340. KALEVIPOJA JALGADE RAIUMINE
[Kalevipoja surm]
A.
Variante zu Kalewipoeg's Tod
Einst schlief Kalewipoeg auf dem Kuremägi (Püchtitz), wo ihn ein feindliches Heer überraschte und ihm während des Schlafes die Beine bis zu den Knien abhieb. Der arme Mann sprang auf, setzte sich zur Wehr, aber war nicht im Stande, dem Feinde Stand zu halten. So wich er denn auf den Stumpfen der Beine bis. in den Kivinömme-Wald, wo die Feinde ihn einholten. Dort im Walde hat Kalewipoeg von einem Baume auf 3 Faden Höhe die Spitze abgeschlagen und als Waffe gegen die Feinde gebraucht. Die Feinde haben ihn aber doch dort überwältigt und niedergemacht. Im Walde befindet sich gegenwärtig die Grabstätte, in deren Nähe auch früher der abgebrochene Baumstumpf gestanden habe. — So weit die Sage. Als ich die Sage damals hörte, suchte ich die Grabstätte im Walde auf; sie befindet sich etwa 6 Werst von Kuremägi entfernt in einem grossen Tannenwalde. Der Grabhügel ist etwa 20 Schritt lang und erhebt sich über den Erdboden vielleicht 1—1 /2 Fuss; er hat die Form einer Elipse. Auf dem Hügel wachsen alte, mächtige Tannen. Von Kalewipoeg's Tode und seinem Grabe wusste im genannten Dorf Jeder Etwas zu erzählen. Der Wald gehört zum Gute Paggar.
G. Beermann, Sitzungsberichte d. GEG 1893, lk. 45—46 < Jõhvi, Illuka v., Sootaga k. — M. Ostrov (1888).
Vrd. ka: Kuremägi ja Kontsu järv, muist. 230 B, C; Kalevipoja hobuse jäänused, muist. 267; Võitlus laudade abil ja siili õpetus, muist. 337; Kalevipoja haud, muist. 348, 349.
[TÕLGE.]
Variant Kalevipoja surma kohta
Ükskord magas Kalevipoeg Kuremäel (Pühtitsal), kus teda vaenlase sõjavägi üllatas ja tal magamise ajal jalad põlvini ära raius. Vaene mees hüppas üles, asus kaitsele, aga ei suutnud vaenlasele vastu panna. Nii põgenes ta jalaköntidel kuni Kivinõmme metsa, kus vaenlased talle järele jõudsid. Seal metsas oli Kalevipoeg ühe puu ladva kolme sülla kõrguselt ära löönud ja tarvitanud seda relvana vaenlase vastu. Vaenlased aga said temast siiski seal võitu ja surmasid tema. Metsas leidub praegu hauakoht, mille ligiduses varem oli seisnud ka äramurtud puutüvi. — Seesugune on muistend. Kui ma tookord muistendit kuulsin, otsisin metsast üles hauapaiga; see leidub umbes 6 versta Kuremäelt suures kuusemetsas. Hauaküngas on 20 sammu pikk ja kerkib umbes 1-1/2 jalga maapinnast; tal on ellipsi kuju. Künkal kasvavad vanad võimsad kuused. Kalevipoja surmast ja tema hauast teadis selles külas igaüks midagi jutustada. Mets kuulub Pagari mõisale.
B.
Kalevipoja surm
Selle isienese tehtud mäe peal on ta siis ühekorra puhanud. Vana kiriku taga on vana põline tamm ja tamme tüvi juures veel vanem kand. Selle kannu peal on magaja pea olnud. Vaenlased (kes nad õiete olivad, ei teata) tulnud peale ja raiunud ta mõlemad jalad põlvist saadik maha. Nende poolte jalgadega, põlvekondi otsade peal, on Kalevipoeg veel Kivinõmme läinud. Seal jooksis ta juba verest kuivaks ja suri. Ta olnud nii pikk, et ehk küll jalad põlvist saadik lühendatud, mets talle siiski õladest saadik ulatanud, nii et ta pea veel üle Kivinõmme metsa paistnud, kui Kuremäelt läinud. Mahamatmisest ei teata mitte midagi rääkida.
