Felix Oinas
Kui Kalevipoeg meie lugulaulu 9. loos oli huntide hävitamisest väsinud ja seadis end väljale puhkama, ilmus sõjasõnumite kandja tema juurde. Sõnumitooja teatas, et "Sõda kipub sõudemaie,/ Vaenuvanker veeremale," sest vaenlane olevat juba maabunud Viru rannas. Kui Kalevipoeg selle ära mehikese pika loo oli ära kuulanud, käskis ta kända see sõnum üle maa, et mehed tuleksid sõdimaie, vahvad vaenuvälja peale. Edasi andis ta temale nõu:
Ise keerita keske'ela,
Lipukandja ligidale.
Ära hoia sõa ette,
Sõa ette, sõa taha,
Hoia ei sõa sõrva peale.
Esimesed heidetakse,
Tagumised tapetakse,
Servapealsed surmatakse,
Keskmised koju tulevad.
See sõjast kõrvalehoidmise õpetamine meie eepose peasangari poolt kõlab siin kuidagi köhatuna. Milline väepealik küll nahapäästmise õpetamisega oma meestele võib loota võidule! On tõenäoline, et Kreutzwald liitis selle õpetuse "Kalevipojaga" selle temaatilise läheduse tõttu kirjeldatava situatsiooniga, ilma selle sobivusest või sobimatusest endale ligemalt aru andmata. Seevastu satuksime vist küll libedale pinnale, kui hakkaksime otsima siit lauluisa patsifistliku maailmavaate kajastust. Sama õpetus esineb "Kalevipojas" veel teinegi kord, nimelt 20. loos, ent sedapuhku juba psühholoogiliselt usutavana, üldises sõjale valmistumise palangus viimase saatusliku lahingu eel annab õde vennale järgmise õpetuse:
õde venda õpetama:
"Ehitelen, hella venda,
Ehitelen, õpetelen.
Minu hella velekene!
Kui sa sõidad surmateele,
Lähed vaenuvälja peale,
Ära sa ajagu eele,
Ära sa jäägu järele;
Esimesed elpitakse,
Tagumised tapetakse;
Keerita keset sõdada,
Ligi lipukandijate,
Keskmised koju tulevad."
Mõlemad nõuanded "Kalevipojas" on Kreutzwald võtnud Eestis laialt tuntud rahvalaulust "Venna sõjalugu". See laul käsitleb sõjasõnumi toomist mingi linnu poolt, edasi kaalutlemist, kes peab sõtta minema, siis venna riietumist, nõuandeid vennale ja lõpuks tema õnnelikku sõjast kojujõudmist ning sõjajubeduste kirjeldamist. Venna ehtijaks ning nõuandjaks on tavaliselt õde, vahel ka ema või mõni muu perekonnaliige. Vaatleme järgnevas vennale antud nõuandeid meie rahvaluules lähemalt.
Nõuande-laulu normaalkuju Eestis on järgmine:
Ära (sa) sõida sõja ette,
Ära (sa) sõida sõja taha,
Sõida sõja keske'elle,
Ligi lipu kandijada.
Esimesed heidetakse (või: helbitakse),
Tagumised tapetakse,
Keskmised koju tulevad.
Eriti Lõuna-Eestis ja paiguti Põhja-Eestiski on tuntud versioon, mille esimestes värssides verb "sõida" varieerub mitme teise verbiga, nagu "tantsi", "keera" või "keeruta", näiteks:
Ää sõida sõja eessa,
Ää tantsi sõja tagaje,
Keera sõja keskeela jne. (Muhu.)
Eri paikkondades on neid nõuande-laulu põhiversioone täiendatud eri värssidega. Laulu esiosale on näiteks lisatud hoiatus, et vend hoiduks sõdimast ka rühma kõrval:
Ära sina sõida sõja kõrvas - - (Tõstamaa) sest:
Kõrvast ma(ha) lüütakse - - (Tõstamaa) või:
Jäärmised raiutakse. - - (Väike-Maarja.)
Hoopis üldisem on nõuande-laulu teise osa ("Esimesed heidetakse,/ Tagumised tapetakse") laiendamine paralleelvärssidega. Neil amplifikatsioonidel on üsna selgepiirdeline geograafiline levik. Rühma ees ja taga võitlemise ohtlikkust põhjendatakse Võrtsjärvest lääne pool kuni Läänemereni ja Muhuni järgmiselt:
Ehen om tuli punane,
Taga suitsu sinine. - - (Halliste.)
