304. KALEVIPOJA KAEV

Mälestused Kalevipojast
Et ma kui vanavarakorjaja ka mõnikord mõne sõna Kalevipojast kuulsin, mis küll väga vähene on, siiski annan ma seda Teile ka teada. Esmalt Virumaalt Simuna kihelkonnast. Kalevipoja tundmine on ülepea siin väga väikene. Ainult nii palju on teada, et ta üks suur kangelane ja sõjamees olnud. Siis on Liivi ja Eesti piiri peal üks suur mets, millest rahvasuu räägib, et Kalevipoeg on sääl alati ümber hulkunud ja üht suurt laulu luuletanud. Kuid need laulusõnad on juba rahvasuu ära unustanud. Seda metsa nimetakse Tagametsaks. Siis on säälsamas lähedal üks suur järv, umbes l 1/2 versta pikk ja l 1/4 versta lai, mis keskelt väga sügav olema peab, kuid selles järves ei kasva ei pilliroogu ega kõrkjaid. Seda järve nimetab ka rahvas Kalevipoja kaevuks. Nimelt olema Kalevipoeg kord nõuks võtnud Tagametsa elama jäeda, aga et vett ei ole lähedal saada olnud, on tema nõuks võtnud omale kaevu kaevata. Kuid kaevu ei ole ta mitte ei tea mis põhjusel valmis teinud. Laius on küll paras olnud, aga sügavust ei ole ta välja kaevanud. Ka üks lauluke on mul rahvasuust kätte juhtunud, mida mul aga paergu siin käepärast ei ole ja mis vistist «Kalevipojas» juba leida on. Nimelt:
Soolt tuli Sulevipoega,
arult tuli Alevipoega;
suisa lõin Sulevipoega,
kiuste lõin Kalevipoega,
ise nõrka neitsikene.
Siis on siinse rahva suus Kalevipoja laudadetoomise lugu läbi Peipsi tuttav. Kuda sortsid tema kallale tulivad ja kuda tema neid esmalt lapilauda ära ajanud; kuid see ei ole aidanud. Siis on ta siili nõuandmise peale serviti löönud ja sortsidest sedaviisi võidu saanud. Tänuks on ta siilile oma kuuesiilu ihukatteks annud. Ennem ei ole siilil nime olnud, vaid sellest saadik on teda kuuesiilu järele siiliks nimetatud. Ka Kääpa jõe lugu on rahvasuus tuttav, niisama ka Kalevipoja surm ja nimelt selsamal kujul, kuda temast «Kalevipoeg» kõneleb. See on kõik, mis minul rahvasuust pihku on puutunud. Tuleval suvel on mul nõu pikemat reisu läbi kodumaa teha ja tähtsamaid kohte vaadata, siis tahan ma ka vanavara korjamist ette võtta. Aupaklikult Vold. Rosenstrauch.
E 42063/6 < Simuna — V. Rosenstrauch (1901).
Vt. ka: E 42066 < Võru — H. Priimägi (1901).
Vrd.: Võitlus laudade abil ja siili õpetus, muist. 337.