E 26798/9 < Jõhvi, Illuka v., Kuremäe — J. Lilienbach (1896). Vt. ka: ERA II 215, 300 (15) < Jõhvi, Illuka v., Raudi k. — A. Ellermaa < Aleksander Ellermaa, 50 a. (1939); ÕES, M. A 168:3, 25/7 < Iisaku — A. Suurkask (1902)
(KM KO).
Trükitud: M. J. Eisen, Teised kodused jutud, lk. 8—9.
C.
(Kalevipoja jalad on maetud Kuremäele, keha aga Kivinõmme metsa.)
ERA II 125, 429 (26) < Jõhvi, Mäetaguse v., Metsaküla < Iisaku — M. Tarum < Leenu Kirsmann, 78 a. (1936). Vt. muist. 352.
D.
Kalevipoja jalad on Kuremaal raiutud maha ja põlvenödide pääl mend viel Kuremäält Kivinõmme, kuhu siis maeti. Tämä juures räägitasse tünner kulda hauvas olema, aga kiegi ei saa kätte. Kes hakkab kaivama, sie nääb kummitusi. Mitmed on pruavinud, aga tulevad kas kurjad kuerad vai tigedad härjad.
ERA II 166, 363 (l) < Iisaku, Illuka v., Sootaguse k. — A. Hallik < Indrik Õunap. sünd. 1850. a. (1937).
Vrd. Kalevipoja varandus, muist. 381 jj.
E.
Kalevipõig õli väsind lahingust ja jäänd magama Kuremäele tamme alle. Sääl õli temal jalad maha raiutud. Siis õli veel nödide pääl Kivinõmme joost ja sääl surd. Sääl veel präiga on haud ja sääl sees matisugune uur. Kivinõmme rätsep õli läind ühekorra otsima seda uuri ööse. Kus õli tuld suur loomakari maailma parinaga nende pääle. Saivad aga vaide eest tulema.
ERA II 125, 255/6 (4) < Iisaku, Illuka v. — M. Tarum < Jüri Aunapuu, 77 a. (1936).
Vrd. Kalevipoja varandus, muist. 381 jj.
Kalevipoeg sõdis siin Kuremäel, ei tea kellega. Sai võitu küll, aga väsis, vaene mees, ja jäi magama. Eks anti unerohtu ja lõigati jalad põlvist saadik maha. See õli just Kuremäel suure tamme juures. Siis oli maast üles kargand ja veel hulka vaenlasi maha löönd. Ära Kivinõmmes õli viimast õmmete võibund. Sääl on veel nüüd haud alles. Kakskümmend üks sammu on pikk ja kaheksa sammu lai. Mina ise olen mõõtnud. Seda käivad nüüd ikke kaevamas. Kalevipojal õld matisuurune kulduur ja see maetud ka maha, seda nad nüüd õtsivad.
ERA II 125, 273/4 (9) < Iisaku, Illuka v. ja as. — M. Tarum < Aleksander Niinepuu, 65 a. (1936).
Vrd. Kalevipoja varandus, muist. 381 jj.
G.
