116. KALEVIPOJA SILLAD

[Kuivlodu ]
Jutukene Kalevipoja jõust
Enne, mitu tuhat aastat, kui Kalev veel elanud, olnud temal poeg, keda rahvas omaks ülemaks pidanud. Tal olnud tuhat tugeva täku jõudu, mitmesada härja jõudu, kõige ilma inimeste jõudu. Suurus (kõrgus), jämedus olnud mõõtmata. Kõige nende vägede omaduste kõrval olnud ta õiglaste vasta nii vaga kui lambatallekene, hea kui veike oinake. Rahvas armastanud teda, tema kua rahvast, nad suanud kui õiglased rahvas ja valitseja läbi. Pidanud karu ja muu metsaloomade jahti, käinud Läänes, Peipsis ja Virtsus kalal. Vaielnud vahel kua võera rahvastega, aga sõda olnud tundmata. Kõrra võttis nõuse Kalevipoeg võeraid rahvaid vaatama minna. Lähnud läbi Peipsi järve, kus tal vesi aga alla naba ulatanud, veenud kuasas karunahku, ilvesse, hülge ja rebase ülikondasid. Võeral võetud ta'ad lahkest vasta; antud tagasitulemises seljatäis laudu ja rüppetäis kiva kaasa. Ahmanud kiva rohkeste rüppe ja laudu palju seljale. Tulnud, tulnud kuni Roadna (Iisaku khk.) ranna ligidale, laua-koorem õlnud raske, litsunud õlal. Pärast visanud kivid rüppest maha järve, arvata kümme versta kaldalt, millest suanud kivilodu . Rahvas või kalamehed kutsuvad praegu seda kohta kardetavaks kuivaks loduks ehk Kalevi loduks. Lauad aga veenud Lääne randa laevade jauks. Hobese, mis tal kua õli, jättis Peipsi ranna veerele põlise metsa servale sööma, seni kui ta Läänes käis. Nii kui ta kõigis tugev õli, nii õli ta kua silmast terav, ta nähnud Läänest, kuda hunt temast maha jäetud valge hobese kallale tükkinud. Ta võtnud vihas hundi peale veikse kivi Läänerannalt ja visanud hobese kallale tükkija hundi sellega surnuks. Kivi on praegu Mustvee külas ranna serval liikumata paigal, mida hundi peale visanud, ja rahvas kutsub (hüüab) Kalevipoja kiviks tänapäevani. Kivi suurust imestavad kõik vaatajad.
H III 3, 285/7 (2) < Tallinn < Torma, Kasepää v., Mustvee al. - P. J. Sorgus (1889).
Vt. Kivid hundi pihta, muist. 17 B, C, 18 B; Peipsi sügavus, muist. 328; Laudade kandmine, muist. 334-336.

B.
Kalevipojast on I. Särg kuulnud vaid nii palju, et ta olevat kive loopinud Peipsi järve ja sellest tekkinud Kuivlood ja Taalik (need on Peipsi veealused madalikud Mustvee ja Ranna-Pungerja vahelisel järveosal, umbes 3-7 km kaugel kaldalt. Rahvas nimetab siin kaugele järvele minemist «läks ülesse kõrgele järvele»). Peipsi järv on sügavuselt ulatanud Kalevipojale persest saadik ja Kurema järv kurgust saadik. Teatakse ka seda, et Kalevipoega on õpetanud siil: lüüa servi lauda sortse , ja selle eest visanud Kalevipoeg siilile ühe siilu omast kuuest, millest saanudki siil oma okkalise naha.
ERA II 135, 64 (18) < Torma, Lohtsuu v., Kalma k. - M. Särg < Johan Särg, sünd. 1849 (1936).
Vrd. Peipsi sügavus, muist. 328.

C.
Rahvajutt räägib, et Kalevipoja ema tahtis kord oma poja kalmule kive kanda. Noh, heakene küll - mõtles, mõtles, ei teadnud, kust tuua kive. Esiteks läinud Kuuramaalt kive tooma, kuid sääl ei olnud nii palju kive, siis läinud Venemaalt tooma. Sääl ladus põlle kive täis ja hakkas tulema. Kesk Peipsi järve pillanud kivid maha. Ja praegugi on sääl kive. Seda kohta kutsutakse Kuivloduks .
ERA II 239, 172 (11) < Torma, Avinurme v., Kõrvemetsa k. - E. Õunapuu < Alma Vaher, 47 a. (1939).
Vrd. Neitsikivi, muist. 99-114.

