Kas lemmikloomade pidamine on õigustatud?

Juhan Javoiš

Lemmikloomana defineerin inimese psüühiliste vajaduste rahuldamise otstarbel inimese juures peetavat looma. Selles mõttes vastandan lemmiklooma koduloomale, kes rahuldab otsesemaid vajadusi: toit, jaht, valvamine, hiirte püüdmine jms. Lemmikloomade pidamine on muutunud massiliseks alles viimasel ajal ning vajab seega analüüsi. Ettekandes käsitlen lemmikloomapidamise fenomeni nii inimese kui looma seisukohalt. Inimene rahuldab lemmikloomapidamisega erinevaid vajadusi: rudimentne loomapidamise vajadus, loodusläheduse vajadus, vanemlik instinkt, allutamisvajadus, seiklusvajadus, sotsiaalsed vajadused. Looma heaolu kriteeriumiks pean tema geneetiliste eelduste rakendatust tema elukeskkonnas. Sellest lähtudes võib öelda, et reeglina surub inimkaugete (vs. sünantroopsete) loomade pidamine lemmikloomadena nende heaolu alla, nende vajadustest täidetakse reeglina vaid kõige esmasemad. Seda aga ei pruugi loomapidaja märgata inimese ja looma vahelise suhtlusbarjääri tõttu, samuti põhjusel, et loom üritab "halva mängu juurde head nägu teha", st jääb reeglina optimistiks. Kui inimkauge looma pidamine pole välditav, on soovitav valida intelligentsemad, st. kohanemisvõimelisemad liigid. Inimkaugetele liikidele tuleks eelistada kindlasti sünantroopseid loomi. Sünantroopse looma heaolu võib lemmikloomana olla maksimaalne. Loomade taandaretamist peamiselt visuaalseid ja taktiilseid omadusi silmas pidades pean ebaeetiliseks, ent kui tegu on algselt inimkauge liigiga, tuleks selliseid taandaretisi siiski eelistada looduslikule tüvele.