Käesolev e-raamat põhineb E. Laugaste ja E. Liivi akadeemilisel väljaandel Muistendid Vanapaganast, mis ilmus trükist 1970.
E. Laugaste ja E. Liivi valikualuseks oli konkreetne tegelane ja tegevuspaik. Lood, kus need puudusid, jäeti välja. Muinasjutud tsüklist "Kaval-Ants ja Vanapagan" (Aarne-Thompson, mt. 1000–1200) on samuti jäetud kõrvale, sest see juturühm on arenenud küllalt iseseisvalt. Peaaegu täiesti on välja jäetud lood maailma loomisest. Juba 19. sajandil alanud vanapagana-juttude trükkimine on mõjutanud rahvapärimust. Raamatukoopiatest on käesolevas väljaandes esitatud ainult viide. Osaliselt trükistest ainet saanud tekstid on ära toodud, võimaluse korral trükiallikale viidates.
Jõudumööda on lisatud jutud, mis on talletatud pärast raamatu ilmumist. Samuti on uuendatud levikukaartide osa ja huvilistele valitud fotosid vanapaganaga seotud paikadest.
Otsimismootorist. Otsimismootori kasutamisel tulevad kasutaja ette pealkirjad ja alapealkirjad ning numbrid, mida kasutati paberväljaandes, neile klikates saab liikuda otsitud sõna sisaldavate tekstideni.
Oma algupäralt kuuluvad eesti hiiud samasse hõimu paljude rahvaste hiidinimeste, -lindude ja -loomadega. Need on sagedasti tigedad ja inimvaenulikud olendid. Kreeka mütoloogia hiiud tekkisid maast, millele langes Uranuse veri. Paljudel rahvastel (sealhulgas kreeklastel) on hiide samastatud varasemate jumaluste või maa esmaasukatega, ka maahaldjatega. Kreeka hiiud sõdisid Olymposel asuvate jumalatega, kasutades selleks kaljusid või juurtega maast tõmmatud puid.
Küklooplikke hiide leidub vähesel määral ka eesti usundilistes kujutelmades, näiteks lugudes koerakoonlastest. Hiiglakasvulised mets- ja vetehaldjad pole midagi tavatut. Sarnaselt kuradi ja skandinaavia trollidega pelgab vanapagan päiketõusu; tuntud on päevavalguses kivistumise motiivid. Eesti loomislugudes on ta tihti jumala lahutamatu kaaslane.
Eesti vanapaganat iseloomustab egoistliku kavaluse ja inimestevaenulikkuse puudumine. Selle poolest erineb ta ka kuradist, kellega vahetab nii nime kui motiive. Vanapagan on loodushiid; käitumiselt üsna sarnane Suure Tõllu ja Kalevipojaga. Ta on füüsiliselt võimas ja väikeste vaimuannetega.
Virumaa idapoolsetes kihelkondades on vanapagan vähe tuntud, Lääne-Virumaal ja Põhja-Tartumaal esineb ta paralleelselt Kalevipojaga või on mõlema motiivistik kohati lahutamatult segunenud. Viljandimaal ja klassikalisel Kalevipoja alal on hiid-vanapagan peaaegu tundmatu. Seevastu Lääne-Eestis on hiid-vanapagan suhteliselt hästi tuntud, kohati paralleelne Kalevipoja ja Tõlluga. Saartel on vanapagan tüüpiliselt Suure Tõllu vastane, niisamuti nagu ta on Kalevipoja vastane Põhja-Eesti ranniku muistendeis. Klassikalised Karksi ja Halliste vanapaganad erinevad teistest selle poolest, et nad on seotud kindla elukohaga, neil on perekond, nad võtavad osa kodustest töödest, suhtlevad inimestega. Seal tuntakse jutte vanapaganate lahkumisest ja needusest. Hiiupärimus on levinud koha- jm. muistenditesse.
Lõuna-Tartumaa ja Võrumaa vanapagana-muistendeile on iseloomulik veidi muhelevam suhtumine. Paljud tekstid on keskmisest pikemad, väljatöötatud detailidega. Sagedasti kontamineerub muistend muinasjuttudega.
