Üleskirjutamiskoht teadmata l.
Riismeke kangelasest Kalevipojast
[l.] Ükskord läinud vägimees sortsilase majasse, et tema jõudu katsuda ja vägipulka vedada. Sel korral ei olnud Kalevipoega kodus ja vanamoor käskinud nii kaua oodata, et ta ehk ööse kodu tuleb. Õhta tehtud vägimehele ase maha ja pantud ilusasti puhkama. Ööse tulnud ta kodu ja heitnud puhkama. - Öösel kuulnud vägimees, et ta Kalevipoja peerust saanud ühest seinast teise pillutud; pooluimatselt leidnud ta viimati seina alt [mulgu], kust ta välja oli tahtnud pugeda, sest temal oli hirm Kalevipoja kangusest. Mulk oli väike olnud, nii et ei ole edasi ega tagasi pääsenud. Tua all oli vanamoori kuserenn olnud, tema oli kusele tulnud ja ilma tähele pandmata uhtunu sellega ühes vägimehe ka välja ja nõnda saanud ta plehku.
[2.] Ükskord olnud karjus väega kõva jõuga. Ta võtnud pulli sarvipidi kinni ja viskanud üle jõe. Sellest näinud ta, et temal väga kõva jõud olnud ja nüüd otsinud ta tõist meest, kes temaga oleks jõudnud maelda. Kord läinud ta suure pimeda metsa sisse. Metsa sees olnud üks maja ja vana naene küpsetanud sääl leiba. Ta küsinud selle käest, kas tema ei tea kedagi meest, kes minuga tahab maadlema tulla. Vanamoor ütelnud: «Oota õhtani, mul on ka hää kõva poeg!» Poiss ootanud kuni õhtani. Õhta näinud ta, et kaks meest tulnud ja mõlemadel kaks härga sarvipidi seljas. Poiss hakkanud juba kartma, et üks härg tapeti ära ja söödi ja tõine mees söönud tõise pätsi leiba kõrvale. Nüüd heitnud nad magama ja poisi võtnud vahele, et ära ei saa põgeneda. Pink oli nukelti tares, tõine ots tõises nukas ja tõine mees heitnud tõisele poole nurka pingi otsa ja käännud perse nurka, aga pääd tarre välja. Kui nad magama olid jäänud, ei tea kumb neist piiru lasknud, oli tare nurk suurde kõrgesse ülesse karganud. Poiss hakkanud kartma ja mõtelnud, kuidas nüüd plehku saada. Nii kui tare nurk kerkinud, poiss alt välja ja jooksma. Sortsilased ärkanud üles ja leidnud, et poiss ära kadunud ja hakkanud taga ajama. Poiss jõudnud selle aja sees juba Peipsi äärde, kus talle vastu tulnud Kalevipoeg, kes Pihkvast läbi Peipsi saelau[dade]ga tulnud. Äärde jõudes ütelnud: «Oh sa sitt Peipsi lomp, vesi tuli kella ala.» Ja näinud poissi enda poole jooksvat, küsinud poisi käest: «Kuhu sa pagened?» Poiss ütelnud: «Kulla külamees, päästa minu, sortsilased ajavad taga!» «Oh poeg, karga siia viinavaadi otsa pääle, pea oleva sortsilase järele.» Kalevipoeg võtnud saelaua ja andnud vastu sortsilase pääd, et laud katki läinud prauh ja prauh. Kui lau[a]d hakkanud juba otsa saama, ütelnud perve alt: «Kalevipoeg, Kalevipoeg, löö servi lau[a]ga!» Ja kui Kalevipoeg servi lau[a]ga löönud, ei jäänud sortsilasest muud, kui lämu taga. Kalevipoeg ütelnud perast võitlust: «Kes see oli, kes mind õpetas?» Üks ütelnud perve alt: «Mina!» «No tule siis välja!» «Ma ei või tulla, sest ma olen alasti!» Kalevipoeg lõikanud oma siilo küljest tüki ja viskanud perve alla ja ütelnud, et tule nüüd välja. Siis tulnud üks väike elajas välja ja siilotükk pääl, kes omale sellest ajast siilo nime saanud ja vaenlase vastu kasuka.
H I 9, 567/9 (56) - A. Suurkask (1898).
Üleskirjutamiskoht teadmata 2.