Ja Läänemaa lääneosas ning Muhus:
Ies o püsside pürinad,
Taga mõekade mürinad.
Vahel o vallaste värinad,
Keskel kännuste kõrinad. - - (Karuse.)
Tüüpiline Kagu-Eesti põhjendus on järgmine:
leh um lagja (lai) laskmine,
Peräh pini kaitsmine. - - - (Setu.)
Nn. Mulgimaal (Tarvastu, Halliste, Karksi) esineb rida erilaadseid põhjendusi, mis kõik on ahela viisi üksteisega seotud. Lähtuda tuleb tõenäoliselt tüübist:
Ette noore nopitesse,
Taga vana tapetesse. - - (Tarvastu.)
Kuna viimases värsis algab kaks sõna t-ga, siis on alliteratsiooni taotlus viinud "vana" asendamisele t-ga algava sõnaga "tarku":
list küll nuuri nopitse,>
Taga tarku tapetse. - - (Halliste.)
Aga "tarku" on tuletanud laulikule omakorda meelde "hulle":
Eest hullu hukatesse,
Taga tarku tapetesse. (Halliste.)
Eelviimase näite "nuuri nopitse" areng on võinud minna ka teises suunas. Nimelt on sõna "noori" võidud kuulda valesti kui "nooli" - ja see on omakorda assotseerunud "püssiga":
Ihen noolin nopitesse,
Taga püssin püünetesse. - - (Karksi.)
Neist näiteist selgub, kui kergesti rahvalaulud alluvad silmapilgu mõjudele. Parallelismi tendents paneb improviseerimisele kalduvaid rahvalaulikuid heietama olemasolevaile värssidele lisavärsse. Alliteratsiooni ja assonantsi taotlus põhjustab värsside muutmist ning ..parandamist", juhib aga ühtlasi - eri assotsiatsioonide alusel - laulikute fantaasia sageli hoopis eri radadele.
Pärast seda põgusat käiku meie rahvalaulude valda tulgem tagasi "Kalevipoja" nõuande-laulude juurde. On silmanähtav, et Kreutzwald on "Kalevipoja" koostamisel käsutanud "Venna sõjaloo" vastavaid värsse. Küsimus muutub aga keerukamaks, kui tahame täpsemalt osutada Kreutzwaldi allikaid. See on võimalik ainult üksikasjalise võrdluse põhjal.
"Kalevipoja" 9. loo nõuanded (vt. eespool) on võetud teisendist, mis on kirja pandud Heinrich Rosenplänteri poolt Pärnumaal ja avaldatud pealkirja all "Sõa laul" ajakirjas "Beiträge", VII (1817). Selle loo kaks esimest nõuande-värssi ("lse keerita keske'ela,/ Lipukandja ligidale") tulevad aga teisest allikast-teisendist, mis on publitseeritud H. Neusi kogus "Ehstnische Volkslieder", III (1852, nr. 92A). Need värsid on Neusil järgmised:
Ligi lipu kandejada
Keerita kesset sõdada
Märkuse järgi, mis on toodud Neusi kogu lõpus, on see teisend kirja pandud Kislovo külas Pihkva kreisis Kreutzwaldi enese poolt. Olgu tähendatud, et Kreutzwald, kelle rahvalaulude ülestähendused on väheusaldatavad, on sellele laulule vähemalt poole Ise juurde luuletanud, millel pole midagi ühist meie rahvalauluga.
Võrreldes nõuandeid rahvalaulus "Kalevipoja" 9. loo nõuannetega, näeme, et Kreutzwald on nende järjekorda muutnud: vastandina rahvalaulule, mille nõuanded algavad keeluga ja jätkuvad siis käsuga, annab Kalevipoeg sõnumitoojale kõigepealt käsu keeritada keskel ja õpetab alles seejärel, mida ta ei tohi teha ega kuhu minna. See muudatus on tingitud nõuande-episoodi vahetu liitmise vajadusest lugulaulu eelnevaile värssidele, mis sisaldavad samuti käsu ("Saatke mehed sõdimaie,/ Vahvad vaenuvälja peale, / Tugevamad taplusele").
"Kalevipoja" 20. loo õpetusvärsside allika selgitamiseks esitame need värsid siin lugulaulu esimese (1857.-61. a.) väljaande järgi:
õde venda õppetama:
"Ehitellen ella venda,
200 Ehitellen, õppetellen.
Mino ella velekene!
