Pärnumaa

 Pärnumaa 1.
Kalevipoeg
Ükskord juhtus üks tugev mees vastalist otsma. Ta käis ümberkaudu maad läbi ega leidnud, kes tema vastu oleks saanud. Ükskord juhtus tema ühte sauna sisse minema, seal oli üks vana pika hammastega vanamoor, ja küsis, mis külamees käia ja mis ta otsida? Tugev mees vastas, et ta jõumeest ja vastalist otsida. Vanamoor vastas, et nende mehi ei olevat seekord kodus. Vanaeit andis mehele süüa, tõi teu leiba ja vaadi õlut. Kui mees söönud sai, siis tuli vanamoor ja ütles: «Sina, külamees, ei söö mitte meie kassigi vastu!» Vanamoor tegi aseme mehele pengi peale ja mees heitis rahuliste magama. Mehed tulid koju ja istusid teine teise pengi otsa peale. Siis nägi mees, et need vanakuradid olid ja tema oli hirmu täis, ja mõtles: «Kui ma nüüd peaksin siit veel eluga peasema!» Ta tõusis järsku püsti ja pistis jooksu. Kui ta tüki maad oli jooksnud, siis nägi tema ühe mehe tee peal tulevad, kellel kakssada saeplanki seilgas oli. Mees hakkas appi karjuma. Kalevipoeg viskas plangud seljast maha, tõmbas mehe kinni ja pistis oma püksireide. Kuradid tulivad Kalevipoja juure ja küsisivad, kus see mees läinud. Kalevipoeg küsis, mis nad temast tahta? Vanakuradid hakkasivad suurustama, mis ta siis sest küsivat. Kalevipoeg võttis mehe oma püksireiest välja, pani pea peale ja ütles: «Siin tema on!» Siis tükkisid kuradid mehe kallale. Kalevipoeg võttis oma kakssada saeplanku ja hakkas nendega kuradeid peksma, kunni nad surma said. Kalevipoeg oli Kalevipoeg ja jõumees tänas teda südamest, ja nägi alles, kus jõumees oli, ega tohtinud eladeski selle peale mõtelda, et veel oma vastalisi otsida.
E 6648/9 (12) < Tõstamaa, Pootsi v. - J. A. Veitmann (1893).

Pärnumaa 2.
Vanal ajal kündis mees põllu peal. Sellel mehel oli nii palju jõudu, et ta veskekiviga võis teha, mis tahtis. Kord pillus ta teda üle oma pea, kord lõi ta teda mitu sülda maapõhja ja tõmmas jälle välja. Ühel päeval kündis ta jälle põllul, seal tuli talle korraga mõttese kündmist järele jätta ja maailma vaatama minna ja enesele vastast otsida jõu poolest. Ta viskas härjad ühes adraga pool versta üle jõe heinamaa peale sööma ja läks ise rändama. Vastu õhtut viis ta tee suure metsa sisse. Metsas ümber rännates jõudis ta viimaks ühe maja juure, ta astus sinna sisse, et kehakarastust paluda. - Majas ei olnud muud hingelist kui üks inetu vanamoor. See oli ka nii lahke ja andis jõumehele süüa ning küsis ühtlasi ka, kus mees rännata. Mees kõneles, et ta tööd enam ei taha teha, vaid enesele vastast otsida, kes jõu poolest temaga ühesugune oleks. Sellepeale kostis vanamoor, et tal kaks poega on, nendega võiks korra katsuda, aga neid polla praego kodus. Ööseks loodab ta neid kodu tulevat. Teisel hommikul, kui võeral lust on, siis võib ta nendega oma jõudu katsuda. Jõumees heitis seepeale omale valmistud aseme peale puhkama ja hakkas und ning ka ühtlaisi vanamoori poegi ootama, et näha saaks aegsasti, mis mehed nad on.
