Kommentaarid
KALEVIPOJA SILLAD (116-124)
Kalevipoja sillad on tavaliselt mitmesugused kivivared, mis suurte graniitpakkude kujul suubuvad mõnesse järve. Kõne alla tuleb siin kõigepealt Peipsi, siis Võrtsjärv, aga ka muud järved või jõed, näit. Aavispea oja põhjas on Kalevipoja kivisild (muist. 268 M). Tihti on sellised sillad seotud Vanapaganaga, keda segatakse töö juures kukelauluga või muul viisil ning kelle poolikust tööst on tõestusi säilinud veel kivivarede näol. Saaremaal tahab Vanapagan teha liivast silda läbi mere, aga võtab vähe liiva, tulemuseks on Harilaid või mingi teine laid või madalik. (M. J. Eisen, Tõll ja ta sugu, lk. 45-46; M. J. Eisen. Eesti muistsed jumalad ja vägimehed, lk. 107 jj.) Peipsi järves Salu saare juures on ka Vanapagana sild (muist. 29). Kreutzwaldi andmete järgi «Kalevipoja» l. trüki eessõnas on toonud Kalevipoeg silla jaoks palke, sest tark lind sosistanud vägimehe kõrva: «Puu on kergem kui kivi.» (Verhandlungen d. GEG IV, l (1857), lk. XII. Maailm ja mõnda (1953), lk. 330.) Haruldane, rahvapärasuses mõnevõrra kaheldavgi notiits. Samuti jääb Kalevipoja ettevõte väga mitmesugustel põhjustel pooleli.
Ühe saksa rahvanaljandi järgi tahab talumees saada teed läbi järve ja teeb selleks kuradiga lepingu, lubades vastutasuks oma hinge. Kurat on lubanud töö kukelaulu ajaks lõpetada. Talumehel hakkab kaubast kahju, ja kui töö on peaaegu valmis, kireb ise kuke moodi ja kurat paneb plehku. (F. Asmus und O. Knoop, Kolberger Volkshumor, lk. 42-43.)
Silla koht üle Peipsi on erinev.
116. Kalevipoja rüpest järve visatud kividest tekib kardetav kivine madalik Peipsi järves Mustvee ja Rannapungerja vahelisel järveosal, nimet. ka Kalevi loduks.
116 A, B, C. M. J. Eisen, Kalevipoja esi-isad, lk. 50.
117 A. Silla kohaks näib olevat Nina küla (vt. ka: Kalevipoeg, Löwe tõlge, lk. 325), muist. 117 B aga Ninasi. Viimase kohta veel kirjeldus: Ninasi Kalevipoja silla kohta kõneleb rahvas ka praegu veel. Sild ise asub endisest Ninasi postijaamast, praegusest Käima algkoolist pool kilomeetrit Mustvee poole, Ninasi ja Käima küla vahel Preverniku oja suudme kohal.
Kalevipoja sillast on kalda ääres järves näha mitmesuguse suurusega kive, arvult umb. 120. Kivid kulgevad kivireana umb. l km kaugusele järve. See kivirind jätkuvat pidevalt kuni nelja kilomeetri kauguseni, kus lõppevat suurema seljandikuga. Seljandikku katab seal poolteise meetri sügavune vesi, seljandiku kõrval on aga järve sügavus 8 meetrit. Madala veega on sild kaugele näha. (EKRK I 4, 239/40 (12) < Mustvee raj., Käima k. - A. Rõõm (1954).) Võiks lisada, et Sassukvere külas leiduvad muistsed kalmed. (M. Ehrlich, Ajalooline traditsioon Kodavere kihelkonnast, lk. 4-5. KM KO.)
M. J. Eisen, Mis teadis rahvas, EKirj. VI (1911), lk. 327.
Silla ehitamisest Peipsile kõneleb ka Kreutzwald kommentaaris XII loo juurde: Silla ehitamiseks kasutatavad puud toodi Rannamõisa juurest. Kivihunnik Peipsi ääres tunnusmärgistab seda kohta, kus seisis sild (Fr. R. Kreutzwald, Kalewipoeg 1861, lk. 531). Katse Peipsile silda ehitada lõpeb ühe variandi järgi sellega, et kivid hõõruvad põlle katki ja kukuvad maha Amme jõe äärde Väägvere koolimaja alla Rebase talu karjamaale. (ERA II 239, 507 (4) < Äksi.)
