Eessõna ja sissejuhatus raamatule «Muistendid Kalevipojast» Tallinn 1959
Eduard Laugaste
«Eesti muistendid» alapealkiri «Hiiu- ja vägilasmuistendid» hõlmab kolme ulatuslikumat muistendite rühma: l) muistendeid Kalevipojast, 2) muistendeid Suurest Tõllust ja 3) vanapagana-muistendeid.
Esimene köide, muistendid Kalevipojast, peab oma oluliseks eesmärgiks abistada neid, kes tunnevad huvi «Kalevipoja» kui eesti rahvuseepose uurimise vastu või tahavad saada ligemat käsitust rahvamassides tekkinud Kalevipoja kujust ja seda teemat käsitlevate muistendite laadist. Teine köide sisaldab esijoones muistendeid Suurest Tõllust. Ka nendega on enamik lugejaist mõnevõrra tutvunud juba P. Süda raamatukese «Suur-Tõll, Saaremaa vägimees» kaudu. Kolmas, kõige ulatuslikum, on vanapagana-muistendite rühm. Seal leiduvad antud kolmest kõige algelisemad ja tõenäoliselt ka kõige vanemad hiiumuistendid.
Kõik kolm rühma on väga tihedas omavahelises sõltuvuses, mis omakorda õigustab ja kohustab nende avaldamist koos. Ka rahvajutud Kavalast-Antsust ja Vanapaganast kuuluvad temaatiliselt siia, aga enamik neist on muinasjutud. Hiiumuistenditele seisavad temaatiliselt ligidal veel muinasjutud tugevaist poistest: Sauna Antsu pojast Antsust, Tugevast poisist, Karu-Ivanist, karupojast, sepapojast jt. (Aarne, mt. 1000-1029: Muinasjutud rumalast kuradist). Väikese valiku neist juttudest on avaldanud M. J. Eisen raamatukeses «Kalevipoja esi-isad».
Omaette vaatlusele kuuluvad hiidude (vägilaste) prototüübid, keda pakub rohkesti see keskkond, milles rahvahulgad elasid. Needki moodustavad omaette rahvajuttude rühma, nagu on selgitatud «Sissejuhatuses». Siin on arvukad jutud kange jõu või muude omadustega teomeestest ja sulastest. Mõnel neist on koguni veel hiljaaegu elanud eeskuju - endine toapoiss, hiljem mõisnikele ohtlik hobusevaras Rummu Jüri, rammumees Georg Lurich vm. Oma iseloomult võiks see liik rahvaluulelises tüpoloogias asetseda olustikukujutuse ja muistendi vahepeal, olla aluseks isikuloolise jutustuse kujunemisele või saada koguni muistendi algeoks. Kõigi nende jaotamine kahe järgneva köite vahel sõltub otstarbest ja vajadusest.
Esitatud tekstiväljaanne sisaldab kogu materjali, mis selle teema kohta on üldse üles kirjutatud. Ära trükkimata on jäetud sama teksti koopiad eri kogudes või väljaannetes, kusjuures viited neile leiduvad trükis avaldatud teksti signatuuri kõrval võrdusmärgi taga. Trükitud ei ole ka hoopis katkelisi ja tühiseid tekste, fragmente; nende nimestik leidub kommentaarides. Uurija, kes neid vajab, leiab nad antud andmete varal kergesti üles. Tavalisele lugejale suudaksid nad vaevalt midagi pakkuda.
Iga muistenditüüp on varustatud tüübinumbriga, variandid on märgitud eri tähtedega A, B, C jne.
Sulgudes on antud muistendi lühikesed kokkuvõtted neil tekstidel, mida on juba mujal kasutatud või mis omakorda baseeruvad mingisugustel kaudsetel andmetel.
Kõik ettekanded, aruanded ja artiklid, mis koosnevad mitmest eri muistendist (Kreutzwaldi ballaad, Schüdlöffeli artikkel «Inlandis», Faehlmanni ja Schultz-Bertrami ettekanne ning viimase autori vastavateemaline käsikiri, Mihkel Veske aruanded ja artikkel ajakirjas «Oma Maa»), leiduvad koos esimeses peatükis; vastava muistendi teksti sees nurksulgudes on muistendi tüübi number süsteemist, mida on kasutatud käesolevas väljaandes. Võõrkeelsete tekstide järele on paigutatud eestikeelsed tõlked.
Muistendid on järjestatud sisuliselt, võimalikult nõnda, et kokkukuuluvad tüübid asuksid ligistikku. Sugulasmotiivide puhul on viidatud vastavale tüübinumbrile.
Variantide paigutuses on üldiselt kinni peetud traditsioonilisest geograafilisest järjestusest:Viru-, Järva-, Harju-, Lääne-, Saare-, Pärnu-, Viljandi-, Tartu-, Võru-, Setumaa, seejärel puudulikkude kohaandmetega varustatud variandid; maakondade sees ühe kihelkonna materjal on korraldatud võimalikult kronoloogiliselt. Nõukogude korra ajal kogutud ainestikule on lisatud ka rajooni kuuluvus.
Kasutamise hõlbustamiseks on teosele lisatud koha-, jutustajate ja korrespondentide register viidetega lehekülgedele. Viimase köite lõppu paigutatakse kõigile kolmele köitele ühine aineregister. Kirjanduse loendis on ühe autori mitu tiitlit paigutatud kronoloogilisse järjestusse.
Originaaltekstid on antud diplomaatilises äratrükis, kuigi mitte fotograafilise täpsusega. Redigeerimisel on piirdutud ortograafia kohandamisega tänapäeva reeglitele ainuüksi niivõrd, et paranduste tõttu ei kaoks teksti murdepärasus, teksti lugemine muutuks aga hõlpsamaks.
Korrigeeritud on sõnajärjestust ainult siis, kui sellega on kõrvaldatud mõtteähmasus. Tekstis «... on Imste ja Ilbaste küla vahel üks mäe selg, hobuse selgroo päält vormiline» on parandatud «... on Imste ja Ibaste küla vahel üks mäe selg, päält hobuse selgroo vormiline». Selliseid korrektiive on tehtud ainult äärmise vajaduse korral.
Kokku- ja lahkukirjutamise osas ligindatakse tekst kirjakeelele juhul, kui ei teki mingit arusaamatust või küsimus on selge (teisel pool, käsikirjas: teiselpool, aga siiski -teinepoole; pilke laulu, parand.: pilkelaulu; kivi hulgad, parand.: kivihulgad. Lahku: Sindi kiriku torn jne.).
Interpunktsioon on asetatud vastavalt praegu (1959.aastal) kehtivaile normidele.
Lauluvärsside read koma, semikooloni, mõttekriipsu ja lause jätkumise (anzhambmaan) puhul on redigeeritud väikese algustähega.
Uue mõtteterviku ja dialoogide algul on kasutatud taandridu.
Vastavalt teaduslikes töödes kehtivale uususele antakse väljaandjate-poolsed lisandused nurksulgudes, ühtaegu märgitakse ka väljajätted kolme joonekesega nurksulgudes.
Kõige vajalikumad selgitavad märkused on viidud joone alla, muud lisaseletused tekstide mõistmiseks leiduvad kommentaarides; kommenteerivas osas on antud ka vajalikud lisandid, mille esitamine oleks kujunenud tekstiosa koormavaks.
Tekstid, mis esmakordselt on avaldatud või üles kirjutatud saksa keeles ning mida üleskirjutajad või avaldajad pole eestikeelsel kujul fikseerinud, antakse samuti saksa keeles, kusjuures neile lisatakse eestikeelne tõlge.
Kõige suurem osa käsikirjalist materjali leidub Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivis (ERA), alates kõige vanemaist kogudest, üheks selliseks on Õpetatud Eesti Selts (ÕES), kuni uute kogudeni (RKM, EFA). Mõnevõrra leidub originaalmaterjali ka sama muuseumi kultuuriloolises arhiivis (EKlA). Alates 1950. aastast kuni 1958. aastani on Kalevipoja-muistendite ja Kalevipoja tegevusega seotud kohtade üle kogunud süstemaatiliselt andmeid Tartu Ülikooli eesti kirjanduse ja rahvaluule kateeder (EKRK), kusjuures tänuväärselt rohkesti andmeid on kogunud kateedri töötajad ja üliõpilased, nii muistendeid kui ka kohtade kirjeldusi, on kontrollinud seniseid andmeid, pildistanud objekte ja valmistanud skeeme. Andmeid Kalevipoja kinnismuististe kohta ja mõningaid muistendeid leidub ka Eesti Teaduste Akadeemia Eesti Keele Instituudi rahvaluule sektori originaalmaterjalide kogus (KKI) ja murdetekstide kogu, arheoloogiliste objektide kirjeldused leiduvad TA Ajaloo Instituudis Tallinnas, suurte rändrahnude kirjeldused Tartu Ülikooli geoloogia kateedris. Mitmesuguseid häid pilte leidub ka erakätes (dr. G. Vilbaste), kes neid lahkesti on kasutada andnud. Trükitud materjal ja andmestik on õige laiaulatuslik, viited nende kohta leiduvad tekstide juures ja kirjanduse loendis. Peale tekstide eneste on asjakohane selgitav materjal neis õige mahukas, sellest on kommenteerivas osas kasutatud ainult kõige hädavajalikumat, jättes kõik muu uurijate kasutada.
Kalevipoja-muistendite allikate hulka tuleb arvata ka «Alg-Kalevipoeg», kuna see sisaldab kindlasti neid muistendeid, mida Kreutzwald rahvasuust kuulis, neid aga üles ei kirjutanud, ja on nüüd säilinud ainult poeetilise ümbertöötuse kujul (Kalevipoja peaase Neerutis, Kalevipoja hobusenahk Arukülas, Kalevipoja kurnipakud jm.). Muidugi tuleb rangesti lahus hoida «Kalevipoja» rahvapärased allikad muistendite näol ja nende Kreutzwaldi-poolne poeetiline versioon eeposes. Arvesse tuleb siiski ainult «Alg-Kalevipoeg», sest Kalevipoja esimese osa arvustuses märgib Kallmeyer, et Kreutzwaldi praktika hüpata minevikust tänapäeva on väär, pealegi väljendatakse poeetilises vormis mõtteid, mis pole poeetilised, näit. I lugu, värsid 120 jj.: Pihkva piirilt saadud Kalevi kosja-lugu; et Tartu eestlased on Kalevi-muistendi unustanud; märkused Kalevi haua kohta jne. Sellised teemad kuuluvad kommentaaridesse.*1 Selle arvustuse peale on Kreutzwald valmis edaspidised täpsemad kohtade kirjeldused kui ebapoeetilised viima tekstist märkustesse.*2 Sellest järgneb, miks «Alg-Kalevipoeg» Kalevipoja tegevuspaikadega seotud kohtade kirjelduste poolest on rikkam kui «Kalevipoeg» ise. «Alg-Kalevipojas» jutustab autor, kui rikkalikke mälestusi tal on seoses oma sünni- ja noorpõlvekodu Kadrina ja Rakvere ümbrusega (V lugu, v-d 137-381). Aga «Kalevipoja» selleski versioonis leidub Kalevipojaga mitte seotud, täpsemalt pseudomütoloogia valdkonda kuuluvaid osi, mida Kreutzwald kui teosesse mittepuutuva, ebaorgaanilise juba ise välja jättis, nimelt «Esi-andeks».*3
Leidub mõningaid tekste, mida Kreutzwald on küll kasutanud «Kalevipoja» koostamiseks, mis aga ei baseeru rahvapärasel ainestikul, nagu maamõõtja Lagose poolt saadetud lood (ÕES, SK, 236, l); need siin kogus avaldamist ei leia, küll aga on vajaduse korral neist kõnet.
Töös on kasutatud võimalikult rahva enda poolt loodud termineid, mis kõige paremini tabavad selle ainestiku tuuma ja vaimu. Rahvapärases terminoloogias esineb suure keha ja jõuga ning mõningate muudegi erakordsete omadustega inimeste tähenduses vägimees (*4, samuti Hupeli sõnaraamatus, kus leidub saksakeelne vaste der Riese);vägilane (ka Wiedemanni sõnaraamatus, kus antakse saksakeelse vastena der Riese, der Held);kangelane; hiid, gen. hiiu (ÕES, SK 137, 3 < Fr. R. Kreutzwald; Wiedemanni sõnaraamat toob saksakeelsed tähendused der Riese, der Recke);kangemees; jäätlane (ÕES, SK 137, 3 < Fr. R. Kreutzwald); rammumees; jõumees. Ka XIX sajandi eesti avalikkuses kõneldakse vägilasest või vägimehest*5, ja edaspidigi.
Arvestades senist traditsiooni teaduslikus terminoloogias, kasutatakse siin termineid hiid ja vägilane. Sisult tuleks mõista hiiu all üleloomulikkude omadustega muistenditegelast, vägilane oleks lihtsalt erakordselt suure jõuga, vägevaid tegusid tegev inimene. Rahva enda loodud terminoloogia seesugust vahet otseselt ei tee, nagu leidub vahepealseid muistenditegelasi, kes võivad olla varustatud mõlemapoolsete joontega. Üldiselt annavad muistendid end sel alusel siiski kaheks rühmitada. Terminoloogilisele pretsiseerimisele on tekstidesse süvenemise tulemusena jõudnud ka M. J. Eisen (vt. «Eesti mütoloogia» I (1919), lk. 204). Ta väidab üldiselt õigesti, et Kalevipojas, Tõllus ja Leigris sulavad vägimees ja hiid kokku, aga domineerib neis siiski hiid.
Tekstidekogu käsikirjalise originaalmaterjali leidmise eest (koos andmestikuga) Kirjandusmuuseumi rahvaluulekogudest on hoolt kandnud E. Normann, kes on osa võtnud redigeerimistööst ja tekstide valikust ning teinud olulise osa ka korrektuuritööst. Avaldamisele tulnud tekstide võrdlemise originaalidega teostasid E. Normann ja R. Põldmäe. Tekstide valik, materjali süstematiseerimine, redigeerimine, viited, sissejuhatus, kommentaarid ja registrid on E. Laugastelt, kes on ühtlasi kogunud materjali teistest asutustest ja trükistest. Eestikeelsed tõlked on tehtud osalt autorite poolt, osalt kasutatud juba olemasolevaid (Fr. R. Faehlmanni kõne M. Lepiku tõlge jt.). Resümee saksakeelse tõlke on teinud S. Aaslava. Saksakeelsed tekstid ja tõlked vaatasid läbi F. Kibbermann ja G. Raadi. Kasulikke kriitilisi märkusi on teinud A. Annist, M. Lepik, K. Taev jt., toimetuse liikmeist eriti H. Tampere; palju vaeva on näinud rahvapärase materjali kogumisel A. Rõõm.
Tallinn 1959
Kommentaarid
*1 -r [ = Kallmeyer], Verhandlungen d. GEG IV, l: «Kalevipoeg». Inland 1857, nr. 24, vg. 402. 15. IX 1858 kirjutab Kreutzwald Reinthalile: «Lood 12 ja 13 on peaaegu täielikult ümber valatud, kõigest sündmatust, iseäranis uueaegse vaatleja mõttemõlgutustest puhastatud, kuna topograafilised andmed said sündsa koha juurdelisatud märkustes.» (Fr. R. Kreutzwaldi kirjavahetus II, lk. 510.)
*2 Kreutzwald Reinthalile 12. VIII 1857. Vt. Fr R. Kreutzwaldi kirjavahetus II, lk. 505-506.
*3Vrd. M. J. Eisen, Minu mälestused lauluisast. Post. 23. VIII (5. IX) 1911, nr. 189, lk. [l].
*4 Neid lühendeid vt. ptk. «Vastaseotsija».
*5 Nii näit. «Kalevipoja mälestuseks». Olevik 14. XII 1882, nr. 51, lk. l. Aga ka mujal.
Sissejuhatus raamatule «Muistendid Kalevipojast». Tallinn 1959
Eduard Laugaste
1. Kalevipoja nimega seotud eesti rahvamuistendite ja «Kalevipoja» kui Fr. R. Kreutzwaldi poolt loodud eesti rahvuseepose uurimine annab ulatusliku ülesande nii eesti folkloristikale kui ka eesti kirjanduse ajaloole. Selle probleemi mõlemad küljed on omavahel tihedasti seotud ning eeldavad põhjalikku algallikate tundmist, selle tundmist, mis rahva sajandite jooksul tekkinud loomingust on paberile pandud, aga ka selle, mida Kreutzwald üldse teadis ja kasutas nii rahvuseeposes endas kui ka selle eeltöös (Alg-Kalevipoeg). Kalevipoja-muistendite avaldamine on eriti vajalik eelaste võimaluste andmiseks eepost detailsemalt analüüsida, selle sisu kui ka vormi paremini mõista. Ühtlasi saab selle kaudu igaüks seda omapärast muistendite rühma ennast täpsemalt tundma õppida.
Juba «Kalevipoja» esimese trüki ilmumise järel nõuti Kreutzwaldilt algmaterjali täielikku avaldamist ja oma loomingu varakambri avamist,*1 aga tulemusteta.
«Kalevipoja» ilmumise 50 aasta juubeli puhul (1911) tundus uurijaile endastmõistetavana, et «need rahvasuus leiduvad jutud Kalevipojast tuleksivad jubileumiks välja anda».*2. Ei siis ega kodanliku Eesti päevil ei peetud vajalikuks ega võimalikuks selle väärtusliku ainekogu - Kalevipoja nimega seotud muistendite avaldamist teoks teha. Käesolev väljaanne asub seda lünka täitma.
