Kommentaar
OLEVISTE KIRIK (322)
Olev esineb tegelasena lauludes ja muistendites Kalevi kõrval, näit.:
Kas võttan uue Olevi
või võttan vana Kalevi?
(H II 65, 277 < Koeru - M. Leppik (1884).)
1901. aastal toob Eisen Oleviste kiriku ehitamise loole lisandeid veel rahvasuust: Olevipoeg jätnud Kadrina kiriku ehitamise pooleli ja läinud Tallinna. Olevipoeg olevatki Palmsest pärit. (M. J. Eisen, Oleviste kiriku ehitamine. «Eesti Postimehe» Õhtused kõned 1901, nr. 10, lk. 102-103.) Teine lugu Tallinna ehitamisest Olevipoja poolt ilmub samal ajal: Olevipoeg viskab Tallinnast kivi Tori jõkke, vasara Narva, käib Suursaares ja Narvas söömas, viskab kive Keilasse jne. (M. J. Eisen, Olevipoja linna ehitamine. «Eesti Postimehe» Õhtused kõned 1901, nr. 6, lk. 62-64; vrd. muist. 2.)
Muistend Oleviste kiriku ehitamise kohta on samuti suure ehituse tekkimise seletamiseks. Siin tekke- ja seletusmuistendi seos hiiumuistendiga, sest suured ehitused (nagu kivid ja mäedki) said rahva fantaasias ühenduses olla muidugi ainult suurte vägevate inimolendite - hiidudega.
Võrdlemisi paljudes kirikute ehitamise muistendites pole Kalevipojaga midagi tegemist, Kalevipoeg esineb peamiselt ühenduses Oleviste kiriku ehitamisega, seejuures tegutseb ta kirikuehitajana väga harva. (Vrd. M. J. Eisen, Kirikute raamat, lk. 11.)
Saksakeelseid tekste Oleviste kiriku ehitamise kohta veel: A. H. Neus, Revals sämmtliche Namen, nebst vielen anderen, lk. 60-63; käsikirjalised andmed J. Jungilt «Einige Sagen über den Erbauer der St. Olai Kirche in Reval», kus leidub muistendeid Vändrast, Paistust, Tarvastust, Märjamaalt jm. (ÕES, SK 657, 1/2 < Halliste - J. Jung.)
Vrd. ka: E. Pabst, Die Kirche des heil. Olaus in Reval. Inland 1836, vg. 449-457; 468-471.
322 A. Olevi kiriku ehitamiseloo ühe varasema üleskirjutuse on teinud Kreutzwald saksa keeles «Wie Ollew die Kirche in Reval baute» (tõlge vt. Fr. R. Kreutzwald, Maailm ja mõnda (1953), lk. 102-104). Esmakordselt ilmus see ajakirjas «Das Inland» 1847, nr. 45, vg. 1061-1064. Käsikiri on säilinud Õpetatud Eesti Seltsi käsikirjade kogus KM KO, ÕES M. A 169 : 4; Fr. R. Kreutzwald A. H. Neusile 10. X 1847. Fr. R. Kreutzwaldi kirjavahetus II, lk. 49. Saadetud on see ÕES-ile 1847. aastal (vt. Inland 1847, vg. 1069), seega on üleskirjutus tõenäoliselt samast aastast. (Vt. Faehlmanni kiri Kreutzwaldile 14. VI 1847. a. Faehlmanni ja Kreutzwaldi kirjavahetus, lk. 114-115.) Kreutzwald on oma andmed saanud muidugi rahvasuust, lugu ise on rahvusvaheline. Norras on ehitaja hiid, hüüdja püha Olaf ise, kes pääseb kolossaalse tasu maksmisest, sest hiid hukkub. (Aarne, Estnische Märchen- und Sagenvarianten. Sagen 83. Vrd. J. Grimm, Deutsche Mythologie, lk. 317-318.) Liivlaste rahvajutus kukub katuselt alla tundmatu ehitaja, kui naine tema nime mainib. (O. Loorits, Livische Märchen- und Sagenvarianten. Sagen nr. 248.) Fr. R. Kreutzwald kirjutab A. H. Neusile 12. IX 1847: «Tartu Õpetatud Eesti Seltsile tegin ma mõne aja eest teatavaks ühe eesti rahva muinasloo hiiglasest Olevist, mis Tallinna omast lahku läheb, nagu ma Teie vihjamistest märkan. - Minu loo järgi oli Olev enese kuradile müünud ja pidi lepingut mööda eluga maksma, niipea kui torniehitamine lõpul oli. Naine põlgas isegi raha ära, mille ta linnalt pidi ehitamise eest saama jne. jne.» (Fr. R. Kreutzwaldi kirjavahetus II, lk. 38, vrd. lk. 37, märkus 2.)