Mehikoorma juures Peipsis leiduvad paadisõitu takistavad madalikud on seotud Kalevipoja silla ehitamisega, see on kohapeal üldiselt tuntud. (EKRK I 16, 23 (l) < Räpina raj. - A. Rõõm, L. Hainsalu (1957).)
Kalevipoja silla ehitamisest Mehikoorma ja Salu saare vahel kohapeal enam ei teatud. (EKRK I 16, 23 (2) < Räpina raj. - A. Rõõm, L. Hainsalu (1957); EKRK I 16, 26 (l) < Räpina raj. - A. Rõõm, L. Hainsalu (1957).)
118. Kääpa jõe sillast kõneleb ka W. Schultz oma artiklis «Ein Bruchstück aus der Geschichte d. Esten». Verhandlungen d. GEG III, l (1854), lk. 28-38. (Vt. ka: Fr. R. Kreutzwaldi kirjavahetus II, lk. 433.)
Silla ehitamisel on sagedasti tegev Vanapagan, kellele hilisemail aegadel tuleb asemele Kalevipoeg. Ka Saksamaal Frankfurtist pärinev muistend kõneleb Vanapaganast sillaehitajana. (Brüder Grimm, Deutsche Sagen I, lk. 234.) Väga ilmekas selles osas on muistend 121, eriti B ja D, viimases on ühtlasi selgesti näha, kuidas küsitlemine viib segadusse andmete andja. Seega näib olevat Vanapagan algupärasem. (Sel puhul vt. veel: M. J. Eisen, Eesti kohalikud muistejutud, lk. 101-105.)
Täienduseks Vanapagana sildade-loole olgu ka muistend Vanapagana silla kohta üle Ilmjärve:
«Vanapagan tahtnud Ilmjärvest silda üle teha. Selleks tassinud hulk suuri kivisid Liiva kõrtsi taha kokku, et kivisid siis ühe korraga järve põhja silla aluseks paigutada. Tahtnud silda liivaga üle katta, kivide vahed kinni katta, tee tasaseks teha, et siis parem tee silda mööda üle järve käia oleks. Selleks läinud liiva tooma.
Liiva kandmisega kivide vare juurde saades laulnud kukk Liiva kõrtsi lakas kolm korda. Seda kuuldes visanud kohe Vanapagan liivanoosi kivide vare pääle maha, pistnud putkama. Sild üle Ilmjärve jäänud tegemata. Kivid ja liivamägi segi, suure varena kõrtsi taga on veel praegugi alal.» (M. J. Eisen, Tartumaa muinasjutud, lk. 20-21.) Vanapagan tahtis silda teha ka üle Pedja jõe. Reasvere küla kuked hakkasid laulma, sild jäi pooleli, kivid jäid maha. Kivid tõi Vaiatu mõisa väljadelt. (M. J. Eisen, Tartumaa muinasjutud, lk. 21.) Samuti äpardub Vanapagana teetegemine Kuremaa järve lõunapoolses otsas. (M. J. Eisen, Tartumaa muinasjutud, lk. 21-22.)
Silla ehitamisega võib katsetada ka hiidtüdruk, nii toob ta Brandenburgi muistendis selleks põllega mulda, aga õnnetuse tõttu kukub muld põllest ja sünnib saar (W. Schwartz, Sagen und alte Geschichten der Mark Brandenburg, lk. 136).
121 A. Andmed Oiu ja Vaibla vahel asetseva Kuradi, resp. Kalevi silla jäänuste kohta on G. Blumbergile saatnud Meleski peeglivabriku õpetaja Teckel. (Sitzungsberichte d. GEG 1869, lk. 43.)
121. Et Vanapagan sillaehitajana Võrtsjärve ümbruses on populaarsem ja tõenäoliselt algupärasemgi, Kalevipoeg samal ajal hilisem substitutsioon Vanapaganale, seda näitavad veel järgmised muistendid:
«Vanapagan tahtnud kord Virtsjärvest kivist silda läbi teha. Nad kannud siis kiva kokku siit ja säält ja viinud Virtsjärve.
