Eesti Kirjandusmuuseumi vanasõnade andmebaasis esineb ettekande pealkirjaks olev vanasõna erinevates variatsioonides kokku 160-l korral, mis on kassi kohta käivate vanasõnade seas esinemissageduselt teisel ning koera kohta neljandal kohal. Kus on selle uskumuse juured? Kas sellel on ainult mütoloogiline ja usundiline taust, või leiab põhjendusi ka loomade otseses käitumismallides?
Mõlemad koduloomad on olnud eestlaste elus tähtsal kohal. Eesti vanasõnades kajastub suhtumine loomadesse mitmekülgselt, kuid siiski üsna üheselt mõistetava eristusega. Lisaks "ravivõimete" eristusele, toimus vahettegemine mitmetes teistes valdkondades. Koera elu peeti raskeks (külmas ja näljas, pidevalt haukuv ja valvel) ning vastandati kassi sooja ahju varjus piimakausi kõrval istumisele. Väljendid nagu "koera elu", "koera palk on malk", "koera töö, koera palk" - ei viita just ihaldusväärsele ametile ja möönati seega selle alandlikku talumist. "Koer sai kirikuski peksa", kuid "ravis ise oma haavad". Kassi seevastu peeti pirtsaks, kes kunagi millegagi rahul ei ole ja ikka metsa poole vaatab: "kass sööb oma saaki alati nurisedes" või "kiida kassi, kass läheb pahuraks". Samuti ei saanud kassi peale kunagi kindel olla: "mõisa au, kassi näu - ühesugused", "isane kass ja vanapoiss muudavad sagele oma meelt", "kass sööb selle kasu ära, mis külas kasvab". Arvestades arvamust kassi keele mürgisuse kohta, võib vanasõna "kas kass katsund või lakkund, on ükskõik" pidada väikseks hoiatuseks kassiga tiheda läbikäimise eest.
Ettekande eesmärgiks on leida, kui võimalik, sellised kassi ja koera käitumuslikud jooned, mis inimese poolt tõlgendatult annaksid põhjust teha vahet kummagi looma "ravivõimetel".