305.
B.
[Laiuse] Siniallikas
Laiuse kirikust õhtu poole seisab Laiuse mägi, kelle lõunepoolist jagu Vilina mäeks kutsutakse. See mägi langeb õhtu poole järsku alla, kust koormatega väga vaene üles ja alla saada, sest tee käib just kõige kõrgemast kohast üle. Põhja, hommiku ja lõuna poole lähäb ta pikkamisi laiemaks. Selle mäe peal on palju aukusid ja orge, mis nõnda sügavad on, et mõne seest kuival suvelgi vesi süütumaks ära ei kau. Vilina mäe peal on Kalevipoja säng. Aukude ehk lohkude seast on iseäranis üks ju vanast ajast saadik kuulus. See org või lohk on peaaegu kolmenurgeline, 70 sülda pikk ja 50 lai ja praegu kasvab ta ümber väikene lepik. Vihmasel ajal kiigub see väikene sookene nagu häll, kus midagi suuremat ei kasva kui sammalt ja vähä jõhvikaid. Kesk sood on veeauk, mis peaaegu kolm jalga pikk ja kaks lai; vesi on sinine, kust see auk ka nime saanud, sest teda kutsutakse Siniallikaks. See allikas oli vanast ümberringi väga kuulus, sest ta võis rahva usu järele vihma ja põuda saata ja sellega viljaikaldust ja -õnnistust anda. Oli põuaaeg, siis käisivad teda kolm ühenimelist leske naist jutluse ajal puhastamas ja laiale kiskumas. Igalühel pidi aga labidas, reha, konks, leivamurikas ja lauluraamat kaasas olema. Vihma ajal aeti allikas jälle kinni, ja kohe mõjus. Kord kiskusivad kolm leske Anne allika väga lahti, ja vihm läks varsti liiale. Naistel oli vana valu taga, sest igamees tahtis neid selle eest nuhelda. Teine kord tulivad jälle kolm naist kaugelt allikat puhastama, aga kui nad Sootaga kõrtsi juurde saivad, tuli kirikurahvas kirikust välja ja nende teekond oli asjata. Räägitakse ka veel, et kolm ühenimelist leske meest allikat on võinud puhastada. Kord katsusivad need allikat puhastada; et nad aga enne kirikut sinna saivad, pidivad nad Sootaga kõrtsis parast aega ootama, kus nad ülearu napsi võtsivad ja jutluse aja mööda lasksivad minna. Kord tahtis rahvas Siniallika sügavust ära mõõta. Nad sõlmisivad seks mitu pikka köit kokku, panivad kivi otsa ja lasksivad siis alla. Aga kui köis välja tõmmati, ei olnud kivi enam otsas. Nüüd lasksivad nad kividega täidetud paja alla, aga välja tõmmates nägivad nad ehmatades verise oina pea paja asemel köie otsas. (Mõned ütlevad vasika, teised jälle inimese pea.) Nad tahtsivad veel kolmat korda katsuda, aga siis hüüti allikast: «Kui veel lasete, siis langete kõik ise alla.» Allika sügavus jäi teadmataks.
M. J. Eisen, Esivanemate varandus, lk. 20—22. Vt. Vilina Kalevipoja säng, muist. 187; Ilmjärve sügavus, muist. 330.
M. J. Eisen, Tartumaa muinasjutud, lk. 46—47; saksa keeles: H. Jannsen, Märchen und Sagen des estnischen Volkes, 1k. 76—77 = Fr. Bienemann, Livländisches Sagenbuch, 1k. 34—35.

B.
Laiuse Siniallikas
Ennemuiste kurnanud põud väga sagedasti maad ja rahvast. Inimesed kaebanud igal aastal põua üle. Vanataat kuulnud kaebtust, otsustanud abi saata, vähemalt Laiuse elanikkudele, kus põud iseäranis vaeva teinud. Ühel päeval vajunud sinine pilv Laiuse mägede vahele alla orgu ja täitnud mõne silmapilguga sealse loht. Kui pärast vaatama mindud, nähtud: seal vesi täiesti taevakarva sinine ja keeb nagu allikast üles. Eks Vanataat lasknud sinna allika tekkida sinise veega. Sinise vee pärast hakatud allikat Siniallikaks hüüdma ja seda nime kannab allikas praegugi. Siniallika tekkimisega kadunud Laiuse elanikkude kaebtus. Uus allikas annud ümbrusele karastust ja kosu. Uue allika abil võinud elanikud ilmugi oma tahtmise järele muuta. Sadanud liig palju, läinud kolm ühenimelist lesknaist allikale ja katsunud ta avaust vähemaks teha. Sedamaid vähenenud ehk lõpnud suur sadu. Kui aga põud maad ja rahvast koormanud, pidanud niisama kolm ühenimelist lesknaist Siniallikale minema seda rookima. Rookimiseks võetud labidas, reha, konks ja leivatükk kaasa, uuemal ajal isegi lauluraamat ja mindud pühapäeval jutluse ajal allikat puhastama. Puhastamise järele saadud sedamaid sadu. Korra puhastanud naised liig palju Siniallikat. Varsti hakanud iga päev nagu oavarrest sadama. Suur sadu hävitanud vilja hoopis ära. Kogu lõikus kippunud hävinema. Laiuse elanikud saanud naiste üle hirmus pahasteks, tahtnud neid allikasse visata allikasoonte sulgumiseks. Naised katsunud, kuidas rutuga võinud allikasuu sulguda. See sulgumine mõjunud. Kange sadu korraga otsas. Laiuse elanikud tahtnud korra Siniallika sügavust mõõta. Sõlmivad mitu köit teineteise külge, kivi otsa, lasevad allikapõhja. Ei tunne aga allikal mingisugust põhja all olevat. Tõmmavad köie üles. Ei midagi köie otsas. Teist korda mõõtma. Seovad paja köie otsa. Välja tõmmates näevad kohkudes: verine oina (siku) pea paja asemel köie otsas. Tahavad sellegipärast veel kolmat korda mõõta. Seovad katla kivi otsa. Korraga kuulevad kedagi alt allikast hüüdvat: «Kui te mõõtmist järele ei jäta, toon teid kõiki siia alla mõõtma!» Hirmul jooksevad mehed Siniallikalt koju. Sest ajast peale ei julge keegi enam Siniallika sügavust mõõta.
M. J. Eisen, Eesti kohalikud muistejutud I—III, lk. 21—22 (11).

