Järvamaa

 Järvamaa l.
Kalevipoeg ja vanadpaganad
Kaks poissi läinud metsa marjule ja eksinud ära. Edasi-tagasi käies jõudnud nad õhtuks ühe paksus metsas oleva maja juure. Põle selles majas inimese hingegi olnud. Toidukraami olnud aga küllalt ning poisid söönud, ilma et kellegi luba oleksivad ootanud, endi tühjad vatsad täis.Olnud seal ka hea tüma ja lai säng, poisid heitnud sinna magama. Seal majas elanud aga kaks vanapaganat. Need tulnud õhtu koju, söönud kõhud täis. Hakkanud magama minema, leidnud poisid sängist.«Ah kui maitsev toit siin on!» hüüdnud teine, «sõin aga kõhu liiga täis, tarvis homme hommikuks hoida!» Nad heitnud siis poiste juure magama. Hakkanud nad kangeste peeretama. Nad peeretanud nii kõvaste, et poisid iga kord tuulde tõusnud, viimaks läinud voodi põhi alt ära. Poisid tõusnud ruttu ülesse ja jooksnud uksest välja. Vanadpaganad pole esteks poiste äraminemisest aru saanud, kuid pärast hakkanud poistele jälgi mööda järele minema. Poisid jooksnud hirmuga edasi, kuid näinud varsti, et vanadpaganad järele tulnud. Hakkanud eest ära jooksma, kuid tagaajajate jalad olnud väledamad. Viimaks jõudnud nad ühe väga suure mehe juurde, kellel lauad õlal olnud. See olnud Kalevipoeg. Poisid palunud, et Kalevipoeg neid päästaks. Kalevipoeg lubanud lahkesti neid peasta, võtnud poisid ja pistnud kasukatasku. Läinud siis jälle edasi. Vanadpaganad tõtanud edasi, püüdnud poissa taskust kätte saada, kuid tõmbanud Kalevipoja kasuka natuke katki. Nüüd hakkanud Kalevipoeg lauaga põrglastele valu andma. Andnud ikka lapiti lauaga plau ja plau! Mütsud olnud küll suured, kuid pole põrglastele valu teinud. Korraga kuulnud Kalevipoeg, kuida hääl põesast õpetanud: «Kalevipoeg, anna servi lauda!» Kalevipoeg annud servi lauda ning varsti olnud põrglased võidetud ja minema peksetud. Nüüd ütelnud Kalevipoeg: «Kes see oli, kes mind õpetas põrglastele valu andma, tulgu ometi põesast välja!» Hääl vastanud: «Ei ma või tulla, olen alasti!» Kalevipoeg võtnud oma lahtitõmmatud kasukasiilu ja viskanud põesasse: «Kata ennast sellega!» Sest saanud siil omale nime.
E 12120/2 (11) < Ambla, Tapa al. - O. Hintzenberg (1894).

Järvamaa2.
Tugev karjane
Ühe korra oli üks külakarjane, kellel nii palju rammo oli, et lehma sabast kinni võttis ja üle jõe viskas. «See ammet ei sünni minusuguselle mehele mitte, et üks karjane olla, vaid mina pean minema mööda maadilma rändama ja oma vastast rammumeest otsima.» Nii ka sündis.
Karjane astub teele ja isi laulab:
«Mina mees kui metsapulli,
Aro Hanso halli sõnni,
see oli kange kaevlemaie,
mõisa pulli puistamaie,
valla härgi vapustama,
kihelkonda kergitama.»
