud, taskud ja põll kive täis, millega ta Kividepäält Sastamalle silda teha tahtnud. Kukk olla aga enne laulnud, kui ta oma kivivoosi õige koha pääle viia saanud; ta pillanud kivid sinnapaika ja pannud putkama. Ommeti olla ta aga omad jälged igaveseks ajaks nende mõlemate kivide sisse litsunud, kus nad veel tänapäevani näha on. Suuri raudkive on aga kõik see maa sääl täis. Niisugusid Vanapagana kivide sületäisi ja sillategemisi on kõik meie maa täis.

E 53366/7 (2) – J. Jung (?) (1892).

C.

Sillaehitus

Ennemuiste lõiganud talumehed Kiidepääs (Kividepääs) Ridala kihelkonnas rukit. Väsimus kippunud meestele peale. Korraga ilmub lõikajate juurde kole suur vägimees. Tulija küsima: "Kas väsinud olete?" "Muidugi oleme!" "Eks puhake natuke!" "Aga kes meie töö ära teeb?" "Tahan aidata!" "Ole kui suur sa oled, kümne eest tööd ikka sa ära ei tee!" "Tuhande eest teen!" Lõikajad puhkevad naerma. Vägimees pahandub: "Oot, oot, küll näitan!" Silmapilk seab enese harki seisma, ise igal silmapilgul suuremaks sirgudes. Toetab ühe jala kivimüraka otsa Ridala kiriku juurde, teise jala teise kivimüraka otsa umbes viis versta kaugemale Mäemõisa juurde, kahmab käpuga maast kiva kokku, viskab kolinal lõikajate juurde Kiidepää randa. Mehed vaatavad kohkudes, mida vägimees teeb. Võõras kivideviskaja naeratab meeste kartust nähes. "Te ei usu, et ma 1000 eest tööd teen? Oodake, kohe ehitan silla rannast läbi väina Hiiumaale, teise silla läbi Matsalu lahe Saastnasse." Silmapilk sasib vägimees kivimürakad kätte, heidab nagu mängukanna teine teise kõrvale merde. Sild tekib üsna silmanähtavalt. Lõikajad löövad imestades käsi kokku. Juba ulatab uus sild peaaegu Saastnasse välja. Üks lõikaja lausuma: "Niisugust silda mööda ei või keegi muu kui Vanapagan käia!" Vägimees kuuleb ütlust. "Ah te ei ole mu sillaga rahul? Noh, siis pole teile silda tarvis!" Sammub sedamaid uue silla juurde, loobib kiva siia-sinna laiali. Natukese aja pärast uus sild kadunud. Lõikajad kahetsevad, et nad oma jutuga sillaehituse seisma pannud. Vägimees jätab lõikajaid oma rumalust kahetsema, läheb ise oma teed.

M. J. Eisen, Eesti kohalikud muistejutud, lk. 101–102 = ERA II 283, 511/3 (8) < Märjamaa khk. ja v., Kõrvetaguse k. < Vigala khk. – E. Leht < M. Leht (1940).

182.

[Vanapagana sild Virtsu ja Muhumaa vahele]

A.

Mihkli kihelkonnas Kalli vallas on üks kivimägi mõisast Lõpu kõrtsi poole minnes mõisa nurme peal. Vanapagan korjanud kord Pärnust kivid ära ja tahtnud Virtsu väinast silda üle teha. Kui ta Kallisse jõudnud, läinud tal seal põllepaelad katki, kivid kukkunud maha ja säält saanudki see mägi. Vanapagan pole aga enam kive korjama hakanud. Nii jäänud Virtsu väinast sild üle ehitamata ja kividest saanud sinna suur mägi, aga Pärnus pole sestsaadik enam kive.

E 3204 (26) < Pärnu < Helme khk. – J. Karu (1893).

B.

Virtsu sild

J. Karu Pärnust

Vanapagan tahtnud korra Virtsust Muhumaale silda teha. Mees ei ole alati suurelt maalt Muhumaale ja Saaremaale pääsnud, kui süda soovinud. Arvanud, et kui silla üle Virtsu väina teeb, siis enam takistusi ees ei ole. Pärnus olnud sel ajal õieti palju kiva. Seda teadnud Vanapagan. Läinud Pärnu, kogunud kivid kokku, tahtnud Pärnu kividest Virtsu silda teha. Kivid ladunud Vanapagan kõik põlle sisse. Lõpe kõrtsi juurde (Mihkli kihelkonda) jõudes läinud mehikesel põllepaelad katki. Kivid langenud kolinal põllest maha. Vanapagan vihastanud, ei hakanud enam kiva kokku koguma, läinud oma teed. Lõpe kõrtsi ligidale sündinud aga Vanapagana kividest suur mägi. Virtsu sild jäenud sedaviisi ehitamata. Pärnu on sest saadik ilma kivideta, sest et Vanapagan need kõik sealt ära viis.

M. J. Eisen, Kodused jutud, lk. 39.

C.

Vanapaganal tihti Muhumaal käimist. No eks väin Virtsu ja Muhumaa vahel tee mehikesele tüli. Korra möllab meri nii, et ära veele mine, korra jälle jää nii nõrk, et igal silmapilgul upumist karta. Pea üks, pea teine viga Muhumaale pääsmiseks. Vanapagan otsustab: tarvis sild Virtsust Kuivastusse teha. Pärnus palju parajaid kiva. Ei muud kui põll ette, Pärnust põllega kiva tooma. Nopib Pärnus põlle kiva täis hakkab Virtsu poole minema. Jõuab Mihkli kihelkonda Lõpe kõrtsi juurde välja. Korraga, oh häda! põllepael katki. Kivid kõik kolinal põllest maa peale maha. Neist tekib suur kivivare. Vanapagan vihastub, läheb oma teed, jätab sillaehituse järele. Virtsu ilma sillata, Pärnu kivideta, sest Vanapagan kõik kivid ära Pärnust Virtsu silla jaoks kokku korjanud ja ära viinud. Niisama aja jooksul Lõpe kõrtsi juurde maha varisenud kividest palju ära veetud kiviaedade ja majade ehitamiseks.

M. J. Eisen, Eesti kohalikud muistejutud, lk. 102–103 = ERA II 283, 513 (9) < Märjamaa khk. ja v. < Vigala khk. – E. Leht < M. Leht (1940).

183.

[Kiireste mägi]

A.

Massu vallas Sepamaa külas Jõe talu karjamaal on üks küngas. Selle kohta räägib vana jutt järgmist. Kord tahtnud Vanapagan ehitada silla suurelt maalt Kesselaiule. Ta toonud esimese seljatäie kive ja prahti ja pannud selle paigale. See on praegugi selgesti näha meres, kus teda Uisu sääreks kutsutakse. Siis läinud Vanapagan uuesti teist seljatäit tooma. Ta saanud seljatäie kätte ja läinud ka seda kohale viima. Aga parajasti kukk laulnud. Vanapagan lasknud seljatäie maha kukkuda ja teinud ise sääred. Kuhu ta seljatäis, hunnikusse maha kukkus, tekkis küngas, millele nimeks on pandud Kiireste mägi.

ERA II 227, 563/4 (1) < Hanila khk., Massu v., Rannaküla < Käina khk. ja v. – A. Velt < Johannes Velt, 55 a. (1939). Vt. HVM II, muist. 101.

B.

Kord tahtnud Vanapagan üle väina Muhumaale silda ehitada. Tulnud ka suure põlletäie kividega. Praeguse Kiireste mäe kohal katkenud aga Vanapaganal põllepaelad ja kivid kukkunud ta varvastele. Sellest vihastanud Vanapagan ja jätnud sillaehitamise pooleli. Nii tekkinud Kiireste mägi, mis asub Kuke mere ääres. Selle mäe peale ehitanud Vanapagan hiljem maja ja asunud sinna oma naisega elama. Ühel jaanilaupäeva öösel pistnud aga kurjad inimesed selle maja põlema. Kui suits Vanapaganale ninna tunginud, aevastanud see nii tugevasti, et tuli nagu kiired laiali pursanud. Peale selle olevat Vanapagan suurelt maalt, s. t. mandrilt ära läinud. Selle sündmuse tähisena tehakse igal jaanilaupäeval tuld ja sellest ajast peale Hüütakse seda mäge Kiireste mäeks.

ERA II 229, 15/6 (1) < Hanila khk., Massu v., Kuke k. < Sepamaa k. – V. Uusküla < Leenu Uusküla, 77 a. (1939).

184.

[Kivi Sepamaa külas]

Mitte üksi Kiireste mäe kohalt polevat tahtnud Vanapagan silda üle väina ehitada, vaid ka Sepamaa külast Abaja juurest, kus praegu suur kivi mere rannal seisab. Ka siin olevat Vanapaganal põllepaelad katkenud, kivi sinnapaika jäänud ja ehitamine katkenud.

ERA II 229, 16 (2) < Hanila khk., Massu v., Kuke k. < Sepamaa k. – V. Uusküla < Leenu Uusküla, 77 a. (1939).

185.

[Raunama Kivisilm]

Vanal hallil ajal võtnud Vanapagan nõuks Virtsu randa omale kindlust ehitada ja silda üle väina Muhu saaresse ehitada. Sel ajal oli väin palju [---] kui praegu, see mägi, kellest praegu räägime, on nüüd ligi kaks versta merest eemal. Ta tassinud kruusi ja kiva kokku, teinud nõnda suure ruumika elukoha ja sest kindlusest hakanud ta ka silda ehitama meresse. Sel ajal jälle, kui ta ise silda ehitas, saatnud ta oma naisukese Soomemaale suurt kivi tooma, mida ta tahtis oma kindluse, ehitusvalli või, kuidas rahvas ütleb, Raunama mäe peale panna, et siis õige kaugele näha. Kallike läinud teele, ta ise ehitanud silda edasi, küll aga tassinud ka ta va mehike kiva-kruusi jälle kokku, aga üks ööse, kui Vanapoiss puhkanud, tõusenud torm ja hävitanud temal poole tööd ära, tõstnud hoopis teisale ja pillutanud laiale, millest praegu kui suur kivimäeahelik veel näha on. Hommiku üles tõustes näinud ta seda, et hulk tööd hävitud olnud, kõigest ligi pool versta veel vaadand järgi, näind ära, et tühi töö, ja jätnud poolili edespidise aja peale, on praegu alles poolel, selle otsa peal. Mis järel jäänud, ilmatu suured kivid üksteise otsas ja otsas ning hüütakse teda Raunama Kivisilm. Vanapagana abikaasa toonud kivi Soomest küll ära, aga jälle õnnetus, kõigist mõnisada sammu sest kohast eemal, kus ta teda tahtis viia, läinud memmekese põllepaelad katki ja kivi kukkunud maha. Õnnetus poleks ka muidugi mõista nii hilja enam tulnud, kui põllepaelad pika tee on kinnitanud, siis oleks selle natukese ka kinnitanud. Aga Kikka kukel tulnud himmu just sel minutil laulda, eideke nagu kohkunud pisut ja komistanud kivide otsas, sest tulnudki see, et põllepaelad rebenenud ja kivi teiste kivide otsa maha kukkunud. Kivi on kaunis suur, sülda 3 iga kanti, kõrgus 4 sülda ära; lapsed annavad seda kuke süüks. Oleks see kivi mäe otsas, küll näeks kaugele, eks sellegipärast tahtis Vanapoiss isegi, et siis oleks kaugemale näinud.

H III 4, 625/7 (2) < Tallinn < Hanila khk., Virtsu v. – A. Reimann (1889).

186.

Virtsu sild

Vanalpaganal olnud Muhus tihti tegemist. Väin Virtsu ja Kuivaste vahel pahandanud teda. Ei muud kui võtnud nõuks Virtsust Muhumaale silda ehitada, et hõlpsamini suurelt maalt Muhusse pääseks. Varsti Vanapagan sobivaid kiva otsima. Kannud neid mõnda kuuehõlmatäit kokku Virtsusse, kust neid silla kohale merre loopinud. Juba tekkinud kividest mitme sülla laiune sild Virtsu poole külge. Ühed arvavad, et Vanapagan määranud: ühe ööpäeva jooksul saagu sild valmis, kuid kukk laulnud varem, kui sild valmis saanud. Muist kive jäänud Virtsu poole kaldale. Kukelaul igatahes peletanud Vanapagana plehku; töö jäänud pooleli. Varsti tekkinud kange maru. See maru purustanud Vanapagana tehtud silla, jah, viinud isegi kivid merde laiali, Vanapagana sillast mälestuseks on ainult Raunamaa kivisilm järele jäänud. Pärast ei ole Vanapagan ega keegi muu enam katsunud Virtsu ja Muhu vahele silda ehitada. Paremini õnnestunud Vanalpaganal sillaehitus Muhu ja Saaremaa vahel. Sellegi silla purustanud hiljem maru. Uuemal ajal on ometi Muhu ja Saaremaa vahele kindel sild ehitatud, mis vee väele seni vasta pannud.

E VII 22 (66) < Hanila khk. – M. J. Eisen < Jaan Treumann.

187.

[Kuradisild Paatsalu mõisa juures]

Paatsalu mõisa juures on meres pikk kitsas kari, 2–3 versta pikk ja umbes kolm sülda lai. Mõõna ajal paistab veest välja. Seda nimetatakse Kuradisillaks. Kurat tahtnud öösel silda Riiga või Saaremaale ehitada, kuid hommik tulnud kätte, kukk laulnud ja sild jäänud pooleli.

KM KO F. 199, M. 7, 1. 16 < Varbla khk. – O. Männik (1924).

188.

[Tee Äila sohu]

Vanapagana toodud kivi

Paatsalu vallas Pendi-Jaani põllul on suur kivi. Rahvasuu räägib, et selle kivi olla Vanapagan maha pillanud, kui ta tahtnud kivi viia Aila sohu, et sinna kõva teed teha. Jõudnud kivi praegusele asukohale, kirenud aga äkki Kaera talu kukk ja suure rutuga põgenema hakanud Vanapaganal lennanud kivi sülest maha. Praegu on olemas sääl lähedal ka Kaera talud, kuskohas vanarahva jutu järgi kirenud kuked.

ERA II 227, 627/9 (11) < Karuse khk., Paatsalu v., Vatla as. < Lõo k. – M. Kapten < Mari Kapten, 42 a. (1939).

189.

[Kivi Paatsalus Reinu karjamaal]

Vanapagana toodud kivi

Lõo külas Paatsalu vallas Reinu talu karjamaal on suur must kivi. Vanemad inimesed teadsid rääkida, et Vanapagan tahtnud seda kivi kuhugile silla ehitamiseks viia. Jõudnudki kivi praegusele asukohale, läinud Vanapagana põllenirud katki ja kivi kukkunud maha.

ERA II 227, 665 (24) < Karuse khk., Paatsalu v., Lõo k. – M. Kapten < Ado Aumann, 80 a. (1939).

190.

[Sild üle Kasari jõe]

A.

Vanapagana kivi

Läänemaal Kasari jões Kasari mõisast mere poole minna on üks päratu suur kivi keset sügavat jõge. Rahvas räägib temast mõnda. Kord võtnud Vanapagan omale nõuks Kasari mõisa alt jõest ühte tublit kivisilda üle teha niisuguse kaubaga, et kes päeva ajal säält sillast üle käib, on Jumala jagu, aga kes pärast päikese veerikut ja öö ajal säält üle käib, on tema jagu. Selleks hakanud ta siis ka kohe kiva oma suure põllega kandma. Mere äärest korjanud ta oma põlle kiva täis ja hakanud jõe äärt mööda Kasari mõisa poole kõmpima. Aga korraga laulnud kukk, Vanapaganal läinud põllepael katki ja kivid kukkunud suure kolinaga jõe kaldale maha, kus praegu see kivivarem alles näha on. – Vanapagan pahandanud ja hakanud uut nõu pidama, kuidas uueste jälle kivide kandmist ette võtta. Viimaks leidnud ta hea plaani, et talvel, kui jõgi jääkaanega kaetud on, siis temal mööda jõge reega üsna hea on mere äärest kiva vedada. Teinud siis teine ka omale ilmatu suure ja tugeva ree valmis ning jäänud talvet ootama. Niipea kui külmataat jõele jääkaane pääle meisterdanud, hakanud ka Vanapagan kohe ametisse. Läinud oma reega mere äärde, pannud sääl ühe ilmatu suure kivipuraka ree pääle ja tulnud sellega mööda jõge vilet lüües ülesse. Kui ta poole teed olnud ära tulnud ja jõe kõige sügavama koha pääle jõudnud, kus õige õhuke jää olnud, praksatanud jää katki-ja määratu kivi lendanud kõige reega jõe põhja. Küll katsunud Vanapagan veel koormat jõe põhjast kätte saada, aga ei ole enam kuidagi saanud, vaid kivi seisab tänapäevani kõige reega jões. Selge ilmaga ja kui vesi vagaselt voolab, olla regigi veel kivi alla selgeste ära näha. On aga tõeste ka suur kivi, sest sügavast jõehauast ulatab selle kivi päälmine jägu veel hea hulk maad välja. Selle kivi juurde ei julge ka mitte keegi suplema minna. Pääle seda jätnud Vanapagan oma silla ehitamise südametäiega poolele.

H I 9, 169/70 (79) – A. Suurkask (1896).

B.

Kasari jõgi tülitanud Vanapaganat: ei pääsnud alati üle. Mehike arvama: kõige parem jõele sild peale teha. Sel ajal jõel mingisugust silda ei olnud. Kes muu teeb, kui hakka ise tegema. Ei aita ühtigi, Vanapagan vaatama, kust parajaid kiva saab. Leiabki neid Martna kihelkonnast. Võtab hõlma lahti, paneb kivi hõlma, läheb jõe äärde. Korraga laulab kukk, Vanapagan ehmub kukelaulust nii, et hõlm käest lahti pääseb. Kivi karsumm hõlmast jõkke, Vanapagan ise aga hirmul plagama. Kivi praegu alles Kasari jões näha Kasari mõisa lahe poole alla minnes. Kivi tubli mürakas. Meelepahas jättis Vanapagan Kasari jõele sillaehitamise katki. Alles selle aastasaja algusel ehitati Kasarisse sild. Silla ehitamist kuulutanud ette Järva-Jaan ja ka seda, kui sillale pragu tekib, siis Vene riik kaotab.

