Andmebaasis olevate tekstide vaatamine

ERA II 189, 288 (119) < Pühalepa khk., Pühalepa v., Sakla k., Aru t. - Enda Ennist < Liisu Kuusik, s. 1864 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kibuspuu pöösaid istutakse maja ümmer, see varjab pikse eest maja.

ERA II 189, 288 (121) < Pühalepa khk., Pühalepa v., Sakla k., Aru t. - Enda Ennist < Liisu Kuusik, s. 1864 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Laeva emapuu peab saagides kännu pealt kaugele sööstma, siis laev lehep nobesti edasi.

ERA II 189, 288 (122) < Pühalepa khk., Pühalepa v., Sakla k., Aru t. - Enda Ennist < Liisu Kuusik, s. 1864 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kalapaadi emapuud pidi sipelgapesast võtma, siis rikas püiupaat.

ERA II 189, 289 (124) < Pühalepa khk., Pühalepa v., Sakla k., Aru t. - Enda Ennist < Liisu Kuusik, s. 1864 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kes kolm Suur-reedet imeda said, see oli nõid, selle sõnad läksid täide.

ERA II 189, 291 (140) < Pühalepa khk., Pühalepa v., Sakla k., Aru t. - Enda Ennist < Liisu Kuusik, s. 1864 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kaeo ei tohi vaadata, kaeohunt tuleb kallale ja viib alla.

ERA II 189, 291 (142) < Pühalepa khk., Pühalepa v., Sakla k., Aru t. - Enda Ennist < Liisu Kuusik, s. 1864 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kui pihlaoksaga lehma lööd, siis piim läheb vihaks. Siis pandi pihlalehed lüpsiku toru sisse, siis kadus see viga ära, piim kurnati sealt läbi.

ERA II 189, 291 (145) < Pühalepa khk., Pühalepa v., Sakla k., Aru t. - Enda Ennist < Liisu Kuusik, s. 1864 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kui võõras juhtub söögi aeal tulema, siis ta ütleb: "Jätku! Mu leivaisa elab alles."

ERA II 189, 292 (149) < Pühalepa khk., Pühalepa v., Sakla k., Aru t. - Enda Ennist < Liisu Kuusik, s. 1864 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Matseba ei veeta puid õue, siis vead ussid õue.

ERA II 189, 292/3 (157) < Pühalepa khk., Pühalepa v., Sakla k., Aru t. - Enda Ennist < Liisu Kuusik, s. 1864 (1938) Sisestas Epp Peedumäe 2000, kontrollis Kadi Sarv
Vanakuu nellaba õhtu peale pääva lõpetakse kõik pahad asjad ära. Meil heinamaal kasvas kangesti palju haavapuid. Me raiusime vanaskuus ühe neljaba nad maha, ei siis enam kasvand.

ERA II 189, 299 (6) < Pühalepa khk., Pühalepa v., Hellama k., Siimu t. < Käina khk., Käina k. - Enda Ennist < Anna Vilu, s. 1881 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Mikspärast kadakamarja otsas on rist? Vana jutt räägib, et Jeesus on kadakapuu otsast taeva läind, sellepärast on marja otsast rist.

ERA II 189, 303 (18) < Pühalepa khk., Pühalepa v., Hellamaa k., Siimu t. - Enda Ennist < Konstantin Vilu, s. 1879 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
/"Kuhu naise hing läks?"/Kaigutsi mehe naine suri ära ja mees läks õpetaja juurde surmasõnumid viima: "Kauaaegne eluseltsiline mo va Kersti kustus täna ööse ee." - "Aga kus ta hing läks?" küsind õpetaja. - "Nne, kui teda põle siipool neha olnd mette, jo ta siis senna Kõpu poole ennast aas."

ERA II 189, 309 (23) < Pühalepa khk., Pühalepa v., Hellamaa k., Siimu t. - Enda Ennist < Konstantin Vilu, s. 1879 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras, s. 1879
Peale näljaaega hakanud rahva hirmutuseks ümber hulkuma vana hallis riides mees. Tal olnd kepp kääs, millega ta igat vastutulejat püüdnud torgata. Kõige rohkem tahtnud ta südame kohta oma kepiga soskida ja kui see tal õnneks läinud, surnud torgatav kohe ära. Nõnda mäletakse siinpool katku.

ERA II 189, 311 (29) < Pühalepa khk., Pühalepa v., Hellamaa k., Siimu t. - Enda Ennist < Konstantin Vilu, s. 1879 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Viislappi tarvitati ja tarvitakse veel praegugi mõne kombeuskliku poolthaiguste arstimiseks. Üks punetav, vähese paistetusega haigus, mida siin kutsutakse "sööthiir", arstitakse sel kombel, et keegi, kes on oma vanemate esimene laps, teeb oma nimetissõrmega haige koha peale viislapi, puhub peale ja peab aitama.

ERA II 189, 311/2 (30) < Pühalepa khk., Pühalepa v., Hellamaa k., Siimu t. - Enda Ennist < Konstantin Vilu, s. 1879 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kui laeva emapuud maha võeti, siis vaadeti, kui suure nurga all puu langedes ennast keeras. Oli umbes veerand langusnurgast pööre, siis hukkus laev veerandi eluea järel; oli poole peal pööre, siis elas laev ainult pool iga; oli kolmveerandi peal pööre, siis kolmveerand oma east pidas vastu ja täiesti maha langes ja ei pöörand ennast, siis elas laev ka oma eluea ja ei juhtund temaga mingit õnnetust. Nii võetud teinekord mitu puud maha sobiva leidmiseks.

ERA II 189, 314 (36) < Pühalepa khk., Pühalepa v., Hellamaa k., Siimu t. - Enda Ennist < Konstantin Vilu, s. 1879 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kui leppadel on palju pikki urbi peal, siis on sel aastal hea odrasaak, kui aga ümmargusi palju, siis kasvab rohkesti kartulaid.

ERA II 189, 314/5 (37) < Pühalepa khk., Pühalepa v., Hellamaa k., Siimu t. - Enda Ennist < Konstantin Vilu, s. 1879 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Näärihomiku vaadati uudetist. Kui puud olid narmaliselt härmas, siis oli loota rikkalikku viljaaastat, kui uudetis oli kalasoomuse moodi, siis tuli hea kalasaak. Esimene uudetis oli kõige tähtsam.

ERA II 189, 316 (44) < Pühalepa khk., Pühalepa v., Hellamaa k., Siimu t. - Enda Ennist < Konstantin Vilu, s. 1879 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Soolatüidest saab sedasi lahti, et vajuta neid alati ja ise mõtle, et nad kaovad. Mõni minut pidada niisugune olema, et kaotab kõik, mida puudutad.

ERA II 189, 316/7 (49) < Pühalepa khk., Pühalepa v., Hellamaa k., Siimu t. - Enda Ennist < Konstantin Vilu, s. 1879 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Punase villase lõnga sisse 9 sõlme ja iga sõlm soolatüi vere sisse kasta, ise tagaspidi lugedes 9, 8, 7, 6, 5, 4, 3, 2, 1 ja see lõng panna nisukse koha peale, kus ruttu ära mädaneb, siis kaob soolatüi, kui lõng on mädand.

ERA II 189, 319/20 (64) < Pühalepa khk., Pühalepa v., Kuri k., Jürna t. - Enda Ennist < Madis Kimber, s. 1862 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Säärenina ja Kakrimaa sünd. Ükskord tahtnud Kurivaim Hiiumaa ja Vormsi vahele silda teha ja hakand põllega kruusi vedama. Säärenina tegi valmis juba, aga siis tüdis ära ja läks õige vaatama, kaugel see Vormsi ometi on. Võttis põlletäie kruusa kaasa. Aga põllel oli jälle auk sees ja sealt varises muist kruusa vette, sellest tekkis meresse madal ja kitsas joon. Keset merd jähi suur kivi põlleaugu ette, sinna tuli sügav koht, siis kivi kukkus maha ja on praegu seal kohas meres. Selle kivi järele saab alati kurssi võetud ja leiab sügava koha ülesse. Siis kruus hakkas jälle põlleaugust nirinal jooksma. Kogemata pääsis põllenurk ta kääst lahti ja kruus langes korraga merde. Seal ongi praegu Kakrimaa.

ERA II 189, 320 (65) < Pühalepa khk., Pühalepa v., Kuri k., Jürna t. - Enda Ennist < Madis Kimber, s. 1862 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kallaste määl Vanapagan küpsetand sitikaid Vormsi majaka tule paistel ja söönd.

ERA II 189, 320/1 (66) < Pühalepa khk., Pühalepa v., Kuri k., Jürna t. - Enda Ennist < Madis Kimber, s. 1862 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kuri määle hakatud kord kirikut ehitama, aga mis pääva tehtud, see ööse laodatud. Vanakuri ei lasknud sinna ehitada. Sellepärast hakatud seda mäge hüidma Kuri määks. Siis pandud kiriku nurgakivid vankrile ja kaks musta härga rakendatud ette. Siis lastud härjad omapead minna, kus seisma jäävad, sinna tehakse kirik. Härjad läind püha lepa taha kinni. Sinna tehtud siis Pühalepa kirik. Vanakuri äkisti märgand Saaremaalt, et kirik juba valmis ja torn paistab kätte. Tal juhtund vestitaskus paras kivi olema ja visand sellega torni pihta. Kivi läind aga natukene kõrvale ja kukkus kõrtsu taha maha. See nurjatult suur kivi praegu seal. Vanakuri tulnd siis ise ratsahobusel vaatama ja leind kivi sealt. Ta hobuserauaase praegu kivi kõrval pae sees.

ERA II 189, 321 (67) < Pühalepa khk., Pühalepa v., Kuri k., Jürna t. - Enda Ennist < Madis Kimber, s. 1862 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Lehtpuud tarbepuudeks võetakse maha nooreskuus ja lastakse kukkuda humiku poole, siis ei mädane ega lõhke.

ERA II 189, 321 (68) < Pühalepa khk., Pühalepa v., Kuri k., Jürna t. - Enda Ennist < Madis Kimber, s. 1862 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Okaspuud tarbepuuks võetakse vanas kuus ja lastakse ka humiku poole maha, siis ei lõhke.

ERA II 189, 322 (70) < Pühalepa khk., Pühalepa v., Kuri k., Jürna t. - Enda Ennist < Madis Kimber, s. 1862 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kui suplema lähed, pead näkile enne kolm kivi viskama. Iga kivi peale pead sülitama ja ütlema: "Näkk säh! Sina metsa ja mina merre!" Siis ei ole uppumist karta.

ERA II 189, 326 (87) < Noarootsi khk., Pastlepa (Paslepa) v., Kraavi t. < Pühalepa khk. - Enda Ennist < Madis Undo, s. 1856 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kui me lapsed olime, siis viskasime enni raudkibi mere ja käskisime näkki selle ära süia ja meit järele jätta, siis julgusime sisse minna. Mudu hermutati, ei tohi mette mere minna, näkk võtab ära.

ERA II 189, 326 (91) < Noarootsi khk., Pastlepa (Paslepa) v., Kraavi t. < Pühalepa khk. - Enda Ennist < Madis Undo, s. 1856 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Tuulemurtuid puid põle tahetud mette laeva sisse panna, siis laev pidi tormis hukka saama.

ERA II 189, 332 (4) < Pühalepa khk., Pühalepa v., Partsi k., Tiiu t. < Pühalepa khk., Pühalepa v., Tubala k. - Enda Ennist < Peet Paljasmaa, s. 1866 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kui Pühalepa kirikut hakatud ehitama, siis otsitud kohta, kus nurgakivi panna. Viimaks pandud härjad igesse, silmad seotud nendel kinni ja lastud siis lahti. Nee läind suure püha lepa taha kinni, sinna siis ehitatud kirik. Enni tahetud kirikut eemale Kuri määle ehitada, aga kõik, mis pääva tehtud, see öösi lõhutud. Seal praegu kivihunik maas.

ERA II 189, 333 (5) < Pühalepa khk., Pühalepa v., Partsi k., Tiiu t. < Pühalepa khk., Pühalepa v., Tubala k. - Enda Ennist < Peet Paljasmaa, s. 1866 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kui Pühalepa kirik valmis saand, siis Vanapagan märgand seda Saaremaalt ja tahnd torni maha visata. Äiandki esimese peosse juhtuva kiviga, aga see kukkund kiriku taha kõrtsu juure maha, kus ta praegugi on.

ERA II 189, 334 (7) < Pühalepa khk., Pühalepa v., Partsi k., Tiiu t. < Pühalepa khk., Pühalepa v., Tubala k. - Enda Ennist < Peet Paljasmaa, s. 1866 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Nõmbas on praegu veel alles vana mänd, selle juurte üle ei tohi keia, et kuivab siis ära. See on üks kõige esimene puu Hiiusaarel, kui ta mere seest tõusnd, olnd ta üsna lage. Sakla külas oli teine vana mänd. Sellel oli auk sees ja sinna inimesed viisid raha sisse. Kui kuskilt oli haige, siis muljuti rahaga ja viidi see raha männi sisse, siis haigus paranes ära. Nüid seda puud enam ei ole, tuul murdis ta maha.

ERA II 189, 335/6 (10) < Pühalepa khk., Pühalepa v., Partsi k., Tiiu t. < Pühalepa khk., Pühalepa v., Tubala k. - Enda Ennist < Peet Paljasmaa, s. 1866 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Va Tibu Andrus Sakla külas on praegu nii kange mees, et teeb oma nõidusetükid ära. Pisiksed poisid keind teda kiusamas, keerand ja kääksutand veskit peal nende väravas. Vanamees vandund poisse: "Kui te ükskord naise võtate, siis peavad teite lapsed ka sedasamu moodi kägisema kui see veski." Nää, eks üks poistest on nüid naisemees ja tal on kaks last juba 7-8 aastased, aga kumbki äi saa sõna suust välja, kokutavad peale.

ERA II 189, 338 (18) < Pühalepa khk., Pühalepa v., Kukka k., Laasi t. - Enda Ennist < Leenu Heilu, s. 1853 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Jeesuse rist pidada haavapuust olema, sellepärast haavalehed värisevad.

ERA II 189, 339 (32) < Pühalepa khk., Pühalepa v., Kukka k., Laasi t. - Enda Ennist < Leenu Heilu, s. 1853 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kui uss sind sosind, siis pane lepakoore mähine külg selle koha vastu, valu annab tagasi.

ERA II 189, 340 (34) < Pühalepa khk., Pühalepa v., Kukka k., Laasi t. - Enda Ennist < Leenu Heilu, s. 1853 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Vana Krossa Simu oli tark mees, ta tegi ussisõnad viina peale, mis anti sisse ja see võttis paistuse alla.

ERA II 189, 340 (35) < Pühalepa khk., Pühalepa v., Reikama k. < Käina khk., Harju k. - Enda Ennist < Peet Sakkur, s. 1862 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Me läksime Kopenhaageni ja laeva vaim hakkas triitsutama, nagu hall lind oli. Natukese aea pärast laev läks kinni. Laevavaim või putermann, kudas teda hüitakse, kui ta ennast näitab, siis juhtub õnnetus.

ERA II 189, 340 (37) < Pühalepa khk., Pühalepa v., Reikama k. < Käina khk., Harju k. - Enda Ennist < Peet Sakkur, s. 1862 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kui laevakere valmis, siis kaetakse nimi kinni. Siis laevareedar tuleb ja võtab kätte ja lööb konjakipudeli katki. Seda teeb küll harilikult reedari naine, naisterahval nagu õnnelikum käsi. Ise ütleb sealjuures: "Mina ristin sind selle nimega, et sa heasti käid ja palju raha tood." Siis võetakse nimi lahti ja laev on ristitud. Siis hakatakse teda merde viima. Sene õhtu, kui laev meres juba, tehakse joodud nendele, kes aitasid mere laska.

ERA II 189, 345 (44) < Pühalepa khk., Pühalepa v., Reikama k. < Käina khk., Harju k. - Enda Ennist < Peet Sakkur, s. 1862 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
See oli nelipühi laube, mees tegi omale uut tuba ja pererahvast kütsid sauna. Sai saun valmis, siis nad aeasid meest ka sauna, aga mees ei läind mette. Ta tahtvat mere ääre minna, võrgud seal sees, neid vaatama ja siis võib seal ka ujuda. Läkski Suuresadamasse ujuma, nii kui mere läks, nii näkk võttas ta ära.

ERA II 189, 346 (48) < Pühalepa khk., Pühalepa v., Reikama k. < Käina khk., Harju k. - Enda Ennist < Peet Sakkur, s. 1862 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Laevapuid raiuti ikka vanaskuus ja idatuule alla lasti maha, siis ei mädane.

ERA II 189, 347/8 (53) < Pühalepa khk., Pühalepa v., Harju k., Kopli t. - Enda Ennist < Mari Laid, s. 1863 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Mõnel naisel on habe ees, see on ka sandi sõnaga inimene. Siin oli üks naine, kui ta midagi ütles, siis sündis kohe sedasi. Ta tuli meile ükskord ja jõi haput kalla, ise kiitis: "Ah, teil nii hea hapu kali!" Teise homiku võta kali kas või selga, nii kangesti venis. Kui ta millegi kohta lausus sõna, siis ütle vastu: "Haista perset!" või "Haista putsi!" siis ei sündind midagi paha.

ERA II 189, 351 (72) < Pühalepa khk., Pühalepa v., Harju k., Kopli t. - Enda Ennist < Mari Laid, s. 1863 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Maalased tulevad peale maas istumisest. Neid kaudetakse maarohtudega, nende veega pesta või suitsetada.

ERA II 189, 351 (73) < Pühalepa khk., Pühalepa v., Harju k., Kopli t. - Enda Ennist < Mari Laid, s. 1863 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kui maha istud, siis süli alla, siis ei hakka midagi külgi.

ERA II 189, 352 (75) < Pühalepa khk., Pühalepa v., Harju k., Kopli t. - Enda Ennist < Mari Laid, s. 1863 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kui teine inimene su peale sülib, siis tuleb sinna kohta söötiir. Siis esimene laps peab tegema vasaku kää esimese sõrmega viislapi peale, see võtab ära.

ERA II 189, 353 (83) < Pühalepa khk., Pühalepa v., Harju k., Kopli t. - Enda Ennist < Mari Laid, s. 1863 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Paise otste peale pandi ka värske või ja leivapuru, see võtab mäda ära. Küpse sibul võtab samuti.

ERA II 189, 358 (118) < Pühalepa khk., Pühalepa v., Sääre k., Ranna t. - Enda Ennist < Andrus Soonik, s. 1852 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Üks pää enni kuuloomist, kuuloomispää ja üks pää pärast, ee pidid sandid päävad olema, siis ei tahetud mingit tähtsamat tööd teha. Nagu seemnetegu, see pidi seismas olema.

ERA II 189, 359 (127) < Pühalepa khk., Pühalepa v., Sääre k., Ranna t. - Enda Ennist < Andrus Soonik, s. 1852 (1938) Sisestas Kristi Kaber 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kui vikerkaare otsad ulatavad meresse, siis öötakse, et vikerkaar joob merest vett pilvedesse.

ERA II 189, 359 (129) < Pühalepa khk., Pühalepa v., Sääre k., Ranna t. - Enda Ennist < Andrus Soonik, s. 1852 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Ma tean, et mo isa ei luband maea ümmert kibuspuupõõsaid maha võtta, nee pidid ka välgu eest hoidma.

ERA II 189, 372/3 (27) < Pühalepa khk., Pühalepa v., Soonlepa mõisa as. < Pühalepa khk., Pühalepa v., Aruküla k. - Enda Ennist < Kreet Liiva, s. 1855 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kui titt oli kolmepäävane, siis kööti saun soojaks ja viheldi titte ja titeema. Kui tütarlaps oli, siis viheldi teda ja loeti sealjuures: "Ära aea poistega ümmer, ära käi kõrtsis ega külas, kuula sõna ja õpi lugema." Poisse põle kästud tapelda ega viina juua. Titeema viheldi tublisti läbi, siis piimasooned said lahti ja hakkas piima tulema.

ERA II 189, 373 (30) < Pühalepa khk., Pühalepa v., Soonlepa mõisa as. < Pühalepa khk., Pühalepa v., Aruküla k. - Enda Ennist < Kreet Liiva, s. 1855 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kui raske inimene kedagi pahandab, siis peab enni ära leppima, mudu laps ei sünni. Üks naine oli siin raske ja varastas seitse parmast nisu ää. See asi tuli ülesse, aga naine aeas tagasi. Siis see inimene, kellelt ta varastas, oli ütelnd naisele: "Pea ta enni sündima mette, kui ma sinna tulen." Äi põle saand ka last ilma, enni kui kutsund selle inimese naise juure ja nad ära leppind.

ERA II 189, 385 (45) < Pühalepa khk., Pühalepa v., Soonlepa mõisa as. < Pühalepa khk., Pühalepa v., Aruküla k. - Enda Ennist < Kreet Liiva, s. 1855 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Hülged oo ju Vaaru vägi. Kui vaaru Punasest merest oma vääga läbi läks, siis vesi laskis ühte ja nad jähid mere hülgeks.

ERA II 189, 386 (49) < Pühalepa khk., Pühalepa v., Soonlepa mõisa as. < Pühalepa khk., Pühalepa v., Aruküla k. - Enda Ennist < Kreet Liiva, s. 1855 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Lapsed olnd karjas ja näind ühte palki mere ääres. Lapsed kohe palgi selga mürama. Palk hakand kippuma, läind hulga maad edasi. Üks vähäkene jäänd maha ja ütelnd: "Küll ma asun näku hänna peale." Palk kadund kohe ja lapsed kukkund vette. Siis peab ää kaduma, kui ta nime nimetad.

ERA II 189, 386 (50) < Pühalepa khk., Pühalepa v., Soonlepa mõisa as. < Pühalepa khk., Pühalepa v., Aruküla k. - Enda Ennist < Kreet Liiva, s. 1855 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Me keisime meres lammaid pesemas. Ei mudu julgund sisse minna, kui viskasime enni kivi mere ja ütlesime: "Säh, näkk, võta see!" Siis ei juhtund vees midagi paha. Kui siis meres vannud, siis näkk viib ikka ära. Uppunul on ikka näku märk juures. Üks poiss uppus ära ja nina ots oli verine. Mõnel jälle lõua peal.

ERA II 189, 386 (51) < Pühalepa khk., Pühalepa v., Soonlepa mõisa as. < Pühalepa khk., Pühalepa v., Aruküla k. - Enda Ennist < Kreet Liiva, s. 1855 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Meres ei tohi mette vanduda, meri on ka üks püha koht. Kõigiks asjaks näkk võib ennast muuta, aga kaheks asjaks ei saa: uhilambaks ja teist asja enam ei mäleta, kas see oli kadagamari või haugi lõualuu.

ERA II 189, 387 (52) < Pühalepa khk., Pühalepa v., Soonlepa mõisa as. < Pühalepa khk., Pühalepa v., Aruküla k. - Enda Ennist < Kreet Liiva, s. 1855 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kui merel on kuulda nutuhäält, siis on teada, et mõni upub ää. Ehk kui sa nääd midagi merel, mis maal põle, siis upub ka keegi.

ERA II 189, 388 (62) < Pühalepa khk., Pühalepa v., Soonlepa mõisa as. < Pühalepa khk., Pühalepa v., Aruküla k. - Enda Ennist < Kreet Liiva, s. 1855 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kadagamarja otsa jäänd sellest rist, et Jeesus astund kadagapuu peele ja läind sealt taeva.

ERA II 189, 389 (65) < Pühalepa khk., Pühalepa v., Soonlepa mõisa as. < Pühalepa khk., Pühalepa v., Aruküla k. - Enda Ennist < Kreet Liiva, s. 1855 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Neid inimesi oo küll, kes tuule üle on. Ükskord tuli pääsis Arukülas lahti ja tuul oli sedapidi, et puhus tule just üle küla. Inimesi jooksis palju kokku ja olid hädas, et terve küla põleb nüid maha. Ma ei tea seda, kis oli Suuremõisa läind krahvi järele ja tõid krahvi sinna. Krahv tulnd põleva maja juure ja ütelnd: "Sool põle rohkem tarvis" ja keind ümmer tule ja tuul pöörand kõikide silma all teisele poole. Äi tuli põle änam võtnd ühti.

ERA II 189, 394 (1) < Lääne-Nigula khk., Palivere v., Allikma k., Räägu t. < Martna khk. - Enda Ennist < Liisa Alliksoo, s. 1886 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Ma keisin 20 aasta eest Puises kalarandas ja nägin seal hülget. Ta on nii inimese nägu. Puises ma kuulsin, et nad on Vaarao sõavägi. Kui vaarao iisraeli lapsi taga aeas läbi Punase mere ja nad sinna ära uppusid, siis nad muutund hülgeks. Kui tormi ja tuult tuleb, siis nad pidid praegugi veel karjuma: "Varoo, varaoo," sellepärast et vaarao neid sundis meresse minema. Enni põle hülgeid olnd. Siis, kui viimnepää tuleb, siis pidid jälle inimesteks saama.

ERA II 189, 423 (69) < Lääne-Nigula khk., Palivere v., Allikma k., Uuetoa t. - Enda Ennist < Ann Saaremets, s. 1857 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Priguldi jõe aasa peal Kangru pere värava taga magand üks valge hobu. Lammalapsed, neli-viis tükki olnd neid, ronind ta selga. Üks jäänd maha, see ütelnd: "Ma tulen ka siia nik-näki otsa peale!" Siis hobu kadund ää ja lapsed kõik hunikus maas. Ta oleks lapsed paisu viind.

ERA II 189, 423/4 (70) < Lääne-Nigula khk., Palivere v., Allikma k., Uuetoa t. - Enda Ennist < Ann Saaremets, s. 1857 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Katkust jäänd Turvalepa külasse järele kaks ainust inimest, siis öötud "kaks trääli". Lammalapsed tulnd õhtu kodu ja näind, kudas kaks meest vihelnd küla väraval, teine teise samma otsas. Kis lastest vakka sealt värava alt läbi läind, see jäänd elama, aga kis rääkind, see surnd ää. Katk keind külas pere-perelt. Perenaine pannud sulase jaoks kausiga pudru ahjuotsele. Üks mees tulnd sisse ja turgand pudru kepiga. Sulane söönd seda pudru ja surnd. Üks ema läind lastega magama. Niikaugele kui ema kääd üle laste ulatand, jäänd lapsed elama, teised surnd ää.

ERA II 189, 424 (71) < Lääne-Nigula khk., Palivere v., Allikma k., Uuetoa t. - Enda Ennist < Ann Saaremets, s. 1857 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Tõnise vana Juri rääkis mulle, kui ma alles laps olin, et katk üind teda: "Vana Juri, vana Juri!" Ema tahnd küsida, mis ta tahab, aga hääl ütelnd: "Ole vakka, heida ristik ette!"

ERA II 189, 428/9 (9) < Noarootsi khk., Pastlepa (Paslepa) v., Eisterby k., Siimas t. - Enda Ennist < Andrus Välja, s. 1859 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Siin põle metsa palju ega saand isi palju puuriistu teha, siis maa poolt tulid mehed siia puunõusid pakkuma. Väiksemad nõud said võetud täbe täbe vastu, nõutäis vilja anti, kas rukist või odre, aga nisu küll ei antud. Suured astad said raha eest ostetud, nagu käärmatõrss ja veeaam, nende täis vilja läks paljuks. Sarju ja sõõlu toodi Hiiumaalt ja Saaremaalt. Sõõlakered olid haavast, aga põhjad kukerpuust tehtud.

ERA II 189, 447 (66) < Noarootsi khk., Pastlepa (Paslepa) v., Eisterby k., Siimas t. - Enda Ennist < Andrus Välja, s. 1859 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Katku aeal suri siin niipalju inimesi ära, et esiteks õpetaja kirjutand pere nime, kust niipalju inimesi surnd. Viimaks põle seda ka enam jõund kirjutada, pannud küla nime ülesse, et sealt külast suri sel pääval nii palju inimesi. Üks väike hall mees keind ringi ja keda ta kepiga torgand, see surnd ära. Rahvas jähi juba nii väheks, et põlnd enam matjaid, kus keegi kukkus, sinna auku aeti.

ERA II 189, 451 (91) < Noarootsi khk., Pastlepa (Paslepa) v., Pastlepa (Paslepa) k., Prigjas t. < Käina khk. - Enda Ennist < Maria Annus, s. 1884 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kui heinamaale mindi, siis ööti: "Jõud meitele, töö teistele!" Heinamaal söömist lõpetades ei tohtind kunagi leivakoti suud kinni siduda, siis töö jõuab edasi.

ERA II 189, 452 (97) < Noarootsi khk., Pastlepa (Paslepa) v., Pastlepa (Paslepa) k., Prigjas t. < Käina khk. - Enda Ennist < Maria Annus, s. 1884 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Ristimise vett ei tohi karusepuu põesasse kallata, tuleb kuri inimene. Seina alla kallati, tuleb alandlik inimene; puu otsa - pikk inimene.

ERA II 189, 456 (122) < Noarootsi khk., Pastlepa (Paslepa) v., Pastlepa (Paslepa) k., Prigjas t. < Käina khk. - Enda Ennist < Maria Annus, s. 1884 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kui piim enneaegu paksuks tõmmas, siis oli müristamise-viga. Siis toodi pikselöödud puu pealt laasta ja suitsetati sellega lehmalüpsikut.

ERA II 189, 463 (13) < Noarootsi khk., Pastlepa (Paslepa) v., Eisterby k., Aasandi t. - Enda Ennist < Villem Laving, s. 1870 (1938) Sisestas Aire Kuusk 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Siis kui õled jõululauba õhtu tuppa toodi, siis visati õlgi lakke. Kellel rohkem sinna rippuma jähi, sellel oli paremat õnna ja vili kasvas parem.

ERA II 189, 464/5 (18) < Noarootsi khk., Pastlepa (Paslepa) v., Eisterby k., Aasandi t. - Enda Ennist < Villem Laving, s. 1870 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Mo vennanaise isa rääkis seda lugu. Ta keind Talinas saarlastega seltsis. Olnd ühes kärtsis öömaeal ja ühe mõisa teomehed olnd ka seal. Ühel saarlasel olnd väga suur nina, teomehed hakand ta nina pilkama. Saarlane ütelnd: "On meest ja on nina ka, pistab teise mehe perssi ja katab augu kinni ka." Sulasel mõne aea pärast kange valu sees, ei saa välja oma asjale minna. Sulane oli siis saarlasele järele sõitnud, et ta sai ta kääst seda ütlemist andeks paluda ja ta valu ära võtaks. Saarlane oli seda ka teind, aga vat, mis nina võis teha.

ERA II 189, 466 (22) < Noarootsi khk., Pastlepa (Paslepa) v., Eisterby k., Aasandi t. - Enda Ennist < Villem Laving, s. 1870 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Teise katku aegas surnd kõik inimesed ära, üks jäänd Noarootsi järele. Kui surnuid veetud, siis tüdrukute juuksed jäänd vankrirataste ümmere kinni, nii et põle mitte edasi saand.

ERA II 189, 468 (39) < Noarootsi khk., Pastlepa (Paslepa) v., Eisterby k., Pälase t. - Enda Ennist < Mari Bruun, s. 1868 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Siis kui katk olnd, siis väike hall mees keind ringi. Keda torgand kepiga, see surnd ära.

ERA II 189, 469 (41) < Noarootsi khk., Pastlepa (Paslepa) v., Eisterby k., Pälase t. - Enda Ennist < Mari Bruun, s. 1868 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Lapsed ei tohi kaevu vaadata, koll oli kaevus, see tõmbas sisse.

ERA II 189, 469 (43) < Noarootsi khk., Pastlepa (Paslepa) v., Eisterby k., Pälase t. - Enda Ennist < Mari Bruun, s. 1868 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kui inimene eksib sedasi metsa ära, et keib ringi ja ei saa kudagi välja, siis oled kurjavaimu jälgi sisse trehvand.

ERA II 189, 470 (49) < Noarootsi khk., Pastlepa (Paslepa) v., Eisterby k., Pälase t. - Enda Ennist < Mari Bruun, s. 1868 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Lepatriinut lastakse käe peal käia ja lauldakse siis: "Lepatriinu, lepatriinu, näita, kus minu peimees on!" Sinna, kus lepatriinu siis lendab, seal peimees on.

ERA II 189, 473 (75) < Noarootsi khk., Pastlepa (Paslepa) v., Pürksi k., Värava s. - Enda Ennist < Liisu Graubak, s. 1863 (1938) Sisestas Epp Peedumäe 2000, kontrollis Kadi Sarv
Haometsa raiutakse noore kuuga, siis uus kasvab parem.

ERA II 189, 473 (80) < Noarootsi khk., Pastlepa (Paslepa) v., Pürksi k., Värava s. - Enda Ennist < Liisu Graubak, s. 1863 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Tarbepuud maha võtta vanakuu ja põhjatuulega, siis seisvad kõbemad.

ERA II 189, 473/4 (81) < Noarootsi khk., Pastlepa (Paslepa) v., Pürksi k., Värava s. - Enda Ennist < Liisu Graubak, s. 1863 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Ehituspalgid võeti vanaskuus ja vastu põhjatuult lasti maha, need arvati kõbemad olevat.