Kalevipoeg õli jäänd magama Kuremäele. Sääl õlid siis vaindlased võttand tema suure mõõga, seda sai mitu meest tõsta, tõstasivad siis mõõga mitme mehe üles ja lasivad siis jalgade pääle kukkuda. Lõikasivad jalad sedasi alt ära. Veel nende nödide pääl õli mend Kivinõmme. Sääl õli tee ääres suur mänd, alt õli kaks arssina läbi mõõta ja nelja sülla päält õld ülevalt katki nigu maha raiutud. Mina mälestan seda kändu ja minu isa rääkis, et tema nägi seda tüvigi. Selle männi õli Kalevipoeg suure viha ja valuga mõõgaga katki löönd, kui mööda läks. Kivinõmme metsa ta surigi ja sinne on maetud. Haud on veel praiga alles. See on juba mitu ja mitu korda läbi kaivatud. Kalevipojal pidi olema kulduur nigu malmpann ja kummaski vestitaskus tünner kulda. Säält hauast on kaivamisega leitud küljeluid, need on nigu kõige suurema looma küljeluud. Minu isa ajal õli siie sõitand suured herrad posthobustega. Panid hobused Vanaküla kääru ja küsisid, et jahimehed, juhatage neid Kalevipoja hauale. Minu isa siis vei nad sinne. Siis õlid mõõtand seda hauda, aga kaivama siis ei õle hakkand. See on nii 25 samu pikk, kuus samu lai ja paar arssina kõrge.
ERA II 125, 300/2 (5) < Iisaku, Illuka v., Sootaguse k. — M. Tarum < Juhan Maukin, 68 a. (1936).
Vrd. Kalevipoja varandus, muist. 381 jj.
H.
Aga viimati olla ta [== Kalevipoeg] ometi tapetud, nõianaised tapnud ta ära. Ta jäi magama, siis võtsid ta mõõga ja raiusid jalad otsast ära. Ta ei saanud kuhugile minna, [jalad] põlvest saadik ära. Siis sai ta otsa, muidu võib-olla oleks tänapäevani elanud. «Nüüd o tämä lihonikkode pihon.»
EKnS 32, 3 < Kodavere, Pala v., Halliku m. — L. Kettunen < üks vanamees (1911).
Trükitud: O. Loorits, Vanarahva pärimusi, 1934, lk. 91: 1936, lk 106.
I.
Auf dem Kalewihaud erzählten mir Bauern aus dem Dorfe Lächtejä Folgendes:
Kalewipoeg hatte den ganzen Tag lang mit den Feinden gekämpft und sie in die Flucht geschlagen. Müde vom Streit legte er sich unter die Eiche und versank in einen dem Tode ähnlichen Schlaf. In der Nacht schlichen sich seine Widersacher herbei und banden ihn. Als er aber erwachte und sich seiner Freiheit beraubt sah, weinte er vor Wuth jenen Thränensee. Die Feinde schlugen ihm nun die Beine ab; trotzdem schleppte er sich noch fort bis zum kivinömm und vertheidigte sich gegen die ihn Verfolgenden bis zum letzten Athemzuge. Als er endlich verblutet war, bestattete man ihn im tiefen Walde.
Dr. G. S[chultz], Ein Sendschreiben an Dr. Fr. Kreutzwald in Werro. Dörptsche Zeitung 22, IX 1872, nr. 219, lk. 1—2.
[TÕLGE.]
Kalevi haual jutustasid mulle Lähtepea küla talupojad järgmist. Kalevipoeg oli kogu päeva vaenlastega võidelnud ja nad põgenema löönud. Võitlemisest väsinud, heitis ta tamme alla maha ja vajus surmasarnasesse unne. Öösi hiilisid tema vastased sinna ja köitsid ta kinni. Kui ta aga ärkas ja nägi oma vabaduse röövitud olevat, nuttis ta viha pärast selle pisaratejärve. Siis raiusid vaenlased ta jalad maha. Sellest hoolimata vedas ta end kuni Kivinõmmeni ja kaitses end oma tagaajajate vastu viimse hingetõmbeni. Kui ta lõpuks oli verest tühjaks jooksnud, maeti ta sügavasse metsa.
341.
[Vaenlased tapavad jõe ääres joova Kalevipoja]
A.