E V 3 (4) – M. J. Eisen < Lääne-Saare üliõpilaskogust.

191.

[Kivid Kasari külas]

A.

Kes Kasari küla vahelt läbi Lihula poole on juhtunud minema, see on vist pahemat kätt tee ääres pisukese künkakese veerel suurt raudkivivaret tähele pannud. Selle kivivareme sündimisest liigub rahvasuus järgmene jutt. Ennevanal ajal nähti Vanapoissi palju tihedamini meie viletsa ilma peal hulkuvat kui nüüd, kus tema kas üsna peitus puhkab ehk ainult mõne õnnetuselapse silma puutub. Selsamal nimetatud vanal ajal tuli temal ka kena mõte pähe üle viis versta laia Laiküla soo kindlat raudkivisilda ehitada. Silla kivid pidivad enam kui kümme versta kaugelt Tuudi mäelt toodud saama. Tee oli pitk ja töö oli raske, sellepärast arvas Vanapagan mõnusaks va teistpoolt appi võtta. Sammusid siis mõlemad keskööl Tuudi mäele ja hakkasid kiva lahti kangutama. Nagu õige haritud mees, aitas Vanapagan abikaasa põlle kiva täis noppida ja saatis tema teele, kuna ta iseenesele koormat hakkas korjama. Aga vaatame, kuidas naese käsi käis. Tema jõudis õnnelikult kuni Kasari külani ja oleks ehk ka koormaga kohale saanud, kui mitte Anni pere kukk loodud sunnil oma häält ei oleks tõstnud. Nüüd võib igaüks arvata, mis sündis. Põllepael rebenes, nii et kivid hirmsa kolina ja mürinaga maha langesivad. Hirmsa vihaga kahmas kivikandjanna paraja heinasau suuruse kivi maast, millega kisategijat kukke pihuks ja põrmuks tahtis visata. Aga südametäidus ning ehmatus olid jõudu nõnda raugendanud, et kivil suuremat hoogu ei olnud ja ainult kümmekond sammu edasi vuhises, ilma et suuremat kahju oleks teinud. Veel praegu seisab see kivi Anni pere õues saab hiiglakäpu asemid veel ehk tuleva põlvele näitama, kui mitte inimesed teda ära ei purusta. Sedamoodi lõppes Vanapagana soosillutamine õnnetumalt.

Veske 2, 283/5 – G. Westermann. Vt. Jälgedega kivid, muist. 398.

B.

Kord Vanapagan tahtnud jäele paisu ette ehitada või silda. Korjanud suure põlle ette, pand kive täis ja saand Kasari küla alla. Põllepaelad läind katki ja kivid kukkunud maha ja kivid on praegugi sääl hunnikus.

EKRK I 15, 394 (56) < Lihula raj., Kasari k. – P. Kippar ja K. Mölder < Kalju Rauert, 14 a. (1958).

192.

[Sild Hiiumaa ja Vormsi vahele]

Säärenina ja Kakrimaa sünd

Ükskord tahtnud Kurivaim Hiiumaa ja Vormsi vahele silda teha ja hakand põllega kruusi vedama. Säärenina tegi valmis juba, aga siis tüdis ära ja läks õige vaatama, kaugel see Vormsi ometi on. Võttis põlletäie kruusa kaasa. Aga põllel oli jälle auk sees ja sealt varises muist kruusa vette, sellest tekkis meresse madal ja kitsas joon. Keset merd jähi suur kivi põlleaugu ette, sinna tuli sügav koht, siis kivi kukkus maha ja on praegu seal kohas meres. Selle kivi järele saab alati kurssi võetud ja leiab sügava koha ülesse. Siis kruus hakkas jälle põlleaugust nirinal jooksma. Kogemata pääsis põllenurk ta kääst lahti ja kruus langes korraga merde. Seal ongi praegu Kakrimaa.

ERA II 189, 319/20 (64) < Pühalepa khk. ja v., Kuri k. – E. Ennist < Madis Kimber, sünd. 1862. a. (1938).

193.

[Sild Saaremaa ja Hiiumaa vahele]

A.

Isapõllo mõisas on kaks suurt nurjatomad kivivaret, kedast Vanapoiss Tahkona ninalt oma põlle sees sinna toonud. Põll kärisen katki ja kivid kukkun maha, Vanaöölus pidan siis Saare- ja Hiiomaa vahele sülda tegema. Sääl kivide sees (hulkas) on üks suur ja hää tahukivi. Mõtu meest on katsunud sääl pääl kervest iuta, aga äi saa! Kerves kohe kää sise ähk muu vega, ka tahku ära tuua äi ole voimalik, teine kivi kukub kää pääle ähk mu õnnetus!

H II 41, 226 (11) < Tallinn – G. Tikerpuu (1889). Vt. HVM II, lk. 265–266, muist. 1 A–C.

B.

Isapõllu mõis ja kivivare

Vanapagan tahtis Hiiu- ja Saaremaa vahele silda ehita, selle materjaliks korjas ta Tahkuna ninalt (neemelt) suure põlletäie kiva kokku, aga praeguse Isapõllu mõisa kohta jõudes kärises ta põll katki ja kivid kukkusivad maha. Praegu on neid seal Põllu peal mitu head varet näha. Ühe suurema vare sees on üks hea suur tahukivi, tahk kõige paremast seltsist, aga kellegil ei ole võimalik seda kivi sealt ära tuua ega oma kirvest ta peal ihkuda, kui salavägi hoiab teda kinni, et kätte ei saa, ja tema peal terariista terites on õnnetus kohe kannul, kas kirve tera oma ihusse ehk vasto teist kivi ehk muud. Mõis ristiti pärast Isapõllu (Isopõlle), rahvas hüüab osalt mõisat Isapelle mõis.

E 694 (1) < Tallinn < Hiiumaa – G. Tikerpuu (1891).

C.

Kivihunik Tondi taskuvare

Endise Isabella mõisa maal asunik Mihkel Klee kruntis, selle elumajast umb. 100 m loodes, aruheinamaal põldude ligi. Siin on kaks üksteisest umb. 1,5 m laia madala heinamaasoonega eraldet suuremat kõrgemat küngast, mis pealt kaet lahtiste suuremate ning vähemate raudkividega. Edelapoolsem neist, suurem, on edelast-kirdesse umb. 20 m pikk ja teisiti umb. 13 m lai, 1–1,5 m kõrge. Loodes paistab kink kaet olema nagu mingi lahtisest kivest koos seisva valliga. Siis on ka künka kalle ja kõrgus suurimad. Kagu ja kirde poole laskub vare vähe, on kaet mättakorraga ja langeb pikkamisi vastu heinamaad. Edelast kuni kirdeni paistab vare piirat olevat kraaviga, mille põhjas kive ja mida võib kõige selgemini praegu eraldada loodes. Läänes ja edelas on kraavi põhjas mingid kivimoodustused, mis võiksid ka hiljemalt sinna loobit olla. Lõunas on vare jalal vähe suurem kive täis varisend auk. Kagus on samuti 3 kuni 2 m laia sügavamat lameda põhjaga auku, mis vanad öeldakse olevat. Samasuguseid leidub veel varest vähe kaugemal läänes ja põhjas. Vähem, kirdepoolsem vare, on peaaegu ümmargune edelast-kirdesse umb. 11 m ja teisiti 8 m läbi mõõta, kaet pealt kaunis suurte lahtiste raudkividega. Kõrgus edelast, teise vare poolt umb. 60 cm, kirdest ainult 10 cm, kus varet piiravad samuti augud. Auke on ka vare idajalal. Osa neist, mis on suuremad ja asuvad – varest kaugemal, olevat vanad mõisa kartulikuhjade asemed. Rahvas tunneb varesid Tondi taskuvare nime all ja jutustab, et need Tondi taskust vood[r]i kärisedes langenud, kui see sealt mööda käind ja kukk Isabella mõisas kolmat korda laulnud. Kord, kui varest veet kibe aia jaoks, tulnud sellest pealuid välja. Vedamine jäet pooleli. Seda kuid keegi kindlast[i] tõendada ei tea. Harvalt räägitavat varedest rahva seas ka kui kabeliasemest. Muud rahvas selle kohta ei tea. Üldiselt on ta ümberkaudu elanikkude seas kaunis tuttav. Kuid mis otstarve tal on olnud, on raske öelda. Võib-olla on siia lihtsalt mõisa põllult kunagi kive kokku veet või on ta mõne omaaegse ehituse jäänud.

E 54078 a–b < Reigi khk. – E. Laid (1923) = Eesti NSV TA Ajaloo Instituut, Arheoloogia sektori materjalid < Reigi khk. – E. Laid (1923).

D.

Tondi taskukivi

Reigis Isabellas on väga suur kivi. Seda kutsutakse Tondi taskukiviks. Selle kivi pannud Vanapagan korra tasku. Ei tea, kuhu ta tahtnud sellega minna ööpimeduses. Vanapagana õnnetuseks hakanud Isabella kukk laulma. Kohe kärisenud Vanapagana tasku katki ja kivi kukkunud taskust maha. Sest ajast peale seisab ta seal.

E XII 54 (178) < Emmaste – M. J. Eisen < Meiusi.

194.

[Tee Sõrvest Kuramaale]

A.

Kord Tont tahtnud Sääre otsast kuiva teed teha Kuramaale, kuid kuked hakanud laulma, põllepaelad läinud katki ja sest saanud Suurevare. Praegu suur kivihunnik.

E 56256/7 Jämaja khk., Mäebe k. – T. Kaljo < Jüri Kokk, 76 a. (1925).

B.

Samasuguseid sillaehituse lugusid tuntakse veel mõndagi. Nii tahab vägimees Vanapagan silda Sõrve säärest Kura Kolka ehitada, aga nõelav mesilane sunnib teda tööd pooleli jätma.

M. J. Eisen, Eesti kohalikud muistejutud, lk. 105.

195.

[Sild Saaremaalt Abruka saarele]

(Vanapagan tahab Abrukale silda ehitada, töö jääb pooleli.)

H II 18, 594/6 (5) < Kaarma khk., Muratsi k. < Vaivere k. – T. Jakson (1890). Vt. muist. 464 B.

B.

Abruku laidus Saaremaal on suur kivi. Kelle pagana põllepaelad pidan katki minema, ei mäleta. Kivi on sedasi sõnna soan.

KKI 27, 238 (3) < Muhu khk., Võlla as. – A. Schmuul < Mihhail Kask, sünd. 1871. a. (1959).

196.

Kivivarede tekkimine

Kord vedanud Vanapagan kivisi silla ehitamiseks. Kuid kui ta põlle kivisi täis pannud, läinud põllepaelad katki ja kivid kukkunud maha. Põll tulnud mõnikord ka eest ära ja jäänud kivihunniku alla. Niisuguseid kivivaresi kutsutud Tondivaredeks.

ERA II 231, 566 (2) < Kaarma khk. ja v., Haljala k. < Pähkla k. – E. Saar < Tiina Viidas, 63 a. (1939).

197.

[Teekoht Kuru soos]

Kuru soos on kõva teekoht, mida hüütud Ludi emanda sillaks. Vanarahva jutu järele sõitnud Ludi emand tõllaga ja jäänud sohu kinni. Siis teinud Vanapagan teed ja Ludi emand sõitnud edasi.

ERA II 233, 308 (8) < Valjala khk. ja v., Välja k. < Pahna k. – E. Jõgi < Juhan Koit, 75 a. (1939).

198.

[Kurivaim Saaremaa ja Muhu vahele silda ehitamas]

Rebaskibi

Korra tahtnud Kurivain Saaremaa ja Muhu vahele silda ehitada, suur kivi olnud põllepaelaga seljas. Põllepael katkenud ja kivi kukkund Rõuste küla ligidale maha ja seisab praegugi sääl, tuttav Rebaskibi nime all.

ERA II 83, 547 (20) < Hanila khk., Massu v., Rõusto k. – A. Tiitsmaa (1924).

199.

[Tee Saaremaa ja Muhumaa vahele]

Vanapagan on pidand Saaremaa ja Muhumaa vahele tiid tegema. Kiva kannud tene sinna. Aga enne ku valmis saand, laulnud kukk ja üks rüpetäis jäänd sinna isipaika. Nüüd sial vesi, pole tiid kedagi.

ERA II 124, 420 (32) < Suure-Jaani khk., Olustvere v., Kuhjavere k. – L. Takk < Jaak Siimer, 66 a. (1936).

200.

[Tee Pootsist Tahkurannale]

A.

Jutt Liu rannast

Siin Pootsis kutsutakse üht jagu mereranda Liu rannaks ehk Liu ninaks. See on üks hästi hea rand kalameestele, et ta järsku sügav on. See rand on ka otse Tahkurannale vasta ja selle koha pealt on see Pärnu mere lõpp kõige kitsam, paljalt 12 versta, kuna mujalt hulga laiem. Selles rannas lähab üks imelik pikk maariba meresse, vaevalt 4–5 sammu lai, aga pikkus mitu vakamaad ja lähab hakatuses otse Tahkunina poole, aga ots pöörab viimaks sihist kõrvale. Seda kutsutakse Liu säär. Sellest räägib vanajutt järgmiselt. Kord ühel sügisesel päeval tuli Vanapagan suure rutuga Virtsu poolt siia randa ja tahtis siit otse ruttu Tahkuranna peale minna, et Tahkus poob praegu üks joodik mees ennast üles, tarvis ruttu ja ruttu hinge vasta minna võtma! Aga mis teha – sügav meri vahel, aega pole enam linna kaada ümber minna, muidu mehe hing lähab ära. Muud midagi kui hakkas ülepeakaala ruttu omal teed tegema! Kraapis ja tõmbas kaldast liiva ja kiva sülle, ikka meresse – otse Tahkunina peale. Taevataat aga näind seda ja ütelnud: "Ah – sa tahad laevateed kinni panna, et inimesed laevadega enam linna alla ei saa! Ei, seda ma ei lase!" Sellepeale tulnd ka imelik paks udu mere peale, nenda et 5–6 sammu pole eemale näind. Vanapagan teind aga oma tööd hirmsa rutuga edasi, kraapis kaldast aga liiva ja kiva nii mis küüned tulnd lõid, ja ikka meresse. Meheke olnd juba üsna väsind, aga Tahkuots ei tule veel vasta. Küll kirus ja vandus, aga midagi ei või teha. Viimaks kadus udu ära, ilm läks selgeks, ja nüüd nägi vaeneke, et ta oli oma tee koguni paremat kätt viltu lasknud, otsa koguni Saaremaa poole! See vihastas teda hirmsaste, häbi oli tagasi tulla, sest inimesed kõik naersid kaldal, muudkui hüppas vette, et Tahkusse ujuda. – Aga äkitselt tõusis hirmus vali torm ja lained peksid ta vasta kivade surnuks, muudkui keharaibe, millel sarved peas, pikk saba taga ja sõrgade ning küüntega jalad ja käed olnd, ujus pärast kaldasse. Merelained uhtusid pärast selle tee laiali, mõnele kohale jäi aga mõni tükk terveks ja nendest on pärast pissed saared saand, nagu Sorkholmi saar ja mõned muud. Siit Liu rannast, kust ta oma teed hakkas, siin seisab praegugi veel hakatus alles, lääb hulk maad meresse. Minagi marssisin korra seda teed mööda ja imestasin selle töö üle.

H II 19, 541/4 (4) < Tõstamaa khk., Pootsi v. – H. Anniko (1889).

B.

Liu säär

Vanapagan tahtnud ühe rutulise asja pärast Liust otse üle mere Tahku ja Salatsi minna. Et lage vesi ees, pole ta muud saanud, kui hakanud teed tegema. Ta vedanud kiva rannalt ja loopinud meresse, ikka otse üle mere. Saanud ta tüki aega töötanud, seal tulnud paks udu maha, nii et sülda maad ka edasi ei näe. See olnud jälle Vanapaganale suureks õnnetuseks, ta pole nüüd näinud, kus ta kiva toonud ehk kus ta neid viinud. Ilm olnud pime nagu kott. Sellest hoolimata töötanud Vanapoiss siiski edasi, vedanud kiva mis kolinal. Udu läinud ikka paksemaks, viimaks nii, et sundinud tööd seisma jäema. Vanapoiss kirunud ja karinud, et ruttu oleks, tarvis minna, aga ei saa. Viimaks südametäiega vandunud end ära, hüpanud ühe suure kivi äärde meresse ja uppunud ära. Pärast, kui ilm. selgeks läinud, näinud rannarahvas hirmuga, mis sündinud: tükk merevett oli maaks saanud, eestotsa läinud maantee moodi maa otse edasi, perast aga pöörnud pikkamisi õhtu poole ja lõpnud alles poole versta pikkuselt – siis veel, kui vesi möön, hulga pikemalt. Pärast aga olla mõned näinud selle kivi juurest vee seest, kuhu Vanapagan end ära uputas, kord kassi, kord koera, kord hobust, kord härga, kord seda, kord teist veest välja tulema, kivi otsa ronivat ja ära kaduvat. Vist olla see uppun tondi vaim. Nenda siis Liu poolsaare sündmise lugu.

E 13302/3 (8) < Tõstamaa khk., Pootsi v. – O. Schantz < ja A. Puls (1894).

C.

Vanapagan olla teinud siia Liu ninna kivimuuli. Tahn otse üle minna Tahku poole vai ... Tuuleagad käesid ja udu tullu silme ette, et pole näind, ja sattus orku. Sis visand ühe suure kivi sinna lõppu ja nii sai see muul.

RKM II 176, 51 (1) < Tõstamaa khk., Liu k. – R. Praakli < L. Anson, 70 a. (1964).