ERA II 189, 474 (86) < Noarootsi khk., Pastlepa (Paslepa) v., Pürksi k., Värava s. - Enda Ennist < Liisu Graubak, s. 1863 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Loomale ei tohi inimeste nimesi panna, nende loomadega juhtuvad õnnetused. Loomade nimed peab nende karva järele panema.

ERA II 189, 492 (18) < Noarootsi khk., Pastlepa (Paslepa) v., Hara k., Mikase t. < Noarootsi khk., Sutlepa v. - Enda Ennist < Loviisa Pruuel, s. 1898 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Tuulepesasi toodi metsast ja suitsetati tuulest tulnd haigust.

ERA II 189, 492/3 (20) < Noarootsi khk., Pastlepa (Paslepa) v., Hara k., Mikase t. < Noarootsi khk., Sutlepa v. - Enda Ennist < Loviisa Pruuel, s. 1898 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kui lapsel olid vistrikud peal, siis võeti üheksa elavat sütt ja loeti tagaspidi lapse pesuvette. Last pesti selle vee sees ja vistrikud kadusid ära.

ERA II 189, 493 (21) < Noarootsi khk., Pastlepa (Paslepa) v., Hara k., Mikase t. < Noarootsi khk., Sutlepa v. - Enda Ennist < Loviisa Pruuel, s.1898 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kui kevadel maha istud, siis kui maa alles vihmast pesemata on, siis pidi kolm korda alla sülitama, siis ei hakand maa-aluseid külgi.

ERA II 189, 493 (23) < Noarootsi khk., Pastlepa (Paslepa) v., Hara k., Mikase t. < Noarootsi khk., Sutlepa v. - Enda Ennist < Loviisa Pruuel, s.1898 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Maa-aluseid hõeruti soolaga ja viidi see sool kolme tuleaseme peale. Selle pidi tagaskätt vastu põhjatuult viskama, ilma et ise selle peale vaatad. Sealt kohast toodi puru, kus neid arvati saanud olevat ja suitsetati.

ERA II 189, 496 (47) < Noarootsi khk., Pastlepa (Paslepa) v., Hara k., Mikase t. < Noarootsi khk., Sutlepa v. - Enda Ennist < Loviisa Pruuel, s. 1898 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Ussipuu, millega uss oli maha löödud, oli ka rohuks.

ERA II 189, 498 (57) < Noarootsi khk., Pastlepa (Paslepa) v., Vööla k., Matsi t. < Ridala khk. - Enda Ennist < Jaan Meister, s. 1870 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Siin üks vanamees rääkis, ta tulnd hülgejahilt ja näind, et tulesoru tulnd. See vanamees oli oma isalt kuulnd, et kui sa kräti kohta midagi nimetad, siis ta selleks ka kohe muutub. Ta ütelnd kolm korda: "Kräti kartsas, kräti kartsas, kräti kartsas." Kolm pulka nagu kartsas kohe mehe ees.

ERA II 189, 502 (73) < Noarootsi khk., Pastlepa (Paslepa) v., Vööla k., Matsi t. < Ridala khk. - Enda Ennist < Jaan Meister, s. 1870 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kui enne jõulut puud heasti härmas, tuleb hea kalasaak.

ERA II 189, 502 (74) < Noarootsi khk., Pastlepa (Paslepa) v., Vööla k., Matsi t. < Ridala khk. - Enda Ennist < Jaan Meister, s. 1870 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Nurme kõrtsis olnd ükskord mehed koos ja olnd sellest juttu, siis üks saarlane ütelnd: "Kui enne jõulut puud härmas, tuleb sui palju müristamist." Mehed pannud seda tähele ja selle sui olndki palju äikest.

ERA II 189, 504 (82) < Noarootsi khk., Pastlepa (Paslepa) v., Vööla k., Matsi t. < Ridala khk. - Enda Ennist < Jaan Meister, s. 1870 (1938) Sisestas Pille Sääsk 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Laubasel pääval tuleb päike nii kauaks ikka pilve takka välja, et mees saab hobuse selga hüpata.

ERA II 189, 504/5 (84) < Noarootsi khk., Pastlepa (Paslepa) v., Vööla k., Matsi t. < Ridala khk. - Enda Ennist < Jaan Meister, s. 1870 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Mõnel inimesel on sant sõna, ta on sandil tunnil sündind. Siit külast üks vanamees läks Nõval ühe vanamehega heinamaa pärast riidu. Nõva mees niitis selle heinamaa maha, siitvanamees võttis loo ülesse, Nõva mees tegi heinad kuhja ja siitvanamees tõi heinad talvel ära. Nõva mees sajatand siis: "Olgu sul heinu, aga ärgu sul heinasööjat olgu!" Teise sui hundid murdsidki vanamehel kaks mulikast korraga ära. Siis nad murdud veel hobusevarsa ära. Vanamees läind siis Nõvale mehe kääst armu paluma, aga mees ütelnd: "Vaata, et nad sind ennast ära ei söö!" Vanamees olnd kange ka ja ütelnd: "Peaks ta mulle vastu tulema, küll ma annaks talle vastu silmi." Hakand kodu tulema, hunt tulndki tee peal vastu. Vanamehe püksid sõõlusid läätsi, ei põlnd lööjat kuskil. Viimaks veel hundid murnd ta koera ära, kui vanamees linna läind, siis olid kõik loomad otsas ja Nõva mehe sõna täide läind.

ERA II 189, 506 (88) < Noarootsi khk., Pastlepa (Paslepa) v., Vööla k., Matsi t. < Ridala khk. - Enda Ennist < Jaan Meister, s. 1870 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Hülged olla vaarao sõavägi ja suured hallid on need ohvitserid. Nad karjuvad ikka: "Varau, varau!"

ERA II 189, 509 (99) < Kullamaa khk., Piirsalu v., Kabeli k., Rehe t. < Vigala khk. - Enda Ennist < Mari Riimann, s. 1873 (1938) Sisestas Aire Kuusk 2001, kontrollis Kadi Sarv
Jõuluks toodi heinad tuppa, nääriks õled ja kolmekuningaks sasid. Peremees tõi tuppa ja ütles: "Tere jõulud! Tere jõulud!" Ehk kui nääriaeg, siis: "Tere näärid! Tere näärid!"

ERA II 189, 511 (110) < Kullamaa khk., Piirsalu v., Kabeli k., Rehe t. < Vigala khk. - Enda Ennist < Mari Riimann, s. 1873 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Puid ei toodud kunagi vastaukse tuppa ega aetud ahju ka. Sama ei tehtud ahjuroobiga.

ERA II 189, 513 (114) < Kullamaa khk., Piirsalu v., Kabeli k., Rehe t. < Vigala khk. - Enda Ennist < Mari Riimann, s. 1873 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Siin oli üks tark mees, kes keis kaevude kohti määramas. Metsast toodi vesipaiu vits ja sellega ta keis üle õue, kus vits kõveraks tõmmas, sinna tehti kaev.

ERA II 189, 514 (126) < Kullamaa khk., Piirsalu v., Kabeli k., Rehe t. < Vigala khk. - Enda Ennist < Mari Riimann, s. 1873 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Värske piima supi sisse pandi ikka paakspuukoort või kui seda ei olnd kääpärast, siis lepakoort. Üks viiekopikaline hõberaha oli ikka paea põhjas.

ERA II 189, 516 (135) < Kullamaa khk., Piirsalu v., Kabeli k., Rehe t. < Vigala khk. - Enda Ennist < Mari Riimann, s. 1873 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kui maha sai istutud, siis sülitati ikka kolm korda alla, siis ei hakka maast midagi paha asja külgi.

ERA II 189, 516 (138) < Kullamaa khk., Piirsalu v., Kabeli k., Rehe t. < Vigala khk. - Enda Ennist < Mari Riimann, s. 1873 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Me võtsime ka merihärja (=lepatriinu) ja lasksime kää peal ringi joosta, ise lugesime sealjuures: "Merihärg, kus loomad? Merihärg, kus loomad?" Kuspoole ta siis lendas, seal olid loomad.

ERA II 189, 518 (150) < Kullamaa khk., Piirsalu v., Kabeli k., Rehe t. < Vigala khk. - Enda Ennist < Mari Riimann, s. 1873 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Ussi väljakutsumine on kerge asi: kei pihelgasutikaga kolm korda vastupääva ümmer põesa, siis uss pidi põesast välja ronima.

ERA II 189, 518/9 (151) < Kullamaa khk., Piirsalu v., Kabeli k., Rehe t. < Vigala khk. - Enda Ennist < Mari Riimann, s. 1873 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Pihelgast ta/uss/ kangesti kardab, kui teda sellega lööd, siis sureb ära kohe.

ERA II 189, 527 (23) < Kullamaa khk., Piirsalu v., Kabeli k. < Kullamaa khk., Risti v., Rõuma k. - Enda Ennist < Liisu Kirkman, s. 1849 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Vanapagan oli ükskord hädas olnd, kus sa jõuad minna, igas kohas pead olema: Puises pulmad, Laitses olid lapsevarrud ja kahes Kallus on kääandmed (=kosjad).

ERA II 189, 529/30 (35) < Kullamaa khk., Piirsalu v., Kabeli k. < Kullamaa khk., Risti v., Rõuma k. - Enda Ennist < Liisu Kirkman, s. 1849 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Seda juttu ma olen kuulnd, et üks naisterahvas olnd hundiks ja keind salaja kodu last imetamas.

ERA II 189, 530 (36) < Kullamaa khk., Piirsalu v., Kabeli k. < Kullamaa khk., Risti v., Rõuma k. - Enda Ennist < Liisu Kirkman, s. 1849 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Pererahvas söönd ükskord heinamaal ja hunt vaadand seal juures. See olnd libahunt, valge kurgualune olnd tal. Peremees annud talle noa otsast leiba, aga hunt viind noa tükkis leivaga. Sügise mees läheb linna ja nääb kaupluse aknal oma nuga. Mees läheb sisse nuga küsima ja siis tuli välja, et kaupmees oli olnd hundiks.

ERA II 189, 530 (37) < Kullamaa khk., Piirsalu v., Kabeli k. < Kullamaa khk., Risti v., Rõuma k. - Enda Ennist < Liisu Kirkman, s. 1849 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Üks hiidlane olnd oma koormaga kord Hellamaa kõrtsu juures. Naine läind hiidlase koormast näppama ja jäänd koorma külgi käppapidi kinni. Viimaks hiidlane lasknd ta sealt lahti ja ütelnd: "Mine nüid, aga ära sa enam kellegi asja võtma mine." Naine läks sellest veel rumalamaks.

ERA II 189, 530/1 (38) < Kullamaa khk., Piirsalu v., Kabeli k. < Kullamaa khk., Risti v., Rõuma k. - Enda Ennist < Liisu Kirkman, s. 1849 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Üks uhkustand kõrtsus rahva ees, et uss teda ei ammusta. Võtnd ussi kinni ja pannud oma pähä, uss põle hammustand ka mette. Teine olnd ka tark ja ütelnd ussile: "Kas sul hammaid suus ei ole?" Uss hammustand kohe.

ERA II 189, 531/2 (40) < Kullamaa khk., Piirsalu v., Kabeli k. < Kullamaa khk., Risti v., Rõuma k. - Enda Ennist < Liisu Kirkman, s. 1849 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Katk oli olnd, mo ema rääkis seda. Inimesed olid surnd kõik ära. Enni olid ju suured pered, ega igalühel aset jõund teha, vihk õlgi toodi parandale ja ase tehti maha. Üks näind, et keegi tulnd ja torgand kepiga, inimesed hakand kohe unes soiguma ja surema. See, kes näind, visand naiste vöö üle inimeste. Kusmaale vöö ulatas, need jäänd elusse. Katk võttis maa tühjaks. Virtsu mees ja Kambja mees jäänd järele. Läind paadiga üle mere Muhumaale, seal olnd loomakari ja tüdruk olnd karjas. Ta toond selle tüdruku ära ja võtnd omale naiseks. Pärnu linna asutand omale poe. Jak olnd ta poea nimi ja praegu pidand veel Jaki-nimeline kontor Pärnu linnas olema.

ERA II 189, 535/6 (62) < Kullamaa khk., Piirsalu v., Kabeli k. < Kullamaa khk., Risti v., Rõuma k. - Enda Ennist < Liisu Kirkman, s. 1849 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Mõnel inimesel olla sant sõna ja teisel jälle sant silm, seda ma olen ise näind. Meil olid kahel emisel korraga põrssad, ühel sai lastud tuua, aga enni jooksid sead väljas vabalt ringi ja leidsid ise omale seltsi, niiet teine tõi ka. Üks naine küsis meilt põrsast osta ja ütles: "Oh te konnanahad, mis te nendega nii pallu teete!" Põrssad hakkasid korraga pasandama ja jähid lahjaks nagu konnad.

ERA II 189, 536 (63) < Kullamaa khk., Piirsalu v., Kabeli k. < Kullamaa khk., Risti v., Rõuma k. - Enda Ennist < Liisu Kirkman, s. 1849 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Lepiku sauna isa pidi rabandust saatma. Meie lehmad surid kõik rabandusse. Vanamees oli pime, aga ei sure ää. Kui keegi võtaks need rabandusesõnad, siis ta saaks surra, aga ei keegi põle tahnd. Viimaks räägitud seda asja Kullamaa õpetajale Kenkmannile, et vanamees ei saa surra. Õpetaja tulnd Lepiku sauna, ajand kõik välja ja kirjutand need sõnad ülesse ja põletand selle paberi ära. Siis vanamees sai surra.

ERA II 189, 536/7 (64) < Kullamaa khk., Piirsalu v., Kabeli k. < Kullamaa khk., Risti v., Rõuma k. - Enda Ennist < Liisu Kirkman, s. 1849 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Meil härg suri järsku ära. Ööti ikka, kui rabandus võtnd on, siis jääb sinna auk taha, kus rabandus sisse läks. Me lõikasime härja lõhki ja päraka soolika sees oli auk, sealt läks punane joon südameni sisikonnast läbi, ju sealt siis rabandus sisse läks.

ERA II 189, 537 (65) < Kullamaa khk., Piirsalu v., Kabeli k. < Kullamaa khk., Risti v., Rõuma k. - Enda Ennist < Liisu Kirkman, s. 1849 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kui nääd, et loom haige, siis võta üheksa tulist sütt ja loe tagaspidi vee sisse ja anna see vesi loomale, siis aitab kohe.

ERA II 189, 537 (66) < Kullamaa khk., Piirsalu v., Kabeli k. < Kullamaa khk., Risti v., Rõuma k. - Enda Ennist < Liisu Kirkman, s. 1849 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Rabandusekibi toodi apteegist loomadele.

ERA II 189, 537 (67) < Kullamaa khk., Piirsalu v., Kabeli k. < Kullamaa khk., Risti v., Rõuma k. - Enda Ennist < Liisu Kirkman, s. 1849 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Piste vastu söödi paksu klaasi. Seinaprao vahelt söödi rukiibasi.

ERA II 189, 537 (69) < Kullamaa khk., Piirsalu v., Kabeli k. < Kullamaa khk., Risti v., Rõuma k. - Enda Ennist < Liisu Kirkman, s. 1849 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kui veri jooksis haavast, sinna aeti ämblikuvõrku peale. Raudrohulehti hõõruti ja pandi seda sahvti peale. Peenikest suhkurt pandi peale. Kui minnakse põrssal mune võtma, siis pannakse näpuga peenikest suhkrut peale. Üks "vanamoori tuss" kasvab, selle tolmu pandi peale.

ERA II 189, 538 (71) < Kullamaa khk., Piirsalu v., Kabeli k. < Kullamaa khk., Risti v., Rõuma k. - Enda Ennist < Liisu Kirkman, s. 1849 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
See oli alles häda, kui varvad sui hauduma läksid. Siis hõõruti noori lepalehti või punesid ja pandi varvaste vahele, see tõmmas tahedaks. Õlekõrred pandi vahele, et ää kuivavad. Tõrva sai vahele pandud, see ei lase vett ligi minna.

ERA II 189, 538 (72) < Kullamaa khk., Piirsalu v., Kabeli k. < Kullamaa khk., Risti v., Rõuma k. - Enda Ennist < Liisu Kirkman, s. 1849 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Pakatand koha peale pannakse umbsepuu vaiku. Kui nisukse koha pealt pakatand on, kus saab midagi ümmere panna, siis seotakse villane lõng sinna ümmere.

ERA II 189, 538 (73) < Kullamaa khk., Piirsalu v., Kabeli k. < Kullamaa khk., Risti v., Rõuma k. - Enda Ennist < Liisu Kirkman, s. 1849 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Raudrohu- ja liivateed sai joodud, see on ikka köha vastu küll.

ERA II 189, 539 (79) < Kullamaa khk., Piirsalu v., Kabeli k. < Kullamaa khk., Risti v., Rõuma k. - Enda Ennist < Liisu Kirkman, s. 1849 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Reinvarssa keedeti oolmete vastu ja võisoolvett võeti sisse.

ERA II 189, 539 (80) < Kullamaa khk., Piirsalu v., Kabeli k. < Kullamaa khk., Risti v., Rõuma k. - Enda Ennist < Liisu Kirkman, s. 1849 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Heinputke juurtest keedeti vett, see on hea kõhulahtisuse vastu. Kohvipaksu söödi ka. Seapekk kõrvetati sööks ja söödi seda, kui kõht lahti.

ERA II 189, 539 (83) < Kullamaa khk., Piirsalu v., Kabeli k. < Kullamaa khk., Risti v., Rõuma k. - Enda Ennist < Liisu Kirkman, s. 1849 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kui lapsel suulagi oli maas, siis oli neid, kes tõstsid ülesse.

ERA II 189, 541 (89) < Kullamaa khk., Piirsalu v., Kabeli k. < Kullamaa khk., Risti v., Rõuma k. - Enda Ennist < Liisu Kirkman, s. 1849 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Mul läks ükskord või hukka, nagu pask oli. Ma andsin oma saunanaisele võid, eks ta võttis mu võiõnne ära. Ei mudu paranend, kui ma ütlesin talle, miks ta sedasi teeb.

ERA II 189, 541 (93) < Kullamaa khk., Piirsalu v., Kabeli k. < Kullamaa khk., Risti v., Rõuma k. - Enda Ennist < Liisu Kirkman, s. 1849 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Roosile tehakse kriidiga sinise paberi peale sõnad ja pannakse peale.

ERA II 189, 541 (94) < Kullamaa khk., Piirsalu v., Kabeli k. < Kullamaa khk., Risti v., Rõuma k. - Enda Ennist < Liisu Kirkman, s. 1849 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Ussisõnad olid ka. Risti jaama peal oli üks Jakobson, tema kriipseldas sõnad paberi peale pliiatsiga. See paber pandi peale ja aitas.

ERA II 189, 541 (95) < Kullamaa khk., Piirsalu v., Kabeli k. < Kullamaa khk., Risti v., Rõuma k. - Enda Ennist < Liisu Kirkman, s. 1849 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Roos tuleb ehmatamisest ja pahandamisest. Naiste musta särki või saastaseid musti villu pandi peale. Siniseid härjabaid õõruti peale.

ERA II 189, 542 (96) < Kullamaa khk., Piirsalu v., Kabeli k. < Kullamaa khk., Risti v., Rõuma k. - Enda Ennist < Liisu Kirkman, s. 1849 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Veiseröögatuse peale pandi kõvas, mille peale oli viidenurka rist tehtud, isi röögiti ka, kui risti tehti.

ERA II 189, 544 (108) < Kullamaa khk., Piirsalu v., Kabeli k. < Kullamaa khk., Risti v., Rõuma k. - Enda Ennist < Liisu Kirkman, s. 1849 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Nelipühiks toodi metsast kaski. Noored kased pandi tuppa igasse nurka.

ERA II 189, 548 (126) < Kullamaa khk., Piirsalu v., Annamõisa k., Mägari t. < Nissi khk. - Enda Ennist < Anna Mikk, s. 1858 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Madisepää ei tohi hinges puid kodu tuua, ussid aeavad siis sui õue.

ERA II 191, 18 < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Tusti k., Tuoma t. - Richard Viidalepp, kogumispäevik < Tuoma t. peremees (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Lõpupoole täiendas meie jutuajamist sama talu pärisperemees või selle vend, keda mina aga algul pidasin külameheks. Ta olevat näind oma silmaga, kui "Võiküla Mart" ussi välja kutsund ja ussinõelamisi arstind.

ERA II 191, 36 < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Simiste k., Palgi t. - Richard Viidalepp, kogumispäevik < Tõnu Sonn, 83 a. (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Segamatult sain küsitleda Tõnu Sonni, 83 a. v., kes oli üksinda koduhoidjaks, kuna muu pere pidi olema heinamaal. See oli Palgi talus, mille jutustaja ise olevat rajand siia. Näitas mulle kuivand kadakat: "Selle kadaga all ma magasi, kui siia tulli." Ta enda istutatud jalakad on suured puud. Visalt püsind kadaka ärakuivamisest aga arvab, et "see oo üks tähendus, et ma ka hakka ää minema".

ERA II 191, 38 < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Simiste k. - Richard Viidalepp, kogumispäevik (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Ning kuigi elatakse mere lähedal või otse mere kaldal, pole ma vee- v. merevaimude kohta kuulnud mitte midagi, välja arvatud harvad teated kotermanni kohta.

ERA II 191, 96 (1) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Võiküla k., Koolielu t. - Richard Viidalepp < Pärtel Egor, 90 a. (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
See peab olema, et kui ta laevast välja läheb, et siis laev saab hukka - poterman. Inimese moodi ikka.

ERA II 191, 119 (29) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Rässa k., Järve t. < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Võiküla k. - Richard Viidalepp < Ekateriina (Kadri) Tustit, 77 a. (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Lõkitseja - tuli, mis merelt paistis. Tõusis sedasi ületsi ja alatsi ja vahel kadus ää ka. Poisi isa näind merelt tulles - õige lähedalt. Esiti nagu küünlatuli, pärast nagu heinakuhi.

ERA II 191, 119 (30a) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Rässa k., Järve t. - Richard Viidalepp < Eleena Saarlaid (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Mualja kivi olnud Rässa orus, kolmesopiline kivi, hobusenaelu ja vaskkopikaid seal peal.

ERA II 191, 119/20 (30) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Rässa k., Järve t. - Richard Viidalepp < Ekateriina (Kadri) Tustit, 77 a. (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Perenaine, Eleena Saarlaid teatab: Mualja kivi olnud Rässa orus, kolmesopiline kivi, hobusenaelu ja vaskkopikaid seal peal. Vanaema, jutustaja K. Tustit ütleb vahele: "Seda üitud Äiukivi." ("Äiu" tähendust ei tea.) Kivi pealt kolmesopiline ja natuke nõgus. Lapsed viskanud sinna väikseid kive ja sülitanud ennem kivi peale (karjalapsed). Teised ka visanud. Palju väikseid kive olnud seal ümber. Viskajad ütelnud: "Mualjad, sähke, me anname teitele süia!" Kel maasthakand kärnad, pesti veega, hobuserauanaelu, mõni soolatera ja vaskkopikas sisse, sellega pesti ja viidi vesi sinna. Nüüd pole seda olemas enam. Patarei asutamisel ää lõhutud.

ERA II 191, 120 (31) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Rässa k., Järve t. < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Võiküla k. - Richard Viidalepp < Ekateriina Tustit, 77 a. (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Ühekorra ühe linna sadamas oln kaks laeva ja laevavaht kuski kõrvalt juhtund kuulma, kui kaks meest rääkin: "Kuidas su meresõit läks?" Tal läin üsna heasti. Teine üteln, et tal põle läin heasti ühtid, et pidan keskmist masti kõik selle aa sülega kinni. Siis vaht rääkin teistele ja lein, et keskmine mast oln katki. Kes need oln? Ju need laeva vaimud ollid.

ERA II 191, 121 (32) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Rässa k., Järve t. < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Võiküla k. - Richard Viidalepp < Ekateriina (Kadri) Tustit, 77 a. (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Võikülas oli küll üks mees, kes arstis ilma rohtudeta, arstis sõnadega. (Umbes 15 aastat surnud.) Või-Mardi Jaen. Puhus ja rääkis oma sõrmede peale (aas sõrmed suhu) ja siis muris ja hõerus seda haiget. Võttis ise viina, pakkus mulle kua, siis kirjutas paberi peale ja ajas paberi pudelisuust sisse - käskis võtta iga päev ussihammustuse vastu.

ERA II 191, 121 (33) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Rässa k., Järve t. < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Võiküla k. - Richard Viidalepp < Ekateriina (Kadri) Tustit, 77 a. (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Ükskord Võikülas oli uss koera hammustan. Jaen kutsun ussi metsast välja, vilistan välja ja pannud ussi koera noolima.

ERA II 191, 142 (5) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Tusti k. - Richard Viidalepp < kahelt eidelt (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kürvagi kivi, õieti suur kivi Järve metsa ja Võlla mõisa vahepeal. Suur auk oli sees. Et vanapoiss (=kurat) pidan selle oma kella otsas siia tooma, ja kukkun maha. (Kivi olevat patareide ehitamisel ära lõhutud.)

ERA II 191, 143/4 (4) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Tusti k., Tooma t. < Pöide khk., Randvere k. - Richard Viidalepp < Georg Lukas, 60 a. (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kui laev hakata hukka saama, siis pidada mingisugune vaim sealt välja põgenema - suure roti näol.

ERA II 191, 145/6 (9) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Tusti k., Tooma t. < Pöide khk., Randvere v. - Richard Viidalepp < Georg Lukas, 60 a. (1938) O. Loorits, Endis-Eesti elu-olu I (Kulka stipendium 1793/00-7L) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kalade vahetamine toiduainete vastu. Maamehed, kes tulid kalu saama, tõid kaasa õlut, saiakakud (kodused), soolaga keedetud ubad. Õlletoobi eest sai 30 räime, 5 toopi õlut maksis külemit (1/6 vakka) räimi, saiakaku eest sai külemit räimi. Toop ube sama kui toop õlut. Maamees vahetas selle eest omale kalu. Kalamehed müüsid, sõid-jõid kalad maha ja tulu ei jäänd sest midagi. Sellepärast kalapüügist ei tulnud majapidamisele (talule) rahalist tulu või tuge mitte kõige vähematki. Kalad müüdi sealsamas. Kõik läks toorelt, suitsetamise moodi ei olnud. Kui kala polnud, ostjad ootasid kaks-kolm päeva. Teinekord oli sellel eestõigus, kes ennem oli oodanud. Noodaga püüti - räimi. Muid kalu oli vähe.

ERA II 191, 146/8 (10) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Tusti k., Tooma t. < Pöide khk., Randvere v. - Richard Viidalepp < Georg Lukas, 60 a. (1938) O. Loorits, Endis-Eesti elu-olu I (Kulka stipendium 1793/00-7L) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
(Ühiskalastusest.) Randvere külas oli 16 talu. Kõik üheskoos püüdsid. Igaühel kolm noota ja üks pärajägu (üks noot 5 sülda sügav, teine 4½, ja kolmas 4 sülda sügav). Pärakangas (= pärasiil) 5 sülda pikk ja 55 silma lai. Igaühel noodaköit 12 sülda. Pärapaat. Noodakipper ja pärapoiss olid paadis, valvasid pära, kui kalad sees, et kuhugi kinni ei hakkaks - siis tõmmasid lahti. Laev oli kompanii laev. Mis rahapärast müüdi, see raha anti noodakipri kätte. Kui püük lõppes, siis jägati ää. Kui summa ostjaid polnud, siis kalad jagati hunnikutesse. Üks noodaliste seast võttis kõigi kindad oma hõlma sisse ja viskas sealt iga hunniku peale ühe kinda ja igaüks sai selle hunniku, kuhu ta kinnas sattus, ja igaüks võis oma hunniku müüa, nagu soovis. Paremaid kalu kui oli - siiad, haugid ja angerjad, lesti ka vahel - need müüdi summa peale ära ja raha läks kipri kätte. Kipper oli püügimeeste käsutaja, millal, kuhu minna jne. Kalaparvi järeldati kalakajakatest. Kipperiamet oli kordamööda - teine aasta teine kipper. Kord oli talude järgi. Enamasti vanad peremehed. Arvestati, et see oli kergem amet, sellepärast kalade jagamisel kipper ei saand rohkeni kui teised. Kui mõni mees jäi tulemata, jäi ta osast ilma, kuigi võrgud olid väljas (kui polnud nähtavat vabandavat põhjust). Toidud toodi kodust järele. Kelle noot katkes, see pidi ise parandama. See oli igamehe kohus juba oma riistade eest hoolitseda. Igaühel oli oma õuemärk või koha number peal. Võrgud olid ankru otsas, mitte ajus. Noodapüük oli meeste töö, naised sellest osa ei võtnud.

ERA II 191, 148 (11) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Tusti k., Tooma t. < Pöide khk., Randvere v. - Richard Viidalepp < Georg Lukas, 60 a. (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Rõkata es tohi kalapüügil (laulda jne), et kohutab kalad ära.

ERA II 191, 148/9 (12) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Tusti k., Tooma t. < Pöide khk., Randvere v. - Richard Viidalepp < Georg Lukas, 60 a. (1938) (Kulka stipendium 1793/00-7L) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Mõned pidasid silmas, et laupäeva õhtul pole hea merele minna - et "kui minule osa on antud, siis antakse seda igal ajal kätte."

ERA II 191, 149 (13) < Muhu khk., Tusti k. < Pöide khk. - Richard Viidalepp < Georg Lukas, 60 a. v. (1938) (Kulka stipendium 1793/00-7L) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Võrgud kooti kodus kodusest lõngast ja püüdsid väga hästi. Turski püüti õngedega. Kus võrgud sisse lasti, seda määrati maamärkide järgi, mis olid juba teada.

ERA II 191, 149 (14) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Tusti k., Tooma t. < Pöide khk., Randvere v. - Richard Viidalepp < Georg Lukas, 60 a. (1938) (Kulka stipendium 1793/00-7L) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kui kuu ja päike seltsis paistavad, siis pidi üles looma võrgu, siis pidi see kalarikas võrk olema.

ERA II 191, 149 (15) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Tusti k., Tooma t. < Pöide khk., Randvere v. - Richard Viidalepp < Georg Lukas, 60 a. (1938) (Kulka stipendium 1793/00-7L) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Võrgu rakendamine - talvel sel ajal, kui lopsakat lund sajab ja noorkuu pidi olema.

ERA II 191, 149/50 (16) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Tusti k., Tooma t. < Pöide khk., Randvere v. - Richard Viidalepp < Georg Lukas, 60 a. (1938) (Kulka stipendium 1793/00-7L) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Esmakordselt reedesel päeval ei mindud merele (kalurid).

ERA II 191, 150 (17) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Tusti k., Tooma t. < Pöide khk., Randvere v. - Richard Viidalepp < Georg Lukas, 60 a. (1938) (Kulka stipendium 1793/00-7L) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Paadi kiilu sisse pandi ka elavhõbedat - et siis saab õnnelikum paat.

ERA II 191, 150 (18) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Tusti k., Tooma t. < Pöide khk., Randvere v. - Richard Viidalepp < Georg Lukas, 60 a. (1938) (Kulka stipendium 1793/00-7L) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Hanesule tüi sisse elavhõbedat - see võrgu korgi sisse, et siis teise nõidus ei pea midagi tegema.

ERA II 191, 150 (19) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Tusti k., Tooma t. < Pöide khk., Randvere v. - Richard Viidalepp < Georg Lukas, 60 a. (1938) (Kulka stipendium 1793/00-7L) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Paat, mis ei püüdnud hästi, see müüdi maha.

ERA II 191, 150 (20) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Tusti k., Tooma t. < Pöide khk., Randvere v. - Richard Viidalepp < Georg Lukas, 60 a. (1938) (Kulka stipendium 1793/00-7L) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Muidusaajad: Võrgu ülesvedamisel ja kaladest puhastamisel kehvad inimesed tulid appi - igaühel oma tuttavad. Võeti healmeelel appi - ja neid käis üsna kaugelt. Said selle eest kalu - külimit ja kuidas anti.

ERA II 191, 168/9 (2) < Muhu khk., Muhu-Suure v., Rässa k., Järve t. - Richard Viidalepp < Leena Saarlaid, 45 a. (1938) Sisestas Aire Kuusk 2001, kontrollis Kadi Sarv
Jõulumäng - õlekõrtest, roopillidest, paberitükkidest ja -lintidest tehtud ilustis, mis riputatakse lakke. Kahe a. eest jõulu eel tehtud. Vanaema õpetand. Vanasti niisugune "mäng" tehtud jõuluõhtul, kui õled toas. Kujult niisugune/joonis samas/. Pealt olevat üks osa ära võetud. Nurkadel rippuvad ümarikud on koostatud peadega õlekõrtest, mis torgatud kartulisse. Iga õlekõrre otsas on tükike paberit. Osalt oli selleks kasutatud kompvekipabereist lõigatud ruudukesi. Lindid ja ribad olid värvilisest paberist, osalt sakiliseks ja auguliseks lõigatud.

ERA II 191, 174 (1) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Tusti k., Tuoma t. - Richard Viidalepp < Tuoma talu noorperemees, 30 a. (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Võiküla Märt arstis ussihammustust. Uss hammustas koera. Tema tuli, torkas sinna kepi maa sisse. Ja uss tuli sinna kepi otsa. Temal pidan raamat olema, mustad lehed ja punased kirjad.

