Eesti kõnekäändude kartoteegis leidub hulgaliselt nominatiivseid liitsõnu. Sellest et liitmine kui üks nimisõnade moodustusviis on eesti keeles olnud läbi aegade väga produktiivne, annab tunnistust seegi tõsiasi, et juba eesti keele vanimad 17. ja 18. sajandi grammatikad ja sõnastikud sisaldavad rohkesti fraseoloogilisi liitsõnu (vt. A. Krikmann, "Fraseoloogiline aines eesti vanimais grammatikates ja sõnastikes", Tallinn, 1986).
Liitnimisõnad võimaldavad nimetada asju ja nähtusi, lähtudes nende iseloomulikust tunnusest või seosest teise asja või nähtusega. Liitsõnaliste moodustiste kasutamine on produktiivne leksika täiendamise viis - sellised substantiivid tekivad põhjusel, et nende abil on võimalik kirjeldada reaalseid objekte, loomata keeles uusi lihtsõnu. Liitsõnamoodustusele omaselt sõltub põhiosa ja täiendosa vaheline suhe ehk terviktähendus nende samade sõnade leksikaalsest tähendusest ja kontekstist. On avaldatud arvamust, et liitsõnade moodustamisel ja mõtestamisel ei lähtu me loogikast, vaid assotsiatsioonidest. Soovides kehtestada suhet kahe idee vahel, valime selleks lühima võimaliku tee, ning milles seos tegelikult seisneb, selgub enamasti alles kontekstist (L. R. Gleitman, H. Gleitman, "Phrase and Paraphrase: Some Innovative Uses of Language", New York, 1970, lk. 92).
Valdav osa liitsõnadest on determinatiivsed - sellises endotsentrilises konstruktsioonis sisaldub peasõna, mille allmõiste liitsõna on. Mitte alati ei oma aga nn. determineeriv vahetu moodustaja spetsifitseerivat tähendust, st. liitsõna põhikomponent ei pruugi kirjeldada üldmõistet, mille alla denotaat liigituks. Kuna seose otsene tähendus nihkub tagaplaanile, võib vahetute moodustajate vaheline determinatiivne seos olla metafoorne. Fraseoloogias on sellise seosega hulgaliselt isiku-, looma-, taime- ja esemenimetusi.
Fraseoloogiliste liitsõnade näol on tegemist sünonüümide allikaga, sest nad võimaldavad sõnavara mitmekesistada. Selliste sõnade semantika võib olla vägagi keerukas - põhjuseks komponentide ülekantuse erinev tase. Fraseoloogilised liitnimisõnad võivad olla nii motiveeritud kujundlikkusega kui ka ebaselge motiveeringuga. Tundmatud või tänapäeval mitte enam tarvitatavad komponendid raskendavad tihti arusaamist ning paraku sisaldavad ka eesti kõnekäändude üleskirjutused enamasti väga nappi lisainfot.
Ettekandes vaatlen liitnimisõnu nende kujundist lähtuvalt, täpsemalt, millisest semantilisest piirkonnast pärineb fraseoloogilise liitsõna põhikomponent. Enamasti on selleks teine inimene, loom vm. zooloogiline olend, objektid inimese majapidamise alalt (tarbeesemed, toiduained). Liigituse aluseks on põhisõna tähenduse ja terviktähenduse vahekord.