201.

[Tee Maalinna]

Vanaste, kui Maalinn alles terve olnud, olnud Vanapaganal seal väga palju tegemist, aga vaevalise tee pärast ei ole ta igakord sinna peasenud. Mehike aga võtnud nõuks sinna kividest teed teha ja kandnud igalt poolt sinna kiva kokku. Kord tulnud ta jälle, suur kivi selgas. Kivi aga olnud nenda raske, et Vanapagan ära väsinud. Ta viskanud kivi maha, et vähe puhata, ja istunud ise kivi peale ja jäänud magama. Üks mees, kes sealt mööda läinud, äratanud ta üles. Vanapagan küsinud: "Kus sa, külamees, käisid?" Mees vastanud: "Maalinnas." "Mis sa seal kuulsid ja nägid?" küsinud Vanapagan. "Ei muud midagi, kui et Maalinna ehitakse kirik." Kui Vanapagan seda kuulnud, jätnud ta kivi sinna ja pannud ise minema ja jätnud sillaehituse järgi. See kivi seisab praegu veel Vaistave ja Kurese küla vahel, kus kaks suurt käeaset selgeste sees näha on, mis Vanapagan kivi kandes sinna sisse olla pigistanud.

E 28495/6 (3) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. – J. Reitvelt (1896). Vt. Jälgedega kivid, muist. 340.

202.

[Sild üle Pärnu jõe]

A.

Kuidas Vanapoiss üle Pärnu jõe sai

Et Vanapoiss muiste sagedaste maad mööda ümber käinud ja kord siin ja kord sial olnud ja oma karutükka teinud, see on mitmel ehk vast teada, aga et ta kord Pärnu jõest üleminemisega hädas olnud, see on paljul alles uudis ja sest tahan seekord jutustada. See olnud ühel maikuu algneval või aprillikuu lõppeval päeval, mis mitte selgeste teada ei ole, tulnud Vanapoiss vilet ajades suurt maanteed mööda Pärnu, mis Riia poolt tuleb. Jõe ääre saades tahtnud ta sillast üle minna, kui kunagi iga teine õige inimene, aga ei julgenud oma soovi täita, sest et palju inimesi silla pial seisivad ja silla lapist lastud laevu läbi. Kus inimesi palju koos on, sinna ei julge tema mehike sekka tungida. Nagu pääsukesed öökulli ümber pääval lendavad ja teda löövad, nii saab va Vanapoiss ka inimeste käest hurjutada, kui teda nähakse. Et sillast mitte üle ei ole saanud, läinud Vanapoiss hulkudes jõe äärt mööda Sindi poole, ehk leiab vast kuskilt madalamat või kitsamat kohta, kust üle võiks saada. Jõudnud ta linnast juba piaaegu mööda, selle koha piale arvata, kus nüüd Frelingi lauasaagimise veske seisab, kuulnud ta ennast korraga kahes kohas hüütavat: linnas Lemmerathi kõrtsis ja tema kohas üle jõe olevas Rääma kõrtsis. Ei tia, kumbasse kohta nüüd ennem piab minema. Rääma kõrtsi hüüdmise hääled olnud aga valjemad ja ta mõtelnud, sinna piab küll ennem tõttama. Aga kust sa saad, jõgi jälle tülinaks ees! Sial ei ole muu nõu aidanud, kui ta võtnud Pärnu linna jõepoolsest vallist hulga mulda ja liiva sülle ja viinud selle piaaegu keskpaika jõge ja lasknud sial selle sülest natukehaavalt maha pudiseda, nii et jõgi piaaegu poolest saadik madalaks jäänud. Sügavamast poolest hüpanud ta ise kalpsti üle ja olnudki Räämal käratsejate seas. Pool jõge on aga mullast ja liivast praegugi koguni madalaks jäänud, nii et jalgsi võib sees käia. Rääma poolt on aga väga sügav, mida mööda ka väiksed aurulaevad Pärnu ja Tammiste vahet käivad; ka vesi jookseb Rääma poolt käredamini. Kas aga Vanapoiss Räämalt linna tagasi läks ja ka sialt tüli vaigistada suutis, seda ei ole inimesed enam tähele pannud.

H II 20, 26/7 (5) < Pärnu khk., Sauga v. – M. Lippmann (1888).

B.

Vanapagan viibinud korra Pärnus. Äkisti kuulnud: Räämal kutsutud teda appi. Vanapagan tahaks appi minna, aga kudas lähed, jõgi ees, jõel puudub sild. Vanapagan ometi ei ole nõunäljane, kahmab heinavallist tubli kahmaku sülle, jookseb natuke maad jõe äärt mööda üles, viskab sületäie plärts jõkke. Maatükk ulatab veest välja. Vanapagan hüppab kaldalt uuele laiule, sealt teisele kaldale. Ongi Räämal väljas. Vanapagana tehtud laidu ei ole meie päevil enam näha; vesi on selle ära uhtnud, aga jõe põhi on nüüdki veel sel kohal üsna madal.

E V, 16 (63) < Pärnu – M. J. Eisen.

203.

[Tee Kikepera sohu]

Kikepera nimest ja kividest

Ennevanast olnud Killingi mõisa poolt Kikepera küla poole minnes, mis Saarde kihelkonna põhja-lääne nurgas seisab (suurem osa Kikepera sood on Tori kihelkonnas) ühe tee äärde mitu saunahurtsikut ülesse ehitatud, vist muidugi inimeste eluhooneteks. Killingi mõisa küla rahvas hakanud viimast, kõige kaugemal seisvat sauna Kigepera saunaks nimetama. Viimaks asunud selle sauna asemele sinna külasse kõige suurem talukoht, nimega Kigepera, mis pärastpoole Kikeperaks muutunud, mis nime terve küla alles tänapäev kannab. Ka soo ümberringi saanud enesele talust nime. Nagu "Kalevipoja" laul pajatab, olla kangelane Kalevipoeg vanal ajal oma käikidel kord ka Kikerpera ehk õigem Kikepera piiridele juhtunud, kus ta paharäti poegade vahel sood jaotanud ning kindlad piirikivid maha panna lasknud. Kikeperas on praegu õieti palju kiva, nagu vana "Postipapa" omal ajal üsna õigusega laulis: "Küll siin on palju saaresid, kui Kikeperas kiva." Siitrahva suu räägib, et vanast, kui Kikepera Vanasarviku poegade päralt olnud, siis nemad alati põlledega siia kiva soosse kokku tassinud, et kõvat silda üle soo ehitada. Kivid vajunud aga kõik põhja. Kord läinud Sarvikul kivipõlletäit viies põllepaelad Kikepera mõisa maa kohal katki ning terve põlletäis kiva olla laiali pudenenud, milleläbi Kikepera külasse nii rohkel arvul kiva tekkinud. Kikeperas on üks kivivundament ühe mäekünka otsas, mida vana kiriku asemeks hüütakse. Sellest ei tea ma seekord lähemalt kirjutada, sest et ma ise oma jalaga veel mitte Kikeperasse saanud ei ole.

H II 55, 66/7 < Saarde khk. – P. Sitzka (1895).

204.

Kui Vanapagan Tõitoja jõele silda ehitas

Vanapagan ehitanud silda Tõitoja jõe pääle, et teatavalt kohilt ilma külanaeste hurjutamata üle pääseda, kes teda alati hiljaks jäämise korral tülitanud. Sild olnud poolvalmis, kui parajaste Holstre mehed suure linavooriga mööda läinud, et linu Pärnu viia. Esimene voorimeestest ehituse kohale jõudes hüüdnud: «Jõudu tööle!" See rõõmustanud Vanapaganat ja ta tunnud kohe, et temal rohkem jõudu kontides. Tõstnud siis sellejärel poole suurema kivi silla täiteks. Teine voorimees kohale jõudes ütelnud: "Jumal appi!" See vihastanud Vanapaganat, sest jumala nime ta ei kannatanud põrmugi. Selle viha pärast põrutanud Vanapagan jalgu tugevaste vasta silda, nii et see põmisenud vastu. Kuid sellest põrutusest langenud kogu sild kokku. Vanapagan pidanud komistades langenud kivide alla jääma, rabelenud viimase valuga veel välja ja pääsenud minema. Silla ehitamisest ei tulnud pärast midagi enam välja. Langenud silla koht olla veel praegugi Tõitoja jões tunda.

ERA II 113, 59/60 (33) < Halliste khk. – J. P. Sõggel < Hendrik Küla (1930).

205.

[Sild Kanaküla jõele]

Vardjakosk

Muiste tahtnud Vanapagan Kanaküla jõele silda üle teha, et siis iga kord hõlpsamalt üle pääseda. Kannud suure hulga kiva jõesse ja ehitanud nii silda edasi. Aga kui viimaseid koormaid viimas olnud, laulnud kukk ja nii jäänud Vanapaganal töö poolele. Praegust on alles Kanaküla jões see koht kividega täidetult näha ja rahvas kutsub seda Vardjakoseks.

E 20055 (10) < Halliste khk., Kaarli v. – J. P. Sõggel (1895) = H III 24, 261 (99) < Halliste khk. < Saarde khk. – J. P. Sõggel (1895).

206.

[Sild üle Vana-Kariste järve]

A.

Aus dem Nachlasse des weiland Generalsuperintendenten von Livland, früheren Pastor zu Halliste – Berg – enthaltend Sagen, Erzählungen und Lieder aus dem Munde des Volkes. 4) Ueber die Heiden oder halbgetauften Menschenfrässern Zeit, die auf den Bergen am Abhängen i. Gruben lebten und den Getauften manch Streich spielten. Namentlich wird einer von ihnen in Karrist unternommene Brücke erwähnt, die über den See führen sollte doch beim unvollendet blieb, – u. andere Sagen.

ÕES, SK 304, 1/4.

[TÕLGE]

Kunagise Liivimaa kindralsuperintendendi Halliste endise pastori Bergi pärandis sisalduvad rahvasuust pärit saagad, jutustused ja laulud. 4) Paganatest või poolristitud inimsööjatest, kes mäenõlvakutel koobastes elasid ja ristituile mõnegi vembu mängisid. Nimelt mainitakse nende poolt Karistes rajatud silda, mis pidi üle järve viima, kuid jäi lõpetamata, – ja teisi muistendeid.

B.

(Vanapaganad tahavad Vana-Kariste järvest ühe ööga silda üle teha, kukk laulab, põllekanne katkeb, järves on näha Varepealne.)

ÕES, EK 158, 13/4. Vt. Leivalabidate pildumine, muist. 586 A.

C.

(Vanapagan tahab Vana-Kariste järvest kividest silda üle teha, aga kukelaul kohutab ta ära.)

H II 22, 275/7 (2) < Halliste khk. – J. Jung (1888). Vt. Sild Õisu järve, muist. 208 A.

D.

Kuida Kurat Eestimaalt ära läinud

Muistsel ajal tahtnud Kurat Vana-Kariste mõisa järvest silda üle teha, et siis säält üleminejäte inimeste hingesi püüda, mis aga sedaviisi nurja oli läinud. Kõrd viinud ta juba ühe põlletäie kiva ära, mis alles tänapäevani näha oleva, läinud aga teist põlletäit viima, kukk laulnud parajaste ja põllekanne läinud katki, kivihunnik oleva aga tänapäevani Taru välja pääl näha. Sestsaadik on Kuradi süda täis saanud ja on ütelnud: "Nüüd ma lähen!" ja visanud härjaikke ja levalabida ning viin tütrukute häbi ja härjakasu. Sestsaadik oleva härjad pisukeses jäänud ja tüdrukude häbi ka kadunud, Kuradit ennast aga pole keegi änam sestsaadik näinud.

E 14318 < Viljandi – H. Põder < Tiiu Põder (1895). Vt. Sild üle Kõpu jõe Sillavalgmes, muist. 209; Vanapagana lahkumine, muist. 620–623.

E.

Vanapagan tahtan Kariste järvest teed läbi tetä. Sis olli põllege kive kandan. Keset lännu põllekanne katki. Kivi kuknu maha. Sis pirla vesi säält kohalt laenetab keset järve nagu mustab-ku vaagen.

ERA II 124, 68 (1) < Halliste khk., Vana-Kariste v. – L. Takk < Mari Juhanson, 59 a. (1936). Vt. muist. 267.

F.

Sillaehitamine

Vanapagan, kaval miis, olevet tahten silda ehite Vana-Kariste jõe pääle. Ta arvanud, et kes siis Sõnni küla palvemajja oles lännu, sis nii oles lännu, sis sii oles tingimata tema, Vanapagana, ollev. Sellest rõõmustades asus Vanapagan kohe tööle, muidugi öösel. Tal olla suur põll ehen ollu, millege ta kive kanden. Aga vaeseke olevet alati illas jäänu. Kui ta parajasti teel olnud, laulnud kukk ning suure hirmuga lasknud ta kivid maha kukkuda ning pannud plagama. Sedasi olevet mitu üüd ollen ning praegu on suur kivihunik sääl kohal.

ERA II 236, 367/8 (23) < Halliste khk., Pornuse v. – A. Karu < Ann Kuti, 66 a. (1939).

G.

Kariste järvest

Vanasti tahtnud Sarvik Kariste järvest silda üle teha. Seda pidi aga enne ära tegema, kui kukk kolm korda laulab. Sarvik oligi juba kaks põlletäit ära kannud, oli veel vaja kolmandat põlletäit, siis oleks sild valmis olnud. Kolmanda põlletäie ajal laulnud kukk ja põllepaelad katkenud. Nii jäänudki sild pooleli.

ERA II 236, 376 (4) < Halliste khk., Kirikumõis – L. Ilbak < Mari Koort, 78 a. (1939).

H.

Vana-Kariste järve olli Vanakurat tahten silda tetä. Aga põllekanne olli katik lännu ja kivi pudunu maha. Siis olli sillategemine katik jäänu.

RKM II 102, 199 (12) < Abja raj., Abja k/n. – E. Tampere < Maali Lepik, sünd. 1893. a., ja Anna Laanmaa, sünd. 1898. a. (1961).

I.

Vanapagan tahtnud silda üle Vana-Kariste järve teha. Mis päeva tehti, see öösel lõhuti ära.

RKM II 106, 99 (4) < Abja raj., Kulla al. – S. Lätt – August Kikas, 81 a. (1961).

K.

Vana-Kariste järvest tahten Vanapagan silda läbi tetä. Seni kui järve veere sai, olli kivi puha põllest maha pudunu, es saasilda tetä, põllekanne lännu katik. Om ka sedäsi suure kivi, kivirodi lääb järve.

RKM II 106, 121 (22) < Abja raj., Abja k/n., Penuja al. – S. Lätt < Kadri Muru, 84 a. (1961).

207.

Meelimägi

Halliste kihelkonnas Vana-Kariste vallas on üks kivimägi, Meelimägi. Sellest räägib rahvasuu, et Vanapagan tahtnud kord Vana-Kariste järvest silda üle teha. Selleks korjanud ta kiva kokku, et järvest silda üle teha, aga järve poole minnes läinud tal põllepaelad katki, kivid kukkunud sinna maha ja sellest saanudki Meelimägi.

E 3195/6 (13) < Pärnu < Helme khk. – J. Karu (1893).

208.

[Sild Õisu järve]

A.

Vanapagana kivivaremetest

Ennevanast, kui Vanapagan siin maa pääl elanü, sis om ta ka kanget kõvat tööd tennü. Kige enämpest olla see temät pahandenu, et temä tee pääl järve ja veelohu ehen om ollu. Neist olla ta ikki püüden kividest silda läbi tetä. Ka ehenkõnelet Äisu järvest om ta silda läbi tahten tetä. Selle tarvis om ta põlletävve suuri raudkive ööse korjanu ja tahten järve viiä, aga kui kukk edimäst kõrda laulen, sis olla ta nõnda ärä heitünü, et ta kikk oma sületävve Õisu Maiste talu maa pääle maha om pootan ja esi plehku panden. Pirla seisäs sääl üits perätu kivivarem. Sedäsamma om ta ka õhtu pool järve tahten tetä. Ta om sääl Sammaste külä mail perätu põlletävve suuri kive korjanu ja tahten just järve viiä, aga kukk nakanu parajaste laulma. Sis karanu ta kohe üte sammu tagasi, mille man tal põllekuhi maha pudunu, mis pirla sääl Kääriku talu põllu sehen nätä om; aga tagasi karaten om Taru talu maa sehen põllekabel hoopis katik lännü ja kik see põlletäüs sinna maha pudunu, kunnes pirla üits 1/3 vakamaa suurune kivivarem mahan om. Ka Vana-Kariste järvest olla ta tahten kivedest silda läbi tetä, aga iki om kukelaul temät kohutanu ja ta töö nurja ajanu. Nõnda om paillu sihandsi kivivaremid mede maal löüdä, midä kikk Vanapagan olevat sildade tarbis kokku kogunu, aga kukelaulust heidütet, maha paotan ja sinnapaika jätten.

H II 22, 275/7 (2) < Halliste khk. – J. Jung (1888). Vt. Sild üle Kõpu jõe Sillavalgmes, muist. 209; Sild üle Vana-Kariste järve, muist. 206.

B.

Vanapagan tahtnud Õisu järvest silda läbi teha, korjanud põlletäie suuri põllukive, jäänud aga hiljaks. Kesköö ajal laulnud kukk. Ta karanud järsku Kääriku põllult, kuhu põllekuhi pealt maha sadanud, Taru põllu pääle, kus põllepael hoopis katki läinud ja kõik kivid maha kukkunud.

ERA II 153, 873 (1) < Halliste khk. – H. Länts.

209.

[Sild üle Kõpu jõe Sillavalgmes]

A.