Kui sa sõidad surma teele,
Lähed vaenu välja peale,
Ära sa ajagu eale,
205 Ära sa jäägu järele;
Esimesed elpitakse,
Tagumised tapetakse;
Keerita kesket sõdada,
Ligi lippukandiate,
210 Keskmised koeu tulevad."
Nende õpetusvärsside eeskuju on otsitud mitmeist allikaist. Uno Karttuneni järgi on värsid 198, 201 ja 205-210 identsed "Venna sõjaloo" teisendiga nr. 92A, mis on trükitud Neusi kogus (vt. eespool). Karttunen aga ei lahenda selle nõuande-laulu allika küsimust. Ta ei lausu midagi värsside 199 ja 202-203 kohta. Vastupidiselt tema väitele on värsid 198 ja 209 Neusil erinevad, ja ka värsside järjekord on teine.
Vera Pino, kelle ülesandeks oli Nõukogude Eestis a. 1961-63 avaldatud "Kalevipoja" teaduslikus väljaandes esitada rahvalaulu vasteid Kreutzwaldi "Kalevipojale", võrdles lugulaulu nõuandeid kahe "Venna sõjaloo" teisendiga. Neist oli üks kirja pandud Rosenplänteri poolt Pärnumaal a. 1817 või varem ja teine A. F. J. Knupfferi poolt Kadrinas a. 1843. Ent need mõlemad erinevad oluliselt "Kalevipoja" nõuandeist. Ainsad värsid, mis langevad kokku, on 207 ja 210, kuid need esinevad sel kujul peaaegu üle kogu Eesti. Neile võib lisada veel värss 198, mil on sõnasõnaline vaste Knupfferi variandis. Seega pole Pino võrdlused viinud meid küsimuse lahendamisele lähemale.
"Kalevipoja" 20. loo nõuannete allikate otsing juhtis meid August W. Hupeli juurde, kes oli Põltsamaal pastoriks aastail 1763 --1804. Hupeli teeneks on, et näited eesti rahvaluulest ilmusid saksakeelses tõlkes Johann Gottfried von Herderi kogus "Volkslieder nebst untermischten andern Stücken" (1778), mis sai hiljem kuulsaks pealkirja all "Stimmen der Völker in Liedern". Eesti rahvalaulude hulgas, mis Hupel Riia raamatukaupmehe Hartknochi kaudu saatis Herderile, leidus ka "Kriegslied" ("Venna sõjalugu"), õnnekombel on Hupeli eestikeelsed originaaltekstid ühes saksakeelse tõlkega säilinud ja on avaldatud "õpetatud Eesti Seltsi Toimetustes", XVI (1896). õpetus, mille õde annab oma sõtta minevale vennale, käib Hupeli poolt saadetud käsikirjas järgmiselt:
Ehhitellin ella venda,
Ehhitellin õppetellin:
Minno ella vellekenne.
Ärra sa aiago eele!
Ärra sa jägo järrele!
Essimessed elpitasse.
Taggumissed tappetasse.
Kerita kesset söddada,
Liggi lippo kandiatte!
Keskmissed koddo tullevad.
Hupelil polnud kõrget arvamist - meie - rahvaluulest; ta leidis selles vähe vaimu, rohkem aga naiivsust. Mõnedes lauludes leidus tema järgi ka "rohkem inimmõistust" (mehr Menschenverstand). üheks näiteks neist peab Hupel nõuande-episoodi "Venna sõjaloos", mille ta trükib ära oma keeleõpetuses "Ehstnische Sprachlehre für beide Hauptdialekte" (1780). Selleks Kasutab ta sama teisendit, mille ta oli saatnud Herderile, ühes väheste muudatustega:
Ehhitellen ella venda,
Ehhitellen öppetellen:
Minno ella vellekenne,
Arra sa aiago eele;
Ärra sa jägo järrele:
Essimessed ölpitakse,
Taggumissed tappetakse.
Kerita kesset söddada,
Liggi lippo kandiatte;
Keskmissed koddo tullevad.
Nagu näeme, on Hupel teinud ainult paar muudatust Herderile läkitatud tekstis. Ta on muutnud minevikuvormi Ehhitellin (kahes esimeses värsis) olevikuvormiks Ehhitellen. Peale selle on ta asendanud elpitasse ja tappetasse (6. ja 7. värsis) tüüpilisemalt põhjaeestiliste -kse vormidega ölpitakse ja tappetakse.