Loomislugudest on erandina esitatud muistendite rühm, kus jumal ja vanapagan (kurat) maad väiksemaks surudes tekitavad mäed. Peale Lõuna-Eesti mägede on vanapagana kätetööks peetud näiteks liivaküngast Sibula soos, Ellamaa mäge Hiiumaal, Penimäge Saaremaal Karja kihelkonnas ja künkaid Sõrves Ala lahe ääres, Kottnõmme Hallistes, Pähnamäge ja Tauga salu Karksis, Tarvastu kirikumäge, Vooremäge Võrtsjärve kaldal jt.
Orgusid, lohke ja süvendeid maapinnas on vanapaganaga seostatud vähe. Populaarsemateks motiivideks on veel maa pooleks sõitmine Muhus; Abruka saare, Sõrve ja Harilaiu tekitamine. Hiiu tegevusega seostatakse Kuradiaugu teket Vaivaras, auke Abja Tõllal, Palkalause sood Keilas, rohukamarata maad Kloostri mõisa lähedal Lihulas, nõgu Ümarkantsi mäel Reigis jm.
Veekogusid on vanapagan ja ta hõimlased loonud harva (Kilsi järv, Sarapiku järv Saaremaal, Tagamõtsa ja Tabura järved Paistus, Kõiguste soo Saaremaal jm.). Vanapagana kaevatud on Salme jõgi, Väike väin, Virdeoja. Temaga seostatakse Kostivere urgete (karstide) teket. Odalätsi allikaid on seostatud ka Tõlluga.
Maapinda kujundavatest põllutöödest on räägitud kündmisest (Uniküla-Kriimani-Miina org Võnnu kihelkonnas; kündja võib olla ka Kalevipoeg) ja niitmisest (Pühas Ilpla küla karjamaal ja Nõo kihelkonnas Laugesoos, Pakri saarel ja Harjumaal Suuressoos). Sporaadilisi teateid on mujaltki: Kadrinas teatakse, et hein langeb ise maha kõikjalt, kuhu kostab vanapagana niitmine. Üks tekst sisaldab Kalevipoja tegusid meenutava motiivi – niitmine toimub tasuks söögi eest.
Kohanimesid on vanapagan pannud suhteliselt vähe. Kui ta kukub ja näo lõhki lööb, paneb ta kukkumiskohale nimeks Reo, koha, kus ta verdjooksvat nägu kuivatab, nimetab Vai(t)vereks. Vanapagana magamiskivile on pandud nimeks Unikivi jms.
Elukohtadest on tuntumad Karksi ja Halliste põrguhauad. Tähtsamad neist on Koodiorg, Mäkiste, Karksi Sokaorg, Abja põrguhaud, Vaida org, Pulgaorg, Hendrikhansu põrgu, Sillavalgme. Neis kohtades elavad vanapaganad perekondlikult, viskavad naaberperedele leivalabidat laenuks, ristivad oma lapsi, kutsuvad peole inimesi või käivad nende juures pidudel, hirmutavad möödakäijaid. Nad kingivad inimestele tuliseid süsi, mis muutuvad põlles kullaks, mahavisatuna aga rämpsuks. Kui vanapaganaid kuidagi solvatakse, maksavad nad kätte ja viivad ukse taha toodud loomaraipe tagasi inimeste eluhoonesse. Kui inimesed nende juures toidule ristimärgi teevad, muutub roog sõnnikuks. Viimast motiivi võib pidada kirikukirjandusest mõjutatuks.
Väljaspool Karksit ja Hallistet on mitmel pool vanapaganate elukohti: Tori põrgus, Õisu Põrguorus, Võrtsjärves, Räpina Tikõtares, Obinitsa Juuda tares jm. Töö- ja tegevuskohti leidub veel näiteks Hiiumaal Kallaste pangal (Vanapagana sepikoda ja pesemiskoht), Hargla Pulliojas (pesupesemise koht), Räpina Nötskme koopas, Valgemetsa Pimeoru koopas, Võhandu jõe koopas (ta enda või naise kanga kudumise koht), Turje keldris Kuusalus (Vanapagana kõrts), Kõpu Kukelestes (rehepars) jms.