Vägimees
Kord hoidnud üks noor tugev mees karja (vanal ajal olivad karjased kõik täiskasvanud mehed olnud). Elajad ei ole tahtnud karjatse sõna sugugi kuulda, vaid pistnud ühtelugu kiini jooksma. Viimaks põlenud ka karjatse kannatus ja ta haaranud ühe vasika sabapidi kinni, kes kõige kangem kiinijooksja olnud, ja viskanud teda sabapidi ümber keerutades üle laia jõe mis põntsatab. Sellejärele hakkanud karjane ise oma kange jõu üle imestama, sest ta pole seda enne veel teadnud, et temal nii kange jõud on. Nüüd pole karjatsel enam himu olnud karjas käia, vaid ta võtnud nõuks ilma mööda reisima minna, et mõnda vägimeest otsida ja sellega võidelda, sest karjane pidanud ennast nüüd suureks vägimeheks. Läinud ka siis teele ja reisinud ilma millegi kindla sihita edasi sinnapoole, kuhu jalad aga kannud. Õhtuks jõudnud ta ühe paksu metsa sees oleva maja juurde, kuhu ta sisse astunud ja krõmpsusnäolise vanaeide käest öömaja palunud.
Vanaeit pärinud võera käest järele, miks otstarbeks ta reisima on hakkanud, ja meie vägimees seletanud eidele, et tema selle mõttega reisima on hakkanud, vast mõnda vägimeest leida, kellega kord ka jõudu võiks katsuda. Seda kuuldes süganud vanaeit kõrvatagust ja mõtlenud natukene aega, siis ütlenud ta:
«Minul on kaks poega, kes kaunid kõvakesed on. Aga nad ei ole praeguste mitte kodus, vaid tulevad küll varsti ka kodu. Tahad sa nendega kord jõudu katsuda, siis jäe ööseks siia ja oota, kuni mu pojad kodu jõuavad.»
Meie vägimees jäenud siis ka vanaeide poegade kodutulemist ootama ja istunud kambris pengi pääle maha. Läinud natuke aega mööda, kui meie vägimees väljas maa tüminat kuulnud ja kohe ka aknast vaatama läinud, kes säält siis õige tulevad. Meie vägimees näinud, et kaks õige tugevat noortmeest õue tulnud, esimesel olnud üks tugev nuumhärg jalgupidi kui talleke selga võetud, kuna teine jälle enese turjal suurt kuuske kannud, nii et tüvi ja oksad vastupidi maad mööda kriimustanud. Need koormad nähtud meestel veel õige kerged olema, sest nad käinud nende all üsna sirgelt ja kärme sammuga.
Ukse ette jõudes viskanud nad endi koormad maha, nii et maa värisenud. Vanaeit läinud poegadele välja vastu ja rääkinud neile ära, et üks vägimees on neile tulnud, kes praegu kambres istub ja otsib, kas kusagil ei peaks mõnda teist vägimeest olema, kellega ta ka kord jõudu võiks katsuda. Pojad olnud sellega väga rahul ja lubanud võera vägimehega ka jõudu katsuma minna. Kahte vägevat meest nähes langenud meie vägimehe süda saapasääre sisse ja ta oleks heameelega seda näinud, et pugama
oleks saanud pista, aga see pole tal ka korda läinud.
Varsti tapetud härg ära, pantud tervelt katlasse, tuli alla ja söök olnud silmapilk valmis. Kui söök laua pääle kantud, kutsutud ka meie vägimees ühes kodakondsetega lauda sööma. Söögi ajal söönud mõlemad kangelased kumbki pätsi leiba ära ja härja tervelt oma kupatusega. Meie vägimees pole aga rohkem leiba jõudnud ära süüa kui vaevalt pool pätsi. Küll sundinud teised teda rohkem sööma, öeldes, et sellest ju ühe vägimehe kõht ei või veel täis saada, aga mis sa enam sööd, kui kõht pagiseb. Vabandanud siis enese vähesöömist sellega, et tema olevat alles hilja aja eest kõhu täis söönud. Mõlemad kangelased aga saanud meie mehest varsti aru, et see mitte millegi vägimees ei ole, ega neil temaga võidelda ei saa, aga nad vaatanud mehele järele, et ta punuma ehk vahest ei pistaks ja pidanud isekeskis nõu meie vägimehele hommikul õige elu eest anda, millepärast nad temale ka ütlenud, et jõukatsumine hommikuks jäeb, kui nad endid ilusaste on välja puhkanud. Sellega tahtnud nad meie vägimeest rahustada.