Sowohl in diesen als auch in anderen Gebieten des Kirchspiels wurde mir auch von dem Schwerte des Kalewi poeg, von dessen Tode und Grabe am Käpafluss im Gebiet Sarenhof (Kääpajõgi oder Kullawerejõgi) mehreres erzählt, was bisher noch nicht bekannt war. Am vollständigsten wusste mir Elias Pärn, ein etwa 40jähriger blinder Mann im Allatzkiwwischen Dorfe Lahepera, in welches mich der Verwalter des Gutes, Herr Funke, führte, zu erzählen. Dieser aufgeweckte Mann sagte, als ihn sein ungefähr 90jähriger Vater, dem eigentlich mein Besuch galt, mit den Worten aufforderte: «Erzähle du, du kannst besser erzählen», in der Hauptsache Folgendes nach den Erzählungen seines Vaters aus: Kalewipoeg kämpfte am Käpafluss gegen zahlreiche Feinde. Die konnten ihm nichts anhaben. Vom Kämpfen durstig geworden, legte er sich an den Fluss, an die Stelle, wo jetzt die Brücke steht, nieder, um zu trinken. Da kamen die Feinde herbeigeschlichen und hieben seine beiden Füsse an der Kniekehle ab. Kalewipoeg warf sein Schwert in den Fluss mit den Worten: «Dies soll Niemand herausbringen. Nur ein dreitägiges Füllen auf der Oberfläche des neuen Eises (kolme päewaline wars noore jää päält) kann es herausziehen.» Dann starb Kalewipoeg. Sein Körper wurde in Stücke zerhauen und am Käpafluss begraben. Dem Spruche des sterbenden Helden liege der Gedanke zu Grunde: ein dreitägiges Füllen kann nicht beschlagen werden, also nicht einmal auf dem Eise gehen, noch weniger eine so schwere Last, wie das Schwert des estnischen Herakles herausziehen. Ungefähr dasselbe berichtete ein unweit der Käpabrücke wohnender Sarenhofscher Gesindeswirth auf der Brücke selbst, die ich mit dem Herrn Kirchspielsrichter Bernhoff von dem Gute Tellerhof aus besuchte. Etwa eine drittel Werst von der Käpabrücke nach Tellerhof liegen rechts am Wege 5 runde Grabhügel, ungefähr 5 Schritt im Durchmesser breit und 2 bis 3 fuss hoch. In einem dieser Grabhügel soll nun Kalewipoeg begraben worden sein. Ich habe noch einige andere Variationen dieses Theiles der Sage aus der Umgegend der Käpabrücke erhalten. Alle diese sind sehr wesentlich verschieden von den betreffenden Stellen in der Dr. Kreutzwald'schen Bearbeitung unserer Sage. (Vergl. «Kalewipoeg», 11. Gesang, Vers 222 ff.; 20. Gesang, Vers 814 ff.)
[- - -]
Sitsungsberichte d. GEG 1876, lk. 164—165 < Kodavere — Dr. [M.] Weske < E. Pärn.
Vt. Kalevipoja haud, muist. 345.
[TÕLGE.]