Sillavalgme

Lännü üitskõrd Vanapagan üle jõe, jalg libisten purde päält ja Vana ransaten Sillavalgmes sisse. Vaatan all ja nännu, et ilus elukotus om. Temä ollu sis Õisu ja Kaarli valla Vanapagan, sest temä jäänu Sillavalgmes eläme. Et purde pääl käümine Vanal meele järgi es ole ollu, tahtan ta jõest silda üle tetä ja lännu Kariste valda kive otsma. Põll ollu täus ja hakanu kodu poole kõmpma. Ku ta paraviisi Taru talu nurme pääle saanu, laulan Rimmu kukk ja Vana, kuke häält kuuldes, visanu kivid maha ja lännu ku koivad kolisnu kodu. Kivid on täempsepäeväni sinna jäänu ja rahvas hõikab tad Kirikumäes. Mõne aasta iest käüs Abja koolmeister J. Jung varet uurman ja ütles normanni ehituse olevet. Selsamal aastal käüsive ka Soomest prof.Aspelin ja stud. Appelgren ja löüsive siit kivikirvid ja rahasid. Sillavalgmes hõigatse Tendi talu kohalt jõge, jõgi om Kaubi ja Õisu piir.

H II 22, 466/7 (3) < Halliste khk., Kaarli v. – M. Laarmann (1889).

B

Sillavalgme

Sillavalgmes kutsub rahvas Kaubi valla Tendi talu alt jõge, mis Õisu mõisa järvest jooseb ja Pärnü-Villändi maakonna, Paistu-Halliste kihkonna ja Õisu-Kaarli ja tõiste valdade piir om. Ülevennimetud talu alt jõest kävve rahvas juba vana hallist aast saadik üle, iki purdid möödä, egä’i ole pääle Vanapagane kennig silla tegemise pääle mõttelnu. Õisu ja Kaarli vald olli vanal aal üits vald Õisu härräde oma, nüüd vallavaneme aast saandik om kumbki esi vald. Kate valla pääl ollu sis ka üits Vanapagan, kes Sillavalgme jõen elänü ja rahvast üle jõe saatan. Temäl tullu sis silla tegemise mõte pähä ja hakanu ümmertkaudu kive kokku kandma. Kandan tõin ka hulga kive küll mädäjõe veeri, aga ei ole ka kunag mõjonu. Üitskõrd tullu ta jälle suure kivipõlletävvega poole öö aal Uvve-Kariste poolt, saanti Taru talu nurme pääle, aga kukk mait laulan. Vana heitunu ninda ärä, et põlle päält kubi Kääriku nurme pääle maha rapunu ja terve põlletävve Taru Matsi nurme pääle maha pidänü viskame, esi kaenti ku keriden kodu, Sillavalgme jõe põhja saanti. Sild om tegemete jäänü ja kivi katave pirla täempeni Taru Matsi villäkandjat põldu, ligi vakamaa piku ja laiu, kun ka targa mehe mõni aasta tagasi man vaatman käüsive. Edimelt käüs J. Jung Abjast, tema ütel kivivare normannide, kes enne eesti rahvast mede maal elänu, matmisepaiga olevet. Hiljem käüsive Soomest dr. Aspelin ja Appelgrän kivivare vaatman, uurman ja kajomen, kust na ka mõne kivikirve ning surnuluid-konte löüsive.

H II 22, 508/9 (2) Halliste – M. Ilus (1889).

C.

Põlletäis

Kord arvanud Vanapagan Saksniidu jõele silda pääle teha, sest muidu ei pääsenud ta säält igakord hõlpsaste üle. Sagedaste olid kohutajateks kohisevad veelained ja jõe sügavus, mis Vanapoisile mitu korda pää kihisema panni, nii et vahest koguni tultud teed pidi tagasi pöörma. Kuida arvatud, nenda pidi ka tehtud saama. Ta jooksis ühel pimedal ööl Õisu nurmedele, korjas säält suuri ja veiksid raudkiva põlle täis ja viis neid Saksniidu jõkke. Ja nüüd tagasi tõist koormat tooma, sest pea võib hommik jõuda, mil enam midagi teha ei ole. Oli ta nüüd põlle sisse hää hahirvarresuuruse huniku kiva korjanud, hakkas ta jälle alla Saksniidu poole kompima, aga – korraga kõlas kukelaul – esimest, tõist ja siis veel kolmandat korda. Vanake pistis küll veel jooksu, et õnneliku aegade lõpul paigale jõuda, aga, oh suuremat õnnetust! põllekanne katkes praginal katki ja kivid kukkusid hirmsa kolina ja mürinaga maha. Vanapagan ei viivitanud enam pilkugi, pistis uuesti jooksu, nii et sõrad lõgisesid. Külarahvas ärkas selle mürina pääle üles ja mõtles ilma kokku langevat, ruttas välja vaatama, aga ei leidnud midagi, mis asjajärge oleks tõeks tunnistanud. Alles siis, kui päike üles tõusis, paistis neile suur kivimägi silma, mille lähedalt suured jäljed alla Saksniidu jõe poole läksivad. Kivihunik praegu alles Ereste küla nurme pääl, tunnistab rahva nime Põlletäis ja kividega täidetud Saksniidu jõe koht Sillavalgme.

H II 43, 213/4 (1) < Halliste khk. – J. P. Sõggel (1892).

D.

Sillavalgme

Vanapagan tahtis Saksniidu jõele silda pääle teha, sest muidu ei pääsenud ta säält igakord takistamata üle. Ta ruttas Ereste küla nurmedele, kiskus säält põlle suuri kiva täis ja viis neid Saksniidu jõkke, ruttas tagasi jälle tõist koormat tooma. Nii kandis ta päeva otsa kuni poole ööni. Vanal oli parajaste põll kiva täis korjatud, kui kukk korraga kõledat äratuselaulu laulis. Ta ehmatas nii puupüsti ära, kargas sammu ülespoole ja tahtis jooksma panna, kui korraga uus õnnetus juhtus – põllekanne katkes ja kivid kukkusid kolinal maha. Vanapagan tahtis neid veel üles korjata, aga kukk laulis tõist korda. Ei nüüd olnud enam aega, ta jättis kivid sinna ja jooksis isi kus seda ja tõist. Külarahvas ärkas unest, mõtles majapaarid sisse partsatavad, aga ei leidnud enne midagi, kui ainult hommikul suure kivihuniku nurme päält. Kivivare Ereste küla nurme pääl kannab praegust rahvanime Põlletäis ja kividega täidetud Saksniidu jõe kohta Sillavalgme. Nimetatud koht on Õisu järvest verst maad kaugel selle jõe pääl, mis Õisu järvest Pärnu merde jookseb.

E 3864 (7) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa – J. P. Sõggel (1893). Trükitud: M. J. Eisen, Kodused jutud, lk. 39–40.

E.

Saksniit

Õisu järvest paar versta Rimmu jõge mööda allapoole minna seisab koht, kus jões palju suuri kiva näha on, ja seda kutsub rahvas Sillavalgme ning teab selle kohta vana muinasjuttu kõneleda, kuida Vanapagan sinna silda tahtnud teha. Vanapagan toonud esimese põlletäie kiva ära ja läinud tõist tooma, teel läinud tal aga põllekanne katki ja kivid hukkunud kolinal maha. Kui ta neid jälle üles tahtnud korjata, laulnud kukk ja nii jäänud sild tegemata. Sillavalgmest hakkab lagendik, mis arvata 6 versta pikk ja 1–2 lai on. See ilus tasane heinamaa, mis kahe metsa vahele piiratud on, kannab nime Saksniit. Vanarahvas jutustab, et see nimi sakslaste seiatulemisest saadik nii olla jäänud. Sellel niidul käinud sooja ajal Saksa suuremad sõjamehed sõjakoosolekuid pidamas, kus neil ka hea hobuste söödamaa olnud. See niit on Õisu ja Kaarli valdade vahel, kuna ta aga Õisu, Loodi, Aidu ja Tuhalaane mõisade peale ära on jaotatud. Metsad, mis Saksniidu sisse piiravad, on enamiste ilusad, ainult ühest nurgast puudub väha sood, mille ääres väikene kink on, kus vanal ajal õitselised pillerkaari pidamas ja teestenu tegemas käinud. Kinku kutsutakse tänini Õitsikinguks. Niisama on ka Vana-Karistes üks tükk heinamaad, mis Saksniidu nime kannab ja mille nimi niisama sakslaste siinkäimisest olla jäänud.

E 14726/8 (2) < Halliste khk., Uue-Kariste v. – J. P. Sõggel (1895) = H III 24, 701/2 (2) < Halliste khk. – J. P. Sõggel (1896).

F.

Muinasjutt Sillavalgme kohta

Õisu järvest paar versta jõge mööda allapoole minna seisab koht, kus jões väga palju suuri kiva näha on, ja seda kutsub rahvas Sillavalgme ning teab kõnelda, kuida Vanapagan sinna silda tahtnud teha. Vanapagan toonud esimese põlletäie kiva ära ja läinud teist tooma, teel läinud tal aga põllekanne katki ja kivid kukkunud kolinal maha. Kui ta neid jälle üles tahtnud korjata, laulnud kukk ja siis jäänud sild tegemata. Tema põlletäis kiva olla praegu Ereste küla nurme pääl nagu kivikuhi.

H IV 9, 499 (8) < Halliste khk. – J. P. Sõggel (1901).

G.

Halliste kihelkonnas Õisu vallas on Sammaste küla Taru talu põllu sees üks suur kivivare ja üks veerand versta eemal üks veiksem vare Kääriku talu põllu sees. Vanapagan olla Õisu järvest silda läbi teha tahtnud ja kesköö ajal ühe põlletäie kiva selle tarvis korjanud. Kukk olla aga järsku laulma hakanud, mispääle Vanapagan nõnda ära ehmatanud, et ta Kääriku põllult ühe sammu – üks veerand versta – järsku kõrva karanud, kusjuures põlletäie kuhi Kääriku põllule maha kukkunud, aga Taru põllul, kuhu ta karanud olla, põllepael täieste katki läinud ja kivid kõik sinna maha pudenenud. Niisama on ka Tisu Päidre küla Maiste talu põllu sees kaks kivivaret, kust Vanapagan neid Õisu järve sillaks on tahtnud viia, aga kukelaul teda ära ehmatanud.

E 53367 (3) – J. Jung.

H.

Sillavalgme

Ilusast Õisu järvest väljajooksva Saksniidu jões, arvata Tendi talu kohal, leiame ühe koha kividega täidetud olevat. Vanajutt räägib sellest. Muiste tahtnud Vanapagan Saksniidu jõele silda pääle teha ja kannud selle tarvis palju suuri ja veikseid kiva kohale. Kui ta niiviisi kiires töös olnud, läinud põllekanne katki ja kivid kukkunud Ereste külasse kolinal maha. Põllekannet sidudes ja kiva uueste korjates läinud tükike aega ja selle vahe sees laulnud kukk. Vanapagan pillanud aga kivid uueste maha ja pannud jooksu, et mitte päeva kätte jääda. Nii jäänud Saksniidu jõele silla ehitamine pooleli ja rahvas kutsub seda kohta Sillavalgmeks. Ka olla mahakukkunud kivihunik Ereste külas praegu alles näha ja kutsutakse Vanapagana põlletäieks.

ERA II 146, 82/3 (51) < Saarde khk. < Halliste – J. P. Sõggel < Mari Sõggel (1919).

I.

Maanteel Kaarli vaksalist Sammastesse sõites paistab küla keskel põldude sees üksik kõrge koht, millel kasvab lehtpuusalk. Küngas on kokku laotud suurematest kividest. Kivirünka ümber on lage põld. See kivirüngas on ümbruskonnale Taru vare nime all tuttav. Vanajutt seletab Taru vare tekkimist järgmiselt. Vanapagan võtnud kord nõuks Sillavalgme jõele Tendi talu kohale silda ehitada. Selleks otstarbeks kogunud ta Sammaste küla põldudelt hulga kive kokku, et neid põllega ehitatava kohale kanda. Mitu põlletäit olnud juba kohale viidud, aga viimse koormaga jäänud Vanapagan hiljaks minema, nii et Taru talu kukk teda oma lauluga kohutanud. Ehmatudes hüpanud Vanapagan, mille juures tema põllepael katkenud ja kivid maha varisenud, et aega enam kivide kogumiseks polnud, sest ka teiste talude kuked hakanud kirema. Jäidki kivid sinnapaika ja sünnitasid Taru vareme.

ERA II 236, 131/2 (1) < Halliste khk., Kaarli v., Sammaste k. – L. Halm < Mats Ruubel, sünd. 1833. a. Jutud on teiste kaudu teada saadud (1939).

K.

Vanapagan tahtand Sillavalgmen teed üle teta, põllega olid kandand neid kive. Kukk oli lauland, põllepaelad ollid katik lännu, kivid olid maha jäänu, aga ma ei tea, kuhu. Siin Ereste külas küll ei ole. Mudu oleks tee üle tennu. Sellepärast ongi nimi Sillavalgme.

RKM II 104, 220/1 (2) < Abja raj., Halliste k/n., Ereste k. – E. Liiv < Anna Mõtus, 67 a. (1961).

L.

Vanapagan toonud põlletäie kive. See kivivare on praegu Sammaste k. Taru nurmel. Tal olid põllepaelad katki läinud.

RKM II 104, 253 (2) < Abja raj., Halliste k/n., Ereste k. – E. Liiv < Juhan Taklaja, 80 a. (1961).

210.

[Sild üle Halliste jõe]

A.

Põllemägi ja Sukksild

Pöögle mõisast arvata verst maad lõuna pool seisab selle laia oru ääres, mis Karksi kiriku juurest hakkab, Leipsi talu piiri sees tähtis ümargune kivihunik, enamiste suurte kividest, keda vist mitte loomus sinna ei ole kokku kannud, vaid inimeste käed. Kohta, mis vist muud ei või olla kui mõni vana matmisepaik, hüütakse Põllemäeks. All orus oja ääres Põllemäe kohal seisab Sukksild, mis muud ei ole kui hulk suuremaid ja vähemaid kiva pehme maa sees. Kohtadest räägitakse nenda: "Polli Mäkiste põrguhauas elanud Vanapagan, see tahtnud ükskord oma vanaemale paari Maarja sukki kinkida, kaotanud neid aga üle oru minnes merde ära. Paha meelega võtnud ta ette üle oru kivisilda teha. Ühe põlletäie kive viinud ta juba merde (jõkke), sääl katkenud põllekanne, kivid kukkuvad maha ja jäänud sinnapaika. Sellest olla mõlemad kohad Põllemägi ja Sukksild omad nimed saanud.

[A. Kitzberg,] Kodu-kurukesest, lk. 33.

B.

Sukksild

Seesamma Vanapagan olla üitskord oma vananännile paari Maarja sukke tahten kinki, kaotanu nee aga üle oru minnän jõkke äräde. Selle pahanduse peräst nakanu ta orust silda läbi tegema. Ta olla juba üte põlletävve kive jõkke viinü ja tahten jälle tõist viiä, kui põllekabel katik lännü ja kivi sinnapaika maha pudunu. Sedä kivivaremet kutsutas pirla Põllemäes, ja all jõõn, kun mõne kivi nätä om, kutsutas Sukksillas. Põllemäe lähuksen om veel üits tõine kõrge teräve mäe kink, kun tipu otsan üits perätu suur raudkivi om, mis alt õõnel ja tühi om nagu vihmavari. Sinna alla õeltes Vanapagana emä maet olevet.

H II 22, 278/9 (5) < Halliste khk. – J. Jung (1888).

C.

Põllemägi, Sukksild ja Mäkiste põrguhaud

Selle oru kaldal, mis Karksi kiriku alt Pöögle, Kaubi ja Vana-Kariste mõisade kaudu läbi viib, seisab ühel pool Polli Mäkiste talu maa sees hea saunakese suurune koobas, mida rahvas Mäkiste põrguhauaks hüüab. Üle oru, teise mäe külgil seisab üksik ümargune mäekupp, kelle peal hulk suuri kiva hunikus seisavad. Näitab, et kivid inimeste käte läbi sinna on viidud. Kohta hüütakse Põllemäeks. Mõlemate kohtade vahel keset oru põhja jõe kaldal on hulk suuri kiva pehme maa sees, seda kohta hüütakse Sukksillaks. Rahvajutt nende kohtadest käib nenda. Mäkiste põrguhauas elanud ennevanaste Vanapagan, see tahtnud Põllemäelt põrguhauani üle oru kivisilda ehitada. Kui ta esimese põlletäie kividega tulnud ja Põllemäele jõudnud, laulnud kukk ja kivid pudenenud põlle seest mäe peale maha. Sild pidanud kõrgema väe sunnil ehitamata jääma ja kohale jäänud sest ajast Põllemägi nimeks. Sukksilla olla Vanapagan ehitanud, et sukis üle pehme oru põhja käia tahtnud. Vanapagan elanud Mäkiste põrguhauas kaua aega ja teinud seal veidraid tempa. Suuremat viga ei ole ta kellelegi teinud, püüdnud inimestega isegi sõpruses läbi ajada. Kui Vanapagana vanamoorile korra poeg sündinud, otsinud ta lapsele imetajat, sest et enese eide rinnas piima ei ole olnud, aga keegi ei ole minna julgenud. Viimati võtnud Mäkiste talu perenaine südame rindu, läinud ja imetanud last. Kui ta jälle tulema tulnud, ütelnud Vanapagan: "Mul ei ole sulle tänuks suuremat anda, aga midagi annan ma sulle põlle peale. Pigista silmad kinni, kui ma panen, ja ära vaata enne järele kui kodus." Naine võtnud põlle üles, pigistanud silmad kinni ja Vanapagan viskanud labidaga ahjust õõguvaid süsa põlle sisse. Naine aga ei ole läbenud oodata, kuni kodu saanud, vaid vaadanud juba tee peal järele ja leidnud, et põlle sees muud ei ole olnud kui sumbunud söed, ning poetanud söed maha. Kodus aga leidnud ta, et ühe põlle kortsu vahele haljas kuldraha kinni olnud jäänud. Küll tõttanud naine senna uueste vaatama, kuhu ta söed maha poetanud, aga seal ei ole enam midagi leida olnud. Kui ta Vanapaganale oma rumalust kaebama läinud, ütelnud see: "Mina ei või sinna enam midagi parata, oled isi oma õnne ära põlganud." Kui Vanapagan pärast poega nime olla pannud, kutsunud ta Äläkiste peremehe ja perenaise ka pidule, sundinud neid sööma ja jooma, aga hoiatanud: "Söö, peremees, joo, peremees, ära sa värskelt (risti) ette heida." Laua peal seisnud pitka pudelite sees kallis viin, korbid ja koogid, aga kui peremees enne sööki laua all käega ristitähte teinud, näinud ta kohkudes, et viinapudelite asemel täidetud hobusesorid ja korpide-kookide asemel kuivand tõpra roojakooriksed seisnud. Põrguhaua ümber olnud laialised külakarjamaad, kus suured härjad möuginud. Kui ristiusk laiale lagunenud ja isegi karjased karja juures juba jumalasõnalaulusi laulnuvad, ei ole Vanapaganal enam rahu ega püsi olnud. Ta jätnud oma eluaseme maha ja läinud sealt ära. Minnes olla ta veel sajatanud: "Kadugu tüdruku au ja härja kasv!" Sest ajast ollagi härjakasv kängus ja neiud ei olla enam nii ilmsüüta karsid ja kasinad kui enne.

