Ettekandes vaatlen lähemalt mõnesid eesti kirjanike linnuteemalisi jutte ning püüan analüüsida, millisena on kujutatud inimese ja linnu suhet olukorras, kus inimene on linnu mingil põhjusel oma meelevalla alla võtnud.
Enamik vaatlusalustest juttudest on eesti kirjanduskaanoni raames käsitlemist leidnud lastelugudena: August Mälgu "Jutte lindudest" on uustrükina välja antud sarjas "Eesti lastekirjanduse varamust"; Jüri Piigi "Matsalu roostikus", Jaan Rannapi "Viimase Valgesule" ning Harri Jõgisalu ja Elar Kuusi raamatud leiame raamatukogudes kindlalt lastekirjanduse riiulilt; A. H. Tammsaare "Meie rebane" on autori määratluse järgi "lugu noortele"; Jüri Tuuliku "Vares" kuulub 6. klassi kohustusliku kirjanduse hulka. Erandiks käsitletavate hulgas on vaid Eerik Kumari "Minu sõber veetallaja", seda ilmselt tänu loo avaldamiskohtade tugevalt loodusteaduslikule suunitlusele.
Üldiselt võib linnud, kellele neis lugudes inimene oma kodustamispüüet rakendab, jagada kahte suurde rühma: veelinnud ja röövlinnud. Osal juhtudel on linnu kojutoomine ajendatud utilitaristlikust mõtteviisist (veetallaja Kumaril; analoogia Tammsaare rebase kojutoomise motiividega); sagedamini on aga tegu lihtsalt sooviga häirimatult lähivaadelda ja puutuda lindu, keda looduses saaks jälgida vaid kaugelt, kui üldse (Piigil hüüp, Mälgul tõmmuvaeras, kuid kontrastina ka ristpart, keda Mälgu loos küll inimese poolt jõudumööda häiritakse, kuid ei eraldata tema loomulikust keskkonnast).
Röövlindude kojutoomisel võib täheldada enam inimesepoolset uudishimu, soovi testida linnu intelligentsust ning teadlikku soovi näha, kuidas käitub lind ekstreemolukorras (varese ja kulli kojutoomine "Meie rebases"; varese "piire testivad" situatsioonid Tuulikul, Jõgisalu Hõbekael).
Kõiki neid lugusid ühendab sarnane lõpu-loogika - vägisi metsast või merelt koju toodud lind on määratud hukule.