Kividega on seotud suur osa vanapagana-muistenditest. Kõige arvukamalt on kivikandmismuistendeid (kaart 1). Kandjaks on vanapagan ise. Saaremaal, Muhus ja mandri läänerannikul tarib kive vanapagana naine (vrd. Tõllu naise Piretiga).
Pooled kivikandmismuistenditest on seotud sildade ehitamisega, ülejäänu hulgas on kõige arvukamalt lugusid katsetest kirikut sulgeda. Rahvapärasena esineb see motiiv taas ainult Hiiu- ja Saaremaal. Selle loo edasiarenduseks võib pidada katseid mõisa või koolimaja ust sulgeda. Üksikud muistendid kõnelevad soovist purustada küla, tappa pidutsevad inimesed või uputada laevateele kantud kiviga laev. Väga väheste teisenditega on esindatud muistendid Emajõe või Muhu väina sulgemise katsetest, ehitatava kiriku juurest kivide eemale kandmisest. Kive võidakse kanda ka vanapagana rahaaugu või põrgu kaitseks. Kivikandmine lõpeb fiaskoga hilinemise ja hommikuse kukelaulu tõttu.
Sillaehitusmuistendid (kaart 2) on tuntud väga mitmel pool. Enamasti pole ehitamist kuidagi põhjendatud või siis motiveeritakse seda vajadusega hõlpsamini kohale jõuda või märjakssaamist vältida. Võrtsjärve ümbruse muistendeile on lisandunud kristlik motiiv: kes vanapagana ehitatud silla ületab, selle hing saab kurjale. Kuradi-motiivistikuga segunemine on toimunud juttudes, kus sillaehitust põhjendatakse lepingu või kihlveoga, samuti hiiu vajadusega otseteed ja kiiremini jõuda paika, kus teda hüütakse, või enesetapja hingele järele, vajadusega rajada otsetee kahe kõrtsi vahele. Ehitada võidakse selleks, et vältida olukorda, kus külanaised teda näevad ja hurjutavad või mööduvad teolised tema öörahu rikuvad.
Silda võib vanapagan ehitada ka oma ema meeleheaks, kelle vihtlemiskoht asub teisel pool jõge, või pahameelest, et ta üle jõe hüpates oma ema kingituse ära kaotas.
Saaremaal rajab Suure Tõllu eest põgenev vanapagan merre teed.
Vanapagan võib ehitada ka kirikut või linna, harvem maja, veskit, taevaminemise torni, põrgut vms. Koguni Peterburi linna ehitamiseks on ta tahtnud kive viia. Rahvapärased kirikuehitamismuistendid pärinevad Kagu-Eestist, ka enamik linnaehitamise juttudest (Linnamägi Rõngus Rebaste kõrtsi juures, Kuigatsi Juudapalu, Kanepis Kooraste Varetepalu, Juusa kivivare, kalmed Põlva Koiolas jm.). Üksikuid teateid vanapagana ehitustest on ka mujalt Eestist.
Kõige tavalisemalt kannab vanapagan kive põlles. Üksikjuhtumeil kive veeretatakse, tassitakse süles, sukas, saapasääres, kuuehõlmas, kindas ja ka taskurätis. Mõistetavalt võib tohutut kivirahnu ka vankris vedada. Kivikandmise iseäralikest viisidest olgu nimetatud veel pükstega kivi kandmist (Kagu-Eestis), märsi, nööri ja kotiga seljas kandmist (peamiselt Saaremaal), kübaraäärel (Hiiumaal), särgikäises, peos ja vestitaskus kandmist. Muhumaa iseärasuseks on ainulaadsed kujutelmad kivi kandmisest varba otsas või habemes.
Kiviviskamisega tegelevad vanapaganad kõikjal Eestis. Ainult Karksis ja Hallistes nad ei viska, vaid kannavad kive. Viskevõistlust peetakse Kalevipoja, Tõllu, "teiste vanapaganate", nimetu vastase, vägilase, jumala, Jeesuse, vetevaimu või mõne muuga.
Kiviviskamine saab enamasti alguse vaenust mingi ehituse (enamasti kiriku) või olendi vastu. Enam on jutte katsest põrmustada Rapla, Pühalepa ja Urvaste, Ridala, Martna, Torma ja Tartu kirik. Kirikuhävitamise motiivi ei tunta ainult Virumaal ja Saaremaal.