Öö jõudis peagi, sellega ühes ka vanamoori pojad. Poisid tahtsivad mõlemad süüa saada, sest kogu päeval pole nad toitu katsnud. Vanamoor tõttas ka varsti sööki muretsema. Jõumehe ehmatuseks tõi vanamoor kaks korvitäit samlaid ja kaks suurt tervet leiba lauale, kedast mehed ka suure isuga ära sõid, et natukese aja pärast sammaldest ei ka leivast enam ühtegi järel polnud. Seepeale jõivad kumbki veel pange vett ära. Vanamoor seletas nüüd ka võerast jõumehest. Pojad lubasid teda teisel homi-kul ette võtta, heitsivad ka seepeale puhkama. Varsti kuulutas vali norskamine, et mehed magasid. Jõumees jäi ka seepeale rahulikult puhkama ja homikut ootama. Homiku jõudis kätte, võeras jõumees sai oma harilikku toitu, aga vanamoori pojad jälle niisugust kui ööselgi, peale söögi tuli jõukatsumine. Võeral jõumehel oli kibedaste tegemist, enne kui vastalistest jago sai. Oli ta nad ära võitnud, rändas jälle edasi enesele uusi vastalisi otsima.
E 5108/9 (3) < Tõstamaa, Seli v. - J. Öövel (1894).

Pärnumaa 3.
Kaval-Hans tegi mets [= metsas] hagu. Oli juba lõunaaeg. Ta hakkas sööma, võttis lihakarbid lahti, ja kurivaim tuli juurde: «Hans, mis sa teed ja mida sa sööd?» Hans ütles: «See on m[---] liha, mis ma söön.» «Anna minule ka mekki,» küsib kurivaim. Hans annab. Kurivaim kiidab, et väga hea mekkivat. Kurivaim ütleb: «Löö minul ka ära!» Hans täidab ta soovi. Kurivaim läheb metsa ja karjub: «Ai, ai, au, au!» Kurivaim võtab kaks onupoega ligi ja tulevad jälle Hansu juurde ja paluvad ühte jätkata, ütleb kurjavaimule: «Heida seliti maha!» Kurivaim küsib: «Mis sa tulega teed?»Hans ütleb, et muidu ei saa 'Times New Roman',4)">laastert sulasse , kui tuld ei tee. Hans teeb lekist panni. Kurivaim jälle küsima: «Hans, mis sa sellega teed?» Hans vastab: «Muidu ei saa ju 'Times New Roman',4)">laastert sulasse .» Hans võtab tina ja paneb sinna panni peale. Kui tina juba sula on, ütleb kurjavaimule: «Viska seliti maha!» Hans hakkab jätkama. Na kui ta tina kallas vanapagana kõhu peale, see kohe hirmsaste karjuma «ai, ai» ja «au, au!» Saab teine hommiku, lähevad jälle Hansu juurde kolm kurjavaimu ja küsivad: «Kas rabeleda tahad?» Hans vilistab - Kalevipoeg tuleb sinna. Hans ütleb: «Omal pole aega, mu tädipoeg hakkab.» Kalevipoeg hakkab kahe kurjavaimu vastu, teise murrab keskpaigast kõveraks ja pistab püksitasku; teise lööb kurguaugust saadik maa sisse. Siis paluvad Kalevipoega: «Lase meid lahti ja tule meile öömajale!» Kalevipoeg läheb. Kurjavaimude ema keedab pajaga putru. Kalevipoeg ütleb, et: «Liiga vähe, sest ei saa midagi, mina söön aga seitse leiba ja pool pütta räime korraga ära, vaadi õlut joon veel peale.» Siis heidavad magama kolmekesi. Kurivaim ütleb Kalevipojale: «Meie heidame oma vennaga kõrvu.» Kalevipoeg ütleb aga: «Mina heidan keskele, heitke teine teine poole ääre.» Kalevipoeg ütleb: «Hoidke, kui ma peeretan, te kukute maha.» Heidavadki magama. Kalevipoeg peeretab - kurivaim kukub maha, tükk nina pealt ära; peeretab teise korra - teine käib vastu moori. Siis hakkavad mõlemad karima. Ema tuleb tuppa, küsib: «Noh, pojad, mis teil viga on?» Pojad ütlevad emale: «See võeras on väga tugev mees, peeretab peeruga maha.» Lähevad hommiku metsa Hansu juurde. Kalevipoeg ka seal. «Noh, kas sa nüüd jälle tahad rabeleda?» küsivad kurjadvaimud. Kalevipoeg vastab: «Mis teie, põnnmaod, ka minule teete!» Kalevipoeg tõmbab kuuse maa seest kõige juurikatega ülesse, mis nii jäme on kui kolmesüllane palk, võtab ladvast kinni ja näitab kurjavaimudele ja ütleb: «Mu hirmu peate te kartma!» Kurjadvaimud kõik kõveras ja paluvad Kalevipoega.
