371. LEGENDILAADILISED LOOD KALEVIPOJAST
A.
Kristus ja Kalevipoeg
Ennemuiste kõndinud Kristus Peipsi rannal ja soovinud teisele poole kaldale jõuda. Seal ilmunud äkiste Kalevipoeg tema ees ja pakkunud ennast temale üleviijaks. Kristus olnud sellega rahul ja istunud Kalevi õla peale. Aga kui nemad ju keskele järve jõudnud, tõusnud nii suur torm, mille sarnast Kalev enne pole näinud. Laened tõusnud talle üle pea ja kippunud meest uputama. Juba tundnud tema surma suu juures olevat. Aga uimastusest toibudes tundnud ta pea kergitust ja kui ta jälle mõistuse kätte saanud, siis leidnud ta, et nüüd Kristus teda õlal kandnud.
H II 38, 526 (4) < Väike-Maarja — M. Kampmann (1891). Vrd. muist. 108 C.
B.
Nüüd kuulge ka ühte muinasjuttu eesti rahvast, muinasjuttu, mis ma Peipsi järve kaldalt kuulsin ja mis mind väga mõtlema pani: Kalevipoeg seisis mõtetes Peipsi järve kaldal, siis tuli Jeesus ning ütles: «Võta mind oma õlade peale ja vii mind järvest läbi.» Kalevipoeg tegi seda hea meelega ning mida sügavamale tema astus, seda kergemaks läks tema koorma — ning kui vesi üle pea hakkas minema, siis leidis Kalevipoeg ennast Jeesuse õlade peal äkiste istuvat ning imeks pannes küsis tema: «Kuis see on, ma pidin sind kandma, aga sa kannad ju mind läbi laenete?»
R. G. Kallas, Igawene Ewangelium ehk Rõõmusõnum Jeesusest. Tallinn 1889, lk. 2—3.
372.
Peipsi lained
Kui Kalevipoeg Peipsi järvel paadiga sõudnud, laenetanud see väga ja nii tahtnud ta ühtelugu sisse kalduda. See sünnitanud Kalevipojale pahameelt, ta võtnud vemla ja peksnud sellega Peipsi laineid valusaste. Kohe jätnud järv laenetamise järele. Ka nüüd alles, kui vaikse ilmaga Peipsil sõuetakse, olla need vemla jäljed näha; nii olla ka talvel voldid seal kohal jää peal.
E 5254 (29) < Paistu — J. P. Sõggel (1894) = H III 21, 120/1 (2) < Viljandi — A. Tartoff (1894).
Trükitud: M. J. Eisen, Endised jõumehed, lk. 11—12 (10).