Kauaaegse rändamise järel leidis ta viimaks ühe toreda maja suurest metsalaanest. Ta läks senna sisse, kus üks suur vanamoor, kelle sarnast karjane omas elus veel ep ole näinud, parajast leent keetis ühe põhjatuma suure katla sees. «Noh, pojuke, mis tarvis on?» küsib vanamoor. «Mina olen üks rammumees ja otsin enesele vastast,» oli karjatse vastus. «Kas elad siin üksi või on sul siin teisi seltsilisi?» «Minul on küll kaks poega, aga neid kumbagi pole kodu. Kui sul aega on, siis võid oodata, nad saavad varssi kodu jõudma, siis võid neile oma asja teadustada.» «Kus nad siis läksivad?» «Nad läksivad Soomemaalt veskit tooma. Kui sul aeg igavaks lähäb neid ootes, siis tule heida seia minu poegade sängi puhkama, küllap nad saavad varssi tulema.» Karjane heitis sängi pikali ja mõtles: «Pagan teab, mitu meest siin sees magab, et ta nii koletu suur on, ja teisi sellesarnatsid näikse veel tükki kolm olema. Ja see suur vanamoori-kolakas, kas tema pojad peaksivad ka nii suured olema; siis on nende meestega võimata rammu katsuma hakata.» «Tule välja, rammumees!» hüüab vanamoor. «Minu pojad näikse juba tulema.» Seal vaatab karjane suurte meeste kogusid, mis kui metsakuused eemalt paistavad. Teisel kaks veskikivi seljas ja püstvõlv kepiks käes, ja teisel veski kere seljas. Poisid panivad veskivärgid seljast õue peale maha ja läksivad tuppa. Seal silmasivad nad võerast meest ja küsisivad: «Mis see poiss siit otsib?» «See on üks suur rammumees ja otsib teist rammumeest,» ütleb vanamoor. Karjane ise värises hirmu pärast, et ei saand sõnagi suust välja. «Tulge sööma, pojad, ja kutsuge külamees ka sööma, siis jaksate pärast rammu katsuda!» hüüdis vanamoor. Mehed istusivad kolmekeste lauda, vanamoor toob iga mehele toobritäie leent ette ja siis tegu leibu ja ämbritäis samblaid. Vanamoori pojad sõivad samblaid suure ahnusega sööma alla ja siis hakkasivad leivale ja leemele õigust mõistma. Karjane võttis ka näpuga samblaid, näris ja neelas, aga ei tahtnud kõrist alla minna, ja tegi varssi lõpetust. Aga vanamoori pojad sõivad laualt viimase kui raasukese ära. «Ei meie toit passind külalisele sugugi, vist suur rammo täidab so kõhu täis,» pilkas vanamoor karjast. Karjane ehk oleks mõne lusikatäie võtnud, aga mis sa teed, ei jäksand lusikat ühe käega tõsta, ja sõrmed ei ulatanud ümber lusikavarre; muudkui pidi häbi pärast söömist lõpetama. Seal kukkus vanema poja lusikas käest maha ja kästi rammumeest lusikat maast üles võtta. Suure vaevaga sai karjane lusika laua ääre peale, kus ta jälle maha kukkus ja karjatse jala kaks varvast otsast ära viis. Seal tõttas vanamoor karjatsele appi ja aitas mehikese lusikavarre alt välja. «Noh lähme nüüd rammu katsuma,» ütles vanem poeg. Rammumees ägas ja aietas, et: «Las täna jääb võitlemine järele, sest mul teeb jalg hirmus haiget, olgu homme hommiku.» «Olgu siis, kudas sa tahad.» Siis heideti magama. Vanem poeg heitis üksipäine teinepoole seina ääre sängi ja noorem poeg ja karjane heitsivad teise sängi. Karjane õhkas ja mõtles, kudas siit põrgupesast peaseb, sest uni oli kui luuaga ta silmist pühitud. Vanamoori pojad norskasivad, nii et seinad värisesivad. Korraga käis üks kole pauk ja karjane kadus oma asemelt, sest noorema venna püksituule prunt oli korraga eest ära karganud ja karjatse vanema venna juure viskanud. Sealt kargas ta jälle vanema venna püksituule pakatusel noorema juure tagasi. Nüüd loopisivad vennaksed karjast tagumise otsa tuulega, nii et ta viimaks tuule rambimisel põrandale maha kukkus. Kui ta seal juba pisut toibuma hakkas, siis kolas ta kõik urked ja augud läbi, et kust ta võiks välja peaseda. Viimaks leidis ta ühe renni ja hakkas sealt välja ronima. Aga mehike jäi renni prahi sisse kinni, et ei saa enam edasi ega tagasi. «Ja