"Kalevipoja" 20. loo nõuannete võrdlus Hupell grammatikas leiduvate nõuannetega näitab nende peaaegu täielikku kattuvust. Värsid 199-201 ja 204-210 on "Kalevipojas" samad kui Hupelil, välja arvatud mõned ebaolulised ortograafilised muudatused ja üks Kreutzwaldi trükiviga (eale pro eele). Seega pole mingit kahtlust, et Kreutzwald on lihtsalt kopeerinud Hüpeli poolt Herderile saadetud nõuanded, mille Herder oli juba muutnud "surematuks", Hupeli grammatikast oma ..Kalevipoja" jaoks, lisades omalt poolt värsid 202-203. Viimased ("Kui sa sõidad surma teele./Lähed vaenu välja peale") on Kreutzwaldi enda väljamõeldis, mille ta on sepitsenud rahvapärase "Kui sa saad sõtta minema" asemele.
Hupeli teisendi kõige iseloomulikumad värsid, "Ehhitellen ella venda,/ Ehhitellen öppetellen", on väga haruldased "Venna sõjaloos". Nad leiduvad ainult paaris laulus, millest näiteks üks on üles tähendatud Kreutzwaldi või mõne tema kaasaegse poolt (koopia Soome Rahvaluule Arhiivis, märgitud ..Kreutzwald A 62, IX 17") ja teine noteeritud Palamusel a. 1888 (Hurt II 27 253 1, H. Masen). Palamuse teisend, milles ei leidu midagi muud peale nõuannete, on kas kopeeritud või õpitud "Kalevipojast".
Nõuanded sõtta-minevale vennale leiduvad ka ingeri rahvalaulus "Sõjasõnumid" ("Sotasanomat"). Viimane osutab ligidast sugulust eesti "Venna sõjalooga", kuigi leidub ka mõningaid tähelepandavaid erinevusi, ühtepidavalt eesti sõjalauluga on ingeri "Sõjasõnumeis" sõjakäsu toojaks lind, kes aga - vastandina eesti laulule - käsib õel sõtta minna. Alles teistkordselt tulles toob ta õige sõnumi, et vend peab minema, õde kütab vennale sauna. Kõik perekonnaliikmed lubavad sõttaminejale anda mingi kingi. õde või ema annab talle nõu, kuidas sõjas käituda, ja vend lahkub. Ingeri laulu lõpposa on aga hoopis erinev eesti omast. Kui eesti laulus vend ratsutab hobuse seljas koju või sõidab vankriga õue, siis ingeri "Sõjasõnumeis" tuleb koju ainult tema hobune. Vend on sõjas langenud. Ingeri "Sõjasõnumeis" esinev nõuanne langeb peaaegu sõna-sõnalt ühte eesti nõuande-lauluga. Esitame selle ingeri normaalkuju Yrjö Penttineni järgi:
Emo(i) neuvoi poikojaan: "Kun sie sortunet sottaan,
Ela mää ettee muista. Ela jää jälelle muista, Kierrä keskellä väkkee, Liki lipun kantojaa. Etimäiset leikoitaa, Takimmaiset tapetaan."
Ema andis pojale nõu:
"Kui paha saatus viib su sõtta,
Ära mine teistest ette, Ära jää teistest taha, Keera väe(salga) keskele, Ligi lipukandjat. Esimesed surmatakse, Tagumised tapetakse."
Selle õpetuse esimest osa korratakse ingeri "Sõjasõnumeis" veel laulu lõpuski, kui ratsu jõuab koju ilma sõdalaseta ja annab aru selle käitumisest. Selgub, et vend tegi vastupidiselt õpetusele: läks teistest ette, jäi teistest taha ega keeranud väesalga keskele.
õpetuse kordamist esineb ka eesti "Venna sõjaloos", kuigi vähemal määral - peamiselt Kirde-, Kesk- ja Lääne-Eestis. Kuna eesti sõjalaulus vend tuleb koju elusalt, siis oli ta käinud õe või ema õpetuse järgi:
Ninda tegi veljekaine:
Ei ka eteje soitand,
Eigä siis tahaje jäänud,
Keeras keskeda väkeja,
Ligi lipu kandajada,
Ligi trummali tuetas. (Vaivara.)
Senised uurijad, veendunud nõuande-värsside algupärasuses, on omistanud neile olulise tähenduse eestlaste ja eesti hõimude ellusuhtumise kajastajana. Penttineni järgi on selle runo lauljail Ingeris - vaatamata sellele, et nad on suuremalt osalt olnud naised - olnud õige käsitus jalaväe sõdimisviisist: "Need (õpetussõnad) kajastavad ka ingeri naise realistlikku suhtumist julma sõjasse ja tema muret oma lähima omase turvalisusest."