2. Alustades muistendiväljaannet, tuleb kõigepealt selgitada, mis on muistend? Kolmest r a h v a j u t t u d e alaliigist on muistend kõige materjali- ja tüüpiderohkem. Ta kuulub vanimate rahvaloomingu zhanride hulka. Vastavalt rahvaluule spetsiifikale on ka muistend tegelikkuse, ühiskonna materiaalse olemise kunstiline peegeldus, kajastades neid arusaamisi, mis inimesel oli nende tekkimise ajal, arvesse võttes ka seda, milliseid muutusi neisse tekkis aegade jooksul seoses inimese arenemisega. Muistend peegeldab siis oma tekkimise aja animistlikul maailmavaatel baseerudes ümbritseva elu nähtusi, seletab ja tõlgitseb neid, mitte olemuse ja nähtumuse tänapäeva teaduse mõttes kausaalse kokkuviimise, vaid mütoloogia alusel. Tabavalt väidab Gorki, et rahva suuline looming, selle hulgas mütoloogia, peegeldab loodusnähtusi, loodusega võitlemist ja rahva sotsiaalset elu, andes selle ulatuslikes kunstilistes üldistustes.*3
Muistenditeks nimetame ainult selliseid rahvajutte, mis on tekkinud mütoloogia alusel, kuigi leidub muistendeid, milles mütoloogiline alus polegi enam kuigi selgesti nähtav, nagu paljudes muistendeis pardiajajaist ja sissidest, kuningate või keisrite poolt istutatud puudest jne.*4
Muistend on seega liik rahvajutte, mis annab lühidalt seletusi maailma, maa ja taevakehade, pinnavormide, suurte rändrahnude, inimeste ja loomade, nende kehaosade tekkimise ja kujunemise ning paljude ümbritseva elu nähtuste kohta. Muistend käsitleb peaaegu kõiki vastavas maakohas esinevaid loodusnähtusi, võttes seletamisel appi mütoloogilisi kujutelmi nende tegevuses. Nii seletab muistendi looja, rahvas, rahaleidude põhjusi ja tingimusi (rahaaugumuistendid), varalist ebavõrdsust ja selle tekkimise alust (kratimuistendid), ehitusi ja esemeid seoses ajalooliste isikutega (ajaloolised muistendid), maapinnavormide ja rändrahnude tekkimist (tekke-, seletus- ja hiiumuistendid) jne. Muistend määritleb täpselt koha ja objekti, millega ta on seotud ja millest ta kõneleb. Muidugi võib ühe või teise muistendi tekkimist põhjustada mitu erinevat motiivi. 3. Muistend ja muinasjutt. Peajoontes võib muistendit teisest rahvajuttude liigist muinasjutust eraldada mõningate üldisemate tunnuste alusel.
Muinasjutt on kunstikavatsuslik looming, on sellisena inimese vaba fantaasia vili; see valib ja vastandab vabalt tegelasi, paneb nad tegevusse, jättes täpsemalt määritlemata tegevuse aja ja koha, kujundab oma eetiliste ja kunstiliste tõekspidamiste järgi ka sündmustiku, kord kokkusurutuma, kord ulatuslikuma. Vabadusest võime kõnelda muidugi relatiivselt, sest ka muinasjutus on välja kujunenud ranged seaduspärasused, millele on allutatud kogu muinasjutulooming.*5 Muistend seevastu on seotud kas koha, isiku, kombe või ajaga.*6
Muinasjutt kõneleb mingisugusest kuningast, kuningapojast, talupoisist vm., muistendi tegelaseks on aga muistendi looja seisukohalt kindel isik (kuigi meie arvates välja mõeldud), näit. Kalevipoeg, Suur Tõll, Vanapagan või mõni mütoloogiline olend (libahunt, kratt jt.). Tõsi küll, ka muinasjutus võib esineda tegelasi, kes kannavad pärisnime (Punamütsike, Lumivalguke, Tuhkatriinu), aga neisse ei suhtuta kui konkreetsetesse isikutesse, kes kunagi on olemas olnud, kelle ümber võiks koonduda veel teisigi sündmusi, nagu see esineb muistendeis (Tõll, Kalevipoeg, Vanapagan), vaid neid võetakse kui tüüpkujusid: Lumivalguke on heasüdamlik, hoolitsev ja armastusväärne vaenelaps, kes alles suhetes võõrasema ja härjapõlvlastega saab oma tegevuse kaudu iseloomustuse, niisamuti Tuhkatriinu. Punamütsike on kogemusteta laps, langeb hundi pettuse ohvriks, aga ta vabastatakse. Tema nimi tuleneb punasest mütsist, mida ta alati kannab. Suur enamik on muinasjuttudes selliseid kõnelevaid nimesid, mis iseloomustavad muinasjututegelase sotsiaalset kuuluvust või tema mingit karakteriomadust või välistunnust. Muinasjutt laseb rebasejutus talumehel lihtsalt kalu tuua, mainimata seda, kust ta neid toob, muistendeis aga kinnitatakse, et Kalevipoeg kandvat laudu läbi Peipsi, viskavat kivi Kassinurme sängi ligidale, kündvat Neeruti mäed jne. Muinasjutus valitseb ükskõiksus tegelase ajaloolise individuaalsuse vastu, tegelased on väljakujunenud stereotüüpiliste joontega (hea vaenelaps, kuri võõrasema, Vanapagana suhtes salakaval ja egoistlik Kaval-Ants), aga muistendis on just tegelased rohkem individualiseeritud. Nimed, objektid, sündmused on kindlakujuliselt fikseeritud: just s e e on Kalevipoja lingukivi, just s e e mäekühm, kunagine linnus, on Kalevipoja magamisase, just s e l l e s t järvest ei saanud Kalevipoeg läbi, just s i i n, Neerutis ja Põhja-Tartumaal kündis ta oma vaod, just Assamallas hukkus tema hobune. Need on kivide, mägede, järvede ja veel muudegi pinnavormide või objektide tekkimise, kujusaamise ja omaduste seletamiseks. Muistendis sisaldub primitiivse rahva teadus. Seejuures pole võimalik tõmmata täpset piirjoont muinasjutu ja muistendi vahele. Üleminek ühest teise on mõnikord üsnagi sujuv. Kui muistendi jutustaja ise enam selle tõepärasust ei usu, algab muistendi kujunemine muinasjutuks, või selle kadumine. Kergemini taanduvad usundilise sisuga muistendid, nagu lood nõidadest, krattidest, libahuntidest jm., mis baseeruvad puhtalt uskumusel ja uskumuse kadumisega kaotavad oma pinnase. Kõige vastupidavamad on jutustused hiidudest ja vägilastest, ja just nimelt seetõttu, et neis lugudes esineb omajagu ka kunstiliselt loovat fantaasiat, mis väljendub kõigepealt jutustuse kangelase kujunduses endas. Siin on kangelase tegevus sagedasti seotud veel reaalsete esemetega (kivid, mäed, järved jne.), mis annab jutustusele kõige selgemini tekke- või seletusmuistendi iseloomu ja hiljem, kui uskumus on kadunud, jääb jutustus ikkagi seotuks mõne tähelepandava kinnismuistisega. Kui muinasjuttu iseloomustab väljakujunenud tegelaste vastandamine ja sellest tulenev tegevuse arendus, siis on muistend enamasti ühe sündmuse, olukorra, ühe fakti kirjeldus, tavaliselt ühe või kahe tegelasega - muinasjutu mitme või paljude tegelaste kõrval. Seega on muistendi sündmustik muinasjutu omast palju lihtsam, lühem, staatilisem, aga ka asjalikum. Ühe tegelasega võib vahel seotud olla mitu muistendit, koguni terve tsükkel. Tõsi küll, tsükliteks koondumine ei ole ainuüksi muistendi omadus, seda võivad ka mõned muinasjututüübid. Seejuures on tähelepandav, et tsükliteks koondumine tekib enamasti selliste muinasjuttude juures, kus peategelaseks on hiid (näit. Vanapagan, siit muinasjuttude tsükkel «Kaval-Ants ja Vanapagan» - Aarne, mt. 1000 jj., vähemal määral ka muinasjutud tugevast poisist - Aarne, mt. 650 A). Ühine peategelane muinasjuttudes ja muistendeis moodustab niisugusel puhul loomuliku silla kahe rahvajutuliigi vahele. Nagu vastavalt oma iseloomule on muistend enamasti lühike, ühtainust fakti konstateeriv, ühtainust eesmärki silmas pidav, on ka selle stiil lapidaarne, kokkusurutud, tihti rohkem kirjeldav kui jutustav. Muistend algab tavaliselt koha või aja täpsema märkimisega, kus kõnealune fakt, sündmus on toimunud. Siis tuleb tegelane, kellega konkreetselt näidatav või tõeks tunnistatud lugu on juhtunud.
Muistendi pikkus kõigub ühe või paari lause ja pika eepilise jutustuse vahel. Viimasel puhul tunnukse ka juba muinasjutu elemente. Kalevipoja-muistendite hulgas leidub üsna lühikesigi mainimisi kõige asjalikumas konstateerivas laadis, nagu: «Kalevipoeg olnud suur ja tugev mees. Ta rännanud väga palju, käinud Soomes ja Tallinnas.» (ERA II 33, 243 (5) < Kadrina 1931.)
Sõltuvalt jutustajast võib neid lühiteateid edasi anda hoopis detailsemalt ja kunstipärasemas väljatöötuses, nagu on esitatud järgmine episood Kreutzwaldi poolt: «Küll tuleb imeks panna, kui vana raamatutest loeme ehk ennemuistesist juttudest kuuleme, mis suured ning tugevad rahvad vanast Põhjamaal elanud! Ehk kes ei oleks mitte meiegi päevil vanarahva suust Kalevipojast ehk muust hiiurahvast üht ehk teist imelikku juttu kuulnud?» (Fr. R. Kreutzwald, Vina-katk, lk. 34.) Muistend harilikult ei arenda välja üksikpilte, nagu teeb seda muinasjutt. Muistend jääb oma põhiolemuselt ikka seletavaks, sellest tingituna ongi tema stiil palju asjalikum ja värvivaesem. Siiski leidub rühmiti rohkem või vähem muistendeid, milles on muinasjutule omast kujutusviisi, mis koguni sisaldavad muinasjutuelemente, milles on ühtlasi muinasjuttudest laenatud motiive. Nii muistendeis Kalevipoja jalgade raiumisest vaenlaste poolt Kuremäel hiiu magamise (muist. 340) või joomise ajal (muist. 341, 342) leiab kujutamist võitlus vaenlaste vastu. Siin on aga ikkagi tähtis seletus selle kohta, kuidas hiid suri ning k u s ta suri. Sellele lisandub veel mäekünka seletamine hiiu hauaks (345-355). Kalevipojaga seotud rahvajuttudest on põhjust muinasjutuna vaadelda «Vastaseotsijat». Peale «Vastaseotsija» on muinasjutulaadilised legendid (muist. 371, 372) «Põrgu väravas» (Kurat moondab oma ema hobuseks, kes tahab Kalevipoega põrgusse viia, nõuande peale lööb Kalevipoeg käe uksepiita ja jääb sinna kinni) ja mõnevõrra «Võitlus laudade abil ja siili õpetus». Siili okaskasuka saamine selles on puhtakujuline seletusmuistend; miks ei pääse Kurat põrgust välja, seda seletab muinasjutt-muistend «Põrgu väravas». Piiride tõmbamine osutub keerukaks just siis, kui muistendile lisandub muinasjutuelemente üksikmotiivide või ehitusvõtete kujul. Maagiline põgenemine on muinasjutumotiiv, aga selle alusel on tekkinud näit. seletusmuistend, kuidas tekkis Peipsi järv (muist. 380). Kalevipoja ja jumala vestlus kuulub legendide hulka, sellega on aga seotud muistendimotiiv Äntu järvede tekkimisest (muist. 217). Hiiumuistendeis antakse hiiu suuruse või jõu iseloomustusi võrdluste ja suhete näitamisega (sammude pikkuse iseloomustamiseks on jäljed maapinnal, järvede sügavus iseloomustab hiiu pikkust: Kuremaa järv kurguni, meri põlvini jne.). Põnevuse ja kaasakiskuvuse saavutamiseks kasutatakse kunstivahendeid, nagu hüperboolset liialdust, võrdlusi, kordusi, liialdusele viitavaid võrdpilte. Tavaliselt antakse jutustus edasi kolmandas isikus kui traditsiooniline lugu või kui mittekaheldav tõsiasi, mis on toimunud jutustajale teadaoleva isikuga. Harva tutvustab jutustaja ennast isikliku pealtvaatajana. Jutustuse usaldatavuse tõestuseks antakse mitmes muistendirühmas silmaga nähtav fakt (kivi, mägi, soo, järv, või seletusmuistendeis - jänese lõhkine mokk jm.).*7 Just sellise konkreetsuse kaudu saabki muistendi jutustaja kuulajat veenda uskuma jutustatut kui tõde (Kalevipoeg viskas need kivid, ehitas sängid jne.).
Esituse laadi poolest ei konstateeri muistendid harilikult jutustaja enda osavõttu muistendi sündmustikust: sündmus toimub väljaspool jutustajat või tema poolt ligemalt näidatud reaalset isikut. (Isik A olevat näinud kuuvalgel ööl kodukäijat, B tulihända jne.) Aga nagu vahel muinasjutus, nõnda ka muistendis võib jutustaja või tema poolt osutatud isik saada muinasjutu või muistendi tegelaseks. (Sattusin õhtul külast (~ pulmast) tulles kokku kodukäijaga või Vanapoisi endaga.) Seesugust egomorfismi leidub eesti rahvajuttudes siiski väga harva. Ühel juhul esineb seesugust koguni Kalevipoja-muistendite hulgas:
Juhan Kalikorm jutustas: «Teetlausi väljal asub suur kivi. Mina ja minu isa olime parajasti põllul kuivamas. Korraga langes maha suur kivi. Pärast olevat kuulda olnud, et selle kivi olevat visanud Kalevipoeg Saaremaalt tulles, sest kivi sattunud Kalevipojale jala. ette ja ta pidi komistama ning vihaga visanud kivi minema.» (ERA II 215, 528 (32) < Lüganuse, Püssi v., Voorepere k. - L. Kalikorm < Juhan Kalikorm, 72 a. (1939).) Sellelaadiliseks muistendiks on ka muist. 76.
Aegade jooksul hakkavad sündmuste tunnistajate isikute iseloomujooned rahvasuus üha rohkem ähmastuma, sündmusi hakatakse ühelt reaalselt isikult üle kandma teisele ja jutustatav üksiksündmus muutubki traditsiooniliseks, kusjuures seda seotakse üha vahelduvamalt mitmesuguste tõeliste isikutega, lõpuks ka veel oletatavate või rahvasuus kujunenud tüüpidega. 4. Muistendi ja mütoloogia seos. Mütoloogia baseerub primitiivsel arenemisastmel oleva inimese maailmavaatel, tema suhtumisel ümbritsevaisse nähtustesse ja esemetesse, mille olemust ja tekkimist ta katsub seletada. Mütoloogiline suhtumine tegelikkusse leiabki just vanemas rahvaluules, selle piltides ja jutustamises kõige selgema avalduse. Mütoloogia tekkis tootmisjõudude madalal arenemisastmel, siis, kui inimene tundis end jõuetuna looduse ees. Sellepärast kujutles ta looduses ja ühiskondlikes suhetes tegutsevaid üleloomulikke jõude, vaime ja haldjaid, kes olid tema arvates vaadeldavate nähtuste tekitajad, või ka inimesi, kes arvati endas kätkevat seesugust üleloomulikku jõudu (nõiad ja šamaanid) või seotud selliste olenditega. Hirm loodusjõudude, niisamuti suurte meeste - keisrite, kuningate ja muude võimukandjate ees on pärit veendumusest, et nendega on seotud midagi üleloomulikku (inimese animistlik suhtumine, maagia). Kui aga inimene õppis loodusnähtusi ja ühiskondlikke suhteid mõistma ja neid teaduslikult seletama ning ühtlasi neid jõude valitsema, rakendades tehnikat oma teenistusse, siis kadus ka mütoloogiline suhtumine ellu. Sellest peale hakkasid kaduma muinasjutud ja muistendid. Nõnda seletas mütoloogia olemust juba Karl Marx.*8Mütoloogia seos muistenditega võib olla kord ilmsem, kord vähem ilmne. Üleloomulikud jõud, mille avaldumist usuti mitmesugustes nähtustes, on esitatud muistendis kas selgemal või varjatumal kujul. Muistendeis libahuntidest sisaldab uskumus inimese võimeist end hundiks moondada selget mütoloogilist suhtumist, samuti krati-, haldjate jt. selletaolistes muistendites. Mõnikord me ei taba esimesel pilgul muistendi mütoloogilist alust, jõuame selleni alles analüüsimisel. Kui katku kujutatakse liikuvana võõra mehe kujul külast teise, siis võib siin tegemist olla tavalise katkupisikute kandjaga, kes tahtmatult muutus katku levitajaks, hirmunud rahva fantaasia lõi sellest kaasajal või hiljem personifitseeritud katkuhaldja, ja saadud muistend on juba mütoloogilise põhikoega. Muistendi looja rahvas ei tundnud veel katku levimist pisikute kaudu ja otsis teisi, fantastilisi seletusi. Pardiajajad olid tavalised sõjaröövlid, kes sõja ajal käisid naaberaladel või kaugemalgi mahajäetud külades röövimas või pressisid inimestelt välja peidetud varandusi. Jutustustes kõneldakse, et peidust nende tegevust jälgiv mees tunneb neis ära koguni tavalisi naisi. Aga ometi rahva suhtumises tundub salapärast hirmu nende eventuaalsete üleloomulikkude omaduste ees, mis neis arvati peituvat. Ka mitmesuguste kuningate poolt istutatud puud või üldse puude istutamine ise ei tarvitse endas sisaldada midagi mütoloogilist, aga jällegi rahva fantaasia kujutles nendes kõrgetes valitsejates, keisrites ja kuningates peituvat üleloomulikku «väge», mistõttu istutatud puu on kasvanud tähelepandavalt suureks, nagu selliseid tammi, pärni ja muidki puid leidub praegugi küllaldaselt. Tõenäoliselt on paljud niisuguste hiiglapuude asukohad lihtsalt endised ohvripaigad*9 ja mõned puudest endised ohvripuud. Puude istutamine kuningate poolt on tuntud ajalooline traditsioon, millel võib olla tõelist alustki, mis on andnud tõuke sellesisulise muistendi süee tekkimiseks. Selle järgi on paljud suured või kujult iseäralised puud saanud muistendiobjektiks. Sellelt aluselt on üsna hulgaliselt hakatud suuri puid nimetama kuninga pärnadeks, tammedeks jne. Haruldasel kombel on ka Kalevipoeg seotud Rannamõisa suure tammega, mis tegelikult kuulub ohvritammede hulka; ta kasvab üks kilomeeter Rannamõisast lõuna pool. Muistend jutustab:
«Ümbruskonnas olnud suur tammemets. Kalevipoeg saaginud kõik tammed maha, jätnud vaid järele ühe, mis praeguse ajani püsinud on.»