ERA II 191, 174/5 (2) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Tusti k., Tuoma t. - Richard Viidalepp < Tuoma talu noorperemees, 30 a. (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Õemees on konstaabel. Elasid Kihelkonnal. Ükskord lehm surn maha. Õde läin lehma käega puutuma - käsi valu täis. Noh siis oli selge, et see põle õige asi mette. Läin Sõrvest abi otsima: "Kas tahad viina pealt selle inimese nägu näha, kes seda tegi?" "Ei taha!" "Küsi kodus, kas sest kellaajast on valu ära kadun." Just nii oln. Teise hommiku põmmdi naabrinaisel loom surnud! (Pärast löönd selle naise veriseks, siis kiusamine kadund ära. Lugu juhtund 4 aastat tagasi.)

ERA II 191, 176 (1) < Muhu khk., Muhu-Suure v., Suuremõisa as. - Richard Viidalepp < Mihkel Vapper, 70 a. (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Raagi mänd (suur mänd maantee kaldal, Soonda ja Liiva vahel). Kirikumõisa seal vanasti oln ja mõisa nimi oln Raagi ja sellest mänd nime saan. Kui 1840 ja 1841 Muhus hundijahti peetud, siis vahid oln seal männi otses.

ERA II 191, 186 (26) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Tusti k., Tooma t. < Pöide khk., Randvere k. - Richard Viidalepp < Georg Lukas, 60 a. (1938) O. Loorits, Endis-Eesti elu-olu II (Kulka stipendium 1793/00-7L) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kord tulnud kaks venelast Saaremaale, et kaotavad maksu eest hundid ära. Pannud mingisugust pulbrit hundi jälgedesse ja hundid kadund ära.

ERA II 191, 188/9 (30) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Tusti k., Tooma t. < Pöide khk., Randvere k. - Richard Viidalepp < Georg Lukas, 60 a. (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Minul oli roosivill jala peal. Vana Sander oli surnd. Kas pärandas oma pojale Juljusele/oma arstitarkuse/? Läksin teda otsima. Üks naine tuli vastu, see juhatas. Paju-Kurdla külas Juljus oli rehte peksmas oma masinaga. Parandas masinat. Ütles, et kauaks jäänd. Lubas siiski katsuda. Kui ta tuli, võttis mütsi peast ära, siis pliiatsiga tegi liigutusi haige jala kohal ja pomises midagi. Aga ma ei kuulnud neid sõnu. Valge paberi sidus peale. Mul valu läks suuremaks. Siis ta ütles, et jah, mõnel olevat nii, et esialgu valu läheb suuremaks. Ütles, et võib koju sõita. Sõitsin minema. Tee peal varsti - vill lahti löönd, valu kadund. Paranes ära.

ERA II 191, 210 (16d) < Muhu khk., Muhu-Suure v., Suuremõisa k., Jaaguda t. < Muhu khk., Muhu-Suure v., Igaküla k. - Richard Viidalepp < Mare Kesküla, 80 a. (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Õhtul oli tanule löömine. Pruudile anti üks vana tanu pähe, kui laua tagant ää tuldi, ja üks väike tüdruk lõi maha: Pea tanu peas, pea tanu peas, Ära jäta mehe külje ala! Pärast pandi õige tanu pähe - harjutanu - see oli kõige pulma aa peas. Sellele pandi valge lina ümberrinki niiet teine silm oli kinni. Pulma lõpul pandi vähike tanu harjutanu asemele.

ERA II 191, 214 (21) < Muhu khk., Muhu-Suure v., Suuremõisa k., Jaaguda t. < Muhu khk., Muhu-Suure v., Igaküla k. - Richard Viidalepp < Mare Kesküla, 80 a. (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Et sead paigal seisaksid, selle jaoks tehti kurnid, ümmargused puukurnid, mõni tegi veel sea moodi. Siis köidi neid ajamas, lapsed ja poisid köisid. Need aeti põllale ja karjasmaale, et siis sead suvel seisvad, ep kipu kojo.

ERA II 191, 224/5 (55) < Muhu khk., Muhu-Suure v., Suuremõisa k., Jaaguda t. < Muhu khk., Muhu-Suure v., Igaküla k. - Richard Viidalepp < Mare Kesküla, 80 a. (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Verikämm - verine paise, mõnel suur nagu rusikas. Kui puhkeb, ajab verist mäda välja. Ise lõhkeb ja paraneb. Küpsesibulat pandi enne peale, et see peab pehme.

ERA II 191, 225 (57) < Muhu khk., Muhu-Suure v., Suuremõisa k., Jaaguda t. < Muhu khk., Muhu-Suure v., Igaküla k. - Richard Viidalepp < Mare Kesküla, 80 a. (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Raudreiarohi. Selle õitest tehakse teed tiisikusehaigele. Köhimise ja külmetamise puhul ka hea juua.

ERA II 191, 235 (13) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Pädaste as., Aarni t. < Muhu khk., Muhu v., Kesselaiu k. - Richard Viidalepp < Andrus (Andrei) Kõvamees, 72 a. (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Veevaimudest ei tea midagi.

ERA II 191, 237 (21) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Pädaste as., Aarni t. < Muhu khk., Muhu v., Kesselaiu k. - Richard Viidalepp < Andrus (Andrei) Kõvamees, 72 a. (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Ussihammustust võitis Simiste Nielu Iivan. Ta kirjutas paberi peale ja paber pandi sinna peale. Sain minagid sealt abi. Ju tal sõnad ollid, ega ta muidu võitn. (Vist ikka tasu ka võtnud. Ammu juba surnud.)

ERA II 191, 239 (6) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Simiste k. - Richard Viidalepp < Aleksei Rand, 74 a. (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Soldatid panid kibetulika õislehti haava sisse, see paneb mädanema ja paistetama. Tohtrid es soa hakkama'ga mette (selle arstimisega).

ERA II 191, 242 (18) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Simiste k. - Richard Viidalepp < Aleksei Rand, 74 a. (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Äkine haigus (=rabandus). See on ikka kurjast, ma arva. Võta vassakult küljest kainla alt oma higi ja haista kolm korda. See haigus oo kurjast.

ERA II 191, 244 (30) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Simiste k. - Richard Viidalepp < Aleksei Rand, 74 a. (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Mualjad - need oo elukad, hakkavad järsku sisse sööma. Nee ohatse, süteveega pestakse (üheksa elavat sütt vette panna).

ERA II 191, 246 (38) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Simiste k. - Richard Viidalepp < Aleksei Rand, 74 a. (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Viluhaigus, mis võtab külmetama. - Alasti rotipojad (noored, ilma karvata) ära kõrvetada (tuhaks) ja tuhka sisse anda.

ERA II 191, 248 (1) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Simiste k., Lepiku t. - Richard Viidalepp < Juula, 62 a., perenaine (1938) Sisestas Pille Sääsk 2001, kontrollis Mare Kalda
Kui uut võrku teha, siis homikust alustada. Laupa ja neljabe - head päävad. Reede - ei ole hea. Õhtust ep looda - ep jõua tööga mette.

ERA II 191, 285/6 (19) < Muhu khk., Muhu-Suure v., Suuremõisa II k., Antsu-Jaani t. < Muhu khk., Vahtraste k. - Richard Viidalepp < Raiisa Vaga, 66 a. (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kui vanasti putkuga võid tehtud, siis lauldud: Kokku, kokku, kooreke, valmis, valmis, võike! Taevast tulgu, putku mingu, ümber putku puterdagu!

ERA II 191, 309/11 (25) < Muhu khk., Muhu-Suure v., Nurme as., Lillevälja t. < Muhu khk., Muhu-Suure v., Mäla k. - Richard Viidalepp < Andrei Metsaalt, 80 a. (1938) (Kulka stipendium 1793/00-7L) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Noodapüügist. Ükskõik kus külast, kes kipriga kaupa sai, viis pool toopi, võeti sinna vastu, sinna noodaväkke. Ühes noodaväes oli 60-80 meest ja samapalju naisi. Ühest perest võis olla mitu inimest. Igaühel pidi oma noodatükk olema. Noodad õmmeldi kokku. Nooda sügavus oli 1½ sülda. Sadasilm - see oli sügavam noot. Pärakott oli seal otsas, kus kalad sisse läksid. Räimi püiti. Kõrgesaar oli kõige suurem püiukoht. Adjas oli koa ja Koeranenal (Pedaste mõisa ligidal). "Võlla vägi" oli ka Koeranena ligidal. Muhumoa peale oli 4-5 noodaväge. Saarlasi oli koa mõni seas. Kevade läks poolteist kuud aega kalapüügiga. Iga nädali toodi kottu järgi oma jägu (toitu). Niikaua püiti kut külm aeg olli. Kui aeg soojaks läks, siis noot hakkas mädanema. Siis mindi koju. Igal külal oli oma noodamaa (= maja). Üks palgikord oli all (mõnel es olegi), ungad ja latid peale, roost tehti katus ja muda aeti ka (peale), et siis soem. Ukseauk oli, akent põle olngid. Ukseaugu ette pisteti öösseks õlevihk. Õled olid sees ja lumehang oli õlgede all. Seal magasid segamini mehed ja naised, poisid ja tüdrikud. Kasugad kaasas. Tuld tehti ilusa ilmaga väljas. Kui vihma sadas, istuti seal sees ümber tule. Keskel kees katel. Iga küla oli omas maas ja iga küla keetis ühe katlaga. Ühes keedeti ja ühes söödi. Kui tööd es ole, siis aeti juttu. Härmoonikud mängisid. Mõni kipper ei luban (pillimängu), kartis pattu, et jumal ep anna siis kalu mette. Poisid magasid tüdrikute juures küll, seda es keelda mette. Lauldi küll. Mänga põle midagid tehtud. Naistel olid näputööd koa kaasas. Mehed tegid lusikumi (lusikaid). Kel meest põln, võis tuua inimese eest ühe uadi õlut ehk 8 toopi viina. Siis sai oma osa niisama kui teised (kuid noot pidi siiski olema).

ERA II 191, 312 (26) < Muhu khk., Muhu-Suure v., Nurme as., Lillevälja t. < Muhu khk., Muhu-Suure v., Mäla k. - Richard Viidalepp < Andrei Metsaalt, 80 a. (1938) (Kulka stipendium 1793/00-7L) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Mõnel kipril oli see mood, et kui kiisakala tuli võrku, ei tohtin ütelda kiiss, "rõkkam võrkus" pidi ütlema.

ERA II 191, 312 (27) < Muhu khk., Muhu-Suure v., Nurme as., Lillevälja t. < Muhu khk., Muhu-Suure v., Mäla k. - Richard Viidalepp < Andrei Metsaalt, 80 a. (1938) (Kulka stipendium 1793/00-7L) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Vanal aal, kui Saksamaalt käidi piiritust toomas, toodi merielme eli. Seda pandi klaasiga mõrra suupanna külgi. See oli ebausk. (Pärast naised hakkasid sellega endi lapsi ää kautama, siis keelati ära.)

ERA II 191, 312/3 (28) < Muhu khk., Muhu-Suure v., Nurme as., Lillevälja t. < Muhu khk., Muhu-Suure v., Mäla k. - Richard Viidalepp < Andrei Metsaalt, 80 a. (1938) (Kulka stipendium 1793/00-7L) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Üks Rootsivere mees käin noodapaadiga 10 reisi Saksamaal viina toomas. Siis saan 1000 rubla. Sellega ostis talukoha ära. Kõrsis oli sant viin, seda es taheta mette. Räägiti, et kõrsinaised müüa viina sees oma kuse koa ära. Seda es võta paljut keegi (kõrtsiviina).

ERA II 191, 314/5 (30) < Muhu khk., Muhu-Suure v., Nurme as., Lillevälja t. < Muhu khk., Muhu-Suure v., Mäla k. - Richard Viidalepp < Andrei Metsaalt, 80 a. (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Õlletegemise juures, kui humalad tõrde pandi, hüiti: Hõissa poissi! Kes katsub, see kaela murrab; kes maitseb, see maha jäeb; kus tilk kukub, sõnna kärn asemele kohe!

ERA II 191, 317 (34) < Muhu khk., Muhu-Suure v., Nurme as., Lillevälja t. < Muhu khk., Muhu-Suure v., Mäla k. - Richard Viidalepp < Andrei Metsaalt, 80 a. (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Mool vennad ikka riakisid, et laevas peab koterman olema. Et kui seda kuulda ehk näha, siis varsti laev minna hukka.

ERA II 191, 318 (38) < Muhu khk., Muhu-Suure v., Nurme as., Lillevälja t. < Muhu khk., Muhu-Suure v., Mäla k. - Richard Viidalepp < Andrei Metsaalt, 80 a. (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Need peavad olema võlud, kel sündides on hambad suus. See ei või mette ütelda ühte sõna mõne looma kohta, siis loom sureb ära.

ERA II 191, 330 (1) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Kansi k., Nuka t. - Richard Viidalepp < Mihail Pere, 76 a. (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Seda räägiti: Võlla mõisa põllal üks vana tamm, et seal all on vanad eestlased palvetan. Võlla mõisa teest pahemat kätt.

ERA II 191, 331/2 (4) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Kansi k., Nuka t. - Richard Viidalepp < Mihail Pere, 76 a. (1938) (Kulka stipendium 1793/00-7L) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kolkas/H/Ara saares olen käin, kus enne Seerens kilu püüdis vene nootadega. Need olid suured noodad, Venemaalt toodi. Seal oli palju muhulasi ja saarlasi. Ise olid püüdajad, ise soolajad, ise tüdrukud. Ta andis süüa ka meestele. See oli nagu vabrik. Noodajättel sai 120-130 rupla (hooajalt?), karomštšik 70, 1. aerumees 65, 2. aerumees 55 rupla. Kokku oli üle saja inimese. Kevadel püüdis räimi ja lõhesid, sügisel sai kilu. Lõbustusteks ei oln aega. Põln prii aega mette. Pühabe oli pool päeva, õhtu jälle tuli merele minna. Üle palga sai iga mees veel kaks paari venesaapaid ja kaks paari nahkkindaid.

ERA II 191, 353/60 (1) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Simiste k., Palgi t. < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Nautse k. - Richard Viidalepp < Tõnu Sonn, 83 a. (1938) O. Loorits, Endis-Eesti elu-olu I (Kulka stipendium 1793/00-7L) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Noodapüügist. Kaks suurt laeva oli (sõutavad), 9-10 väikest laeva (paati), kuuskümmend püüdjat ja kuuskümmend noota. Kui räimi oli hästi, siis sai kuuskümmend tündrit räimi - igaüks sai tündri. Mõnikord sai iga mees 2-3 tündrit. See pruuk oli jälle sehoke, et muidu es sünni mette. Iga mehel pidi noot olema ja kümne mehe peale üks paat. "Täna minnakse noota aama." Noodad seoti kokku ja väeti laeva. Vaadati, kus räimepank seisis ja väeti noodad ümber ja hakati tarima. Kaks-kolm tükki olid räimetundajad, räimekiprid, kes mere peal ollid. Need käisid vuatamas, läksid homigu vara merele. Siis kihutati müts roika otsa. Ja siis teised tulid ja hakkasid noota ümber heitma. Teine poolnoota visati sisse teisest laevast. Kummagis laevas olli umbes kolmkümmend inimest. Igaühel oli oma noot (jutustaja nimetas noodaks nii suurt püüginoota kui ka üksikuid võrgulinasid, millest noot moodustatud) - kolm sülda pitk ja 2½ sülda sügav. Tagumine ots, mis tuli kahe noodareie vahele, oli pära - oli hulga peale. See olli nõnnaviisi, kis nee räimekiprid ollid, nee muretsesid pära. Kiprid olid niisama muhulased. Mälast, Raegmast, Simmistest, Nautsest - kel noot oli, võis osaliseks tulla. Kaks noodareit tõmmati koomale, inimesed vädasid, laevad läksid teineteise ligi. Pulludega (see oli üks puu) löödi pära ette, kui see lähemale tuli, et kalad es lähe laeva alt läbi. Pära veeti laeva juure ja hakati pära suud ületsi tarima, niikaua kui räimed jäid viimaks taha pära otsa sisse. Uamiga tõsteti kalad paati ja veeti mäele (kaldale). Mäel jagati niisamma ära. Kes osaline oli, tuli kottu hobusega ja viis oma osa ära. Osad mõõdeti pangiga. Pandi iga osa peale 2-3 pangi. Osad viira peale (= ridamisi) maha, moa peale. Ühes kohtas oli suur hunnikas, sealt võeti ja tehti jäod. Mis jäi üle, et igaühele enam pangi es saa, nee müüdi ära raha eest. Siis see raha pandi kokku. Ja kui noodad said ära kistud (püük lõppes), siis jägati see raha ära (mõnikord saadi 20-30 kopikat). Raha seisis kiprite käe. Sellega nurelesid vahel küll, et ei tea, palju kiprite käes olli. Pädaste kõrtsi mindi raha jägama. Siis nad jõid ja pärast riidlesid tagajärele, et karvasuits oli taga. Osad olid: a) nooda pealt; iga noodaosa pealt pidi mees või naine ka olema. Naised enamasti tassisid noodad laeva ja olid aerude peal ka. Igas poatis 4 meest, 3 poissi ja 1 kipper. Pidasid nooda selisest kinni, et põhja ei läin. b) Kelle poat, selle pealt ka osa; c) laeva pealt oli 2-3 osa; d) pära pealt; e) "püta peal" oli see, kel oli noot, aga es ole vaimu mitte randas ja tõi selle eest vuadi õlut noodaväele (vuat = 150 toopi, ei tea kindlasti). See käis selle püi aja kohta. Vastulised - kes tulid vastu, kui kala randa toodi, vaesemad inimesed, vabanikud, et anna mulle ka mõned räimed; küsis neilt, kel oli osa. Mitme pealt korjas hulga. Kel ikka oli jõud, viis viina koa; kel polnud, küsitles muidu. Üsna vaesed käisid muidu küsitlemas, ja anti ikke kah. Kui kuulda oli, et kalu oli soadud, siis oli vastulisi koa neil küll. Mõni viis noodameestele saiu (odrajahust), viina (kes viina võttis, pidi räimi andma). Õlut oli noodameestel ennegi. Kel oli püta peal, see tegi. Mis sest vuadist juua sai! 60 inimest oli, igaüks sai 2 toopi. 5-6 nädalt oldi ühtejooni randas. Atjas ja Koeraninal ja Kõrgessaares. Mitu noodaväge oli: Atjas üks, Koeraninal kaks ja Kõrgessaares kaks - kokku viis noodaväge. Õlgedest majad (ma'ad) tehti, kaks katust kokku, seal all oldi, üks 10 inimest igas majas. Olid üksteise kaelas, said sooja koa. Naised ja mehed olid segamini. Söögikeetmine. Kipritel oli oma kokk, elasid omaette majas (samuti õlgedest), head-paremad keedeti ja söödi. Teistel ka jäi mõni moale, kes süüa tegi. Keeduriistad olid kaasas. Igale vaimule pandi toidutavaar kodunt juure: külimit tuhlid, terve leib, liha koa, kui olli. Piima toodi ka kottu järele. Kasukad ja head tekid pidid kaasas olema. Kahed riided olid seltsis - kui ühed merel üll, teised moal kuivasid. Kevade käidi, kui meri lahti läks. Õlut tehti katlas soojaks. Kel oli, panid võid sisse. Lihasuppi keedeti, tuhlid jne. Süüa sai paramini kui kodus. Võid ka pandi kaasa. Kui räimi väeti noodaga, siis kas öösi ka oldi tööl, aga kui kalavedu ei oln, ole räimi näha mette, siis magas noodamees mitu pääva vagusi. Õhtuti võis nalja küll teha. Mõnel pill koa kaasas. Kõrgessaares ehk Koeraninal - see oli mõisniku meri - sai mõisnik 1/10 püügist. Kui 60 osa tehti, sai mõis 6 osa omale. Kelle mõisa meri oli, see võttis kümnist. Külal es ole merd kedagi. Siitküla - Simmiste - mehed käisid Atjas püüdmas. Võrkudega püüdis igaüks ise - mis püüs püüdis, see oli igaühe oma.

ERA II 191, 369/70 (8) < Muhu khk., Muhu-Suure v., Suuremõisa II k., Ansu-Jaani t. < Muhu khk., Vahtraste k. - Richard Viidalepp < Raiisa Vaga, 66 a. (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kui põld lõegatud sai, siis tõsteti põld üles. See viimane natuke, mis kõige viimaks lõegati, see tõsteti ülesse (ükskõik, mis vili - rukis, oder või kaer, millest aga lõpp oli). Kes viimase lõikas, see tõstis, olgu kes tahes: Sest saagu moole ja soole, vigastele ja vaestele, sakstele ja santidele! Nüüd ei ole enam seda.

ERA II 191, 370 (9) < Muhu khk., Muhu-Suure v., Suuremõisa II k., Ansu-Jaani t. < Muhu khk., Vahtraste k. - Richard Viidalepp < Raiisa Vaga, 66 a. (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kui hakati õsuma (rukist või muudki vilja), ikka peremees luges ennem, kui lõikama mindi. (Palveraamatust loeti.)

ERA II 191, 378 (1) < Muhu khk., Muhu-Suure v., Mäla k., Ansu t. < Muhu khk., Viina k. - Richard Viidalepp < Ruudu Noor, 72 a. (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
See Hiiemägi, see oo meite heinamaa sees, seal taga. Üsna pisike, aga järsk, kena mägi; paistab nagu oleks ükskord tehtud. Lepapõõsad kasuvad seal ümber. Sealt otsiti ühekorra vanu asju. Ei ma´p tea, kes nee ollid, ma olli pisike. Kaks väljamaameest olli ja siit muhulasi koa. Sui enne heinaaega käidi otsimas, maikuus. Mõned pissed vaskrõngad leiti ja nuppa ja pisseid asju. Surnuluid põle leitud.

ERA II 191, 380/2 (4) < Muhu khk., Muhu-Suure v., Mäla k., Ansu t. < Muhu khk., Viina k. - Richard Viidalepp < Ruudu Noor, 72 a. (1938) O. Loorits, Endis-Eesti elu-olu I (Kulka stipendium 1793/00-7L) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Iga külal oli oma õlest unikas - noodamaja. Kaks korda puid maha, sõnna külge ollid sarikud nakutet ja õlekatus peal. Otsas olid pissed augud, kust suits välja köis. Keskel oli katel. Pael oli ülal, kook paela otsas, koogu otsas katel. Kena ilmaga keedeti tuleaal. Tuleaed: kivid rinki. Õlgedel magati. Noori inimesi oli palju koos, nagu pulm oli. Tüdrikud veeti poiste juure. Kes seal suurt magada sai - öö läbi kuterdati. Tansiti koa. Pillimees oli ikka koa. Kui kena ilmaga mere piale minti, siis laulti nii rõõmsast. Paljukest neid mehi olli, tüdrikud olid enamasti kõik, nemad nägid selle suure vaeva. Kipritel olli suur maa (=maja). Kiprid tegid nooda pära. Nee olid kurjad, riidlesid tüdrikutega. Võisid peksa ka anda mõnele, kui tarvis. Pindad - nendega hoiti alumist äärt, pullud olid ülemise ääre küljes. Üks olli jälle seoke kohtumaa (-maja), üks unikas. See oli naljategu. Seal anti peksa. Kui tüdrik aas ööse poisi juurest ää, es taha mette. Siis pääva oli kohtumaja: pandi ää leppima. Üks valitseti kohtumeheks, kes kõige naljakam olli (mõni kipper). Muidu näpistati ja hõeruti kõhtu ja venitati siareluid - nagu üks naljamäng tehti. Üks Vanamõisa koolmeister oo tein selle laulu, ta oo surn nüüd: Raudkivi siarel kohtumaas läks minul aega palju, kus Metsa Seiu pilli aas nii ilusast ja valju.

ERA II 191, 382/3 (6) < Muhu khk., Muhu-Suure v., Mäla k., Ansu t. < Muhu khk., Viina k. - Richard Viidalepp < Ruudu Noor, 72 a. (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Rahavarete mägi - Pärdi põllu ja karjamaa sees. Nüüd jo moaks küntud, oli ühe pereme rundi sees. Liivasegane mullamaa. Teist uastat kartulid peal. Kivimägi oli. Üks oli lai kivi. Kui me karjatüdrikud ollime, köisime seal kivi otsas söömas. Ei mitte midaid põle sealt leitud.

ERA II 191, 388 (19) < Muhu khk., Muhu-Suure v., Mäla k., Ansu t. < Muhu khk., Viina k. - Richard Viidalepp < Ruudu Noor, 72 a. (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
"Edene, edene, eeke, Põgene, põgene põlluke - Kus siis mu helmed helkivad Ja mu pauad paukuvad." Siis laulti, kui õsuma hakati sirbiga.

ERA II 191, 388/9 (20) < Muhu khk., Muhu-Suure v., Mäla k., Ansu t. < Muhu khk., Viina k. - Richard Viidalepp < Ruudu Noor, 72 a. (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
"Sirise, sirise, sirbike, Kõrise, kõrise, kõver raud! Kelle sirp siis ette jõuab, Selle peimes koju nõuab. Kelle hial siis vastu kostab, Sellel peimes mütsi ostab." Kui põllalt koju mindi, siis laulti. Kui tüdrikud lõikuselt kojo läksid.

ERA II 191, 395/6 (31) < Muhu khk., Muhu-Suure v., Mäla k., Ansu t. < Muhu khk., Viina k. - Richard Viidalepp < Ruudu Noor, 72 a. (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Võitegemise laul: Kokku, kokku, kooreke, Valmis, valmis, võike! Kokku koera õnne peale, Minu vaese vaeva peale. Pett piigule (pisike põrsas) või pojale, Suurem jagu sulastele.

ERA II 191, 396 (32) < Muhu khk., Muhu-Suure v., Mäla k., Ansu t. < Muhu khk., Viina k. - Richard Viidalepp < Ruudu Noor, 72 a. (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Lehmalüpsi laul. Sõeru, sõeru, sõrgajalga, Anna piima, Harju halli. Lüpsa, Liane lauki lehma, Lüpsik täisa lüpsajale, Toover toas istujale Kannu kaksi karjastele.

ERA II 191, 401 (1) < Muhu khk., Muhu-Suure v., Mäla k., Matsi t. - Richard Viidalepp < Mihkel Sugul, 67 a. (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Tuulepesa tuua kolme valla piiri pealt. Piirutule peal vähe põlema, seda suitsu silma lasti, kui silmad haiged.

ERA II 191, 401/2 (2) < Muhu khk., Muhu-Suure v., Mäla k., Matsi t. - Richard Viidalepp < Mihkel Sugul, 67 a. (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Võikülast Mardi Jaen, see oskas arstida. Jooksva, paiseid, kui jalad haiged, kui uss hammustan. Ütles, et peab ise uskuma ka. Kui hambavalu - katsus sõrmedega, pusis ja oligi tehtud - valu kadus. Ega tal es ole midagi nõidust mette. Aga ta ikka käis kambris midagi lugemas, siis ütles. Ta oln tüdruku laps. Ema oln mõisas teenimas, lein paruni järelt raamatu; ja poiss oskas kirjutada, kirjutan sealt välja. Oskas arstida. - Minu emaga ühes kasvand, ema teadis teda. Et seitsmes Moosese raamat olle oln, seda rääksid. Vanal on kaks poega, aga need ei tee midagi. Kõrve Iivan naeris, et see Mardi Jaen maksis renti natukehaaval, korraga ei maksnud, et vaene mees. Aga kui ära suri, leitud aida põranda alt 1000 rubla kulda.

ERA II 191, 402/3 (3) < Muhu khk., Muhu-Suure v., Mäla k., Matsi t. - Richard Viidalepp < Mihkel Sugul, 67 a. (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Mualjad. Vastlabe õhta välja liugu laskma. Kukkusin lumele maoli maha Kapi-Siivul, sellest mualjad. Kõht sügelema. Paar pääva edasi - kõik rinnad ja kõht täis. Piiri Kadri - Raegma küla järgi, nüüd vist surn - ütles: "Nee on vihased. Nee oo raudkivi-mualjad, nendega ep sua ühekorraga akkama mette." Esim./est/ k./orda/ teisip./äeval/, teist k./orda/ neljap./äeval/. Tal oli pisike nahkkott, selle võttis... Andsin viis kopkat. Jajah, see oo õige, muidu ep kao mette, kui raha peab andma.

ERA II 191, 431 (19) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Liiva k., Värava t. - Marta Viidalepp < Julia Kesküla, 43 a. (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Miks haavalehed värisevad. - Eesuse rist oln selle puust tehtud. - Teised rääkvad jälle, et Juudas olla senna otsa ennast üles poond.

ERA II 191, 431/2 (20) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Liiva k., Värava t. - Marta Viidalepp < Julia Kesküla, 43 a. (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Miks kadakas puuks ei kasva? Kadakas ei kasva puuks mette, et Eesus olla kadagamarja pealt taeva läind ja seal on (k.-marjal) Eesuse jalajälg. Seal on küll üks seoke jälje moodi asi peal.

ERA II 191, 436 (28) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Liiva k., Värava t. - Marta Viidalepp < Julia Kesküla, 43 a. (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Mälas rääkisid ikka, et rahatuld oli nähtud põlevat mäe taga, aga suuremat juttu sest põle ka oln.

ERA II 191, 437 (31) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Liiva k., Värava t. - Marta Viidalepp < Julia Kesküla, 43 a. (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Lehtmetsa külas, põllu taga kuski peab olema üks kivi. Üks mu tädi Mälas käis kord sinna viimas (vett), see rääkis, et küll sial oln värki - naelu ja pudelikilde. Et see pidada valu ära võtma. Pesed viega haiget kohta ja viid vie senna kivi peale, siis see koht peab terveks suama. Hobusenaeltega jälle arstitud, kas muljutud haiget kohta või hõerutud suolaga ja see jälle viidud sinna.

ERA II 191, 437 (32) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Liiva k., Värava t. - Marta Viidalepp < Julia Kesküla, 43 a. (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kui laps katki kratsib, siis muljutse soolaga ja pestakse selle soolaveega üle ja viiakse siis kolme tuleaseme peale. - Need mualjad või nii.

ERA II 191, 461 (43h) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Liiva k., Värava t. - Marta Viidalepp < Julia Kesküla, 43 a. (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Seal kirstu juures toodi viel üks väike tüdruk, see hakkas noorikut tanule lööma. Tanu pandi pähe ja see tüdruk pidi lööma talle tanule, teise käega teise korra, iga sõna peal lõi: Pea tanu peas! Pea tanu peas! Ää jäta mehe külje alla mette! Siis pruut viskas tanu peast ää ja viskas kirstu või kirstu taha. Üks vana tanu oli. - See väike tanulööja sai värvilised paelad, tutid olid otsas.

ERA II 191, 469 (55) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Liiva k., Värava t. - Marta Viidalepp < Julia Kesküla, 43 a. (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Sel sügisel, kui on palju pihlakamarju, siis on tormine sügis. Ja see on tõsi ka.

ERA II 191, 475 (68) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Liiva k., Värava t. - Marta Viidalepp < Julia Kesküla, 43 a. (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Potermani ei tea.

ERA II 191, 475 (70) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Liiva k., Värava t. - Marta Viidalepp < Julia Kesküla, 43 a. (1938) Sisestas Aili Vähi 2001, kontrollis Mare Kalda
Kui taevas lootleb (= virmalised vehklevad), enustab külma.

ERA II 191, 477 (76) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Liiva k., Värava t. - Marta Viidalepp < Julia Kesküla, 43 a. (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Näkid - meres. Lapsi hirmutati, et tohi merese minna mette. - Pildi peal ka ole näin.

ERA II 191, 478 (78) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Liiva k., Värava t. - Marta Viidalepp < Julia Kesküla, 43 a. (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Lastehirmutis - kaos oli koll.

ERA II 191, 482 (103) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Liiva k., Värava t. - Marta Viidalepp < Julia Kesküla, 43 a. (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Sinise paberile tehti liiatiga riipsud peale, kõik es sua seda teha - roosi võitjad ollid.

ERA II 191, 483/4 (106) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Liiva k., Värava t. - Marta Viidalepp < Julia Kesküla, 43 a. (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Madarajuurdest tehasse rohtu kua, viina sisse, lastasse liguda. - Venitamise vastu.

ERA II 191, 484/5 (110) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Liiva k., Värava t. - Marta Viidalepp < Julia Kesküla, 43 a. (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Äkine haigus - lehmal. Lõigatse saba lõhki ja kõrval tükk välja. Soola puhutse ninase. Järsku jääb haigeks - külmast või.

ERA II 191, 486 (114) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Liiva k., Värava t. - Marta Viidalepp < Julia Kesküla, 43 a. (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kui piim või koor venis, kiedeti kadagavett ja hautati piimapüttisi sellega. Suitsetati, kui arvati, et nõiutud.

ERA II 191, 491/2 (137) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Liiva k., Värava t. - Marta Viidalepp < Julia Kesküla, 43 a. (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Vares raagib, ennustab kurja. Kui kuskil kuuled, et vares raagib, siis küsid: Mis sa laulad, linnuke? Kui kurja, kuku metsa, Kui hiad, siis laula viel! Kui ta viel raagib, siis enustas hiad, aga kui ta enam ei raagi ja metsa lennab, siis ta oo kurja kuulutan.

ERA II 191, 495/6 (150) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Liiva k., Värava t. - Marta Viidalepp < Julia Kesküla, 43 a. (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Lieskana lastasse joosta käe peal. Kuspoole jooseb, sealpool oo veissed: "Lieskana, lieskana, kus me lehmad oo?" Saab sõrmeotsa, läheb lendu.