Heitnud ka kõik ilusaste magama, aga võeras pantud kahe kangelase vahele magama, et ta öösel mitte ei saaks salaja putkama panna. Varsti kuulutanud vali norskamine, et kangelased magama on uinunud. Meie vaesekesel vägimehel pole aga uni sugugi pääle tulnud, sest tal kihisenud kõiksugused plaanid läbi pääaju, kuidas siit kardetavast kohast põgenema pääseks.
Korraga käinud vali pauk ja meie mees lendanud nagu käbi teise kangelase juurde, kust uus pauk käratanud ja meie vägimees oma koha pääle tagasi lendanud. Need paugud olnud kahe kangelase püksituulest sünnitatud. Nõnda kordanud püksituule paugud endid ühtelugu ja meie mehel läinud ühest kohast teise lendamise läbi pää üsna segaseks. Viimaks saanud ta püksituule neelust vähe kõrvale kalduda ja pääsenud sedasi koledast õhusõidust ära. Nüüd hakkanud ta seinasid mööda kobades ust otsima ja leidnud selle ka küll kätte, aga - uks olnud lukku pantud ja mehikene pole teda ka kõige kõvemate vapustuste abilgi lahti saanud, vaid pidanud ilmaasjatad katsed järgi jätma ja mõnda muud väljapääsemise kohta otsima. Pikaajase kobamise järele leidnud ta seina alt ühe kitsa augu, kust ta katsunud läbi pugeda, jäenud aga keskpaikapidi sinna kinni, nii et enam edasi ega tagasi pole saanud. Nõnda seisnud ta sääl hulk aega kinni, kuni vanamoor üles tõusnud ja renni pääle kusele tulnud, sest see olnud vanamoori kuserenn, ja nüüd saanud meie vägimees selle läbi välja uhutud, ilma et vanamoor seda oleks ise märkanud, et ta vangi oli vabastanud. Kui vägimees toibunud, katsunud ta, et aga punuma saanud, sest kui kangemetsamemme
pojad üles tõusevad, siis leiavad nad teda vaja ja hakkavad taga ajama. Hommikuks jõudnud meie vägimees Peipsi järve äärde, kus ta kangelase Kalevipojaga kokku saanud ja temale oma õnnetust rääkinud ning temalt abi palunud. Kalevipoeg olnud Pihkvast oma lauakoormaga parajaste Lindanisa poole minemas. Heitnud Kalevipoeg siis väikese mehekese pääle ka armu ja pistnud teda oma püksitaskusse.
Kui metsamemme
pojad üles tõusnud ja võera vägimehe kaotsis leidnud, hakkanud nad temale järele laduma. Peipsi ääres jõudnud nad põgeneja kannule, aga leidnud säält Kalevipoja eest, kellele nad ka kohe hakkanud kallale tükkima. Kalevipoeg pannud aga lauakoorma seljast maha ja hakkanud koormast laudu kätte võttes nendega kallaletungijaid tugevaste taguma. Aga et Kalevipoeg lapeti lauaga löönud, läinud kõik lauad pooleks ja natukese aja pärast olnud laudade koorem üsna väike juba. Korraga kuulnud Kalevipoeg oma lähedal mätta all urkas ühte häält laulvat:
«Sirveti, sirveti!»
Kohe hakkanud Kalevipoeg ka serviti laudadega taguma ja lauad pole enam ükski katki läinud ning Kalevipojal olnud varsti võit käes. Nüüd tulnud talle ka sõbralik õpetaja meelde ja ta kutsunud teda välja tulla, et hea õpetuse eest tänada. Hääl aga vastanud mätta alt:
«Ma ei julge välja tulla, sest et ma alasti olen!»
Kohe käristanud Kalevipoeg oma mantlihõlma küllest ühe siilu ära ja viskanud mätta alla korkasse, et alastioleja ennast sellega võiks katta ja siis tema ette välja tulla. Varsti tulnud ka mätta alt väikene elukas välja ja vadinud Kalevipoja ette, kes temale oma kuuesiilu selle hea õpetuse eest jäädavaks palgaks annud, et ta enese nõrga jõu ja väeti oleku pärast sellega võiks ennast pääletungijate vastu okaste läbi kaitseda.
Et see riidetükk mantlisiilust oli tõmmatud, siis saanud selle järele elukale nimeks - siil, mis temale kõige mantlisiilu tükiga tänapäevani on mälestuseks jäenud.
H I 9 892/7 (193) - A. Suurkask (1898).
Üleskirjutamiskoht teadmata 3.