Kord korjanud nad Polli vallast Kivi külast kiva põlle pääle. Kui põlled täis saanud, läinud nad Virtsjärve poole minema. See olnud ka kesköö aeg, kukk laulnud ja siis katkenud neil põllekandmed katki ja kivid kukkunud neil maha, kus kohas nad siis keegi olnud: üks on Polli vallas Rembsi talu nurme pääl, tõine Karksi karjamõisa Tauga nurme pääl, kus praegu mõned ilmatu suured põlised pärnapuud juures kasvavad, kolmas Karksi Riidame talu maa pääl Mõhesoo otsa juures, neljas Karksi Mäe külas Küti talu nurme ääres mõisa metsa sees, kus praegu põline männämets ümber kasvab ja viies - üks suur kivimürakas, mis oma suuruse poolest kuulus on, keda livakiviks kutsutakse. See on Karksi Pilgo talu maa sees. Kuues - Karksi Mäe külas Kitsi talu maa sees, mis joba ligi paarikümne aasta eest ära lõhutud on, sest et ta põllu sees olnud, seitsmes - Kärstna vallas Varebu talu maa sees.
Kui kukk laulnud, olnud päävanapagan Karksi Mäe külas Pähnamäel ja ütelnud nende sõnadega:
«Tauga salu, seisa paigal,
Iivakivi, istu maha,
Pähna riba pääse valla!»
Siis jäänu Tauga salu seisma oma kohal ja nindasama ka Iivakivi istun maha ja Pahna riba ka, kus ta praegu on. Sestsaandik jäänu sild Virtsjärve pooleli ja need kivilademed omal kohal seisma, kus nad praegu on.»
E 10232/3 (5) < Karksi - J. Kivisäk (1894). Trükitud: M. J. Eisen, Kodused jutud, lk. 37-38; M. J. Eisen, Eesti kohalikud muistejutud, lk. 103-105.
A. Kitzberg oma mälestustes «Tuuletallaja» I, lk. 101 kõneleb järgmist: «Tauga salu, Karksi Tauga karjamõisa lähedal, suurtest kividest ahervars, kus peal neli suurt igavest vana pärna kasvavad. Rahvas räägib kohast nõnda: ahervars ja pärnad pole mitte ikka seal seisnud, vaid tulnud vanal ajal sinna. Nõndasama ka Iivakivi ja Pähna riba Karksi Mäekülas. Must pilv läinud kohisedes üle Karksi, hääl hüüdnud: «Tauga salu, seisa paigal, Iivakivi, istu maha, Pähna riba pääsi valla.» Nõnda saanud Tauga salu, Iivakivi (väga suur räpsukivi) ja Pahna riba (ka ahervars puudega) sinna, kus nad on.» (Vrd. ka: [A. Kitzberg,] Kodu-kurukesest, lk. 30.)
Kivikangrud ja kivid on siin seotud siis Vanapaganaga ja tema kivikandmisega. Nii mainib ka A. Kitzberg neid kaht kivikangrut, üks Tauga salust pool versta lääne pool, teine Remsi talu lähedal. Kitzberg lisab ka muistendi: «Vanapagan tahtnud linna ehitada ja kannud seks kiva, töö jäänud aga poolele, sest kukk laulnud, põlle kanne läinud katki ja kivid kukkunud maha ja jäänud sinna paika.» ([A. Kitzberg,] Kodu-kurukesest, lk. 30-31.)
Sellesisulisi andmeid leidub veelgi, kus Vanapagan teeb silda läbi Võrtsjärve soo; töö ebaõnnestub, tekib tuttav Iivakivi:
«Vanapagan põllege kanden kive. Võrtsjärve suust tahten teed läbi tetä. Põllekanne lännu katik. Siis Vanapagan ütelnu:
«Salu, salu, saisa paigal,
Iivakivi, istu maha,
Pärnäriba pääsi lahti!»
Iivakivi om Pilgu veski lähiksen. Iivakivil perseren'n ka pääl, kun vanatont lingu lasken. Salu om Taugan, Leeka pool, Pähnämägi oo Karukülän, mõku kähen pirla.»
AES, MT 111, l < Karksi, Ainja - L. Lepp < Ann Kangur, 74 a. (1933).
Vanapagana sild Võrtsjärves, vrd.: l. H I 5, 599 (l) < J. Mölder (1893); 2. H II 30, 287/8 (l) < Rannu - A. Tobber (1889); 3. H II 26, 591 (6) < Suure-Jaani - H. Mikkor (1889); 4. H II 48, 103/5 (l) < Karksi - J. Hünerson (1893).
Selliseid sildu (~ teid) teeb Vanapagan Jungi andmeil samas ümbruses veelgi: läbi Oisu järve, pillab kukelaulu peale kivid Iivesoo oja ligidale maha; teeb silda läbi Kariste järve, ase praegugi järel; Hiiumaalt tahab Kurat tammi teha Soomemaale, aga põll käriseb lõhki. (J. Jung, Kodu-maalt, nr. 7, lk. 64; J. Jung, Kodu-maalt, nr. 3, lk. 12-13.)