117.
[Kalevi sild üle Peipsi]

A.
Kalewi's Brücke
Beim Stranddorf Noss (Nase, Landspitze) erstreckt sich ein grosser Steinhaufe tief in den Peipus. Die Sage erzählt: Der Kalewide habe eine Brücke durch den See führen wollen. Da sie aber durch einen heftigen Sturm zertrümmert wurde, resolvirte er sich kurz und watete durch den See.
Es ist auffallend, dass die wenigsten Bruchstücke vom Urepos in dieser Gegend - dem eigentlichen classischen Boden - fortlebten. Ich habe in den zahlreichen Liedern unserer Gegend nur ein paar Runen gefunden, in denen die Tiefe einiger Seen nach Kaiewi's Körpermaassen angegeben wird:
Peipsi järwed p-ni,
Kure järwed kubemeni,
Suur meri suuni etc.
Des Peipus See'n bis zum Sitze,
Die Kranich-See'n bis zum Kreutze,
Das grosse Meer reicht zum Munde.
Dr. Bertram, Wagien, 1k. 12.
[TÕLGE]
Rannaküla Nina juures ulatub suur kivihunnik sügavale Peipsisse. Muistend jutustab: Kalevine olevat tahtnud silda läbi järve teha. Kuna see aga tugeva tormi poolt purustati, otsustas ta lühidalt, ja kahlas läbi järve. On tähelepandav, et ainult õige vähesed ürgeepose katked selles maakohas - sellel tõeliselt klassikalisel pinnal - edasi on elanud. Olen arvukate laulude hulgas meie ümbruses leidnud ainult paar laulu, milles mõningate järvede sügavust hinnatakse Kalevi keha mõõtude järgi:
Peipsi järved p-ni,
Kure järved kubemeni,
Suur meri suuni.
[Järgneb kommentaar.]
Vrd. Vete sügavused, muist. 329.

B.
Kalevipoeg silda üle Peipsi tegemas
Lohtsoos Nenasi (Nina jaama) kohal on Peipsi järves, arvata verst maad kaldast eemal, väikene saar, küngas, mis väikese vee ajal vee alt väljas on ja kaldasse ära paistab, suure vee ajal, nagu kevadete ja sügisele, vee all on. Selle künka sündimisest teab vana jutt rääkida: kord tahtnud Kalevipoeg silda üle Peipsi järve teha. Viinud ühe rüpetäie kiva. Kividest saanud tee poole järveni. Siis jätnud Kalevipoeg teetegemise seisma. Oleks ta üle järve tee teinud, siis ei oleks järves vesi jooksta saanud ja võib-olla tee ära lahutanud. Sellest rüpetäiest kividest, mida Kalevipoeg järve viinud, on see väike saarekene järele jäänud. Rahvas kutsub aga seda saarekest Kuivloot'aks. - Avinurmes tuntud.
E 47235 (21) < Torma - M. Sild (1909) = H II 74, 847 < Torma- M. Sild (1906).
Vrd. ERA II 257, 606 (78) < Torma, Avinurme v., Jõemetsa k. - M. Sild < Jüri Sild (1939).
Trükitud: M. J. Eisen, Tartumaa muinasjutud, lk. 12.
Vt. ka muist. 116 A, B, C.

C.
Et vanast need kivid siin Kodavere pool Kalevipoeg toonud. Ühe põlletäie Sassukvere poole. Tahtnud silla teha üle Peipsi. Muda Peipsit käinud, kiitnud ise:
Peipsil perse,
Kuremal kurku.
Kost mina teda nägin. Ema kõneles, et vanemal ajal õli. Lepistik kasvis kõik siin jõesuul. Nüüd põle midagi. Peipsi viis kõik ära minu ial. Noh, Peipsi võis siis madalam olla. Kui taevani see Kalevipoeg ikka ulatas!
ERA II 14, 615 (11) < Torma, Kasepää v. ja k. - P. Ariste < Jakob Raudsepp, 87 a. (1929).
Vrd. Kuivsaar, muist. 284;
Vete sügavused, muist. 329.