Veel kord sellest, kas «Kalevipoja»-eepos rahvaluule ehk Kreutzwaldi aju sünnitus on.
Sellest on nüüd üle 40 aasta tagasi - mina olin alles püksata poisike, aga praegu 51-aastane -, kui minu vanaisa, kuulus torupillimängija, laulik ja jutuvestja, vana Isa-Aadu Laiuse-Tähkuverest Pillistveresse oma vanema poja Madisele külaliseks tuli. Meie, lapsed, kohe teda paluma, et ta meid oma kunstidega lõbustaks. Vanake tegi siis pajupilli ning mängis mitmed imeilusad lood. Selle järel laulis ta meile, kudas poisike jõe ääres karja hoidnud ja üks lehm üle jõe hüppanud. Poisike pole lehmale järele saanud ning hakkanud nutma. Seal ilmunud äkiste
kui oleks kuulta kukkunud,
pilvepiirilta pillatud
lonkur, ühe silmaga vanataat poisikese ette ja ütelnud:
«Hüppa üle jõe ja viska lehm sabapidi siiakaldale tagasi!»
Poisike punninud esiteks vastu, aga viimaks teinud ta vanarauga nõu järele ja - töö läinud toime. Teisel päeval pole poisike enam karja läinud, vaid tõttanud laia ilma omale vastalist otsima. Kauaaegse rändamise järele juhtunud ta ühe paksus metsas oleva maja juurde. Et aeg õhtune olnud, läinud ta sisse öömaja otsima. Majas lõukal istunud vanamoor ja keetnud õhtusööki. Tema kuulanud järele, kust külaline pärit ja mis asju tal ajada on. Siis pannud ta katlatäie suppi, seitse tegu leiba, terve härja ning vaadi õlut lauale ja käskinud poissi süüa ning juua, et siis tema kahe pojaga, kes iga silmapilk koju olla oodata, jõudu võida katsuda. Poisike lõmpsinud mõne lusikatäie suppi, söönud liibukese liha ja raasukese leiba ning joonud umbes kannukaanetäie õlut peale. Siis ütelnud vanamoor, et nii vähe sööjal küll tema poegadega võidelda ei maksaks, sest need söövat kumbki terve ettepandud toiduosa ära ja pingutavat vaadi õlut peale. Käskinud teda siis laua alla magama heita, kust ta mitte vägimeestele silma ei paistaks. Veidi aja pärast hakkanud majaseinad raske sammude põrumisel värisema ja moori pojad astunud sisse. Ühel pukk-tuuleveski õlal, teisel veskikivid ja pillid süles. Selle järele oli lugu sellesama-laadiline, nagu Kreutzwaldi «Kalevipojas» kirjeldud on, kuni poisike «põrgu-poiste» eest põgenedes, kellel kümnekordsed köied piitsapaelteks ja veskikivid piitsasõlmeks olnud, lauakoorma kõrval puhkava Kalevipoja juurde jõudnud ja palunud, et see teda kaitseks. Palutav pistnud poisi oma püksitasku ja hakkanud vaenlasi lapiti laudadega uhtuma. Aga lauad pole vastu pidanud - iga lops oli laua lõhkund. Siis hüüdnud siil põõsa alt:
«Säga servi, suuri meesi!»
Kalevipoeg teinud siili õpetuse järele ja peagi olnud põrgupoisid põgenema kihutatud. Siilile annud Kalevipoeg oma kasukahõlma ihukatteks ja võtnud siis karja-kangelase püksitaskust välja, kelle pealagi aga tema kotikuid vastu paljaks oli hõerdunud. Sellest poisist sanudki kõigi paljaspeade esiisa. Seda kõik laulis vana Isa-Aadu, aga ta viis selle ja veel palju muid laulusi enesega Laiuse kalmuaiale, kui ehk vahest minu tädipojal, endisel Tuimõisa küla koolmeistril Kristjan Sepal meelde ei tärkanud mõnda neist ülesse kirjutada. Meie, lapsed, mängisime seda võitluse-lugu tihti küla vainul, kus üks kõige suurem Kalevipoega, kaks järgmist põrgupoissa ja kõige pisem põõsa varjul siili osa etendas.
Et vähemast see osa Kalevipojast mitte Kreutzwaldi luuletus ei ole, vaid tõsine rahvalaul, selle peale võiksin ma julgeste prohveti habeme juures vanduda. Ja ma usun, et suurema osa eeposega just niisamasugune lugu on.
EKnS c 130/1 - I. Staropassonsky (1912)