211. MAAPINDA KUJUNDAVAD PÕLLUTÖÖD

[Hiid Kalevipoeg künnab]

A.
Nach der Volkssage hat der Kallewepoeg solche Flecke mit einem hölzernen Pfluge gepflügt, dass von der Zeit kein Gras auf ihnen wächst. Dieser bösartige Riese stellte auch dem weiblichen Geschlechte nach, bis ihn — hier greift christliche Mythologie wunderlich ein — Christus ergiff und in einen Morast stürzte, aus dem er sich aber wieder aufraffte. Christus stürzte ihn dann endlich in einen Strom und verwandelte ihn in eine Fischotter.
J. H. Rosenplänter, Beiträge IX (1817), lk. 58—59 < Kadrina — A, F. J. Knüpffer.
[TÕLGE.]
Rahvamuistendi järgi on Kalevipoeg selliseid paiku1 [s.o. möllikuid] puuadraga üles kündnud, nii et sellest ajast peale neis kohtades enam rohtu ei kasva. See paha loomuga hiid kiusas ka naisi taga, kuni — siin lööb kristlik mütoloogia imelikult sekka — Kristus ta kinni võttis ja soht paiskas, millest ta aga jälle välja rabeles. Kristus paiskas tema siis lõpuks jõkke ja moondas saarmaks.
Ka: J. Jõgever, Saja aasta eest. EKirj. I (1906), lk. 162; F. Tuglas, Põrgu väravas. Kriitika I (1935), lk. 176.
Vt. ka muist. 223 A.
------------------------------------------------------------------------------------------

1
Knüpffer annab seletuse eestikeelsele sõnale mõllik (möllik), et see on viljatu maa, kõrbenud valge savimaa, mis ei taha kasvatada mingit rohtu.
------------------------------------------------------------------------------------------

B.
Anmerkung
Bei den Ehsten erzählt man von einem Sohne Kalewa's (kallewe-poeg), dass er grasreiche Landstriche mit einem hölzernen Pfluge durchfurcht habe, und dass seit der Zeit auf ihnen auch kein Grashalm mehr wachse. Dieser bösartige Riese stellte auch dem weiblichen Geschlechte nach.
2
J. H. Rosenplänter, Beiträge XIV (1822), lk. 102. Kalevipoeg, Löwe tõlge, lk. 291.
------------------------------------------------------------------------------------------

2
Kr. J. Peterson kirjutab seda märkusena seletuse juurde «Soini».
------------------------------------------------------------------------------------------
[TÕLGE.]
Eestlaste juures jutustatakse ühest Kaleva pojast (kallewe-poeg), et ta rohtrikkad maatükid puuadraga läbi kündis ja et sellest ajast peale seal enam ühtegi rohtkõrt ei kasva. See paha hiid ajas ka naisi taga.
3
------------------------------------------------------------------------------------------
3
Märksõna Kaleva all kirjutatakse: «Kaleva. Samuti hiid, ohtlik ja tugev. Ta oli isaks kaheteistkümnele teisele hiiule, kelle nimed enamikus on ununenud. Muistendi järgi üritasid nad Herkulese-töid. Mõõtmatud aasad niitsid nad maha näit. ühe ööga. Paljud lossid on nende poolt ehitatud. Kümme miili ida pool Kajaani (Cajane-burg) ehitas Hiisi — üks kaheteistkümnest pojast — ühe lossi soo keskele. Võib juba kujutleda selle lossi suurust, kui arvestatakse, et kiviastmed selles üle sülla üksteisest eemal seisid. Üks Soome kuningas vallutas nende Kaleva poegadega kogu Venemaa. Kogu kaljumassid olevat nende ja nende naiste poolt üles kuhjatud. — Kõige tuntum neist poegadest oli Soini.
Tal oli oma lisanimi Kalki. Kui ta oli kolm päeva vana, rebis ta puruks oma mähkmed, millest järeldati, et ta kunagi saab tugevaks meheks. Siis müüdi ta Karjala sepale nimega Köyrötyinen. Siin pidi ta tegema kõigepealt lapsehoidja tööd, aga — ta torkas tema hoolde usaldatud lapsel silmad välja ja sõi need, siis surmas ta lapse ja põletas hälli. Sellest kõneleb vana laul «Se kalki Kalevan poika».» Tema isand laskis seepeale tal oma aiad, põllud jne. tarastada. Aga — uued vembud! Ta võttis terved kuused aiapostideks, niisamuti ka männid, mis ta madudega läbi põimis. Siis pidi ta karja metsa ajama. Majaemand küpsetas leiva, pani sellesse kivi ja andis selle toidu talle teele kaasa. Sellest sai Soini nii vihaseks, et ta karud ja hundid välja kutsus, kes karja maha murdsid. Regivärss kõneleb sellest nii: «Panni karrut kahleisiin...» (Vt. Beiträge XIV (1822), lk. 99—100.)
J. F. Rosenplänter, Beiträge XIV (1822), lk. 99—100.
----------------------------------------------------------------------------

C
.
Er [= Kalevipoeg] hatte ein riesiges Pferd, mit welchem er auf den Borkholmschen Bergen ritt, und wohin das Pferd trat, da blieben tiefe Spuren im Boden, welche noch zu sehen sind. Eben so zeigt man noch die Löcher von seinen Sprüngen, als es ein Mal an den Füssen gefesselt war. Mit seinem Pferde hat er an verschiedenen Stellen das Land aufgepflügt. Die «mõl'likud» (unfruchtbare Stellen mit grauem Thon) sind durch das Pflügen mit einem hölzernen Pfluge entstanden. Den Sumpf Arnikusoo, zum Gute Udrich gehörig, soll er ebenfalls gepflügt haben; dort sind Rasenhügel mit grossen, breiten Löchern dazwischen, seines Pferdes Spuren, und dort soll ein Mal ein ungeheures Hufeisen gefunden sein. Als es gestorben war, breitete KEalevipoeg] dessen Haut aus, und davon entstand das sumpfige Uferland (luht) im Gebiete des Gutes Asema; der maksa-mägi (Leberberg) im Kirchspiel Simonis bezeichnet die Stelle, wo die Leber liegen blieb.
F. J. Wiedemann, Aus dem inneren und äusseren Leben d. Ehsten, lk. 422. Vt. ka: ERA II 279, 586/8 (10) < Kadrina, Saksi v., Aruküla — J. A. Reepärg (1940).
Vrd. muist. 219 B.
[TÕLGE.]
Temal [== Kalevipojal] oli hiigelhobune, kellega ta ratsutas Porkuni mägedes, ja kuhu hobune astus, sinna jäid maasse sügavad jäljed, mis on praegugi veel näha. Samuti näidatakse auke tema hüpetest, kui ta kord oli kammitsasse pandud. Oma hobusega on ta maad mitmest kohast kündnud. Mõllikud (hallist savist viljatud kohad) on tekkinud kündmisest puuadraga. Arnikusood, mis kuulub Udriku mõisale, olevat ta samuti kündnud. Siin on murukünkad suurte laiade aukudega nende vahel, mis on tema hobuse jäljed, ja sealt olevat leitud kunagi suur hobuseraud. Kui ta [= hobune] oli surnud, laotas Kalevipoeg tema naha laiali ja sellest tekkis soine luht Assamalla (Asema) mõisa piirides. Maksamägi Simuna kihelkonnas märgib seda kohta, kuhu jäi lebama maks.