E 56271/2 < Audru, Jõõpre v. - M. Kokka.

Pärnumaa 4.
Tugev mees
Kord elas ühes metsatalus üks väga tugev mees. Kellega ta iial rabeles või väekaigast vedas, see ei tahtnud seda ilmas teist korda teha. Ta viskas oma vastase justkui takukoondla maha või üle pea. Aegamööda sai ta oma jõu poolest nii palju kuulsaks, et ta enam ei viisinud tööd teha, vaid hulkus ühest nurgast teise, et jõudu katsu. Kord oli ta jälle ühes külas oma jõudu näidanud ja sammus teise kohta, aga et tee tundmata oli, eksis ta metsa ära. Hulga aja ümbertampimise järele jõudis ta viimaks ühe talu juurde välja, kust ta öömaja ot'sma läks. Suurest toast ei leidnud ta muud inimest, kui ühe vana naise. See ütles talle: tema ei või öömaja[le] võtta, sest et tema pojad ei sallida võerid inimesi. Siiski suure palvete peale lubas ta viimaks. Et õhtu ja pime kätte jõudis, tõi vanaeit külamehele ka kehakinnitust. Kõige esite tõi ta kaks käsisarjatäit samblid. Mehe küsimise peale, mis nendega teha, ütles ta, tema pojad, keda tal kaks tükki olla, panna need jätkuks enne kõhu põhja, enne kui sööma hakkavad. Siis tõi ta päratuma puukausi herneleent lauale, kellest tugev mees oma kõhutäie ära võttis, aga mitte veerandit osa ära ei jõudnud tühjendada. Peale selle tegi eit talle laua alla aseme ja käskis teda magama heita, aga siis, kui tema pojad kodu tulevad, hääste vagusi olla. Nad olla väga kurjad. Ümberluusimisest väsind, jäi tugev mees varsti magama. Ükskord ärkas ta hirmsa kärina peale unest üles ja kui ta aru sai, mis see tähendas, värises ta süda sees, sest maapind kõikus üsna, kui eide pojad koju tulivad. Koju jõudes tõi eit kohe kumbkile kaks käsisarjatäit samblid, mis need kohe minema pistsivad, alles siis küsis teine poeg: «Vanamoor, kes on täna siin käinud, ma tunnen toas ristiinimese haisu,» mispeale vanaeit kostis: keegi olla seal käinud, kes jõudu tahtnud katsu, aga olla jälle ära läinud.