H II 23, 187/90 (2)< Karksi khk. – A. Kitzberg (1889). Vt. muist. 542, 544, 587, 596, 600, 603.

D.

Põllemägi ja Sukksild

Mäkiste põrguhauas elanud Vanapagan, see tahtnud ükskord oma vana emale paari Maarja sukke kinkida, kastanud neid aga üle oru minnes, merde ära. Pahameelega võtnud ta ette üle oru kivisilda teha. Ühe põlletäie kive viinud ta juba merde, seal katkenud põllekanne, kivid kukkunud maha ja jäänud sinnapaika. Põllemägi on tähtjas suur kivihunik, innemuistene matusekoht.

H II 22, 641/2 (2) < Halliste khk. – E. Kitzberg (1890).

E.

(Mäkiste Vanapagan tahab Sukksilda ehitada, põllepael katkeb, tekib Põllemägi.)

H II 42, 331/4 (12) < Halliste khk. – J. Jung (1893). Vt. Vanapaganate elukohad, muist. 542 C.

F.

(Vanapagan kannab põllega Sukksilda kokku, põllekanne katkeb, kivid kukuvad maha.)

H III 28, 974/84 (2) < Smolenski – E. Kitzberg (1896). Vt. Vanapaganate elukohad, muist. 542 A.

G.

Aidu põrguhauas elanud Vanapagan oma perega. Vanapagana ema olla aga sealt orust, kust üks veike jõgi läbi, teisel pool kaldal kivi juures vihtlemas käinud. Poeg tahtnud emale meelehead teha ja hakanud läbi mere või jõe kividest silda tegema. Temal olnud juba 2 sukasäärt kive täis korjatud, mida ta alla jõe ääre viinud, kus aga sukad kahjuks lõhki kärisenud ja kivid sinnapaika maha langenud. Silda ei olla enam saanud teha. Neid kive kutsutakse praegu Sukksillaks. Sellest kehvast sillast üle minnes olla Vanapagana ema ära uppunud ja selle kivi alla maetud. (Pöögles Leisu talus.)

ERA II 153, 871 (2) < Karksi khk., Pöögle – H. Länts.

H.

Teise korra tahtnud Vanapagan Pööglis väiksele jõele silda ehitada. Kohal ei olnud kiva saada; läinud neid kaugemalt tooma. Leiab kiva, ei tea aga, kuhu neid panna. Ei muud kui sukk jalast, kivid suka sisse. Sammub, sukk käes, kiva kohale viima. Aga näe, kivid rasked, rõhuvad suka põhja alt ära. Kivid kõik suka seest maha. Vanapaganal ei ole enam midagi, mille sisse kiva panna. Mehikesel ei aita muud kui peab kivid sinna maha jätma. Seal kivid praegu alles näha. Vanapagana sukast mahavarisenud kiva hüütakse Sukksillaks.

M. J. Eisen, Eesti kohalikud muistejutud, lk. 104.

C.

Vanapagan oli kivisi kandand, oli tahtand Sukksilda silda teha. Kukk oli lauland, põllekanne oli katik lännu ja kivid olid maha sadanu. See kivine maa hakkab Morna mõisast peale ja läheb siit läbi Taageperasse välja. Vanapagan oli öösi kandand, oli vihastand, et kukk laulis, oli ütlend: "Iivakivi, istu maha, Pähnariba, pääse valla!" Siis olid männid Pähnamäele sedasi ridamisi kasuma hakanud. See oli kõik üits jut’t Küti maa peal ja Aragu maa peal, hõigati kivivare. Aga seal näüd enam kive ei ole. Neid lõhuti juba tsaariaig ja Eesti aig ja nüüd kolhoosiaig veeti viimased ära. Neid on Nuia mäe peale tee ehitamiseks veetud ja igale poole ehituste sisse.

RKM II 104, 216/7 (1) < Abja raj., Karksi k/n., Mäeküla – E. Liiv < Moks, ca 80 a. (1961). Vrd. ka muist. 218 A.

K.

[Miks Põllemäel selline nimi?]

Vanasti räägiti, et Vanapagana põllest kukkunud. Põllekanne oli katik lännu. [Pärast, Põllemäe juures, kui ma teisele saatjale ütlen, et Põllemägi on ilmselt kivikalme:] Ei tea jah, üteldi ikka, et Vanapagana põllest kukkunud. Aga kes teab, ehk on siia maetud ka kedagi.

RKM II 104, 246/7 (1) < Ahja raj., Polli k/n., Leipse k. – E. Liiv < Leena Räbak, 64 a. (1961).

[Miks Põllemäel selline nimi on?]

Kunagi, kui Maimu siin oli, siis oli see ta põllest maha kukkunud. Põllepaelad olid katki läinud või. Kas te "Maimut" lugenud olete? Seal sees on ju.

RKM II 104, 246 (1) < Abja raj., Polli k/n., Leipse k. – E. Liiv < ca 45-aastane naine (1961).

M.

Teine jutt Põllemäest oli nii, et Vanapagan tahtnu silda siit Suksillast üle jõe teha. Miks, seda ma ei tea. Kas ta Maimu koopa juurde tahtis minna või. Aga ta oli veidi hiljaks jäänud, kukk oli laulnud, ei, pikne oli välkuma hakanud, Vanapagan oli väga ära ehmatand, põllekanne oli katik lännu ja kivid olid maha pudenend.

RKM II 104, 248/9 (2) < Abja raj., Polli k/n., Leipse k – E. Liiv < Ants Vallas, 59 a. (1961).

211.

[Sild Veisjärve]

A.

Iivakivi

Teine legend teab rääkida järgmist. Vanapaganal olnud raske liikuda suure Veisjärve pärast. Otsustanud siis Veisjärvest teed läbi teha. Korjanud nahkpõlle kive täis ja hakanud minema Veisjärve poole. Üks suur kivi kukkunud aga maha, s. o. Iivakivi. Saanud Pähnavarikuni, laulnud kukk. Vanapaganal läinud põllepael kati ja kivid kukkunud maha. Pähnavarik on küll ammu hävinenud, aga kivid on seal veel nüüdki alles.

ERA II 236, 572 (10a) < Karksi khk., Polli v. – A. Eek < Anna Aabram, 63 a. (1939). Vt. Vanapagana sild Võrtsjärve, muist. 217.

B.

Iivakivi

Vanapagan tahten Veisjärvest teed läbi tetä. Põllepaela lännu katik ja kivi puttun maha. Tee tegemine jäänu katik. Olli tähten Kärstne poole teed läbi tetä. Tee pidi nätä kah oleme. Kulli kottalt pidi jupike nätä oleme.

RKM II 94. 145 (5) < Nuia alev – S. Lätt < Leena Jõnts, 66 a. (1960). Vt. ka muist. 210 I.

C.

Iivakivige om siände asi, et Kurat oll taht Veisjärvest silda üle tetä. Kivi ollev maha kukken, esimene Tauga sallu, tõne Iivakivi omgi ja kolmas oli Veisjärve veeren Kitsi talu maa sisse kukken.

RKM II 96, 237/8 (7) < Abja raj., Kolda k. – V. Jürken < August Heinsoo, 68 a. (1960).

D.

Tuusama kõrd kukk oll laulen ja Kuradil jäänugi sild ehitämäde.

RKM II 96, 238 (9) < Abja raj., Kolda k. – V. Jürken < August Heinsoo, 68 a. (1960).

E.

Karksi Mäekülan Viriti ja Kukese nurme pääl on Pähnavarik. Vanapagan oli tahtnud silda ehita, põllekanne oli seal katik lännu. Nii palju kive oli põlles olnu, et mitu nurme oli kive täis karanu, kivi kivis kinni. Nüüd on kolhoos kivid ära korjanud.

RKM II 104, 108 (38) < Abja alev < Karksi khk. – E. Liiv < Mai Mölder, 87 a. (1961).

212.

[Sild Veisjärves Kulli kohal]

Kulli kottal (Veisjärve ääres) om suured kivid. Om tahetu teed teha, om pooleli jäänu. Järv lasti maha, nüid om seal kõik mõtsa lännu, näha pole enam midagi.

RKM II 104, 215 (1) < Abja raj., Karksi k/n., Mäeküla – E. Liiv < Juhan Viira, 76 a. (1961). Vt. ka muist. 213–214.

213.

Aragu kivivare

om Veisjärven. Kurat om tahten Veisjärvest silda läbi teta ja om põllega kive kanden. Ja põllekanne om katik lännu ja kivi maha sadanu.

ERA II 78, 134 (88) < Helme khk., Taagepera v. < Karksi khk. – R. Viidebaum < Reet Sari, 75 a. (1934).

214.

[Sild Taagepera soo peale]

Samas vallas Küti metsavahi maa peal on muidu kividest lagedal kohal suur kivivare. Selle kohta räägib rahvasuu, et Vanapagan tahtnud Taagepera peale läbi soo silda teha, kandes põllega kive kokku. Äkki laulnud aga kukk ja põllenöör rebenenud, jättes kivid hunnikusse.

ERA II 241, 466 (5) < Nõo khk., Luke v. < Karksi – A. Peterson < Voldemar Peterson, 52 a. (1939).

215.

[Sild üle oja Saksamõisa ligidal]

Paistu kihelkonnas Saksamõisa ligidal on üks vana surnupõletuse paik. Seal lähedal olevast ojast tahtnud kord Vanapagan silda üle ehitama hakata, aga kukelaul ehmatanud mehikese oma pooleli töö juurest ära ja sild jäänud pooleli ning kivid kõik senna-tänna laiali, nagu praegu seal on.

E 47763 (4) < Palamuse khk., Kuremaa v. < Helme khk. – H. Karro < Mart Voika (1911).

216.

Vanapagana teetegemine läbi Päidra järve

Vanast, kui mõisates veel teoorjust pidi tehtama, kuuldi pea igal pool Vanapaganat oma tembutamisega jalul olevat. Turva talu teolised pidivad, kui nad Õisu mõisa teole läksivad, Nabalaanest igakord, kas nad välja läksid ehk jälle tagasi koju tulivad, läbi minema. Aga Vanapagan ei kannatanud seda, et nad tema öörahu igakord rikkusivad, kui nad Nabalaanest läbi käisivad. Tema olla ette võtnud neile uut teed läbi Päidra järve teha. Ta olla oma arved teinud: kui ma sinna mõne põlletäie kive toon, teen ma selle tee varsti üheainsama ööga valmis. Kiva oli tal liiga palju Päidra küla nurmedel saada. Tal oli juba õnneks läinud kaks põllekandamat kive ära tuua ja kaks kolmandikku teed valmis. Tema olla jälle oma kolmandal [käigul] Rimmu küla poolt tulles teel. Siis kuulnud ta juba esimest noore kuke laulu! Sellepeale olla Vanapoiss jahmatanud, et nii vara! Selle tagajärjel olla tal põllepaelad katkenud! Kivid kukkunud tal põllest maha. Nad seisavad veel praegu Maiste lepikus hunikus! Vanapagan oli endale ette võtnud seda väikest silda ühe ööga valmis teha. Aga mis sa suise lühikese ööga ära teed. Selleks oli vist see noor kukeräpakas süüdi, ta oli väga vara laulma hakanud, kuna vanad kuked ikka poole tundi ehk vahest terve tunni hiljem kirevat. Pärast, teisel ööl, ei tihanud Vanapoiss enam oma teetegemist ette võtta. Nii seisab tema alustatud tee veel pooleli. Kaks jagu järves teed valmis, kuna kolmas jagu veel tegemata seisab. See poolik tee seisab praegu veel Päidra järve ja Tagametsa järve vahekohal, ootab valmistegijat. Kes tahab, võib seda suveajal vaadata, tähele panna. Külanaesed ehk küsivad jutustajalt: kellel oleks kõige suurem kasu sellest uuest Vanapagana sillast? Turva talude teomehed ei oleks ühtgi kasu sellest uuest teest saanud, sest see tee, mida Vanapagan omast ajast ehitas, tuli mitu versta pikem kui vana tee läbi Nabalaane, päris sihitee, [mis] kuni Õisu Kalmete reheni välja käib! Nüüd katsun teile ka Vanapagana uue silla kasu selgitada: nõnda, kuidas ta päris õigusega seisaks. Õiguse nõudmisega õige inimese silmis! Nagu see, kes seda asja erapooletult silmitseb ja õiete mõtleb, ütleb kohe: Päidra järve uue silla kasu seisab ainult sillaehitaja kasuks! Tema olla oma arved nii teinud. Mina olen silla õõsi omast ajast valmistanud. Päeva aegus võib ilma ühegi maksuta silda pidi käia. Aga kes õhtu pärast päikese loojaminekut minu uuest sillast üle käib, selle hinge nõuan ma omale ehitamise tasuks. Nüüd ehk saate aru kõik, kes selle silla kasu üle enne kahtlustasid! See kasupüüdmine näib päris ülekohtune olevat, nagu kõik, kes ikka oma kasu taga ajavad ja inimeste elu palju raskemaks teevad. [ – ]

E 45697/8 < Paistu khk., Loodi mõis – P. Lensin (1920).

217.

[Vanapagana sillad Võrtsjärves]

An die Gelehrte Estnische Gesellschaft in Dorpat

Da der hochgeehrte Secretär unserer Gesellschaft, Herr Dr. L. Stieda mir den Wunsch des hochverehrten Herrn Dr. Grevingk mitgetheilt, daß die estnischen Benennungen der im Wiirz See befindlichen Steinlager auch im Deutschen vermuthet wären, – so will ich im Nachfolgenden, sowie sie irgend eine Bedeutung im Estnischen haben, sie im Deutschen wieder geben. Doch sind mehrere derselben ohne jegliche, und verständliche Bedeutung, gleich wie viele andere estnische Namen. 1.Papi vare – Pfaffen Lager 2.Dorpater großes Lager 3.Undichten Waldes Lager 4.Elna (?) Lager 5.Vetka (BonmÊrfr?) oder Ruuna (Wallachs?) Lager. – Nach der Volks Sage soll der Teufel vom Ware Gesinde aus eine Brücke bis nach Saba haben bauen wollen, und sie doch nicht ganz vollenden können; nun habe er die Brücke mit 2 Pferden und einem russischen Kutscher befahren, wobei die Pferde am Ende der zu Hälfte gebliebenen BrückeinsWasser gefallen und umgekommen waren, bei dieser Gelegenheit soll der russische Kutscher:BonmÊrfr! ausgerufen haben, wovon das estnische "Vetka" gebildet worden wäre; sonst hat dieses Wort keine andere Bedeutung im Estnischen. Ruuna vare heiße es daher, weil die Wallache (ruunad) des Vanapagan dort umgekommen wären. Eine andere Version sagt, daß der Brückenbauer ein eigensinniger Edelmann gewesen sein soll, dem das Vorerwähnte passierte. 6.Saba vare = Schwanz od. Schweif, desgl. letzte Ende 7.Grenzbach Lager 8.Kalk Lager 9.Breit Lager 10.Groß Lager 11.Ohe = Ecken Lager (kolga = abgelegene Ecke) 12.Kalba Mündung od. Morast Lager 13.Steinufer Lager 14.Urri (ein dumpfes Gemurmel?) Lager 15.Haans (Hahns?) Lager 16.Vihendi (des pfeifenden Windes?) Lager 17.(Vieh-) Heerden-Ecken Lager 18.Kärga (scharfen Strömungs?) Lager. Kärestik, von käredaste, heißt eine scharfe Strömung, wo das Wasser scharf über nächste Steingerölle fließt. Auch heißt ein Thier, eine Art von Iltis, die nach Hühner stellt, Kärk. – Oder ist es Kääraku – Biegung? 19.Siili kärk = Igels-Strömung, scharfe (kärestik), oder Iltis (kärk)? oder käärak = Biegung? – oder Muuga vare = Mönchs Lager. Alle mit Fragezeichen versehene Benennungen sind in ihrer Bedeutung sehr weifelhaft. Vielleicht kann der Scharfblick der Gelefirten hieraus etwas finden! Abja d. 18 Januar 1880.

ÕES, SK 530 < Halliste khk., Abja – J. Jung (1880). Vt. HVM I, muist. 121 B.

[TÕLGE.]