212.
A.
Kalevipoja künd Sootaguse külas
Kadrina kihelkonnas olevast Sootaguse külast õhtu poole on üks umbes 1 1/2 versta pikkune ja l versta laiune lagedik. See olla Kalevipoja söömavahe künd. Kõik künd on lage maa, mõned võsud aga kasvavad peal. Hommiku poolt servast on see lagedik siledam kui mujalt (sealt tehakse nüüd heina). See olla Kalevipojast juba üle äästatud. Kõik selle künniga ja äästamisega pole Kalevipojal enam aega läinud, kui aga üks söömavahe .
E 34826 (6) < Kadrina, Hõbeda v. — A. C. Kivi < Jaan Rumberg (1897). Vt. muist. 219 ja 223.

B.
Kadrina kihelkonna kesk- ja lõunaosas teatakse näidata mitmeid kohti, millega on seotud traditsioon Kalevipojast. Nii näidatakse Undla vallas Sootaguse küla lähedal olevas soos Kalevipoja künnivagusid. Ühe söögivahe kündi on umbes 7—8 dessatini. Kündes väsinud hobune ära, Kalevipoeg rakendanud ta adra eest lahti, sidunud kammitsasse ja lasknud sööma. Kuid hundid hakkanud hobust taga ajama. Viimane põgenenud läbi Undla ja Saksi valdade kuni Porkunisse, Assamalla soht. Seal saanud hunt hobuse kätte ja murdnud maha. Assamallas olevat praegugi näha Kalevipoja hobuse verine nahaase — hobusenaha-kujuline madalam koht, kus kasvavat punakas rohi. Samas ligidal Maksamägi — olevat tekkinud hobuse maksast. Undla soost kuni Assamallani on märgata paaris asetsevaid lõhke maapinnas — need olevat Kalevipoja hobuse jäljed, kes kammitsasse seotuna püüdis põgeneda huntide eest.
L. Vilmre, Ajaloolisi traditsioone Kadrina kihelkonnast 1931. a., lk. 44—45 (KM KO
).
Vrd. Kalevipoja hobuse jäänused, muist. 268; Org Võnnu ja Kambja vahel, muist. 223.


C
.
Undla soos on Kalevipoja künnivaod. Ühe söögivahe künd olevat 7—8 dessatini. Hobune väsinud ära, Kalevipoeg sidunud hobuse kammitsasse sööma. Hunt hakanud hobust taga ajama. See jooksnud kuni Lassinurme (?) soht, seal saanud hunt ta kätte ja murdnud maha. Verine nahaase olevat praegugi näha. (Soos kasvavat punane rohi hobusenaha-kujulisel maalapil.) Kammitsas hobuse hüppamisest jäänud paarisaugud.
ERA II 33, 243 (6) < Kadrina, Undla v., Võduvere k. — L. Vilmre < Kaarel Neuhaus (1931).
Vrd. Kalevipoja hobuse jäänused, muist. 267 jj.

213.
[Neeruti künnivaod]

A.
Neeruti mägede vahel leidub Kalevipoja künnivagusid, mis on nii suure adraga küntud.
ERA II 216, 284 (6) < Haljala, Vihula v., Koidu k. — H. Tensau < Oto Esna, 19 a. (1939).
Vt. ka muist. 223 A.

B.
Kadrina kihelkonnas Neeroti mägedes olla Kalevipoeg ennemuiste kündnud. Kündmise vaud olla seal mägedes veel praegugi tunda.
E 34826 (7) < Kadrina, Hõbeda v. — A. C. Kivi < Jaan Rumberg (1897). Vrd. muist. 268 E.

C.
Sadulamäe nimesaamine on Kalevipojast pärit. Nimelt et Kalevipoeg oma hobuse sadula künnivao peale pannud ja jäänudki sinna. Ta on ka päris sadula moodi.
ERA II 216, 519 (7) < Kadrina, Undla v., Võduvere k. < Neeruti as. — K. Viese < Jaan Viese, 46 a. (1939).

D.
Sääl ümbruses asetsevad Neeruti mäed ongi need Kalevipoja künnivaod, missuguse kuju ka praegu maastik annab.
Kalevipoja künnivagudest on tähtsamad: Tarvanpää kindluse mägi, Rista-, Pikk-, Valgeristi-, Kuuse-, Pohla-, Ämma-, Sadula-, Nuuskaugu-, Nõgeseaugu-, Liiva-, Rebase-, Neetaugu-, Paater-, Ussimägi, Emmumägi ja Ratasmägi.
ERA II 216, 515/6 (la) < Kadrina, Undla v„ Võduvere k. < Neeruti as. — K. Viese < Jaan Viese, 46 a. (1939).

E.
Pikkmägi on Linna- ja Sadulamäe vahel asuv künnivagu. Ta on hiiglapikk teiste mägede kõrval, sellest ka oma nime saanud.
ERA II 216, 517 (3) < Kadrina, Undla v., Võduvere k. < Neeruti as. — K Viese < Jaan Viese, 46 a. (1939).

F.
Kalevipoja künnivaod on Neerutis, Sadulamäe on teinud oma hobuse sadulast.
ERA II 114, 198 (3) < Tallinn < Kadrina — R. Põldmäe < K. Lettner (1935).
214.
[Kalevipoja künnivaod Kadapiku ja Tapa vahel]
Kalevipoja künnivaod olevat Saksi pool, Kadapiku külast Tapa poole. Adrajäljed algavat tee äärest Pondri talu juurest. Nende peal ei olevat ennem kasvanud metsa, nüüd juba olevat. Olevat 10—12 m laiad. Ema käinud seal karjas ja öelnud ikka, et käib Kalevipoja vagudel.
EKRK I 2, 387/8 (l) < Väike-Maarja raj., Piisupi k. — A. Riis < Vaike Aasberg, 22 a. (1951).

215.
[Kalevipoja künnimaa]
Kadrina kihelkonnas Neeruti ja Udriku valla piiril Valgeristi mäe kõrval raudtee poolt minnes pahemat kätt on Pikasoo soo, mille kohta räägitakse, et see soo tervena olevat Kalevipoja hobuse magamisase. 50 aastat tagasi oli see soo olnud ilma puudeta, samuti ka Valgeristi mägi, kust väga selgesti paistnud hobusekujuline soo. Valgeristi mäest edasi minnes tulevad mäed kannavad kõik Karuaugu mägede nime, kuid igal mäel on veel eri nimetus. Ühest Karuaugu mäest, ja nimelt Kahejärve mäelt Võduvere poole minnes, on Orajärve soo, mis olevat Kalevipoja künnimaa. Sääl kündnud Kalevipoeg ühe söömavahe , siis jäänud puhkama. Korraga ilmunud aga kari hunte ja hakanud Kalevipoja hobust taga ajama. Hobuse jälgi olevat Karuaugu mägedes näha. Suures hirmus jooksnud hobune Porkuni poole. Kui aga jõudnud Assamalla külasse, murdnud hundid ta ära ja hobuse maksast jäänud sinna mägi, mis kannab Maksamäe nime.
Mina neid kirjeldatud kohti pole ise näinud, sest praegusel ajal on Karuaugu soodes suur mets, mis väiksem oli vanasti, aga minu ema, kes oma emalt kuulnud seda ja juhatust sai selle kohta, teab küll neid näidata.
ERA II 131, 288/9 (467) <
Tapa < Kadrina, Undla v., Neeruti as. — L. Böckler < Marie Böckler, sünd. 1873 (1936).