Populaarsuselt järgmine on mõisa või lossi pihta kivi sihtimise motiiv. Üksikutes muistendites on vaenuobjektideks pulmamaja, ristirüütlite laev; olendeist ronk, põder, hunt, kukk, aga ka kuu. Kivi võidakse ka lihtsalt teelt kõrvaldada.
Paljudes muistendites ei nimetata viskamise põhjust. Reeglina viskamine äpardub, muud juhtumid on erandlikud. Äpardumise põhjus on tihti mainimata. Vahel seletatakse seda lingunööri katkemise, kukelaulu, kesköö saabumise, jala libisemisega samblal või sõnnikul, käe vääratamise, väikese sõrme nikastamise, uduse ilma või vastutuulega.
Jälgi (käe-, käpa-, küünte- ja sõrmejälgi) ning põllepaelte ja lingunööri asemeid on enamasti seletatud kivide viskamise või -kandmisega. Jalajälgede teket seletatakse põgenemisel kiirustamise, kivil seismise või hüppamisega, ka tema pihta sihitud kivi jalaga tõrjumisega. Leidub veel jutte vanapagana istumisasemest, rinnaasemest, näoasemest, samuti ka vanapagana naise ja lapse ning hobuse jälgedest. Vanadest tekkepõhjustest nimetagem siinkohal kujutelma ajast, mil kivid olid pehmed, mistõttu jäljed jäid hõlpsasti kividesse. Aukude ja lohkudega vanapagana-kivid olid sageli ohvrikivid.
Väike muistendite rühm kõneleb vanapagana enda, tema hobuse, aga ka lootsiku jm. kivinemisest. Vanapagana poolt varastatud tüdruk on kivistunud Laagnas.
Suhtefantaasiatest esineb kaks teemat: vanapagana saapaõmblemine ja kasuka- või pükstepaikamine. Leiame koguni mehe, hobuse ja heinakoorma õmblemistraadisse kinnijäämise motiivi. Riietepaikamisel kasutab vanapagan nõelaks koormapuud, adra künnirauda või hobuse sääreluud, niidiks koormavedamise köit või parvetõmbamise trossi. Kui pilved kuu kinni katavad, lükkab paikaja need käe või hargiga eest kõrvale.
Muistendeid vanapagana lahkumisest ja surmast tuntakse Saaremaal, kus ta Tõllu eest põgenedes merre upub, enne aga jõuab osa maad vaeseks ja lasterikkaks needa. Vanapagana lahkumise ja needmise lood on kõige populaarsemad just Karksis ja Hallistes, kust ta põgeneb vaimulike laulude ja härjaammumise eest ning neab: "Kadugu tüdrukute häbi ja härgade kasv!" Tori põrgust põgenema aetud kurat poob enda ise Tohera Kuradimännikusse seitsmeharulise männi külge.
Heaks näiteks rahvaluuleliikide piiride ähmasusest on muinasjutud, mille tegevuspaik on muistendipäraselt konkretiseeritud. Muinasjutumotiiv vanapagana silmarohitsemisest rehepapi poolt sulatinaga on selliseks hiliseks muistendiks muutunud Rõuges ja Urvastes, vanapaganad on suure valuga jooksnud Sänna Juudajärve sohu ja Urvaste Ess-sohu.
Liivast köit keerutada on vanapagan katsunud Vigalas Koika mäel. Liivast (või aganaist) köiekeerutamise motiivi leidub ka lauludes ja kratimuistendites. Vaskna järve on Ants jätnud nööriga kokku kiskumata, kui vanapagan tõi talle viis katlatäit kulda, vanapagan tahab Antsu tappa Kasaritsa Kunnimäe all.