Õpetatud Eesti Seltsile Tartus

Kuna meie seltsi kõrgestaustatud sekretär härra dr. L. Stieda mulle kõrgestlaustatud härra dr. Grevingk’i soovi edasi andis, et Võrtsjärves leiduvate kivivarede eestipärased nimetused ka saksa keeles arusaadavad oleksid, nii tahan ma järgnevalt, kui neil eesti keeles üldse mingi tähendus on, neid saksa keeles edasi anda. Siiski ei ole paljudele neist mitte mingit või arusaadavat tähendust nagu paljudel teistel eesti nimedelgi. 1. Papi vare 2. Tartu suur vare 3. Hõreda metsa vare 4. Elna (?) vare 5. Vetka (BonmÊrfr?) või ruuna (Wallachs?) vare. Rahvamuistendi järgi olevat Kurat tahtnud Vare talust kuni Sabani silda ehitada, kuid ei saanud seda täielikult lõpetada; siis olevat ta 2 hobuse ja vene kutsariga sillale sõitnud, kusjuures hobused poolelijäänud silla otsast vette kukkunud ja otsa saanud olevat, sellejuures olevat vene kutsar: BonmÊrfr! hüüdnud, millest eesti "vetka" olevat moodustatud; muidu ei ole sellel sõnal eesti keeles mingit muud tähendust. Ruuna vareks nimetatavat teda seepärast, et Vanapagana ruunad seal hukkunud olevat. Teine versioon ütleb, et sillaehitaja olevat olnud isemeelne aadlik, kellega eelpoolmainitu juhtunud olevat. 6. Saba vare – saba või selle ots 7. Piiroja vare 8. Kivivare 9. Lai vare 10. Suur vare 11. Ohe = nurga vare (kolga = eemalasuv nurk.) 12. Kalba suue 13. Kivikalda vare 14. Uri vare 15. Haani vare 16. Vehendi (vilistava tuule) vare 17. Karikolk 18.Kärga vare. Kärestik, sõnast "käredaste", on tugev (terav) vool, kus vesi tugevasti (teravalt?) üle kivide voolab. Samuti nimetatakse looma, ühte tuhkru liiki, kes kanu püüab, kärk (kärp). Võib-olla tähendab kääraku käänakut? 19. Siili kärk = siilikärestik, kärestik või kärk? või käärak = käänak (pöörang) või Muuga vare = munga vare. Kõik küsimärgiga varustatud nimetused on tähenduselt väga kahtlased. Võib-olla võib teadlase terav pilk sellest midagi leida. Abjas 18, jaanuaril 1880. J. Jung

218.

[Sillakivid Karksis]

A.

Iivakivi saamine
Üitskõrd tahten seidse Vanapagant Võrtsjärvest tiid läbi tettä (Võisiku kohast), et sis oles nende inimeste henge neil saanu, kes seda tiid möödä õhtu peräst päeva veerseni ku’ kukelauluni üle oles tahten minnä, mida na oles ärä käkisten või ka uputen. Üits Sarvik ollu iki ülemp tõistest või peremiis, kes tõistel käsku anden, tõise ollu raasik alampe. Kigepäält kanden lähepest kivi äräde, seni ku’ viimäde saanu järg kainus kavetes, kus ka häste kive ollu ja vanapoisi tirinu ka ahnelt hulga kokku, põlle pääle võtmise tarvis, ninda et aiga joba häste ärä lännu. Viimäde panden kokkukorjat kivi’ põlle pääle ja hakanu tuleme, aga kuorme’ ollu väege raske ja ei joole kedägi edesi saanu ja kukk hakanu laulme, põllekanne lännü katik, kivikuorme sadanü maha ja jäänügi sinnapaika. Vana Pääsarvikul ollu üitsainuk, aga õige suur põlle pääle tassit ja ollu oma kuormege kige kestpalgan, mis Karksi Pilgu talu maa sehen pirle om ja selleperäst livakivis õigats, et ta üttepuhku iki viil suures kasuvet. Kige edimene, kes kige tulitsep ja kige vähep kive ollu, ollu joba Kärstnen Varepuu kuhal ja selleperäst hakat sedä talu Varepuu hõikame, et sääl sell’ varel kigepäält puu pääle kasunu, sest et ta kige tillep ollu. Kolmas Vanapoiss ollu oma kuormege Kütti kivivare kuhal, nelläs ollu oma kuormege Pähnävarigu kuhal. Viies ollu Riidame Mõhnesuo otsa man. Kuues ollu Tauga salu kuhal ja seitmes ollu Põlli Rempsi kuhal. Peräst sedä laulen va Vanapoiss Pähnävarikun kase otsah halet kahetsekise laulu: "Iivakivi iste maha, Pähnävare pääse valla. Nüüd lääme Punapüksel pulma Hintssaare hõlma." Ja nõnda jäänügi Võrtsjärvest tii läbitegemine puolel.

H II 48, 103/5 (1) < Karksi khk. ja v. – J. Hünerson (1893). Vt. Vanapagana sild Veisjärve, muist. 211.

B.

Vanapagan tahab Virtsjärvest kivist silda läbi teha, jäeb aga pooleli.

E 10232/3 (5) < Karksi khk. – J. Kivisäk (1894). Vt. HVM I, lk. 523–524. (1960).

C.

Pilgu talu juures on Iivakivi, kus Vanapagana põllepaelad läinud katki ja kivi kukkunud maha. Vanapagan tahtnud Võrtsjärvest silda üle teha. Vanapagan laulnud: "Tauga salu, seisa paigal, Pähna riba, pääse lahti!"

RKM II 94, 483 (2) < Ahja raj., Karksi k/n. – O. Jõgever < Anna Kaelas, 63 a. (1960).

D.

Vanapagan tahtnud Võrtsjärvest silda üle teha. Kolm kivi kukkunud maha. Üks olnd Iivakivi. Üks olnd Tauga mõisa maa peal.

RKM II 104, 214 (6) < Abja raj., Karksi k/n., Mäeküla – E. Liiv < Ants Järv, 75 a. (1961).

219.

[Sillaehitus Tarvastu kihelkonnas]

Virtsjärve sild

Virtsjärve kalda äärne rahvas õhtu pool soovisid ühte silda üle järve Rannu kiriku pääle saada, aga ei leidnud meistert, kes seda suurt tööd oma toimetada oleks võtnud. Ühel õhtul, kui peremehed jälle kokku ollid tulnud selle üle nõu pidama, astus Vanasaadan ka nende sekka, lubas silla raudkividest üle järve teha enne poolt ööd, kui need hinged temale antakse, kes pääle päävaloodet silla peal veel juhtuks käima. Rahvas ollid sellega rahul, sest esiteks ei arvanud nemad Sarvilist selle suure tööga nii ruttu valmis saavat ja teiseks arvasivad nemad ka sellele nõu leidvat, et keegi pääle pääva sinna pääle ei läha. Kaup olli sobitud. Vasta ööd olli järve pääl rigin ja ragin, sest Kurat olli kõik omad vaimud suure töö toimetusele kutsund. Sild oleks valmis saanud ja oleks rahvale suurt õnnetust toonud, kui mitte järve kaldal saunas ei oleks üks tark sant elanud, kes kurja töö edenemist tähele panni ja seda seeläbi seisma panni, et tema kuke laulma ajas, kelle laul pahad vaimud ära peletab. Sant läks kuke poole, saputas vana kasuka hõlmu ja kukk, kes seda teise kuke mõtles olema, tegi sedasamma ja hakkas heledaste kukuluuguu! laulma, mispeale Saadan oma jüngritega punuma pani ja silla, kelle koht veel tänapäävani järve sees näha on, poolele jättis. Praego hüüdvad rahvas seda poolikut silda Kuradisillaks.

EKS 4° 4, 489/90 (56).

220.

[Kivirida Muuga metsa all]

Nõndasama om Võrtsjärven tondi. Säält Muuga mõtsa alt lääb suur kivirida – tii moodu järve sissi. Sii tii om Vanapagana tüü. Vanapagan taht Võrtsjärvest silda üle tetä, kive kanden läits põllekanne katik ja sild jäi tegemada, pallald sie otsake, mis nüid näta om, sai valmis.

H II 25, 408 < Tarvastu khk. – A. Rull (1890).

221.

Vanapagana tee-ehitamine

Kord võtnud Vanapagan nõuks Virtsjärvest silda üle ehitada. Igaüks inimene, kes siis sellest sillast pärast päeva loojaminemist üle oleks läinud, see pidi Vanapagana päranduseks jääma. Silla ehitamise tarvis oli ta igalt poolt kivisid sinna kokku hakanud kandma. Kivide kandmine pidi aga üksnes öö ajal sündima, ning päälegi enne hommikust kukelaulu. Kord olnud ta jälle niisuguse töö kallal ning tassinud parajasti ühte suurt kivi omas vestitaskus. Kui ta parajasti Kuudekülasse oli jõudnud, laulnud kukk. Vanapagan seda kuuldes viskanud kivi ruttu maha ning pannud ise plagama. Selle hirmuga jätnud ta ka silla ehitamise pooleli. Sääl kohal aga, kus Vanapagan oli silda hakanud tegema, seisab kuni tänapäevani veel suur kivide rida järve sees ning see kivi, mis ta Kuudekülasse maha oli lasknud, on ka praegugi veel alles säälsamas, ta om väikese sauna suurune.

H I 5, 599 (1) – J. Mölder (1893).

222.

Võrtsjärv
Muuga all ollev Rioma külan Tarvastu vallan seal suur kivi kui vihusann. Vanapagan ollev põllega üle järve kandan neid kive. Tartumaalt tullu. Siis ollev põllenööri katik lännu ja kivi sinna maha sadanu. Kivi pääl võõras kiri, keegi ei mõista lugeda. Kaks reisijat tullu, lugenu selle kirja üles. Järv tõusnu üles ja kohisnu ja keeritanu: "Anna aset, kus ma lähe!" Need ütelnu: "Kuskile ei saa aset, ikka siinsaman pead olema!" Lugenu tagaspidi selle kirja, siis järv jäänu paigale.

ERA II 78, 27/8 (25) < Võnnu khk., Vastse-Kuuste v. ja as. < Tarvastu khk. – R. Viidebaum < Ell Pedak, 67 a. (1933).

223.

Vanapagana tee-ehitamine läbi Virtsjärve

Vanapagan tahtnud teha teed läbi Kokkuoja juurest otse Tamme mõisa pääle ja hakanudki teed ehitama. Kive kandnud ta Varese ja Kiisa nurmedest. Töö edenenud alguses päris hästi, aga kui kukk hommikul laulnud, paisanud ta kivid maha ja kadunud. Teetegemise algus on veel praegugi näha Kokkuoja ligidal ja laevamehed hoiavad selle tee otsast hirmuga eemale, sest sääl on õhuke vesi täis suuri kive.

ERA II 237, 251/3 (6) < Tarvastu khk. ja v., Riuma k. – H. Ristoo < Juhan Veltmann, 78 a. (1939).

224.

Vanapagana tee Kord tahtnud Vanapagan Võrtsjärvest teed läbi teha, saanud aga ühe sületäie kive viia, kui kukk laulnud. Nii jäänudki tee-ehitamine pooleli. Praegu aga on Villemuse metsa kohal näha poolelijäänud tee, mis üle 100 meetri pikkuselt järve ulatub.

EKRK I 34, 307 < Viljandi raj., Mustla l. – Ü. Puusepp < Andres Lättemäe, 64 a. (1960).

225.

[Kivivare Sürgavere vallas]

A.

Suure-Jaani kihelkondas Sürgavere valdas on suur kivivare. Selle huniku saamisest räägitakse järgmiselt. Kui Vanapagan tahtis Võrtsjärvest silda läbi ehitada, siis olivad ta abilised ümberkaudu igal pool kiva kokku kandmas. Nimetatud koha peal korjas ka üks sell kiva. Ta jäi kivikorjamisega kaunis hiljaks. Astus mõned sammud kivisületäiega edasi, juba kuked hakkasivad laulma. Siis polnud Vanapagana sellil enam aega, puistas kivisületäie maha ja läks omateed.

H II 26, 591 (6) < Suure-Jaani khk. – H. Mikkor (1889).

B.

Tont tahtnud teha teed läbi järve. Selleks läinud ta Õisu valda, et tuua sealt põllega teetegemiseks kive. Toonudki esimese vooriga hulga kive ja teinud tüki teed. Kivid saanud aga otsa ja Tont läinud uuesti kive tooma. Tagasi tulles saanud aga vaevalt poole teele, kui siga hakanud röhkima ja kukk laulma. Sellest katkenud Tondil põllepaelad ja kivid kukkunud maha. Igaüks võib veel tänapäev näha seal maas kivimurdu.

E 64435 (2) < Suure-Jaani khk., Sürgavere v. – F. Masing < Mari Nauk, 70 a. (1929).

C.

G. Blumberg, Quellen und Realien, lk. 15. Vt. HVM I, muist. 121 A.

D.

J. Jung, Kodu-maalt, nr. 7, lk. 63–64. Vt. HVM I, muist. 121 C.

226.

[Sild Oiu Vare talu juures]

A.

Virsujärve üle teetegemine

Enne kui Vanaisa Virsujärve kaldad tammikutega ja pärnikutega ehitanud, häälerikkad linnud laulnud hommikust õhtuni tamme- ja pärnaokstes, nii et iga hingeline järve ääre tõttas ennast karastava veega karastama ja ilusaid häälesid kuulama, luuranud Vanapoiss nende õnne kannul; luuranud ja uurinud, kas ehk mõnda oma võrku saaks. Aga kõik ilmaaegu. Viimaks võtnud ta nõuks Vanaisa juure minna ja sealt endale luba paluda, kas ehk Vanaisa temale luba annaks teed üle järve teha Pikasillale. Ja nõudnud selle ehituse eest omale need hinged, kes peale päeva seda teed käevad. Aga Vanaisa ei ole mitte seda lubanud, sest et peale päeva palju inimesi käib. Siis tellinud ta need hinged, kes enda silmad hommiku pesemata jätab ja seda teed käib. Aga neid ei ole ka mitte Vanaisa lubanud. Viimaks tellinud need hinged, kes oma suud pesevad ja pühkimata jätavad. Neid on siis Vanaisa lubanud, sest et neid inimesi väga vähe on, ehk mitte sugugi ei ole. Vanapoiss karganud õige ruttu tööle. Viinud juba kolm rüpetäit kiva ja sedasamavõrra liiva. Aga harakas hakanud puu otsas lobisema: "Ilma jääd, ilma jääd!" Seda aga märganud kohe Vanapoiss ja jätnud tee pooleli. Teekoht on praegu näha Vare talu juures hommiku pool Oiu parve 2 versta. Tee, mis Vanapoiss teinud, [on] 1 verst pikk järves. Harakad aga kutsuvad kurja kuulutajaks, sest kui kodust teeleminek on, kui siis harakas kädistab, siis on ikka halbtust tee peal. Ehk Vanapoiss luurava õnne.

Jõgever < 187/9 < Kolga-Jaani khk. – T. Orgussaar (1887). Vt. HVM I, muist, 121.

B.

Vanapagana kivisületäied

H II 22, 323/5 < Halliste khk. – J. Jung (1888). Trükitud: HVM I, muist. 121 B.

C.

Vanapagana vanaema äpardus

Ennemuistne jutt Kord olli vanast Vanapagana vanaema põhjapoolses Virtsu rannas elanud. Aga et tal sääl inimestepüüdmisega hääd õnne ei ole olnud, siis võtnud ta nõuks Virtsjärvest ühte silda üle ehitada, et siis, kui mõni inimeselaps vahest (ehk) pärast päeva (päikese) veeru juhtub üle silla minema, siis tema seda oma õnneks saab. Aga silla ehitamisega olli kabe lugu! See pidi südakeskööl vaimudetunnil ära tehtud saama. – Muul ajal ei olnud see tal võimalik. Selleks otsinud ta paraja koha valmis ja hakanud kahelt poolt küllest oma vaimudega silla ehitamist pääle: põhja poolt, säält, kus Oiu Vare talu seisab, ja lõune poolt, säält, kus Tarvastu Saba talu Tännasilma piiri ääres seisab. Enne kukelaulu pidanud sild valmis saama. Kesköö hakanud juba kätte jõudma, kui väha materjali kogutud olnud, ja juba olnud kukelaulu karta, kui silla ehitamisega alles hakatust tehtud. Vaevalt saanud jo mõnisada sammu kummagilt poolt ehitatud, kui äkitselt ümberkaudu taludes kuked laulnud! No nüüd olnud tuli takus! Vanapagana vanaema katsunud, et oma vaimudega varjuurkasse saanud põgeneda, kust enam iialgi ei julge välla tulla. Ja silla ehitamine pidi tema õnnetuseks ja ümberkaudse rahva õnneks muidugi katki jääma. Ja ei võinud enam iialgi uuesti ehitadus saada. Praegugi on veel need silla ürjatud otsakesed näha ja ümberkaudne rahvas nimetab põhjapoolset Oiu vareks ja lõunapoolset Saba ninaks.

H I 2, 342 (4) < Viljandi khk., Vana-Tännasilma v. – J. Toss (1889).

D.

Ta teab Võrtsjärve Varepealsest, nagu teda nimetatakse, ka üht muinasjuttu rääkida. Nagu teada, elanud vanasti Vanapagan järjest maa peal inimeste seltsis ja toimetanud üht ja teist asja. Nii et siis sugugi imeks ei tule panna, kui kord ühel ilusal päeval nähtud teda ühes oma abilistega suure hoolega -kivi tassivat ja ikka järve veeretavat. Seda nähes läinud üks julge kalamees ta juure ja küsinud: "Kulla külamees, miks sa neid kive nii suurel hulgal sinna vette veeretad?" Vanapagan vastanud selle peale: "Tahan siit teed otse läbi ehitada, nii et kui olen Tartumaal ja korraga kuulen, et siinpool järve keegi nimetab mu nime, tee siis, mis sa teed, kas hakka nüüd pakilt ümbert järve otsa sörkima või pane otse veest läbi. Kuid see pole ka kuigi mõnus, sest ma pole ujumist veel ära õppinud, siis ei jäägi muud üle, kui katsun teetegemisega kuidagi hakkama saada." Vanapagan tõmmanud siis peale selle jutuajamise määratu suure kivimüraka põlle sisse, kuid oh häda! põllepael ei kannatanud aga seda välja ja läinud katki. Kivi kukkunud aga Vanapaganale just suure varba pääle, nii et see kohe pooleks käinud ja Vanakuri suure hädakisaga metsa jooksnud ja nii siis silla tegemine pooleli jäänudki. Nii siis seisavad need kivimürakad veel praegu järve põhjas reas ja paljud ulatuvad ka vee seest välja. Iga möödamineja võib uskuda, et siin tõesti kord teetegemine on pooleli jäänud, oli see tegija kes ta oli.