Rootslased matnud selle alla venetäie hõbedat, mida on paljud otsimas käinud. Üldse leidub ümbruskonnas rohkesti rahaaugumuistendeid. (M. Ehrlich, Ajalooline traditsioon. Kogutud 1929. aasta suvel Kodavere kihelkonnast Pala ja Ranna vallast, lk. 12-13. KM KO; S. Käär, Rannamõisa suur tamm.*10 Vist samast tammest ka A. Kitzberg.*11)
Sel taustal saab selgemaks ka hiidudega seotud objektide mitmekesisus. Koos laia levikuga ilmneb ka nende kohta käivate jutustuste vanus, nimelt kuuluvus aega, millal mütoloogiline suhtumine oli üldine. Üldnimetus hiid võib olla asendatud nimega Kalevipoeg (muist. 345- 356 jm.) või Tõll, kui pidada nimetut hiidu vanimaks. 5. Muistendi suhted olustikuliste ja isikulooliste jutustustega. Edasist vaatlust sunnib peatuma vajadus tutvuda veel ühe rahvajutu liigiga, mida iseseisva anrina seni pole selgepiirilisemalt käsitletud, mis tegelikult on aga üsna selgel kujul olemas. Need on olustikulised ja isikuloolised jutustused. Nende piiride selgitamine aitab paremini mõista ka muistendit.
Enne aga on vaja vaadelda veel üht üleskirjutuste rühma, mis otseselt polegi rahvaluule liik, seisab aga rahvajuttudele mõnes segmendis üsna ligidal, see on - olustikukirjeldus. Kõigi nende ligemat iseloomustust ongi vaja anda.
Olustikukirjelduste alla kuuluvad orjaaegsete tööde, olukordade ja suhete kirjeldamised, kalurite, mere- ja jahimeeste, karjuste, saunikute, päeviliste, sulaste ja muude sotsiaalsete kihtide elu mitmesugused kujutused. Sellised kirjeldused ongi enamasti antud etnograafilise täpsusega ning võivad olla koguni rahvaluule uurimise abimaterjaliks. Siia kuulutad ka mälestused vooriskäimistest, sellestki, millal ja kus võeti kasutusele esimene korsten, aken, rautatud vanker*12 jms., sellest, kuidas ligema või kirjutama õpiti. (H II 58, 255/7 (2) < Jüri - J. Saalverk. 1896.)
Järgnegu sellekohane näide hundijahist.
«Hundijaht reel. Et hundid talvel näljased olid ja tihti tee ääres luusisid, korraldasid mehed järgmisel viisil hundijahi. Nad istusid 2-5-kesi rekke ja sidusid pika nööri otsas heinakoti ree taga järele jooksma. Et hunti juurde meelitada, võeti tavaliselt põrsas ehk kutsikas kaasa. Muist mehi hoidsid püssid laskevalmis, üks hoolitses selle eest, et põrsas või kutsikas hästi pidi kisama. Hundid, kes kisa kuulsid, ruttasid teele, kus nad rege ja selle järele hüplevat kotti nägid. Teel «kikerdavat» kotti koeraks pidades viskusid nad aplalt selle kallale. Seda ootasidki kütid. Et hundid laskekaugusesse olid tulnud, anti reest tabavat tuld.» (ERM, EA 13, 29-95 < Iisaku 1927.)
Need aga ei ole veel rahvajutud, pigem etnograafilised kirjeldused.
Selliste asjalikkude kirjelduste üleminek poeetiliseks jutustuseks on aga niivõrd sujuv, et on raske piiritleda, millal meil on tegemist juba rahvajutu alaliigiga, nimelt isikulooliste või olustikuliste jutustustega, mida võiks nimetada lühidalt pajatusteks. Leidub lühikesi jutustusi, milles sündmus antakse edasi kunstikavatsuslikult, enamasti veel puänteeritud lõpuga, nagu on näiteks jutustus Alatskivi Mesipuust (lk. 40, joone all). Või olgu veel lugu jahimehest ja sellest, kuidas metsaülemad vanasti pinnisid salakütte.
«Kord põmmutanud seesama Mets Hans metsas lindusi surnuks. Seda kuulnud metsaülem, läinud, võtnud Hansu kinni ja hakanud pärima, kelle luhaga ta tohib lindusi lasta. Hans kuulanud tähelepannes metsasaksa noomimisi ja haugutusi. Kui aga selle jutt otsa ei tahtnud lõppeda, teinud Hans hirmus kurja näu ja käratanud: «Kuule! Räägi tarbesõnad, pikka lori ma ei armasta! Tead, püss on kõvasti laengis!» Nende sõnadega keeranud ta ringi, läinud oma teed. See hirmutanud metsaülema nõnda ära, et enam ilmaski pole tahtnud Hansuga metsas kokku saada.» (E 21656 < Ambla - J. Freimann 1895.)
Jutu algus on samuti asjalik kuni situatsioonini, millal salakütt oma raskest olukorrast julge vastuhakkamise ja sõnakusega välja pääseb. Jutustaja taotleb siin sündmust edasi andes kindlasti kunstilist elamust, eriti seal, kus Mets Hansu sõnad tema teravuses ja vaimukuses, antud situatsiooni arvestades koguni üllatuslikuna esitatakse. Ja meil ongi juba tegemist rahvajutu alaliigiga - isikuloolise jutustusega. Siit võiks veel edasi arendada (ja ongi arendatud) jahimehe juttu, ja salakütt võibki vihatud metsasaksa vastasena muutuda imeteldavaks kangelaseks, kes võib magneetraua kombel ligi tõmmata jutustusi teiste isikute või fantaasiakujude, s. o. väljamõeldud kujude seoses.
Enamasti on sellised lood seotud kindla isikuga, kelle tegevusest jutustatakse mõnd episoodi, asetatakse fookusse üksik detail, nagu Mets Hansu puhul käratamine metsasaksale või Mesipuu puhul koormavedu, mõni tegelane on rahvasuus tuttav kui suur sööja või vembumees. Tihti, vastavalt anekdoodi kompositsioonile, kujuneb puändiks mingi ütlus, nagu Mesipuu-loos: «Saab eneselgi vedada, mis siis vaene hobune peab ütlema!», ja lõpplahenduseks kujuneb kuulaja pinget vabastav naer. Selliseid humoristlikult mõjuvaid stereotüüpilisi ütlusi leidub puänteeritud asendis paljudel jutustustel, nagu ütleb vooriline Aabram teed andma sundivale saksale fraasi, mida tema suust palju kuulukse: «Mina, suure härra voorimees, ja pean sinule, tühjalt sõitjale, teed käänama!»*13 Jutustus ise algab vooriskäimise kirjeldusega, mille lõpus tuuaksegi see tähelepandav lugu, voorilise tegevus ja sõnad saavad jutustaja ja kuulaja peamise tähelepanu objektiks. Enamasti antakse jutustuse lõpus mingi kindlakujuline lühike lõpplahendus nagu muinasjutus või naljandis. Mõnikord moodustab fookusse asetatud motiivi teeseldud või loomulik kohtlus, nagu selgub järgnevast. Rohkem kui sada aastat tagasi elanud Mõnistes suurejõuline Antsi talu peremees, keda kutsutudki Antsi Papaks. Teda süüdistatud kord, et ta olevat mõisa kuhjast varastanud heinu. Enda vabanduseks ütelnud Antsi Papa siis, ta võtnud ainult ühe seljatäie. Seljatäis kaalutud ära, see teinud välja 20 puuda.
Sellised jutustused on tavaliselt ikka humoristlikku laadi, nad käsitlevad ikka mingit lõbusat sündmust.
Algselt mõne reaalse sündmusega seotud, võib rännul suust suhu esialgset tegu liialdada, ülisuureks paisutada, lisaks mitme isiku tegusid liita või kohandades teisele üle kanda. Lõpmatuseni paisutada keelab aga rahva loomulik realiteeditunne. Mõnikord pole tähelepanu äratanud igapäevase elu sündmust käsitlevast jutustusest kuigi suur samm muistendiks, nagu aitab selgitada järgmine näide.
«Vanasti olnud Jõelähtme kihelkonnas Maardu vallas üks suur ja kuulus kütt. Alati, kui ta püssi kätte võtnud ja sellega metsa läinud, ikka toonud ta hulga saaki koju. Ei tal pole ilmaski rahu olnud, alati pühapäevadelgi hulkunud ta mööda metsa püssiga. Talvel lasknud ta jäneseid sööda pealt. Kord passinud ta uueaasta öösel jänest. Jänes tulnudki varsti sööda kallale. Ta annud tuld, jänes seisnud ikka püsti. Lasknud teist korda - seesama lugu. Lasknud kolmat korda - ikka jänes püsti. Siis läinud vaatama: pole muud olnud kui üks känd, läbi ja läbi haavleid täis, kuna see eemalt tema silme ees nagu jänes oli. Mees läinud sestsaadik üsna araks, ei ole enam julgenud pühapäeval jahile minna.» (H II 65, 575 (39) < Jõelähtme, Maardu < Jüri - J. Saalverk < Andres Prommik 1898.)
Seni julgele kütile tundus nüüd, nagu oleks salapäraste jõudude toimel jänes äkki muutunud kännuks, ja koos sellega kadus ka pühapäevane jahilust.
Mille poolest erineb isikulooline jutustus anekdoodist või naljandist? Erinevus on tingitud kõige olulisemas osas suhtumisest. Anekdoodi ja naljandi eesmärk on koomilisse valgusse seada inimese negatiivseid kalduvusi, harjumusi, veidrusi, iseloomu puudusi, keeletarvitust, koguni mõningaid füüsilisi defekte (kogelemist, kõõrsilmalisust). Viimast enamasti muidugi neil isikuil, kes ka muidu on naeruväärsed või pilget väärivad (Silk-Leib O. Lutsu «Tagahoovis». Vrd. ka paljusid kogeleja-naljandeid). Isikulooline jutustus aga tahab üldiselt välja tuua mõne isiku positiivseid omadusi, kõigepealt suurt julgust ja jõudu. Ja kui jutustatava sündmustikuga koos käib mingi naljakas lugu või esitatakse mingi koomiline situatsioon, kuulub ka see vajaliku iseloomustuse hulka ja sellega ei taheta kaugeltki ainult lõbusat nalja heita. Antsi Papa heinasületäis, Mesipuu koorem, Mets Hansu reageerimine metsaülemale salaküttimisel, kõik need on tähtsad ikkagi selle poolest, et nad aitavad iseloomustada kõnealust inimest kui jutustaja seisukohalt positiivset, kelle tegevuses on midagi järeletegemisväärset. Anekdoodis tuuakse ikka midagi, mida tahetakse välja naerda. Kõige sagedamini on anekdoodi suhtumine satiirilise varjundiga, isikulooliste jutustuste koomika kuulub huumori valdkonda. Isikulooline jutustus võib samuti sisaldada naljandilist elementi nagu koomilist võib sisalduda teisteski liikides, näiteks loomamuinasjuttudes («Tõbine kannab tervet», «Rebase regi», «Rebane ja kurg»). Palju rahvanaljandeid on seotud tuntud isikutega. Naljandeid ei tarvitse muidugi siduda ainult nimeliselt nimetatud isikutega, vaid need ongi enamasti ebaisikulist laadi: keegi mees; «Ühel isal olnud omast pikem poeg» või lihtsalt «Talupoiss müüs turul võid», «Poeg läinud isa juure» jne. Vrd. näit. järgmist rahvanaljandit.
«Keegi Soosaare mees sõidab Viljandi. Teel jääb vankrile magama. Valge on juba suur, kui mees jõuab uuslinna, kuid magab endiselt, latern põleb aisa otsas. Kaks koolipoissi tulevad vastu, üks ütleb: «Näe, latern aisa otsas, ei tea miks?» Teine vastu: «Kuidas sa nii loll oled, et aru ei saa, see hobune on ju pime!» (ERA II 60, 39/40 (4) < Kolga-Jaani 1932.)
Omaette rühma naljandeid moodustavad hõimunaljandid, millest tuttavaimad on koguni rahvusvahelises ulatuses kilplasnaljandid, eesti rahvaluules eriti sagedased aga hiidlasnaljandid. Ka neil on tihtipeale side mõne kunagi elanud isiku ja tema «tõeliste» tegudega või mõnesuguste võõrastegi tegude lisamisega, ja prototüübist on saanud rahvajutu kuju.
Muidugi oleks õigem eraldada ka naljandid omaette rahvajuttude liigiks, anekdoodiks, mille iseärasuseks on kondenseeritud, äärmiselt ökonoomne sõnastus ja puänteeritud lõpule viiv kompositsioon. Naljand üldises mõttes tähendaks sellisel puhul anekdoodi kõrval ka laialivalguva kompositsiooniga naljalugu, mis ei moodustaks ise mingit kindlamini piiritletud rahvaluuleliiki. Laiemas mõttes tarvitatuna mõiste naljand haaraks sel korral endasse ka anekdoodi.
Isikulooliste jutustuste kõrval esineb olustikulisi jutustusi. Siingi on reaalne olukord esitatud kunstilises kujunduses. Edasijutustamiseks valitakse mingi tähelepandav sündmus, mis jutustatakse edasi elamuslikult, kujunduslikkude võtete kaudu. Jutustuses «Kuidas suurvesi Pütisepa talu vihusauna ära viinud» moodustab muidu tavalises küllalt heas esituses tähelepandava puändi kukk, kes ujuva sauna olviaugust laulab ja mis jutu ligindab või koguni muudab kunstiteoseks.
«[---] Pütisepa talu vihusaun, mis jõele kõige lähemal olnud, tõusnud suurvee vooluga üles ja hakanud tiiru lüües jõge mööda edasi Pärnu poole minema. Seal saunas elanud ka inimesi, need saanud aga parajal ajal sealt ära minna ja leidnud siis varju talu tares. Kuid aga üks kukk, vaene, jäänud sauna peale; ta pistnud pea katusekarupersest välja ja laulnud ühtelugu kukelõõgu ja kukelõõgu.» (H III 27, 466 (2) < Halliste 1896.)
Seesuguste jutustuste olemasolu on ka varem märgitud ja on neid püütud kvalifitseerida mingiks ebamääraseks liigiks. Nii nimetab O. Loorits neid lihtsalt (aja- ja kombeloolisteks) «pärimusteks», segades neid omakorda veel etnograafiliste olustikukirjelduste ja usundiliste muistenditega.*14
Sellised isikuloolised ja olustikulised jutustused erinevad oma iseloomu poolest täiesti veel muistendeist. Need on omaette liik jutustusi, välja kasvanud tegeliku elu sündmustest. Neil puudub aga mütoloogiline tagapõhi. Isikulooliste jutustuste rühma kuuluvad ka lood nn. vägilaste või hiidude prototüüpidest.*15 Need ongi õieti huvitavad väljavõtted tegeliku elu sündmuste käigust, andku nad siis edasi kitsalt lokaalseid juhtumusi või esitagu mõnd ajaloolist sündmust või kujutagu mõne isiku tegevust üksikute tähtsaks peetud konkreetsete detailide lisamisega.
Isikutega seotud juhtumustest kõneldes kasutab A. Jolles mõistet «mälestusjutt» (Memorabile) selles mõttes, nagu kasutas seda Xenofon oma teoses «Apomnemoneumata Sokratus» oma mälestuste põhjal Sokratest kujutades.*16 Need, mis eesti rahvaluules kujutavad isikuloolisi ja olustikulisi sündmusi, on sellest siiski erinevad ja võiksid kanda kokkuvõtvat nimetust pajatus.