Veidi hiljem kirjutab Neus vastuseks: «Muistend Olevi lepingust kuradiga pole ka siin, nagu praegu kuulen, täiesti tundmata.» (A. H. Neus Fr. R. Kreutzwaldile 30. IX 1847. Vrd. Fr. R. Kreutzwaldi kirjavahetus II, lk. 45.)
Kreutzwald peab aga Olevit originaalseks eesti kangelaseks:
«Seesamasugune lugu on Olai torniga, meie ei tunne muud kui Oleviste kirikut, Oleviste torni. Ehk mis Taanimaa tark Olaus pikemalt meisse puutub, kui meil endal Kalevi kõrval üks osav linna- ja torniehitaja Olev on!» (Kreutzwald Reinthalile 25. X 1856;
Fr. R. Kreutzwaldi kirjavahetus II, lk. 472.)
Kirikute ehitamisega tegeleb hiidudest muude hiidude ja vägilaste kõrval ka Suur Tõll, hoopis juhuslikumalt aga Kalevipoeg. Kirikute ehitamine näib olevatki hiiumuistendeile ühine motiiv, millega on ühendatud ka Olevi kirikuehitamine (muist. 322 B). Olevil on poeg nagu Tõllulgi. Ühine on ka vastastikune vasaraviskamine. Siin on võimalikud mõlemale muistendirühmale ühised rahvusvahelised eeskujud.
Olevi-looga on Kreutzwald tegelnud, nagu nähtus. Käsikirjalistes rahvalaulude kogudes leidub tuntud värsse Olevi-muistendist, nagu on järgmine näide Saaremaalt:
Oleviste poeg ootas Olevid koju.
Ole vaid, ole vaid, Olevi poega,
Olev tuleb oome koju,
toob aga valged raha,
kerstutääve kullingust (kulda).
(ERA II 34, 185 (28) < Karja (1931).)
Motiiv, mille järgi nõudja nime teadasaamine vabastab raske tasu maksmisest ja nõudja hävineb, on küllalt populaarne rahvusvahelises muinasjuturepertuaaris. Vt. veel ka Grimmi muinasjutt nr. 55: Rumpelstilzchen. Muinasjuttu tunnevad slaavi, balti ja germaani rahvad, ms. ka soomlased. Eesti muinasjuttude kohta vt. Aarne mt. 500. Ligemalt veel J. Bolle, G. Polivka, Anmerkungen I, lk. 490 jj. Ka: G. Polivka ajakirjas Zeitschrift des Vereins für Volkskunde X, lk. 254-272.
Grimmi muinasjutus saadakse nõudja nimi teada temalt eneselt. (Oleviste kiriku ehitaja nimi tema naiselt.) Ta laulab:
Ach, wie gut ist, dass niemand weiss,
dass ich Rumpelstilzchen heiss'!
Vt. veel: M. J. Eisen, Kalevipoja päivilt, lk. 11; M. J. Eisen, Lindanisast Tallinna, lk. 8-9, 13 jj., 40 jj. Ka: Hansen, Die Kirchen und ehemaligen Klöster Revals.
Oleviste kiriku ehitamise muistendeid on rohkemgi: H I 8, 118/9
(5) < Vastseliina - J. Sandra (1895). Trükitud: R. Viidebaum, Valimik rahvajutte, lk. 96-97.