216.
[Kalevipoja künnivaod Roelas]
Viru-Jakopi khk. Roela vallas Roela külast algavad piklikud vooremäed. Nad kulgevad idast läände. Nende mägede kohta räägitakse, kui oleksid need Kalevi künnivaod.
ERA II 258, 55 (2) < Simuna, Paasvere v., Rahkla k. — K. J. Õis < Anna Õis, sünd. 1881 (1939).

217.
[Kalevipoja kündmine]
Teisend
Kalevipoeg oli Riiamaa ümber künnud, oli juba korraga Äntus Äbavere mäe ligi. Ta kündis ühe käega ja teisega kiskus kuuski üles. Hobune tahtis kusetada, Kalevipoeg ei anna hobusele aega, sunnib teda taga. Hobune astub adra ees edasi ja laseb ikka sorts ja sorts. Sest siginesivad Äntu järved (mis praegu on olemas). Kalevipoeg künnab edasi ja kisub kuuska. Jumal tuleb juure ja ütleb:
«Jõudu! Mis sa teed nüüd?»
Kalevipoeg kostab:
«Koerastan kanepid.»
Kalevipoeg tegi hobuse lahti, pani sööma ja risti raudkammitsasse, heitis ise puhkama. Sel ajal tuli põrguhunt, tahtis hoost ära süüa, kihutas teda taga kuni Assamale, kus ta hobuse ära sõi, ja Assamalla luht on hobuse nahk. Kalevipoeg kihutas hunti taga, kuni põrgu ukse juures sai ta hundi ligi. Seal pidi ta hundile rusikaga virutama, aga hunt kargas eest põrgusse, kuna Kalevipoeg käe põrgu uksepiidasse raksas, kuhu ta kinni jäi ja tänapäevani ust hoiab, et kurat välja ei saa.
E 42003 < Väike-Maarja, Porkuni v. — J. Elken < Jakob Kuusler ja Juhan Ventsel (1901).
Vt. ka: H II 11, 696/8 (6) < Väike-Maarja, Vao v., Kiltsi — K. Roost (1889); EKRK I 2, 375/6 < Väike-Maarja raj. — A. Riis (1951).
Samuti: M. J. Eisen, Mis teadis rahvas. EKirj. VI (1911), lk. 325—326; M. Veske, Kalevipoja juttude lisad, lk. 127.
Vrd. Kalevipoeg põrgu väravas, muist. 357—360; ka muist. 222, 268.

218.
[Kalevipoja kündmine]
Kalevipoeg kündand ja pand hobuse kammitsasse söödile sööma. Hundid ajand kammitsas Kalevipoja hoost Assamalla külast Viitnale taga, kus nad ta maha tõmmand ja ära söönd. Koht, kuhu hobune maha kukkund, Kalevipoja hobuse vere soo, on hobuse keha moodi punase maake veega sooauk, nagu ka Maksaauk, kuhu maks kukkund. Kalevipoja hobuse jäljed, ümmargused, 5 jalga laiad, 3 jalga sügavad, 3 sülda ühest-teisest eemal. Augud käivad üle terve Jõepere maa. Ka vaud on järel.
ERA II 198, 117/8 (161) < Haljala — H. Länts. Vrd. Kalevipoja hobuse jäänused, muist. 266 jj.

219.
[Soo kündmine]

A.
Kalevipojast
Kalevipoeg künnud Sinijärve sood, see on praegu üsna lage soo, mättad inimese rindu kohe ridas nagu künnivaod muistegi. See soo on versta 6 ära Kadrina kirikust lõuna pool.
Kalevipoeg pannud pääle kündmise hobuse sööma soo ääre. Paale selle tulnud hundid, kui Kalevipoeg ära läinud, hakkanud hobust taga ajama Neeruti mäge mööda. Seda mäge olla 8 versta pikuti. See mägi algab Sinijärve soo äärest pääle. Sääl, kus hundid hobuse kinni saanud ning ära murdnud, nimetakse Maksamäeks. Üleüldse on see küll kõik Neeruti mäe ahelik. Siis see mäe lähidal, Assamalla küla otsas, kus hobune söödud, hobuse nahaaset olla 2 versta, heasti suur luht, hein kasvab sääl pääl. Augud on mäge mööda, mida Kalevipoja hobune Assamalla luha lähidale huntide eest põgenedes mäe sisse vajutanud, kui kinnivaonud kardulikooba augud. (Mõnede arvamise järele on vanast sõja ajal need augud tehtud.)
Keegi teine täädis jutustada, et Kalevipoeg olnud jumala ristipoeg. Ja et Kalevipoeg kannud niisugusi okkalisi riidid kui siili nahk. Ning et temal imekange hobune olnud, kui ta sellega vao künnud, pole sääl enam siis midagid kasvanud, künnud nii sügavalt. Lubanud ilma kõik nii sügavalt ümber künda, aga põrguhundid olla hobuse ära murdnud. (Vist kuradid.)
1
E 42067/70 < Rakvere, Kloodi v. — J. Laarmann (1901). Vrd. Kalevipoeg põrgu väravas, muist. 357 B; Kalevipoja hobuse jäänused, muist. 268.
------------------------------------------------------------------------------------------
1 Palun seekord nii vähesega leppida. Mul on muud materjali, nii et ma ükskord üks suurem saadetus tahan saata. Kalevipoja kohta ma seekord rohkem ei ole kuulnud. — Üleskirjutaja märkus.
----------------------------------------------------------------------------

B.
Kalevipoeg künnab põllu sooks
Kord oli Kalevipoeg Virumoal Kadrina kihelkonnas rahvaga riidu läind maksude pärast. Rahvas vihastand viimaks Kalevipoja ära koguni. Kalevipoeg last Hiiu seppa omale suured sahad teha ja künd siis oma suure hobusega Kadrina kihelkonnas hulk põllumoad sooks ja konnadelle eluasemeks ümmer. Õhta pand Kalevipoeg oma hobuse heinamoale kammitsesse sööma, et siis hobune ei soa kaugeile ää minna. Üks kuri nõid lausund suure karja hunta metsest valla Kalevipoja hobuse kallale. Hundid hakkand kammitses piast hobust taga aama.Simuna kihelkonnas old liivane ja pehme moa, hobune hüppand kammitses piast suured liiva määd ja orud ülesse, mis paergu Veike-Maarja kihelkonnas Rakke küla juures näha on. Laekvere küla juures väsind hobune ära ja hundid murd sinna Kalevipoja hobuse ära. Veri joost sinna Laekvere küla heinamoade piale laiali. Ja see koht heinamoad kasvatama tänapäävani hiad heina. Hundid põle jõund hobuse kopsu ära süüa ja kops jäänd sinna metsa maha ja kasvand pärast määks, mis nüüd Kalevipoja hobuse kopsu määks hüütama. Vaata, kus oli hobune ja kus oli koa mees!
H H 39, 706/7 (684) < Koeru, Vaali v. — H. A. Schultz (1892). Vrd. muist. 211 C.
C. (Kalevipoeg künnab põllumaad sooks.) H II 13, 450/6 (3) < Koeru — H. A. Schultz (1890).

220.
[Sirtsi soo]

A.
Sirtsi suo, umbes 12 versta igapidi, piab Kalevipoja küntud olema. Ta künd seda ikka ühe söömavahega ära, ise üöl: «Ega sie suur asi olä vabadiku kapsaaed.» Mööda minnes tähendan seie vahele, et rahvas ütleb Sirtsi suo pial vanatüdrukute võlla olema. Pidada suur kõver kask olema. (See on muidugimõista nali.)
H II 46, 491/2 (4) < Rakvere, Kloodi v., Paatla k. — J. Lilienbach (1892) — E 8304/5 (6) < Rakvere, Kloodi v. — J. Lilienbach < Mart Treial (1892). Trükitud: M. J. Eisen, Endised jõumehed, lk. 18—19 (17).