Vanapagana nime kujunemise küsimust on ammu uuritud, lõplikule selgusele pole siiani jõutud. Vanapagan on kõige sagedamini esinev nimetus. Hiiulugudesse on kohati tunginud kuradi nimi koos selle sünonüümidega ning vastupidi - osas kuradijuttudes on tegelase nimeks eufemistlikult vanapagan. Nimedest esinevad vanapaganalugudes veel kurivaim, saadan, sarvik, vana, juudas, vanajuudas, vanakurat, vanakuri, vanapapa, vanapoiss, vanasaadan(as), vanasarvik, vanasarviline, vanasõge, vanatont, vanatühi, vanarauk, vanaõel, vanaõelus, tont. Tont (ka vanatont) kuulub sagedasemate nimede hulka ning mitmed vanapaganaga seotud kivid kannavad sageli näiteks Tondikivi nimetust. Kohanimedega seostub ka juudas (näit. Juudapedäs). Üksikutes tekstides esineb pagan, sorts, paha vaim, hingevainlane, põrgupapa, vanatosnak, õelus jt.
Rahvapärase seletuse ühe näitena olgu siinkohal esitatud A. Kitzbergi kiri Jakob Hurdale 1889. a.: Kas olete selle peale tulnud, mis tähendus sõnal "vanapagan" võib olla, kes alati põrguhaudades, kuristikkudes jne. elasivad? Mina arvan: vanapaganad olivad vanad eestlased, kes ristiusku vastu ei võtnud ja üksikutesse kohtadesse ära põgenesivad. Nemad ehk tegivadki seal veidraid tempusi, et neid oma urkades rahule pidi jäetama. Siis üteldi esiotsa: "seal elab üks vana pagan (kes kristlane ei ole), pärast tegi luule ja ebausk vanapaganast kuradi. (KM KO F 43, M. 9: 52).
Pagan-sõna peab Oskar Loorits vanavene keelelaenuks, mis jõudis misjonäride vahendusel meie kultuuriruumi ja on tuntud kõigil balti-läänemeresoome rahvail. See väide on käibetõena olnud kasutusel tänapäevani, kuigi on äratanud ka kahtlusi (Annist, A. & Moora, H. 1965. Teos eesti rahvausundi uurimise alalt. Keel ja Kirjandus, nr. 8, lk. 503). Pagan (ladina paganus 'külaelanik, maamees') mittekristlase tähenduses on tuntud paljude Euroopa rahvaste keeltes. Ants Viires peab nimetust vanapagan suhteliselt hiliseks ja viitab, et pagan kuradi tähenduses ilmus trükisõnasse alles 1818. Ta arvab, et nihke kuradi suunas põhjustas sõna kasutuseletulek nõrga vandesõnana; liitsõna vanapagan tekkis aga alles 19. sajandi jooksul, saanud lisatõuke rahvaraamatutest (Viires, A. 1989. Kui vana on vanapagan? Keel ja Kirjandus, nr 9, lk. 542-551).
Kuradi-nimetuse tekkimine on lingviste ja folkloriste huvitanud rohkem. 1918. a. etümologiseerib A. Saareste artiklis "Kurat": kurat < kurjatti = kuri (Saareste, A. 1918/9. Kurat. Eesti Kirjandus, lk. 242-245). M. J. Eisen iseloomustab kuradi iseloomu Stahli "Leyen Spiegelis", et see on kirikliku õpetuse kurat, autori arvates vägevam kui 20. sajandil (Eisen, M. J. 1925. Stahl, kurat ja Kalev. Eesti Keel, lk. 35-39). Kurat on erutanud ja ergutanud veel teisigi sõna võtma. 1927. a. tekkis poleemika. J. Mägiste süstematiseeris ja seletas keeleajalooliselt vandesõnadena esinevaid kuradinimetusi. Nimed on jagatud viide alajaotusse: 1) vandumised jumaluse nime juures; 2) kristlikust kirikuterminoloogiast võetud nimetused; 3) naaberkeeltest laenatud nimed; 4) kuradi asukohta märkivad nimetused; 5) kuradi omadusi iseloomustavad sõnad (Mägiste, J. 1927. Läänemeresoome keelte kuradinimestikust. Eesti Keel, lk. 66-84). Samal aastal refereeris M. J. Eisen artiklis "Kuradi sünonüümid" Mägiste lühiuurimust ja lisas uusi nimetusi (Eisen, M. J. 1927. Eesti Kirjandus, lk. 216-221.) L. Kettuneni "Eesti kurat, liivi kure" (Eesti Keel 1927, lk. 84-89) võtab kokku kõik eelnevad seisukohad kuradi etümoloogia küsimuses. E. Ahrens, J. Hurt ja V. Reiman on pooldanud etümoloogiat kurat < kura = pahem. Sellele seisukohale jõuavad oma artiklites ka J. Mägiste ja O. Loorits (Loorits, O. 1927. Liivi rahva usund. II, lk. 149 jj.). L. Kettunen asub aga A. Saareste seisukohale, võttes tuletamisel lähteks sõna kurja, tähenduses paha. Kompromissvõimalusena jäädakse sõna kura juurde tähenduses pahem või saastane, roojane, mis võib olla kaasa mõjunud või võib esineda etümoloogilises algühenduses kurja-sõnaga. Tuletamine sõnast kurja (kuri, paha) on kõige tõenäolisemana jäänud kasutusele tänini.
