Nii nagu pole olemas loomade ajalugu (Premack & Premack 2002: 350-351), pole ka loomade etnoloogiat. Loomade etnoloogia eksisteerib vaid inimese pilgu läbi - missugused on olnud inimeste ja loomade suhted läbi aegade, milliseid väärtusi, omadusi ja tähendusi on inimene loomadele omistanud.
Külaühiskonnas elaval eestlasel oli 19. sajandil säilinud eelkõige praktiline suhe koduloomadega: nende ülesanne oli anda liha, piima, villa, teha künnitöid, valvata maja või püüda vähemalt hiiri. Ratsionaalne talupojaühiskond pole tundnud näiteks lemmikloomakultuuri (Torp-Kõivupuu 2004: 48-49). Looma peeti küll hingeliseks olendiks ning kuigi eestlasi iseloomustas austav suhtumine loodusesse ja kõigesse elavasse - nii taimedesse kui loomadesse, asus rahvapärase arusaama kohaselt näiteks looma hing siiski inimese omast astme võrra madalamal: inimesel on hing, tõpral on toss (Loorits 1990: 27; Torp-Kõivupuu 2004: 48).
Inimese heaks töötava kodulooma väärtustamine peegeldub suurepäraselt ka 19. sajandi II poole vallakohtute protokollides. Vallakohtud olid talupojaseisusest inimestele kohtusüsteemi esimene instants, nende protokollid on taoliste probleemide uurimiseks suurepärane esmaallikas. Koduloomad olid perele ülalpidamise ja toidu kindlustajad, kellega loomulikult tekkis teatav emotsionaalne side. Kõige enam esineb protokollides lehmade, hobuste, sigade ja lammastega seotud kohtuasju - just nende vastu vägivalla tarvitamise pärast oldi valmis kohtusse minema, sageli sama agaralt kui inimese vigastamise pärast.
Ettekandes vaadeldakse õigusetnoloogilises perspektiivis loomade vastu suunatud vägivalla kaht liiki: loomade tahtlikku tapmist ning nende vigastamist. Õnnetus ei olnud mitte ainult looma surm - ka tema vigastamine oli äärmiselt tõsine probleem, kus õiguse leidmiseks tuli vallakohtu poole pöörduda. Need juhtumid on tinglikult jagatud nelja rühma: võõra looma leidmine oma maa pealt ja tema löömine, peremehe loomi vigastavad sulased ja teenijad, ettekavatsemata vigastamine ning laenatud looma halvasti kohtlemine; neist kõige enam olid levinud just kaks esimest.
Viited:
Loorits, Oskar 1990. Eesti rahvausundi maailmavaade. Tallinn: Perioodika. Esmatrükk: Stockholm: Eesti Raamat 1948
Premack, David, Ann James Premack. Why animals have neither culture nor history. Companion Encyclopedia of Anthropology. Edited by Tim Ingold. London and New York: Routledge, lk 350-365
Torp-Kõivupuu, Marju 2004. Risti peale kirjutas: Ühel papil oli peni... Eesti loomakalmistukultuurist. Mäetagused, nr 25. Hüperajakiri. Tartu: EKM folkloristika osakonna rahvausundi ja meedia töörühm ja MTÜ Eesti Folkloori Instituut, lk 47-76