Igaüks tunneb kägu tema alatu kombe poolest sokutada oma mune teiste lindude pesadesse. Sellist tegevust nimetatakse ökoloogias "pesaparasitismiks" ja lindude seas on see tunduvalt levinum kui üldiselt teatakse. Ainus ilmne pesaparasitismi näide imetajate hulgast, mis kohe silma jääb, on aga võib-olla pisut üllatavalt inimese ja lemmiklooma suhe. Nii nagu lepalind käopoja eest, nii hoolitseb ka inimene lemmiklooma eest, sealjuures ise sellest (evolutsioonilises mõttes) mingit kasu saamata. Viimane tähendab seda, et kooselu lemmikloomaga ilmselt ei tõsta inimese "kohasust" ehk sigimisedu; lemmikloomad seevastu on inimese toel hoopis efektiivsemalt paljunenud kui nende metsikud sugulased looduses. Lemmikloom käitub seega tüüpilise pesaparasiidina, lõigates liikidevahelisest suhtest ühepoolset kasu.
Kuidas selline nähe saab tekkida, st. kuidas looduslik valik seda lubab? Vaatame kõigepealt käo näidet. Millegipärast toidab peremeeslind käopoega nagu oma last, tema võõrast välimusest ja halvast iseloomust hoolimata. Ilmselt on asi selles, et linnupoja pärani nokk tema pesas on vanalinnule ülitugev sensoorne ärritaja, mis tekitab toitmisreaktsiooni, ja seda kasutavadki ära käod ja teised parasiitlikud linnud. Niisuguse juba olemasolevate sensoorsete kalduvuste ärakasutamise kohta teiste isendite poolt kasutatakse termineid "sensoorne ekspluateerimine"1 ja "sensoorne lõks"2. Muidu igati kasulik, loodusliku valiku poolt soositud tung hoolitseda toitu manguvate laste eest osutub ühtäkki lõksuks, kui pessa sigineb käomuna. Ettekandes toon veel mõned näited sensoorsest ekspluateerimisest loomadel.
Inimesel on lindudega üpris sarnane "nõrk koht": neoteenilise välimusega (=lapselikud) olendid tekitavad meis vajaduse nende eest hoolitseda (nn babyface-fenomen)3. Armas ja pehme loomake mõjub inimesele samuti nagu pesast küünitav ammuli nokk vanalinnule. Nii võibki lemmikloomapidamise teket vaadelda kui sattumist sensoorsesse lõksu, kus me sageli kulutame looma peale neid ressursse, mis võiksid hoopis meie lastele ära kuluda. Huvitava kõrvalepõikena võib lisada, et täiskasvanud inimeste neoteenia-armastust ekspluateerib edukalt ka reklaami- ja mänguasjatööstus, mille heaks näiteks on kaisukaru evolutsioon.4
Lõpetuseks, evolutsionisti peas tekib küsimus, kuhu inimese-lemmiklooma suhte evolutsioon võiks meid tulevikus viia. Mitmed linnuliigid, kes kägu "tunnevad" juba kaua, on ajapikku omandanud võime käomune eristada ja need pesast välja visata. Kägude munad jälle sarnanevad järjest rohkem peremeesliigi omadega. Ehk läheb nii ka meiega - inimesed muutuvad lemmikute suhtes skeptilisemaks, lemmikud aga järjest kavalamaks?
1Ryan, M.J. 1990. Sensory systems, sexual selection, and sensory exploitation. Oxford Surveys in Evolutionary Biology 7:157-195.
2Krebs, J. R., Davies, N.B. (eds) 1997. Behavioural ecology: an evolutionary approach (4th edition), Oxford, Blackwell Science.
3Lorenz, K. 1971. Studies in animal and human behaviour. Cambridge. Harvard University Press,
4Morris, P. H., Reddy V., Bunting, R. C. 1995. The survival of the cutest: who's responsible for the evolution of the teddy bear? Animal Behaviour 50:1697-1700.