ERA II 191, 496 (152) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Liiva k., Värava t. - Marta Viidalepp < Julia Kesküla, 43 a. (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kui puu mahlal oli, koorisime, panime sipelgapessa, sipelgad kusid peale, siis noolisime palgid sellega, et siis ep pea päevitama.

ERA II 191, 505 (177) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Liiva k., Värava t. - Marta Viidalepp < Julia Kesküla, 43 a. (1938) Sisestas Anna-Liisa Õispuu 2002, kontrollis Mare Kalda
Kui tuld laenati - toodi vakaga süsi, katlaga või pajaga.

ERA II 191, 506 (178) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Liiva k., Värava t. - Marta Viidalepp < Julia Kesküla, 43 a. (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Leivaküpsetusel tehti märgid peale leivale, et kui oli noodarandas palju inimesi koos ja palju leibasi, siis igaühel oma märk peal. Märgid ollid nagut keegi tahtis teha. - Õuemärgid olid ise: riipsud, ankrud, ühel olli haakrist. Enne olid maandi ruusitamise aeg jaod, kussaadik keegid pidi ruusitama. (Need märgiti õuemärkidega.) Nüüd on rohkem kohanumbrid ja nimed. Siis lassi otsa peal, tööriista varrel, rihal, hargivarrel, nootadel olid õuemärgid.

ERA II 191, 511 (188) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Liiva k., Värava t. - Marta Viidalepp < Julia Kesküla, 43 a. (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kui aevastab: "Tervis tuleb!" öetse. Või jälle: "Tõsi! Aevastus tõestas taga!" Mõtet ja ütlemist ka.

ERA II 191, 511 (189) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Liiva k., Värava t. - Marta Viidalepp < Julia Kesküla, 43 a. (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kui luksub kiegid - kiegid pidada taga riakima. Kästi ütelda üks number ja loeti, mis täht sinna numbri kohta tuleb, see pidi olema selle nime esimene täht.

ERA II 191, 521 (216) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Liiva k., Värava t. - Marta Viidalepp < Julia Kesküla, 43 a. (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Hambavalu võideti sõnadega või hõeruti käega - käe sees pidi olema võimu, mis ära võitis.

ERA II 191, 521/2 (218) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Liiva k., Värava t. - Marta Viidalepp < Julia Kesküla, 43 a. (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Maast saadud - maaljad. Hõeruti soolaga, vissati ahju. Pidi nii ruttu ahu eest ää tulema, et sa'p kuule mette, kui sool hakkab praksuma.

ERA II 191, 522 (219) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Liiva k., Värava t. - Marta Viidalepp < Julia Kesküla, 43 a. (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Pidi olema nisuksi inimesi, kes oma sõnadega või tegudega pidid midagi tegema - (haigust saatma teistele inimestele). "Jumalast saadetud" on kõik haigused praegugi veel.

ERA II 191, 523 (223) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Liiva k., Värava t. - Marta Viidalepp < Julia Kesküla, 43 a. (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Õlleviha sisse läinud - pärmi peale.

ERA II 191, 523 (224) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Liiva k., Värava t. - Marta Viidalepp < Julia Kesküla, 43 a. (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Küüne- ja sukaviha vastu midagi erilist ei olnud. Rasva - sea loomirasva pandi peale.

ERA II 191, 523 (225) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Liiva k., Värava t. - Marta Viidalepp < Julia Kesküla, 43 a. (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Põlend haavale pandi toorest kardulikaabet peale. Võttis palaviku ära. Ja siis munavalget, - ja veel rukkijahu ka, väga hia peab olema.

ERA II 191, 523 (227) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Liiva k., Värava t. - Marta Viidalepp < Julia Kesküla, 43 a. (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Hambavalu - tomingakoori lõuga, külma vett lõuga. Soe vesi aitas ka vahel.

ERA II 191, 526 (238) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Liiva k., Värava t. - Marta Viidalepp < Julia Kesküla, 43 a. (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kopsuhaigele keedeti rohutied, põdrasammaldest. Mõni oma kust kua juon. Männikasvudest tied tehti.

ERA II 191, 526 (241) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Liiva k., Värava t. - Marta Viidalepp < Julia Kesküla, 43 a. (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kõht lahti - tammekoorevett anti juua.

ERA II 191, 526 (242) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Liiva k., Värava t. - Marta Viidalepp < Julia Kesküla, 43 a. (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kõht kinni - paakspuukoore vett.

ERA II 191, 526/27 (245) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Liiva k., Värava t. - Marta Viidalepp < Julia Kesküla, 43 a. (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Viluhaigus - sel põlla midaid aitajad. Kuni ise ära jääb. Kestab oma 5-6 nädalid ära ja... Iga päev tuli oma teatud aja järele.

ERA II 191, 527 (250) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Liiva k., Värava t. - Marta Viidalepp < Julia Kesküla, 43 a. (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Äkine aigus. - Tehti verd lahti, loomal ja... Toodi apteegist "must pähi", anti seda sisse, kiedet piima sies. Hobusele kallati viina kõrva. Lehmale soola ninase.

ERA II 191, 528 (255) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Liiva k., Värava t. - Marta Viidalepp < Julia Kesküla, 43 a. (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Luuvalu. - Patti tehti (= kümmeldi). Saarelehist, sipelgatest, sõnajalgadest, heinapepredest.

ERA II 191, 529 (259b) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Liiva k., Värava t. - Marta Viidalepp < Julia Kesküla, 43 a. (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
/Soolatüügas/Hõeruti hernestega, herned pärast kaevu, kolm neljabe õhtud järjest.

ERA II 191, 531 (262) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Liiva k., Värava t. - Marta Viidalepp < Julia Kesküla, 43 a. (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Valgevoolus - valge emanõgese tied, seda juua.

ERA II 191, 533 (268) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Liiva k., Värava t. - Marta Viidalepp < Julia Kesküla, 43 a. (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Sügelised. Üks vanaeit kietis salvi, kellega miariti. Pesti kala soolviega. Tõrvan ka mõni ennast.

ERA II 191, 579 (3) < Muhu khk., Muhu-Suure v., Mäla k., Jaani t. - Marta Viidalepp < Iisa Noot, 34 a. (1938) Sisestas Kristin Haugas 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Vikerkaar õhtust juua kuiva, homingust juua märga.

ERA II 191, 583 (24) < Muhu khk., Muhu-Suure v., Mäla k., Jaani t. - Marta Viidalepp < Iisa Noot, 34 a. (1938) Sisestas Kadri Selge 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kõue ajal es tohi josta, es tohi akna peal olla. Uksed kinni ja aknad. Es tohi tuld teha. Öeldi: "Taevataat tapleb lastega." Piksetuld ei saa kustutada. (Piimaga kustutamist ei ole kuulnud.)

ERA II 191, 584 (30) < Muhu khk., Muhu-Suure v., Mäla k., Jaani t. - Marta Viidalepp < Iisa Noot, 34 a. (1938) Sisestas Eda Pomozi 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Vihmalae ja tuuleagad taevas.

ERA II 196, 16 (521) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Friedrich Eichenbaum (= Priidu Tammepuu) < Peeter Käär (1937) Kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
Vanemal ajal, kui ema oma last vihelnud, siis on vihtlemise ajal niisugused korralikud sõnad, mis last rahustanuvad. Iga kord, kui vihaga löödud, siis öeldud: Aiteh, aiteh, sopu, sopu, Aiteh, aiteh, sopu, sopu, aiteh, aiteh, sopu, sopu, Aiteh, aiteh, sopu, sopu! Aiteh, aiteh, saunale, aiteh saunaleinile, aiteh, aiteh vihale, aitäh viha tegijalle, aitäh veekandjalle, aitäh saunakütjale, aitäh puupunnerdajale. (Ei mäleta, kellelt ja millal.) /vrd. ERA II 149, 165 (49)/

ERA II 196, 27 (594) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Friedrich Eichenbaum (= Priidu Tammepuu) < Peeter Käär (1937) Kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
Kui võid tehtud. Seda tegemist hoitud võera eest varjul. Aga kui siiski mõni võeras juhtunud seda nägema, siis öelnud see: "Savikoormad tulevad!" Mis tähendas see sõna, seda mina ei tea.

ERA II 196, 39/40 (610) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Friedrich Eichenbaum (= Priidu Tammepuu) < Peeter Käär (1937) Kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
Seda usuti tõesti kindlaste, et nahahaigused nagu kublad, vistrikud hakkavad maasoleku ajal maast (maast-hakanud) ehk mõned ütlesid: maast võtnud. Niisuguse koha peal maa sees olnud üks iseäralik elusloom. Kui tema üksipidi olnud - ei tea kumbapidi, siis ei ole midagi haigust hakanud. Kui ta teisipidi pöörand, siis hakanud nahahaigus: kublad ehk vistrikud. Keski maganud vai olnud rehetoas, keegi mees külili. Temale hakanud ka niisugused kublad ihu peale. Tema tõusnud üles, kaevnud labidaga tuapõranda sisse augu ja võtnud sealt iseäralise elava olevuse välja, kes seda haigust temale sünnitanud. (See on üks vana mälestus).

ERA II 196, 41 (612) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Friedrich Eichenbaum (= Priidu Tammepuu) < Peeter Käär (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
Arstirohtudest on tarvitatud: Haavadest verejooksu kinnipanemise jaoks tarvitati kasetohu küljest - vastu krobi tohtu, seestpoolt küljes(t) lööb lahti ohukene tohi. Seda haavale peale panna; see võtab vere kinni. Sedaviisi olen mina oma verejooksu haavast kinni pannud. Raiusin oma pahema jala ära. Panin seda peale ja verejooks oli kinni.

ERA II 196, 41 (613) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Priidu Tammepuu (= Friedrich Eichenbaum) < Peeter Käär (1937) Sisestas USN, kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
Söötide peal ehk mujalgi kasvavad murumunad. Kui tema juba kaunis vanaks on jäänd või läinud, sügise poole, siis on temal pealpool kuiv pruunikas tolm muna sees. Allpool küljes on niisugust pehmet asja, mis aava peale pannes verejooksu kinni paneb.

ERA II 196, 44 (620) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Priidu Tammepuu (= Friedrich Eichenbaum) < Peeter Käär (1937) Sisestas USN, kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
Põlenud haava arstimine. Põlenud haava arstitakse aaloe veega: aaloe leht lõigatakse katki ja sealt higistab "vett" välja. Sellega niisutatakse põlenud haava.

ERA II 196, 44/5 (621) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Priidu Tammepuu (= Friedrich Eichenbaum) < Peeter Käär (1937) Sisestas USN, kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
Haudumist arstitakse mitmet viisi. Pannakse kartulitärklist haudunud koha peale. Linane riie tuleb varvaste vahele panna, et varbad lahus oleksid. Võib ka männi tõrvaga määrida. /…/VÕTTA KÖIDE JA SISESTADA EDASI! ÜLE POOLE ON PUUDU!

ERA II 196, 46 (625) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Priidu Tammepuu (= Friedrich Eichenbaum) < Peeter Käär (1937) Sisestas USN, kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
Hambavalu rohud. Hambavalu rohtusid on palju. Ühele aitab üks, teisele - teine. Heinputke juurt tuleb tükikene lõigata ja hammaste vahele panna - ülemise ja alumise. Toominga koort kas kaabitult ehk lõigatult panna hammaste vahele, hambad kokku pigistada ja ta ongi hamba vahel. Mädarõika juurt samuti.

ERA II 196, 48 (629) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Priidu Tammepuu (= Friedrich Eichenbaum) < Peeter Käär (1937) Sisestas USN, kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
Kõhukinnioleku vastu tarvitati toominga koore vett. Ja sõideti obune vahtu, seda vahtu pandud vee ulka ja joodud.

ERA II 196, 54 (642) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Friedrich Eichenbaum (= Priidu Tammepuu) < Peeter Käär (1937) Kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
Nikastuse vastu. Nikastuse vastu tarvitadi villast lõnga, millele ühekorraga üheksa sõlme sisse tõmmati.

ERA II 196, 55 (645) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Priidu Tammepuu (= Friedrich Eichenbaum) < Peeter Käär (1937) Sisestas USN, kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
Ohatuse vastu keedeti kassirattaid (taim) ja selle veega pesti ohatatud kohta. Pesti ka maavitsa veega.

ERA II 196, 55 (647) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Friedrich Eichenbaum (= Priidu Tammepuu) < Peeter Käär (1937) Kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
Vistrikuid ja vinnisid pesti kassiratta ja maavitsaveega.

ERA II 196, 56/7 (652) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Priidu Tammepuu (= Friedrich Eichenbaum) < Peeter Käär (1937) Sisestas USN, kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
Sügeliste ehk kärnade vastu. Sügeliste ehk kärnade vastu tehti tuleheina juurtest ja kusest salv, mis hästi hapuks lasti minna. Kanasitast ja kusest tehti niisamuti salvi ja määriti saunas kaunis hea leini käes nende mõlemitega.

ERA II 196, 57 (653) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Friedrich Eichenbaum (= Priidu Tammepuu) < Peeter Käär (1937) Kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
Ussi hammustamise vastu. Ussi hammustamise vastu tarvitati ussisõnu; kes seda mõistis, see kutsus ussi välja, et tema selle koha ära lakuks, kost ta oli nõelanud; siis ei olnud miski viga. Praegu tarvitavad mõned petrooli.

ERA II 196, 58 (657) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Friedrich Eichenbaum (= Priidu Tammepuu) < Peeter Käär (1937) Kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
Roosihaiguse vastu. Sõnadega arstiti vanasti roosihaigust sõnadega: Jeesus kõndis Ketsemannis, kolm roosioksa käes. Üks põles, teine suitses, kolmas kustus koguni ära. Keegi kirjutas roosihaiguse arstimiseks jumala nimel või jumala palvega kirja. Kirja sisu ei tea.

ERA II 196, 75 (674) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Priidu Tammepuu (= Friedrich Eichenbaum) < Peeter Käär (1937) Kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
/Vanatüdruk sureb kaevukünasse./Vanal ajal oodanud keski piiga, et tema mehele saab. Aga läinud juba kaunis vanaks ja ei ole meest tulnud. Läinud targa juurde targa käest nõu küsima. Tark ütelnud: "Kui teised rahvas kõik magama heidavad, kellega sina ühes elad, siis mine välja, tõmma kaevukünasse vett ja heida selili vette!" Piiga teinud targa õpetuse järele: heitnud künasse selili vette. Hakanud külm, ütelnud: "Täna - õd-õd-õd-õd, homme - kiga-kaga, ülehomme - noore poisi kaisus!" Külm vesi tõmmanud vanapiiga kangeks ja hommiku olnud kaevukünas seliti, hambad irevile, surnud. Sai mehele!

ERA II 196, 80 (682) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Priidu Tammepuu (= Friedrich Eichenbaum) < Peeter Käär (1937) Kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
/Vanal lähevad päevad surma, noorel pulma poole./Vana, kui heidab magama, ütleb: "Jumal tänatud, tänane päev on jälle üle elatud ja surma poole saadetud!" Noor heidab magama ja ütleb: "Oh õnne, üks päev on jälle elatud ja pulma poole saadetud!"

ERA II 196, 119/20 (767) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Friedrich Eichenbaum (= Priidu Tammepuu) < Peeter Käär (1937) Kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
Prussakate hävitamisest. Kus majas prussakaid on olemas, sealt peab inimene välja minema ja seesolija sööma. Väljasolija peab koputama ukse peale. Kui seesolija temale midagi häält teeb, siis peab väljasolija küsima: "Mis sa teed?" Seesolija ütleb vasta: "Mina söön." Siis väljasolija küsib: "Mis sa sööd?" Sööja ütleb oma toiduse ära, mis ta sööb. Väljasolija küsib: "Mis prussakad söövad?" Seesolija ütleb: "Prussakad söövad üks ühte, teine teist." Sedaviisi jutustades kaovad prussakad ära.

ERA II 196, 152/3 (850) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Friedrich Eichenbaum (= Priidu Tammepuu) < Peeter Käär (1937) Kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
Uskumus. Vanasti ususti, et kui hunti tema nimega nimetada, siis tuleb tema karja ja mõjale. Sellepärast üteldi teda mitmes kohas: kriimsilma-isand, metsalell, mets. Vahest öeldi: mets ei ole puutunud teda - hunt ei ole puutunud looma. Vahest nimetadi ka mõne muu nimega. Nende nimedega hundi nimetamine ei kutsunud hunti kohale, kas teda räägiti.

ERA II 196, 168 (896) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Priidu Tammepuu (= Friedrich Eichenbaum) < Peeter Käär (1937) Kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
/Naine laidab oma põldu./Üks mees ja tema noor naine läinud viljasid vaatama. Naisele olnud põllud teadmata. Kui ühe põllu juurde saanuvad, ütelnud naine: "Tohoo, kurat, kelle see suur tükk ja lai lamm on?" Mees ütelnud: "See on meie." Naine ütelnud: "Ah meie oma? Natukene ongi."

ERA II 196, 192 (967) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Friedrich Eichenbaum (= Priidu Tammepuu) < Peeter Käär (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
Selle kohta võime ühe jutukese kirjutada. Kellegi mehele öeldud unes: sinu õnn on seal linnas ja seal uulitsas. Linna ja uulitsa nime olen unustanud. Mine käi seal uulitsal, seal leiad oma õnne. Seal tuleb sul iga ommugu vara käia. Kui tema ligikaudu aasta oli käinud selles uulitsas, ütelnud üks rätsep aknast läbi temale: "Mis sa nuormees uidad? Mina olen sind näinud siit läbi minema kauemat aega iga hommiku vara." Noormees ütelnud: "Mulle öeldi unes, et sinu õnn on siin tänavas, seda leiad sealt hommiku vara. Aga seiesaat ei ole ma teda veel leidnud." Rätsep ütelnud: "Kes unenägude järele saab joosta. Minule öeldi ka unes: "Mine kohegi sepapajasse, seal alasipaku all on rahakast."" Sepapaja nimetuse olen unustanud. Aga see oligi noormehe isa sepapaja. Noormees mõtelnud: võibolla ongi see minu õnn ja läinud kodu. Ja kaevanud isa sepapajast alasipaku alt rikkaliku rahakasti välja.

ERA II 196, 209 (1018) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Priidu Tammepuu (= Friedrich Eichenbaum) < Peeter Käär (1937) Kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
/Ühesilmaga mehed tahavad nelja silma all rääkida./Ega kõiki juttusid ei või suure seltsi hulgas rääkida. Mõned peab nelja silma all rääkima. Tuimõisa külas olnud kolm ühesilmaga meest juttu ajamas. Üks kahesilmaga mees olnud peaaegu erapooletu (s. t. ei võtnud jutuajamisest osa). Kaks ühesilmaga meest ütelnuvad: "Ega kõiki juttusid ei või seltsi hulgas rääkida, mõned peab nelja silma all rääkima." Kahesilmaga mees ütelnud: "Teie olete kolmekesi ja teil on kolme peale kolm silma. Üks silm on teil veel puudus, siis alles saab neli silma!" Ühesilmaga mehed saanuvad selle peale vihaseks ja tehnuvad kahesilmaga mehele tuupi tema üteluse pärast.

ERA II 196, 285/6 (1273) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Priidu Tammepuu (= Friedrich Eichenbaum) < Peeter Käär (1937) Kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
Sõimusõnad. Sina põrgu mõrtsukas! Sina hundi sööt! Sina sitahuniku tugi! Sina põrguhaua täide! Sina põrgu tuk´k! Sina hurda lüpsik! Sina pudru hakkjalg! Sinna kerge kannus!

ERA II 196, 291 (1289) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Priidu Tammepuu (= Friedrich Eichenbaum) < Peeter Käär (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
Kaugemale saatmine Mine hurda persse! Mine kassi persse! Mine koera persse! (mine peni perse!) Mine seapersse! Mine persse! Mine seapersse silda tegema! Mine koerapersse kooku vedama! Mine kassisaba alla! Mine kassi varre alla! Mine seasaba alla! Köhi truupi! Köhi korsna! Köhi persse! Mis sa krõbised!

ERA II 196, 293 (1297) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Priidu Tammepuu (= Friedrich Eichenbaum) (1937) Sisestas Epp Peedumäe 2000, kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
Uskumus Lehtpuud raiutud vanal kuul. Siis oli puud hästi ilusasti ära kuivanuvad. Noorel kuul raiutud puud ei ole ruttu kuivanud ja läinuvad seenetama.

ERA II 196, 294 (1298) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Priidu Tammepuu (= Friedrich Eichenbaum) < Peeter Käär (1937) Sisestas Epp Peedumäe 2000, kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
Uskumus. Okaspuud pidi raiutama noorel kuul, siis kuivavad nad ruttu ja on mädanemise vastu tugevad ehk vastupidavad.

ERA II 196, 294 (1299) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Priidu Tammepuu (= Friedrich Eichenbaum) < Peeter Käär (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
Uskumus. Seinapalka raiutud jaanuari- ja veebruarikuul. Siis on puu magamise aeg.

ERA II 196, 295 (1302) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Priidu Tammepuu (= Friedrich Eichenbaum) < Peeter Käär (1937) Sisestas Eve Ehastu 2001
Uskumus. Kui poeglaps sündinud, siis torgatud teda naisterahva särgist kolm korda läbi. Sellest saanud korralik ja aus mees ja rahvast lugupeetud. Hea laste isa ja naistearmastaja.

ERA II 196, 295 (1303) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Priidu Tammepuu (= Friedrich Eichenbaum) < Peeter Käär (1937) Sisestas Eve Ehastu 2001
Uskumus. Kui tütarlaps sündinud, siis torgatud teda meesterahva püksireiest kolm korda läbi. Sellest saanud ausameelne mehe naine, ea laste ema ja lastekasvataja.

ERA II 196, 301/2 (1321) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Priidu Tammepuu (= Friedrich Eichenbaum) < Peeter Käär (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
Muinasjutt Jeesuse risti kohta. Üks jutt räägib, et see rist, kohe peale Jeesus naelati ja kohe tema suri, oli üks haruline puu olnud, kellest see rist oli tehtud. See olevat ristitaolisest välja kasvanud, nii et püst- ja põikpuu olid ühest tükist.

ERA II 196, 302 (1322) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Priidu Tammepuu (= Friedrich Eichenbaum) < Peeter Käär (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
Teine jutt räägib järgmiselt: Üks puupakk olnud mitme ehituse juures ja jäänud igaltpoolt üle. Viimaks visatud pakk Siiloa tiiki. Sääl on tema pikemat aega olnud. Säält võetud tema välja ja tehtud temast rist. Selle risti peale on Jeesus naelutatud ja surnud.

ERA II 196, 334 (1393) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Priidu Tammepuu (= Friedrich Eichenbaum) < Peeter Käär (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
Vanasõna. Värske leiva eest antud aitäh läheb taeva.

ERA II 196, 334 (1394) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Priidu Tammepuu (= Friedrich Eichenbaum) < Peeter Käär (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
Uskumus. Kaalika eest ei või aitäh anda, siis kasvavad kaalikad puised.

ERA II 196, 362 (1471) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Priidu Tammepuu (= Friedrich Eichenbaum) < Peeter Käär (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
Kui mõni vahest juhtus kuhugi jalgu sittuma, siis visati see sealt tulle ja öeldi: "Sinu perse mingu katki ja rakka täis."

ERA II 196, 377 (1527) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Priidu Tammepuu (= Friedrich Eichenbaum) (1937) Kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
Tõura ehk veiseröögatuse arstimine. Röögatusele sülitati peale: tüh, tüh, ptüh! Urr, jurr, jurr! Tüh! tüh! tüh! Urr, jurr, jurr! Tüh, tüh, tüh! Urr, jurr, jurr! - Neid öeldi kolm korda. Kui sedaviisi urjutamine urjutatud oli, siis oli selle käe nimetissõrmega sülg haige peale laiali aetud, nimetissõrmega viir ümber serva tehtud ja rist peale tõmmatud. Sellega oli haigus arstitud.

ERA II 196, 404/5 (1555) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Priidu Tammepuu (= Friedrich Eichenbaum) < Peeter Käär (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
Kui mina alles noor olin, siis rääkisivad vanad inimesed, et soos peab ööseti iseäralik tuli põlema. Põrgulised peavad seal oma rahasid kuivatama. Aga kui mina vanemaks sain, siis kuulsin asjalugu hoopis teisiti. Soomaa peab niisugust gaasi välja hingama, et ööse kaugemalt näha on, et tuli põleb. Koski on võetud tulepõlemine uurimise alla. Hommiku leitud selle koha pealt, kos ööse tuli põlenud, veikesed tõrvataolised pisarad rohu peal, mis gaasi põlemisest järele oli jäänud. Aga ei olnud mitte põrguliste rahakuivatamise tuli.

ERA II 196, 420 (1598) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Priidu Tammepuu (= Friedrich Eichenbaum) < Peeter Käär (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
Kui unes nähakse, et maru mõne puu maha murrab, mis õues on kasvamas, siis öeldakse: peremees sureb ära.

ERA II 196, 420 (1599) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Priidu Tammepuu (= Friedrich Eichenbaum) < Peeter Käär (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
Kui unes nähakse, et maru õunapuu maha murrab, siis öeldakse: perenaine ehk mõni laps sureb ära.

ERA II 196, 475 (1704) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Priidu Tammepuu (= Friedrich Eichenbaum) < Peeter Käär (1938) Kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
Salajane koppija. Kos see juhtumine on olnud, seda mina ei tea. Kas siin Simuna pool vai veel kaugemal mõnes kohas. Kostki majast on surnu mahaviimise aeg midagi laenatud. Kas tükk nööri vai muud, seda mina ei mäleta. Peale selle hakatud selles majas seinasid ja lage koppima. Asja uurides on kutsutud sinna vahtisid välja, aga koppimine käinud endistviisi edasi: ükskord ühes kohas, teinekord teises. Seal on käinud kohtunikud, õpetaja käinud seda maja õnnistamas. Aga kõik jäänud asjatuks: koppijat ei ole leitud ega koppimine ei ole kadunud. Viimaks lahutatud maja ära ja siis olnud koppimine otsas.

ERA II 196, 478 (1714) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Priidu Tammepuu (= Friedrich Eichenbaum) < Peeter Käär (1938) Kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
Pesupesijale öeldakse: Tere jõudu valgeid pesijale!

ERA II 196, 478 (1715) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Priidu Tammepuu (= Friedrich Eichenbaum) < Peeter Käär (1938) Kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
Vanasti hoiti võitegemist nii, et võeras teda näha ei võinud. Seda hoiti sellepärast, et kardeti, et võera silm käib üle või ja siis läheb piim halvaks. Kui võeras kogemata siiski võitegemise peale juhtus, siis öeldi: "Savikoormad tulevad!"

ERA II 196, 489 (1) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Kodisma k., Pusta t. - Priidu Tammepuu (= Friedrich Eichenbaum) < Eduard Velling, s. 1844 (1935) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
Umardu metsas oli üks kivi. Ühele mehele näidatud unes, et toogu ta see kivi ära. See kivi olevat raha täis. Teepoolne ots olnud vankri teljetega juba ära kulunud - katki... (Rohkem ei mäleta jutustada.)

ERA II 196, 489/90 (2) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Kodisma k., Pusta t. - Priidu Tammepuu (= Friedrich Eichenbaum) < Eduard Velling, s. 1844 (1935) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
Siis oli jutt mõne aasta tagasi. Tallinnamaal mindi öösi õitsile. Üks näinud eemal tulukest vilkumas. Läinud lähedale: sääl kuivatatud raha. Kaks-kolm inimest alasti - ainult nahkpõlled ees - tagunud kulda alasil. Tagujad küsinud mehelt: "Mis siin otsid?" Mees vastanud: "Olen eksinud." Temale midagi ei tehtud. Näidatud veel varandust, mis oli nii suur, et terve Maa võiks ära osta. Lubatud tal ka kaasa võtta, niipalju kui tahab. Mees proovinud ühte kange tõsta, aga - kus seda! Ei jõua liigutadagi. Viimati võtnud särgi seljast, ajanud peenikest kulda täis ja viinud koju ja olnud rikas mees.

ERA II 196, 490 (3) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Kodisma k., Pusta t. - Priidu Tammepuu (= Friedrich Eichenbaum) < Eduard Velling, s. 1844 (1935) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
Aga kui teie tahate näha suurt mälestusasja, siis ma juhatan.Üks suur puu - tamm, seest õõnes; sõja ajal latv pealt maha lastud. Kaks suurt oksa on tal, toed all. Seda ei tohi keegi puutuda. Õõnsuses olen ise olnud. Praegu seisab tee kaldal, Rannamõisas, järve ääres, Mustveest edasi, Kodavere kirikust mööda. Sääl on sees kirjutatud peale, ja numbrid igasugused.

ERA II 196, 492/3 (6) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Reastvere k., Ansu-Mardi t. - Priidu Tammepuu (= Friedrich Eichenbaum) < Jaan Mänd, s. 1854 (1935) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
Laiuse õpetaja Jannau magand ja näinud unes, et temale panti lauale võtmed. Tema ärganud unest üles ja katsunud: on võtmed! Siis läinud ta uuesti voodi ja heitnud magama. Siis on teda uuesti unest ülesse aetud ja öeldud: "Võta võtmed ja mine Laiuse lossi ja võta sealt keldrist raha niipalju, kui lossi üles ehitad." Õpetaja ärganud ülesse ja ei ole võtnud seda asja omast. Siis heitnud uuesti magama ja hommiku pole midagi olnud - võtmeid ei raha.

ERA II 196, 497/8 (11) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Joosepi t. - Priidu Tammepuu (= Friedrich Eichenbaum) < Anna Sihver, 70 a. (1938) Kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
Kui saab põld lõpule, siis korjab üks lõikaja sirbid enda pihku ja viskab üle õla et: Sirise, sirise, sirtsuke, kõlise, kõlise, kõverrauda. Kelle rauda ette jõuab, see saab mehele, sellel sõitvad pulmakellad. Siis pannakse vihud maha; istuvad igaüks oma vihu peale. Nii on tükk aega. Siis pööravad vihud ümberringi ja vaatavad vihu alla, mis säält leiavad. Kes ämbliku leiab, on õnnerikas aasta. Kes muud mutukat leiab, sellel õnne ei ole oodata. Kui mina noor olin, siis lõigati kõik vili: kaer, oder, rukis ja nisu - kõik sirbiga. Siis oli aega laulda. Aga nüid lõigatakse masinaga; nüüd ei tea laulust midagi.

ERA II 196, 509 (36) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Joosepi t. - Priidu Tammepuu (= Friedrich Eichenbaum) < Anna Sihver, 70 a. (1938) Kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
"Jõudu, ja pesijale val´gid!" Seda tuleb öelda, kui juhtud pesupesemise aeg teiste poole minema.

ERA II 196, 510 (37) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Joosepi t. - Priidu Tammepuu (= Friedrich Eichenbaum) < Anna Sihver, 70 a. (1938) Kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
"Jõudu ja luhta!" (Lambaniitmise juure tulekul.) Siis vill peab kasvama nagu luht!

ERA II 196, 510 (38) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Joosepi t. - Priidu Tammepuu (= Friedrich Eichenbaum) < Anna Sihver, 70 a. (1938) Kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
"Valgepea joodab vasikat!" Seda öeldakse, kui juhtud tulema, kui joodetakse vasikat.

ERA II 196, 510 (39) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Joosepi t. - Priidu Tammepuu (= Friedrich Eichenbaum) < Anna Sihver, 70 a. (1938) Kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
"Jumal appi, jätku leiba!" - Söögi juures.

ERA II 196, 513/5 (44) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala vanadekodu - Priidu Tammepuu (= Friedrich Eichenbaum) < Villem Neimann, 89 a. (1938) Kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
Ma räägin, mis minu endaga on juhtunud. Ma elasin Piljas. Sääl räägiti... Oli vana rehi ja räägiti, et tondid seal rehes käivad. Mina läksin õhtu rehe juure, et vaatan rehte ja panen uksed kinni. Aga rehi oli minu tahtmise järele paras soe. Ja mina heitsin ahju ette magama. Panin pea ühe ristikukoti peale. Aga see kott oli kõrge, ei passind mulle. Mina võtsin ühe puuhalu ja panin koti juure ja pintsaku sinna peale. Ja hakkasin pikali. Kastist tuleb üks sinna ahju ette.… Mina hakkasin pikali selle puuhalu ja pintsaku peale. Nii kuda ma pikali hakkasin, tunnin kastist, nagu raskus tuleb üle minu. Mõtlesin, et ongi tont siin! Mina tõusin ülesse, et võtan pintsaku ja lähen siitkohast ära. Läksin ahju peale, a' vot tule tõmbasin. Tõusin ülesse ja tõmmasin tikust tuld. Ei olnud näha kedagi. Läksin ahju peale; hakkasin sinna pikali. Kuulen, et tantsu kõhin kesk põrandat! Tõmman jälle tikust tuld. Ei ole kedagi! Hakkasin jälle pikali. Kuulen: reie all suur kolakas! Läksin lükasin uksiku lahti ja vaatasin: ei ole jälle kedagi. Siis ütlesin: "Olgu kuradid nii palju kui tahe." Martin Luter läks Vormsi linna ja ütel: "Olgu kuradid nii palju kui kiva katusel, ei karda mina teid ühtegi." Nii ütlesin mina ka. Siis jäin mina rahule niikaua kui hommukuni, ja ei olnud kedagi. Noh eks ta ole üks lugu. See on kindel lugu!