B.
Sirtsi soo
Kalevipoeg tuli Narvast, lauakoorem seljas. Sirtsu soos on üks mees Vanapaganaga kimbus ja palub Kalevipoega appi.
E 42002 (2) < Väike-Maarja, Porkuni v. — J, Elken < Mart Eiskop (1901). Vt. Laudade kandmine, muist.
334—336.

C.
Sirsu soo algus on Rakvere kreisis Roelas. Üks ots tuleb Viru-Kabala jaama ligidale.
Kalevipoeg olema sealt läbi läind. Ja olema kaks tosinat laudu selga võtt. Nii tugev mees old. — See võis ikke üks karu olla.
ERA II 36, 469 (68) < Pilistvere, Imavere v., Taadikvere k. — R. Viidebaum < Kaarel Naarits, 80 a., ja Ann Naarits, 70 a. (1931). Vt. Laudade kandmine, muist. 334—336.

221.
Kangrude väli ehk Kalevi väli
Kangrude väli on Karja kihelkondas Leisi kroonumõisa karjamaal. Seda on enne Kalevi väli kutsutud, aga kord on sääl üks kangru maja paale selle olnud, kus murueide tütred kangast on kudunud. Sestsaadik on tema Kangrude nime saanud. Tema on Leisi õigeusu kiriku juurest üks verst lääne pool alla madaliku poole minna üle põldude. Sellest, et tema enne Kalevi väli on olnud, räägib rahvas nii: Kalevipoeg või vana Kalev ise hakanud noort hobust õpetama, pannud mere ääres oma adra maha ja tahtnud üle Saaremaa ühte suurt vagu ajada. Hobu aga ei käinud õigest, vaid liiga jõuga. Viimaks katkenud veel ohi ära, nõnda et hobu senna läinud, kuhu ta on tahtnud. Viimaks läinud ka adra vannas (nagu seda Saaremaal kutsutakse) katki, palja adrapea-puu otsaga läinud ta veel seni, kui see ka viimaks katki läinud ja kure ots veel Kalevi peuse jäänud. Selle viskand tema senna maha ja ka vagu jäänud senna seisma. Sellest on ka see heinamaa, mis praegu Kuresooks hüütakse, oma nime saanud. Kalevi vagu kaudu hakanud vesi jooksma ja saanud nime Kalevi jõgi, aga viimaks on tema nime saanud Suurjõgi, sest et ta kõige suurem säel kihelkondas on, mida ta ka veel praegus kannab. Mere äärest hakates on jõgi õige suur ja sügav, läheb aga ikka korrast väiksemaks, kuni ta Kuresoose hoobis kui väike ojakene ära kaub.
Kalevil olnud aga Kangrute väljal kapstaaed. Lambad olla ikka kapstad ära söönud. Kord ajanud Kalevipoeg lambad kapstast ära üle oma vau, kust praegus üks madalik või lohtkoht üle välja käib ja kutsutakse veel praegus lammaste rada. See läheb üle Suurejõe kuni teinepoole jõge Kartu või, nagu seda metsa enne on nimetud, Krõõtu kuusik. Sest et Krõõt selle lammaste omaniku nimi olnud, saanud ka kuusik, kuhu Kalev lambad ajanud, nimeks Krõõtu kuusik, mida aga hiljemine ja praegus Kärtu kuusik nimetakse.
EKS 4° 5, 12 (6) < Karja — V. Mägi (1888).
-----------------------------------------------------------------------------
1 [Käsikirjas segane.]
-----------------------------------------------------------------------------

222.
A.
Kuidas Kalevipoeg endale hobuse sai ja sellega kündis
Ennemuistene jutt
Kalevipoeg tahtnud endale hobust saada, aga pole kuskilt niisugust tugevat looma leidnud, kes teda oleks jõudnud kanda.
Kord saanud Kalevipoeg ühe Hiiumaa mehega kokku, kellel hea tugev hobune olnud. Kalevipoeg pannud käe hobuse turja peale, et kas hobune ka teda kanda jõuab, aga niipea, kui Kalevipoeg hobusele käe turja peale pannud, siis langenud hobune põlvili. Selle peale öelnud siis Kalevipoeg: «Ei see loom küll mind kanda jõua, see vaob jo minu käe all põlvili.» Hiiumaalt läinud Kalevipoeg Saaremaale vaatama, et kas sealt ehk vahest niisugust hobust võib leida, kes teda kanda jõuab. Ka Saaremaa käinud Kalevipoeg ühest nurgast teisi läbi, aga sealt pole ta ka sarnast hobust leidnud. Meeletusas tulnud Kalevipoeg Saaremaalt ära suurele maale. Suurel maal saanud Kalevipoeg ühe mehega kokku, kes temale teadnud öelda, et Vanapaganal põrgus olla hea tugev hobune ja see teda küll vist kanda jõuda. Mehe jutu peale läinudki Kalevipoeg põrgu järele vaatama, et kas Vanapaganal tõesti säärane tugev loom on. Vanapaganal olnud ka tõesti hobune igapidi tugev tükk ja kui Kalevipoeg hobuselle selga istunud, siis löönud ta seljast kõigest natukene nõkku. Vanapagan pole küll hästi seda hobust tahtnud ära müüa, aga et Kalevipoeg talle hobuse eest kõrget hinda pakkus, siis müünud ta ka hobuse viimaks Kalevipojale ära. Kui nüüd Kalevipojal oma hobune oli, siis läinud ta hobusega kündma, et kas loom atra ka vidada oskab. Künnipaigaks valinud Kalevipoeg endale suure paksu kuusemetsatuka, kus ta siis künnud — teise käega hoidnud atra ja ajanud hobust, aga teise käega noppinud ta kõrvalt kuuska ülesse, justkui oleksivad need kapsataimed olnud. Vaud, mis Kalevipoeg siis ajanud, olnuvad justkui mäed.
E 19750/2 (l) < Põltsamaa, Kurista v., Kaavere k. — M. Luu (1895) = H IV 9, 607/10 (1) < Palamuse, Kuremaa v. ja m. < Laiuse, Jõgeva v. — H. Karu < August Lodu (1899).
Trükitud: M. J. Eisen, Teised kodused jutud, lk. 4—5.
Vt. Fr. R. Faehlmanni kõnes jutustatud künnivaod, lk. 81—82.
Vrd. Kalevipoeg põrgu väravas, muist. 359; ka muist. 217.

B
.
Kalevipoeg künnud suure tüki sööti üles, külvanud rukkid peale. Rukki kasvanud väga ilus. Tulnud reheaeg, pannud rehe üles; peksnud, peksnud, aga teri ei ole. Kus on nemad saanud? Kalevipoeg vihastanud sellest ja läinud võerale maale.
E 44345/6 (37) < Kolga-Jaani, Võisiku v, — J. Prooses (1904).

C.
Eks see Kalevipoeg üks rammumees old.
Kus ta ikka kündis, veskikivi oli nupust piitsapeo otsas. Viinaankur oli püksitaskus.
ERA II 38, 330 (3) < Väike-Maarja, Porkuni v., Nurmetu k. — R. Põldmäe < Joosep Kikerpuu, 83 a. (1931).