nüüd on mo ots ommetigi käes», mõtles ta. Aga seal tuli korraga abi. Vanamoor oli ööse oma asja läinud rennile ajama, ja soe märjuke oli karjatse rennist peastnud. - Õnneks oli, et karjane tubli ujuja oli, nii sai ta õnnelikult sealt majast putkama. Karjane andis hoolega jalgadele tuld, et sealt põrguliste pesast oli veel peasenud. Hommiku pääva tõusu ajal nägi ta kaks suurt kogu enese järel tulevat. Ta arvas need kohe vanamoori poegadeks, kes teda taga tulivad ajama. Pea olivad nad juba karjatse kannul, kui tal, märjal mehikesel, veel parajal ajal abi tuli. Kalevipoeg oli juhtunud ka seda teed käima ja tuli parajaste karjatsele vastu. Kui ta oli kuulda saanud, kudas lood seisivad, siis pistis ta karjatse oma püksitasku varjule ja isi astus põrgupoistega rammu katsuma. Tal oli kaksteistkümme tosinat saelaudu seljas, need peksis ta kõik puruks, aga võitu ei saanud ta veelgi. Siis võttis ta maast põllukäsnasi ja hakkas nendega loopima; kuid viimaks ei jäänd põrgupoistest muud järele, kui natuke sinist vett. Siis pistis ta käe püksitasku ja leidis karjatse sealt. «Ma tahan sulle natuke hirmu anda, et sa enam niisuguse lolli mõtte peale ei tule». Ja võttis ühe jämeda ihukarva ja suges sellega karjatse kere täis ja saatis karjatse oma vana ameti peale jälle tagasi, kus ta karjas käies oma valu veel praegu mäletab.
E 5465/7 < Ambla khk. ja v., Jootma m. - J. Neublau (1893?).

Järvamaa3.
Kord olnud ühel karjatsel väga tugev poeg. Poeg läind omale vastast otsima, kellega jõudu võiks katsuda. Metsateed edasi minnes tuld talle vanaeit vastu, kellele ta oma teekäigu otstarbest kõnelema hakand. Seda kuuldes kostnud eit: «Mul on ka kaks noort poega, aina tugevad poisid teised. Tule õige sinna ja katsu nendega oma rammu!» Karjatse poeg olnud sellega nõus ja läind eide kaasa. Kui nad koju jõund, pole poegi kohe kodu old, aga nad tuld ka varsti koju ja eit toonud poegadele süüa ette: esiteks sarjatäie aganaid, siis terve härja ja peale selle veel mitu ämbritäit vett. Poisid pistnud selle kraami nahka, siis vast saanud nende kõhud täis. Nüüd heitnud nad sööma peale puhkama, lubanud aga pärast puhkamist karjatse pojaga ramu katsuda. Heitnud puhkama ja võtnud võõra ramumehe enda vahele. Kui eide poegadel nahk silmade peale läinud, siis jäänud tagavärav lahti, ja tuul, mis sealt välja voolanud, pannud võõra mehe käima: ühe küllest ikka teise külge. Kui lugu nõnda tükk aega edasi kestnud, saand karjatse poeg aru, et need mitte õiged inimesed ei ole, ja katsunud, et aga toast välja saand putkata. Peagi olnud tal vanadpaganad kannul, kes teda kinni tahtnud võtta. Õnnekombel juhtunud karjatse pojale Kalevipoeg vastu tulema. Kui Kalevipoeg vanupaganaid näinud, ütelnud ta karjatse pojale: «Poe püksi, poe püksi!» Karjatse poeg pugenud Kalevipoja püksi ja paast sel kombel tagaajajate küüsist. Kalevipojal old lauakimp seljas ja ta hakkanud laudadega vanusarvikuid peksma. Et ta lapi lauda löönud, siis pole see vanapaganatele suurt viga teinud; nende jõud juba kippunud peaaegu Kalevipojast üle saama, kui korraga keegi põesast ütelnud: «Löö ikka servi lauda!» Kalevipoeg teinud selle õpetuse järele ja ta võitnud vanadpaganad ära. Peale võitlemist ütelnud Kalevipoeg: «Tule sa sealt põesast välja, kes sa nii tark olid!» Põesast aga antud vastuseks: «Ma ei julge tulla, sest ma olen alasti.» Selle peale visanud Kalevipoeg kasukatüki põesa ja varsti tulnud põesast siil nähtavale. Sel kombel saanud siil omale kasuka selga. Karjatse poeg saanud Kalevipoja püksis küll ilusti vaenlaste eest hoitud, aga talle juhtunud seal siiski veike õnnetus: Kalevipoja pisikene poeg (penis, veikene Kalev) hõõrunud ta pea pealt kõik juuksed ära ja sellepärast on veel tänapäev karjatse poja järeltulijatel pealaed paljad.