ERA II 196, 533 (18) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Pedasi k., Raja t. - Priidu Tammepuu (= Friedrich Eichenbaum) < Liina Joonas, 67 a. (1937) Kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
Vanal ajal, kui lõikus lõpetati, siis üks vanem neist istus kivi peale ja hoidis kätega ümber põlvede ja kaasitas: "Lõpele, lõpele!" (Aga enam ei mäleta.)

ERA II 196, 533/4 (19) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Pedasi k., Raja t. - Priidu Tammepuu (= Friedrich Eichenbaum) < Liina Joonas, 67 a. (1937) Kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
Kui lõpetus oli lõikusel, siis soovitati sirpisi visata üle pea. Võeti sirbid sedaviisi: teravad otsad kätte ja visati üle pea ja loeti este: Sirise, sirise, sirbike, kõrise, kõverrauake. Kelle sirpi ette jõuab, selle peidmees vastu jõuab. Seda tehti kolm korda. Minu sirp läks viskamise juures katki, kolmeks. Mina arvasin, et mina enam lõikama... Teised nõudsid peidmeest, minul oli surm oodata.

ERA II 196, 538 (26) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v. - Priidu Tammepuu (= Friedrich Eichenbaum) < Elmar Joonas, 33 a. (1937) Kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
Lepatriinu, lepatriinu, kuhu poole sina lendad, säältpoolt sõda tuleb. Lapsed võtsivad lepatriinu käe peale, siis sedaviisi lugesivad, kuni lepatriinu lendu läks.

ERA II 196, 539 (30) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v. - Priidu Tammepuu (= Friedrich Eichenbaum) < Elmar Joonas, 33 a. (1937) Kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
Varesele valu, harakale haigus; Mustalinnule muu tõbi. Tõbi tulgu, teine mingu, meie lapse käsi terve.

ERA II 196, 545 (46) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Priidu Tammepuu (= Friedrich Eichenbaum) < Lovise Simun, 67 a. (1937) Kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
Lepatriinu, lepatriinu, mine, lenda, näita, kostpoolt sõda tuleb. Kas õhta poolt, lõunast või hommikust.

ERA II 196, 545 (47) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Priidu Tammepuu (= Friedrich Eichenbaum) < Ella Simun (1937) Kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
Lell, lell, lell, lell, lepatriinu, lenda sinna, kost poolt sõda tuleb. Kui sa ei lenda, tapan ära. Pea võtan perse jätan. (Selle ütles vahele nende minijas Ella Simun.)

ERA II 196, 559/60 (6) < Torma khk., Laius-Tähkvere v., Tislari k., Mõisa-Raja t. - Priidu Tammepuu (= Friedrich Eichenbaum) < Anna Kreos, s. 1861 (1937) Kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
Madu piiramise sõnad. 1933. a. Kuda madu mättast välja tuleb. Elas keegi Hindrik Sarnet, kellele õpetas ta vanaisa neid sõnu. Rahvas hüidis teda Tinapurgiks. Ta oli vana sorts. Poiss ütles, et ta peab siit kätte saama. Hakkas piiri vedama ümber mätta vastupäeva ja luges sealjuures sõnu: "Ortsi, partsi, lortsi, uuri, kuuri, muuri. Seie piiri sisse peab kätte saama." Lugemisega tegi piiri otsad kokku. Siis kusi otsade peale. Pulgad pandis risti mätta peale, kohale, kus ta (uss) sisse läks. Teisel päeval oli maduuss väljas. Kus ringid kokku lähevad, sinna peab see kepp pistma. See on tõsi.

ERA II 196, 560/1 (7) < Torma khk., Laius-Tähkvere v., Tislari k., Mõisa-Raja t. - Priidu Tammepuu (= Friedrich Eichenbaum) < Anna Kreos, s. 1861 (1937) Kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
On olemas sõnad, millega madu ei nõela. Aga kui teine ütleb: Uss, nõel'! Ja madu nõelab kohe. Näituseks oli kord niisugune juhus. Kui mina karjas käisin, 14 aastane, Metsa opmanni juures, tegi tema poeg nii: Pani madu omale põue, põues käis madu ringi, aga ei nõelanud. Keegi ütles: "Uss, nõel'!" ja kohe nõelas. Nad olid nii kavalad ja sortsisid tagasi, et midagi häda ei saanud.

ERA II 196, 561 (8) < Torma khk., Laius-Tähkvere v., Tislari k., Mõisa-Raja t. - Priidu Tammepuu (= Friedrich Eichenbaum) < Anna Kreos, s. 1861 (1937) Kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
Madule, kui ütle madu ehk uss, siis läheb minema. Aga ütle muid sõnu - ei lähe kuhugi.

ERA II 196, 562 (10) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k. - Priidu Tammepuu (= Friedrich Eichenbaum) < Anna Kruus, 78 a. (1937) Kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
Lõepele, lõpele! Kui ei lõpe, seie jätan külasigade siduda, küla lammaste laduda. Lõpele, lõpele. (See on lõpelaul. Sellega lõpetati lõikust.)

ERA II 196, 562 (11) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k. - Priidu Tammepuu (= Friedrich Eichenbaum) < Anna Kruus, 78 a. (1937) Kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
Liugu ja liugu! Linad pika laskijalle, takud tagast tõukajalle. Liugu ja liugu! (Sedasi kelkudega lõikasime.)

ERA II 196, 582/4 (14) < Torma khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k. < Rakvere khk., Rakvere l. - Peeter Tammepuu < Eduard Jürgenson, s. 1867 (1936) O. Loorits, Endis-Eesti elu-olu II (Kulka stipendium 1793/00-7L)
Lööper Oli üks vana vanamees. Ta tegi lusikaid, kulpisi ja pudrutampisi. Kõik tegi kadakapuust ja käis linnas müimas turu pääl. Ja mis ära ei saanud müia, käis pikki majasi pakkumas, omale leivapalukest teenima. Ja siis tuli linnast tagasi, oli kõik ära müinud. Tuli talle vastu kaks röövlit ja ütlesid: "Vanamees, anna oma raha siia!" No vanamees ütles: "Mis raha mul on. Sain mõne kulbi ja lusika eest omale leivapalukese raha." Röövlid ütlesid: "Anna aga oma raha siia!" Vanamees ei annud. Nad võtsid vanamehe kinni, viskasid maha ja võtsid talt raha ära. Läksid jooksu metsa. Vanamees istus maha ja hakkas nutma. Tuli lööper, piits käes, punane müts pääs ja punased püksid ja sinine kampsun. Vanamees põld veel lööprit oma elus näinud. Jäi vanamehe ette seisma ja küsis: "Mis sa, vanamees, nutad?" Vanamees ütles: "Röövlid võtsid minu raha ära. Müisin linnas lusikaid, kulpisid ja pudrutampisid. Sain raha leivapalukese ostmiseks ja selle viisid röövlid ära." - "Kus nad läksivad?" Vanamees: "Siia metsa jooksivad." Lööper jooksis kohe järele. Nemad polnud kaugele jõudnud. Hakkasid metsas mätta otsas raha jaotama. Lööper jõudis sinna koha pääle ja kisendas: "Siin on nad koerad mõlemad! Sest kurat tuli teid tabama ja otse teid põrgu vedama." Ja andis kummalegi piitsaga. Nemad polnud veel oma eluaeg lööprit näinud. Mõtlesid, et ongi päris kurat ja viib põrgu, ja läksid suure hirmuga jooksu. Jätsid rahahuniku kus see ja teine. Lööper korjas raha ära ja viis vanamehe kätte ja ütles: "Säh oma raha!" Vanamees võttis oma raha ja ütles: "Aidaku sind jumal ja taevane isa!" Lööper läks ise minema. Röövlid läksid minema kus see ja teine. Enam ei tulnud sinnakanti.

ERA II 196, 585/91 (1) < Torma khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Rosina majake (üürikorter) < Rakvere khk., Rakvere l. - Priidu Tammepuu (= Friedrich Eichenbaum) < Eduard Jürgenson, s. 1867 (1936) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
Raha leidmine. See oli Kunda mõisas. Keegi taluperemees - nime hästi ei mäleta, kas Ants?... Temal oli rendikoht ja tal oli kaks poega, Jaagub ja Ants. Ja tal oli kena naine. Ei olnud talunaiste moodi, elav ja priske. Mees oli aga vagane - niisugune tossukas. Mees läks põllu peale kündma. Kündis ja sahka otsa hakkas vaskkatla sang. Ta lõi hobust piitsaga. Hobune ei jaksanud tõmmata. Ta mõtles, et ader hakkas kivi taha. Tõstis adra üles - adra otsas oli katla sang. No kergitas ja tõstis katla välla, nägi, et katel. Vaatas päeva ja mõtles: vaja hakata lõunale. Võttis hobuse lahti, viis ta metsa juure ja ise hakkas lõunat sööma. Tegi selle katla lahti. Sees olid nigu litrid. Viskas vankrile, sõi ise lõunat ja heitis magama. Pääle lõunat hakkas jälle kündma. Kündis niikaua kui päevaveeruni, tahtis seda tükki lõpetada. No läks kodu. Naine küsib: "Kus sa nii kaua olid? Söök läheb külmaks." Vanamees vastu: "Ma tahtsin seda tükki ära lõpetada." Pojad juba magasid. Õhtusöök söödud, heitis magama. Kui ta juba voodis oli, ütles ta naisele (tema nimi oli Eva): "Kuule, Eva, ma leidsin ühe katla põllu seest, on vankri pääl. Too tuppa! Poisid kuulsid, et isa katla leidis, tõusid üles ja läksid ka ema juure. Ema tegi katla lahti, võttis tekli päält ära, ütles mehele: "Siin on miskit litrid." Vanamees vastu: "Ma nägin, jah on miskid litrid." Poisid võtsid omale pihuga mõned ja hakkasid nendega mängima. Mees ütles (see oli reedene päev ): "Ma viin mõisa paruni kätte (parun Shirald, Kunda mõisnik), ta ütleb mis asjad need on." Naine ütles: "Enne vaja linnast järele kuulata, mis need on." Mees ütles: "Ma viin siiski pühapäeval paruni kätte." Ja viis selle mõisaparuni juure. Läks kööki, katel pihus. Köögitüdruk küsib: "Mis Antsul vaja on?" - "Ma tahtsin paruniga kokku saada." Tüdruk küsis: "Mis sul sääl katle sees on?" Ants ütles: "Ei tea, mis litrid sääl sees on." Võttis tekli päält ära. Tüdruk võttis omale ka säält paar tükki. Enne mõisa minekut veel riidles naisega, et katel on pooleli, et kus ülejäänud on? Selle pääle naine vastanud: "Lapsed võtsid omale mängida." Aga naine võttis poole sukasääre täie seda raha ja peitis ära. Parun kutsus oma tuppa, küsib: "Mis sul sääl on?" Vaatab: "Oo! Need on vanaaegsed litrid. Ma viin Peterburi muuseumi." Võttis taskust rahakoti, andis talle kolm rubla ja ütles: "Sa oled tubli aus mees. Kui sa leiad teinekord, too ikka minu juure." Mees läks koju, ütles naisele: "Parun andis mulle kolm rubla jootraha ja pääleki kiitis, et olen aus mees." Teine pühapäev läksid mees ja naine Rakvere kiriku. Tulivad kirikust välla. Mees läks turu äärde kõrtsi ja hakkas teistele kiitma, et sai paruni käest kolm rubla. Teised nõudsid, et siis peab liiku tegema. Naine läks kullassepa Efleri juurde ja oli neid litrid kaks tükki kaasas tal ja küsis, et misasjad need on? Kullassepp vastas, proovis nad ära ja küsis: "Kas teil neid palju on?" Naine ütles: "Jah, ikka on." Siis kullassepp ütles: "Need on kuldtukatid. Ma annan teile viis rubla tükist. Kas te müite ära nad?" Naine müis ära, sai kümme rubla ja oli rõõmus pääleki. Läks poodi ja ostis omale siidirätiku. Maksis selle eest viis rubla ja läks mütsitegija juure, ostis omale kõrge mütsi. Ja veel ostis lastele saia. Pani omale mütsi pähe ja rätiku sellele pääle ja läks oma vankri juurde. Mees oli veel kõrtsis. Mees tuli ka viimati ja sõit hakkas kodu poole. Tee pääl pärib mees naiselt: "Kust sa selle mütsi ja rätiku oled saanud?" Ja hakkab naist sõimama. Naine ütles: "Ma viisin kaks litrit kullassepale ja sain selle eest kümme rubla, kuna sa pooled viisid parunile ja said kõigest kolm rubla." Mees lubas mõisa tagasi minna ja parunile ütelda, et nii vähe ta andis nende eest, et nad on kuldtukatid. Ühel pühapäeval läheb siis mees mõisa, aga naine Rakvere. Naine võttis pooled omast rahast kaasa ja viib kullassepa juure ja müib sellele nelja tuhande rubla eest ära. Kaks tuhat sai kohe kätte, kaks aga lubas pärast anda, kui Peterburisse raha saab viidud. Naine oli rõõmus: "Nüid olen ma rikas korraga." Ostis lastele saia ja sõitis kodu. Nägi kodus: mees pikali voodis ja taguots verine. Ta sai mõisast kakskümmend viis hoopi. Kui mees ilmus paruni juure, arvas parun esmalt, et mees toob talle veel. Kutsub mehe oma tuppa, küsib: "Kas tõid jälle midagi?" Mees ütles: "Ei toonud kedagi. Ma sain teie käest väga vähe nende eest, kuna need olid kuldtukatid." Parun laskis kutsuda vahimehe ja käsutas mehe talli juure. Ise käratanud mehele: "Mis mina sinu ostnud?! Sa pole mulle kedagi toonud! Kasi talli juure!" Ja mehele anti kakskümmend viis tagumiku pääle. Pääle selle ütles mehe koha päält lahti. Sel ajal hakkas Malla krahv oma mõisas talukohti müima. Naine läks kohe Malla krahvi juure ja ostis säält talukoha. Krahv küsinud veel: "Kas maksad kohe kinni?" Naine öelnud, et jah, kohe kinni. Nii ostnud ta krahvilt kuuepäeva talukoha ja maksnud neli tuhat rubla. Seda mees alul ei teadnud. Naine viis ülejäänud litrid kullassepa juure ja sai nii kokku kaheksa tuhat rubla raha. Siis kolisid Malla mõisa talukoha peale. Ostsid omale hobused ja loomad ja olid kõikse rikkam ümbruses. Sellest on umbes viiskümmend aastat tagasi ja on tõestisündinud lugu.

ERA II 196, 592/601 (2) < Torma khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Rosina majake (üürikorter) < Rakvere khk., Rakvere l. - Priidu Tammepuu (= Friedrich Eichenbaum) < Eduard Jürgenson, s. 1867 (1936) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
Reisisell. Ta reisis mööda maailma igal pool. Tuli õhtu kätte. Tahtis öömaja saada. Küsis möödaminejailt, kus saaks öömaja. Juhatati kõrtsu. Ta läks kõrtsu, küsis öömaja kõrtsmiku käest. Kõrtsmik ütles: "Mina omale kedagi öömajale ei võta." Kõrtsmikul oli tütar. Naine oli tal surnud, elutses tütrega. Tütar oli parajasti kõrtsitoas, kui sell öömaja küsis. Nüid mõtles sell: "Kuhu ma lähen?" Tahtis talusse minna. Ta läks kõrtsust välja, tüdruk tuli talle järele. See oli sügisel. - "Mul on väga kahju, et ta teile öömaja ei annud. Minge reiealuse lakka ja heitke magama. Ega isa seda ei tea." Sell läks lakka, heitis magama heintesse. Pani pauna pää alla. Oli soe ja uinus magama. Magas juba täielikult. Nii kui kuked laulma hakkasid - esimene kord laulab kukk kell kaksteistkümmend - no siis ärkab üles. Näeb tulekuma reieall. Vanamees, see kõrtsmik oli laternaga reieall. Siis läks tõi labida ja kangi. Sell mõtles: "Vaata kuradi tüdrukut, nüid pettis mind. Nüid tapavad minu ära ja matavad maha. Näe, vanamees toonud labidagi siia. Kangi kah." Sell võttis - tal olid rauad saabastel all - saapad jalast ja tuli redeli augu peale ja ootas, kui ta tuleb mööda redelit üles, "annan talle saapaga pähe." Vanamees võttis kangi, hakkas redeli all põrandale auku kaevama. Lõi esteks kangiga, labidaga viskas sügava augu - umbes kolm jalga sügav oli see auk, ümargune auk. Sell mõtles iseeneses: ega ma sinna auku ei mahu. Aga kui ta kõverasse paneb, mahun küll. No auk oli valmis. Vanamees võttis kätte laterna ja läks minema. Reisisell mõtles, et nüid läks tütart või abi tooma. Tõmmas omale saapa jalga ja tahtis jooksu minna. Oli juba redelipulga pääl alla tulemas, kuulis: sammud tulevad ja nägi tulekuma. Kargas lakka kohe tagasi. Vanamees tuli, kilimitu täis hõberublasi oli, valas sinna auku. No reisisell nägi seda, mõtles: "Aa, mis põhjus on!" Vanamees läks jälle minema. Reisisell kargas lakast maha, pani oma mütsi hõberubla tükke täis ja mööda redelit kargas pööningule tagasi. Vanamees tuli teise kilimitutäiega hõberubla tükkidega, kallas jälle sinna auku. Reisisell kallas need hõberublad mütsist heinte pääle ja kargas teistkorda lakast alla. Pani kübara jälle rublatükkisi täis ja läks jälle pööningule või lakka tagasi. Vanamees tuli kolmanda kilimituga, hõberublasi jälle täis. Noh sell kallas need jälle heinte sisse, kargas kolmas kord lakast alla ja pani oma mütsi hõberublasi täis. Vanamees läks minema jälle. Ja tuli tagasi neljas kord: oli pool kilimittu. Sell vaatas ülevalt augu päält, kui vanamees tuli: pool kilimittu.Vanamees enam ära ei läinud. Võttis labida ja hakkas mulda pääle loopima, auku kinni panema. No, pani augu kinni ja tegi siledas päält ja ütles: "Kui siin pääl tapetakse kolm musta härga ära ja keedetakse ära ja inimene sööb üksipäini ära, siis võib tema selle raha kätte saada." See oli tema vandesõna. Võttis laterna kätte ja läks minema. See oli aeg, kukk laulis teist korda. Reisisell üleval lakas tegi oma pauna tühjaks, pani need rublatükid pauna sisse. Läks natukene veel aega mööda, tuli vanamehe tütar ja hüidis: "Kas magate veel! Tulge alla, mu isa on surnud. Ärga kartke enam kedagi. Tulge alla!" Reisisell ronis ülevalt alla, võttis oma pauna, see oli rublatükkisi täis, oli üsna raske ja läks kõrtsituppa. Ja siis näitas tüdruk isa, kes oli surnud. Sell tahtis ära minna, tüdruk ei lase, ütles: "Te olge mulle abiks. Ma ei saa üksinda midagi teha. Võtke riidest lahti, ma viin pauna tahatuppa." No sellega oli reisisell nõus ja jäi tüdrukule abist. Tüdruk ütles sellile: "Ma pean sugulastele sõna saatma, et nad tulevad mulle appi matma. Ja pean minema õpetaja juure ja üles andma." No ja nüid tütar läks minema ja ütles reisisellile: "Kui keegi peaks tulema, siis võite teie müia, ma letti kinni ei pane." Läks sugulastele, rääkis, et isa äkitselt suri. Säält läks õpetaja juure ja ütles, millal maetud saab. Õpetaja juurest tuli kodu tagasi. Hakkas otsima raha. Otsib kõik kohad läbi, ei leia mitte rubladki. Muudkui letisahtlis oli vahetusraha, see oli järel. Ütles sellile: "Mu isal oli suur kast raha täis, a' nüid kast on tühi, pole mitte kopikatki sees. Kellega ma nüid isa maha matan. Raha ei ole, pean sugulastelt laenama." Sell ütles selle peale: "Pole viga, küll maetud saab." Sellil oli raha küll, kuripatt! No, tulid sugulased kokku, tõivad puusärgi kaasa, pandi puusärki ja matsivad maha. Viina, õlut oli kõrtsis küll. Tüdruk keetis söökisi. Sõivad, jõivad ja tulivad surnuaiast tagasi. Sõivad, jõivad ja tüksid kodu tagasi. Sell jäi sinna. Tüdruk andis magamiseks isa aseme. Noh, siis tuli hommiku. Sell tahtis ära minna, võttis oma pauna, pani selga, ütles tüdrukule: "Noh, Jumalaga!" Tüdruk kargas sellile kaela: "Mina teid ära ei lase! Võtke minu igaveseks. Ma tulen teile igaveseks." Noh, sell vaatas tüdruku pääle, oli kahju ära minna, ütles: "Olgu pääle, ma jään siia." Tüdruk talle meeldis. Siis panid kõrtsu uksed kinni. Kihlasid ära. Kolme nädala pärast olivad pulmad. Sell jäi kõrtsmikust, a' tütar otsis ikka raha, et isal oli palju raha, a' nüid ei ole midagi. Kus ta selle pani? Sell aga ei ütelnud naisele midagi. Ja kes kõrtsus käis külainimestest, igaühe käest küsis: "Kas teil muste kukkesi on?" Kellegil ei olnud. Ta võttis kätte, pani ise mustad kanad hauduma. Mitu kana, et saab mustad kolm kukke. Kolm aastat proovis, ei saanud muste. Oli üks või kaks, a' kolme ei olnud, ikke oli valgeid hulgas. Poeg oli neil juba kolmeaastane. Siis pani jälle kana hauduma. Oli kolm kukepoega kõik olid süsimustad. Kasvatas nad ülesse, niikaua kui laulma hakkasid. Üks hommiku ütles naisele: "Võta need kolm musta kukepoega kinni, ära lase neid välla." Naine võttis kinni, tõi tuppa, ütles: "Mis sa nendega teed?" Mees ütles: "Küll sa pärast näed. Võta kolmrauda (see on, kus pääl keedetakse) ja vii reiealla ja võta pada ka ja vii puid ka ja pane vett sisse." Naine võttis paja, kolmrauda, puid ka. Tõi vett, viis reiealla. Mees võttis kolm musta kukke ja võttis terava noa, tappis selle koha pääl ära, kus raha oli maetud, lasi vere sinna pääle joosta ja naine ja poeg oli juures, vaatasid kõike päält. Mõtlesid, mis tempu tema teeb?! Kui kuked olid tapetud, hakkas mees ise kukkesi sulgedest kitkuma. Naine tahtis ise puhastama hakata sulgedest. Mees ütles: "Ei, mina ise teen." Ja pani patta, tegi tulukese alla ja hakkas keetma ettevaatlikult, et tuluke reieall laiali ei lää. Keetis ära ja hakkas sööma. Poeg seisis juures, vaatas päält. Ema ütles mehele: "Poiss vaatab päält, eks sa anna poisile ka." Mees vastas: "Ei tohi kellegile siit anda!" Sõi need kolm kukke ära ja siis ütles naisele: "Võta pada ja kolmraud ja vii nad siit ära." Ise läks ka minema. Tuli kukelaulu aeg öösi, kui kukk esimest kord laulab, ajas naise ülesse: "Lähme reiealla." Võttis labida ja kangi kaasa, ütles naisele: "Siin peab sinu isa raha olema. Ma proovisin enne juba kaevata, aga mitte ühte rublatükki põld näha." Noh, niiku labidaga kaevas paar korda, võttis labidaga mulla pealt, olid kohe rublatükid vällas. Ütles naisele: "Mine too nüid kilimit siia." Naine tõi sinna ja ta hakkas neid kilimittu panema. Naine kargas talle jälle kaela: "Kui kallis sa oled! Kus sa teadsid, et isa raha siin on?" Mees ütles: "Ma nägin. Kui ma lakas magasin, mattis isa raha siia ja ütles sääljuures oma vandesõnad, et kes kolm süsimusta härga selle koha pääl ära tapab ja ära sööb, saab selle raha kätte." A' ta proovis juba enne kaevata, a' ei tulnud kedagi välla. Kilimituga viis selle raha, pani sinna kasti, kus isa pidas. Sell ütles: "See raha, mis minu paunas, võtsin ma isa tagast, kui ta raha sinna mattis. Naine ütles: "Mis minu, on sinu." Sell jäi kõrtsmikust. Võttis rentis selle kõrtsi mõisnikult ja olid rikkad ja elasid uhkelt.

ERA II 196, 602/3 (3) < Torma khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Rosina majake (üürikorter) < Rakvere khk., Rakvere l. - Priidu Tammepuu (= Friedrich Eichenbaum) < Eduard Jürgenson, s. 1867 (1936) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
Raha kuivatamine. Kord sõitnud mees oma naisega õhtu hilja kirikust. Mees oli pääle kirikuteenistust kõrtsis viina võtnud, seepärast nii hiljaks jäänudki. Mehel kange suitsuhäda, aga tuld polnud. Sõidavad läbi metsa ja sääl näinud vanamees oma tuttavat külakarjast õitsil. Et vanamehel polnud piibule tuld saada, ütles naisele: "Pea hobune kinni, ma lähen panen Tõnu juures piibu põlema. Tal näe sääl tuluke ees." Naine peatanud hobuse ja mees läinud tule juure. Teretanud, aga vastust ei saanud, see ei vastanud kedagi talle. Mees hakanud siis võtma süsi piibule. Söed aga kustunud kõik ära.Viskanud kustunult kõik nad eemale. Viimaks, kui ka kuuenda söe järele piip ei hakanud põlema, käratanud mees: "Kurat, sinu söed ei põle!" Saanud seda öelda, kui käinud - sedamaid kadunud kohe tuluke ja mees sealjuures. Naine seda nähes ehmunud väga ja arvanud, et vanapagan käägistas mehe, andnud hobusele piitsa ja sõitnud kus seda ja teist. Mees küll hüidnud: "Oota, pea ometi hobune kinni!" Ei naine hoolinud sellest ühtegi ja sõitis koju. Mees jäi maha ja läks ööseks ühte külasse. Rääkis loo ära majaperemehele. See ei tahtnud alul uskuda. Viimaks siiski läinud järgmise päeva hommikul seda kohta vaatama. Leidnud sääl nende kuue söe asemel kuus hõberaha. Proovinud kaevada, aga ei olnud kedagi säält leida.

ERA II 196, 606/8 (6) < Torma khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Rosina majake (üürikorter) < Rakvere khk., Rakvere l. - Priidu Tammepuu (= Friedrich Eichenbaum) < Eduard Jürgenson, s. 1867 (1936) Kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
Haige käpaga karu Üks väike tütarlaps korjanud metsast sinikaid. Käinud müümas. Korra näinud ta karu sinikapõõsa vahelt üles tõusvat. See hoidnud esimest käppa õieli ees ja mõmisenud:"Mõhõhõh!" Tüdruk kohkunud koledasti ja pistnud plehku. Järgmisel päeval läinud jälle marjule. Ei kartnud, sest karu teda taga ei ajanud. Korjanud, korjanud marju. Korraga tõusnud karu jälle põõsaste vahelt üles, liginenud lapsele kahel jalal ja mõmisenud, ise hoidnud esimest jalga õieli ees ja näidanud seda lapsele. Laps vaadanud jalga. See oli paistes, umbes ja mädanes. Pind oli jalas. Laps jooksnud koju, toonud pastlanõela ja lasknud mäda välja. Kolmandal päeval läinud jälle marjule. Nüüd ilmunud karu uuesti, mesipuu süles. Tütarlapse juures visanud mesipuu täie hooga maha, nii et see purunes. Puu olnud mett täis. Karu andnud mõmisedes lapsele märku, et söögu. Laps söönud, pannud korvi ka kärgesid täis ja viinud koju. Kodus päritud, et kust ta mee sai. Tüdruk jutustanud loo, nagu oli. Siis aetud mehed kokku ja mindud metsa-sohu karu püüdma, aga ei leitud. Karu oli kadunud. Karul on ühe mehe tarkus, seitsme mehe jõud. /Hundiarst 37 t. Läänemeresoome-balti arendus antiiksest muinasjutust "Androkles ja lõvi"./

ERA II 196, 606/8 (6) < Torma khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Rosina majake (üürikorter) < Rakvere khk., Rakvere l. - Priidu Tammepuu (= Friedrich Eichenbaum) < Eduard Jürgenson, s. 1867 (1936) O. Loorits, Endis-Eesti elu-olu II (Kulka stipendium 1793/00-7L) Kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
Haige käpaga karu Üks väikene tütarlaps korjanud metsast sinikaid. Käis müimas. Korraga näeb karu sinikate põõsa vahelt üles tõusvat, ise hoiab esimest käppa õieli ees ja mõmises: "Mõhõhõh!" Tüdruk kohkus koledasti ja pistis plehku kodu. Järgmisel päeval läheb jälle marjule. Ei kartnud, sest karu teda taga ei ajanud. Korjanud, korjanud marju. Korraga tõuseb karu jälle põõsaste vahelt üles, liginenud lapsele kahel jalal mõmisedes ja hoidnud esimest jalga õieli ees ja näidanud seda lapsele. Laps vaadanud jalga. Jalg oli paistes: umbes, mädanes, kasvas. Pind oli jalas. Laps jooksnud koju, toonud pastlanõela ja lasknud mäda välja. Kolmandal päeval läinud jälle marjule. Nüid ilmunud karu, mesipuu süles. Tütarlapse juures visanud mesipuu täie hooga maha, nii et see purunes. Seest oli see mett täis. Karu andis mõmisedes lapsele märku, et söögu. Laps sõi ja pani kärgesi korvi täis ja viis koju. Kodus päritud, kust ta mee saanud. Tüdruk jutustanud loo, nagu ta oli. Sääl aetud mehed kokku ja mindud metsa-sohu karuda püidma, aga ei leidnud, karu oli kadunud. Karul on ühe mehe tarkus, seitsme mehe jõud.

ERA II 196, 608/10 (7) < Torma khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Rosina majake (üürikorter) < Rakvere khk., Rakvere l. - Priidu Tammepuu (= Friedrich Eichenbaum) < Eduard Jürgenson, s. 1867 (1936) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
Õnn võib tulla ilma otsimata. Ligistikku elasid kaks taluperemeest, üleaedsed. Nüid teine peremees tuli jaanipäeva laupäev teise peremehe juure ja ütelnud: "Lähme metsa sõnajalaõit otsima, et leida rahaauku. Teine peremees ütelnud: "Kui mul õnne on, tuleb ta uksest ja aknast sisse. Ei ma lähe teda kuskile otsima." Teine peremees läks oma sulasega metsa. Käisid ja uitasid piki metsa, ei näinud ega leidnud ühtegi sõnajalga õitsevat. Leidsid ühe vana hobuse pealuu. Peremees ütles sulasele: "Võta see hobuse pealuu, viime ja viskame oma üleaedse Antsu aknast sisse." Sulane täitis peremehe käsu, võttis pealuu ja läksid ja viskasid Antsust peremehe aknast sisse. Need magasid, sest oli ju öö. Nad ehmusid ära. Tõusid ülesse, näevad: aken sisse visatud, põrandal hobuse pealuu. Panid aknale mati ette. Teine peremees tuleb hommikul oma sulasega sinna, küsib: "Mis sinul matt akna ees?" Ants vastu: "Eks ma öelnud, et kui mul õnne on, tuleb ta uksest ja aknast sisse. Hobuse pealuu oli kuldtukateid täis. Näe, üks veel praegu siin. Seh, võta. Anna ja pane teiste juure." Selle oli ta ise sinna pannud. Teine peremees kohe: "Mina viskasin selle aknast sisse. Õnn pooleks!" - "Ah sina olidki see, kes minu akna sisse lõi?! Sa kuuled, sulanepoiss. Oled mulle tunnistajaks kohtus." Nüid teine paluma: "Ära tee seda. Ma tasun sulle kõik, toon ankru viina ja korv õlut." Nii ta tegigi. Toodi ankur viina, korv õlut ja peeti jaanipäeva väga toredasti.