Hiidude üksteisega asendumisest kirjutas juba 7. (19.) dets. 1865. aastal Kreutzwald. Käesolevas väljaandes kasutada olnud materjali põhjal võib väita, et meie hiiud ei ole jõudnud diferentseeruda, ehkki see protsess oli alanud. Kindlasti mõjutasid seda trükised, eeskätt "Kalevipoja" ja "Suur-Tõllu" ilmumine. Üldtendentsina on Kalevipoeg ja Tõll arenenud edasi positiivse vägilase, vanapagan aga negatiivse hiidvägilase suunas, asudes ühtlasi võitlema Kalevipoja ja Tõllu vastu.
Paljusid muistendites nimetatud ja täpselt kirjeldatud kive või muid loodusmoodustisi enam ei leidu; ka vanapaganaga seotud kive on lõhutud ehituste jm. tarbematerjaliks. "Juudakivi asunud ühe Urvaste mäe otsas, mida nüüd kutsutakse Juudamäeks. [---] Praegu seda kivi enam ei ole, sest tulnud üks mees ja [viinud] kivi endale veski ehitamiseks" (ERA II 243, 213 (51) < Urvaste khk., ja v. - Urvaste algkooli VI kl. < Matli Roosbaum, 64 a. (1939)). Paljud kinnismuistised on aga hävinud just 1960.- 1970. aastate intensiivse maaparandustöö tulemusena, näit. niidukaared Ilplas.
Uskumuse taandumine ei põhjustanud lugude hääbumist. Vanapagana- ja nendega segunenud kuradi-muistendid olid veel kaua pärast oma klassikalise õitseaja lõppu küllalt elavalt käibel. Ka vennastekogudused ei suutnud hiiulugusid rahva teadvusest välja juurida. Näiteks Urvastes, kus oli üks hernhuutlikke keskusi, võitles pastor J. C. Quandt 18. saj. lõpul rahvauskumuste ja -kommete vastu ohvripaikade hävitamisega. Siiski on Urvastes vanapagana-muistendid kuni viimase ajani tuntud. Kahtlemata on muistendid – nende seas siis ka vanapagana-muistendid – kaotanud palju oma kunagisest populaarsusest.
Muistenditega seotud kohtade vastu tuntakse huvi nüüdki. Unustamist pärsib kodu-uurimine, mille tulemusena tutvustatakse muistendeid ja nendega seotud kohti nii suusõnaliselt (ekskursioonid) kui ka kirjalikult (tahvlid vastavates paikades, trükisõna). Muistendit kasutatakse kui rahva kunstiloomingut. Kahjuks käib selle positiivse tegevusega kaasas individuaalsete väljamõeldistega rikastatud pseudofolkloor.
Lisagem Kalevipoja- ja Tõllu-muistendite juures kirjeldatud jutustamistavadele, et vanapagana-lugusid, eriti hiiumuistendite kontaminatsioone usundiliste muistenditega, võidi rääkida ka didaktilistel eesmärkidel ja seda siis juba igapäevases elus ja väga vähestelegi kuulajatele.