Soome sild. Toolse jõe suudmes leiduvat umb. 3 km pikkuselt merre ulatuvat liivasäärt kutsutakse samuti Soome sillaks. Vrd. ka: A. H. Neus, Ehstnische Volkslieder, lk. 201:
Sõudsid Soome silla poole,
Tütarsaare sarve poole.
Või:
Soome silda nõkateles,
aluspalki paugateles,
Kuramaa mäed kumasid.
(J. Hurt, Vana kannel II, nr. 266 (116) A.
Mõiste Soome sild on rahvaluules siiski üsna laialt esinev, veel enam kui muistendeis, esineb ta lauludes. Seda motiivi tunnevad ka lutsilased:
«Karas üle Soome silla:
Soome sild hõg'ahtegi.»
(O. Kallas, Lutsi maarahvas, lk. 115 (120): Minu vend vägimees.)
Samuti ka ringmängulaulus «Sõitsin üle Soome silla» (vt. näit. ERA II 82, 682 (30) < Hargla).
Vt. ka: Kalevipoeg, Löwe tõlge, lk. 310.
Teine teade sildadest Soome lahes, mõnevõrra juhuslikumana tunduv:
«Kalda või Malla mõisa kohal on meres umbes 200 meetri pikkune kivirinnak. Kutsutakse Kuradisillaks. Vanakurat või Kalevipoeg olevat kannud kive. Põllepaelad läinud kukelaulu peale katki ja kivid kukkunud merre, kus nad on praegugi.» (EKRK I 11, 82 (4) < Jõhvi raj., Toila - A. Rõõm (1955).)
Sillaehitamist Võhandule Olevipoja poolt tunneb ainult Kreutzwald:
«Olevipoeg, linnameister,
Kuulus torni ehitaja,
Tegi silda Võhandulle.»
(Alg-Kalevipoeg, XII lugu, v-d 466-468.)
Mõnikord Kalevipoeg koguni takistab Vanapaganal silla ehitamist (muist. 120).
Sildade ehitamised kuuluvad rahvusvaheliste muistendite hulka, nii esineb neid ka soome ja soome-rootsi muistendeis. .(M. Haavio, Suomalaisen muinaisrunouden maailma, lk. 253; V. E. V. Wessman, Finlands Svenska Folkdiktning II, lk. 67, nr. 580 jm.)
Kalevipoja, Vanapagana ja Tõllu segunemist osutab järgmine tekst, kusjuures Kalevipoeg on Tõllu funktsioonid üle võtnud:
«Vanapaganal olnud suur võimus ja jõud, ta tahtnud Saaremaalt kuni Soomemaale üle mere silda teha, selletarvis olla ta väga palju suuri kiva kokku vedanud. Aga vanasarviku põll rebenenud lõhki ja kivid langenud kolinal maha, mis praegust «Isapõlle» juures laiali seisavad. «Isapõlle» juures, Tõlluste mõisas Püha kihelkonnas, istunud istel Kalevipoeg, aga tema jalad seitse versta Tõlljala mõisa ulatanud, keda aga nüüd Kõlljalaks kutsutakse, võitlenud Vanapaganaga ja võitnud ära, ja sundinud Vanapagana Kõppu tagasi minema. Kalevipoeg olevat üksi kui peremees siis seal elanud, aga Vanapagan olla Kalevipoega kui hullu pelganud.» (E 47857 (9) < Palamuse - H. Karro 1911.)
Paralleelselt Vanapagana ja Kalevipojaga teeb Tõll Hiiumaal silla läbi Tubala soo, et küla elanikud läbi soo välja pääseksid. Selleks kannab ta liiva kindaga; nii tekib Tubala mägi. Kindaga liivakandmisest skandinaavia muistendeis vt. J. Grimm, Deutsche Mythologie, lk. 308; E. T. Kristensen, Danske Sagn III, lk. 230.
Kord tahab Kalevipoeg Võhmast toodud seitsmesajast saelauast Emajõele silda ehitada. Peksab lauad põrgupoisi pihta katki. (E 32295/6 < Saarde. Vrd. muist. 337.)
124. Vrd.: E 47851/2 < Palamuse - H. Karro (1911): Töö valmissaamist takistab laulev kukk, muist. 98.
Ka: H II 74, 488 (6) < Palamuse - H. Karu (1905). Vt. muist. 189 C.