D.
Korra tahtnud Kalevipoeg kividest silda üle Peipsi ehitada. Ta teinud suure põlle, millega kannud kive koha peale, aga kivid hõõrunud põlle katki ja kukkunud maha Amme jõe äärde Väägvere koolimaja alla Rebase talu karjamaale ja naabertalu maadele. Seal on neid laia ribana, peaaegu üksteise küljes kinni. Neid kutsutakse Kalevipoja kivideks.
ERA II 239, 507 (4) < Äksi, Vesneri v., Kobratu k. < Kärevere v. - H. Haas < Liisa Haas, 62 a. (1939).
Vrd. Kalevipoeg kivikandjana, muist. 95-98.

E.
Korra tahtnud Kalevipoeg üle Peipsi silda ehitada. Selleks korjanud ta hulk kive põlle sisse ja sammunud Peipsi poole. Teel hõõrunud kivid aga põlle sisse augu ja muist kive kadunud Amme jõe äärde Kapsa talu, Pihametsa ja Väägvere algkooli alla karjamaale. Need kivid on praegugi seal ja nad asetsevad laias reas, nii et näib, nagu oleksid nad käies maha pillatud.
ERA II 239 578 (l) < Tartu-Maarja, Vesneri v. - Kr. Veerlaan < Aadu Veerlaan, 54 a. (1939).

F.
Kalevipoeg viinud rüpetäie kiva Peipsisse. Pidanud hakkama silda üle Peipsi tegema. Aga mispärast töö pooleli jäi, seda ei tea. Kivihunnik peab praegu Peipsi järves olema.
ERA II 182, 443 (315) < Laiuse, Laius-Tähkvere v., Sadala k. - F. Eichenbaum < Peeter Käär, sünd. 1859. a. (1936).

G.
Peipsi ranna räpsikividest, millega Kalevipoeg Venemaa pool kõndides kodurannalt hundid ära hirmutanud, kõneldakse tuttaval viisil paljugi. Niisama sellest, kuidas ta Rannamõisa kohalt tahtnud silda üle Peipsi ehitada. Aga põll, millega ta kiva kandnud, läinudki katki ja kangelane jätnud sellepärast töö pooleli. Kivihunnik on aga praegugi rannas.
Loodan, et ma tuleval korral neid jutte võin täiendada ning uusi juurde korjata.
E 48179 < Kodavere - L. Kettunen (1910).

H.
Rannaotsa mäest kilomeeter ranna poole on Nina nukk, sääl on palju kive. Kalevipoeg ühekorra rüpega toond need kivid sinna.
RKM II 48, 79 (3) < Kallaste raj., Pala k/n. (Kodavere, Ranna v., Soo k.) - S. Lätt < Jakob Välja, 81 a. (1954).
Vrd. Kalevipoeg kivikandjana, muist. 95-98.
Nina jaama juures, kus on Nina kolhoos, seal on kiviramp Peipsi ääres, suured kivid hunnikus. See on Kalevipoja silla koht. Kalevipoeg taht silda teha, aga maru olla ära laotand. Kalevipoeg tulnd lauakoormaga, kui näind, et maru old silla ära lautand, siis paha mielega visand lauad kõik hunnikusse maha ja katki.
KKI 20, 338 (10) < Jõhvi raj., Iisaku k/n., Kalevi k. - Ü. Tedre < Johannes Kalle, 67 a. (1955).

118.
[Kääpa Kalevipoja sild]
Kääpa silla juurest on hakanud silda ehitama. On siit viinud seljatäie laudu Venemaale.
RKM II 48, 93 (3) < Kallaste raj., Kokora k/n. (Kodavere, Torila k.) - S. Lätt < Sohvi Sepp, 83 a. (1954).