223.
[Org Võnnu ja Kambja vahel]

A.
Kalevipoja vagu
Võnnu kihelkonnast läheb üks org Kambja kihelkonna piirini. See olevat sedaviisi saanud:
Kalevipoeg tahtnud jõge künda, aga Kambja kihelkonnas murdunud ader katki, jäänud selleläbi pooleli. Praegu jookseb oru põhjas veike ojakene. Mõnest kohast, kust org vähe laiem on, sääl olevat Kalevipoeg hobusele piitsaga löönud nink see on edasi karanud, misläbi laiemad kohad on saanud.
E 25352 (16) < Võnnu — J. Rootslane (1896) == H, Mapp, 408 (19) < Laiuse — H. Karu < keegi mul'k (1903).
Trükitud: M. J. Eisen, Teised kodused jutud, lk. 5—6. Vrd. muist. 211, 212
B, 213, 222.

B.
Org
Jutt oru üle rahvasuus on järgmine: Kalevipoeg tahtnud Luutsna sood kuivaks teha. Selleks siis rakendanud hobuse harkadra ette ja alganud vagu ajama, kuid palava ilma ja parmude tõttu ei saanud hobune vagusasti minna ja läinud jooksma. Org algab Tartu-Räpina postitee Prilli kõrtsi juures peale ja lõpeb Kambja kihelkonna piiril. Kohati on org 4—7 sülda sügav. Pikkust ma praegu ei tea ütelda. Luutsna aga, mida ta kuivatada tahtis, algab Võnnu kiriku all seisvast soost peale ja langeb Emajõkke Kaagvere küla juures. Alguses, mädasoo sees, jookseb kraavi laiusena, aga allpool, Emajõe luures, [on] 3—5 sülda lai.
E 48182/3 < Võnnu — G. Mootse (1911).

C.
Kuidas tekkis org [Kambjas]
Vanasti olnud meie ligidal suur mägi, see olnud veel siis, kui Kalevipoeg elanud. Kalevipoeg läinud sellest mäest mööda, ta ei ole enam jõudnud minna, sest päike olevat tema pea peal kanda olnud ja ta heidanud selle mäe peale magama. Aega läinud tal palju, enne kui saanud magama heidata, sest päike oli pea peal, ja kui ta magama oleks jäänud enne, siis oleks ilm jäänud järsku pimedaks. Kui ta istuma hakanud, siis vajus ka päike allapoole, ja kui pikali lasknud, siis vajunud päike kahe mäe vahele, sest Kalevipoeg oli niivõrd raske, et vajutas mäe kaheks. Nende mägede peale kasvas mets.
ERA II 241, 258 (2) < Kambja khk. ja v. — H. Trossek < vana-vanaema. 81 a. (1939).
Vrd. muist. 280.

D.
Vanapagana künnivagu
Vanapagan ütlenud korra Hansule:
«Hakkame võidu kündma!»
Hans nõus. «Hakkame. Aga mitte praegu!»
«Miks mitte?»
«Minu ader pole veel korras. Niipea kui ader korras, algame võidu kündmist!»
Hans viidab õhtuni aega. Teab, et Vanapagan kukelaulu kardab ja seda kuuldes kohe põgeneb. Vanapagan ei läbene Hanssu oodata, vaid hakkab peale. Rakendab valge hobuse harkadra ette, laseb käia. Künnab nii, et maa müdiseb, linnud kaugele lendavad, jänesed ja rebased tuhat-tulist eemale jooksevad. Hans vaatab, suu lahti, kudas Vanapagana töö edeneb. Vanapagan alustab kündi Kambja kihelkonnas Unipihas. Pöörab seal hobuse Kriimanni poole. Kriimannist edasi Miina mõisani. Vagu lai org, 3—4 versta pikk. Korraga Miina mõisa ligidal kukk laulma. Vanapagan, künd künniks, paneb plagama. Ei tule teisel päeval enam tööd jätkama. Vagu pooleli on ja pooleli jäi. Hans ei alustanudki kündmist. Vanapaganaga kokku saades Hans ütlema: «Miks sa töö pooleli jätsid? Vaata, kus minu vagu!» Hans näitab Emajõe poole. Vanapagan õhkama: «Pagana kukk! Tuli oma lauluga vahele. Pidin töö pooleli jätma!»
*
Teisendi järele on Kalevipoeg selle vao künnud. Kalevipoeg võtnud nõuks jõge künda, pannud hobuse adra ette, hakanud tööle. Korraga murdunud ader. Töö jäänud pooleli. Mõnes kohas on org natuke laiem. Seal löönud Kalevipoeg hoost piitsaga. Hobune tõmmanud suurema jõuga. Kohe tekkinud laiem org. Niisama tahtnud Kalevipoeg Luutsna sood Võnnu kiriku juures kuivaks lasta. Selleks arvanud ta kõige paremaks hobuse harkadra ette rakendada ja vagu Võnnu kiriku lähedalt Emajõeni künda. Parmud ei lasknud hoost ometi õieti künda ja sedaviisi jäänud töö pooleli.
M. J. Eisen, Eesti kohalikud muistejutud, I—III, lk. 100—101 (59). Vrd. M. J. Eisen, Tartumaa muinasjutud, lk. 23.

E.
Kalevipoja küntud org
Unikülas on üks kaunis sügav org, mis lõpeb järsku, ulatudes lõppeva otsaga Võnnu-Uniküla teeni. See suur ja sügav org olevat Kalevipoja adra jälg. Kalevipoeg on siin kündnud ning adratera on vastu kivi katki läinud, ja org jäänu pooleli.
Nii olevat rahvasuust kuuldud, mitte raamatust loetud.
ERA II 35, 326/7 (9) < Võnnu, Haaslava v., Uniküla — R. Viidebaum < Liisa Koort, 48 a. (1931).

F.
Kalevipoja org
Paar kilomeetrit kodust eemal on nelja kilomeetri pikune org. Orgu kutsutakse Kalevipoja oruks. Kalevipoeg on kündnud oma uhke ruunaga, kuid järsku läks adranuga millegi suure pae või kivilise perve vastu, hobune kõvasti tõmbas, nii et ader purunes. Selle järsu katkemise teel kukkus hobune põlvili, kuhu on säilinud praeguseni Kalevipoja hobuse põlvede lohtd maa sees, tükk maad eemal orust.
Oru perved ja otsad sarnanevad täpselt künnivaole — teine pool oru külge on lame, kuna vastaspool järsk. Otsad on erinevad teineteisest selle poolest, et kui ader libamisi sügavamale [läks], põhi on ilus tasane, teine ots adra katkemisel [on] järsk, vaevalt ronitav. Sääl, kus ader katkes, on näha ka suurt kivi, mis võis põhjustada õnnetust.
ERA II 245, 121/2 (1) < Võnnu, Haaslava v. — J. Saks < Olga Saks, 45 a. (1939).

