Depersonifikatsioonist ja (eriti zoomorfistlikust) personifikatsioonist

Arvo Krikmann

Kunstluules võib kirjanik luua nii pööraseid metafoore, kui ta soovib. Kuid nn konventsionaalsete, igapäevakeelde juurdunud metafooride ülekandesuundi juhivad kaks fundamentaalset distinktsiooni: 1) inimlik / mitteinimlik ja 2) füüsiline / mentaalne. Kuna kõik mentaalne kuulub ühtlasi inimese juurde, siis võib rääkida metafooride kahest peamisest suunatüübist:

1) inimese üldisest antropomorfistlikust maailmanägemistendentsist johtuv personifikatsioon, mis esitab mitteinimlikku inimlikuna (Lõvi on loomade kuningas; Kevad kutsub linnud laulule; Naerusuine päike tervitas matkamehi);

2) depersonifikatsioon, mis esitab inimlikku mitteinimlikuna, nt loomsena (Jüri on igavene ahv), taimsena (Piiga on äkitselt õitsele puhkenud) või elutuna (Rikastel on tihti kivine süda).

Kaasaegseis konventsionaalseis e keelelistes metafoorides näib suuresti domineerivat depersonifikatoorne ülekandesuund. Kuid on põhjust arvata, et ajalooliselt on antropomorfistlik, personifikatoorne suund olnud esmane ja varasem. Kuna need suunad on risti vastandlikud, võib tekkida kujutelm, et kunagi pidi inimese metafooriteadvuses toimuma mingi suur pöördeline murrang, ning sellest johtuvad küsimused, millal see murrang toimus ja miks.

Depersonifikatsioonide kõige levinum liik on kindlasti zoomorfsed, st loomametafoorid. Tuntud kognitivistid George Lakoff ja Mark Turner oma raamatus "More than Cool Reason" (1989) pakuvad loomametafooride kohta originaalse seletuse, mis võib ehk anda võtme mainitud murrangu-illusiooni seletamiseks (või põrmustamiseks) üldse. Nende teooria järgi on loomametafoorid omalaadsed "topelt-metafoorid", kus depersonifikatoorne suund on pealistatud esmasele antropomorfsele suunale: inimene omistas alul teatud loomadele teatud inimlikud iseloomujooned, lõi neile teatud stereotüüpsed karakteristikad (rebased on kavalad, koerad alatud, kuid lojaalsed, lõvid julged ja üllad, hundid verejanulised jne) ning seejärel põrgatas need loomterminite vahendusel iseendale tagasi - nt vanasõnades: Rebane naljalt lõksu ei satu; Parem elus koer kui surnud lõvi; Hunt hunti ei murra jpt.