ERA II 237, 127/33 (8) < Tarvastu khk. ja v. – M. Vendelin < Jüri Vendelin, 75 a. (1939).

E.

Vanapagana kivid Võrtsjärves

Võrtsjärv on Eesti suurim sisejärv. Tartumaa-poolses osas on Oiu. Oiu ligidal on Võrtsjärv. Sääl järves on palju kivisid, suuri ja väikesi. Kivide rida ulatub kaugele järve sisse. Vanarahva jutu järele on pildunud need kivid järve Vanapagan, kes elanud Oiu ligidal. Sageli kimbutanud ta inimesi ja tahtnud saada nende hingi. Siis ehitanud ta silla, ja kes üle silla läinud, nende hinged saanud ta omale. Viimaks lõppenud Vanapagana jõud ja sild jäi poolikuks. See kividerida on praegu Võrtsjärves näha.

ERA II 237, 207/8 (3) < Tarvastu khk., Mustla l. – H. Rebane < Mari Rebane, 62 a. (1939).

F.

Võrtsjärve põhjapoolses osas asub Vare talu, [mille] maa kohal läheb järve pikk kivivare. Säält olevat rahvajutu järele Vanapagan tahtnud teed läbi teha, kandes põlles kivi. Kuke kiremise aegu katkenud põllepad, ja kivid kukkunud maha ja jäänudki poolikuks see tegemine.

ERA II 238, 107 (10) < Viljandi khk., Vana-Võidu v. ja as., Oiu k. – A. Peet < Jaak Kitsing, 43 a. (1939).

G.

Vanapagan tahtnud siit Oiu küla Vare talu juurest teed läbi järve teha, kandnud kive. Kukk laulnud, siis visanud viimase põlletäie lõppu hunnikusse ja läinud ära.

RKM II 93, 213 (1) < Viljandi raj., Oiu k/n. ja k. – E. Liiv < Juhan Jüristo, umb. 72 a. (1959).

227.

[Säärekena Leie küla all]

A.

Võrtsjärve vared
Jõesuu vare.

Säärekenä – kivivare, järve sisse käib. Vanapagan tahtn säält kivisilla järvest läbi teha, kivisilla jah, järvest läbi teha, et siis igaüks, kis nelläba õhta pääle päeva läbi käivad, et selle saab ta siis omale, üle tee käib, see saab temale. Aga ei ole lubatud ja siis jätsid kat’ti. Põllega olevat viind need kivid. (Teise naise kuuldes kukk laulnud.) Järve sihes piab olema (vare), vee sihes, ei paista väl’lä, tee moodi reas. Jõesuu vare, Leie vare vee all, muudku Säärekenä, see on kuival. Vare vare kah veel.

ERA II 34, 33 (1) < Kolga-Jaani khk., Võisiku v., Leie k. – O. Loorits < Jaak Unt, sünd. 1869. a. (1931).

B.

Kolga-Jaani kihelkonnas Leie küla all läheb Võrtsjärve sisse pikk kividest tee nn. Säärekena. Selle olevat jätnud sinna Vanapagan. Vanapagan on tahtnud üle Võrtsjärve silda ehitada. Kandnud ikka põllega kive. Ükskord läind põllepael katki ja kivid kukkunud pikas reas järve kaldale maha. Nii jäänudki sinna nagu tee järve sisse.

ERA II 308, 312/3 (5) < Kolga-Jaani, Võisiku v., Leie k. – L. Vallaste < Mari Laar, 67 a. (1943).

C.

GSäärekena on Vanapagana kokku kantud. Tahtnud silda üle Võrtsjärve Tarvastusse teha, aga kukk on laulnud ja siis enam Vanapagan ei saa teha, siis kadus ära, jäi sild pooleli. (Nn. Säärekena on poolsaar Võrtsjärves Leie k. Sääre t. juures.)

RKM II 69, 68 (13) < Põltsamaa raj., Lalsi k/n., Leie k. – E. Veskisaar < Leena Veskisaar, sünd. 1888. a. (1957).

D.

Üks – ma ei mäleta, kes see oli – oli tahtnud teed läbi järve teha ja sellest jäi siia see Säärekena.

RKM II 93, 214 (1) < Põltsamaa raj., Lalsi k/n., Leie k. – E. Liiv < Anna Kampus, 75 a. (1959).

228.

[Tee Vaibla all]

A.

Võrtsjärvest ning tema tähtsusest

Rahvajutu perra olla Võrtsjärv tullu. Tema lainete sisen, mes enne lage maa om ollu, olla üts kerk. Vanast, kui ilus vaga suveilm ja vesi väike, siis paistnu selle kerku torn lainete sisest vällä. Ent nüüd omma aja vihmatsemba, selleperast ei pea ka enam torni nätä olema. Ka vanal ajal jäänuva sinna torni otsa vened ja lodjad kinni. Ka üts kivitee om Vaibla mõisa päält Tarvastu kerku pääle poolde järve tettu, mida Vanatont olevat tennu. Ta olevat üte põlletävve kive toonu ning teed tennu, et kes sis pääle päeva loojaminekit seda teed käip, om tema oma, ent päiva mitte. Sis saanu ta üteainu põlletävve kive tuvva, enne kui kukk laulnu, perast kukelaulmist es,ole ta enamp tohtnu teta. Tõinekõrd ei ole tal enamp meelde tullu seda teed teta, nii om siis poolde järve ta üte põlletävvest kividest tee tennu. Ka selle järve veeren T. mõisa all ehk om üits paekivi, kohe pääle viie keelemurde pääl om kirjutedu: eesti, vene, kreeka, ladina ning heebrea keeli! Kes sis neid sõnu ära mõistvat lugeda, länna järv minema. Ütskõrd lugenu üts juut juba neli kirja ära, sis nakanu järv hirmsaste laenetama ja kohisema, nii et laine juba mitu sülda kõrge olluva. Tal tullu hirm pääle ning meel lännu segi, ei ole enamb viiendat kirja saanu ära lugeda. Sis jäänu ka järv minemata! Nii kõnelap vanarahvas, et kes seda kirja ära loep, sis lääp järv ära.

H II 30, 287/8 (1) < Rannu khk. – A. Tobber (1889).

B.

Järves oleva kivid. Need on Vanapagan põllega kandnud. Kukk hakanud laulma ja põllekanne läinud katki. Tahtnud silda üle Võrtsjärve teha. Vare talu juures on kivivare. Vaibla all kõrge kivitii järve käivat, suur olevat sii. Kivitii tahtnud Vanapaganad Vaiblast Valmani teha. Vanarahvas sedasi jutustasid. Õhuke järv, üle kahe sülla ei olegi sügav.

EKRK I 34, 405 (1) < Viljandi raj., Valma k/n., Rida k. – A. Rõõm < Ella Padernik, 66 a. (1960).

229.

[Kivid Venevere külas]

Vanapagana põlletäis kiva

Pilistvere kihelkonnas Kõu vallas Venevere külas on Väljaotsa talu kõrgel põlluserval suur kivivareme, millest rahvas teab rääkida, et see Vanapagana põlletäis kiva olla. Rahvajutt sellest on järgmine. Kord tahtnud ehk võtnud nõuks Vanapagan tugevat silda Venevere küla alt läbijooksvast jõest ja mädast heinamaast üle teha, selle kasu pärast, et kes pärast päeva veerikut – õhtu – sellest sillast üle käivad, kõige ihu ja hingega tema omaks peavad saama, kuna päevased ülekäijad jumala lapsed aga pidivad olema. Selle hea plaaniga hakanud ta kohe ka agaraste tööle – kiva oma suure põlle sisse kokku korjama. Seda kividekorjamise- ja sillaehitusetööd pidanud ta aga öösel, enne kukelaulu ette võtma ja valmis kukelaulu ajaks tegema. Kiva olnud aga Venevere ümbruses vähe, nõnda et Vanapoiss neid kaugelt pidanud kokku korjama ja Veneveresse tassima, sellepärast kippunud aeg temal kasinaks jääma. Suure rutuga kihutanud ta Venevere külast läbi jõe poole. Vakamaad kolm kuni neli olnud ta veel jõest kaugel, kuhu ta oma kivisületäie sisse sahmata tahtnud, kui aga korraga kukk laulnud ja Vanapaganal põllepael katki läinud ning terve trobikond kiva mürinal ja kolinal talle jalge ette maha kukkunud. Üks suur kivi kukkunud talle veel jalavarvaste peale ja löönud suure varva lõhki. Poolteist-poolteist pistnud Vanapagan oma kodu poole plagama ega ole enam iialgi himu tulnud samast silda hingede püüdmiseks ehitama hakata. Kui mina aga selle kivivareme läbi katsusin, leidsin teda ühe vana eestlaste surnutepõletuseaegse matusekalme olevat, kus süe- ja luupuru ning mitmeidsuguseid metallisid kivide vahelt leida oli. Ta on üks neist kõige suurematest kivikalmetest, mida ma näinud olen meie maal; ehk teda nüüd küll selle krundi omanik iga aasta vähemaks lõhub.

H I 7, 379/80 (6) < Viljandi khk. – A. Suurkask (1896).

230.

[Kivivared Pilistvere kihelkonnas]

Võrtsjärv olla vanal ajal kuni Pilistvere kihelkonda Vitsjärve või Virtsjärve külani ulatanud, millest see küla veel oma nime olevat saanud. Selle küla hommiku-lõunapoolne külg puutub ühe suure soo külgi, mis ka Võrtsjärve ümber seisva soodega ja madalustega ühte lähab; see olla kõik vanal ajal järv olnud. Nõnda oli Vanapaganal järv olnud. Nõnda oli Vanapaganal asja küll ka sääl mail kive korjata ja sildasi teha. Esimene kivivare on Imavere vallas Tamme külas Sootsa talu põllu sees, teine ja kolmas Eistvere vallas Taadikvere küla põllu pääl, neljas Kabala valla Kurla küla Villemi talu ja viies Määru talu põllu sees, kuues Kõo tuuleveski ligi ja seitsmes Venevere küla juures. Viis varet on Kabala Arkma küla välja pääl ja üks õite suur vare 7 versta säält eemal Villevere küla Siimu talu põllu sees. Kõik need varemed olla Vanapagana enese ja tema tütre korjandused, kellest viimne ka oma põlle sees Võrtsjärve sildade tarvis kive kokku kannud; aga kus tema põllepael olevat katkenud, sinna olevat siis ka kivivare maha jäänud.

E 53370/1 (11) – J. Jung (1892).

231.

[Kivid Kabala valla kohtumaja lähedal]

Kivitee Virtsjärves

Ükskord, kui Vanapagan jälle Virtsjärvest pidi läbi minema ja ennast püksivärbleni märjaks tegema, see võib nohu või köha tuua ja mõjub tervise peale halvaste. Ta võttis nõuks silda üle teha, korjas kiva hunikusse mitmes[se] kohta, kaks rüpetäit on ta sisse viinud, aga kukk laulis, töö jäi poolele, tullid jälle teised kibedamad tööd ette, nii jäi ja jäi ja ongi jäänud, mitmed ja mitmed kivihunikud on ootamas, nagu Kabala valla kohtumaja lähedal Maande ääres on üks maailma lasu. Seal olli korjamest. Ma olen sealt mööda käinud, see maa näitab nii lage, et ei kivi ega kändu kuskil näha, ei puud ega oksa, ainult kivihunniku vahel on mõni lepavõluke tuule käes tuhestada.

EÜS X 410/1 (12) < Suure-Jaani khk. – M. Keilas (1905).

232.

[Kivid Röstla küla, Otsa mäel]

Sillaehitamine Võrtsjärvele
Kord tahtnud Sarvik ühe sepa hinge endale. Nad leppinudki mehega kokku. Sarvik tahtnud mehe vasaku käe nimetsesõrmest kolm tilka verd. Mees pole muidu lubanud, kui tehku Sarvik öösel enne kukelaulu sild üle Võrtsjärve. Sarvik olnud nõus ja hakanud silda tegema. Läinud üle Põstla külas asuva Otsa mäe, kui Sikasarve kukk laulnud. Sarviku kott rebenenud lõhki ja kivid kukkunud maha. Leping olevat jäänud kirjutamata ja Sarvik sepa hingest ilma. Mägi olevat nagu kividega üle külvatud.

ERA II 238, 224/5 (3) < Pilistvere khk., Vana-Põltsamaa v., Annamõisa as. < Põstla k. – H. Susi < Eva Susi, 79 a. (1939).

233.

Kuidas Vanapagan teed tegi läbi Võrtsjärve Tartumaalt Mulgimaale
Vanasarvik käinud Tartumaalt Mulgimaale ehale, otseteed üle Võrtsjärve. Talvel üle jää minek olnud hõlpus. Ka soojal suveajal järvest läbiminek läinud korda. Aga kevadine ja sügisene läbikäik, kui vesi külm ja püksivärdlist üle ulatanud, pahandanud Vanakurja sedavõrd ära, et ta hakanud järvest kivist teed läbi tegema. Ta ajanud püksid jalast, korjanud ühe haru kive täis, võtnud teist haru pidi selga ja kannud järve. Ühest püksisääretäiest kivest saanud teed umbes poole versta võrra. Et kukelauluks tööga valmis saada, korjanud Vanapoiss teinekord mõlemad püksisääred kive täis, kuid selga vinnates rebenenud püksikesed lõhki. Vanasarvik süganud kõrvajuurt ja hakkanud pükse paikama. Võtnud öösiks põllule jäänud adra künniraua, pistnud väikse sõrmega mulgu pärast läbi ja nõel olnud valmis. Niidiks võtnud Jõesuu parve köie. Saanud paar nõelatäit tõmmata, kui korraga kukk laulnud. Kohe vajunud Vanapagan maa alla, ainult sinine suits jäänud järele. Vanatondi tehtud kividest tee on praeguni alles ja teda võib iga Võrtsjärvel käija näha.

E 51295/6 < Nõo khk., Meeri v. – A. Ammon < Ernits Kull (1922). Vt. Suhtefantaasiad, muist. 486–491.

234.

[Kivivare Tamme mõisast põhja pool]

Võrtsjärven kivivare – Tamme mõisast põhja pool. Suuri ahunit võetas sääl väl’la kivede veerest. Vanakurat tahtnu silda teta. Kikas kirgnu, jäänu pooleli.

ERA II 78, 217/8 (9) < Puhja khk., Kavilda v. vndk., Vihavu k. < Kavilda m. – R. Viidebaum < Märt Tihane, 80 a. (1934). Vt. Kivid Udema soos, muist. 235.

235.

[Kivid Udema soos]

Kuidas Vanapagan ehitas Võrtsjärvele silda

Vanapaganal tuli tahtmine ehitada sild üle Võrtsjärve. Läits sis teine kivve tuuma. Saanus sis kividega Kavilda luhku, kui läits Vanapaganal põll katki ning kivi hakkasid ikka kaduma. Ta tullu üle Aabrama, Mursa ja Laatsi nurme nii, et kikk tii ollu kivve täis. Prõllagi on sääl palju kivve, kõik ühe juti pääl. Saanud tõine sis järve ääres olevasse Ubesohu nink hakanud sillaehitust, mis päris jõudsasti edenenud. Saanud teine oma tööga järve keskele, kui kivid otsa lõpnud, polnud kuskilt võtta. Kui ta tagasi oles lännu, sis oles väga kauges jäänu ja kukk oles enne kirenu. Vanakuri mõtelnu natuke aiga, kui kukk kirenu järve veeren. Vanapagan kadunu kui tina tuhka ja sild varisenu ka kokku. Rahvajutt räägib, et kes läheb selle silla pääle, selle hinge pärib Vanapagan endale.

ERA II 242, 135 (1) < Puhja khk., Kavilda v. – A. Karelson < Rudolf Peema, 74 a. (1939). Vt. muist. 234.

B.

Võl’tsjärv

Vanakurat tahtnud Võltsjärve pääle silda ehitada Tamme mõisa juurest Tarvastu alla välja. Ulila poolt Udema soost tulnud kividega. Põl’l katki – pilland palju suuri kiva maha. Võltsjärve ääres Tamme mõisa juures on palju kiva. Tahtnud veel juure tuua – kukk laulnud – sild jäänd pooleli. Seal on suured kivid reas, nii nagu saaks ühelt kivilt teisele hüpata. See on Puhja külast edela poole.

ERA II 298, 299/300 (18) < Puhja khk., v. ja k. – R. Viidalepp < Rudolf Peerna, sünd. 1864. a. (1934).

236.

[Sild üle Emajõe Käreveres]

A.

Et Ulila vallas või Ulila mõisas elanud üks rikas vanapiiga, kuulus keige Tartu maakonna kui kreisile oma rikkuse poolest. Olnud ka väga imeline kitsi nii kui pigi. Kui tema kopika kätte saanud, see jäänud kui pigi külge, et miski hinna eest ühelegi välja ei annud. Siis tahtnud Vanasarviline ehk Vanapoiss ühel ööl Kärevere mõisa kohalt Emajõest teed läbi teha Ulila mõisa peale, kus see vana rikas piiga sel ajal elas, et teda sealt ära tuua. Noh, on ka kannud Vanapoiss õige hulga kiva Kärevere mõisa alla Emajõkke, nii et praegusel aegadel kaunis vaevaline lodjadega sellest Vanapoisi teest ehk, kuida tänapääv veel kutsutakse, Kärevere mõisa Ragusipealne, üle saada. Siis on Vanapoiss ühe määratu hulga kiva Kärevere mõisa välja veerde metsa rüpest maha visanud, kui kukelaulu kuulnud. Seda paika, kus see hulk kiva veel tänapääv seisab. kutsutakse Põrgurüpp.