G.
[Kalevipoja vagu Haaslaval]
Haaslava vallas Kiimeni asunduses [on Kalevipoja vagu]. Sügavus kümme meetrit, pikkus üle kilomeetri. Kalevipoeg olevat sinna vao aanud ja rahvas nimetavad seda Kalevipoja vaoks. Teisel pool otsas on voodi kuju, kus Kalevipoeg oli pääle künni puhanud.
ERA II 239, 548/9 (7) < Tartu-Maarja. Vesneri v., Mõllatsi k. < Võnnu — H. Rast < Adalbert Rooma, 38 a. (1939).
PÕLLUTEGEMINE

224.
[Kalevipoeg põldu tegemas]

A.
Kalevipoeg läinud põldu tegema suurest metsalaanest. Ta aga ajanud hobuse sise. Vagu ajanud tema nõnda suure kui jõe ja ise katkunud peoga puid ja viskanud eemale, ise ütelnud: "Männad mägedele, kuused ja kadakad kaljudele, haavad ajaääri mööda, kased kabilitele iluks, lepad lehtpuude metsa, saared sauemaadele, õmbud õueaedadel, pihlad, toompuud toa taha, vahtrad vaatemägedele!"
Selle laulu pääle tulnud jumal tema juurde ja küsinud: "Mis sa teed siin?" Tema kostnud toredast:"Eest mees on põllumees, leib taal põllumulla sees." Siis ütelnud jumal:"Sa saad küll seda põldu valmis, aga mitte temast süüa." Ja sel aastal surnud Kalevipoeg ära ja ütelnud:" Mis ma teind, ei saa teised enam tegema!" Nõnda on tema siit ilmast ära läinud.
Veske 3, 7 < Saaremaa - V. Mägi
Vt. ka : M. Veske, Kalevipoja juttude lisad, lk. 128

NIITMINE

225.
Kalevipoja niitmine

A.
Kalevipoeg juhtunud tühja kõhuga heina ajal vaese lesenaise juurde ja palunud süüa. Naine üelnud: "Sa sööksid mu söögitagavara-natukese kõik ära, kellega ma siis ise heina teeksin!"
Kalevipoeg üelnud: "Anna aga julgeste, selle eest tahan sulle ka kõhutäie-väärilist tööd teha!" Lesknaine annud, ja Kalevipoeg pannud kõik ta söögimoona nahka. Siis läinud heinamaale. Pole aga mitte üksi kõik heina natukese ajaga maha niitnud, vaid ka kõik puud, põesad, kannud ja mättad siledaks teinud.
E 26802 < Jõhvi, Illuka v., Kuremäe — J. Lilienbach (1896). Trükitud: M. J. Eisen, Teised kodused jutud, lk. 6. Vrd. ka muist. 236.

B.
Heina niitmas
Korra läinud lesknaine Laiuse soht heina niitma. Naisel kodus lehm, kes nõuab talveks heinu. Lehma jätab naine koju külakarja hulka, aga lammal kohta ei ole, võtab lamba soht kaasa. Naine niidab keskhommikuni .
Lesknaine hakkab keskhommikust sööma, näeb, üle soo sammub naise poole [Kalevipoeg], jõuab naise juurde ja palub kehakinnitust. Naine ütleb, et tal nädaline leivaports kaasas. Viimaks suure nurumise peale lubabki. Keermes keerme järele kadusid, viimaks oligi leib otsas ja Kalevipoeg tahab lammast ära tappa, et ta kõht niisama tühi kui enne. Kalevipoeg tapabki lamba ära ja küpsetab liha tulel ja sööb lamba ära ja ütleb, et nüüd on natuke kõhtus varju.
Siis kukub alles Kalevipoeg niitma, niidab nii et kõik väikesed puud heinte hulka kaovad. Lõpuks ütleb Kalevipoeg, et nüüd on sul heina talveks ühe lehma jaoks küll.
ERA II 283, 510/11 (7) < Marjamaa khk. ja v., Kõrvetaguse k. < Vigala — E. Leht < M. Leht (1940).
Vt. ka: M. Veske, Kalevipoja juttude lisad, lk. 128.

C
.
Kalevipoeg läinud ühe lesenaisele appi heina niitma. Hakkanud niitma. Niitnud kõik puud ja põõsad maha heinaga ühes.
ERA II 182, 443 (317) < Laiuse, Laius-Tähkvere v., Sadala k. < Narva — F. Eichenbaum < Peeter Käär, sünd, 1859. a. (1936).

D.
Heinaniitmine
Korra läinud vaene lesknaine Laius-Tähkvere Lusikasoht heinamaale. Naisel lehm kodu, nõuab talveks toidust. Talumehed teevad ise heal heinamaal heina, lese jaoks ainult soo. Lesk võtab nädalase moona kaasa. Lehm jääb külakarja; lambal pole kedagi järelevaatajat; lamba viib lesk enesega soht kaasa. Lesk ju söömavahe agaralt niitnud. Avab leivakoti, istub mättale sööma. Lammas vahib kõrval, ootab palukesi. Ega lesk villaandjat ilma jäta. Korraga näeb lesk: Kalevipoeg tuleb otsekohe tema poole. «Leivale jätku!» hüüab Kalevipoeg. «Jätku tarvis! Tule ise, too jätkki kaasa!» vastab naine. «Tulen, tulen! Näen, siin just paras söömaaeg! Minul suur nälg. Ole hea, anna mullegi süüa!» «Kulla mees, vaata siin mu leivakott! Vähe muidugi sees. Pean sellega nädala läbi saama! Annan sulle, mis mulle enesele, siis üle jääb! Jään mõneks päevaks nälga!» «Pole viga! Aitan su töö ära teha, pääsed varemini koju!» Naine kardab, et Kalevipoeg ta leivakoti tühjaks sööb. Ei tahaks heameelega süüa anda, aga vägimees ei jäta järele nurumast. «Noh, tule siis!» ütleb naine viimaks poolpahaselt. Kalevipoeg istub sedamaid naise kõrvale, võtab noa, lõikab leiba. Üks vilukas teise järele kaob suhu. Mõne minuti pärast naise leivakott tühi. «Anna veel leiba!» nõuab Kalevipoeg. «Pole enam ivagi,» kaebab naine. «Minul alles niisama suur nälg kui enne! Tapa lammas ära, siis võin nälga kustutada!» «Helde taevas, kust enam villa saan, kui ute ära tapan!» Kalevipoeg ei pea pikka nõu. Tapab ise lamba, teeb tule üles, küpsetab liha tulel. Naine vaatab pisarsilmil pealt, kudas vägimees ute korraga ära sööb. «Nüüd sai vähe kehakinnitust! Nüüd tööle!» Kalevipoeg, vikat kätte, niitma. Lööb vikatiga korra, suur tükk sood rohtst lage. Lööb teise — niisama. Kännud ja puujändrikud lendavad ees, mättad kaovad, pind muutub tasaseks kui laud. Niites sõnub Kalevipoeg: «Putked maha! Putked maha!» Naine imestleb: niisuguse hooga vägimees niidab ja kudas kogu maa korraga siledaks saab. «Tarvis tulevagi põlve eest hoolt kanda, et niitjatel vähem vaeva oleks!» ütleb Kalevipoeg. Pea Kalevipoja vikat nüri. Ei muud kui luisukivi kätte, vikatit luiskama. Siis uuesti niitma. Pea pikk, lai kaar niidetud, tükk teist ka. Kalevipoeg vaatab tehtud tööd, viskab vikati käest, ütleb naisele: «Nüüd su aastane heinajagu käes. Ulatab sulle küll lehma ülespidamiseks talvel! Korja heinad kokku!» Sammub ise Laiuse poole, jätab naise maha loogu võtma. Naisel tegemist rohtu mätastest, puudest ja võsadest puhastada. Heinu talveks küll, kuid tapetud lammas ei unu naise meelest. Lusikasoos praegu alles Kalevipoja kaared näha. Hulk sood kaare moodi päris lage. Kaare harja kohal kasvavad mõned üksikud jändrikud. Ka Kalevipoja luisukivi seal soos praegu alles.
M. J. Eisen, Eesti kohalikud muistejutud I—III, lk. 93—94 (55). Vrd. Kalevipoja luisk, muist. 93.