«Kahju hääst suutäiest,» ohkas poeg ja jäi vagusi. Nüüd toodi leemevaagnad lauale, mispeale jälle teine vend küsis: «Vanamoor, kes on täna siin käinud ja selle liua seest söönud, mi sant ristiinimese hais on juures?» «Ma andsin selle mehele natuke servet ,» kostis vanaeit, «ta lubas hoome tagasi tulla.» Nüüd algasivad mehed tööd. Kolm korda täideti mehekõrguseid ja vakalaiuseid vaagnaid, aga ikka ei lõpnud meeste söögiisu, kuni viimaks vanaeit lõukalt tähendas, et viimne supp juba vaagnas on. Nüüd algas õige tihe lusikate käik, ja nagu lisaks hakkasivad nad üksteist jalgega läbi laua torkama, kusjuures jalad kogemata ka jõumeest riivasivad. See olli aga söögiisu nähes niipalju aras tehtud, et ta seda sugugi pahas ei pannud, ehk küll mõni hoop tal kuul mise ja nägemise riisus. Viimaks ometi olli söögiaeg otsas ja mehed heitsivad üks sinna ja teine teise nurga äärde puhkama. Kudas hakatus, nii lõpetus. Mehed hakkasivad ööse loodud august tuult puhuma, mis aga niisuguse väega sündis, et meie jõumehe iga uue paugu aeg ühest seinast teise seina äärde tallutas ja seda nii kaua ikka kordas, kuni vastu homikut tuuled vaikisivad ja meie jõumees nii palju mahti sai - uksest välja ja jalgele tuld anda. Pika eksimise järele jõudis ta viimaks inimeste sekka välja, aga jõukatsumise lust olla tal sest saadik kadunud olnud.
H II 42, 149/52 (l) < Tori khk. ja v. - T. Juurikas (1891).

Pärnumaa 5.
Külas olnud ühel saunanaesel poeg, kelle juures mõnesugused imed nähtavale ilmunud: ta kasvanud mõne aastaga täieks meheks, saanud suureks ja tugevaks. Ikka päev-päevalt kasvanud temale palju jõudu juurde. Viimaks saanud noormees suureliseks ja uhkeks oma jõu üle ja otsinud teist, kes oma jõuga tema vastu oleks saanud. Et ta koduümbrusest kedagi ei leidnud, kes temale vastu oleks julgenud astuda, reisinud noormees kauge ilma sisse ja otsinud omale vastast jõumeest. Nii rändanud noormees edasi, kuid ikka ta ei leidnud, kes teda oleks pidanud. Ühel õhtul ei leidnud ta omale kusagilt öömaja ja lausa taeva alla ei tahtnud ta ka jääda, olnud ju pikast reisimisest koguni ära väsinud. Kui ta niiviisi tüki õhtut edasi reisinud, jõudnud metsateed viimaks ühe väga vana hurtsiku juurde. Ta läinud sisse ja palunud öömaja. Hurtsikus ei olnud muud kodus, kui paljalt vanaeit. Kui noormees ära seletanud, et tema omale vastast jõumeest otsib, nüüd öömaja palub ja homme jälle edasi tahab reisida, siis vastanud vanaeit: «Öömaja võite saada, kuid minust, vanast inimesest, küll jõukatsujat ei saa. Peate ootama, kui mul pojad kodu tulevad, võite ju nendega siis jõudu katsuda.» Pika ootamise järel tulnud viimaks vanaeide pojad kodu. Ühel olnud suur kuusk juuripidi seljas ja teisel terve vana põder jalgupidi õladel. Noormees seda nähes võtnud südat ja mõtelnud: nendega maksab juba jõudu katsuda. Kui vanaeit poegadele ära seletanud, et neil üks külaline on, kes omale vastast jõumeest otsib, vastanud vanaeide pojad, et nemad nüüd väsinud on; enne tahta süüa ja puhata, siis hommikul tahta nemad jõudu katsuda. Nüüd hakkanud vanaeide pojad tubliste töösse: üks puhastanud põdra ära ja pannud pajasse, kuna teine suure kuuse peeneks teinud ja sellega põdra liha keetnud. Ei läinudki kaua aega, siis olnudki põder keedetud. Nooredmehed asunud põdra juurde