L. Simonsuuri arvab, et vahetegemine mütoloogiliste ja ajalooliste muistendite vahel on raske ning tinglik, mis johtub ennekõike sellest, et üleloomulikud motiivid segunevad kergesti ajaloolistega. Otsides tuge C: W. v. Sydow'ilt, leiab ka Simonsuuri, et muistendite jagamine müütilisteks ja ajaloolisteks teaduslikult ei rahulda.*17 See muidugi ei välista võimalust jagada rahvajutte muinasjuttudeks, muistenditeks ja pajatusteks, kusjuures viimasel puudub mütoloogiline sisu.
Isikuloolised ja olustikulised jutustused koos ühtivad paljudes joontes vene rahvaluules eraldatava liigiga ñêàç. Viimase mõiste alla paigutatakse vene rahvaluuleteaduses kaasaegsete pealtvaatajate jutustusi suurtest isikutest või tähelepandavatest sündmustest kunstikavatsuslikus vormis või ka mitte just kauge mineviku sündmustest kitsamal või laiemal alal, eriti palju kodusõja kangelastest (Tšapajev jt.) või Nõukogude riigi suurtest juhtidest (Lenin).*18 6. Millised psühholoogilised ja esteetilised tegurid aitavad kujundada muistendeid? Inimene tahab maailma, loodust ja oma ümbrust tunda ja tunnetada. Vajadus ümbritsevaid nähtusi mõista ja seletada ongi inimese võimas mõtlema panev jõud. Otsitakse nende põhjusi ja seoseid, sellega koos vastuseid paljudele küsimustele: m i s on kogetav ese, nähtus, koht, millest on tekkinud selline nähtus, asjade omadused, kohanimed jne.? Sellega kaasneb küsimus miks? Miks on jänese mokk lõhki? Miks on laigud kuu peal? (Vastuseks sellele tekkis muinasjutt-muistend «Vaskjala silla piiga».) Miks on tekkinud kohanimed Suigu, Tudu? jne. Nähtuste tekkimise põhjuste, tõukejõudude, nende olemuse ja sisu otsinguil äratab tähelepanu kõik, mis tavalisest hälvib: suur või inimesekujuline kivi; mäe või järve ebatavaline asend jne. Mõnikord näib meile, et ese, sündmus või toiming ei kujuta endast midagi tähelepanuväärset, tähtis on, et sellest kõneldakse.
Suutmata tekkinud küsimusele teaduslikult põhjendatud vastust leida, andis inimene oma arenemise lapseeas sellele mütoloogilise seletuse. Nii sündisid ka etioloogilised e. tekkemuistendid, kus nähtuse tegelik seletus on välja kasvanud inimese uskumuste ja fantaasia pinnalt. Hiidude ja vägilaste muistendid põlvnevadki suures osas siit.
Kivide sattumine teatud paika on Kalevipoja (või ka Vanapagana või Tõllu) viskamise tulemus. Nii saavad hiidude tegevuse kaudu seletuse mäed ja künkad (näit. Kalevipoja sängid, künnivaod, järved, lohud jm.).
Tihti ei piirduta ainult asjaliku ärajutustamisega, vaid tegevusse astub ka poeetiline fantaasia, mis kaunistab esitatut, suurendab, paisutab seda, püüab anda seletuse kõrval elamusi, mis tulenevad hiiumuistendeis füüsilise jõu ja suuruse imetlemisest,19, vahel tekitades koguni ülevuse tunnet.
Hiiumuistendeis (ja muinasjuttudeski hiidudest) leidub rohkesti humoristlikku, mis kuulub enamasti jämekoomika valdkonda, väljendudes sõna- ja situatsioonikoomikas. Nii sisaldavad sellist jämekoomikat Kalevipoja ütlused läbi vete sammumisel, kui vesi hakkab tõusma teatavate kehaosadeni (muist. 327-332) või vastaseotsija-muinasjutus vastaseotsija seiklused kahe metsakolli vahel. Neid primitiivseid naljatlusi ei tohi hakata vaagima tänapäeva vaekaussidega, vaid tuleb arvestada, mis tänapäevast madalamal astmel seisvale inimesele nalja tegi. Humoristlik naer kerkib tugevamini esile siis, kui uskumus selle sisu tõsidusse on kadunud ja muistendit (või muinasjuttu) antakse edasi lõbusa loona ega nõutagi enam selle sisu tõeks uskumist.
Tekkemuistenditele sisuliselt lähedal on seletusmuistendid. Siin ei ole pearõhk enam eseme või nähtuse sündimise ja tekkimise kujutamisel, vaid mõne omaduse seletamisel. Jutustatakse näiteks tähtkujude olemusest, vete sügavusest, mis selgub Kalevipoja läbiminekul. Siin ei ole tähelepanu ainult Kalevipojal, vaid tähtis on ka veekogu sügavus. Sellisedki muistendid on tihedasti seotud hiiumuistenditega. Kiviheitelugudes ei ole enamasti tähtis kivi tekkimine, vaid küsimus sellest, mis tingimustel kivi antud paigale sai.
Seletusmuistendite hulka kuuluvad ka seletused sõrme- ja jalajälgede kohta kivil, mis on sageli loomulikud või kunstlikud õnarused mahajäetud ja unarusse vajunud ohvrikividel.
Niisama tihedasti on tekke- ja seletusmuistendid seotud kohamuistenditega. Jutustatakse näiteks Kaleviliiva tekkimisest, Alulinna saamisest, Turje keldrist, künkast Kuremäe ligidal (Kalevipoja haud). Maakohtade tekkimine ja nende välimuse kujunemine on sagedasti seotud just hiidude tegevusega.
Tekke- ja seletusmuistendites on ikka kõige tähtsam vaadeldava objekti olemasolu ja saamisloo seletamine, sekundaarse tähtsusega on selle tekitaja või kohaletoimetaja isik, tema tegevus ise ja tegevuse eesmärgid, sellepärast esineb ka palju muistendeid kiviviskamistegi alalt, mis ei märgi viskamise põhjusi. Kui aga nähtuse tekitaja või sündmuse peategelane asetatakse fookusse, võime kõnelda hiiumuistenditest kitsamas mõttes (Kalevipoeg päästis Rummu järve härja poolt tühjaksjoomisest, muist. 184; muinasjutus «(Sauna) Hansu poeg Hans» on poiss nii tugev, et teda ei murra karu, ei kägista kurat ega hävi ta põrgus). Kalevipoja-muistendite hulgas esineb aga selliseid puhthiidlikke muistendeid vähe, seal on tekke-, seletus-, koha- ja hiiumuistendid koos, kord üks, kord teine külg mingisuguses ülekaalus. Selline komplitseeritud olukord õigustab nende muistendite korraldamise keskendava tegelase järgi, neid on teaduslikult õigem vaadelda peategelaste alusel ja omavahelistes suhetes.*20 (Kalevipoja-, Suure Tõllu, Vanapagana- ja teiste hiidude muistendid, arvesse tulevad ka muinasjutud nendega peategelase osas.)
Muistendikangelane on vahel ühine väga mitmesisulistele muistenditele, moodustab mingi keskpunkti, mille ümber koondub tegevus. See on väikesest algrakust aegade jooksul omandatud lisanduste ja paisutustega täienenud muistendikangelane, kelle esialgse tegevuse ja hilisema juurdekasvu vahel rahva fantaasias ei ole võimalik enam selget vahet teha. Keskendava jutukangelase kuju ajalise kaugusega üha kasvab ja paisub. See on kindlailmeliste nähtuste tekitaja, harilikult seotud mingisuguste loodusmoodustistega, mistõttu sellelaadilisi jutukangelasi ongi hakatud nimetama loodushiidudeks. Edasi arenedes on nad saanud endale ka kangelase omadused, kujunedes oma hõimu või rahva heaolu eest võitlejaks. Pärast tekkimist võib selline hiid hakata tõmbama enda külge ka neid sündmusi, mida jutustati ühenduses mõne teise hiiuga. Nii on Kalevipoeg sildade ehitamise lood Vanapaganalt aja jooksul üle võtnud. Iga kuju tagant ei ole vist põhjust prototüüpi otsida, on võimalik mõne hiiu või vägilase tekkimine ka analoogia põhjal. Tekkimise ajendeid võib olla rohkemgi, ka rahvastevaheline laenamine.
Hiiumuistendeid tekib kõigepealt iga rahva enda hulgas. Kõigil rahvastel, üksteisest sõltumata, on eeldusi selliste muistendite loomiseks. Esineb harva koguni samasisulisi muistendeid, ilma et võiks kõnelda laenust, nn. generatio aequivoca, s. o. sama süee iseseisev tekkimine samas kujus, eelduseks rahvaste ühesugused sotsiaalsed ja muud eluolulised tingimused.*21 Ei tohi muidugi ka unustada, et rahvad omavahelise kokkupuutumise kaudu võivad osutuda üksteisele laenuandjaiks ka muistendite osas. Leidub ju eestigi muistendite hulgas mõningaid, mis lähevad tagasi rahvusvahelisse jutuvarasse, seejuures needki on kohandatud, assimileeritud vastavalt siinseile tingimustele ja alles neil eeldustel omaks võetud. Seda nähtust ennast võiks nimetada sekundaarseks etioloogiaks. 7. Millest kõnelevad hiiu- ja vägilasmuistendid? Tavalistest igapäevastest inimlikkudest võimetest üle ulatuvad teod - suure jõu avaldused koormate vedamisel, ehitustele raskete talade seljaskandmised, ühe võitlus paljude kallaletungijate vastu jms. - ei sisalda endas veel midagi üleloomulikku, kuigi neis leidub ebatavalist, imetlemis- ja koguni järeletegemisväärset.*22 Leidub või on leidunud üksikuid, kes selliste kangelastegudega on toime saanud. Siin võime kõnelda suure jõuga haruldastest inimestest, kellest aegade jooksul võisid välja kujuneda hiidude prototüübid.*23 Kuigi algul siin midagi üleloomulikku ega mütoloogilist ei leidu, võivad sellised prototüübid aja kaugenedes saada aluseks mütoloogiliste omadustega varustatud rahvaloominguliste kujude tekkimisele, kellel on hiiglajõud visata tähelepandavalt suuri kive määratu suurtesse kaugustesse, moodustada ümber loodust (tekitada mägesid või järvi), kes on ise määratu suured (meri või suured järved ulatuvad põlvini või kaelani).
Hiiud ja kangelased on oma mõõtmetelt ülisuured, eriti veel, kui nad on asetatud vastamisi mõne teise hiiuga (Kalevipoeg Vanapaganaga). Neile esitatav suurte tegude nõue ise on juba seotud vajadusega kujutada hiidu üle tavaliste piiride. Nad astuvad pikki samme, suurest raskusest vajub jalge all maa lohku või tekivad sood. Suured on ka nende hobused, jättes suuri jälgi maapinnale või maasse (künkad ja augud), nende tööriistad (ader), relvad (raske mõõk), käejäljed jäävad kivissegi. Ka vastane on tugev ja hirmuäratav, mõlemad heidavad suuri kive kaugele. Neil on vahel ka naised või on nad kuidagi teisiti seotud naishiidudega, kes samuti on suutelised taluma suuri raskusi või nutma järvi.
Ka Kreutzwald kirjutab, et ta Eestimaal on leidnud selliseid kohti, mida nimetatavat Hiide-auad, Hiide-varred, Hiide-kivvid ja Jäätlaste ahhervarred. Viimase nimetuse puhul viitab ta õigesti selle kokkukuuluvusele soome nimetusega jättiläinen 'hiid'. Hageris olevat ta leidnud ühes metsas kolm sellist kivihunnikut, mida on nimetatud «Hiidevarred», samasuguseid, aga väiksemaid leidub mujalgi, kus nende nimetuseks olevat «Hiideauad». (ÕES, SK 137, 3 < Kreutzwald.)
Hiidude suuruse ilmekamaks esiletoomiseks võib muistend kasutada võrdlemist, mis saavutab selle, et hiiu suurus võrdluseks toodud esemete kaudu hiiu tegevuse kestel tuleb selgesti esile. Kalevipoja-lugudes on sellisteks ka läbi vete käimised, kusjuures vesi võib kangelasel tõusta põlvini, kurguni või ulatada üle pea. Siia kuuluvad ka muistendid Kalevipoja sängidest, mis iseloomustavad ühtlasi hiiu suurust. Muistendeid, mis sisaldavad selliseid hiiu suurust esiletoovaid võrdlusi, nimetatakse proportsioonfantaasiat sisaldavaiks muistendeiks.*24
Hiiumuistendite tekkimisel rahvahulkades, nägime, on mitu alust, nagu tekkis mitmesuguseid hiide, kes koguni omavahel olid vaenujalal, neist mõned positiivsete (Suur Tõll, Kalevipoeg), teised negatiivsete omadustega (Vanapagan, osalt Kalevipoeg*25). On selge, et hiidude iseloom võib aegade jooksul ka muutuda, lihtsast ürgjõudu avaldavast hiiust võib kujuneda rahva või ühiskonna huvide eest võitlev kangelane, nagu juba rahvasuus on kujunenud Kalevipojast Vanapagana aheldaja, seega rahva huvide eest võitleja, nagu on vene bõliinade kangelased. Algselt esines Kalevipojal ka negatiivseid, hiiule omaseid jooni: kündis maa viljakandmatuks (muist. 211), kuid samal ajal võitles lambakarju ohustavate huntide vastu (muist. 11-19). Selliselt tekkinud hiidude või vägilaste ümber koondus ajapikku mitmesuguseid muidki muistendeid, seega juba hakkaski rahvasuus moodustuma sündmuste rida ühe keskse tegelase ümber, kujunes esialgse eepose tendents rahvasuus tsirkuleeruvate muistendite (vähesel määral muinasjuttude) koondumise näol, mida tunneme ühenduses Kalevipoja, Kavala-Antsu ja Vanapagana, Suure Tõllu ja teistega või «Kalevala» lauludes Lemminkäise-, Sampo-, Kullervo-tsükkel. On veel vaja neid tegusid tsentraalse telje ümber koondavat kätt, sündmustele motivatsiooni andmist, hargnevate sündmuste tsentraliseerimist ühe kangelase ümber, sündmuste rajamist kandvale ideele, teiste sõnadega, on vaja eepose loojat - ja me saame rahvuseepose. Peategelaseks on sajandite jooksul kujunenud rahvuskangelane, kes eepose looja organiseeriva käe läbi sai lõpliku kujunduse, nagu see esineb «Iliases», «Kalevalas», «Kalevipojas» jt. Vastavalt ajale, millal eepos koostati, sisaldab see endas ka aktuaalseid ühiskondlikke ideid, kusjuures kasutatakse ära rahvapärasest ainestikust selle positiivsed jooned («Kalevipojas» kangelase suur jõud võitluses igasuguste vaenlaste vastu, töömehe omadused ja võimed, enam kõrvale jäetud puhthiidlik ja seletusmuistendiline).*26
«Kalevipojas» on feodaalide vastu võitlemise ja allasurutud rahva vabastamise mõte üks peamisi ideid. Siin on eepose autor Kreutzwald kokku võtnud rahva unistused, tema ootused ja lootused. 8. Kuidas ja millal võis kujuneda Kalevipoja nimi ja hakata formeeruma tema kui hiiu ning vägilase kuju? Nimi esineb tavaliselt vormis Kalev, Kalevine, Kalevipoeg, või läänepoolses Eestis Kalevipoiss (näit. E 26622/3 < Lääne-Nigula, ka: muist. 40 H, 156). Algselt näib kalev(ine) omadussõnana tähistavat tugevat, jõulist (vahel ehk ka suurt) inimest, nagu see esineb mõningais rahvalauludes:
Peeter peeni, mees madala, kalevine poisikene. (Kalmuneid.)
Osme rakendab obuse, Kalevine kannab rangid. (Osmi haigus.)
Siin näib tegemist olevat juba pärisnimega Osme, paralleelvärsis Kalevine, Kalevi soosse kuuluva isikuga.
Saaremaa pulmalauludes:
Tere so siitised sulased,
Kalevised kannupoisid.
(O. A. F. Mustonen, Virolaisia kansanrunoja, lk. 7, nr. l.)
Regivärsis «Kulla põlemine» esineb kalevine anafoori kujul värsside algul meeldivat tegelast iseloomustava adjektiivina ning metafoorilise epiteedina:
Kes on kerme kustutessa? Kalevine poisikene, kalevine kannusjalga,
see toob vetta tooverila…
vikerkaari kaasasana
(EKÜ, EB 47019 F 232, mc10 < Simuna).
Ainult tegelase nimena esineb järgmises laulus koguni patronüümikon Kalevipoeg (ka Kalevi poeg):
Suisa lõin Sulevi poega,
kiusta lõin Kalevi poega. (Suisa suud.)
Oh kuller Kalevi poega,
Naller naat'j oli naise poega.
(M. Veske, I 2. K. Krohni koopia.)*27
Esineb aga ka vana Kalev:
Kas odan vana Kalevi, vai odan uue Utregase,
vai odan nuore Lemingäse? (H II 40, 661 < Kuusalu.)