H II 57, 512/4 (10) < Järva-Jaani, Seliküla v. - J. A. Rehberg < T. Mühling (1895),

Järvamaa4.
Kuda paljaspead mehed sündinud
Poiss hoidnud jõe ääres karja. Üks lehm läinud üle jõe võõrasse karja. Poiss läinud järele, võtnud lehmal sabast kinni ja visanud üle jõe oma karja tagasi. Nüüd saanud poiss aru, et tal suur jõud on ja et ega keegi tema vasta ei saa. Ta jätnud karja sinnasama paika ja läinud omale vastast otsima. Viimaks kauase käimise järele jõudnud ta ühte suurde metsa ja eksinud sinna ära. Viimaks jõudnud ta ühe vana aga suure maja juurde ja läinud sinna sisse. Kodu olnud ainult üks vanamoor ja sellele seletanud ta oma loo ära, et ta suur vägimees on, endale vastast otsib ja nüüd ära on eksinud. Vanamoor jätnud ta öömajale, ütelnud, et ta pojad ei ole veel kodu, aga et küll nad varsti tulevad. Annud talle ka terve toobri suuruse liuatäie pudru ette ja saatnud siis magama. Seina ääres olnud kolm kole pikka sängi. Karjapoiss vaadelnud neid kole suuri sängisid ja söömanõusid ja juba hakanud hirm peale tükkima, sest nende järele arvates pidivad nende omanikud ka kole suured olema. Ei tulnud unigi kudagi peale. Viimati tulnuvadki pojad kodu, ja need olnuvadki kole tugevad ja suured. Kole olnud nende söögiisu. Söömise ajal rääkinud vanamoor nendele ära, missugune võõras neile öösel tulnud on, kes omale vastast otsib. Poisid lubasivad hommikul temaga jõudu minna katsuma ja tema kondid nõnda pehmeks pigistada, et tast üks paras kõhutäis saab. Poiss kuulas seda kõik pealt ja hakkas hirmuga mõtlema, kuda siit veel eluga peaseda. Mõrtsukad heitnuvad varsti ühes emaga magama ja karjapoiss tõusnud tasahiljukesti ülesse ja hakanud väljakäigu teed otsima. Õnnetuseks olnuvad kõik uksed kinni ja tema jõud ei ole neid jaksanud lahti teha. Viimaks leidnud ta ühe augu, kust must vesi välja jooksnud. Ta hakanud seda mööda välja ronima, ei ole aga mahtunud ja jäänud kinni, ei ole enam edasi ega tagasi saanud. Varsti tõusnud üks poeg ülesse ja hakanud kusele. Kuseoja viinud teda tükk maad edasi. Teist tükk maad aidanud teda teise poja kuseoja edasi ja kolmandamal nõndasama. Toru olnud aga pikk ja pool toru olnud alles käimata. Viimaks tõusnud vanaema ülesse ja see lasknud sarnase valangu, et löönud tema torust välja ja veel tükk maad edasi. Nüüd pistnud poiss valama, et surmasuust peaseda. Hommikul ärkanuvad mõrtsukad ülesse ja hakanuvad poissi otsima. Ei poissi kusagil. Viimati saanuvad nad aru, et poiss ära on jooksnud ja läinuvad teda taga ajama. Karjapoisile tulnud Kalevipoeg vasta, kes parajasti Pihkvast lauakoormaga tulnud. Sellele rääkinud väsinud karjapoiss