sööma ja külaline kutsutud ka. Süües mõtlenud vanaeide pojad: see ei jõua süüagi, mis jõudu see veel peaks katsuma. Ja külaline pannud jälle tähele, kuida vanaeide pojad söönud: söönud kahe pääle terve põdra päris ära. See pannud noore jõumehe päris mõtlema. Mõteldes tulnud temal himu päris ära põgeneda, kuid selleks puudunud julgus. Vanaeide pojad heitnud magama, külalisele tehtud ka ase. Magades aevastanud vanaeit nii kangeste, et noor jõumees oma asemega keskele tuba kukkunud. Selle järele aevastanud vanaeide poeg ja noor jõumees kukkunud oma magamiseasemega hurtsikust välja lagedale. Nüüd olnud noorel jõumehel päris hirm käes. Ta annud jalgadele tuld ja pistnud põgenema, et ometi veel eluga pääseda. Jooksmise pääl tulnud temal Kalevipoeg vastu ja peatanud teda kinni. Kalevipoeg küsinud nooremehe kiire jooksmist järele. Kui noormees asjalugu ära seletanud, ütlenud Kalevipoeg, et ta Vanapagana kodus ööse olla viibinud ja jooksmine ei aitavat ka temal midagi, sest varssi jõudvat Vanapagan temale ikka järele.Kalevipoeg läinud põrgusse väravaid tegema, temal olnud 700 saelauda seljas ja 300 raudnaela püksitaskus. Ta võtnud noore jõumehe, pannud püksitaskusse naelade pääle ja sammunud siis edasi. Ei läinud kaua aega, kui Vanapagan olnud järel ja nõudnud Kalevipojalt noort jõumeest kätte. Kalevipoeg ei tahtnud nõudmisest teadagi. Kui Vanapagan oma jonni ei jätnud, hakkanud Kalevipoeg temale laudadega valu andma. Nii peksnud Kalevipoeg peaaegu kõik lauad pihuks ja puruks, kuid võit tahtnud Vanapaganale jääda. Aga sääl õpetanud põõsast üks hääl: «Anna serviti lauda, ikka serviti lauda!» ja Vanapagan [ilmselt Kalevipoeg] hakkanud serviti lauda Vanapaganale valu andma ja saanud täieste võitu. Kalevipojal olnud suur häämeel oma juhataja üle, kutsunud teda põõsast välja, et temale heateo eest maksta. Kuid hääl vastanud, et tema alasti olla ja sellepärast ei võivat välja tulla. Kalevipoeg lõikanud oma poole kuuehõlma ja viskanud põõsasse. Sellejärel tulnud siil põõsast välja ja olnud Kalevipoja kuuehõlmaga kaetud. Ka praegu veel kandvat siil Kalevipoja kuuehõlma, mis terav ja okkaline välja näeb.
E 47410/3 (2) < Säärde, Voltveti v. - J. P. Sõggel < Juhan Tobi (1910).

Pärnumaa 6.
Kord oli üks tugeva jõuga mees. Ümberkaudu meeste seas ei olnud ühtegi leida, kes maadlemises ehk muidu jõu poolest tema vasta oleks saanud. Nähes, et ta kõikidest tugevam oli, läks ta reisima, et vahest mõne omasuguse kõvema mehega kokku juhtuks, kellega siis õige jõudu võiks katsuda. Nõnda juhtus ta viimaks suures metsas ühe üksiku majakese juure, kus üks vana naene üksina kodu oli. Vananaese küsimise pääle, mis ta otsib, kõneles jõumees oma loo ära, et ta tublit meest otsib, kellega maadelda võiks. Naene ütles selle pääle: «Minu vanamees on oma kahe pojaga metsa läinud; kes teab, kui arvad, jää neid ootama!» Ja jõumees jäi ka neid ootama. Tükikese aja pärast tuli vanamees poegadega metsast kodu. Esimesel pojal oli põder üle õla ja teisel süld puid. Jõumees kõneles neile oma soovi ära, et ta tublit meest otsib, kellega jõudu katsuda võiks. Vanamees vastas sellepääle: «Eks me või ka katsuda, aga enne tahame veel süüa; meie kõhud on metsas väga tühjaks läinud.» Poisid nülgisid põdra ära, mis siis korraga keema pandi. Suur oli