Sõnatüve kalev on tähendusega 'tugev' ühendanud P. Ariste, kes on andnud sõnale seni kõige arvestatavama etümoloogia. P. Ariste tuletab selle eesti saarte murdeis tuntud sõnast kali, mis tähendab hooba. Sisuliselt lähedaste sõnadega kang ja tugi on ühendatavad kange ja tugev. «Seega on täiesti võimalik uskuda, et kali 'kang' ja kali 'tugevus, suurus' kuuluvad ühte [---]. Oletades, et kalev on tuletis nimisõnast kali, võib arvata, et algselt on see [samakujuline] omadussõna (kali) tähistanud üldse midagi tugevat, jõulist või suurt. Kalev ja Kalevipoeg oleksid algselt olnud ainult tugevaid, jõulisi mehi.» Liitsõnana on murdeis praegugi tuntud kalivägine (vt. Stahl*28, Gutsleff-Thor Helle, Hupel), mis tähistab muskulatuurset (mitte lihavat), jõulist looma, aga ka hiidu.*29 Kalla väggine esineb samas tähenduses ka S. H. Vestring'i eesti-saksa käsikirjalises sõnaraamatus (18. saj. algus).
Vormi kali kõrval oleks samast tüvest seega siis pärinenud ka kalevine (ne-omadussõna), nagu esineb ka rahvalauludes, kus see tähistab tugevat, jõulist. Nagu U. Kolk Setust on leidnud, tähendab rahvalaulude kalevine seal aga head, meeldivat, mitte võimsat ja jõulist.
Nime etümoloogial on muidugi suur tähtsus nähtuse olemuse mõistmiseks. Teised etümoloogiad, mis Kalevi nimele on antud, on liiga kauged, mõned koguni mõttetud, baseerudes foneetilise kuju ligidasel sarnasusel.
Täiesti fantastiline on näiteks A. H. Neusi poolt antud loodusmütoloogiline nimeseletus, Kalevi nime ühendusseviimine kaljujumalaga, mille järgi nimi tuletuks sõnast kalju.*30 Samuti pole seda õige samastada piksejumalusega.*31 Ei ole võimalik seda sõna ühendada ka saksa sõnaga kahl 'paljas'. Fr. Kuhlbars tahab nime tuletada vana-kelti sõnast kaletos 'kale, kõva, kindel'.*32 Seegi on ebatõenäoline võimalus.
A. Ahlqvisti etümoloogia järgi möödunud sajandist tuleneks Kalev leedu sõnast kálvis, (vrd. läti kalÉjs) 'taguja, sepp'. Sellele etümoloogiale on otsitud tuge ka eesti laste ahellaulust «Kits kile karja», kus esineb järgmine värsipaar:
Mina kakku Kalevile,
Kalev mulle rauda.
Ahlqvisti teooriat toetas algul ka E. N. Setälä.*33 Tähenduse muutus sepast sangariks olevat jälgitav muinasjutus tugevast poisist, milles tugeva poisi isa ise on samuti sagedasti sepp. Kalevi algupärane sepa tähendus olevat ununenud ja nimetus ise hakanud tähistama tugevat meest või ka hiidu. Rahvalaulu rauaandja võivat küll tähendada ka kaupmeest.*34
F. A. Schiefneri hüpoteesi järgi*35 tulenevat Kalevi nimi vana-islandi saagades leiduvast nimetusest kylfing(j)ar. Seda teooriat, mis kaua oli käibel, toetasid J. ja K. Krohn,*36 J. Mikkola*37 jt. Schiefner juhtis tähelepanu ka sellele, et sõna on ühendusseviidav vene nimega Kolyvan. Setälä eitab kategooriliselt kylfingari võimalust koos vaheastmega skandinaavia kylfing > vene kolbjag, tähendas vist 'nuiaga võitleja', aga ka muud. Soome Kalevanpoja ja vene Kolyvanovitši suhet peab aga Setälä võimalikuks, ka Krohn.*38
Lönnrot, nagu mitmed teisedki, näib Kalevi nime ekslikult ühendusse viivat riide kaleviga, milline tüvi tegelikult on teine, kesk-alamsaksa laen.
Kalevi*39 nime tekkimine ulatub tõenäoliselt käesolevast aastatuhandest kaugemale. Seda oletust aitab kinnitada karjala ja soome rahvalauludes esinev nimetus Kaleva, ja muistendeis Kalevan pojat.*40 Nimi esineb siis ka väga vanaks peetud lüro-eepilises rahvalaulus «Osmi haigus» koos Alevi, Sulevi ja Lemmingäsega. (Vt. «Eesti rahvalaulud» II (1932), lk. 41-44), samuti vanas lüro-eepilises rahvalaulus «Suisa suud».*41 Viimases meenutab Kalevipoeg mingit ülikut, kelle tapab julge tüdruk oma au kaitseks, saades vanemailt veel kiitagi. Seejuures ei tarvitse tagasi tõrjuda oletust, et Kalev on kunagi olnud ülikute üldnimi ja Kalevi linn (vene kroonikates Kolõvan) võis olla siis ülikule kuuluv linn,*42 üliku üldnimest kujunes siis linna nimi, hiljem hiiu pärisnimi.
Vanades vene kroonikates on alates XIII sajandist kasutatud Tallinna nimetusena Kolõvan, mida on seletatud genitiiviks sõnast Kaleva (Kalõvan), nimetus on konstateeritud juba 1222. aastal, kordub hiljemgi,*43 mis omakorda näitab nime suurt vanust. Juba ligi 70 aastat varem näib sama nimi esinevat Idrisil. O. Donner tahab Kalevi nimega ühendada ka laplaste Kalla. Soomlased nimetavad ka Orioni tähtkuju Kalevan miekkaks; nad viivad selle tähtkuju ühendusse pälkude tekkimisega. Selline uskumus leiduvat laplastelgi, kellel Orioni vöö ja välgutuli kandvat nimetust «kangelase mõõk».*44 Kalevi nime tundmine laplaste juures lisab kinnitusi Kalevi nime vanuse kohta.
Muistendite eneste arenemisastmeid võiks märkida oletamisi järgmiselt.
Prototüübid tugevate meeste (vahel ehk ka naiste) näol andsid aluse vägevate, füüsilist jõudu avaldavate hiidude väljakujundamiseks, tekkisid hiiumuistendid, mille eriareng on Vanapagana-muistendid.*45 Neid kujutab rahvas positiivsena või negatiivsena. On ükskõik, kas muistendid on primaarsed või laenulised. Suurem osa hiiumuistendeist meil ongi laenud. Muistendid soome Kalevanpoegade ja eesti Kalevipoja tegudest arvatakse kujunenud ajal, millal hõimud üksteisest polnud veel eraldunud. Seda näitab ka ühiste ainete olemasolu eestlastel ja soomlastel.*46 Juttude areng ei jäänud muidugi seisma, need arenesid edasi kummagi rahva juures omamoodi, kõigepealt uusi aineid juurde tuues või juba olemasolevaid teisendades. Samuti on lugu tegevuse mitmesugustele esemetele ülekandmisega. Kõigi tõenäosuste järgi olid varem Kalevipoja voodiks kivid (muist. 139 jm.), nüüd, kui ununes väikelinnuste funktsioon, said need kahe kõrgendatud otsaga inimkäte poolt loodud kaitseehitused muistendi kujutluste järgi Kalevipoja sängideks. Kui Kalevipojad viskasid varem kive mitmesuguste esemete ja inimeste pihta, siis kirikute tekkimise järel hakkab hiid kive viskama ka kirikute pihta.
Muidugi ei ütle see veel, et nimi Kalev ja Kalevipoja-muistendid oleksid tekkinud üheaegselt. Selle vastu räägib juba asjaolu, et leidub rohkesti Kalevi nimega seotud hiliseid muistendeid. Nime tekkimine ja sidumine mõningate olemasolevate muistenditega on hilisem muistendite tekkimisest. Kalevipoja-muistendite traditsioonil võib olla paari tuhande aastane minevik. Lauri Kettunen arvab, mis on tõenäoline, et nimi Kaleva on tekkinud eestlaste alal ja läinud Soome koos siirdlastega juba eelajaloolisel ajal, viies siis kaasa ka kõige primitiivsemad muistendid kiviviskamiste teemadel.*47
Summeerides praegu olemasolevad andmed Kalevi (Kalevipoja) kohta eesti rahvaluules, võib luua hüpoteesi. Rahvalaulude Kalev on inimtegelane: ülik või muu silmapaistev isik, ka ihaldusväärne noormees kosjafantaasial põhjenevais lauludes. Et nimi esineb väga vanades regivärssides (Osmi haigus, Suisa suud jt.), võib järeldada, et tegemist on vana rahvaluulelise kujuga. Tegelased lauludes on üldiselt püsivamad kui muistendites. Ida-Eestis on Kalev(ipoeg) hakanud tungima ka muistenditesse, nii välislaenulistesse kui ka genuiinsetesse hiiumuistenditesse, ja levinud radiaalselt lääne ja ida suunas, Eesti alal laiendades pidevalt levimisareaali, tõrjudes eest Vanapaganat ning teisigi hiide. 9. Kalevipoja-muistendite iseloomust. Kalevipoja-muistendite tuumiku moodustavad hiidudemuistendid laiemas mõttes. Kalevipoeg, nende muistendite peategelane, on oluliselt ikkagi hiid. Kalevipoeg põhjustas suurte kivide kohaletoimetamist, kahlas läbi vete, ehitas sildu, nagu muudki hiiud (Vanapagan). Oma põhiteemadele on seegi muistendite rühm pikkade aegade jooksul juurde võtnud üha uusi motiive, näit. künnivagude- ja sängidemuistendid, Kalevipoeg on arenenud Vanapagana kõrval ja võitleb temaga. Nii on saadud juttudetsükkel keskse tegelase Kalevipojaga. See tsükkel on pika kujunemisaja, paljude sajandite jooksul, kaasatoodud ja liidetud ühenduste ning motiivide kõrval kaotanud mõningaid seniseid, püsides pidevas muutumiste ja teisenemiste protsessis. Peamiseks selles kompleksis on jäänud ikkagi silmaga nähtavad mälestused maapinnal.
Seda iselaadi on mõistnud ka Kreutzwald, kes laseb kõnelda koolmeistril oma jutustuses «Mihkel Põllupapp»:
«Kalevipoja mälestust kannavad tänapäevani mäekingud, kaevandikud, kaljukivi-rahnud, mullahunnikud, järved, jõed ja ojad Alutaguse, Järva-, Harju-, Lääne-, Tartu- ja Virumaal, mis mitmel viisil tema tugevuse jälgi*48 peavad kuulutama.»*49 Juba varem väljendas A. Schiefner kui eepose tugevuse tunnust seda, et tegevus on seotud kindlate, praegugi veel nähtavate esemete ja kohtadega.*50
Kalevipoja-muistendite hiiumuistendilisest iseloomust kõneleb seegi asjaolu, et mitme silmapaistva muistenditegelase teod on segunenud. Kiviviskamistega tegeleb Kalevipoeg, Suur Tõll, aga ka Vanapagan, ja just samas muistenditüübis, näit. muistendis kiviviskamistest kirikute pihta.
Soomes tegeleb kiviviskamistega Kalevanpoika, sellega paralleelselt vahel teeb sedasama ka Väinämöinen.*51
Visatud kividele jääb rohkesti mitmesuguseid jälgi: käe-, jala- või lingujälgi. Vahel on Kalevipoja jälgede asemel aga Vanapagana näpu-või jalajäljed (muist. 49 jt.). Segunevad ka Kalevipoeg ja Tõll, õigemini Kalevipoeg astub vastavais muistendeis Tõllu asemele: Kalevipoja isa olevat ehitanud Karja kirikut, tahtnud lipu panna torni otsa, aga naine hüüdnud: «Ära pane, sa kukud maha!» Siis jäänud lipp torni panemata. (Veske 3, 18; vrd. muist. 322.) J. Käger Tarvastust teab, et Kalev ja tema poeg ehitavad Saaremaal kirikuid, nagu seda teeb Suur Tõll (H II 25, 340). Leidub variante, milles ootuspärase Tõllu asemel Kalevipoeg takistab Vanapaganat, kes tahab Muhumaad Saaremaast lahutada (EKS 4°5, 370). Suure Tõllu muistenditesse Kalevipoja nime toomisest kõnelevad varem ka M. J. Eisen ja A. Annist.*52
Kalevipoja kivide hulgas, eriti Läänemaal, on silmapaistvalt palju ohvrikive. Nii on näit. Alatskivil, kus selle alla maetakse koguni raha (muist. 80). Läänemaal leidus kivi juures veel hiljaaegu «ohvriannete jälgi» (muist. 143 A, B, 145, 148 A, 156 jt). Kalevipoja kivide hulgas leidub mitu orjakivi-tüüpi ohvrikivi, s. o. kahe ohvriaugu, nn. istmeasemega kivi (muist. 155, 158 A). Ohvrikivide kõrval esinevad veel ohvripärnad ja ohvritammed (muist. 24, 62 A), kusjuures ohverdamise ja haiguste parandamise funktsioonid on vanemad, nende sidumine Kalevipoja-muistenditega aga hilisem. Ohvrikivi on ühtaegu ka arstimiskivi (vt. näit. sügeliskivi Martna Haeska külas - ERA II 60, 428/9 (3) < Martna).
Hiidude tegevuses juhtub sageli äpardusi: visatud kivi läheb märgist mööda (Vanapagana või Kalevipoja kivi Malla mõisast, muist. 47, 48) või tabab süüdlasega koos ka süütut (lammast või hobust murdev hunt koos lamba ja hobuse või koguni karjusega koos kivi all, muist. 11-20). Seepärast ongi viskamise sihtkoha ligidal praegu suur kivimürakas. Üle jõe hüppamisel kukub kivi taskust Pärnu jõkke, kus see on praegugi (muist. 70). Niisamuti Kreutzwaldi versioonis ei saa sorts mõõka ära viia, vaid see kukub üle jõe hüppamisel Kääpa jõkke, ja jääbki sinna.
Kalevipoja kui hiiu liikuminegi jätab maha jälgi mitte ainult kividel, vaid ka maapinnal. Kalevipoja jalajälgedest tekib soid (muist. 249 A, B, 250 A, B), Kassinurmes on Kalevipoja käeaugud (muist. 251), Kassinurme küla all on kaared (künkad), endise järve põhi on heinamaa (muist. 251; E 43173/4 < Laiuse 1902); tema higist tekib allikaid (muist. 210). Nagu hiid ise, nõnda tema hobunegi jätab järele nähtavaid jälgi: Viitnas on kaks järve - hobuse väherdamise asemed (muist. 265); hobuse jälgedest tekib sügavaid veelompe (E 6799; «Rahva Lõbu-leht» 1901, lk. 194).
Kalevipoeg kui hiid põgeneb vahel teise hiiu, Vanapagana eest (muist. 189 B), käib põrgus või jääb kinni põrgu väravasse.
Hiidlik Kalevipojas on seegi, et ta kukelaulu kartusel jätab töö pooleli nagu Vanapagan (muist. 98, 299, 300 A jm.). Kukelaulu kardab ka soome hiid.*53
Hiiumuistendi mõnevõrra kõrgemat astet esindab muistend hiidude väljameelitamise kohta hauast. Siin on hiiul juba kangelase, oma rahva eest võitleja jooni. On tingimused, millal Tõll tuleb tagasi. Juhuslikum on Kalevipoja tagasitulek: kui kolm kuningat tema haual taplema lähevad. Tehakse proovigi: pannakse kolm kukke. Hiidkangelane tuleb küll hauast üles, aga läheb hauda tagasi (muist. 354). Eepose «Kalevipoeg» lõpptingimus on Kreutzwaldi enda loodud.
Nagu hauast väljatulekuks, nõnda ka Kalevipoja varanduste kättesaamiseks on mitmesugused tingimused. Neile, kes täidavad lausutud tingimused, avanebki varandus: kivi alla peidetud kulla saab kätte see, kes vana-aasta öösel kell 12 kolm korda tagurpidi hüppab üle varandust varjava kivi (muist. 12); teine nõuanne: uue-aasta öösel rakendada kaks musta pulli köie otsas kivi ette seitsme seasõraga, siis tuleb kivi ära ja hõbe saadakse kätte (muist. 384). Tingimus vahel jäetud ka nimetamata. Varanduse peitmine tõotusega esineb paljudes eesti muistendites, aga ka liivlastel.*54
Uskumus, et kivide alla on peidetud varandusi, on viinud kivide lõhkumiseni. Nii lamab praegu Kassinurme Kalevipoja sängi ligidal ohvrikivi neljaks lõhutuna, kuna selle alt 1939. aasta paiku otsiti peidetud kulda. Raha otsimise eesmärgil kivide lõhkumisi esineb mujalgi, näit. Raplas (muist. 12), Kodaveres (muist. 77, võib-olla ka muist. 140).
Nagu Kalevipoeg, nõnda ka Kalevi naine (või neitsi) on paralleelne Tõllu naisega. Kalevi neitsi kannab kokku kivid Juminda neemel või mujal mitmesugusel otstarbel, näit. linna ehitamiseks. Kivid kukuvad maha, sest põllepaelad katkevad, vahel aga ei katke (muist. 100). 10. Kirjanduse mõjudest rahvaluulesse. Hiiukujutelmades võib leiduda ka kirjanduse mõjusid, nagu neid mõjusid tõenäoliselt esineb Vanapagana-lugudes. Vanapagan on samuti hiid, nagu seda on juttude enamikus ka Kalevipoeg, Kalevi neitsi (naine), Suur Tõll jt. Vanapagana-lugudes tundub ilmseid mõjuavaldusi piiblist, kõigi tõenäosuste kohaselt kirikukantsli vahendusel (Vanapagana asendamine Kuradiga). Muidugi pole siin tegemist otsese laenuga, vaid omapärase ümbertöötusega rahva poolt, seega üksnes ainete, mitte ideede ega ka otsese sisu ülevõtmisega.