119.
[Kalevipoja kivirind]
Salu saar on Peipsi järves, aga Räpina kihelkonna peralt kalda ligidal. Vee sees (nizhe urovnja vodõ), kaldalt kuni Salu saareni on kivid rinnas ja seeperast hüütaks seda rinda tänapäevani Kalevipoja kivirinnas. Kalevipoeg oli kord tahtnud senna silda ehitada, aga ei tea misperast pooleli on jäänud. Suurte marulainete aega on Salu saare taga sagest inimesi hukka saanud, aga kivirinna juures valitseb alati vaikus.
E 42557/8 (l) < Räpina - A. Nortots (1902).
Vrd. E 29951 < Räpina? - A. Suurkask.
M. J. Eisen, Mis teadis rahvas, EKirj. VI (1911), lk. 327.

120.
[Sild üle Saadjärve]
Vanakurat tahtnud üle Saadjärve silda teha ja toonud juba kolm põlletäit kiva järve, aga Kalevipoeg löönud seitsme saelauaga ta maha.
E 42747 (3) < Torma, Tõikvere v. - J. Moisa (1902). Vrd. Kalevipoja võitlus laudade abil, muist. 337.

121.
[Vanapagana, resp. Kalevipoja sild]

A.
Aus dem Munde verschiedener Personen hat der Verf[asser] erfahren, dass noch heutigen Tages am nördlichen Ufer des Wörtsjärw zwischen Waibla und Ojo bei dem Gesinde Waretalu auf einer in den See hineinragenden Landzunge die dort liegenden zahlreichen grossen und kleinen Granitblöcke als die Ueberreste eines Brückenbaues des Teufels resp. des Kalewipoeg bezeichnet werden.
G. Blumberg, Quellen und Realien, lk. 15.
[TÕLGE.]
Mitmete isikute suust on autor [= G. Blumberg] kuulnud, et veel tänapäeval Võrtsjärve põhjakaldal Vaibla ja Oiu vahel Vare talu juures ühel järve ulatuval neemel hulgaliselt leiduvaid suuri ja väikesi graniitrahne nimetatakse Kuradi, resp. Kalevipoja silla ehitamise jäänusteks.

B.
Vanapagana kivisületäied
Võrtsjärvest on Vanapagan mitmest kohast sildasi püüdnud läbi teha, aga ikka olla kukelaul teda keskööl ära kohttanud, et ta omad korjatud kivid sinnapaika maha visanud ja põgenema pannud. Niisugusid sületäisi on Tarvastu kihelkonnas Rõuma külas l, Rannu kihelkonnas Verevi külas l, Kolga-Jaani kihelkonnas Leie külas Ulge talus l ja põhjapoolses järve otsas Vare talu juures üks päratu suur kuhi kive. Säält kohast olla Vanapagan otse üle järve kääru Tarvastu kihelkonda Saba kohta ühe ööga silda üle tahtnud teha, ja olnudki juba valmis saamas, aga kui ta just viimast põlletäit pidand viima, laulnud kukk keskööd, mispääle ta nii väga ära ehmatanud, et ta Vare talu ligidale järve kaldale eesnimetatud suure kivisületäie otse silla pääle maha visanud ja isi metsa jooksnud - ja nõnda ei ole sild mitte täieste valmis saanud. Teisel ööl olla ta seda uut teed mööda Varelt Sabale sõita tahtnud, aga isi ära unustanud, et sild veel mitte valmis ei olnud saanud. Ta lasknud kaks tublit ruuna tõlla ette panna ja kihutanud, vene kutsar pukis, tuhatnelja Saba poole. Teisele poole ranna ligi jõudes lõppenud sild korraga otsa, kuhu ruunad sisse kukkunud ja ära uppunud. Vene kutsar ütelnud taga järele veel «vot kak!» - ja sellest saadik on selle sillale nimi Vetka ehk Ruunavare jäänud, sest et ruunad sinna sisse ära uppunud. See sild on 7 versta pikk ja järve sees paiguti ligi 400 jalga lai. See hakkab juba üks pool versta kuivalt maalt pääle, kus ta maanteelaiuselt järve kaldani ulatab, kus siis eesnimetatud suur kivivare pääl on. Säält minevat siis see sild vee põhjast edasi kuni Tarvastu poole Saba kalda ligidale. Ka kaugemalt on Vanapagan Võrtsjärve sildade tarvis kive kogunud. Ennemuiste olla Võrtsjärv kuni Pilistvere kihelkonda Vitsjärve või Virtsjärve külani ulatanud, millest see küla veel oma nime olevat saanud. Selle küla hommiku-lõunepoolne külg puutub ühe suure sooga ühte, mis ka Võrtsjärve ümber seisvate soode ja madalustega ühte lähab. See olla vanal ajal kõik järv olnud, kuna järv nüüd Vitsjärve külast üle 30 versta eemal seisab. Nõnda oli Vanapaganal asja küll ka sääl mail kive korjata ja sildasi teha. Sääl olla Vanapagana tütar, noor neiu, kivide korjaja olnud. Kus siis selle korjamise juures neiu põllepael katki läinud, sinna olevat siis kivivare maha jäänud. Nii on neid Imavere Sootsa talu põllu sees l, Eistveres Taadikvere küla põllu sees 2, Kabalas Kurla küla põldude pääl 2, Kõo tuuleveski ligi l, Venevere küla juures l, Kabala Arkma küla põllul 5, Villevere külas l. - pääle nende on neid veel muial mait küllalt.
H II 22, 323/5 (17) < Halliste - J. Jung (1888). Vt. Kalevipoeg kivikandjana, muist. 95-