Meie teenekas rahvaluule-uurija Oskar Loorits kirjutas sellest nõuande-laulust teoses "Grundzüge des estnischen Volksglaubens" ühenduses eesti ja germaani vaimuilma võrdlusega järgmist: "Vaimulooliselt on otse võimatu kujutella, et germaani sõdalase õde võiks seada sellise elutarkuse oma eluideaaliks, nagu teeb seda eestlanna: hoia end, vennake, keskele, sest esimesed ja viimased tapetakse, külgedel olijad kaovad, keskmised aga tulevad koju. Ei, sellise eluretseptiga ei saa mingeid vallutussõdu ette võtta!" Samuti oli Loorits kirjutanud juba ühes oma varasemas kirjutises, mis ilmus piiskop Kõpu pühendusteoses "Charisteria lohanni Kõpp". Nii viimati mainitud kirjutises kui ka oma "Grundzüge"-teoses läks Loorits niikaugele, et eitas eesti kangelasluule olemasolu muistsel iseseisvusajal üldse, sest see sõjalaul "reedab sellist vastumeelsust sõja vastu, mis ei võinud lasta kangelasluulel tekkida".
Paraku on see veetlev teooria meie eneste ja meie suguvendade rahuarmastusest ja naaberrahvaste sõjakusest ehitatud liivale, sest need õpetussõnad eesti ja ingeri rahvalaulus on sõnasõnaline tõlge slaavi rahvaluulest. Samad õpetused esinevad laialdaselt ukrainlaste ja valgevenelaste ja vähemal määral lääneslaavlaste (poolakate ja moraavlaste) rahvaluules - asjaolu, mis on jäänud meie folkloristide poolt seni tähele panemata.
Ukraina rahvalaul "Kahevõitlus Türgi keisriga", mis käsitleb ühe kasaka duelli keisriga ja võitu tema üle, algab järgmiselt:
Ema sünnitas poja,
Olles sünnitanud, toitis teda,
Olles toitnud, saatis ta sõjaväkke,
Saatis sõjaväkke ja õpetas teda:
"Oh, mu pojuke, mu kasakake!
Kui sa lähed tsaari teenima,
Ära sa pürgi väe ette,
Ära sa jää väe taha:
Kes on väe ees, need hakivad, raiuvad,
Kes on väe taga, need mõõgaga vehivad,"
Oh, poeg ei kuulanud ema,
Väe ees ta hobusega tantsis.
Ja väe taga ta mõõgaga vehkis.
(Antonovitš ja Dragomanov.)
Selles laulus puudub nõuanne hoidumisest väesalga keskele. Küll aga leidub see muudes teisendeis samas kogus, näiteks:
Hoia end väe keskele
Ja vaese kasaka kõrvale.
Nõuanded teistes ukraina sõjalauludes, mis leiduvad Tšubinski, Radtšenko, Kolessa ja teistes kogudes, on eeltoodule väga lähedased, vahel isegi identsed. Valgevene lauludes antakse õpetus harilikult tütrele, kes läheb sõtta, kuid õpetusvärsid on siin lühenenud ning deformeerunud. Mõnes teisendis (näiteks Nosovitši kogus) hoiatatakse sõttaminejat vältima koguni väeüksuse keskpaika ja hoiduma tee veerde, kase kõrvale, üks paremini säilinud valgevene õpetus leidub laulus, mis kirjeldab lesknaise tütre sõttasaatmist:
Ära mine, tütreke, sõjaväe ette,
Sest sõjaväe ees seisavad ülemad;
Mine aga, tütreke, sõjaväe keskele.
Tema ei kuulanud oma ema,
Vaid läks sõjaväe ette
(Anonüümne "Sbornik pamjatnikov".)
Lõpuks näide nõuandeist moraavia sõjalaulus:
Ära hoidu ette ega taha,
Vaid asu keskele.
Taga ja ees lastakse,
Keskelt minnakse mööda.
(Susil.)
Nõuanded nekrutile kuuluvad orgaaniliselt nn. koljada-lauludesse. Eri slaavi mais oli nimelt kombeks, et rühm külainimesi kõndis jõululaupäeval või vana-aasta õhtul ühe maja juurest teise juurde ja laulis pererahvale ülistuslaule, mida nimetati koljada-ehk koljadka-lauludeks (tuletatud kreeka-rooma uusaasta nimetusest kalendae, calendae). Lauldi peremehele ja perenaisele ning vahel ka muile kodakondseile ja lastelegi. Koljada-lauludele omistati algselt maagiline tähendus; nendega loodeti kindlustada pererahva heaolu, tõsta karja sigivust ning põldude viljakust. Laulmise eest saadi tasuks suupisteid, mille kogumiseks oli kaasas nn. kotikandja. Kui pererahvas lauljaid vastu ei võtnud ega kostitanud, lauldi neile nn. negatiivseid koljada-laule, mille otstarve oli õnnetuse manamine nende peale. Seda juhtus aga harva, sest ebausklik rahvas laskis end pigem ülistada ning õnnistada kui manada.