E.
Kalevipoeg oli Linnuta maalt ülesse tõusnud, kui ta mõne nädala seal maganud. Siis läks ta ühe lesenaese käest süüa paluma, sest et Peipse Manatark > tema leivakoti oli ära varastanud. kõht oli temal väga tühi, aga lesknaene ütles: «Annan ma oma viimse leiva sinu kätte, kellega ma siis oma heina teen.» Nüüd ütles K[alevi]p[oeg]: «Ära muretse, küll ma aitan sulle heina teha.» Siis võtnud tema oma suure vikati ja läinud naese juhatamise järele heinamaale. Naene keetnud kodu sööki ja läinud niitjale järele viima, aga pea ehmatanud lesk ära, kui näinud, et tema heinamaa koht otsekui surnuväli välja paistis, kus puud juurtega tükis kui loog maha niidetud oli. Siis läinud tema K[alevi]p[oja] juure, kes vikatit luisanud. «Sa oled, sõber,» ütles naene, «minu heinamaa ära rikkunud ja nüüd pean mina ja mo loomad talvel nälga surema.» K[alevi]p[oeg] kostis: «Ma pole üksi sinu ega sinu laste peale mõtelnud, vaid ma olen sulle ühe heinamaa laastanud, mis põlvest põlveni peab seisma, ja viskan töö lõpetuseks seie oma luisu maha.» Seda heinamaad nimetakse praego Luisusooks. Üks jägo on Venevere, üks Käro ja üks Laiuse-Tähtvere päralt. Peale selle on K[alevi]p[oeg] Pedja jõe luha peale läinud ja õhtuks ligi 100 saatu heinu toonud ja ise teisel päeval aidand kuivatada ja kuhja panna. Kuhjatava ase on veel praegu seal näha ja nimetakse Kalevipoja Kuhjamäeks.
Kooliõpetaja Hans Ende Laiuse Reastveres.
G. Blumberg, Quellen und Realien, lk. 89—90.

F.
Tükikene Kalevipojast
Ühekorra tehnud lesknaene just selle kõha pial heina, kus Eesti- ja Liivimua raja Tuimõisa küla alt läbi läheb. Naene olnud väsind ja puhanud käsi, mis künklise heinamua pärast väga vaevatud olnud. Tema juure tulnud Kalevipoeg, suur vikat õlal, ja küsnud: «Noh, memmeke, kuda heinatöö kua lähäb?» «Muidu ikke lähäks, aga küngaste pialt ja mätaste otsast togimine võtab pihad valusast ja venitab käsi.» Sõnalausumata võtnud Kalevipoeg vikati õlalt, luisanud ära ja visand siis luisu maha. Löönud siis tükikese aega heina maha, aga heinaga ühes kua puud ja põõsad, kivid ja kannud kuaru piale. Üelnud ära minnes veel lesenaesele: «Korja nüüd, siit suad küll nii palju, kui sulle vaja on!» Naene suanud palju heina, ja veel viimati kodu tulles nähnud ta, et mahavisatud luisk sinna õli jäänud. Sest ajast suat ütleb rahvas seda kohta Luisiku- või Lusikasoo, mis nime ta veel tänapäävani kannab. Soo on umbes 60—80 dessatiini suur ja koguni lage. Üksi pikk jõhvhein ja konnaõsi kasvavad sial. Luisk on aga paerga veel Kuke talu heinamaal näha, aga nüüd on ta juba keskelt katki.
H III 9, 172 (l) < Laiuse, Laius-Tähkvere v., Tuimõisa k. — J. Sepp (1888). Niitmisest vt. ka: E 41957/9 < Laiuse, Laius-Tähkvere v. — J. Remmelg (1901). Trükitud: R. Viidebaum, Valimik rahvajutte, lk. 61; R. Viidebaum, O. Parlo, K. Mihkla, Eesti muinasjutte ja muistendeid, lk. 61. Samuti: Reasvere Kalevipoja säng, muist. 186 A.

G.
Pelgupaik Kukesaar
Saar asub pehmes mädasoos. Tuimõisast pääsemine üldse raske, peale pehme soo, ees veel umbjõgi. Kergemini pääseb sinna Veialt. Ennem olnud soo peaaegu läbipääsematu. Nüüd tõmmatud kraavid, mis sood veidi kuivatanud. Saar peaaegu ümmargune, ümbritsevast soost arvata 1/2 meetrit kõrgem. Saarest veidi põhja pool asub suur terava otsadega kivi, mida rahvas kutsub Kalevipoja luisukiviks. Sood nimetatakse Lusikasooks.
L. Karu, Traditsioon Laiuse kihelkonnast Tartumaal, 1929. a. suvel, lk. 5—6. Vrd. Kalevipoja luisukivi Kukesaarel, muist. 94.

H.
Ühekorra oli Kalevipoeg ühel naisel heina niitmas. Siis, kui ta niitma hakkas, andis naene vikati. Kalevipoeg ütles: «Mis selle kriksuga teen, ta on veike!» Siis võttis Kalevipoeg Soome sepa kääst toodud vikati, niitis sellega. Kui ta niitis, siis niitis võsud-künkad maha. Lõuneaeg sõi ta terve leiva ja kala. Kui ta söönud sai, heitas magama, nii et mets müras ja põrus. Naene läks niitma ja [ei] julenud Kalevipoega üles erata, suur mees — viimati lööb kogemata maha. Öhta ees ärkanud Kalevipoeg üles ja luisanud ruttu vikatit. Luiskamisega läks hein iseendast maha.
H II 28, 653 (2) < Maarja-Magdaleena, Kudina v. — M. Pool < Kaarel Märtsin (1889).

I..
Kalevipoja kaar
Vaene lesknaine teinud Tähkuveres Lusikasoos heina oma lehmale. Võtnud teine kodust nädala peale söögimoona juure, et siis kauemine võiks tööd teha. Söönud parajast, kui va Kalevipoeg ka sammud sinna sõudnud ja lesenaise käest süüa küsind. Lesk aga ütlenud, et tal suurt midagi anda pole, olla ju isegi vaene lesknaine ning nädal vaja ka heina teha. Kalevipoeg aga luband lesele heina ise maha niita, et küll saab, kui ta süüa annab. Lesk tapnud veel lamba toidujätkus ära ning annud Kalevipojale süüa, mispeale see niitma hakkas. Kõik puid ja põõsaid maha lüües ütles ta ise: «Muudkui putked maha!» ja «Putked maha!» Nõnda niitis ta ühe suure laia kaaru ja urgas teist ka natuke ning jättis niitmise maha ja viskas luisukivigi sinna, kus ta paergugi seisab. Nüüd käskis ta lesel heina ära korjata, sest saada ta lehmale ju küllalt. Nüüd on Lusikasoos see Kalevipoja kaar seest ära tunda, et hea hulk sood nagu kaaru moodi lage on, ning kaaru harja kohal kasvavad mõned üksikud puud endist kaaru harja tunnistades.
E 32339 (18) < Torma, Kõnnu v. — E. Soodla < K. Kruus (1897). Trükitud: M. J. Eisen, Endised jõumehed, lk. 17 (16).

K
.
Naine niitnud heina ja Kalevipoeg tulnud ta juurde, ütelnud: «Tee mulle süüa!» Naine vastanud: «Ei ole aega, vaja niita.» Kalevipoeg võttis vikati ja hakkas niitma; niitis ühe pika kaare (4 km, lai l km), jõudis kaarega Kukesaareni. Kukesaarel löönud vikati maa sisse, luiskas luisuga, viskas luisu maha, see läks pooleks. On praegu kivi, keskelt katki, mida rahvas nimetab Kalevipoja luisuks.
EKRK I 4, 103 ja 105 (4) < Jõgeva raj., Torma, Sadala k. — I. Sarv ja E. Veskisaar < Priidu Tammepuu (1952). Vrd. Kalevipoja luisk, muist. 93.