ERA II 196, 627/31 (12) < Torma khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Rosina majake (üürikorter) < Rakvere khk., Rakvere l. - Priidu Tammepuu (= Friedrich Eichenbaum) < Eduard Jürgenson, s. 1867 (1936) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
Kingsepa unenägu. Elas kord vaene kingsepp. Temal oli suur pere toita - kaheksa hinge. Alati laulis töö juures. Ta näeb korra unes: keegi mees ajab teda üles, ütleb: "Mine linna, sääl jõe sillal leiad omale õnne." Esimene kord ei annud ta sellele suurt tähtsust. Teisel ööl näeb ta samuti, et keegi äratab teda ja sunnib minema linna, jõe sillale. - "Säält leiad omale õnne." Ka seekord kingsepp kahtles vähe. Kui aga kolmandal ööl peaaegu raputatud teda unest üles ja saadetud linna jõe sillale, siis ei jäänud tal muud üle, kui minna jala linna. Jõudis linna, leiab üles jõe, sellelt silla. Läheb sillale ja ootab, missugune see õnn võiks tulla. Ootab, ootab - ei tule õnne. Hakkab juba õhtale minema, aga õnne ikka ei tule. Teisel päeval läheb jälle sillale õnne ootama. Ehk tuleb õnn teisel päeval. Ootab - ei tule õnne ka sel päeval. Läheb viimaks kolmandal päeval sillale, et vast nüid tuleb ehk õnn. Ootab kuni õhtuni. Õhtu eel astub keegi mees tema juure ja küsib: "Kuule, mees, ma näen sind juba kolmat päeva siin sillal. Ütle, mida sa siin otsid? Või ootad sa kedagi?" Mees seletab oma unenäo: "Nägin kolm ööd järgimööda unes, et keegi sunnib minna linna jõe sillale, et säält leian omale õnne. Ja kui kolmandal ööl mind otsekui raputati unest üles, ei jäänud mul muud üle, kui pidin kõmpsima jala linna. Nüid ootan siin juba kolmat päeva ja ootan õnne, aga seni ta pole veel tulnud. Ei tea miks ta..." Mees vastu: "Oo, ära usu unenägu. Kas siis peaks kõik täide minema, mis unes ära ei näe. Näe, ma nägin kord unes, et mind juhatatud minna sinna linna. Juhatati ka uulits ja maja õu kätte, kus pidada vanas kaevus kulda olema. Kus ma siis seepärast lähen sinna otsima. Ära usu ühtegi. Annab talle raha, et säh, sulle siin kümme rubla ja sõida päälegi koju." Kingsepa imestus oli suur, kui ta kuulis, et mees nimetanud sama linna uulitsat ja maja õue, kus ta ise elas. Sõitnud kohe kodu, rääkinud naisele loo ära. Öösel läinuvad kaevu. Ja mis imet! Kaevu põhjas vähe vett ja vee seest käega katsudes leiab põhjas kuldtukatid. Kogunud neid pangi, kuni enam ei leidnud. Mees sai väga rikkast. Selles korteri alumisel korral elanud rikas mees. Temale ei meeldinud, et kingsepp varahommikust hilja õhtuni laulab ja kopsib sääl üleval. Ta kaevanud seda maja peremehele ja öelnud: "Kingsepa laul ja kopsimine on mind nii ära tüitanud, et ma enam ei või seda kuulda. Ma pean korterist ära minema, kui kingsepp jääb edasi ülesse elama." Majaperemees ütelnudki kingsepale korteri üles. Kingsepp ostnud omale saadud kullaga toreda maja. Võtnud omale abiks sellid, teinud tööd ja laulnud. Pääle kingsepa lahkumist jäänud kõik vaikseks ja õudseks. Nagu midagi puudus. Alul ei saanud rikas mees aru, mis see oli, mis puudus. Viimaks selgus ka temale, et puudub kingsepp, tema laul ja kopsimine. Läheb jälle majaperemehe juure, kaebab, et pääle kingsepa lahkumist on muutunud nende elu veel väljakannatamata õudseks ja palus peremeest, et see kutsuks kingsepa tagasi. Lubas ise korteri üiri kingsepa eest maksta. Peremees kahtles küll, kas kingsepp tuleb veel tagasi. Rikas mees läinud ise ja otsinud kingsepa üles ja kutsunud tagasi. Aga kingsepal omal maja - ei tule. Nüid tellib rikas mees: võtku kingsepp ta oma majja korteri. Kingsepp sellega päri. Üiris talle ülemised ruumid välja ja rikas mees asus nüid vaese kingsepa juure elama ja oli väga rahul ja rõõmus, kuulates kingsepa laulu ja kopsimist.

ERA II 196, 658 (16) < Torma khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Rosina majake (üürikorter) < Rakvere khk., Rakvere l. - Priidu Tammepuu (= Friedrich Eichenbaum) (1936) Kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
Jutustajal omal oli juhus. Ta maganud (see oli Rakveres) ja tema pääle langes nagu keegi. Võttis tast kõvasti kinni, nii et liigutada ei saanud. Ta hammustas tal esimesest sõrmest, siis sai lahti. Ta rääkis sellest tädile. See andis nõu, et võtku kolm levapalakest, tõmmaku igaühele üheksa risti pääle ja pangu voodi peaotsa padja alla. Ja sest ajast ei tulnud keegi. Sääl oli üks lesk kahe lapsega. See tahtis väga, et ta teda ära võtaks. Temale aga ta ei meeldinud. Ükskord pääle selle kuuleb, see naisterahvas on löönud kirvega esimeste sõrme. (Üleskirjutaja märkus: sellele järgnes "Lööper", mille aga olen juba varemalt ümberkirjutanud ja ERA-le ära saatnud.)

RKM II 121, 238 (41) < Väike-Maarja khk., Väike-Maarja al. - Mihkel Priimets < rahvasuust (1960/61) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Nii, nii ninnega kui roosi lillega, valgit, verevit. Nii, nii minu peigmiis kui ingli taivan lätsi läbi heinamaa, läbi lilli aidu ka, algati mul meele sääl ketsemani aiake.

RKM II 121, 242 (4) < Väike-Maarja khk., Väike-Maarja al. - Mihkel Priimets < Mihkel Priimets (1960/1) Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Endise Porkuni kindluse ja lossi asukoha juures on Porkuni järv. Järvest kulgeb mitmesse harusse orgusid. Räägitakse, et need orud on kunagi olnud jõed. Ühte orgu nimetakse Daani oruks, et seal olla daani sõjalaeva kere olnud. Mõned vanemad inimesed räägivad, et olla kunagi veel vanu daani laevakere tükke näinud.

RKM II 121, 243/4 (5) < Väike-Maarja khk., Väike-Maarja al. - Mihkel Priimets < Mihkel Priimets (1960/61) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Poiss käind ika tütri man. Käik oln na sake, imä ootnu ike kosje. Aga viimäs aknu kahtlus, mõelnu, kaess tütri saladusi. Eks olnu sedasi, vana lännu linna, sis oln paras aig. Eit saatnu tütri tõise valda enda sõsare man, et nii ruttu takasi es tulle. Tüdar pol saanu kon'tvõõral är rääki kah, et es oll' kotu. Eit oln üksi taren, läin tüdri sängi makama. Eks poiss tulnu. Eit tõmmanu tüdri mantli sellän, läin' teinu' ukse valla, öeln' sala: "Ol'l äste tasa, meil küläd." Poiss tuln' tasa tarre, tennu end tasa riidest valla, tõmmand eid' mantli kah är' ja käuh sängi. Sängis eit aknu vastu rabelema. Poiss öelnu: "Kut sa täna es, sa pol' ju kunagi keelanu." Eit karanu sängist püsti ja poisile pihta andma: "Ah sellepäräst sa käit." Poiss: "Ega ma es ole vägisi, ol' sa ju isi nii magus olnu." Seda hullemini eit klähmima aknu. Poiss kahmanu rõiva ja pesu väeli uksest välja. Ega poiss seda hinges es teadnu', et see emä ol'. Emäl ol' aga tütri saladus teädä. Tüdär tuln' kodun, ootnu poissi õhtu, teise, no es tull'. Tahnu sis poisiga kokku saada, rääknu imal', et tima taht poodi minna. Et sis saas poisiga kohata, aga ei imä lase üksi minnä, lähep ise ka. Ei pääse imä silmist, mõelnd minnä öössi salaja. Sätnu end öisi minekule, aga es teadnu vaene hing seda, et imä peale passib. Nii kui minekule läheb, eit kohe kallal: "Ütle, kuh' sa lät'." Vanaeit tütrel nõgesseid andma: "Ah, ma olen mära kasvatand, ütle kuhu pidid minema." Ja annu nõgesi' nii, et aitnu. Vat sedasi, imä pas'snu ja enda tüdri ja külapoisi läbi pessnu. Mis na' tennu pattu. Ema üten: "Es tohi enne putto, kui pole papi luba. Las' laitse omapead vallatada, peräst kuri karjes." Seda juttu kuulnud Võru raj. Kasaritsas.

RKM II 79, 63 (12) < Rõuge khk., Tsooru v. – Alfred Lepp < E. Ploom (1955) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Pruudi kiitus. Meil om neiu noorõkõne, nii kui lilli ossakõnõ. Juuskõks kotta kobinalda, lauda manu lõõgamalda. Praatsõ põrsa peo pääl, kanapoja kaendli all, oll' õks paras paarikandja, tugev turjapuule. Ei ta naarul näägutelle, ei ta sõnul saajatelle, ei ta keksi kerikus, Halbi küla palli pääl. Ei ta suigu sua pääl, lammuskele laadi pääl. Tegi tekil tedrekirja, padjal pandse pardikirja. Seo või tubli miis ka olla, kes vii neiu tanu alla.

RKM II 79, 78/80 (17) < Rõuge khk., Tsooru v. – Alfred Lepp < M. Ploom, 52 a. (1955) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Pruudi sõimamine peigmehe sugulaste poolt. Ta um laisk ju latsõst saadik, suuhagu hällüst saadik. Es ta taha tarkust oppi, tarkust oppi, virkust võtta. Tahtsõ õks tarõn taaruta, päävä paisten põõnuta. Mõtli ütskõrd hindämisi, ma kae neiu kavalust. Kuis ta neiu tööda tege, kabehjane kangast koda. Üts üü, vass vuud - kümme üüd ja küünar kangast. Sukasilma suikun koda, virgu es vokki keerutama, põllepaelu palistama, kaputa ärr kakenu. Tegi tuld sis tuulut mulku, aie haku – hargut jalgu. Imäle õks irvit hambõid, esäle õks silmi kõõrut. Sõsarale sarvi näudas, vellele oll' verepini. Kas mii teda iilä es näe, iilä es näe vai toona es tunne? Kui ta maal magasi, kraaviperven külliteli. Perse oll' palljas perani, urumulk oll' ammuli. Sisse kävve sisaliku, manu maru kärblase. Ei ole minni meeleline, Poja naane naaruline. Viska väl'lä a'ia takka tõiste tare tuksi kätte. Las sääl tuksi' haardva teda, las sõs kaarna kakva teda.

RKM II 79, 82/4 (18) < Rõuge khk., Tsooru v. – Alfred Lepp < M. Ploom, 52 a. (1955) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Peigmehe sõimamine pruudi sugulaste poolt. /Lauldi enne tanu panekut/ Kae no, määne märsikene, kaskee, kaskee, tsiapaha pöörakene. " " Varast mu virga vii tuuja, " " rutulise ruua kiitja. Mii õks uutsõ orust ubinat, mäe päält pääsukest. No tull' orust unitsiga, mäe päält vana märi karu. Kae, no, kui ta siia kaaberdeli, Pruudi poole laaberdeli. Karjapoisi kaatsa /püksi/ jalan, tsiapoisi pulsti sällän. Hobõnõ oll iin ku hiirekene, miis oll pääl ku piibukene. Suust õks juusk tal sinist suitsu, huule kolgast kunna läkä. Täi tall haukva habenin, hiire piiksva perse'en. Kõrva tal pään umma kõvera, silma ku sitta laterna. Tal õks hääle härisese, tal õks kurgun kärisese. Üts olg iin ja tõne takan, kõver nii ku Vanapakan.

RKM II 79, 389 (8) < Hargla khk., Saru v. – Minna Kokk < Minna Kokk (1958) Sisestas Ursula Toomri 2001, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kui laps maha kukkus ja haiged sai, siis võeti laps sülle, puhuti haige koha pääle ja loeti: "Valu varessele, halu harakale, mustale tsirgule muu tõbi." Laps hakkas naerma ja oligi valu kadunud.

RKM II 79, 389 (8a) < Hargla khk., Saru v. – Minna Kokk < Minna Kokk (1958) Sisestas Ursula Toomri 2001, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Arstimise võlu sõnad. Jeesus sõitis silda mööda, mäkke mööda, merda mööda, Surnumere randa mööda. Ruuna jalga rakkastas, varsa jalga vapustas. Püha Peetrus tule toes, astu abis, tee haige terves, võtta valu ära, sooned kokku sobigu, veri kokku vedagu, luu-liha lopertagu, aamen, aamen, aamen.

RKM II 83, 11/3 (1) < Viru-Nigula khk. - Kaupo Suurkaev, Venevere kooli õpil. < Pauliine Vilu, 64 a. (1958) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Mare Kalda
Kord käis Juhan Julm oma väesalgaga Pada orus, Vanaveski taludes riisumas. Esimesest perest inimesed põgenesid sõja eest ära Tallinna, teises peres aga jäid koju. Kui Juhan Julma sõdurid sinna jõudsid, tapsid nad kõik inimesed ära, peale ühe vana naise, kes oli pugenud rehetoa ahju peitu. Pärast veretööd võtsid Juhan Julma sõdurid kõik kariloomad kaasa. Üks lehm aga pääses tulema ja jooksis kodu juurde männimetsa. Sõdurid olid küll otsinud, aga kätte ei saanud. Vanainimene puges ahjust välja ja läks vaatama kuhupoole sõdurid läksid ja nägi, et mäeveerul seisis üks naine lastega, kes palus sõdurilt oma lastele kuivikuid. Sõdur oli ka andnud. Siis aga tuli järgi teine sõdur ning tappis naise koos lastega ära. Tagasipääsenud lehm tuli aga varsti koju, tõi härgvasika ja sellest lehmast kasvaski hiljem uus kari.

RKM II 83, 13/4 (2) < Viru-Nigula khk. - Kaupo Suurkaev, Venevere kooli õpil. < Pauliine Vilu, 64 a. (1958) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Mare Kalda
Viru-Nigula ligidal seisavad vanad Maarja kiriku varemed. Kord, kui rahvas jutlust kuulas, hakati merelt kirikut pommitama. Kirik purunes ning inimesed said surma. Kiriku kõrvalt voolab väike oja. Selle oja kaldal olla peetud suur lahing, nii et oja vesi oli olnud verest punane. Seda oja kutsutakse sellest ajast alates Maarja ojaks. Siis räägitakse veel, et Maarja kiriku varemetest tuleb iga saja aasta tagant, jaaniööl kell 12 välja pika habemega vanake, kes möödaminijatele pakub oma piitsa ja palub, et teda sellega 3 korda lüüakse, siis saavat ta nõidusest lahti.

RKM II 83, 14 (3) < Viru-Nigula khk. - Kaupo Suurkaev, Venevere kooli õpil. < Pauliine Vilu, 64 a. (1958) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Mare Kalda
Viru-Nigulas Padaoru kallastel, endise Vanaveski talu ligidal kasvab mäel suur mänd, mille vanadust keegi ei mäleta. Räägitakse et tema all olla kuningas Kaarel XII oma sõduritega kohvi joonud. Siis juba oli see mänd olnud nii suur, et kuningas Kaarel XII oli tema järgi teed määranud.

RKM II 83, 15 (4) < Viru-Nigula khk. - Kaupo Suurkaev, Venevere kooli õpil. < Pauliine Vilu, 64 a. (1958) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Mare Kalda
Padaoru linnuse vastas kaldal on üks suur liivamägi. Kui kevadel lumi sulas ja vesi hakkas mööda kallast alla voolama, tuli sealt nähtavale palju inimeste luid ning arvatakse, et seal on olnud vanade eestlaste matmispaik.

RKM II 83, 15 (5) < Viru-Nigula khk. - Kaupo Suurkaev, Venevere kooli õpil. < Pauliine Vilu, 64 a. (1958) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Mare Kalda
Viru-Nigulas Koila küla ligidal on üks allikas, mida kutsutakse Ohvriallikaks. Seal olla vanad eestlased käinud ohverdamas oma jumalatele.

RKM II 83, 69/79 (3) < Kadrina khk. - Ivar Masing, Kadrina Keskkooli õpil. < Heinrich Masing, isa, 47 a. (1958) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2004
Raha katukses. Meenub mulle üks talvine õhtu. Väljas tuiskas lund, tuul ulus akna taga. Olin väikene, nii kuue-seitsme aastane poisiklutt. Kartsin tuule undavat laulu, mis kostis tuppa akna tagant. Pugesin isa sülle, arvasin sääl kõige kindlama varjupaiga olevat, kust mind tuuleeit kätte ei saa. Alati sellistel momentidel, kui isa sülle peitu pugesin, jutustas isa midagit huvitavat. Saan suuremaks, kerkivad uuesti mällu isa käest kuuldud jutud. Lugu "Raha katukses" palusin isal uuesti jutustada, mille kirja panen. See on üks tõestisündinud lugu, mis juhtus minu vanaisaga. Minu vanaisa Madis Tõnni poeg Masing töötas tollal Kullaaru mõisas moonamehena. Kullaaru mõis asub Rakvere ligidal (ca 2 km), minnes Rakverest Kadrinasse maanteed mööda, läbi Risumetsast keerab tee ära põhja suunas, üle raudtee ca 1 km asub Kullaaru mõis. Mõisast veel edasi, ca 2 kilomeetrit oli ühine moonameeste maja, mille õlgkatuse all elas neli perekonda. Maja vastas asus laut, õlgkatuksega, samuti nelja pere jaoks ja lauda tagant kulges Paatnaküla tee, mis viis välja Rakvere-Haljala maanteele, ühtus just endise Tõrremäe kõrtsi ees. Nimetatud teed mööda käisid Paatnaküla rahvas ja Kullaaru moonamehed linnas, Rakveres. Neid hooneid, s.o. moonameeste maja ja lauta enam ei ole. Vanaisa näinud unes kord ühel suvisel ööl (aastanumbrit isa ei mäleta), et keegi öölnud vanaisale unes: "Mine võta raha ära, see on sinu laudakatukse sees!" Ütelus olnud nii selge ja vali, nagu oleks keegi inimene talle tegelikult öölnud, mille peale ka vanaisa oli üles ärganud. Üles ärgates olid kumisenud ikka veel selgesti kõrvus unes kuuldud sõnad: "Mine võta raha ära, see on sinu lauda katukse sees!" Vanaisa tõusnud üles, läinud õue, vaadanud: väljas tibanud sadada vihma. Temal hakkanud kõhe tunne, nagu kartnud midagit salalist unenäo pärast. Läinud tuppa tagasi ja heitnud uuesti magama. Saand magama jääda, kui jälle ütelnud tuttav hääl: "Mine võta raha ära, see on sinu lauda katukse sees!" Vanaisa tõusnud uuesti üles ja ajanud ka oma naise, s.o. minu vanaema, ja rääkis talle, mis ta oli unes näinud ja veel kahel korral järjest. Vanaema saanud pahaseks ja hakanud riidlema: "Ei viitsi ise magada ega lase ka teisi magada, ajab tühja loba pärast üles. Mine võta siis raha ära, kui sulle pakutakse!" Vanaema jäi uuesti magama, kuid vanaisa ei heitnud. Tuli päev, ilm läks valgeks, oli vanaisa esimene käik minna vaatama laudalakka, kas ei paista kuskilt raha, mida öösel pakuti. Kuid mida rahaks nimetati, seda vanaisa ei leidnud. Järgmine öö oli jälle kordunud sama lugu. Ööldud jälle sama tuttava häälega: "Mine võta raha ära lauda katukse seest!" Vanaisa käinud jälle korra õues, vaadanud ukse eest lauda poole, kuid pole olnud julgust minna laudalakka vaatama ja otsima, ehk oleks leidnud. Läinud tuppa tagasi ja hakanud tööle, pole enam magama heitnud. Hommikul rääkinud vanaemale, et oli öösel jälle näinud seda rahaunenägu. Mindud siis vanaemaga kahekesi laudalakka raha otsima, kuid ei leitud. Vanaema saanud pahaseks, et vanaisa arg oli, ei läinud kohe raha võtma, kui kästi. Võib-olla oleks raha asukohast, õlgede seest mõni tuluke paistnud või midagit muud märki olnud, mis oleks juhatanud raha juurde. Ega hiljem päevaajal enam ole. "Oled va jänes," ütles vanaema. Hiljem enam vanaisale raha unes ei näidatud. Nii möödus elu endist rada. Ununesid unenäod igapäises töös. Rukis oli koristatud, käsil suvivilja korjamine, kui ühel hommikul ärgates ja õue minnes üllatas kogu moonameeste maja rahvast huvitav nähtus. Nende lauda katus oli ära lahutatud. Võetud õled kord-korralt ja pandud roovilattide pääle hunnikusse. Moonamehed vahtisid üksteise otsa ehmatanud nägudega: "Mis nüüd saab? Lauda katus ära lahutatud, vihmasajud tulevad, ja mis ütleb härra selle peale" (tollajal oli Kullaaru mõisas härraks Tischler). Katus oli lahutatud just majapoolsest küljest. Teatati asjast härrale. See tuli kohale ja oli üllatatud. Keegi ei võinud arvata, kes selle tegi ja miks see nii tehtud oli. Siis tuli vanaisale meelde suvel nähtud unenägu rahast ja rääkis selle loo härrale ja moonameestele ära. Moonamehed olnud vanaisa peale pahased, et see oma arguses ei võtnud raha ära, oleks saanud seltsiga nädal aega Tõrremäe kõrtsis juua. Nüüd näidati unes kellelegi teisele, kes oli targem, see tuli võttis raha ära. Meie tehku ise laudale uus katus peale, ei mitte suutäit viinagi saa. Härra öölnud, et katukse lahutasid inimesed, mitte vaimud. Toodud kohale vallatalitaja ja uräädnik, tollajal suuremad kohapealsed võimuesindajad. Tehtud protokoll ja hakatud asja juurdlema ning peagi lahenes katuse lahutamise saladus. Jutu all olevas moonameeste majas elanud, enne kui minu vanaisa sinna läinud elama, Jüri ja Miina Kuldvered. Lapsi neil pole olnud. Jüri ja Miina töötanud Kullaaru mõisas põllutööl. Jüri Kuldvere olnud laisavõitu, puudunud tihti töölt ning käinud aga ümbruskonna laatadel. Keegi ei teadnud algul tema käikusid ja tehinguid. Peagi tuli kuuldavale jutt rahva seas, et Kuldvere Jüri on suur varas ja aidalõhkuja. Temal olnud Rakvere linnas veel teisi kampamehi ja nii käidud selle bandega ümbruskonna taludes ja mõisades viljaaitasid ja hobusetallisid rüüstamas. Aasta tagasi või enam oli Kuldvere kamp murdnud sisse Rakvere lähedal asuva Mõdriku mõisa viljaaita ja viinud sealt ära neli koormat vilja. Vili viidud ära mõisa naabrusest, taludest varastatud hobustega. Vili ja hobused müüdi kusagil kaugemal laadal ära. Kuid säälsetele, kohapealsetele uräädnikudele äratasid need mehed kahtlust ja teatati Rakveresse, et sellised vilja ja hobuse müüjad on siin ja hakkasid neid jälitama. Kui Jüri Kuldvere koju jõudis, ei tohtinud ta raha tuppa ühes viia, et tullakse läbi otsima ja leitakse raha ning peitis raha enda lauda katukse sisse, õlgedesse. Eks hiljem, kui asi vaikseks jääb, säält vähehaaval võta ja kuluta. Jüri võeti tee pealt järsku kinni ja viidi vanglasse. Õnnetuseks ei saanud ta naisele öölda, kus varastatud raha on. Jüri Kuldvere raha puhkas nüüd vaikselt Kullaaru mõisa moonameeste lauda katukses ja Jüri ise Rakvere vanglas. Kohus mõistis 10 aastat korduvate suurvarguste puhul. Kullaaru mõisa härra sai teada, et tema moonamees oli mõisa aidavaras ja istub kinni praegu, ajas vihaga ka naise ära. Kuldverede asemele tööle ja korterisse võttiski Kullaaru härra minu vanaisa, Madis Masingu. Kuldvere sai kinni istuda umbes aasta, kui pääsis saunamineku korral vangivalvurite käest jooksu. See oli päev enne nimetatud moonameeste laudakatukse lõhkumist. Vabadusse pääsedes oli esimene asi minna ja võtta oma raha ära laudakatukse seest, et naisele edasi anda. Läks otsima raha, kuid ajaga oli ununenud koht, kuhu raha pani ja ei aidanud muu, kui lahuta katus vähehaaval ära, niikaua kui raha kätte saad. Ja nii see ka sündis, mis pani kõik Kullaaru moonamehed imestama ja vanduma. Hiljem saadi Jüri Kuldvere kätte ja pandi tagasi vanglasse. Nii siis osutus vanaisale unes näidatud raha katuses tõeks. Küsisin ülemalpool räägitud jutu kohta kinnitust vanaema enda käest. Ka tema ütles, et see oli tõesti nii. Vanaisa on surnud, tema käest ma küsida ei saa.

RKM II 83, 101 (1) < Simuna khk., Rakke al. - Liina Kink, Rakke Keskkooli õpil. < Adeele Kaljuste, 67 a. (1959) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda 2004
Edru Järvemäel on kullaauk. Inimesed on sealt kaevamas käinud kahest kohast, kuid ei ole leidnud midagi. Seal käidi jaaniõhtutel laulmas ja ringmängusi mängimas. Vanasti olla sõja-aeg inimesed seal peidus old ja oma varanduse sinna peitnud. Seal olid maa-alused käigud olnud.

RKM II 83, 101 (2) < Simuna khk., Rakke al. - Liina Kink, Rakke Keskkooli õpil. < Adeele Kaljuste, 67 a. (1959) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda 2004
Mustlase org on saanud nime sellest, et seal elasid ennemalt mustlased. Neil oli seal soe mägi ümber. Kivid kus nad sõid. On alles veel.

RKM II 83, 101 (3) < Simuna khk., Rakke al. - Liina Kink, Rakke Keskkooli õpil. < Adeele Kaljuste, 67 a. (1959) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda 2004
Surmaorus olla vanasti põletatud inimesi tuleriidal. Ja sellest on saadud nimi Surmaorg.

RKM II 83, 102 (4) < Simuna khk., Rakke al. - Liina Kink, Rakke Keskkooli õpil. < Adeele Kaljuste, 67 a. (1959) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda 2004
Suve aeg sõitis üks naine oma hobusega üle mäe. Ja korraga näeb: üks vari liigub tema järel. Naine hakkas kartma ja hobune ka. Siis ütles vari: "Löö mind piitsaga!" Aga naine ei löönud piitsaga. Jõudsid juba sinnani, kus präegult on kõlakoda. Siis vari ütles naisele: "500 aastad olen ma juba maganud ja 500 aastad magan veel, enne kui välja tulen!" Naine vaatas tagasi ja kuulis raha kõlinat. Seal kohal on rahaauk.

RKM II 83, 102/3 (5) < Simuna khk., Rakke al. - Liina Kink, Rakke Keskkooli õpil. < Adeele Kaljuste, 67 a. (1959) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda 2004
Rakvere linn olnud ennem teiselpool mäge. Aga see oli maa alla kadunud ja see vari pidi olema Rakvere vaim. Nõnna hakati seda mäge kutsuma Rakke mägi. Aga kui seitse venda ühtemoodi vesihallides riietes ja ühte nägu on ja siis lähevad Rakke mäe harjale, siis Rakvere linn tuleb tagasi.

RKM II 83, 103 (6) < Simuna khk., Rakke al. - Liina Kink, Rakke Keskkooli õpil. < Adeele Kaljuste, 67 a. (1959) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda 2004
Simunas peeti ennemalt laatu. Ja seal lähedal oli kõrts. Seal kõrtsis nemad pidasivad nõnna nõu või aru. Üks lihunik tõi pulli laadale. Aga pull sai tasakeisti lahti ja hakkas möirgama: "Simoon, Simoon." Seal platsil oli ühe venelase haud ja selle mehe nimi oli Simon. See mees tõusis hauast üles ja ütles, et siia saaga kirik ja nimi olgu Simon. Aga mõisnikud ei olnud sellega päri. Ühe mõisniku suguvõsas oli ka olnud mees nimega Simon ja see ei meeldinud neile. Ja nad panid kiriku nimeks Simuna.

RKM II 83, 103/4 (7) < Simuna khk., Rakke al. - Liina Kink, Rakke Keskkooli õpil. < Adeele Kaljuste, 67 a. (1959) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda 2004
Simuna kirik olla 7 korda ümber veetud hobustega. Hobused olid jõudnud allikani ja koerad hakkasid ulguma. Sinna kohta jäetud kirik ja öeldud, et kui seitse venda tulevad kirikusse, siis kirik langeb maa põhja.

RKM II 83, 108 (12) < Simuna khk., Rakke al. - Liina Kink, Rakke Keskkooli õpil. < Adeele Kaljuste, 67 a. (1959) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda 2004
Mäistes ühes talus oli poiss näinud unes, et põllu peal on suur katel. Hommikul rääkinud seda teistele. Päeval läks poiss kündma, adra jäi paja sanga külge kinni, aga katel oli katki läinud ja ei ole seal midagi olnud.

RKM II 83, 108/9 (13) < Simuna khk., Rakke al. - Liina Kink, Rakke Keskkooli õpil. < Adeele Kaljuste, 67 a. (1959) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda 2004
Mäistes oli ka ühele karjapoisile näidatud unes, et mine võta see totsik ära. Poiss läks hommikul ja leidis selle totsi üles ja see oli kulda täis. Pärast leiti sealt veel kuldraha.

RKM II 83, 125 (1) < Simuna khk., Kamariku k. - Õie Rohtmaa, Rakke Keskkooli õpil. < Juhan Pajula, 70 a. (1959) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda 2004
Mustlase oru kaldal olid Rootsi kolm suurtükki, kellega oli lastud Mõisamaa väljale. See oli Rootsi-Vene sõja aeg.

RKM II 83, 125 (2) < Simuna khk., Kamariku k. - Õie Rohtmaa, Rakke Keskkooli õpil. < Juhan Pajula, 70 a. (1959) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda 2004
Must vanamees ja vanaeit olid elanud Rakke külas. Olid varastanud. Naised olid võtt vanamehe ja vanaeide kinni ning saatnud minema. Vanamees ja vanaeit olid elanud Mustlase orus. Teinuvad endale osmiku. Elanud seal suvel ja talvel. Aga vargil käinud ikkagi külas. Varastanud, mis kätte saanud. Lehmad aetud vainule. Aga vanamees oli läind vargile. Naised olid peksnud vanataati ja vanaeite. Siis olla ka nad sealt ära kadunud. Sest saanudki org nimetuse.

RKM II 83, 129/30 (11) < Simuna khk., Kamariku k. - Õie Rohtmaa, Rakke Keskkooli õpil. < Juhan Pajula, 70 a. (1959) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda 2004
Rakke Mäe kallakus on 4 suurtüki pesa. Moonaladu on old mäe küljes. Enam-vähem on see koht näha. Sõjatee on nähtav, mis läheb moonalao juurde. Mustlase orus on näha kaevukoht.

RKM II 83, 133 (2) < Simuna khk., Lasinurme k. - Maie Lainevee, Rakke Keskkooli õpil. < Adeele Tikerber, 72 a. (1959) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Laiuse kirikuõpetaja maja juures on suured tammed, mis praegu ei võta kolme mehega ümbert kinni. Olla Karl XII istutatud.

RKM II 83, 134/5 (4) < Simuna khk., Lasinurme k. - Maie Lainevee, Rakke Keskkooli õpil. < Adeele Tikerber, 72 a. (1959) Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kairika Kärsna 2003
Vanasti põlnud mingisugused rohtusid kättesaadavad töölisrahvale. Mis olid, olid hirmus kallid; ja veel rohud katku vastu, mis levis kiiresti ja mis niitis inimesi nagu hull. Katk olla tulnud vahel jõge mööda paadiga, milles istunud hall mees. See oligi katk. Vahel tuli katk halli joana. Ja kui inimesed näinud niisugust juga, olnud lähedal asuvad külad tühjad. Inimesed aga pagesid soodesse, kus kasvas metsik tooming. Inimesed närisid oksad ja lehed, tüve ja isegi mullased juured, sest see toomingalõht peletas katku minema. Katk kartnud toominga lõhnagi läinud kaugelt, eemalt. Rahvas aga palunud kirikus, et rohkem toomingaid kasvaks ja et katk neid külastama ei kipuks.

RKM II 83, 135/6 (5) < Simuna khk., Lasinurme k. - Maie Lainevee, Rakke Keskkooli õpil. < Adeele Tikerber, 72 a. (1959) Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kairika Kärsna 2003
Laiuse külast ülesse minna on suur tiik, kust vanasti langenud alla Laiuse kirik. Kiriku rist olla veel päikesepaistelistel päevadel näha, mis hiilgavad kalliskivina. Seal leotati veel linu, aga kui linad välja tõmmati, olnd vesi sama puhas kui likku pannes. Inimesed käisid sääl pesu pesemas.

RKM II 83, 136/7 (6) < Simuna khk., Lasinurme k. - Maie Lainevee, Rakke Keskkooli õpil. < Adeele Tikerber, 72 a. (1959) Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Siniallikas olla Laiuse mäe peal, suur järv, mida ei tea keegi, kui sügaval on põhi. Vanad julged mehed pannud mitu-mitu köit otsastikku, panid rasked pommid otsa ja hakkasid põhja laskma. Köis oli vajunud vajunud, aga põhja ei puutunud. Köis sai otsa, aga põhja ei olnud veel. Kui hakkasid välja tõmbama, tõmbasid välja ja... verine lambapea oli otsas!

RKM II 83, 140/1 (12) < Simuna khk., Lasinurme k. < Laiuse khk. - Maie Lainevee, Rakke Keskkooli õpil. < Ilmar Leiten, 28 a. (1959) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Muugas keset soolaukaid olla üks suur allikas, kel pole olnud põhja. Kord läinud talusulane sinna härgi jootma, kes olnud ikkes. Härjad läinud ikka sügavamale ja sügavamale, kui äkki olla olnud härjad kadunud vee alla. Pärast seda juhtumit olla lastud märgitud pardid prooviks. Ja ka pardid tiirelnud, kuni viimaks kadunud. Pärast leitud märgiga pardid kuskilt mererannalt. Arvatakse, et sellel allikal on mingi suur ühendus merega.

