Tutvustan oma ettekandes Eesti viikingiajal ilmuvat uut, suhteliselt lühiajalist ja piiratud territooriumil esinevat nähtust: koerakujulisi ripatseid ja spetsiaalseid koeramatuseid. Oletan, et küllaltki lühikesel ajavahemikul levinud ning vaid Lääne-Eesti ja Saaremaaga piirnev fenomen on ühtse ideoloogilise kontseptsiooni väljendus.
Samuti eeldan, et see kontseptsioon on saanud kas tugevaid mõjutusi või olnud osa sarnasest kultuuripiirkonnast Skandinaaviaga.
Püüan oma ettekandes mõtestada spetsiaalsete koerakalmete rajamist ning koerakujutiste ilmumist figuraalsete ripatsite ja kujukeste sekka. Interpreteerimisel kasutan erinevaid ja enamlevinumaid teooriaid koerte kohta ning püüan testida nende sobivust Eesti kontekstis.
Koer kui teispoolsuse valvur ja sümbol (= Skandinaavia Garmr ja Kreeka Kerberos), valdavalt indoeuroopa mütoloogia ja usundiloo interpretatsioon.
Koer kui ohver, seotud eelmise interpretatsiooniga.
Koer kui tootemloom ning seotud sümboolselt sõdalaskultuuriga (= Skandinaavia berserkr ja úlfheðnar)
Koer kui jahikaaslane ning eliidi üks atribuute, Skandinaavia arheoloogide interpretatsioon.