Ukrainlastel ja valgevenelastel oli kombeks laulda noormeestele sõjaainelisi koljada-laule. Nende laulude aineks oli noormehe valmistumine sõttaminekuks ja tema õpetamine, kuidas sõjas käituda, et ellu jääda. Edasi jutustati, et noor sõjamees toimis vastupidiselt õpetusele ja sooritas sel viisil sangaritee, mille eest ootas teda suur hüvitus - mõnikord isegi kuningatütar ja pool kuningriiki. Neis koljada-lauludes leiduvadki meid huvitavad õpetusvärsid, mis on väga lähedased eesti ja ingeri sõjalaulu omadele.
Uurijad on rõhutanud, et venelastel ei olnud kombeks laulda oma noormeestele sõjaainelisi ülistuslaule. Nii puudub nende koljada-lauludes ka nõuande motiiv. Seda motiivi pole me leidnud muudeski vene rahvalauludes. See asjaolu laseb oletada, et nõuande motiiv on saabunud meile otse ukrainlastelt ja valgevenelastelt - ilma venelaste vahenduseta. Ent kuidas võis see toimuda?
Kaugemas minevikus on olnud kultuuriühendust ühelt poolt Lõuna- ja Kesk-Euroopa ja teiselt poolt Ida-Balti alade vahel. Kultuurimõjude vool, nagu Loorits on rõhutanud, on viikingiajast alates kandnud lõunast põhja legende, saagasid ja vanu kristliku värvinguga muinasjutte. See hoovus on kulgenud Ukraina ja Valge-Vene kaudu ja toonud neilt aladelt kaasa rahvaluule aineid. Nii saabusid Balti aladele slaavi mõjud, kiirgunuina Valge-Vene keskusist - Polotskist ja Pihkvast - ja lõuna pool asuvaist Ukraina keskusist, nagu Tšernigov, Smolensk ja Kiiev. Loorits kirjutab: "Selle kultuurimõju tähtsaimad kanalid olid kaubanduse ja asustuse suured peateed Musta mere ja Läänemere jõgede ääres, mille tulemuseks on, et eesti muinasjuttude repertuaar on sageli lähemal valgevene ja ukraina kui suurvene repertuaarile, või teiste sõnadega: vana kultuurikeskuse Kiievi mõju on tugevam uue keskuse Moskva omast." Ka Tampere on rõhutanud, et eesti muinasjuttudel on rohkem ühist valgevene ja ukraina muinasjuttudega kui vene omadega. See, mis käib meie muinasjutu-repertuaari kohta, maksab mutatis mutandis ka rahvalaulude kohta.
Eelmainitud asjaolud viivad meid järeldusele, et nõuandevärsid, mis esinevad nii meie kui ka ingeri sõjalaulus, on slaavi algupära ja pärinevad tõenäoliselt Valge-Venest ja Ukrainast. Selles sõjalaulus on rohkesti muidki motiive, milledel leidub ligidane vaste valgevene ja ukraina rahvaluules. Teiselt poolt on näidatud, et see sõjalaul osutab motiivisugulust ka balti (läti ja eriti leedu) sõjalauluga.
õuande-episoodi tuumik - esimese ning tagumise positsiooni eest hoiatamine ja keskmise positsiooni soovitamine - esineb nii slaavlastel kui ka meil ja ingerlastel peaaegu identsena. Selle põhjuseks on, et nõuandeile oli antud nende algvormis (ilmselt slaavlaste poolt) niivõrd tabav kuju, et see eri rahvusest kuulajaile sellisena meelde sööbis ja siis edasi kanti. Küll aga on, nagu nägime eespool, eriti eestlased oma fabuleerimislustiga eri positsioonide hüvesid ning pahesid hiljem edasi heietanud. Nõuandeepisoodi peaidee - noorte tulipäiste sõdalaste hoiatamine oma elu hoidma - on omanud ühesugust tõmbejõudu nii slaavlaste kui ka läänemeresoomlaste hulgas.