jõumehe imestus, et terve põder korraga keema pandi, ja veel suurem siis, kui vanamees poegadega põdra ka tervelt ära sõid. Jõumehele anti ka natuke leent kausiga nurka. Esimene poeg ütles teisele, kui nägi, kuida jõumees sõi: «See ei jõua ju kedagi süüagi, mis ta veel maadelda jõuab.» Teine vastas: «Noh, väha sööb, väha teeb kah!» Onnikeses oli igas nurgas voodi, sinna heitsivad isa ja pojad magama, kuna ühte voodi ka jõumeest kästi heita ja enne puhata, kui jõukatsumine tuleb. Jõumees sai nüüd aru, et need kellegi õiged inimesed ei ole ja nendega maadlema ei maksa hakata, ning mõtles suure hirmuga, kuida säält põrguliste pesast ära põgeneda saaks. Varssi jäivad isa ning pojad magama ja norskasivad, et seinad värisesivad. Nüüd hakkasivad magajad paha haisu laskma ja nii kõvasti, et hoonekene värises. Esimene poeg virutas nii kõva paugu, et jõumees ühes voodiga nurgast välja teise poja voodi ette lendas. See aga saatis teda oma pauguga vanamehe voodi ette. Vanamees laskis nii tubli kärtsaku, et jõumees ühes voodiga uksest välja käis. Nüüd tõmbas jõumees jalad selga ja pistis lõikama. Vanamees kihutas poegadega järele. Jõumees jooksis, ilma et oleks teadnud kuhupoole, ikka edasi. Viimaks jõudis nii lõõtsutades Ülemiste järve ääre. Parajaste sel ajal jõudis ka K.alevipoeg, 700 saelauda, 500 raudnaela ja valge hobuse raibe vardaga seljas, sinna. Ta tahtis laudadest ja naelust parve teha ja järvele vahku püüdma minna, mistarvis ka hobuseraipe ligi oli võtnud. Kui Kalevipoeg jõumeest nägi, kes kangesti jookstes sinna jõudnud, küsis ta, mis temal viga olla. Kui jõumees temale oma loo ära kõneles, ütles Kalevipoeg: «Poe minu püksi!» Jõumees tegi ka seda ja puges Kalevipoja püksi. Nüd jõudis ka vanamees poegadega sinna. Nad nägivad, et tagaaetav Kalevipoja juures nende silmist ära kadus, sellepärast hakkasivad temaga kärkima: Kas sina see jõumees oled, kes meiega maadlema tahtis tulla?» Kalevipoeg oli sellega rahul ja ütles «jah». Hakkasivad siis Kalevipoeg ja vanem poeg maadlema. Kalevipoeg viskas oma vastase lendu ja lõi siis ta üle pää maa sisse ning vajutas siis jalakontsaga muldagi pääle. Nüüd tuli Kalevipojaga maadlema vanamehe noorem poeg, keda ta rinnuni maa sisse lõi. Kui nüüd vanamees nägi, kuidas poegadel käsi käis, ei julgenud ta enam Kalevipojaga maadlema minna, vaid kutsus teda võidu kivi viskama. Kalevipoeg oli sellega hääl meelel valmis. Vanamees võttis määratu kivi ja viskas. Kivi tõusis, lendas tüki maad ja kukkus viimaks kesset järve vette. Nüüd tõmbas ka Kalevipoeg suure kivimüraku kätte ja viskas teda nii suure jõuga, et ta teise poole järve kalda sisse langes. Need kivid olla veel praegu sääl näha: esimene kesset järve ja teine kaldal. Nii oli Kalevipoeg võitnud.
Nüüd nägi vanamees, et Kalevipoeg ka tema ära võitis, sellepärast katsus ära põgeneda ja pistis põrgu poole jooksma. Kalevipoeg jooksis talle järele kuni põrguni. Põrgusse sisseminek käis kalju vahelt läbi. Kui Kalevipoeg säält läbi läks, lõi ta käe ülesse kaljuprao vahele kinni ja jäi sinna vahiks, et vanakurat, põrgust enam välja ei pääseks inimesi eksitama. Pärast löönud põrgu sepp Kalevipoja käe veel raudnaelaga kalju külge kinni.
H III 19, 849/54 (1)< Viljandi < Halliste, Abja v. - J. Riiet (1893). Vrd. muist. 357-360.