oma lugu. Kalevipoeg hakanud naerma ja ütelnud: «Mis sinusugune kerbukene täie meestega võitlema hakkab!» võtnud tema kinni ja pistnud oma püksi ja jäänud siis ise tagaajajaid ootama. Varsti jõudnuvad need järele, nad arvanuvadki Kalevipoja põgenejaks karjapoisiks ja kippunuvad temale kallale. Kalevipoja asi kippunud ka viimati täbaraks minema, sest ta olnud üksi, teised kolmekesi, Kalevipoeg väsinud, teised mitte. Viimati hakanud ta seljast laudu võtma ja laudadega vasta lööma. Ta löönud ikka lapi laudu ja iga kord läinud laud katki. Juba hakanuvad lauadki otsa saama. Viimati hüüdnud keegi põõsast: «Servi lauda, servi lauda, kallis Kalevite poega!» Kalevipoeg märganud, et antud nõu kasulik on, ja hakanudki servi lauda lööma. Varsti pannuvad mõrtsukad plagama. Nüüd hakanud Kalevipoeg nõuandjat taga otsima. Leidnud põõsast ühe alasti loomakese, kellele külm ja kaste liiga teinud. Kalevipoeg võtnud kohe tüki enese kasukahõlma ja annud selle loomakesele, et see ennast kataks ja siis välja tuleks. Sealt saigi meie siil omale okkalise kasuka. Karjapoiss aga, mida Kalevipoeg oma püksi pistis, oli õnnetumal kombel just püksiaugu peale põigiti jäänud ja seal oli Kalevipoja m[- - -] tema pealae paljaks nühkinud. Sealt sellest paljaspeast karjapoisist ongi paljaspeade sugu alguse saanud.
E 46764/9 (16) < Laiuse < Koeru ja Järva-Jaani - V. Rosenstrauch (1909).

Järvamaa5.
H III 4, 30 < Koeru - H. A. Schults. [Müstifitseeritud variant.]

Järvamaa6.
Olnud kord karjane. Visanud kord sabapidi vasika üle jõe ja arvanud sellest enese ilmatugeva jõumehe olevat. Läinud omale vastast otsima. Saanud ühte metsamajasse, sääl olnud eit kodu. Jäänud sinna ööseks, rääkinud ka eidele oma teekonna otstarbe ära. See ütelnud: «Oota, las tulevad mu pojad kodu, need ka kaunis tugevad jõmmid.» Öösel tulnuvadki kodu: koledad suured ja tugevad ja söönuvad kohe kümne mehe eest. Nüüd näinud karjapoiss, et asi halb on ja pannud öösel, kui kõik maganuvad, läbi mustavee renni majast välja ja vaduma. Hommikul ärganuvad tugevad mehed ülesse ja läinuvad jõumeest taga ajama. Juba olnuvadki põgeneja ligidal. Kalevipoeg tulnud aga parajasti lauakoormaga Peipsist. Poiss põgenenud selle juurde, see pannud tema püksi varjule, ise hakanud aga tagaajajatele vati peale andma. Viimati pannuvad need Kalevipoja eest põgenema. Karjapoisil aga, kes parajasti püksiaugu peale peadpidi jäänud, kulutanud Kalevipoja m[---] pool pealage lagedaks juustest ja sealt olemagi paljaspeameeste selts ilmasse tulnud.
E 47613/4 (5) < Koeru - V. Rosenstrauch (1911). Vrd. E 46099/100 (5) < Simuna - V. Rosenstrauch (1907).