Viimasel ajal on maailmas hüppeliselt suurenenud mure inimese vastutuse pärast nende loomade eest, keda hoitakse lemmikloomadena kodudes, katseloomadena laborites, koduloomadena farmides või eluseksponaatidena loomaaedades. Kas me anname neile seda, mida nad vajavad? Kui ei, kas nad kannatavad selle tõttu? Mida me saaksime teha nende heaolu suurendamiseks? Kas see, mida me seni oleme teinud, on neile tõesti vajalik, või me üksnes petame iseendid?
Need küsimused ei ole kerged. Näiteks võib tunduda enesestmõistetav, et peaksime oma lemmikuid hoidma võimalikult looduslähedastes tingimustes. Kuid ühest küljest pole see tihti praktilis-majanduslikel kaalutlustel võimalik, teisest küljest - kas looduses, kus loomi varitsevad loendamatud kiskjad, nälg ja haigused, ning suremus on tihti palju suurem kui vangistuses, ongi üldse nende elu parem?
Et neile küsimustele vastata ja loomade heaolu parandada, peame suutma objektiivselt mõõta, mida loomad tegelikult vajavad. Näiteks peetakse tihti puuriloomade ebaharilikku käitumist stressi tunnuseks, kuid võib-olla on see mõnikord hoopis tõend looma edukast kohanemisest talle ebaharilike tingimustega?
Ettekandes tutvustataksegi põgusalt teaduslikke kvantitatiivseid meetodeid, mida rakendusetoloogid viimasel ajal kasutavad vangistuses peetavate loomade tegelike vajaduste väljaselgitamiseks.