Ülemiste järve nutmine Linda poolt on ilmselt «Kalevipoja» tagasimõju tulemus sellisel kujul, nagu see esineb ühes Harju-Jaani variandis, kuigi Vanapaganaga võidu kiviviskamine on rahvapärane (muist. 37 B). Muistendis 101 esinev järve nutminegi võib olla hiline lisandus. Linda rahvapäraste Kalevipoja-muistendite tegelasena on ilmselt kirjandusemõjuline. Veelgi kirjanduslikum on muist. 112. Tiigi nutmine esineb rahvalauludes, vaeslaste ja leskede lauludes.
Pisaratest järve kohta leidub kirjandusemõjulisi üleskirjutusi.
Sedalaadi on 1938. a. üleskirjutatud variant Keilast (ERA II 192, 355/6 (16) < Keila - R. Põldmäe). Seda oletust näib kinnitavat ka märkus muistendi lõpus: «See on üks vana luuletus.» Samasugust kirjanduslikku algupära on teine teisend Harju-Jaanist, kus Linda kivikandmine on seotud arsti otsimisega (vt. «Kalevipoeg», II lugu). Sellele lisaks on toodud maagiline värsipaar, mis on hoopis kolmas, iseseisev nähtus:
«Lenda, lenda, lepatriinu,
Kus su isa, kus su ema?»
ERA II 18, 531 (4 ja 5) < Harju-Jaani - R. Põldmäe < L. Nikker.
Nii on ühes teisendis Kolga-Jaanist Vanapagana (al. Kalevipoja) sillaehitamine muutunud Kalevi naise kivikandmiseks. Jutt ongi kivivaredest Võrtsjärve ääres, mida peetakse Vanapagana või Kalevipoja sillaks (vt. sillad 116-124).
Pisaratest järves leidub ka muistendite edasiarendust: Linda olevat nutnud Harju värava juures Ülemiste järve ääres musta lamba naha sees. (EKRK I 2, 360 (2) < Väike-Maarja raj. Mõisamaa k. - A. Rõõm < Miina Raud 1951.)
Setus olevat seletatud: Munamäel olevat eesti kangelase naine nutnud, nutu veeniredest saanud Emajõgi oma alguse Munamäelt. Muistendi rahvapärasus tundub kahtlane. (E 626222 (12) < Setu - E. Päss 1928.)
Kirjanduslikud mõjud näivad alates 19. sajandi lõpust aastatega üha kasvanud.
Et võimalikke kirjanduslikkude mõjude allikaid välja selgitada, peab uurija tundma ja arvestama kõiki trükiväljaandeid, milles on avaldatud «Kalevipoja» tekste, ümberjutustusi, Kalevipoja-muistendeid või nende käsitlusi, eriti aga populaarseid väljaandeid, nagu kooliõpikuid, kalendreid, ajalehti ja ajakirju ning suure levikuga lastekirjandust. 11. Küsitlemisvigade arvestamisest materjalis. Muistenditesse võib sisulisi muutusi tekkinud olla ka küsitlemise vigadest, kusjuures üheks selliseks veaks on soovitud vastuse ettesugereerimine küsitlusobjektile või tegelaste nime või tegevuse omapoolne kättenäitamine, nagu selliseks ilmseks näiteks on muist. 114, 121D, 331. 12. Muistendite tundmisest rahvasuus 19. sajandil. G. J. Schultz-Bertram ütleb oletamisi, et muistendivara Kalevipoja kohta olevat palju, vaja ainult aega ja kannatust noteerimiseks (muist. 367 B). Fr. Kruse andmeil möödunud sajandil olevat Tallinna ligidal ühes külas veel hiljaaegu elanud üks vana naine, kellel pidi olema nii palju muistendeid, et ta nendega oma kuulajaid mitu ööd võis lõbustada.*55 Vaevalt see materjalihulk sai olla liiga suur, sest Schultz-Bertram armastas vahel umbropsu väita, ja 1911. aastal juba ütleb Kettunen sama ala, nimelt Kodavere kohta:
«Ehk küll Kodavere kihelkond Kalevipoja vana tallermaa olnud, teab rahvas ometigi õige vähe sääl kangelasest jutustada. Murde kuulamise asjus hulkusin igast vallast läbi ning igal pool tahtsin ka Kalevipoja kohta korjata, aga harilikult vastati: meil neid raamatuid ei ole olnud, ei tea ka sellepärast tervest loost midagi. Kuid ometi on mõned vanematest vähesel arvul riismekesi traditsioonilistest juttudest alal hoidnud.» (EKnS 32 (l) < Kodavere 1911.)
«Kalevipoja» töötlemise ajal kurdab Kreutzwald Lönnrotile, et tema usaldusmehed - korrespondendid - vastavat talle: järelepärimine ei tasuvat vaeva, Kalevipoja-lugusid ei teatavat enam. Mõned jätvat kirjad üldse vastamata. Ainult lauludes esinevat vahel Kalevi- ja Sulevipoja nimi.*56
Nähtavasti siiski oli Kreutzwald kontaktis rahva loomingut mittetundvatega või küsis aladelt, kus Kalevipoeg oli tundmatu või vähetuntud.*57
19. sajandi lõpul hakkasid Kalevipoja mälestused ununema (või neid küsitleti kohast, kus selliseid üldse polnud või esinesid sekundaarselt). J. Hurdale kirjutab V. Klaas 1891. aastal:
«Vana-vara kogudes olen mina püüdnud rahva kääst teadust saada, kas keegi Vanemuinest on kuulnud ja kas Kalevipojast keegi midagi mõistab.
Esimesest ei tia rahvas midagi. Teisest aga ütlevad küll kuulnud olema, aga ei enamb mäleta. Lesk naine Anna Sikka, tuttav laulude etteütleja, tõendab: «Kui va Koidu küla karjataat elaks? Küll see mõistaks Kalevipojast kõiksugu laulusid ja juttusid.» Nimetud taat suri aasta 15-ne eest.» (H III 12, 239-242 < Haljala 1891.)
Lääne-Nigulas ja Martnas üteldakse 1933. a.: «Meie rahvas Kalevipojast ei tea kedagist mette, see nagu kirjast võetud.» (ERA II 62, 83 (39) <Lääne-Nigula < Martna - R. Põldmäe 1933.)
Tõepoolest kuulub Läänemaa nende alade hulka, kuhu Kalevipoja-muistendid on hilja levinud ja segunenud Tõllu- ja Vanapagana-lugudega sel kombel, et tõrjunud välja muistendeist nime, astudes ise asemele. Kreutzwald arvas aga ekslikult, et Kalevipoeg just Läänemaal on kodune. (Fr. R. Kreutzwald C. Reinthalile 29. I 1857. Fr. R. Kreutzwaldi kirjavahetus II, lk. 493.) Kalevipoja ja Vanapagana paralleelset esinemist võib konstateerida ka Põhja-Eestis (vt. muist. 133).
Et Läänemaalt Kalevipoja kohta algupäraseid teateid ei leidu või neid vähe leidub, selle kohta kirjutab J. Sõster 1904. a. (E 44684/5 < Väike-Maarja.)
Ka Haljala näib kuuluvat nende alade hulka, kus Kalevipoja-muistendite tundmine ei olnud kuigi ulatuslik, vastupidi selle naabrusele Kuusalule. A. C. Kivi ütleb, et Haljala Kisuvere külas tuntavat põrguskäimist, siili kasukasaamist, läbi Peipsi sammumist, sortsidega võitlemist ja hobuse naha lugu. Samal ajal oletab ta, et need muistendid on Haljalasse tulnud Rakvere kihelkonnast. (E 42523/4 (7) < Haljala 1902.)
Kalevipoja vähesest tundmisest ka Võrumaal kõnelevad mõned korrespondendid. (E 42066 < Peterburi < Võru - Priimägi 1901.) O. Kallas on küsitlenud lutsilastelt süstemaatiliselt andmeid Kalevipoja kohta, saanud aga ainult eitavaid vastuseid.*58
Kui jutustatakse: Kalevipojal löödud pea maha, siis läinud veel paar kilomeetrit edasi, pea kaenlas, siis on siin kindlasti tegemist Tõllu-lugude mõjuga, võimalik, et kirjanduse kaudu. (KKI 12, 169/70 (15) < Simuna, «Lootuse» kolhoos - V. Murumaa 1950.) Suure Tõllu ja Kalevipoja segunemist leidub ka ERA II 35, 303/7 (6) < Võnnu - R. Viidalepp < J. Luik 1931: Suure Tõllu poig ja Kalevi poig pillimeestena.
Muistendeid Kalevipojast tunti ootuspäraselt kõige rohkem endisel Põhja-Tartumaal (praeguses Tartu, Jõgeva, Kallaste ja Mustvee rajoonis), siis Väike-Maarjas, Simunas, Kadrinas ja Kuusalus (Väike-Maarja, Rakvere ja Harju rajoon), seega Tartu-Tallinna ja Tartu-Leningrad; (Peterburi) maantee ümbruses, kusjuures maanteedel ei ole väike osa rahvaluuleloomingu levitamisel. Sellest keskusest on Kalevipoja-muistendite traditsioon kiirgusena levinud mitmes suunas, kõigepealt lääne poole kuni Saaremaale, vähesel määral Pärnumaale ja lõuna poole Emajõge. Endisest muistenditraditsiooni südamest võib veel praegugi leida ehtsaid rahvapäraseid lühiteateid Kalevipojast, eriti seoses kinnismuististega.
19. sajandil hakkavad Kalevipoja-muistendid kindlasti juba taanduma. Tingimuste muutudes ka rahvajutud muutuvad ja kaovad. Nagu iga rahvaluuleline nähtus, võib olla muistendki esimeses, s. o. aktuaalse kasutamise faasis, millal ta elujõulisena eksisteerib, teda kasutatakse, leiab uskumist ja levitamist. Inimese arenedes kaob tema usk mütoloogiasse, üleloomulikkudesse olukordadesse. Ta mäletab küll veel jutustust, kasutab seda ainult kui minevikumälestust või kui ununevat nähtust, kui temalt seda soovitakse. Jutustus on sattunud teise faasi, aktiivselt kasutuselt ainult mäluvaraks. Siin ta enam ei püsi kaua, varsti satub kolmandasse, unustuse faasi, millal muistendi kunagist olemasolu kinnitavad veel kirjas fikseeritud tekstid.
Huvi vaibumine rahvasuus on toonud kaasa mõnevõrra ka Kalevipoja mälestusmärkide hävitamist. Kalevipoja mälestusmärkide hävitamist on toimunud õige mitmel korral, osalt asjatundmatusest, osalt hoolimatusest või teadmata põhjustel. Juba möödunud sajandil kirjutatakse üleskutsuvalt «Hoidke mälestusi!» Saadjärve Kalevipoja kivi lõhkumise puhul.*59 Vastusest sellele selgub, et kõnealune kivi on lõhutud Saadjärve möldri poolt, kes tegi sellest veskikive ja hauariste.*60 Iru ämma purukspõletamisest hoolimatu jaanitule tegemisega kivi ligidale kirjutab hiljem M. Morrison.*61 Suurkivi Emajõe suudmes on kasutatud Esimese maailmasõja ajal Piirisaare kiriku ehitamiseks (muist. 6 D). Kivitööstusele müüduna pidi hävinema Härjakivi Kuusalus.*62 Kalevipoja poolt Ridala kiriku pihta visatud kivi lõhuti 1938. aastal ja kasutati karjalauda ehitamiseks (muist. 38 A). Neeruti linnamägi, Kreutzwaldi järgi Kalevipoja peaase, on lihtsalt kruusaks ära veetud.*63 Samasuguse saatuse osaliseks oleks võinud saada ka Linnutajamägi, kui kruusaveole selle mäe külje alt poleks pandud piiri. Praegu ei leidu enam Kalevipoja kiviseid kurnipakke, millest kõneldakse Kreutzwaldi biograafide poolt kui Kreutzwaldi fantaasia virgutajaist eepose loomisele.*64 Eriti rängasti on muidugi kannatanud rändrahnud. Praegu on enamik Kalevipoja mälestustega seotud esemeist ja kohtadest võetud muinsuskaitse alla.
Kui palju on usulised liikumised, esijoones pietism ja herrnhutism likvideerinud Kalevipoja mälestusmärke, selle kohta pole praegu otseseid andmeid, kuigi on teada, et nad aitasid meie muinsusse kuuluvaid esemeid ja kohti hävitada. Kreutzwald ise kirjutab, konkreetselt märkimata:
«Pärastki seda, kui rahvasuus viimne muinasloo hääl on ammu vaikinud, juhivad meie kodupinna kivid, mäekingud, jõed ja järved veelgi neile jälgedele, mis kangelase vägev käik on järele jätnud, ja süüdistavad neid, kes kõige agaramalt vaeva nägid, et tema mälestust ühes kõigi paganliku esiaja omadega tema lastelaste südameist ära pühkida.»*65
Et hernhuutlased ja pietistid tõepoolest hävitasid kohati õige rohkesti mitmesuguseid muinasmälestusi, nende mõttes paganliku aja jõledusi, muistseid ohvripaiku, puid ja kive, ning püüdsid juurida välja neid ka rahva teadvusest, sellest kirjutab R. Põldmäe: Urvaste pastor Quandt koos köstri ja koduõpetajaga hävitas juba 18. sajandil kahe nädala jooksul vagadusest nakatatud talupoegade poolt kättenäidatud 24 ohvrikohta ja laskis need üles künda. Rahvauskumused, tants ja torupill langesid sama arveteõiendamise osaliseks.*66 Vääriks uurimist, kui palju sääraseid aktsioone pandi toime mujal. 13. Küsimus Kalevipoja-lugude anridest ja levikust rahvasuus. Oluline ja tähtis arutlusaine 19. sajandil oli see, kas Kalevipoja-muistendid on rahvasuus tsirkuleerinud muistendi või värsi kujul. W. Schultz kirjutab ÕES-i toimetustes, et tal on olnud mõningaid kokkupuuteid Kalevipoja-laulikute järglastegagi.*67 Selle teate toel võtab Kreutzwaldki julgesti väita, et «Kalevipoeg» oli algselt värsiline.*68
Üldse Kreutzwaldil ja teistel on olnud käsitus, et Kalevipoeg kauges minevikus esines suure tervikliku muistendi- või eeposetsüklina, mis hiljem juba ununenud ja fragmentaarseks muutunud, nii et järele jäid ainult killud või rudimendid, millest tuli eepos koostada.*69
See ei ole õige.
Kalevipoja-ained rahvasuus on kitsal alal tekkinud ja arenenud, järjest paisunud ning uusi episoode juurde võtnud ja levimisareaali laiendanud. Ligemalt vt. lk. 52.
19. sajandi III veerandil, ajal, millal oli veel aktuaalne küsimus, kas «Kalevipoeg» esines rahvasuus proosas või värsis, püüdsid mõned kinnitada Kalevipoja-laulikute olemasolu ning väitsid neid koguni näinud olevat. 1876. aastal saabub Martin Körberilt Õpetatud Eesti Seltsile kiri, milles see erupastor teatab, et parun N. Nolcken olevat üht Kalevi-laulikut näinud Kihelkonnal. See talumees olevat olnud võimeline pikka Kalevi-laulu ette kandma, nüüd aga juba surnud, tema 60-aastane tütar olevat veel võimeline mõningaid katkeid esitama. Ta elavat pastoraadi-alal, kus praegugi üht põldu nimetatavat Kalevipõlluks. Saaremaal leiduvat ka kaks Kalevi kivi. Need selle talumehe poolt retsiteeritud ja Körberi poolt Seltsile saadetud Saaremaa laulukatked on Kreutzwaldi arvamuse järgi peale Kalevi nime, mis neis kordub, vähese väärtusega niihästi oma vanuse kui ka poeetilisusega. Genuiinse rahvalaulu iseloomulikud omadused puuduvad neis täiesti, koguni Kalevi nimi näib olevat hilisem lisand. Mõned värsid mis seal esinevad, on: Kallevil targad tallopoisid; Kallevil õues härjad head; kolmandas katkes nimetab naislaulik, et ta on Kalevi kasulaps ja tahab minna Kalevi heinamaale.
Blumberg loeb ette ka Kreutzwaldi kirja Nolckeni arvustuse kohta aja lehes «Arensburger Wochenblatt» nr. 32, 38, 40, 42. Kreutzwald nõustut rahva poeetilise andekusega, ei pea aga õigeks kiita «Kalevipoega» kõrgemaks «Nibelungidest», nagu seda teeb Nolcken.*70 Kalevi põld ja Kalevi kivi on ehtsad ja tuttavad Kihelkonnal tänapäevani.
«Kalevipoja» päritolu ja rahvapärasuse probleem hingitseb püsival tuha all, lausa leekele löömata. W. Bock olevat põhjendamatult sõna võtnud «Kalevipoja» vastu (vt. Bocki Livländische Beiträge), nimetanud seda Kreutzwaldi oma loominguks, mitte rahvapäraseks ei sisult ega vormilt. Blumberg esitab oma vastuargumendid, tõrjudes tagasi Bocki pool esitatu. Ta toob selleks allikad, kust Kreutzwald olevat oma muistendid saanud. Nii Jankovitsist, Fischerist, Faehlmannist, Kolbest jt., nagu see on märgitud ka tema ülevaates «Quellen und Realien».*71
See vist oli üheks tõukeks, mis tingis «Kalevipoja» kommentaaride kirjutamise Blumbergi poolt.