Nii selles kui kihelkonna muudeski paikades jutustati mulle ka Kalevipoja mõõgast, tema surmast ja hauast Kääpa jõe kaldal Saare mõisa alal (Kääpa jõgi või Kullavere jõgi) nii mõndagi, mis senini veel teada ei olnud. Kõige täiuslikumalt teadis mulle jutustada Elias Pärn, üks umbes 40-aastane pime mees Alatskivil Lahepera külas, kuhu mind juhtis mõisa valitseja härra Funke. See arukas mees ütles, kui teda tema umbes 90-aastane isa, kellele õieti minu külastus oli mõeldud, palus: «Jutusta sina, sina mõistad paremini jutustada», üldjoontes järgmist oma isa jutustuste järgi: Kalevipoeg võitles Kääpa jõe ääres arvukate vaenlastega. Need ei suutnud temale midagi teha. Võitlusest januseks muutunud, heitis ta maha jõe kaldale, kohale, kus praegu on sild, et juua. Seal tulid vaenlased hiilides juurde ja raiusid tema jalad kuni põlvini maha. Kalevipoeg viskas oma mõõga jõkke sõnadega: «Seda ei pea keegi välja tooma. Ainult kolmepäevaline varss noore jää päält võib selle välja vedada.» Siis suri Kalevipoeg. Tema keha raiuti tükkideks ja maeti Kääpa jõe äärde. Sureva kangelase väljendusel on järgmine mõte: kolmepäevast varssa ei saa keegi rautada, järelikult ka mitte jääle minna, veel vähem nii rasket koormat, nagu seda on eesti Heraklese mõõk, välja tõmmata. Umbes sedasama teatas Kääpa sillast mitte kaugel elav Saare taluperemees sillal, mida ma koos kihelkonnakohtuniku härra Bernhoffiga Rannamõisast käisin vaatamas. Umbes kolmandik versta Kääpa jõe sillast Rannamõisa poole seisab paremal pool teed viis ümmargust hauaküngast, ligikaudu 5 sammu läbi mõõta ja 2 kuni 3 jalga kõrged. Ühes sellises hauakünkas pidavat Kalevipoeg maetud olema. Ma olen veel mõningaid teisi variante muistendi sellest osast saanud Kääpa silla ümbrusest. Kõik need on oluliselt lahkuminevad vastavast kohast meie muistendi Kreutzwaldi-poolses töötluses. (Vrd. «Kalevipoja» 11. lugu, värsid 222 jj.; 20. lugu, värsid 814 jj.)
B.
(Põletavas janus heidab Kalevipoeg kõhuli, et ojast juua, seal tormavad metsast välja vaenlased ja raiuvad tema jalad alt. Kalevipoeg sureb.)
[Ber]n[hoff], Des Kalewiden Tod und Schwert. Inland 1851, nr. 22, vg. 380—381 [< Kodavere?].
Vt. muist. 367 A,C
C.
Kalevipoeg läinud jõest jooma. Tõised [=sortsilased] raiunud kindusooned maha. Pandud hobuse selga, läinud põrgu ukse juurde, tahtnud ust maha koputada. Käsi jäänud aga kinni ja on kuni viimsepäivani.
EKnS 32, 2 < Kodavere, Pala v. — L. Kettunen (1911).
D.
(Kalevipoeg joonud jõest, sortsid
raiusid kindusooned läbi.) M. J. Eisen, Tartumaa muinasjutud, lk. 14.
342.
[Kalevipoja surm Pühtitsal]
Ligi Jõvi, sääl Pühtitsa juures, tulivad välja suured sääreluud. Vot, ütlesid, need on Kalevipoja sääreluud.
ERA II 14, 562 (7) < Kodavere, Pala v., Kodavere k. — P. Ariste < Jakob Lindenau, 75 a. (1929).
343.
[Kalevipoja surm Võrumaal]
Kalevipojast räägib Simuna kihelkonna rahva suu, et temal Võrumaal magamise ajal jalad põlvedest saadik maha löödud, tema siis sinna ära surnud ja Võrumaale maha maetud.
H II 74, 351 <54) < Simuna — V. Rosenstrauch (1905).
344.
Miks pilliroog kahiseb
Kui Kalevipoeg Kääpa jões mõõga pääl jalad ära raiunud ja surmavalus kisendanud, siis võtnud tema valuga pilliroogu suhu ja närinud seda. Nink sestsaadik saanud pilliroog, kelle lehed enne pehmed ja siledad olnud, (kohrest) karedast. Ja päälegi jäänud tema hambajäljed lehtede pääle, nink ühtelugu kuulutavat pilliroo kahisemine Kalevi surmavalus tänitamist meelde.
E 23247 (8) < Võnnu — J. Rootslane (1896). Trükitud: M. J. Eisen, Endised jõumehed, lk. 13—14.