Muidugi on siin tegemist vana uskumusega, mille järgi isik või olend ja tema nimi kuuluvad ühte; nime mainimine tähendaks ühtlasi selle kandja väljakutsumist, nime avastamine aga oma mõju alla saamist, mis võib lõpuks tuua koguni surma. Et Olevi nimetamine teeb kuutõbiseks, on hiline seletuskatse, milles puudub loogika (vt. Pajatusi Põhjarannikult, lk. 17 (33)).
Rahvusvahelist ehitajamuistendit Oleviste kirikuga siduda on aidanud kõigepealt kiriku suur korpus, siis ka Hans Pawelsi kenotaaf 1513. aastast kiriku Pika tänava poolses küljes altariakna all. Selle nišis kujutatakse poollagunenud laipa räbaldunud kooljariietuses, laiba rinnal istub kärnkonn. See kõik on pandud meenutama surma ja kaduvikku selle kohutavamas ja vastikumas vormis. (S. Karling, Die Marienkapelle an der Olaikirche in Tallinn und ihr Bildwerk, 1k. 25 jj.)
Eeposes puudub Oleviste kiriku ehitamise muistend, küll aga ehitab Olevipoeg linna, mille Kalevipoeg nimetab Lindanisaks (XVII lugu, v-d 8-28); ka: Fr. R. Kreutzwald, Lühikene seletus Kalevipoja laulude sisust, lk. 49.
323. Kalevipoeg viskab kivi sinna, kuhu tuleb ehitada kirik. Kivil on praegu käease (vrd. muist. 166). Kui rahvas ei nõustu hiiu poolt märgitud kohaga, pahandab ta. (Vrd. M. J. Eisen, Tõll ja ta sugu, lk. 33 jj.)
Haruldane on muistend Ridala kiriku ehitamise kohta hiidnaise poolt, mistõttu selle uksedki on kõrged. Ehitaja naishiiu kujutus olevat ühe väga väikese väljaraiutud kuju näol kirikuukse kohal. Hiid ehitanud hoone endale, pärast aga muudetud kirikuks. (C. Russwurm, Sagen aus Hapsal, der Wiek, Ösel und Runö, lk. 62-63; C. Russwurm, Das Schloss zu Hapsal, 1k. 92-93.) Vt. pilt lk. 569.
324. Nagu saartel (Saaremaa, Hiiumaa) ehitab Tõll kirikuid, nii Kalevipoeg mandril, nagu nähtub Haljalasse levinud muistendist:
«Ennemuiste elanud Kalevipoeg Hiiumaal Kärdla kirikus ja tema poeg Saaremaal Kaarma kirikus. Kalevipoeg oli viskand teisest kihelkonnast teise kihelkonda haamri.» (ERA II 216, 284 (4) < Haljala - M. Palmisto (1939).)
Ka järgmine tekst näitab selgesti, et Tõllu-lugudesse on sisse tunginud Kalevipoeg:
«Saaremaa rahvas räägib sest ka vähe, et vana Kalevipoja isa olla Saaremaal Karja kirikut ehitanud, seda ma ei ole mitte pitkemalt kuulnud, aga nii palju teab vana rahvas rääkida, kui tema kiriku torni otsa pidanud lipu panema, hüüdnud tema naine: «Ära pane, sa kukud maha!» Tema jätnud siis ka panemata.»
Täiendav märkus lisab juurde, et enne olnud Karja kirikul torn peal, aga siis, kui Saaremaal sõda oli, olid vaenlased torni maha löönud ja kella ka ära viinud. Need vaenlased olid olnud hiidlased vanal ajal. (Veske 3, 18 < Saaremaa - Villem Mägi.)
Kreutzwaldi käsikirjades leidub märkusi selle kohta, kuidas kirikuehitamised koos öiste lõhkumistega langevad kokku soome vastavate muistenditega. Samuti oli ka Oleviste kiriku ehitamine seoses mustade jõududega. (ÕES, SK 137, 2/3 < Kreutzwald (1849).)
Kirikute ehitamisest hiidude poolt vt. M. Haavio, Suomalaisen muinaisrunouden maailma, lk. 290-291.
325. Päevase ehituse öösisest lõhkumisest vt. muist. 318 A kommentaar.