1886. aastal otsib Kunder Kalevipoja-laule, mida leiduva siiski rahvasuus veel siin ja seal, ja neid tulevat hoolikalt koguda.*72 Vaidlused «Kalevipoja» rahvaehtsuse ümber ulatuvad välismaalastenigi need kasutavad argumenteerimisel Blumbergi teost.*73
Faehlmann ja Kreutzwald on arutanud ka Kalevipoja-muistendite leviku küsimusi. Nii ütleb Faehlmann, et Tartu [s. o. ka Tartu ümbruse] eestlane ei tea Kalevipojast midagi.*74 See võis kehtida ainult Tartu linna kohta.
Muidu üsna õige pildi Kalevipoja-muistendite geograafilise leviki kohta annab siiski Kreutzwald, arvatavasti Tartu ligema ümbruse kohta näib jagavat Faehlmanni arvamusi, kuigi vihjab pealiskaudselt: «Siit peale [ = Raudojast] võib Kalevipoja teed kuni Tartuni, Peipsini ja Virtsjärveni dokumenteerida mitme peatuskohaga.»*75 Faehlmanni arvamuste kajastusi tundub «Kalevipojaski», kust võib lugeda, et igal pool eestlaste alal on Kalevipoja-lood tuttavad, ainult Tartumaa on paik, kus neid ei leidu:
«Tartumaal üksi tarretand
Vanapõlve mälestused.»*76
Aga siiski: «Peale Viru- ja Järvamaa on Laiuse, Palamuse, Torma ja Kodavere kihelkonnas ja Pihkva eestlaste juures esivanemailt päritud saagad hoidunud kõige puhtamini.»*77 Siin eraldatakse siis Põhja-Tartumaa, kus Kalevipoeg on tuttav, nagu see ka vastab tegelikkusele.
Seejuures lisab Kreutzwald aga, et Tartu [ligema] ümbruse ja Tartu eestlane tundvat Kalevipoega ainult nime järgi, teadmata midagi tema tegudest.*78 Lisaks sellele peab ta aga Võru ümbrust populaarseks Kalevipoja tegevuspaigaks.*79
Kalevipoja rahvapärased ained taheti juba varakult välja anda. Neid on kahte liiki:
1) need, mida Kreutzwald kasutas ja mille üldine tutvustus ilmus Blumbergi teoses «Quellen und Realien»,*80
2) kogu rahvasuus tsirkuleeriv materjal, mis pikkade aegade jooksul on kogutud. Nende materjalide väljaandmise vajadust ei ole küllalt hästi tunnetatud «Kalevipoja» mõistmiseks ja uurimiseks. Möödaminnes kerkis nende materjalide avaldamise küsimus üles «Kalevipoja» 50 aasta ilmumise juubeli eel 1910, millal Eisen kirjutas:
«Mõnda korda on tõendatud, nagu oleks Kalevipoja-lugu vanasti lauludes rahvasuus olnud, aga aja jooksul ära hävinenud. See väide seisab nõrkadel jalgadel. Vägimeestelaulusid ei ole meie laulikneiud ja -naised iialgi loonud; need seisivad nende silmaringist liig kaugel. Juttudes on Kalevipoja-lugu rahvasuus liikunud ja juttudes liigub see praegugi. Juttudest on Kreutzwald loo salmidesse valanud. Tahame teada, kuidas lugu rahvasuus kuulub, peame Kalevipoja jutte tähele panema. Need rahvasuus leiduvad jutud Kalevipojast tuleksivad jubileumiks välja anda. On lootust olemas, et 50-aastaseks jubileumiks «Kalevipoeg rahvasuus» tõesti ilmub. Me näeme siis, kuidas Kreutzwaldi Kalevipoja-jutud tõepärast kuuluvad ja leiame veel hulga lugusid, mis Kreutzwaldi Kalevipojas puuduvad.»*81 14. Kalevipoja rahvapäraste allikate küsimuse käsitlemisest. «Kalevipoja» rahvapärased ained on 19. sajandist siiamaani olnud väiksemate vaheaegadega pidevalt kõne all. Ulatuslikumatest selleteemalistest töödest võiks mainida järgmisi.
M. J. Eiseni «Kalevipoja päivilt» vaatleb Kalevipoja-ainete küsimust ilmselt segatuna ka Kreutzwaldi teosega, mistõttu selles leidub rahvasuust mittenoteeritud motiive.
M. J. Eiseni «Kodupoolist» sisaldab mõningaid teoreetilisi arutlusi Kreutzwaldi «Kalevipoja» kohta, samuti mõningaid rahvaluulelisi andmeid Iru ämma, Vikkuri-loo jm. kohta.
M. J. Eisen «Lindanisast Tallinna». Kreutzwaldi «Kalevipoja»-ained on segatud rahvapäraste ainetega.
M. J. Eiseni «Eesti muistsed jumalad ja vägimehed» jutustab lihtsalt eepose sisu ümber, annab vähe rahvapärast lisa.
Muistendite levikust kõneleb pealiskaudselt Eisen ka artiklis «Kalevipoja kodu» (1901). Üldse on aga Eisen oma rahvaluuleliste ainete kogumise töös rohkem kui keegi muu senini tähelepanu pööranud Kalevipoja-ainetele.*82
Kalevipoja rahvapäraste ainete käsitlemise juurde veidi sügavamalt läheb Eisen artiklis «Mis teadis rahvas...» EKirj. VI (1911),. s. o. «Kalevipoja» ilmumise. 50 a. juubeli puhul ilmunud kirjutuses.
Kalevipoja-muistendite levikust ja paralleelidest kõneleb Eisen aga raamatus «Kalevipoja esiisad».
M. Nurmiku ja teiste poolt toimetatud «Kalevipoja» väljaanne koolidele 1930. aastal on teksti poolest parandamise eesmärgiga ümber töötatud, aga sisaldab veel mitmesuguseid andmeid rahvasuust; korraldanud M. J. Eisen (lk. 217-221).
Lühikese ülevaate Kalevipoja rahvapäraste ainete temaatikast annab ka M. Kampmaa.*83
Kõige põhjalikumalt käsitleb küsimust A. Anni[st] oma väitekirjas «Fr. R. Kreutzwaldi «Kalevipoeg» I».
Muidugi ei analüüsi Annist Kalevipoja-muistendeid folkloristina, vaid kirjandusloolasena, eesmärgiga välja selgitada eepose rahvapärane alusmaterjal, mitte aga üksikute muistendirühmade ajalugu ja poeetiline kujundus. Eesmärgile vastavalt on ka ainestiku klassifitseerimine üldjooneline, kokku on viidud palju erinevaid jututüüpe, koguni laule.
Annist annab järgmise klassifikatsiooni:
A. Kalevipoeg seletussaagade hiiuna (kivid ja jäljed, kivistised, magamisasemed ja sängid; niitmine, kündmine; ujumised, higistamised, suhtefantaasiad; liitmotiivid - uni, janu, isu; võitlus inimvaenlastega, surm mõõga läbi, mõõga saamine).
B. Kalevipoeg muinasjuttude ja legendide vägilasena. (Vastaseotsija - täies ulatuses siia toodud lauavõitlus, ka põrguskäik, lõpuks legendilaadiline vangistuslugu, mõlemad viimased tugevasti segatud muistenditega.)
Annisti uurimus on esimene teaduslik ja siiamaani mitmete uurijate poolt kasutatud ning paljudes osades kasutatav uurimus, mis rajaneb otse esmajärgulisel allikmaterjalil.
Kalevipoja-muistenditega tutvustavad veel teisedki allikad, nii annab Schultz-Bertram teoses «Wagien» Kalevipoja sänge: Alatskivi, Linnutaja, Vilina, Luua, Kassinurme; samuti muidki andmeid. Schultz-Bertram on organiseerinud ka sängide maalimist F. Schlateri poolt (Inland 1862, vg. 694). C. R. Jakobson paigutab oma «Kooli-Atlasele» mõned tuntud Kalevipoja sängid (pilt, lk. 113). Arvatavasti Jakobsoni mõjul esinevad tähtsamad vanaaegsed ohvrikohad ning Luua, Kassinurme, Linnutaja, Alatskivi ja Vilina säng ka K. A. Raagi «Eesti-Liivi- ja Kuramaa kaardil».
1895. aastal ilmus Londonis W. F. Kirby «The Hero of Esthonia», milles tutvustatakse Kalevipoja-muistenditega seotud kohti (andmed võetud seni trükitud allikaist) - Lindanise, Ülemiste järv, Irumägi, Palmse, Kalevipoja künnivaod Neerutis, Kadrina, Assamalla, Porkuni, Vägeva, Laiuse, Endla järv, Põltsamaa, Mustapalli, Kikerpära, Laiuse Ilmaallikas, Hundikivi (Peipsi kaldal), Persekivi, Saadjärv, Kääpa jõgi, Emajõgi, Võrtsjärv, Kikerpära soo, Tartu, Võhandu jõgi, Alevipoja haud, Pihkva, Peipsi järv.
Kalevipoja-muistendite loodusmütoloogilise seletuse andis Fr. Kuhlbars. «Kalevipoja» 50. sünnipäeva puhuks 1911. a. ilmunud raamatukene temalt on õieti kurioosum. Loodusmütoloogiline vaatlusviis, mis õitses 19. sajandi teisel ja kolmandal veerandil kogu Euroopas, ei arvesta järelduste tegemisel variante ega nende suhteid, vaid piirdub kas või üheainsa tekstiga, asudes rahva mütoloogiliste kujutelmade seletamisele loodusnähtuste analoogia alusel, see aga jätab seletaja fantaasiale suure vabaduse.*84
Kalevipoja kinnismuistiseid on püütud juba varakult kaardile kanda, ülevaate saamiseks nende levikust Kreutzwaldi andmeil teeb seda G. Blumberg teoses «Quellen und Realien» (1869) (kaart, lk. 73), aasta varem, nähtavasti isiklikult saadud andmete alusel G. J. Schultz-Bertram teoses «Wagien» 1868 (kaart, lk. 96). C. R. Jakobson oma atlases (1873) toob Kalevipoja sängid (kaart, lk. 113), Kirby märgib üsna üksikasjaliselt mitmekesiseid Kalevipoja tegudega seotud kohti mainitud teosele lisatud kaardil (kaart, lk. 125). Nähtavasti Eiseni andmeil on valmistanud sellesisulise kaardi K. Krausberg.*85 Kogu viimaseaegse kättesaadava materjali põhjal koostasid E. Laugaste ja A. Rõõm samasisulise kaardi 1951. a. ilmunud teoses «Fr. R. Kreutzwald 1803-1882. Elu ja tegevus sõnas ja pildis», lk. 158.
Kaardi Kalevipoja-muistendite levikust esitab usaldatavalt ka soomlane Winter, küll oluliselt A. Annisti andmeil (Winter, lk. 175, seletused lk. 179).
Senine töö Kalevipoja-muistendite uurimise ja publitseerimise alal on eeltööna küllalt ulatuslik, et juba ligemate aastate jooksul lõpule viia peatööd ennast.
Kommentaarid
*1 Dr. W. Schultz palub Kreutzwaldilt 24. II 1862, «et Sa võtaksid ära märkida, missugused konkreetsed allikad Sul laulu iga osa kohta tarvitada olid, missugusel sõnasõnalisel kujul need Sulle üle anti...» (Fr. R. Kreutzwaldi kirjavahetus II,. lk, 461 jj.; veel Fr. R. Kreutzwald dr. W. Schultzile 4. III 1862. Sealsamas, lk. 463.)
*2 «Sakala» 1910, nr. 37. - Soovidest rahvapärase algmaterjali trükis avaldamiseks teeb kokkuvõtte T. Sander «Eesti kirjanduse loos» I jagu, lk. 32-33: «Sellepärast kurdab kriitika, et Kalevipoja eeposel kõige pealt kolm suurt puudust on: l) Alguskirjad, rahva «suu järel» truuilt üles kirjutatud, puuduvad, mille järel näha võiks, mis just rahva oma muistne mälestus, ehk mis Kreutzwaldi oma luuletus on. [- - -]»
*3 M. Gorki. Sovetskaja literatura. Doklad na Pervom sjezde sovetskih pisatelei 17 avgusta 1934 goda. M. Gorki, O literature (1955), lk. 727. Vrd. M. Gorki, Kirjandusest (1948), lk. 383.
*4 Ligemalt: E. Laugaste, Kalevipoja-muistendite tüpologiseerimise küsimusi. Tartu Riikliku Ülikooli Toimetised nr. 53, lk. 60-108.
*5 A. Olrik, Epische Gesetze der Volksdichtung; P. G. Bogatõrjov (red.). Russkoje narodnoje poetitsheskoje tvortshestvo, lk. 228 jj.
*6 E. Bethe, Mythus, Sage, Märchen. Hessische Blätter für Volkskunde IV (1905), Heft 2 u. 3, lk. 108 jj. - J. Bolte, Name und Merkmale des Märchens. FF Communications No. 36, lk. 38-39.
*7 N. P. Andrejev, Russki folklor, lk. 131; J. M. Sokolov, Russki folklor, lk. 343 jj.
*8 K. Marks. K kritike polititsheskoi ekonomi. Gosizdat polititsheskoi literaturõ 1949. lk. 224-225. Mütoloogilise suhtumise kohta vt. ka M. O. Kosven, Otsherki istori pervobõtnoi kulturõ, lk. 143-166; I. M. Tronski, Antiikkirjanduse ajalugu, lk. 26-27.
*9 Vrd. ka M. O. Kosven, Otsherki istori pervobõtnoi kulturõ, lk. 164.
*10 Linda 1903, nr. 16, lk. 280-281.
*11 Kitzberg, Tuuletallaja I, lk. 141.
*12 Selliseid kirjeldusi on kasutanud dr. M. Veske oma artiklis «Der Culturfortschritt im Leben der Esten», 1876
*13 Album M. J. Eiseni 70. sünnipäevaks, lk. 47.
*14 O. Loorits, Vanarahva pärimusi 19362, lk. 106 jj.
*15 Kuivõrd piiride märkimine rahvajuttudes on raske, näitab seegi, et Aarne on mõne teomeeste loo, mis ligineb pigemini jutustusele prototüüpidest, paigutanud tugeva poisi muinasjuttude hulka (Aarne, mt. 650 A), nimelt lugu tugeva rammuga teomehest Kohtla külas. (H II 8, 374-375 (17) < Jõhvi.)
*16 A. Jolles, Einfache Formen, lk. 200 j.
*17 L. Simonsuuri, Kotiseudun tarinoita, lk. 6-7.
*18. J. M. Sokolov, Russki folklor, lk. 510 jj.
*19 Vt. ka O. Dähnhardt, Natursagen I, lk. VIII-X; E. Hoffmann-Krayer, Handwörterbuch des deutschen Aberglaubens I (1927): Ätiologie.
*20 Tüpoloogia küsimusi ja senist traditsioonilist muistenditüpoloogiat vaadeldakse kriitiliselt vastavas eriuurimuses.
*21 Vrd. ka J. M. Sokolov, Russki folklor, lk. 31.
*22 Näit.: «Paarkümmend aastat tagasi elas Alatskivil tugev mees, priinimega Mesipuu. Kasvult oli ta õige pikk, õlad laiad, mis jõust tunnistust andsid. Ta oli juba vana ega teinud omi vägitegusi enam. Noorel eal on ta ühes teiste vanameestega viinavooridega Narvas käinud. Kui koorem pori ehk lume sees kinni jäänud, rakendanud ta ikka hobuse eest lahti, võtnud aisad pihku, vedanud koorma halvast kohast läbi. Sääljuures lausunud mõnikord: «Saab eneselgi vedada, mis siis vaene hobune peab ütlema!»» (Album M. J. Eiseni 70. sünnipäevaks (1927), lk. 40.)
*23 Neist prototüüpidest vt. O. Loorits, Vägilaste prototüüpe. Album M. J. Eiseni 70. sünnipäevaks, lk. 37 jj. Loorits kasutab terminit vägilane. Vt. ka E. Veskisaar. Vägilaste prototüübid, 1953. (Käsikiri TRÜ eesti kirjanduse ja rahvaluule kateedris.) Tõsi küll - hiid ja vägilane ongi tihti identsed mõisted. Füüsilisest suurusest on juttu muidugi ka Gösekeni sõnaraamatus antud formulatsioonis: Riese (gigas) lihgk pitck Innimenne.
Ka Eisen paigutab Kalevipoja ja Suure Tõllu kõrvale vägilasi, tugevaid teomehi, nagu Vohnja Jeerik ja Pärnumaalt Pööraverest Tõntsu Tõnts, tugeva jõu ja suure söögiisuga. (M. J. Eisen, Endised jõumehed, lk. 30-37.)
*24 C. W. Sydow, Jättarna i mytologi oeh folktro. Folkminnen oeh Folktankar. Bänd VI. Malmö MCMXIX, lk. 71 jj.
*25 Vrd. Kreutzwaldi ballaad, lk. 69-70, ka muist. 211.
*26 Vt. ka M. Gorki. O tom kak ja utshilsja pisat. M. Gorki. O literaturõ. Literaturno-krititsheskie stati, 1955, lk. 332: «V grubnom i naivnom obraze etom (Faust, Pulcinello, Petruška) trudovoi narod voplotil sam sebja i svoju veru v to, tshto v kontse kontsov imenno on preodolejet vse i vseh».