98.
C.
Võrtsjärve põhjapoolses otsas, arvata 2 versta Oiu kõrtsist Vaibla ja Jõesuu poole minna on ühe talu juures üks suure maantee sarnane kaunis kõrge kivitee, mis ligi pool versta pikk, kuni tüki maad otse järve vette sisse lähäb ja sääl ühekorraga järsku ära lõpeb, nagu üks ilmatu suur ümmargune kivihunnik. Selle tee olevat Vanapagan ükskord teinud, keda ta ühe ööga teise järve otsani läbi teha tahtnud, jäänud aga vaene mees oma tööga hiljaks, ja kui kukk keskööd esimest korda laulnud, olevat ta viimse sületäie kive sinnapaika maha pillanud ja isi plagama pannud.
J. Jung, Kodu-maalt, nr. 7, lk. 63-64. Saksa keeles lühendatult: Fr. Bienemann, Livländisches Sagenbuch, lk. 87 (107).

D.
Jutt kivihunnikuist ehk varedest Virtsjärve rannal
Rüpega viind varesid. (Järelpärimise pääle tuletas nime meelde: Kalevipoeg.) Vaata, tal oli naine kah, kui ta nuttis tiigikese. Eit oli toond rüpega need kivid siis ja nüüd üteldas neid varedeks - mitu varet, kõigil nimed, õngel käivad nüüd sial. (Järelpärimisele vastas: «Jah, jah, olli jah Kalevi eit.»)
Sinna tekkis tiigikene,
Kasvis kalajärvekene.
(Seda värssi olevat isegi raamatus juba lugend. Lisaks seletas, et kolm korda toodud neid varesid põllega.)
ERA II 34, 13 (2) < Kolga-Jaani, Võisiku v., Leie k. - O. Loorits < K. Värk, 72 a. (1931).