H III 8, 28/9 (2) < Kursi khk., Laeva v. – M. Mauer (1888).

B.

Vanatont tahtnud ükskord silda Emajõest üle teha ja kannud kaks sületäit kiva jõkke ja läinud kolmandat veel tooma. Korraga laulnud talus kukk ja Vanapagan visanud kivid metsa maha ja pannud plagama. Seda metsa nimetatakse selle järele Põrgurüpeks. Kivihunnik on veel praegugi metsas alles. See koht Emajõge on Kärevere mõisa kohal ja nimetatakse Ragusiks.

H II 28, 158 (6) < Äksi khk. – K. Blaubrik (1889).

C.

Kärestik

Omal ajal tahtnud Vanapagan Käreveres jõge kinni panna. Ainult käks saapasääretäit kive saanud viia, siis laulnud kukk ja kolmandik osa jäänud lahti, muidu on kärestik.

ERA II 241, 571/3 (10) < Puhja khk., Ulila v. < Nõo khk., Tähtvere v., Ilmatsalu as. – E. Pärli < Gustav Pärli, 50 a. (1958).

237.

[Vanapagana sild Pedja jõel]

(Vanapagana sillaehituseks määratud kivikoorem on Liivaaugu mäel.)

EKRK I 16, 287/9 < Väike-Maarja raj., Rakke – H. Joonuks < A. Viirmann (1957). Vt. HVM I, muist. 122.

238.

[Sild üle Saadjärve]

(Vanakurat tahtnud üle Saadjärve silda teha ja toonud juba kolm põlletäit kiva järve, aga Kalevipoeg löönud seitsme saelauaga ta maha.)

E 42747 (3) < Torma khk., Tõikvere v. – J. Moisa (1902). Vt. HVM I, muist. 120.

239.

[Sild Kuremaa järves]

A.

Kuremaa järve (Palamuse kihelk.) põhjapoolsel otsal järve sees on üks suur maantee samane, kaunis kõrge kivitee, mis, ligi kolmveerand versta pikk, järve vette sisse läheb ja seal ühe korraga järsku ära lõpeb nagu ilmatu suur kivihunnik. Selle tee olevat Vanapagan ükskord teinud, keda ta ühe ööga teise järve otsani (Palamuse kiriku poole) läbi teha tahtnud, ta jäänud, vaene mees, oma tööga hiljaks, kui kukk keskööl esimest korda laulnud, olevat ta ka viimase sületäie kiva sinna paika maha lasknud kukkuda ja isi plagama pannud, nii mis jalad võtnud.

EKnS 48, XXIII 101/2 (173) < Palamuse khk. – H. Karro < M. Saar = E 47815/6 (66) < Palamuse khk. – H. Karro < M. Saar (1911). Vt. HVM I, muist. 98 ja 123.

B.

Kuremaa järve lõunapoolsest otsast tahtnud Vanapagan teed risti läbi teha. Teetegemine alanud kahelt poolt järve kaldalt korraga peale. Piitrapoolsele järve kaldale ja Angküla all olevale kaldale kokku. Teetegemisega tahtnud Vanapoiss ühe ööga valmis saada. Mehikene jäänud aga hiljaks, kukk laulnud Järve talu lakas pennil (talu on järve kalda ligi) enne keskööd. Vanapagan paiskanud viimse sületäie kiva tulise kiirusega maha ja pistnud punuma. Kivid lasuvad mõlemal pool järve kaldal hunnikutes ja laiali maas, sellel kohal, kust teed taheti järvest läbi teha.

E 46707/8 (5) < Palamuse khk. – H. Karro < Ludvig Noormägi (1909) = EKnS 48 XM 1/2 (2) < Palamuse khk., Kuremaa – H. Karro < Jaan Jakobson (1909). Trükitud: M. J. Eisen, Tartumaa muinasjutud, lk. 21–22.

240.

[Tee läbi Kivijärve]

Kord tahtnud Vanapagan Kivijärvest (Laiuse kihelk.) teed läbi teha. Et aga kivid kaunis kaugelt Torma mõisa väljadelt tuua olnud, [on ta] aga oma tööga hiljaks jäänud ja Ookatku ja Lullikatku külade kuked äkki laulma hakanud südaöö tunnil. Kukelaulu ehmatuse peale visanud vaenekene kivid senna maha külade ligidale, kus kivid veel praegugi lademes maas seisavad.

EKnS 48, XXM 102 (174) < Palamuse khk. – H. Karro < M. Kask = E 47816 (67) < Palamuse khk. – H. Karro < M. Kask (1911).

241.

Vanapagan Ilmjärve silda tegemas

llmjärve üle pajatab vanajutt: Vanapagan tahtnud Ilmjärvest silda üle teha. Selleks tassinud hulk suuri kivisid Liiva kõrtsi taha kokku, et kivisid siis ühekorraga järve põhja silla aluseks paigutada. Tahtnud silda liivaga üle katta, kividevahed kinni katta, tee tasaseks teha, et siis parem tee silda mööda üle järve käia oleks. Selleks läinud liiva tooma. Liiva kandmisega kivide vare juurde saades laulnud kukk Liiva kõrtsi lakas kolm korda. Seda kuuldes visanud kohe Vanapagan liivanoosi kividevare pääle maha, pistnud putkama. Sild üle Imjärve jäänud tegemata. Kivid ja liivamägi segi, suure varena kõrtsi taga on veel praegugi alal.

M. J. Eisen, Tartumaa muinasjutud, lk. 20 – 21. Palamuse khk. – H. Karro.

242.

Vanapagan silda ehitamas

Vanapoiss tahtnud Pedja jõest Miili aukude kohalt silda üle teha, et siis kuivalt võib ta läbi käia, kui Peipsi poolt tuleb ja Pärnu poole läheb, ehk kui Pärnust tuleb ja Peipsi poole läheb. Kannud juba hää hulga kiva jõe kaldale kokku. Kivid kandis ta vist Vaiatu mõisa väljadelt, sest et neid mujalt harva saada võis, aga Reasvere küla kuked hakanud laulma, mehikene ehmatanud pooleli oleva töö päält ja pannud vändad mängima; sild jäänud pooleli ning kivid kõik nõnda, nagu nad praegu veel sääl seisavad.

M. J. Eisen, Tartumaa muinasjutud, lk. 21. Palamuse khk. – H. Karro.

243.

[Sild üle Kiivite järve]

A.

Kuidas Vanapagan Karola kirikut lõhkus

Kui vanal ajal Karola kirikut ehitatud, siis pole selle tööga esiotsa kuidagimoodu valmis saadud. Mis päeva on ehitatud, see kõik öösel olnud maha lõhutud ja kivid ära kantud. Esite pole keegi teadnud, kes see lõhkuja on, aga pärast saadud teada, et Vanapagan see kirikulõhkuja on. Tema, Vanamees, tahtnud Kividi järvest silda üle teha, aga et muialt pole kusagilt nii hõlpsaste kiva kätte saanud kui kirikuehituse juurest, kus kiva murruna koos olnud, sellepärast kandnud ta säält kivid ära. Et Vanapoisil muud kivide kandmise abinõud pole olnud kui omad püksid, siis võtnud ta püksid jalast ära, ajanud püksisääred kiva täis ja koormat kaksiti õlale visates kõmpinud ta Kividi järve poole, kuhu saades ta kivid järve paiskanud. Nõnda kandnud ta igal öösel kiva püksidega kiriku juurest ära ja müürissepad pole kiriku müüri üles saanud teha. Kord olnud Vanapagan jälle ühel öösel kiriku müüri ära lõhkunud, oma pükste sisse ajanud, püksid kividega kaksiti õlale viskanud ja Kividi järve poole kõmpinud. Kui ta juba ligi järve saanud, laulnud kukk ja Vanapaganal kärtsanud püksid lõhki, kõik kivid langenud mis mürinat maha, ühest püksisäärest ühte ja teisest teise kohta kukkunud kivid kahte hunikusse. Mõlemad hunikud on teineteisest mõni vakamaa kaugel, nii laiad on Vanapagana püksiharud olnud! Need mõlemad kivikalmed on Kividi ja Kolga talu põllus ja hästi suured. Muidugi on need kivivaremad vanad kivikalmed, kus surnuid on põletatud. Pääle seda õnnetust ei ole Vanapagan enam hakanud järve pääle silda edasi ehitama, vaid jätnud töö pooleli. Nüüd saanud ka kirikuehitajad oma töö valmis teha, ilma et lõhkumist enam oleks ette tulnud. Mõned kutsuvad neid kivivaremaid ka lossi asemeks, mis nimi aga rahva arvamise järele on tõusnud.

H I 9, 604/5 (75) < Viljandi khk. – A. Suurkask (1898). Vt. Kandmise põhjus teadmata, muist. 275.

B.

Vanapagan tahtnud kusagil silda ehitada. Kuhu nimelt, ei teata. Silla ehitamiseks vajanud palju kiva. Neid korjanud siit-sealt kokku. Nüüd küsinud, kuidas kiva kohale saada. Aga ega Vanapagan nõunäljane ole. 1–2 püksid jalast, seob püksiotsad kinni, kivid pükstesse, püksid selga, edasi. Vanapagan jõuab öösi kivikoormaga Karula Kolga talu alale. Äkisti laulab Kolga kukk. Vanapagan kohkub, laseb püksid ühes kividega seljast maha. Kolga talu maal praegu alles kivivare näha. Vanapagan ei jäta nõu katki. Kogub uue kivihunniku kokku, võtab niisama jälle selga. Kiviste talu lähedale jõudes jällegi äpardus: kivikoorem variseb seljast maha. Seal praegu alles. Selle äparduse peale jätnud Vanapagan silla ehituse katki.

E II 44 (231) < Urvaste Antslas kuuldud – M. J. Eisen (1925).

C.

Karulas Kiivite talu maal asub kivihunnik. Sellest räägib rahvausk järgmist. Vanapagan on tahtnud Kiivite järvest silda üle ehitada ja on kivid kuue seest maha pillanud. Mõni kivi on jäänud veel pastalde sisse. Lähemas talus on kukk kirend. Vanapaganal on ka hirmuga need kivid pastalde seest maha kukkunud. Need kivid olevatki Vanapagana toodud.

ERA II 243, 454/5 (27) < Karula khk., Karula v. – L. Turm < Peeter Kõrgemäe, 70 a. (1939).

244.

Vanapagana püksisääre täis kiva

Rõuge kihelkonnas Vana-Roosa vallas Palu talu krundis ligi Musta jõge heinamaa ääres on üks päratu suur kivivarem, millest rahvas järgmiselt jutustab. Kord olla Vanapagan tahtnud üht suurt ja toredat kivisilda üle Mustajõe ehitada ja hakanud siis selleks oma pükstega kiva kandma. Mööda nurmesid uitanud ta ümber ja korjanud püksisääre sisse kiva. Ta korjanud kõike, väiksid ja suuri kiva. Viimaks saanud tal püksid kiva täis, viskanud need siis üle õla selga ja hakanud Musta jõe poole kõmpima. Kui ta parajaste heinamaa äärde liivakünkale jõudnud, olnud küla, kari sääl söömas ja karjapoisid näinud Vanapagana tema kivikoormaga ära ning hakanud kisama: "Näe, näe, missugune hirmuts sääl kiva kannab!" Selle üle aga prahvatanud Vanapaganal püksisääre ots katki ja kõik kivid langenud mööda selga mis kolin ja mürin liivakünkale maha, kuhu nad veel tänapäevani on jäänud. Pääle seda äpardust ei ole Vanapagan enam tahtnud Mustajõe pääle silda tegema hakata. Muidugiste on see üks kivikalme, sest säält kivide vahelt on palju põlenud luu- ja sütepuru leitud, nõndasama ka mitmesuguseid vaskseid ehteasju. Selle kivikalme ligidal nähtavat õhtu videviku ajal alati mitmesugusel näol vaimusid, ja kes iial peaks sellest kohast, soo äärt kaudu, mööda minema, eksib alati ära ja peab enne hullumoodu jandama, kui ta jälle õige teele saab. Kord läinud säält ka üks vana julge soldat mööda, kuna ta teistele enne oli öelnud, et temale säält mööda minnes mitte midagi äpardust ei saa sündima. Saanud mees aga juba kivikalme ligidale oru kaldale, näeb ta, et kogu tema ümbrus kõik võõras ja temale tundmata näitab olema. Mees aga ei hooli sellest, võtab õige südame rindu ja läheb edasi. Korraga leiab ta, et on kivikalme pääle tulnud, pöörab nüüd ruttu ümber, et õigele teele minna, aga satub jällegi kivikalme pääle tagasi. Jälle pöörab ümber ja läheb kiireste edasi. Varsti näeb ta halli veeauru enese ees ja leiab, et ta on otse Mustajõe kalda pääl ja veel selle haua äärel, kuhu enamiste iga aasta üks inimene on ära uppunud. Mehel käib külm värin üle keha ja pöörab ümber ning läheb kiireste tagasi, aga peagi leiab ta ennast jällegi Mustajõe kaldalt. Nõndamoodi mässanud mehikene kuni hommikuni, teine kaks korda läinud kivikalme pääle, teine kaks korda Mustajõe kaldale. Puruväsinult jõudnud ta hommikul kodu ja ei ole enam iialgi julgenud öö ajal kusagile üksinda minna.

H I 9, 423/4 (15) – A. Suurkask (1898). Vt. Kirikuehitamine, muist. 155.

245.

[Sild üle Mustjõe]

Vanapagan Rõuges silda ehitamas

Vanapagan tahtnud Mustajõe üle silda ehitada, et tal hõlpsam oleks Rõuge poole pääseda. Seks korjanud hulga kiva kokku, pannud kivid koti puudusel pükstesse, sasinud püksid kividega selga ja sammunud jõe poole. Kukk näinud Vanapagana tegu, hüüdnud: "Mis sa teed?" Vanapagan ehmunud kukelaulust nii, et tal püksid kividega hirmu pärast seljast maha langenud. Kivid kukunud jõe kaldale, kus neid hulk veel meie päevini leida.

E 8°6, 92 (382) < Rõuge khk. – M. J. Eisen < Viks (1929–1931).

246.

[Sild üle Kikka järve]

A.

Seesama Vanapagan, kes Abrukal pähklid otsimas käis, tahtis Krabi vallas üle Kikka järve ehitada kivist silda, kuid see ei õnnestunud. Silda tahtis ehitada selleks, et ümber järve oli tülikas Lätist Eestisse tulla (sellal olid veel kubermangud). Vanapagan hakkas tööle keskööl, et teda ei tülitataks. Korjates kive nurmedelt, läks kaua aega. Jõudes Kikka järve lähedusse ühe mäe ligidale (Vorotka), kuulis ta kukelaulu. Vanapagan kiirustab ja tal lõhkeb püksiharu, kuhu kivid kogutud, ja kivid kukkuvad kõik välja Vorotka mäele. Ka praegu on veel kivid sääl.

ERA II 244, 251/2 (5) < Rõuge khk., Tsooru v., Viru k. < Krabi v. – E Luik < Emilie Luik, 47 a. (1939). Vrd. HVM II, lk. 62.

B.

Krabin Kikka järve man on lõpmata kivi’ riidan. Juudas ol´l tahtnu järvest silda üle tetä, ol´l püksiharuga vidänu noit kivve, ommaki katte riita pükstest puistatu. Ol´l tulnu viimane kord, tulnu hiiglasuur pikse, ol´l põrutanu taad Vannapoissi, oll jäänü sild tegemata, ol´l lännü är põrgu. Sääl omma kõrge mäe’. Ma ole sääl karjan käünü, ma kai, siis seletiva.

RKM II 63, 281 (2) < Antsla raj., Varstu k/n., Vana-Roosa as. – E. Veskisaar < August Langus, 60 a. (1957).

C.

Mul vanaema elab Paganamaal, ta rääkis, et Vanapagan oli tahtnud silda ehitada, oli kive kandnud püksiharuga. Kikka järvest oli läbi lännu, kivid olid maha sadanud. Kõneldakse, et on sinna ära uppunud, mõni jälle ütleb, et on edasi lännu. Hulga jälgi on seal näha.

RKM II 63, 326/7 (1) < Antsla raj., Varstu k/n., Vana-Roosa as. – E. Veskisaar < Inge Baranov, 13 a. (1957).

D.

Kikka järves on saar. Vanapagan tahtis silda üle järve ehitada, viis kivid sinna poolsaare peale. Kui piksevihma hakkas sadama, siis oli järve ära kadunud. Koolilapsed rääkisid nii ja näitasid neid kive.

RKM II 63, 404 (1) < Antsla raj., Varstu k/n., Krabi as. – E. Veskisaar < Kasak, 13 a. (1957).

247.

[Vanapagana sild Peipsis]

A.

Tuu kivirida lähäb mõni kolmveerand kilomeetrit järve, kutsutakse Kivirind. Vanajuudas hakanud silda tegema. Püksisäärega toonud kive kohale. Kaknud püksid katki ja sild jäänudki pooleli.

RKM II 28, 377/8 (13) < Räpina raj., Võõpsu al. – S. Lätt < Aleksander Trei, 75 a. (1952).

B.

Vanakurat kan´d kaadsaseere tävve kivve tserkva kottalõ. Olla taht-nud silda üle Peipsi ehitada. Teiselt poolt Kuuraske kohalt ka alustas. Aga nägi, et "es mõo", ja jät´t poolõlõ.

ERA II 21, 74 (1) < Setu, Kuulja v., Kuuliski k. – P. Voolaine / vanamees Andre (1929).

248.

(Vanapagan kannab pükstega kive, et Salust Venemaale teed teha.)

sE 47856/7 < Palamuse khk., Kuremaa v. – H. Karro (1911). Vt. HVM I, muist. 29.