*27 Vrd. ka M. J. Eisen, Kaleviste muna. EKirj. XVIII (1924), lk. 190 jj. Eisen vaatleb A. H. Neusi kogus avaldatud laulu «Das Ei der Kallewingen», mille Kreutzwald ütleb saanud Setumaalt.
*28 H. Stahl, Leyen Spiegel, lk. 293-295, 305, 635, 706. Stahl tõlgib üx Kalliweh - ein Riese (lk. 476). Vt. ka J. Hirschhausen, Eigentümliche Redensarten, welche nun nicht mehr oder in einem ändern Sinn gebräuchlich sind. Rosenpl., Beitr. XII, 1k. 84: üx kalliwegki - ein Riese. Ka: A. S[aares]te, Veel kord kalev Stahlil, EKeel 1925, lk. 137.
*29 «Looming» 1946, lk. 922-925.
*30 A. H. Neus, Revals sämmtliche Namen, lk. 66-72.
*31 H. Pukki, Kaleva ja verka. Virittäjä XLV (1941), lk. 71-74. eriti lk. 74.
*32 Villi Andi, Kes on Kalevipoeg? lk. 17.
*33 E. N. Setälä, Kullervo-Hamlet. Finnisch-ugrische Forschungen VII, lk. 225-264. Vrd. ka K. Krohn, Zur finnischen Mythologie I. FF Communications No. 104, lk. 67-68; 61. Sõna laenamine pidi toimuma Kalima järgi algsoome ajal, tähendas siis vaid seppa, sai hiiu tähenduse alles muistendeis. Kalima järgi on laen häälikuliselt võimalik ja seletuski õige, kui sõna kaleva algupärane tähendus oli tõepoolest sepp. Küsimus on siiski veel vaieldav (J. Kalima, Itämerensuomalaisten kielten balttilaiset lainasanat, lk. 27, 106).
*34 K. Krohn, Kalevalan kertomarunojen opas, lk. 162.
*35 Fr. R. Kreutzwald Fr. A. Schiefnerile 25. IV 1862, Fr. R. Kreutzwaldi kirjavahetus III, lk. 257-258.
*36 K. Krohn, Kaleva und seine Sippe. Suomalais-Ugrilaisen seuran Aikakauskirja XXX; vt. ka Krohn. Soome-eesti vanast rahvalaulust, lk. 62.
*37 J. J. Mikkola, Kaleva. Kalevalaseuran Vuosikirja. 14 (1034), lk. 106-il 10.
*38 E. N. Setälä, Sammon arvoitus, lk. 415; K. Krohn, Soome-eesti vanast rahvalaulust, lk. 62.
*39 Siin ei tule vaatlusele Kalevipoja paralleelnimena kasutatud Sohni (Faehlmann) või Soini (Schultz-Bertram), kuna need nimed pärinevad «Kullervo»-loost (vt. Verhandlungen d. GEG IV l, lk. XIV); A. Castrén, Vorlesungen, lk. 90: «Zumal da der munter blasende Kullervo auch unter dem Namen Soini (s. Ganander S. 86) vorkommt, der sich ähnlich erklären lässt.» Nii on Soini, Sohni soome mütoloogiasse kuuluvad nimed. Juba 1663. aastal on kirjutanud Joh. Cajanus, et Kaleva pojad olevat: Soini, Hiisi, Väinämöinen, Ilmarinen. (Sitzungberichte d. GEG 1900, lk. 124.) Siin vt. lk, 51.
*40 Esmakordselt esineb trükitud kirjanduses Kalev Stahli teoses «Leyen Spiegel», lk. 476: «Minckperrast nöitat sinna hend /kudt üx wegkiw Söddamees / kennel ep olle südda / ninck kudt üx Kalliweh / kennel ep olle wegki awwitada.» Selle kõrval on saksakeelne tõlge «alss ein Riese». Ei ole vist siiski kahtlust, et siin on tegemist Kalevi nimega, nagu arvas ka A. Saareste, kes peab selle sõna genitiiviks kalliwehje. (A. S[aares]te, Veel kord kalev Stahlil. EKeel 1925, lk. 137.) Kalevipoeg tähenduses 'hiid' (Riese) Hupelil esineb esmakordselt 1790. aastal. (A. W. Rüpel, Nordische Miscellaneen 22-23, lk. 331: Beytrag zum ehstnischen Wörterbuch.) Soomes vrd. Agricolal 1551. aastal Caleuanpoiat. *41 «Alg-Kalevipojas» I lugu, v-d 81-94 kujutab Kreutzwald Kalevi peret järgmiselt:
Meie Kalev taadi kaasal,
Kalevide eidekesel
Oli anderohke rüpe;
Tema kandis paljo poegi,
Armo rinnal imetelles,
Kaitsev käsil kiigutelles,
Kuni asja a'ajaks jõudsid.
Sammo lühendajaks saivad.
Poegist taadi eloõhtul,
Vanaduse videvikul
Kaksi alles kodu kasvid,
Teised olid sõudval sammul
Võera maade kauguselle.
Läinud õnne otsimaie.
Ainult redaktsioonilise teisendusega on see antud ka «Kalevipojas», vt. II lugu, v-d 12-36.
Siin on kõnet paljudest poegadest, kelle Linda on üles kasvatanud. Selle versiooni aluseks näib olevat Schultz-Bertrami kõne, kus on öeldud: «Põhja hiidudekuningas Kaleva ja Linda sünnitasid 12 poega» (lk. 99). Kinnitusi Kreutzwaldile paljude poegade küsimuses on andnud ka M. A. Castréni «Vorlesungen», kus lk. 242 üteldakse soome Kaleva kohta: Ganander ja mõned teised kirjanikud enne ja pärast teda peavad Kalevat isikunimeks ning väidavad, et ta oli võimas hiid, kellel oli hulk poegi (Kalevan pojat), nende hulka arvatakse ka Väinämöinen, Ilmarinen ja Lemminkäinen. Castrén aga ei taha seda pidada pärisnimeks, vaid lauludes meenutavat see epiteet tugevaid heeroseid. Samuti leidub lauludes ka Kalevan kansa, Kalevan väki (lk. 244). Kreutzwaldi tutvus Castréni mainitud teosega on kindel (vt. Schiefner Kreutzwaldile 15. XII 1853; Kreutzwald Schiefnerile 5. II 1854 jm.). Aga ka Gananderi tekst oli Kreutzwaldile tuttav Kr. J. Petersoni saksakeelse tõlke kaudu: «Kalewa. Ebenfalls ein Riese, gefährlich und stark. Er war Vater von zwölf ändern Riesen, deren Namen grösstentheils vergessen sind.» (J. H. Rosenplänter, Beiträge XIV (1822), lk. 99.) Kuigi «Kalevipojas» ei kõnelda 12 pojast, vaid paljudest poegadest, tunnustab ka Kreutzwald ikkagi 12 poega:
«Meie kuulus Kalevipoeg pidavat kaheteistkümnest vennast kõige noorem olema.» (Fr. R. Kreutzwald, [Mihkel Põllupapp]. Eesti-rahva Käsuline Kalender 1869. a., lk. 59.)
Kreutzwald tunneb Faehlmanni Vibuases ja Lämmeküünes õigesti soome eeskujusid, kuna tema arvates on Ilmarine puhteesti nimi (Kreutzwald Schiefnerile 7. IV 1862).
Faehlmanni järgi oli vanal Kalevil aga kolm poega, kellest kõige noorem sai isa järglaseks (vrd. muinasjuttu kolmest vennast, Aarne, mt. 654). Seega 12 Kalevi poega või ebamääraselt väljendatud hulk, arvu mainimata, esineb soome muistendeis, vaheastmete kaudu oli see tuttav ka Kreutzwaldile, Eestis aga ainult üks Kalevipoeg; lauludes nii Kalevipoeg kui Kalev, aga ka vana Kalev. Vägilastest kalewe pojad, kelle hulgast esile kerkib üks - Sohni, vt. Faehlmanni kommentaar Forselius-Boecleri teose uusväljaandele. (J. W. Boecler. Der Einfältigen Ehsten Abergläubische Gebräuche, Weisen und Gewohnheiten. Scriptores rerum Livonicarum II, 1k. 682.)
*42 H. Moora, Tallinna tekkimisest ja vanusest. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Toimetised 1953, nr. 2, lk. 174.
*43 Vene kroonikas kirjutatakse 1222. aastal: «Jaroslav zhe prished v Novgorod i sovokupi vsju oblast jego i poide k Kolõvanju i povojeva vsju zemlju Tshudskuju, i polon mnog vzja, a grada ne vzja, no mnogo zlata vsem u nih otide k Novogorodu. (Polnoje sobranie russkih letopisei. Tom dvadtsat pjatõi, lk. 118.) «Novgorodskaja pervaja letopis» annab aastate juures 1369-1372 nime Kolõvanov. Vt. selle väljaanne, lk. 371. Araabia geograaf Abu-Abd-Allah-Muchammed Idrisi kirjutab oma 1154. a. valminud maailma kaardiatlase seletuseks lisatud tekstis: «Astlanda [H. Moora seletuse järgi - Eesti] linnade hulka kuulub ka Koluvan.» (H. Moora, Tallinna tekkimisest ja vanusest. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Toimetised 1953, nr. 2, lk. 168.) Lisaks vt. ka A. Schiefner, Ueber die Namen Reval's. Inland 1851, vg. 528-531.
*44 O. Donner, Lieder der Lappen, lk. 9; U. Harva, Kalevan miekka ja tuli. Virittäjä XXXIV, lk. 89-90.
*45 A. Annist näib kõige ürgsemaks hiiu nimetuseks pidavat Vanapaganat, sest et see on kõige levinum nimetus kogu eestlaste alal, välja arvatud Viru rannik, kus hiidu esindab jättiläinen (nagu Soomes), enamasti aga jäätlane. (Vt. A. Annist, Kalevi-poeg I, lk. 24 jj.).
*46 M. Haavio, Suomalaisen muinaisrunouden maailma, lk. 258.
*47 Vt. Kalevalaseuran Vuosikirja, nr. 35, lk. 217. Nii arvab ka A. Annist, Kalevi-poeg I, lk. 200.
*48 Fr. R. Kreutzwald, Lühikene seletus Kalevipoja laulude sisust, lk. 11: määratu tugevuse jälgi.
*49 Fr. R. Kr[eutzwa]ld, [Mihkel Põllupapp]. Eesti-rahva Käsuline Kalender 1869, lk. 58 = Fr. R. Kreutzwald, Jutud (1953), lk. 494.
*50 A. Schiefner, Über die ehstnische Sage vom Kalewipoeg. Melanges Russes IV, 2 (1861), lk. 160-161.
*51 M. Haavio, Suomalaisen muinaisrunouden maailma, lk. 250.
*52 M. J. Eisen, Tõll ja ta sugu, lk. 72 jj.; A. Annist, Kalevipoeg I, lk. 42-43.
*53 M. Haavio, Suomalaisen muinaisrunouden maailma, lk. 251.
*54 Surma ootel peidab keegi raha koldesse, ahju alla, maasse, kivi alla või mujale, kusjuures peitja lausub raha kättesaamiseks tingimuse: tuleb valada seitsme venna veri vm., näit.: «Käsi, mis selle raha peitis, saab ka kätte.» Vt. Aarne, Sagen 63-70. (FF Communications No. 25.) Liivlaste variandid on registreeritud O. Looritsa kataloogis «Livische Märchen- und Sagenvarianten», Sagen, nr. 219-221. Peale ihnsuse on varanduste peitmist põhjustanud sõda (ERA II 215, 223 jj. < Jõhvi < Vaivara), siin ka üks rahaaugu-muistendi tekkimise ajend. Vrd. ka varanduse peitmist sõja eel «Kalevi-poja» XX loos.
*55 Fr. Kruse, Ur-Geschichte, lk. 175.
*56 Fr. R. Kreutzwald E. Lönnrotile 20. II 1851. Fr. R. Kreutzwaldi kirjavahetus II, lk. 397.
*57 Sealsamas.
*58 O. Kallas, Lutsi maarahvas, lk. 75.
*59 Eesti Postimees 1881, nr. 33, lk. 129-130. Kuna Äksi kivi lõhkumisest kirjutab Jaan Lepik, siis temap vist oligi, kes Äksi möldri süüdistajana saatis andmed lõhkumise kohta «Eesti Postimehele» (muist. 286 A).
*60 Eesti Postimees 1881, nr. 45, lk. 178.
*61 M. Morrison, Iruämma otsimas. EKirj. XV (1921), lk. 154-159.
*62 EKRK I 11, 397 (1956).
*63 EKRK I 4, 182 (1952).
*64 Vt. G. Blumberg, Quellen und Realien, lk. 10 ja 76.
*65 Fr. R. Kreutzwald, «Kalevipoja» I trüki eessõna (1857). Maailm ja mõnda (1953), lk. 324.
*66 R. Põldmäe, Eesti vennastekoguduse kirjandusest XVIII sajandi keskel. E Kirj. XXX (1936), lk. 255.
*67 W. Schultz, Ein Bruchstück aus der Geschichte der Esten. Verhandlungen d. GEG III l (1854).
*68 Kreutzwaldi eessõnad «Kalevipojale». Maailm ja mõnda (1953). Arvatavasti Kreutzwaldi mõjul peab ka Hurt voimalikuks Kalevipoja-lugude esinemist rahvasuus värsi kujul. (J. Hurt, Pildid isamaa sündinud asjust, lk. 96-97.)
*69 Fr. R Kreutzwald, Eesti rahva lauludest ja ennemuistsetest juttudest. Sippelgas II; Maailm ja mõnda (1953), lk. 355-363.
*70 Sitzungsberichte d. GEG 1876, lk. 187-188.
*71 Sitzungsberichte d. GEQ 1869, lk. 35-36.
*72 J. Kunder, Mõnda Eesti rahva luuletusest. Meelejahutaja 1886, nr. 29, lk. 230.
*73 Näit. P. Hunfalvy, Reise in den Ostseeprovinzen Russlands, lk. 118.
*74 Fr. R. Faehlmann, Estnische Sagen. Verhandlungen d. GEG I l (1840) lk. 40-41. Ka: M. J. Eisen, Fr. R. Faehlmann folkloristina. Friedr. Rob. Faehlmann'i album. Tartu 1929, lk. 86.
*75 Fr. R. Kreutzwald, Kõrgeaulisele Õpetatud Eesti Seltsile Tartus Fr. R. Kreutzwald, Maailm ja mõnda (1953), lk. 319.
*76 Kalevipoeg 1857, II lugu, v-d 111-112; vrd. aga v-d 89-110.
*77 «Kalevipoja» I trüki eessõna (1857).Fr. R. Kreutzwald, Maailm ja mõnda (1953), lk. 329.
*78 Pr. R. Kreutzwald, Maailm ja mõnda (1953), lk. 329.
*79 Fr. R. Kreutzwald, Kõrgeaulisele Õpetatud Eesti Seltsile Tartus. Fr. R. Kreutzwald, Maailm ja mõnda (1953), lk. 319.
*80 A. Annist suhtub Blumbergi töösse küll pisut alahindavalt, nõus võib siiski olla selle tunnustusega, et teos aitab kaasa «Kalevipoja» tundmiseks, selle lisandusega, et see aitab orienteeruda siiski ka materjalis, mida Kreutzwald «Kalevipoja» koostamiseks eventuaalselt tundis. (A. Annist, Kalevipoeg I, lk. 3.) Kalevipoja rahvapärastest ainetest kõneleb G. Blumberg, loomulikult Kreutzwaldilt saadud andmetel, seda rohkem äratab see huvi Kreutzwaldil kasutada olnud allikate ja eepose autori meetodi kohta teose koostamisel. Blumberg jälgib üksikmotiive ja nende saamislugu, kuigi üsna ebamääraselt ja väheste andmetega nii üksikute andmete allikate kui ka andmete eneste kuju kohta. Mõned vägagi vajalikud vihjed see teos suudab siiski anda.
*81 [M. J.] Ei[ise]n, Kalevipoja jubileum. Post. 31. III 1910, nr. 73, lk. (5).
*82 Vt. näit. M. J. Eisen, Rahvaluule korjamine. Post. 26. I (8. II) 1911, nr. 20, lk. 2.
*83 M. Kampmaa, Eesti kirjandusloo peajooned I (1938), 4. tr., lk. 51-52.
*84 Villi Andi ( = Kuhlbars, Fr.), Kes on Kalevipoeg?
Nii näiteks seletab autor:
«Kalevipoeg on vägi ja võim looduses, nagu ta kevade ilmumisega maapinnal nähtavale tuleb; ta on võim, mis aasad haljendama, pungad põõsastes ning puudes puhkema ja õued õitsema paneb. Kolm neidu, kes Kalevipoja abil altmaailmast välja pääsevad, on elu ning ilu looduses. Et neid kolm on, tähendab kolme aastaaega, millal meie väljad haljendavad, õitsevad ning vilja valmistavad. - Võitleja valgusevallast võtab ülivõimu mõõga kujul pimeduse riigi valitseja käest ära ja toob suure rikkuse (vilja idusid) valguse väljadele.» - Lk. 18.
*85 Vt. teost: M. Nurmik jt. Fr. R. Kreutzwald. Kalevipoeg. Eesti kangelaseepos. Parandatud ja illustreeritud väljaanne koolidele, lk. 219.