122.
[Vanapagana sild Pedja jõel]
Emumääl Vanapagan ja Kalevipueg kahekesi pidand aru, et lähvad Mustviest kala tuoma. Tehtud! Vanapagan läind kodu, tuond kolmevakase koti, hakanud minema üle heinamaa otse Pedja piale, Noh, saand Pedja jääre. Jõgi suur. Kalevipueg hüpand üle. Vanapagan ei oska ujuda, ei jaksa hüpata. Üeld: «Mine sa Riasvere kuusiku, heida sinna magama. Ma lähen tuon Emumäält kive ja tieme silla piale.» Vanapagan juost kodu, võtt käru, läind Emumääle. Ladund kuorma piale, aga äkki hakand müristama. Oh, kardab välku. Vanapagan pist juoksu, võtt kärunüeri pihku. Saand Kärusse Liivaaugule. Noh, kuorm läind vasta kivi. Kuorm ümber. Vanapagan hõisand appi mehi: «Tulge appi, viime kivid Pedjale, tieme silla piale!» Äh, mehed lüenud kääga! «Mine, rumal, tieme silla piale, siis Riiamaa mehed varastavad meie hobusevarsadki ära, hobustest põle räekidagi.» Vanapagan läind, mõeld, mis nüüd teha. Lüend kääga: «Käige kuradile! Kus seda ja teist! Ma lähen huopis Jõhvi kaudu ringi. Tehtud!» Ja sild jäigi tegemata, kuni 1910. aastal tsaarivalitsus oli nii kange, et Käru miestest huolimatta tegi silla piale. Nüüd võib igaüks minna vaatama: Liivaaugu põllul on Vanapagana kivikuorm ja Riasvere kuusikus on vana Kalevipoja säng, kus ta magas.
EKRK I 16, 287/9 < Väike-Maarja raj., Rakke - H. Joonuks < A. Viirmann (957).
Vt. muist. 186.

123.
[Kalevipoja sild läbi Kuremaa järve]
Kuremaa järvest tahtis [Kalevipoeg] silda üle ehitada. Ei ole saanud, sest pole kohta leidnud, kus pidama oleks jäänud. Lained olid üle uhtnud. Kalevipoeg oli kange jahimees ka.
EKRK 14, 119 (32) < Jõgeva raj., Palamuse - I. Sarv ja E. Veskisaar (1951). Vt. muist. 189 C.

124.
[Vikkuri loo]

A.
Kalevipoeg käinud sagedaste Soomes. Kas ta ujudes või jalgsi käis, ei tea, aga Tütarsaared ja Suursaar olnud talle puhkepaikadeks. Need käigud väsitanud teda ikka ära ja ta võtnud nõuks üle lahe silda teha, mida mööda kergem oleks käia. Kolm sületäit korjanud ta kiva ja puistanud natuke lääne pool Kalvi mõisat merde. Igast sületäiest saanud tee pool versta pikemaks. Kui ta neljanda sületäiega tulnud, läinud põllepaelad Tuukri mõisa väljal katki ja kivid kukkunud sinna maha, kus nad veel praegu on. Poolelijäänud teed meres aga hüütakse Vikkuri looks. Miks Kalevipoeg põllepaelu kokku ei sõlminud, ei tea rahvas. Mitmest jutust näib, kui oleks eesti jumalaid ja kangelasi nägemata saatus varitsemas olnud. Selle jutu teisend teeb Kalevipoja Vanakspaganaks. Vanapagan ehmatanud sellepärast, et «Vasta mõisa kukk laulnud posti otsas». Kui Vanapagan joostes Tuukri mõisa väljale saanud, laulnud Vasta kukk kolmat korda ja Vanapagan kangenud kiviks, kus ta veel praegu on.
E 42562 < Kadrina, Palmse v. - J. Sõster (1902).
Vrd. ka: ERA II 31, 309/10 < Kuusalu, Kõnnu v. - J. Sõster < Joosep Mühlbach, sünd. 1820 (1916); E 44737 < Kadrina, Palmse v. - J. Sõster (1903). Ümber jutustatud: J. Jung, Muinasajateadus III, lk. 132-133 (56). Vt. muist. 95.

B.
Viru rannas toimetab Kalevipoja töid Vanakurat. Näituseks olgu järgmine jutt: Vikkuri luodo (Kalvi mõisa kohal) sündis kord nii: Vanakurat tahtis kord teed Soome ehitada, kandis munakiva põllega meresse. Kaupsaare kõrtsi kukk laulis, põllepaelad läksid kohe katki, ja sest sündiski nimetatud «luodo».1
EKnS 32, 3 < Kodavere, Ranna v. - L. Kettunen (1911).
1Rannamõisa-äärsed kivihunnikud Peipsi rannas olla sedaviisi Kalevipoja põllest kukkunud. Kukke sääl ometi ei nimetata. See loom on vist keskaja legendadest päritud ka Viru ranna juttude hulka. - Üleskirjutaja märkus.
----------------------------------------------------------------------------