RKM II 83, 145 (1) < Simuna khk., Rakke al. < Simuna khk., Edru k. - Heili Muru, Rakke Keskkooli õpil. < Helene Neimann, 72 a. (1959) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Seljamägi on saanud sellest, et Kalevipoeg kandis liiva oma mantli hõlma sees. Kui tema liivaga läks, siis läks kuuehõlm katki ja liiv jooksis maha, nii tekkis Seljamägi.

RKM II 83, 145 (2) < Simuna khk., Rakke al. < Simuna khk., Edru k. - Heili Muru, Rakke Keskkooli õpil. < Helene Neimann, 72 a. (1959) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Piibes oli kõrts. Kõrtsis oli palju joodikuid. Rahvas rääkis, et Seljamäes on varandust. Joodikud läksid kaevama ja siis hakkas vett imbuma ja pärast tekkis jõgi.

RKM II 83, 146/9 (5) < Simuna khk., Rakke al. < Koeru khk., Ao k. - Heili Muru, Rakke Keskkooli õpil. < Valdo Mattisen, 36 a. (1959) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Praeguse kolhoosi Tulevik uute karjatallide taga liivaaukudes kasvas mänd, mis saeti kolhoosi algupäevil maha. Sellest männist räägib vanarahvas, et Põhjasõja ajal olnud seal kohal lahing ning üks Rootsi sõjaväelane saanud seal surma. Sõjaväelane maetud koos oma hobusega sinna liivaauku ning istutatud hauale mänd. Räägiti, et oli maetud sinna ka tema varandus, kuld- ning hõbeasju. Kodanlikul ajal kaevati see haud ühel ööl lahti. Kas sealt midagi leiti, seda ei tea keegi, aga ümbruskonna taludest käisid inimesed seda auku vaatamas. Kaevajaid oli kaks. Ühel olid jalas kalossid, teisel saapad, nii oli näha liival jälgedest.

RKM II 83, 149 (6) < Simuna khk., Rakke al. < Koeru khk., Ao k. - Heili Muru, Rakke Keskkooli õpil. < Valdo Mattisen, 36 a. (1959) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Vanarahva jutu järgi nähtud vanasti Piibes Seljamäel öösel pääle kella 12 põlemas igal õhtul tuld. Tule põhjuseks olla ühe rändkaupmehe vaim. Kaupmees olla tapetud Seljamäel ning tema varandus ja raha röövitud. Aga seda tuld pole keegi julgenud vaatama minna lähemalt.

RKM II 83, 151/2 (9) < Simuna khk., Rakke al. < Simuna khk., Edru k. - Heili Muru, Rakke Keskkooli õpil. < Helene Neimann, 72 a. (1959) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Vanasti oli mõisaaeg. Mõisnikud ehitasid endile majasid. Nad tahtsid ehitada endi majad madalamatesse kohtadesse, rohkem vee äärde. Säälsamas peeti ka vanasti laatasid. Inimesed müüsid oma kaupu, kellele arvasid. Mõisnikul oli suur pull. Ka see mõisahärra suur pull oli sääl laada platsile kinni pandud. Ja keegi ei julgenud teda puutuda. Kõik kartsid teda. Aga sääl tuli korraga üks hull või loll ja päästis mõisahärra pulli lahti. See pull hakkas siis kraapima ja ise karjus: "Simoon! Simoon!" Ja hiljem lastigi ehitada kirik sinnasamasse platsile, kus pull karjus ja kraapis. Nimeks pandi Simuna.

RKM II 83, 161 (1) < Simuna khk., Tammiku k. - Õie Konetski, Rakke Keskkooli õpil. < Jaan Kivimägi, 88 a. (1958) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2004
Rahaauk on siin mäel. Üks moonamees on rahakasti ära viind. Ost omale kolm suurt talu.

RKM II 83, 161 (3) < Simuna khk., Tammiku k. - Õie Konetski, Rakke Keskkooli õpil. < Liina Lubjak, 78 a. (1958) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2004
Keegi nägi, rahaauk põleb. Tema läinud sinna ligi ja viskand oma liigetega taskunoa sinna sisse. Ja see visatud temale tagasi. Otsekohe läind temale säärde. Ja siis kadus tuli ära. Kui hõbedat rahaauku sisse visatud, siis jääb auk lahti, siis saab raha.

RKM II 83, 161/2 (4) < Simuna khk., Tammiku k. - Õie Konetski, Rakke Keskkooli õpil. < Liina Lubjak, 78 a. (1958) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2004
Mõisamaal Trelli koha sees on kuristikuauk. Kevadel suunduvad kõik veed sinna kokku. Nii kui maa sulaks läeb, siis võtab kuristikuauk, keerab kõik veed sealt alla. Üks seitsekümmend aastat tagasi, siis olla sealt üks kurikas visatud ja see kurikas olnud Tammiku järvest välja tulnud.

RKM II 83, 178 (2) < Simuna khk., Tammiku k. - Maimu Stein, Rakke Keskkooli õpil. < Aleksander Stein, 62 a. (1958) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2004
Vanarahvas räägib, et Rahaaugu mäel olnud rahapada. Ja mõisnik lasknud meestel sealt kaevata suure kivi äärest ning pada tulnud nähtavale. Pada oldud lati abil üles tõstetud. Üks meestest oli ütelnud: "Siit saavad sundid ja sandid." Kuid mõisnik vihastanud sellepeale ja ütelnud: "Siit ei saa peale tööliste keegi." Samal momendil astunud keegi kogemata lati otsa peale ja latt läinud katki ning pada kukkunud alla. Aga enam ei leitudki.

RKM II 83, 178/9 (3) < Simuna khk., Tammiku k. - Maimu Stein, Rakke Keskkooli õpil. < Aleksander Stein, 62 a. (1958) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2004
Räägitakse, et kaks meest teinud teed, mis läheb üle Tammiku linnusemäe. Neil oli olnud kaasas ka lõhkeainet. Aga sinna rahaaugu kohta, mis mõisnik lasknud kaevata, olevat langenud suur kivi. Ilvese Jüri oli proovinud seda kivi lõhkuda pooleks püssirohuga, kuid sellest ei tulnud välja midagi. Aga need mehed olid selle kivi õhku lasknud ja järgmisel päeval polnud mehi kuskil ega tulnud endi palga järgi.

RKM II 83, 179/80 (4) < Simuna khk., Tammiku k. - Maimu Stein, Rakke Keskkooli õpil. < Aleksander Stein, 62 a. (1958) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2004
Rahaaugu mäel olevat vanasti rahva jutu järel rahaauk ööseti paksu suitsu välja ajanud. Ühel korral üks mees visanud sinna auku terasvedruga taskunoa ja nuga olevat karanud tagasi otse mehele säärde. Kes oleks sinna visanud hõberaha, siis poleks enam rahaauk suitsenud.

RKM II 83, 187/9 < Koeru khk., Ao k. - Maire Tiik, Rakke Keskkooli õpil. < Alviine Pärisalu, 63 a. (1958) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2004
Seal oli üks ilus tüdruk, aga vaene orjalaps. Iga mees, kes teda näinud, hakand teda armastama. Kaks rikast poega tahtsid teda naiseks saada, aga kahele minna ei saa. Oli teise maha jätnud, teisele läinud. Aga teine olnud selle asja üle väga õnnetu. Käinud siis targa käest nõu küsimas, kas ta ei saaks abiks olla. Tark ütelnud, et saab küll, kui maksab palju. Mees lubanud maksta niipalju, kui nõuab. Nõidunud selle noore naise metsahundiks. Tal oli maha jäänud kahekuune laps. Tal oli väga kahju. Hulkus kaks päeva metsas, kolmandal päeval tuli kodu. Visanud hundinaha seljast maha kodu ligidale kivi otsa. Läinud lapse juurde ja imetanud last ja siis tõmmanud hundinaha ümber ja läinud metsa. Niimoodi oli käinud tükk aega. Mees läinud targa juurde nõu küsima. Naine käib kodus, aga midagi ei räägi. Tark öelnud: "Ma õpetan sind, kui tasud mulle. Kaeva see kivialune õõnsaks ja küta kivi kuumaks. Kui ta tuleb, viskab selle naha kivi peale, siis jääb ta inimeseks. Nahk hakkab kõrbema." Ta küsis mehe käest, mis kõrbehais see on. "Ei ole midagi, külarahvas tapsid sigu ja kõrvetavad karva." Hakkand siis metsa minema, nahk olnud kõrbend. Jäänd siis inimeseks, aga sõnagi põle rääkinud, muudkui nutnud. Mees läinud targa juurde: "Tema ei räägi minuga. Kas jälle võid mulle abiks olla?" Tark öelnud, et mine kodu ja too hobune laudast välja ja pane rangid, aga ära sa õieti pane. Pane nii kaua, kui ta hakkab rääkima. Viimaks ütles ta mehele: "Kui kaua ma vaatan su tempe," ja siis jäi ta inimeseks. "Küll oli raske hundi elu elada," ütles naine mehele.

RKM II 83, 194/5 (3) < Simuna khk., Rakke al. < Koeru khk., Ao k. - Anti Ivanov, Rakke Keskkooli õpil. < Anna Suurkask, 84 a. (1958) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2004
Rakke mäge nimetatakse rahaaugu mäeks. Mitmed olla otsimas käinud, kuid pole leidnud raha.

RKM II 83, 195 (4) < Simuna khk., Rakke al. < Koeru khk., Ao k. - Anti Ivanov, Rakke Keskkooli õpil. < Anna Suurkask, 84 a. (1958) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2004
Tammiku olla oma nime saanud sellest, et seal kasvab palju tammesid.

RKM II 83, 207 (1) < Simuna khk., Rakke v., Väike-Rakke k. - Maie Ots < Rosalje Helene Ots, 75 a. (1958) Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Ühel päeval läind üks poiss nimega Andres kartulivõtjaid kutsuma. Noh, hakanud siis kodu tulema. Tuld, saand Siniallika juurde, näind: hall vasikas tuleb välja ja teda taga ajama. Poiss joost niikaua, kui ää väsind. Saand ühe maja juure ja pugend peitu. Natukese aja pärast olla läind vaatama. Põld enam keegi vasikat näind. See juhtus Väike-Rakkes.

RKM II 83, 233/4 (2) < Simuna khk., Rakke v., Keramäe t. < Koeru khk., Õle k. - Gunnar Paalberg < Eliise Arnis, 60 a. (1958) Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kuidas Oleviste kirik oma nime sai. Kirik sai valmis, aga keegi ei teadnud meistre nime. Kui meister pani torni tipus risti, läks sealt keegi mees alt läbi ja hüüdis: "Näe, kuhu Olevist ronind!" Ja vihast, et tema nimi on teatavaks saanud, kukkus mees maha ja uss roomas tal suust välja. Ja nüüd on täpselt selle koha peal, kus meister alla kukkus, raiutud kivi sisse selle mehe kuju, uss suust väljas.

RKM II 83, 234 (3) < Simuna khk., Rakke v., Kingsepa t. < Simuna khk., Paasvere k. - Gunnar Paalberg < Rosalie Tiido, 70 a. (1958) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda
Simuna kirik Simuna kirik pole kohe nii suur olnud, vaid teda on mitu korda suurendatud. Kui kiriku suurendamisel altari ette põrandat löödi, märgati seal all keldreid, kus olid palsameeritud parunid lahtistes surnukirstudes. Mõnele parunile oli olnud nuut kõrvale pandud, mõnele viinapudel. Ühel parunil olla olnud jalg kõver.

RKM II 83, 235/6 (5) < Simuna khk., Rakke al. < Simuna khk., Kadiküla k. - Gunnar Paalberg < Anna Viirmann, 72 a. (1958) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda
Kord kündnud sulane Lell Toomasoo krundi peal. Adra sahklusika vits läinud katki. Sulane teind uue. See jälle läinud katki. Nii kordunud see kakskümend seitse korda. Sulane hakkas vitsa tegema. Ise aga vandus, et mis tal kuradil ikke on. Seepeale olla kõlinat kuulda olnud ja rahapada langenud sügavikku. Teisel aastal samalt põllult kartuleid korjates leidis üks Anne-nimeline naine mulla seest põlletäie raha. Müüs ära selle raha juutidele ja sai vastu seitsesada rubla. Ka minagi olen neid juute näinud. See oli 75 aastat tagasi.

RKM II 83, 236/7 (6) < Simuna khk., Rakke al. < Simuna khk., Kadiküla k. - Gunnar Paalberg < Anna Viirmann, 72 a. (1958) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda
Sallas Oitvee talu juures on vana kalmistu. Muud ei ole sealt leitud kui surnuluid. Ja maja vundamendikraavi kaevajad leidsid sealt 7 surnupealuud ja matsid nad sinnasamasse kraavi tagasi. Perenaine olla lugenud seal juures Meieisapalve ära. Jaan Viirmann oli tol ajal Salla mõisas äestajapoisiks. Äestades leidis ta pealuid ja igasuguseid konte. Ja pärast põldu trullides oli ta selle ära unustanud ja kui ta trulliga üle maa käis, juhtus ta samasse kohta, kus need pealuud olid olnud. Trulliga üle minnes purunesid pealuud krobisedes. Sellest ajast peale hüütakse seda kohta Kabelimäeks.

RKM II 83, 237/8 (7) < Simuna khk., Rakke al. < Simuna khk., Kadiküla k. - Gunnar Paalberg < Anna Viirmann, 72 a. (1958) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda
Kord käinud vaene tüdruk metsas seenil. Äkki märganud põõsa ääres ühte halli vanameest, kes teda enda juurde kutsund. Vanamees ütelnud tüdrukule, et ta tuleks siia öösel kell 12. Siis ta andvat talle toobitäie raha. Aga seda ta ei tohtivat emale rääkida. Tüdruk läkski koju. Aga ta astus vanamehe keelust üle ja rääkis sellest emale, mida ta metsas nägi ja kuulis. Siis läks ta öösel kell kaksteist metsa samale kohale. Vanamehel oli toop kuhjaga raha täis. Siis ütles ta tüdrukule: "Kui sa poleks emale rääkinud, siis sa oleksid saanud selle toobitäie raha, kuid valetamise eest ma sulle raha ei anna!" Seda öeldes olla vanamees kadunud olnud.

RKM II 83, 252/3 (6) < Ambla khk., Tapa l. - Helmi Poll, Tapa Keskkoli õpil. < rahvasuust (1958) Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kuidas tekkis Porkuni järv. Ennemuiste kinkinud metshaldjas ühele Märjamaa mehele märsi. Viimane olla kogemata piibuvarrega märsile augu sisse torganud. Mõtelnud siis mees, et mis ta selle katkisega peale hakkab ja visanud märsi maha. Märss polnud aga tavaline märss, see olnud sihuke, kust vesi otsa ei pidavat saama. Algul tekkinud lõik, siis tiik ja lõpuks järv, mida märsi kautaja nime järgi Porkuni järveks kutsutakse.

RKM II 83, 268/9 (1) < Rapla khk., Kehtna v. - Märt Reino, Kehtna kooli õpil. (1958) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2004
Muistend Kuld- ja Silmallikast Kehtna asulast umbes 2 km Lelle teed on maantee lähedal jõe ääres kaks kaske. Nende kaskede all on kaks allikat. Suurem nimetatakse Kuldallikaks väiksem aga Silmallikaks. Viimane paistabki nagu sinine silm rohelisel heinamaal. Vanasti oli läinud tee allikast mööda. Kord läinud üks rikas kaupmees sealt suure rahakastiga mööda ja oli pillanud kasti kogemata vette. Kaupmehel oli küll kahju, aga mis sa enam ära teed, kui kuld juba allika põhjas. Sellest tulebki nimi Kuldallikas. Silmallikast aga teatakse rääkida järgmist. Inimesed, kellel olid silmad haiged, läinud allika juurde ja visanud metallraha allikasse. Siis pannud allika vett silmade peale ja see teinud silmad terveks. Sellest saanud allikas oma nime. Silmallikas. Need mõlemad allikad on teineteise lähedal. Allikatest natuke maad eemal on muiste asunud püha hiis. Rahvas tuli vanal ajal sinna pidutsema ja nõu pidama. Seal kasvab praegugi veel pühasid kaski. Praegu on seal hiiekohal kõrgem kuiv, mis heinamaast ümbritsetud, ja kasvab seal kaski, mõned küllalt vanad.

RKM II 83, 282 (2) < Hageri khk., Lümandu k. - Sirje Ambos, Hageri kooli õpil. < Maali Altamm, 56 a. (1958) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2004
Lümandu ristteelt peavad minema märgikivid kuni Pärnikuni, sealt keerama vasakule kuni 41. kv. sihi peale. Sihi peal on üks suur kivi väiksemate peale tõstetud. Vanarahvas tõendab, et kivi all olnud kulda ja üks tuuletallaja tõstnud kivi üles. Kas ta kulla sai, seda ei teata.

RKM II 83, 290/1 (2) < Hageri khk. - Silvi Kreisberg, Hageri kooli õpil. < A. Torilo (1958) Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Ruila mõisa väljal on suur kivi. Selle oli visanud vanapagan. Vanapagan oli tahtnud hävitada Oleviste kirikut. Käsi oli aga vääratanud ja kivi kukkunud mõisa põllule.

RKM II 83, 292 (5) < Hageri khk. - Silvi Kreisberg, Hageri kooli õpil. < Leida Torilo, 36 a. (1958) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2004
Endise Hageri kirikumõisa tiiki on maetud kulda. Kuld oli vanasti sõja ajal tiiki maetud. Pärast ei leitud enam kohta üles ja kuld on veel praegugi seal.

RKM II 83, 322/3 < Kihelkonna khk., Kihelkonna v., Kehila k. - Laine Raik, Tagala kooli õpil. < Ida Raik, 47 a. (1958) Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Muistend Kihelkonna ja Mustjala kiriku tekkimise kohta. Kui Suur Tõll hakkas vanaks jääma, hakkas Saaremaale palju võõrast rahvast sisse tulema. Saarlased ei teadnud midagi paha karta ja andsid võõrastele igal pool ruumi. Võõras rahvas hakkas viimaks ennast peremehena tundma ja ehitas endale ilusaid losse, kirikuid ja linnu. Siis läksid saarlased Suurt Tõllu paluma, et Tõll nendele ka kiriku ehitaks. Tõll kandis ehituskive kokku küll maalt ja merelt. Merepõhi oli mudane ja muda hakkas Tõllu jalgade külge. Tema järele jäid mustad jäljed, mis viisid kiriku juurde. Sellepärast hakkas rahvas hüüdma seda kirikut Mustjala kirikuks. Suure Tõllu poeg nägi, mis isa tegi ja hakkas ka kirikut ehitama Kihelkonna rahvale. Kui kirik valmis, nägi Suur Tõll, et poeg ehitas palju ilusama kiriku kui ta ise. Isa vihastas, võttis maast suure kivi ja virutas kiviga vastu kirikutorni. Kirikutorn kukkus poolest saadik maha. Torn küll parandati ära, aga jätkukoht jäi Kihelkonna kiriku tornil sisse. Sellepärast ongi Kihelkonna kiriku tornil jätkukoht sees.

RKM II 83, 330/6 < Kihelkonna khk., Kihelkonna v., Ranna k. - Liili Suurna, Tagala kooli õpil. < Marie Rauk, 69 a. (1958) Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Vanapagan ja Suur Tõll. Muiste elas Saaremaal Suur Tõll, keda rahvasuu Saaremaa valitsejaks kutsub. Suure Tõllu "küüntenärija" oli aga Vanapagan. Kord, kui Suur Tõll raskesti magas, tahtis Vanapagan Sõrve säärt Saaremaa küljest lahti kaevata ja siis Sõrvemaa koos sõrulastega merepõhja uputada. Aga sõrulased said Vanapagana kurjast nõust aru. Nad ruttasid Suurt Tõllu appi kutsuma. Kui Tõll seda lugu kuulis, kahmas ta silmapilk mesipuu sülle ja tormas Vanakurja otsima. Leidiski lõpuks Vanapagana ja viskas põõsast mesilased ta juurde. Suures töös ei pannud Vanapagan Tõllu tulekut tähelegi. Tunneb korraga, et teda igast küljest kangesti torgitakse. Vaatab - mesilased kallal. Küll tõrjub Vanapagan mesilasi eemale, küll lööb neid sadade kaupa surnuks, aga mis sa suurele perele ikka võid teha! Ei aita mehikesel viimaks muu nõu, kui paneb putkama. Aga ega vaenlased sellepärast maha jää. Need lendavad järele, nõelavad edasi. Viimaks jõuab Vanapagan noorde kuusikusse. Seal pääseb ta mesilaste nuhtlusest lahti. Suures valus neab Vanakuri mesilased ära, et need enam üle ta kraavi ei tohi tulla. Sellest saadik ei hakanud Vanapagan enam sõrulasi tülitama, aga ka mesilased olevat Sõrvemaalt kadunud. Vanapagana kaevatud kraav on praegu veel olemas. Seda kutsutakse nüüd Salme jõeks. Teinekord tahtnud aga Vanakuri endale Karujärvele eluaset rajada. Enne aga oli vaja järv veest tühjaks lasta. Selleks hakkas Vanapagan Teesuu rannast kraavi Karujärve kaevama, et vesi seda kraavi mööda järvest merre voolaks. Ümbruskaudsed inimesed läksid Tõllult abi paluma. Tõll läks kohe inimestele appi. Ta lõikas enesele kolm pihelgast keppi, läks nendega Vanakurja otsima. Vanapagan laskis tööväsimuse peale parajasti leiba luuse, oda pea all. Ja jälle ei teadnud ta Tõllu tulekust midagi. Magusat und nähes tunneb Vanapagan korraga hirmsat valu kõhus. Laugusid lahti lüües näeb: Tõll seisab ta ees, kolm pihelgast keppi käes, käsi valmis teist korda lööma. Vanapagan kargas nagu tuul püsti ja laskis kannad välkuma. Suure rutuga ei mõelnud oda peale ja tallas oda puruks. Putkates ise kaebama: "Oda läts! Oda läts!" Sest ajast peale hüütakse talusid, kus Vanapaganale see äpardus juhtus, Odalätsi küla taludeks. Hirmu ja valu pärast trampis Vanapagan nii tugevasti jalgadega vastu maad, et igal pool, kus ta jala maha pani, vee maa seest välja pigistas. Vett tungis nii palju, et allikas iga jälje kohale tekkis. Veel praegu võib neid allikaid Pidula mõisa ligidal näha. Suur Tõll ei tahtnud aga Vanapaganat nii hõlpsasti minema lasta. Ta jooksis Vanakurjale järele. Vanapagan putkas eest mere poole. Kõruses Säädi juures sai Tõll Vanapaganale mööda sääri sähvata. Sellest tulebki nimetus Säädi. Nüüd tuli meri vastu ega Vanapagan pääsenud enam edasi. Tal tekkis mõte merre teed teha. Vanapagan kahmas kahe käega liiva, viskas enese ette merre. Sinna, kust ta liiva võttis, tekkis Sarapiku järv. Nõnda tekkis tee merre. Tee on kujult nagu katusehari. Seda liivaseljandikku nimetatakse nüüd Harilaiuks. Varsti oli aga Tõll Sarvikul jälle kannul. Vanapaganal surm silma ees. Ei olnud aega teed teha. Sajatades kahmas Sarvik tee lõpul merepõhjast peotäie väikseid kive ja viskas tagaajaja poole hüüdes: "Palju põrsaid, pisut podi!" Sellest ajast saadik hakkas sealse ranna rahvas rohkesti sigima, aga maa jäi kiviseks ja kasvatas vähe vilja. Sajatamise järele kargas Vanapagan Tõllu eest merre. Lootis ujumisega end päästa. Meri aga lainetas seekord tugevasti. Sarvik ei jõudnud suurte lainete vastu võidelda. Lained matsid ta enese alla ja uputasid ära. Sarved viskas torm pärast suure kolinaga randa. Sellest ajast saadik hüütakse seda randa Kollinga rannaks. Vanapagana keha jäi mere põhja. Tursad sõid liiga palju ta liha, seepärast paistetasid nende lõuad üles ja on praegugi veel paistetanud. Vanapagana keha ümber tekkis madalik, mis on laevadele väga kardetav. Seda hüütakse saarlaste poolt enamuses Laevarahuks, osalt aga ka Kuradi põhjaks. Jutt on rahva hulgas laialt levinud.

RKM II 83, 353 (5) < Jaani khk., Orissaare v., Võhma k., Nupu t. - Piia Vinkel < Juulia Siinar, 69 a. ((1958) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2004
Vässa mägi Vässa mäge hüitud enne Mikumäeks. Seal olnd kuradid, põletanud raha. Seal oli sinist tuld nähtud. Vanapaganad olnud suurte orkidega seal tule juures.

RKM II 83, 365 (15) < Muhu khk., Muhu v., Külasema k., Koosi t. - Piia Vinkel < Matvei Metsniit, 78 a. (1958) Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Suurekivi Sii Külasema karjamaal Laugu metsas on suur kivi kadakate seas. Seda hüüdasse Suuregi. Sie on moa peal, punane kivi nagu soome kalju. Tõll olle selle põlle sihes toon, kui luteruse kirku ehitati. Pidan kirgu ukse taha viima, et ei saaks kirku ehita mitte. Kukk lauln. Kivi kukkun käest maha. Põllepaelad läin katki. Peale kukelaulu põlle tohtin käia.

RKM II 83, 367 (16) < Muhu khk., Muhu v., Külasema k., Koosi t. - Piia Vinkel < Matvei Metsniit, 78 a. (1958) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2004
Laiakivi Sealsamas, paarkümmen sammu üle tee on Laiagi. Selle all olle kirst. Ruudi kirst olle kivi alla jään. Kirstus olle kulda. Kui kaks ruutkirstu vastamisi lähvad, siis vajuvad ää. /Jutt Laiakivist ka RKM II 83, 377/9 (23)/

RKM II 83, 375 (22) < Tartu l. < Jaani khk., Orissaare v., Võhma k. - Piia Vinkel < Aarne Vinkel, 40 a. (1958) Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
(+ foto) Kaali järve tekkimine. Praeguse Kaali järve kohal olnud ennevanasti mõis. Mõisnikul olnud hulk lapsi. Nendest tahtnud vanem poeg oma noorema õega abielluda. Kirikuõpetaja olnud nõus ainult mõisas laulatama. Kui kirikuõpetaja koju sõitnud, keelanud ta kutsaril selja taha vaadata. Kutsar aga vaadanud siiski selja taha, mispeale mõis ära vajunud. Jäänud ainult sügav auk, kus praegu on Kaali järv, mis rahva arvates on põhjatu (nii sügav, et põhja pole leitud).

RKM II 83, 460/1 (2) < Tõstamaa khk., Tõstamaa as. - Mae Soomets, Tõstamaa Keskkooli õpil. < Anna Köösel, 63 a. (1958) Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kohal, kus praegu on Tõhela järv, olnud kunagi soostunud mets. Selle ääres olnud üks talu. Kord läinud mets põlema. Talust tulnud välja peremehe vend ja hüüdnud: "Siidivennad, niidivennad, tulge appi, järi põleb!" Kuuljaid polnud ja nii põlenudki mets maha koos taluga. Kunagise metsa asemele tekkinud aga Tõhela järv.

RKM II 83, 468/9 (2) < Palamuse khk., Voore v. - Enno Nõmme, Tallinna kooliõpil. < Ida Sommer, vanaema, 77 a. (1958) Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Vanapagana kivi (a) Ammu aega tagasi olnud Verioja kaldas kõrts, kus Vanapagan õhtuti õlut joomas käinud. Enne kõrtsi minekut moondanud ta ennast uhkeks härraks. Kõrtsirahvale meeldinud see härra väga, sest ta olnud helde ja tellinud kõrtsirahvale ikka õlut. Ükskord öösel hakkas Pikker taevas põrutama. Vanapagan ehmunud hirmsasti. Suurest hirmust kadunud moondus. Kuid veel hirmsamini kohkunud kõrtsirahvas, kui nägid, kes see uhke härra oli. Kõik tormanud kõrtsist välja ja vanapagan nende järel. Kuid lageda taeva all olnud veel hirmsam. Välgud sähvinud vahetpidamata. Vanakuri tormanud jõe ääres asetseva suure kivi alla. Hetk pärast seda löönud välk kivvi. Rahvasuu pannud kivile nimeks Vanapaganakivi. (b) Vanapaganakivi on samas Leegi kolhoosis Verioja jõe kaldal endise Roela vesiveski tammi ligidal. Kõrts on hiljem olnud mõisa viljaait, rahvasuus nimetatakse teda Rotimõisaks. Praegu asub seal Leedimäe 7 kl. kooli internaat. /+Skeem lk. 466/

RKM II 83, 479/80 (5) < Nõo khk., Kulbilohu k. < Nõo khk., Konguta v., Aru k. - Jaak Põldmäe, Elva Keskkooli õpil. < August Sirk, s. 1887 (1958) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2004
Erumäe kants on ennemuiste sõjakants olnud. Seal on lage koht ja ümberringi vall. Keskel on kivivare, siis rahvajutu järgi pidi seal olema rahakast. Seal pidanud olema sõjalaager ja siis maetud raha. Seal on kaevatud, aga ei ole midagi leitud.

RKM II 83, 481 (8) < Nõo khk., Kulbilohu k. < Nõo khk., Konguta v., Aru k. - Jaak Põldmäe, Elva Keskkooli õpil. < August Sirk, s. 1887 (1958) Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Üits Kurgjärv, mu oma heinamaal oli, kadus ära ja nüüd on jälle tagasi. Kui ma poisike olin, uppus sinna kaits inemest ära. Sinna istutati mets peale, nüüd on puud puha vee sees. See on Arul, Järva koht kutsutakse.

RKM II 83, 482/3 (11) < Kodavere khk. - Jaak Põldmäe, Elva Keskkooli õpil. < Aline Oras, 66 a. (1958) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2004
Rannamõisas Peipsi ääres on suur tamm. Nüüd ta on purunenud, aga omal ajal mahtus sinna 12 inimest sisse (ta oli seest õõnes). Üks oks on haljas ja harul on toed all. Kui vana ta on, ei tea. Rootsi kuningas oli tammekepi maasse pistnud ja ütelnud: "Kui kasuma läheb, tuleb Rootsi valitsus tagasi." Tamm läks kasuma, aga Rootsi valitsus tagasi pole tulnud. Joosep Nõmme pulma aal läks sinna 12 inimest sisse. Pärst keegi oli põletanud ja veel mõni aasta tagasi mahtus vaevalt 6 poissi.

RKM II 83, 484 (14) < Kodavere khk., Alatskivi v., Naelavere k. - Jaak Põldmäe, Elva Keskkooli õpil. < Aliide Paap, s. 1886 (1958) Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kuningvere järv olevat Kalevipojale kurguni. Ta ei ole kuigi suur, aga nii sügav, ta on põhjatu.

RKM II 83, 489/91 (23) < Jüri khk., Rae v. < Jüri khk., Rae v., Limu k. - Jaak Põldmäe, Elva Keskkooli õpil. < Mari Põldmäe, 80 a. (1958) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2004
Rooklas oli jõe kaldal Kruusi mägi. Üks vanainimene ütles, et Põhjasõja ajal oli sinna maetud inimesi. Aga siis hakati sealt kruusi võtma maantee peale. Võeti üsna augud sisse, siis tuli sealt seest luid. Tuli nii palju, et pidi vedamise seisma jätma. Siis tuli sealt sõrmuseid, aga me, lapsed, olime rumalad ja loopisime laiali. Kahte sorti pealuud olid - ühed olid harilikud, teised olid kõiksugu märke täis. Inimesed ütlesid, et kirjaniku pealuud. Üks igavene alp vanamees oli, ta oli sepp ise, võttis ühe pealuu endale, tegi puhtaks ja hakkas viina tõstma. Aga ükskord, kui me mängisime Kruusimäel, kui vanamees tuleb ja ütleb: "Kallid lapsed, ärge puutuge. Ma nägin unes, et ta ütles: "Ma olen teda elus küll tarvitanud ja sina kallad veel pealuusse."" See vanamees oli aga nii ehmunud, et hakkas usklikuks, aga enne oli igavene loru, tegi igasuguseid roppe tükke. Üks vanainime näinud seal unes, et öeldi: "Mine sinna ja vaata, kaeva küüni nurgakivi all, saad suure varanduse." Aga eit oli usklik ja ei läinud, ütles: "Ma suren niigi ära." See küün on aga praegugi alles.

RKM II 83, 491/2 (24) < Hageri khk., Haiba k. < Väike-Maarja khk., Väike-Maarja al. - Jaak Põldmäe, Elva Keskkooli õpil. < Jakob Imakaevu, 86 a. (1958) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2004
Ebavere mäes on rahaaugud; seal, kus rahaaugud on, aur suitseb - vihmastel aegadel hakkavad mõned kohad aurama. Siis öeldi, et seal on rahaaugud.

