Mitte õigsus ei ole keele peamine väärtus, vaid tema rikkus, fraseologismid sealhulgas esikohal. Need, kes meedias töötavad, ei tohiks piirduda Tiiu Erelti "Eesti keele sõnaraamatuga" (1999), käeulatuses peaks seisma ka Asta Õimu "Fraseoloogiasõnaraamat" (1993, 2000).
Näen ajakirjandusfraseoloogiat olemuselt jagunemas kolmeks: ehedus, mugandus, moonutus. Meediaarvustustes ei räägita ei ühest, teisest ega kolmandast, aga ohutunne sunnib rääkima iseäranis sellest kolmandast jaotusest.
Asta Õimu 10.11.2000 vastusest minu kirjale (mida arvata väljendist küünlaid väärima?): "Viimasel ajal trügib eesti keelde kõige muu hulgas ka fraseologismide otsetõlkeid. (- - -) Игра не стоит свеч - sellel ütlusel ei ole mingit pistmist ei valguse ega säraga ja siit minu järeldus: kui otsetõlge kipub eksitama, siis tõrjugem teda oma keele väljendite hulgast võimalikult kaugele."
Just otsetõlked on keele väljenduslikkuse suured moonutajad.
Sellesuvise muusikafestivali rikkus ära kõikjale ulatunud pealkiri "Kummardus Valgrele" - juba rektsioon pole eestiline. Eestlased ei ole viirukisuitsetaja ega pühakukummardaja rahvas, nemad ütlevad lihtsalt "Austusavaldus Valgrele".
Veel ajakirjanduse toortõlkelisi eksilauseid: pani bambusesse p.o. pani puusse; kapsaid ei sööda nii kuumalt, nagu neid lauale tuuakse p.o. suppi/putru ei sööda nii kuumalt, nagu seda keedetakse; kuulas pikkade hammastega p.o. kuulas hapu näoga; tahab Savisaare säärikutesse astuda p.o. tahab Savisaare mantlit pärida.
Meediatöös tekitavad kimbatust salapäraselt kumavad võõrväljendid, mille keskel on aastaid trooninud igaühel on kapis oma luukere. Kutseliste kirjutajate väitel tundub eesti vaste igaühel on oma saladus selle kõrval suisa mannetu. Eesti kummitus ei eelda luukeret: meie talumajad olid lihtsama ehitusega kui keskaegsed Inglise lossid.
Kas vannume alla ja jäämegi mugandusega leppima? Või kujutame asja nii, et seestpoolt haritud rahvas ei karda vastu võtta mõjutusi väljastpoolt?
Usun iga ajakirjaniku olevat suutelise täiendama eesti fraseologismide varamut. Ei maksaks aga ehedaid kõnekujundeid ära rikkuda üleseletamisega - mõnu kaob. Nt. Sellel töömehel on pöial nii-öelda pihu sisse kasvanud (tarbetu nii-öelda). Või: tutvuti teatrimaja "köögipoolega" (milleks jutumärgid?).
Rahvas saab rahvapärasustest seletamatagi aru, usaldagem teda.
Hiljutises Postimehe lugejakirjas nõutakse, et sõnalist rahvatarkust jätkuks ka poliitikasse, see tõendaks meie läbilöögivõimet. Mitte nii pole eestipärane: "Eesti ei tõsta euroliidu uue põhiseaduse vastu kirvest" (PM 26. sept. 2003). Rahvatarkus õpetab hoopis seda, et kurge ei maksa kirvega taga ajada.
Et meil Brüsselis hästi läheks, selle eest me peame hoolt kandma siin, Eestis - koos Asta Õimuga.