Hiiumuistendite vorm on üldiselt lihtne. Teema arendus on kokku surutud, konspektiivne. Kondenseeritus võib olla tingitud nii konspekteerivast üleskirjutamisest kui ka esitustavast. Üldiselt ei erine vanapagana-muistendid millegagi muudest hiiumuistenditest. Muistendi sõnastuse lakoonilisus on tingitud seletamise ja õpetamise funktsioonist, mis ei nõua jutu pikemat väljaarendamist. On päris ühelauselisi konstateerivaid teateid kõrvuti pikemate, detailselt väljatöötatud juttudega. Viimastest võib oletada muistendi esialgse funktsiooni tuhmumist ja asendumist kunstikavatsusliku esitusega. Suhteliselt rohkem on selliseid tekste üles kirjutatud Kagu-Eestist, mis tuleneb sealse jututraditsiooni omapärast ja iseloomust.
Ühelauseliste tekstide puhul võib olla tegemist muistendisüzhee unustamisega. Selline konstateering võib aga olla algupärane. Traditsiooniliselt ei esitata muistendit täielikult sellisel juhul, kui arvatakse kuulajaid seda isegi teadvat või tahetakse kuulajat panna lühikese viite abil lisainformatsiooni küsima. Alles jutustama nurumine viib täieliku teksti jutustamisele. Kui küsitleja piirdub esimese versiooniga, ongi käes ühelauseline konstateering.
Kõiki meie rahvaluulekogudes leiduvaid tekste ei saa pidada rahvapärasteks. 19. sajandi lõpupoolel alanud vanapagana-juttude trükkimine on mõjutanud peale nimetuse ka üksikute motiivide populaarsust ja kujundanud nende ilmet, nii et praegu on juba väga raske esialgset kuju selgitada. P. Süda "Suur-Tõll" on kindlasti mõjutanud lugusid Tõllu ja vanapagana omavahelistest võitlustest. Võib täheldada M. J. Eiseni muistendiväljaannetes trükitud hiiulugude variantide rohkust. Avaldatud muistendid toetavad seega rahvatraditsiooni.
Huvitav on jälgida muistendi ümberkujunemist trükiteose mõjul. 1892. a. peale on meie rahva lugemislaual pidevalt A. Kitzbergi "Maimu". Selles jutustuses väidab kirjanik Mäkiste põrguhaua kohta, et koopas elas mitte vanapagan, vaid hoopis sakslaste eest põgenenud eesti vanem, kes ise soodustas oma elukoha kohta vanapaganast kõnelevate juttude tekkimist. 1961. a. üleskirjutusi jälgides näeme, et trükitu on rahvajutu asemele tungimas või moodustab sellega huvitavaid kontaminatsioone. Siinkohal mõned näitetekstid: Mäkiste mäe sees on üks koht, üks koobas, üteldi, et Vanakuradi koobas. Seal on ta kivisid kandnud ja teed teinud ja ... Aga ma ei ole selle sisse enam uskunud pärast seda Maimu-raamatu lugemist. (RKM II 104, 169/70 (2) < Karksi < Mari Liiv, 80 a. (1961))
Kunagi, kui Maimu siin oli, siis oli see [Põllemägi] ta põllest maha kukkunud. Põllepaelad olid katki läinud või. Kas te "Maimut" lugenud olete? Seal sees on ju." (RKM II 104, 246 (1) < Karksi < ca 45 a. naine (1961)).
Karksi kiriku taga, edasi minna mitu mäge, oli ühe mäe all õõnsus, nii et inimene sai parasjagu käpuli käia. [---] Seda auku nimetati rahvasuus põrguhauaks. Pidi olema ühe eesti rahva vanema pelgupaigaks. Tõine niisugune õõnsus peab olema Mäkiste all. Sääl pidi tõine eesti rahva vanem ennast peitma ja siis olid vastamisi levalapit (see on leiva ahjupanemiseks puust lai labidas) vahetanud. See vahemaa pidi olema vett täis. Niiviisi räägiti ... (EM KO 92, 226/7 (3) Karksi - Mari Sarv < Ann Toompalu, Peeter Ereline, Edgar Laane (1956)).
Vahel on traditsioonilised rahvajutud põimitud isikliku fantaasiaga nii, et kogu teksti rahvapärasus kaob. Mõned üleskirjutajad (H. Karro, A. Suurkask) on süstemaatiliselt rahvapärast materjali muutnud. Sellele on kommentaarides tähelepanu juhitud. Tekstide lõpliku väärtuse ja geneesi selgitamine jäägu aga uurijate ülesandeks.
Ellen Liiv, redigeeris Mare Kõiva