B.
Laiuse Siniallikas
Laiuse mäe peal näitab minu meelest nagu kokkulangenud ja täisuhutud Kalevipoja kaev olema, heake lai, madal, mätline ja vesine org, keskpaik on sile ja samblaga kaetud. Olgu kevade vesi kõrgem, sammal keskpaigas seisab ikke vee peal. Kord läinud lehm pulliga allikasse ja vajunud põhja. Pandud siis väike pada pika nööri otsa, kivi patta, ja lastud allikasse, aga ei põhja all ühtigi. Aga sest ei ole veel küll, et ta sügavus teadmata on. Ükskord põuasel suvel olevat kolm leske naist Viljandimaalt Siniallikat rookimas käinud. Selle järele hakanud vihma sadama, nii et jõed tõusnuvad. Kui sadu õige liiale läinud, maetud allikas kinni, siis jäänud sadu ka üle. Nõnna rääkis mulle üks vana taadike, ütles ennast ka samblahunnikut näinud allika jeare peal. Peavad veel meiegi ajal mõned noored neiud seal vahest silmi pesema, jo nad seda ikke tervise või ilu pärast teevad, sest muidu puhastamise pärast ei oleks just tarvis sinna minna pesema. Niisama on ka üks püha altar Pedja jõe kaldas Ellakvere küla kohal. See on üks auguline ja kortsuline raudkivi nagu kärg, jalga kolm igapidi suur. Selle peale olevat veevaimudelle lihavärsket ohvriks viidud. Et nüüd jumalateenistuse paigad ligi olid, siis ei võinud matmisepaigad ka mitte kaugel olla. Need on: Kalmu mägi, Kabelimägi, Kalmu lepik, Palu mägi, Ulja mägi, Aru heinamaa mägi, Mädasopi mägi, Kruusamägi, Koosamägi, Marjamägi, Meara mägi, Lehmamägi, Titemägi, Kitserautaja kaev, Püha jäätmaa, Raba taga.
EKS 8° 2, 701/3 < Laiuse, Jõgeva v., Ellakvere k. — M. Kolluk (1879).

306.
Kikka org
Rõuge kihelkonnas on üks väga ilus koht, mis Kikka oruks nimetatakse. Sellest orust räägib vanarahvas palju. Tahan siin aga ainult lugejale ühe tähtsama loo jutustada. Kikka org olnud vanal ajal päris üks üsna tühi ja paljas org. Korra juhtunud Kalevipoeg Kikka orgu ja jäänud sinna orgu ööseks magama. Öösel näinud Kalevipoeg unes Kikka orgu ilusasti haljendamas ja kõik lilled õitsenud imehellasti ja õrnasti, mis väga Kalevipoja meele järele olnud. Üles ärgates tunnud Kalevipoeg enesel janu olevat, pole aga kustkilt head maitsevat vett saanud, seepärast sammunud siis Kalevipoeg lõuna poole edasi. Seal kaevanud enesele ühe kaevu 100 sülda laia ja 75 sülda sügava, mille juures ainult kahe söögivahe töö olnud. Lõppeks puurinud Kalevipoeg veel oma kepiga järve põhja ühe sügava mulgu, kust puhas allikavesi sisse voolanud. Kui kaevatud kaev juba täis olnud ja vesi ennast natuke klaarinud, joonud Kalevipoeg korraga poole vett kaevust ära. Siis tõtanud Kalevipoeg jälle oma endise kohta Kikka orgu tagasi. Et orgu ilustada, nõnda kui ta unes oli näinud, katkunud Kalevipoeg lähedal olevast metsast männapuud ühes juurtega üles ja istutanud siis Kikka oru ümber nõnda, et org igalt poolt külma tuulte ja tormide eest varjul seisnud. [---] Kalevipoja kaev on ka praegu alles, mis küll nüüd rahvas enam Kalevipoja kaevuks ei nimeta, vaid et ta otse Rõuge kirikumõisa all on, siis nimetatakse seda kaevu Rõuge kirikumõisa järveks, mille põhjast ühtelugu vesi üles keeb, nõnda et suur ojakene lõuna poolt küljest üle jookseb, millest Rõuge kiriku mäkke minev tee üle läheb. Kikka org on ka praegu väga ilus ja tema keskkohal oru põhjas on seesama ilus paesarnane tantsuplats, mida Kalevipoeg olla valmistanud eesti peiu ja neiudele, mida ka Rõuge peiud ja neiud kalliks peavad. Tähtsamatel pühadel ja päevadel lauldakse laulusid ja peetakse röõmupidu.
E 43474/8 (137) < Rõuge - O. Leegen (1902).