L.
Tallinna pool niitnu [Kalevipoeg] kuusemetsa kaari. Ütelnu: «Ah, halb on niita, putked peksavad puha silmad puru.»
ERA II 14, 522 (3) < Kodavere, Peipsiäärne v., Varnja k. — P. Ariste < Joosep Katsan, 69 a. (1929).

M.
Kalevipoja heinategemine
Kord oli Kalevipoeg metsa läinud meelt lahutama. Ta juhtus ühe lageda peale, kus üks naine heina tegi ja tema meel veel tusane oli. Siis võttis ta [== Kalevipoeg] seal heina teha. Aga seal, kus ta niitis, oli enne suur männik kasvanud, nüüd on ta suur lage soo, sest tema niitis metsa maha ja praegu on veel seal ümberkaudu suur mets. Seal, kus ta oma vikatiluisu maha jättis, on veel mõni kuusk kasvamas, ja see paik on soo sees üks saar, seal on tema puhanud. See soo on arvata versta kuus pikk ja neli lai ja üksainus kaar saigi. Ka on tema luisk suur, kaks sülda pikk ja poolteist lai ja peale selle on pikne puru lõhkunud, kui tema ööd magama on läinud. Nii on temal seal mitu sängi, mis veel päris magameseaseme möödu on. Neid sängisi on seal ümberkaudu neli: üks on Reasvere kuusikus ja Torma kerku juures, mis praegu Linnutaja mäeks hüütakse. Ja kui tema ühest sängist teisi on läinud, siis on ta ühe kivi peale astunud. Nii on siis veel tema jalajälg kivi sees, mis praegu veel tundemärk on, et ta seal on elanud.
E 43769/70 < Laiuse — K. A. Simmer (1902).
Vt. ka: Kalevipoja jalajälg kivil, muist. 167 B; Reasvere Kalevipoja säng, muist. 186 D.

226.
[Ulila soo niitmine]
Ulila soo peal olevat Kalevipoeg niitnud, seal kasvavad suured kased kaariääri mööda.
E 30000 < Nõo — H. Koger < Jaan Mõtsik (1897).
[Vanapagan ja Kalevipoeg Ilmatsalu sool]

A.
Rõhu külan säädnu mees vikatid pühal päeval. Kui töö valmis, ütel ta: «Tulgu vai kurat võidu niitma!» Kärmas mees tuli ja nakasiva niitma Laugesoo pääl Tähkveres. Käärid praegu näha.
H IV 9, 725 < Tartu-Maarja, Ropka v. — J. Tüklovi paberitest (1898).

B.
Vanapagan ja Kalevipoeg on kahekesi niitnud Ilmatsalu sool. Rõhu heinateele tuleb välja kaks kaart, üks kitsam, teine laiem. Kitsam on Vanapagana kaar, laiem Kalevipoja kaar, umbes pool kilomeetrit pikad. Seal ei kasva puid. Kalevipoeg niitnud selle koha lagedaks ja ütelnud ise niites: «püdsu maha!»
1
ERA II 78, 233 (5) < Puhja, Ulila v., Nasja k. — R. Viidebaum < Margus Soonets. sünd. 1859. a. (1934).
---------------------------------------------------------------------------
1püdsu » tähendanud väikseid puid. — Üleskirjutaja märkus.
----------------------------------------------------------------------------

C.
Kalevipoja niidukaar Laugesoos
Inimesed, kes talveteed Tartust Jõesuu kaudu Viljandi sõidavad, suunduvad harilikult — endise Ilmatsalu mõisa juurest alates — risti üle Lauge soo end. Ulila mõisa välja. Põhja pool piirneb Laugesoo Emajõega, läänest Ulila jõega, mille pahemalt kaldalt algab Ulila oma soo. 1882. aasta talvel oli mul juhus sõita tähendatud teed üle Laugesoo Ilmatsalust Ulilasse. Kaaslaseks oli mul Ilmatsalu mõisa kandimees Kusta Paris. Jõudsime ligikaudu poolele sooteele, kui Paris hobuse peatas ja juhtis mu tähelepanu mingisugusele võsalahule, mis paremat kätt suundus teest ristjoones soolamendikku, umbes kahe heinakaare laiuselt ja künnivao pikkuselt. Võsalahk keskelt kaunis lage — oli äärtelt harvavõitu vaevakaskede ja mõningate männijändrikkudega kaetud. «Siin om Kalevipoja niidukaar,» lausus mu kaaslane. «Kae, kos om ikke miis ollu, kos ta oma vikati om välkuma pannu, ega sääl enämb mõtsa kasva! Messugune maru kaar! Teku tõine miis viil perra!» Kalevipoja niiduloost on teadlik ka minu vend Georg E. Sööt, kes noormehena elas Ilmatsalus, isatalus Kurvitsul. Mõisavalitseja taanlane Dienes, kes olnud humaanne inimene, andnud kord — see olnud arvatavasti 1886. aasta talvel — vallarahvale loa Lauge, resp. Ilmatsalu soost hagu raiuda. Võimalik aga ka, et luba mingisugust polnudki, kuid valitsejahärra vaatas haoraijujaile läbi sõrmede. Nii tarvitanud siis Kurvitsu rahvaski, kellel enda põletismaterjali kasinasti, soodsat juhust Laugesoo võsa ekspluateerimiseks. Vend sõitnud kord sulase Andres Konn'iga hagu tooma. Kui nad soos jõudnud mingisugusele ebamäärasele, poolenisti kinnikasvanud võsalahule, seletanud sulane: «Sii om Kalevipoja niidukaar. Mingu müüda kas või tuhat aastat, kinni ei kasva ta kunagi!» Selle «kaare» ligikonnas leidnud nad vähe kopsakama võsa ja hakanud seal siis nemadki hagu raiuma. Järelmärkus: Raadi valla Tulba talu praeguse peremehe Mihkel Randeri seletuse järgi võis ülalkirjeldatud võsalahk sel viisil tekkinud olla, et muiste seal kohal soos on tõepoolest heina niidetud... Ülearune oleks muidugi praegu veel seletama hakata, et niitja pole olnud mitte Vanapagan ja Hants, vaid harilikud inimesed, keda loomatoidu puudus sundis vesiselt sookamaralt kaareviisi kidurat heina koguma. Kui üks ja sama koht igal suvel paljaks niideti, siis on arusaadav, et seal puutaimed, mis ühes heinakõrtega ikka ja ikka jälle vikati ees langesid, tärgata ega võrsuda ei saanud, kuna nad aga naabruses võisid takistamata kasvama hakata. On aga ka võimalik, et nn. Kalevipoja kaare meistrid olid lihtsad haoraijujad. Ja kui kaar kord olemas oli, siis oli rahval kerge asi talle nime leida.
RKM II 37, 285/9 < Tartu l. — K. E. Sööt (1949).

228.
[Kalevipoeg niidab Kassinurmes]
(Kassinurme küla järve otsas katsus niita, künkad praegu ilusti kaares.)
E 43173/4 < Laiuse, Jõgeva v., Kurista m. — H. Tiedemann (1902). Trükitud: M. J. Eisen, Tartumaa muinasjutud, lk. 4—6.