RKM II 83, 492/3 (25) < Hageri khk., Haiba k. < Väike-Maarja khk., Väike-Maarja al. - Jaak Põldmäe, Elva Keskkooli õpil. < Jakob Imakaevu, 86 a. (1958) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2004
Väike-Maarjast lähevad Kadrinani Kalevipoja vaod. Vao heinamaadel hakkavad Kalevipoja hobuse jäljed, lähevad kuni Neerutini minu teades, aga võib olla, et edasi üks 20 km maad. Aga vanasti peeti sõda, need on vast pelgupaigad või positsioon. Need jäljed on ümmargused, umbes poolteist meetrit läbimõõt. Nende vahet on nõnda üks kümme meetrit. Öeldakse, et Kalevipoja hobuse jäljed - Kalevipoeg sõitis ja hobune oli nii tugev, et jäljed jäid järgi.

RKM II 83, 493 (26) < Kodavere khk., Naelavere k. - Jaak Põldmäe, Elva Keskkooli õpil. < Aleksander Kuslap, s. 1887 (1958) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2004
Kalevipojast räägitakse, et olevat palitusiil lahti kukkunud ja pudenenud liiva maha, sellest saanud Kooljamägi. Mis üle jäi, sellest tegi omale sängi, nüüd on sealt kruusa võetud, ma ise olen kah võtnud.

RKM II 83, 493/4 (27) < Kodavere khk., Naelavere k. - Jaak Põldmäe, Elva Keskkooli õpil. < Aleksander Kuslap, s. 1887 (1958) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2004
Rannamõisa tamm olevat Rootsi-aegne. Rahvas räägib, et Rootsi kuningal olevat tõllatiisel katki läinud ja ta pistnud selle kasvama ja ütles: "Kui see tiisel kasvama jääb, siis tuleb Rootsi riik jälle siia elama." See tamm oli nii suur, et 12 leeripoissi läinud sinna sisse (tamm on seest õõnes, umbes 1905. a. paiku on teda põletatud, mille tagajärjel ainult üks oks elujõuline on, aga seegi on üsna suur) ja joonud pudeli viina. Üks kolmandik on vast alles, aga seegi paistab hea jäme olema. Siinkandis ma vanemat puud ei tunne, see peab Rootsi-aegne olema. Võib-olla, et mõni pärn on vanem, aga neist ei ole nagu suurt juttu olnud. Aga see on küll, peab ütlema, hiiglavana.

RKM II 83, 496 (29) < Kodavere khk., Alatskivi v., Naelavere k. - Jaak Põldmäe, Elva Keskkooli õpil. < Alma Fuchs, 76 a. (1958) Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Ma kuulsin, et Mustjärv (asub Kuningveres) on saanud oma nime sellest, et seal on pestud musta oina villa.

RKM II 83, 504 (36) < Kodavere khk. < Saarde khk., Tihemetsa al. - Jaak Põldmäe, Elva Keskkooli õpil. < Henrik Kosengranius, 80 a. (1958) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2004
Meie naabrimaa sees, piiri lähedal olnud suur kivi. Siis räägiti, et keegi elanik, ma ei tea, kas pops olnud või, sellele öeldud unes: "Seal kivi all on raha, anna see kukk minule, siis saad raha omale." See jälle ütelnud: "Mul ei ole ju kukke." "Sul on ju see poiss." Nii et vanakurat tahtnud last endale. Jäi asi poolikuks.

RKM II 83, 504/5 (37) < Kodavere khk. < Saarde khk., Tihemetsa al. - Jaak Põldmäe, Elva Keskkooli õpil. < Henrik Kosengranius, 80 a. (1958) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2004
Kamali külas oli veski, saksad lõhkunud paisu ära, nüüd ei ole. Keegi rääkis mulle, et temale oli unes öeldud, et - järv oli seal ja kaldal kuusk - ja siis öeldud, et kuuse all on raha, kästud järgi minna. Aga tema ei ole läinud ja asi jäi sedasi.

RKM II 83, 505/6 (38) < Kodavere khk. < Saarde khk., Tihemetsa al. - Jaak Põldmäe, Elva Keskkooli õpil. < Henrik Kosengranius, 80 a. (1958) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2004
Minu isa rääkis, et Pärnu ligidal on Vaskrääma jaam, tal on üks teine nimi praegu, vanasti oli selle koha nimi Sikka. Poiss tulnud kirikust pühapää ja hõberaha olnud maas kuivamas palju. Tema korjanud ära omale niipalju, kui arvanud. Jänes jooksnud temal ikka taga. Ta läinud koju, jänes jäänud värati taha. Aga poiss jäänud haigeks, hakanud paistetama. Viinud raha tagasi, saanud terveks. Sikka-Selja kõrts oli vanasti, see koht on see, kus see endine kirjeldus juhtus.

RKM II 83, 507/8 (40) < Kodavere khk. < Saarde khk., Tihemetsa al. - Jaak Põldmäe, Elva Keskkooli õpil. < Henrik Kosengranius, 80 a. (1958) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2004
Sealsamas, kui meie külla pöörab, seal oli enne üks mõis, Kärsu mõis kutsuti. Kui neid maid uuendati ja krunti aeti, siis üks poiss kündnud oma maa peal ja seal olnud üks ahervars. Ta püüdnud hästi kõvasti seal vajutada. Korra vaatab tagasi - maas vanad litrid. Mis maa sees leitakse, kutsutakse litrid. Pool kartulikorvi oli neid, siis need oli poisil käest ära võetud ja muuseumi viidud. Riisimann oli selle poisi nimi.

RKM II 83, 516/7 (46) < Kodavere khk., Alatskivi v., Kuningvere k. - Jaak Põldmäe, Elva Keskkooli õpil. < Kaarel Narits, 73 a. (1958) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2004
Kuningvere talu põllu sees asub Rahamägi. Kui ma noor olin, siis ikka pärisin vanade käest, miks niisugune nimi. Nad vastasid, et seal oli vanasti igal öösel tuld nähtud, keegi pole julgenud sinna minna ja siis tuli välja nii, et keski olevat seal raha kuivatamas käinud. Sellest saanudki nimetuse Rahamägi ja see jääbki talle kasvõi ilma otsani. Ta pole kuigi suur, nüüd on kivid peale veetud. Kui seal tuld nähti, siis ma kuulsin, et oli kaevamas käidud ja raha otsitud.

RKM II 83, 518 (48) < Kodavere khk., Alatskivi v., Peatskivi k. - Jaak Põldmäe, Elva Keskkooli õpil. < Kaarel Madi, 91 a. (1958) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2004
Tikumägi on Kalevipoja peotäis. Ta toonud Peipsist mulda, teinud sängi, siis kukkunud hõlmast tükk maha.

RKM II 83, 518/9 (49) < Kodavere khk., Alatskivi v., Peatskivi k. - Jaak Põldmäe, Elva Keskkooli õpil. < Kaarel Madi, 91 a. (1958) Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Mustjärv (asub Kuningveres) on kaunis sügav, pealt paistab must. Seal tulevad metsaveed, need toovad seda värvi. Sellest saab ta oma nime.

RKM II 83, 520 (52) < Kodavere khk., Alatskivi v., Peatskivi k. - Jaak Põldmäe, Elva Keskkooli õpil. < Kaarel Madi, 91 a. (1958) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2004
On üks tamm Linnamäel, kutsutakse truuduse tamm, seitsmeharuline. Noorenpõlven sai seal mängitud ja lauldud, seda on 40 aastat tagasi, kui ma tema juures käisin. Vanasti olnud mõisas vene suuretükivägi, need lasknud tema pihta märki.

RKM II 83, 526 (60) < Elva l. < Kodavere khk., Pala v., Pala k. - Jaak Põldmäe, Elva Keskkooli õpil. < Peeter Kull, 73 a. (1958) Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
On Ilmjärv. Kui Kalevipoeg Venemaalt tuli, lauakoorem seljas, oli Peipsi talle perssest saadik, Saadjärv saapast saadik, aga Ilmjärv oli hingevõtja - vesi tulnud üle pea. See on sügav, mudase põhjaga, ma pole nüüdki saand teda mõõta, aga ise üks pisike porilomp ta on. Kes teab, võib-olla on nimedki selle järgi saanud.

RKM II 83, 529/30 (67) < Elva l. < Palamuse khk. - Jaak Põldmäe, Elva Keskkooli õpil. < Salme Kull, 58 a. (1958) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2004
Kui ma karjas käisin, siis Saadjärve lähedal oli kaks Kalevipoja lingukivi. Teine oli madal, kui kaugelt jooksma hakata, siis sai otsa, aga teisele sai ainult redeliga. Nad on nüüd vast ära veetud, sest nad olid heinamaa sees.

RKM II 83, 530 (68) < Elva l. - Jaak Põldmäe, Elva Keskkooli õpil. < Liina Pottsepp, 76 a., elanud mitmel pool Eestis (1958) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2004
Ebavere mäel on olnud üks linn vanasti ja seal käib üks vanamees iga saja aasta taga väljas. Ma rohkem ei tea temast, kui ma Virumaal elasin, siis kuulsin.

RKM II 83, 532/3 (73) < Elva l. - Jaak Põldmäe, Elva Keskkooli õpil. < Liina Pottsepp, 76 a., elanud mitmel pool Eestis (1958) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2004
Ma olin Teedla mõisas õmblemas. Seal oli teomehele unes näidatud, et sarapuu all, mille juures ta magas, on rahakast. Rauduks pidi olema seal ja ärjaike, ma ei tea milleks, seda ei tohi puutuda. Ta ei julgend üksi minna, et mis ma kaevan võõra maa peal, võttis härra ühes (teistkordsel jutustamisel: võttis valitseja ühes), hakkas kaevama, aga ei leidnud midagi. Ma toatüdrukuga käisin seal sees, köögitüdruk ei julgenud tulla. See mees oleks pidanud üksi minema, aga ta läks härraga.

RKM II 83, 534 (75) < Elva l. - Jaak Põldmäe, Elva Keskkooli õpil. < Liina Pottsepp, 76 a., elanud mitmel pool Eestis (1958) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2004
Kaarel (Karl XII) olevat Laiuses istutanud ühe tamme, ütelnud: "Kui see kasvama läheb, saan mina selle maa tagasi." Ei tea, kas ta siis läks kasvama.

RKM II 83, 534/5 (77) < Elva l. < Nõo khk., Aru v. - Jaak Põldmäe, Elva Keskkooli õpil. < Senni Treial, 64 a. (1958) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2004
Kaarel on Laiuse mäe peale vankriaisa püsti löönud: "Kui see kasvama läheb, siis saab Eestimaa oma alla." Seal ongi suur puu. See võis küll olla, sõjaaeg, aisapuu toorest puust. Aga võib-olla mõni istutas sinna puu asemele. Seda juttu räägib rahvas, see on juba lapsepõlves kuuldud.

RKM II 83, 538 (82) < Elva l. < Tartu l. - Jaak Põldmäe, Elva Keskkooli õpil. < Elfriide Kangur, 63 a., elanud mitmel pool Eestis (1958) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2004
Petseris on suur tamm, annab kolmel inimesel ümber võtta. Selle tamme koor pidi aitama hambavalu vastu ja muude haiguste vastu. Seda ma kuulsin inimeste käest. Nüüd on aed ümber tehtud, ei saa käega võtta, aga mina õngitsesin vihmavarjuga ühe võsu, koort kätte ei saanud.

RKM II 83, 540 (85) < Elva l. < Nõo khk., Pangodi v. - Jaak Põldmäe, Elva Keskkooli õpil. < Friedrich Kikas, 69 a. (1958) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2004
Kaarel olnud siin, tal läinud tõllatiisel katki, löönud püsti ja ütles: "Kui see kasvama läheb, tuleb Rootsi riik tagasi." Tammepuust tiisel olnud. Ta pidi Põhja-Eestis olema, Virumaal, kui Rootsi Kaarel Narva alt tagasi tuli. Mu isa ikka rääkis seda, aga ma ei mäleta, kas see tamm läks kasvama või mitte.

RKM II 83, 541 (87) < Elva l. < Nõo khk., Pangodi v. - Jaak Põldmäe, Elva Keskkooli õpil. < Friedrich Kikas, 69 a. (1958) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2004
Üks kivi on Meeri metsan, Lõsta talu hainamaa peal, toda hainamaad kutsuti Lõsta Sori. Neljakandiline kivi, kuus on peale kasvanud. Siis rahvas rääkis, et seal on vara maha maetud ja kuus peale istutatud, et üles leida. Ma olin karjas, siis kaevasin kah sealt alt.

RKM II 83, 547 (91) < Elva l. < Nõo khk., Pangodi v. - Jaak Põldmäe, Elva Keskkooli õpil. < Friedrich Kikas, 69 a. (1958) Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Umbjärv on üle Elva jõe, Illi vildivabrikust kilomeetrit paar. Siis räägiti, et Umbjärvel olevat ühendus Vaikse järvega alt jõe, luik olevat läbi ujunud. Järved on küll kohakuti, aga ma arvan, et see ei ole tõsi.

RKM II 83, 547/8 (92) < Elva l. < Tarvastu khk. - Jaak Põldmäe, Elva Keskkooli õpil. < Helmi Kaljo, 52 a. (1958) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2004
Viljandimaal, Hentali (Heimtali vald) vallas on Siniallik. See ei ole niisugune nagu teised allikad, vaid tema vesi oli päris sinine ja seal, kus ta maast välja kees, oli nagu suur auk, selle põhi justkui kees. Rahvas rääkis, et selle koha peal pidi olema rahakast maetud.

RKM II 83, 548 (93) < Elva l. < Otepää khk., Palupera k. - Jaak Põldmäe, Elva Keskkooli õpil. < Juuli Lukksepp, 65 a. (1958) Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Minu vanaema kõneles, et Otepääl oli vanasti nii suur sõda, et kõik kohad olnud verd täis, Pühajärv oli kah verd täis. Ainult Jaanuse järvest on sõdurid saanud juua, sellepärast ongi ta nimi, ja kui nad teise inimese jälgi leidnud, siis andnud suud, nii vähe oli inimesi. Mu vanaema kõneles nii, aga ma olin laits ja nii palju ongi mul meeles.

RKM II 83, 548/9 (94) < Elva l. < Otepää khk., Palupera k. - Jaak Põldmäe, Elva Keskkooli õpil. < Juuli Lukksepp, 65 a. (1958) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2004
Kui Rootsi sõda oli siin, siis Roots oli löönud kuiva tammekepi püsti ja ütles: "Kui see tamm kasvama läheb, tuleb Roots siia tagasi." Ja see tamm oligi kasvama läinud. Kui ma laitske olin, mu vanaema kõneles mulle, aga ma ei mäleta täpselt, kus ta pidi olema. Ta üteldi Palupere kandis Tooru mägede peal olevat, aga ma ei mäleta, kus jao peal.

RKM II 83, 548 (93) < Elva l. < Otepää khk., Palupera k. - Jaak Põldmäe, Elva Keskkooli õpil. < Juuli Lukksepp, 65 a. (1958) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2004
Minu õemees sures äkitselt ära, nii et ei saand sõnagi öelda. Siis tuli unes ja ütles: "Õunaaian on suur rahaauk." Unen seletas nii kõik täpselt: "Seal on kaev ja kaevu lähedale on maetud raha." Aga ma ei läinud ja ei tea tänapäevani, kas ta mattis või mitte.

RKM II 83, 550/1 (97) < Elva l. < Rõngu khk., Rõngu v. - Jaak Põldmäe, Elva Keskkooli õpil. < Karl Lihu, 75 a., elanud mitmel pool Eestis (1958) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2004
Elva uue koolimaja vastas, kus see spordiplats on, on männid. Rahvajutt räägib, et nende all oli Rootsi kuningas lõunat söönud, kui Rootsi vägi siit läbi läks. Siis ta oli sinna ka tõllatiisli püsti löönud, tõllatiisel oli katki läinud. Ta ütles: "Kui see kasvama läheb, saan ma oma maa tagasi." Ju ta ikka ei läind, sest maad ta tagasi ei saanud.

RKM II 83, 551 (98) < Elva l. < Kambja khk., Haaslava v. - Jaak Põldmäe, Elva Keskkooli õpil. < Leena Krooman, 94 a. (1958) Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Lihaste/= Ihaste/ kõrtsi ligidal oli Emajões suur kivi. Siis räägiti, et Vana Juudas tahtnud Vooremäe peal seda Toomkiriku peale visata, aga kivi sadas jõkke. Ei tea, kas ta nüüd on alles, ta on vast ära lõhutud.

RKM II 83, 551 (99) < Elva l. < Tartu-Maarja khk., Luunja v. - Jaak Põldmäe, Elva Keskkooli õpil. < Aliide Jaanimägi, 66 a. (1958) Sisestas ja kontrollis Mare Kald 2004
Kunagi on Vapramäele istutatud Rootsi kuninga poolt üks tamm. Ta on Vapramäelt Tartu poole, Tõravere kõrtsist tulla on ilus ülesminek, aga Peedu poolt on hirmus vaevaline maa.

RKM II 83, 551/2 (100) < Elva l. < Tartu-Maarja khk., Luunja v. - Jaak Põldmäe, Elva Keskkooli õpil. < Aliide Jaanimägi, 66 a. (1958) Sisestas ja kontrollis Mare Kald 2004
Kui ma laps olin, siis kuulsin, et üks naine nägi unes, et Võru teed minna oli Tõrvandi kõrts, üks 6 kilomeetrit Tartust. Siis ta nägi unes, et seal olevat kõrtsi rehe all nurgas 10000 rubla. Ta ise rääkis, et oli leidnud üles kah, aga pärast tuli välja, et see pole tõsi.

RKM II 83, 553/4 (103) < Elva l. < Nõo khk., Keeri k. - Jaak Põldmäe, Elva Keskkooli õpil. < Anna Paluoja, 57 a. (1958) Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Minu vanaisa rääkis, et Talinas oli Ülemise järve kaldal käinud ühe kivi otsas istumas üks vanamees. Tema küsis: "Mis sina, vanaisa, istud siin?" Siis ta vastas: "Ma olen Ülemise järve vaht. Kui ma järve tamme eest ära lõhun, siis jääb kogu Talin vee alla." See pidi olema siis vete kuningas. Ükskord poiss läinud kivi juurde ja küsinud: "Kui palju aega veel on?" Ta vastas: "Ta ei ole veel valmis, aga kui ta valmis saab, siis ma tõmban värati eest ja kogu see linn läheb merre."

RKM II 83, 554/7 (104) < Elva l. < Nõo khk., Keeri k. - Jaak Põldmäe, Elva Keskkooli õpil. < Anna Paluoja, 57 a. (1958) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2004
Ma olen kuulnud, mu isa kõneles, et ühel mehel oli palju kulda. Ta mattis raha keldri, aga hakkas mõtlema, et hakatakse keldrit sügavamaks kaevama ja leitakse üles. Siis tegi seina sisse augu ja pani sinna sisse. Aga unes üks hääl ütles: "See maja võib ära põleda ja poisikesed hakkavad varemetes sorima ja leiavad selle ja sa ise võid ju sisse põleda!" Siis ta läks metsa, leidis ühe kivi ja kaevas terve nädal aega auku, kivi oli maru suur ja raha pidi kah sügavale matma. Läks palju aega mööda ja tema rääkis ühel päeval poisile, pojapojale, et tal on palju kulda ja ta kingib selle talle. Poiss küsinud: "Kus sul siis see kuld on, näita mulle?" "Kasva veel veidi, küll ma siis näitan." Aga vanaisa jäi haigeks ja ütles ühel päeval: "Ma olen ikka sulle seda kulda lubanud ja nüüd annan ta sulle kätte." Siis läksid nad sinna, kus see kivi on ja hakkasid kaevama. Kaevasid paar-kolm päeva. Siis vanaisa ütles: "Oota nüüd, ma lähen kivi alla ja toon kulla välja." Aga nigu ta sinna läks, nii kivi kukkus peale. Kivi oli suur, üks inime ei jõudnud liigutada ja vanaisa saigi surma. Pärast tõsteti kivi üles ja võeti vanamees välja ning hakati veel otsima, aga ei leitud midagi. Siis üks vanamees olnud seal, ta ütles, et vanasti oli nii, et kelle käega pandud, selle käega võetud. Siis kraabiti selle surnu käega mitu päeva, aga ei leitud midagi. Võib-olla, et nad ei kaevanud nii sügavale nagu tarvis oli ja kuld võib nüüdki alles olla. Mu vanaisa ikka rääkis seda, kui ma laps olin. Siis ta näitas mulle kah seda. See on Rakke juures, seal, kus see kivist Kalevipoja säng on, see on üks suur kivi, sellel on näha, kuidas ta magas, küünarnuki jäljed ja kõik oli näha. Siis seal oli see kivi kah, mille all raha pidi olema.

RKM II 83, 563 (109) < Elva l. < Rõngu khk., Rõngu k. - Jaak Põldmäe, Elva Keskkooli õpil. < Karin Puna, 36 a. (1958) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2004
Ma olen kuulnud, et Arbi talu maa peal mänd on Rootsi kuninga poolt istutatud.

RKM II 83, 566/7 (112) < Hageri khk. < Häädemeeste khk. - Jaak Põldmäe, Elva Keskkooli õpil. < Aleksander Arumäe, 62 a. (1958) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2004
Võiste mäed on Tahkuranna valla järel. Nad on merepinnalt kaunis kõrged. Seal olid Rootsi sõja aeg lahingud olnud, kui rootslased meie maal olid. Seal oli leitud sõjariistu. Jõulu külas oli läinud taluperemees kartuleid kündma. Sahk jäänud raudkasti taha, ta arvas, et on kivi, pani märgi, et pärast kaevab kivi välja, muidu lõhub saha ära. Hakkas kaevama - raudkast, Rootsi raha täis. Siis andis muuseumile.

RKM II 83, 571/3 (116) < Kodavere khk., Naelavere k. < Saarde khk., Tihemetsa al. - Jaak Põldmäe, Elva Keskkooli õpil. < Henrik Kosengranius, 80 a. (1958) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2004
Meie perekonnas juhtus imelik lugu. Mu vanaisa hakkas surema, kui ma 6-aastane olin. Mu isa ütles ikka, et tal peab raha olema ja kaevas kogu põrandaaluse üles. Aga ei kedagi. Noh, 6 või 7 aasta pärast põles meil maja ära. Ükskord isa läheb kodust ära. Me võtsime vennaga adra, sellel oli kitsas nina söödi kündmiseks, et laia turvast ei jõua hobene üles vedada. Ega tol ajal veel pöördsahka ei olnud. Läksime kündma vana maja aset, et seda on tuhk hästi väetanud. Korraga nägin pudelit. Mis pudel see on? Vaatan - paberid sees. Viisin ema kätte, ema ütleb, et see on vanaisa raha. See oli laia peaga vanaaegne ¨ampanjapudel. Kitsa ninaga ader tõi ta välja maa seest. Seal oli sees 321 rubla - vene rahad ikka tol ajal. Isa läks linna ümber vahetama, käigust maas olid juba. Rentei (riigi hoiukassa, ma ei tea, kuidas ta nüüd on) ei olnud vahetanud. Sealt lähedalt üks advokaat oli palve teinud ja saatnud rahaministeeriumi. Siis tuli järelepärimine, mis raha see on, kus ta nii kaua on olnud. Politseilt ja vallast. Need olid vastanud, et maja oli ära põlenud, põlemise ajal kaotsi läinud ja nüüd välja tulnud. Ja siis tuli kord povestku. Oktoobrikuus, me andsime raha sisse aprillis. Siis tuli otsus, et ministeerium on otsustanud raha tagasi maksta uutes rahades. Saime 319 rubla, 2 rubla läks postikuludeks.

RKM II 83, 574/5 (118) < Kodavere khk., Naelavere k. < Saarde khk., Tihemetsa al. - Jaak Põldmäe, Elva Keskkooli õpil. < Henrik Kosengranius, 80 a. (1958) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2004
Sulane olnud kahte peremeest teeninud. Teisel olnud hirmus kehv olek, teisel oli manti mis hirmus, liha ja kõiki. Siis ükskord sulane näinud, kuidas rikas peremees - seal olnud üks puu või kuusk maha murtud - siis peremees püüdis sealt risti ja rästi alt läbi pugeda. Korraga tulnud sealt alt välja hunt. Läinud ära, tüki aja pärast tulnud tagasi koeraga, koer oli ära murtud, siis sai koera liha. Sulane mõtelnud, et ennem võib küll kehva peremehe juures elada kui siin koera liha süüa.

RKM II 83, 576/9 (120) < Kodavere khk., Kadrina k. - Jaak Põldmäe, Elva Keskkooli õpil. < Aline Oras, 66 a. (1958) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2004
Mu vanaisa kõneles, et teoorjuse ajal oli üks nõid ühe tüdruku ära nõidunud, ei mäleta enam täpselt, aga ikka olid tol ajal nõiad kah. Nõid oli selle lapse emaga tülli läind ja nõidus tüdruku hundiks. Ta murdis oma isa varsa ära. See oli sügisel, varss oli kevadine. Tema õde viis teda Kadrina mõisa teoorjusele. Kadrina ja Pala mõisa vahel oli Piiri Varbe (mets), ta oli Pala mõisa maa sees. Siis õde läks metsa. Teine ootab, aga ei tule. Siis tuli metsast hunt ja murdis varsa maha ja jooksis tagasi. Varsti tuli tüdruk metsast tagasi. Aga õde saanud aru, aga ei julgenud ütelda, arvas, et teeb endale halba. Kodus rääkis teistele ära. Siis nad läksid vaatama, kus ta seda teeb. Metsas oli suur kivi. Ta käis mitu korda ümber kivi, siis visati kivi alt nahk välja. Kui ta tagasi tuli, siis viskas kivi peal kolm korda hundiratast, siis tuli nahk ära ja ta viskas selle kivi peale. Aga teised olid sellal kivi tuliseks ajanud. Nahk kõrbes ära. Omad riided olid sealsamas kõrval, aga tüdruk oli nii verine, et kolm nädalit oias ja oli haige, see oli ju ta oma nahk, mis ära põles. Aga õele ütles: "Oleks ma teadnud, et sa niimoodi ära kaevad, ma oleks su tol korral koos hobusega ära söönud. Mu isa mäletas täpselt, mispärast too tüli oli, miks nõid tülli läks ja kõik, see oli päris tore vanaaegne lugu, aga ma olen ära unustanud, niiet tuli alustada sõidust. Vanaisa nimetas seda libahundiks. See on ikka päris sündinud lugu, ega mu vanaisa muidu poleks kõnelnud, ta oli sel ajal päris noor mees. See oli sada aastat tagasi. Ma olin siis 17-aastane, kui vanaisa ära sures, ta nimi oli Jakob Annask.

RKM II 83, 624 (1) < Rõuge khk., Viitina v. - Kalev Kalkun, Viitina kooli õpil. < rahvasuust (1958) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Ütskõrd vanal orja'aal olle Muna külä meestele haagrehti juures kohus olnu ja egalõütele 50 kepihuupi mõistõtu. Tõisi seän olle olnu ka üts Hapsu külä miis, kes olle pallõlnu: "Pai herräkene, pessä minnu innemb, mul kodu kaugõl." Märkus: Hapsu ja Muna külad, Rõuge külanõukogus.

RKM II 83, 624/5 (2) < Rõuge khk., Viitina v. - Kalev Kalkun, Viitina kooli õpil. < rahvasuust (1958) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Ütskõrd paastu aigu olle seto pojalõ ütelnü: "Pojakõnõ, läke ärä maa sisse, talla müüdä käümä. Sääl saa süvvä. Sääl saa juvva, sääl saa kõkõ hüvvä." Märkus: "Läki ära maale, talusid mööda käima."

RKM II 83, 625/6 (3) < Rõuge khk., Viitina v. - Kalev Kalkun, Viitina kooli õpil. < rahvasuust (1958) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Ütskord olle elänü kitsi perenaine. Tä oll' enne peremehele lihha söögis lauapääle pandnu, kuna tõsõ lihast ilma pidivä jäämä. Ütskord tulle sinnä tallu küläline ja ka küläline kutsuti süümä. Perenaine kandsõ süüki laua pääle ja pandsõ lihakausi kogõmata külälise ette. Peremiis nägi tuud ja käändse lihakausi hindä poolõ, esi ütel: "Illus kauss, ma massõ tä iist potisetolõ 7 killo närtsõ." Aga külaline sai aru, et peremiis taht tält lihakaussi ärä hindä ette võtta. Tä tõmmas kausi hindä ette ja ütel: "Illus kaus neh!" Ja nakas kausist lihha süümä.

RKM II 83, 626/7 (4) < Rõuge khk., Viitina v. - Kalev Kalkun, Viitina kooli õpil. < rahvasuust (1958) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Ütskõrd kutsuti ütte perre rätsep. Rätsep jõudsõ kohalõ õkvalt lõunaaos. Tä kutsuti ka süümä. Rätsep seie lõunalauan väega palju lihha ja leibä ärä. Peremehel olle sääne mood külge harjunu, et tä pääle süüki hiitäs magama. Aga tuul pääväl olle peremiis keldrilõ lännü ja rätsep läts peremehe sängu magama. Perenaine läts peremehe sängu manu ja arvas, et sääl maka peremiis ja tä ütel: "Küll rätsep seie lõunalauan hirmsalõ, ei tiiä mis ma nüüd õdakus süüä tii." Rätsep pahanõsi hirmsalõ ärä ja ütel. "Seie jah!"

RKM II 83, 627/8 (5) < Rõuge khk., Viitina v. - Kalev Kalkun, Viitina kooli õpil. < rahvasuust (1958) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Ütel ahnõl perenaisel olle rehepesmine. Ja sõs ku rahvas joba tarõn seie, sõs läts tä tarrõ ja ütel: "Sööge, no sööge, ega ma imeks ei pane, et te nii palju sööte." Ta olle aga väega vedelä soosti tennü ja üts miis seie suusti luitsaga ja Juuli ütel: "August, see on ju soust, kes seda lusikaga sööb?" Aga August ütel: "Soust neh!" ja sõi edasi.

RKM II 83, 628 (6) < Rõuge khk., Viitina v. - Kalev Kalkun, Viitina kooli õpil. < rahvasuust (1958) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Haani vallan Sika külän elli üts miis, kettä kutsuti Mooritsõ Piitres. Tää oll väega ahnõ. Söögilauan üttel tä latsilõ: "Ku ti lihha süüt, sõs kasussõ karva sälgä, nakat nelä käpä pääl käümä ja kurja hellü tegemä!" Ja nii es tohekina latsõ lihha süüä.

RKM II 83, 628/9 (7) < Rõuge khk., Viitina v. - Kalev Kalkun, Viitina kooli õpil. < rahvasuust (1958) Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Ütskõrd tulle ütte liina üts miis ja tä ütel liinavalitsulõ: "Ma või ehitädä kuuõ koti kulla iist ütte keriku vai sõs hoopis ilma, ku ti arvad ärä mu nime." Kuut kotti kulda es olõ koskilt saia ja nii proovitigi tä nimme ärä arvata. Joodõti küll tedä purju, aga es saia ka nii nimme ärä arvata. Sõs minti tä kodukohta uurma, aga ka sääl es ütle kedäki. Taheti joba liina tagasi minnä, ku kuulti, et üten majan hällütäs naine last: "Maga, maga, Pillekene, homme Olev tuleb koju, kuus kotti kulda kaasas!" Otsõkohe minti liina tagasi. Ollegi viimäne aig. Olev pandsõ keriku torni otsa risti, ku rahvas all nakas rüükmä: "Olev, Olev, rist viltu!" Olev hiitüsi, sattõ torni otsast maha ja sai surma. Nii saigi Oleviste kerik.

RKM II 83, 630 (8) < Rõuge khk., Viitina v. - Kalev Kalkun, Viitina kooli õpil. < rahvasuust (1958) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Minu kodu ligidal on mägi mida kutsutakse Kuntsa mäeks. Ja minu maja ligidal on liivane küngas, mida kutsutakse Haki kalmumäeks. Kuntsa mäel oli vanasti hiis olnud ja künkal olid vanasti kalmud. Ja veel kaugemal kodust on üks mägi, mida kutsutakse Meegumäeks. Rahvas räägib, et seal oli surma saanud Rootsi-aegne Kindral Meego. Ta oli maetud mäel, ja kõik püssid ja kuld-ehteasjad temaga hauda kaasa pandud.

RKM II 83, 633 (1) < Rõuge khk., Haanja v., Kääraku k. - Helju Allas, Plaani kooli õpil. < Jaan Allas, 58 a. (1958) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Mahtka mägi. See mägi asub minu kodust 1,5 kilomeetrit edela pool. Sellest mäest teatakse rääkida väga palju. Sellel mäel olevat olnud paganaajal, see oli enne ristiusu sõdu, püha taara hiis. Siin palvetatud ja peetud kokkutulekuid. Kaevud, mis siis olnud kasutusel, olevat veel mõned aastad tagasi tunda olnud. Selle mäe all on järv, mida nimetatakse Salujärveks. Selles järves olevat ristikivi, mis pandud juba Rootsi ajal. Praegu asub sellel mäel Mahtka talu, praeguse nime järgi Kauksi.

RKM II 83, 634 (2) < Rõuge khk., Haanja v., Kääraku k. - Helju Allas, Plaani kooli õpil. < Jaan Allas, 58 a. (1958) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Tepamägi. See mägi asub minu kodust läänes, umbes 0,5 km. Praegu on selle mäe jalamil talu, kus elab Kanep. Kunagi, mõned põlved tagasi, elanud seal üks Venemaalt sisserännanud isik, nimega Tepo või Tepa (seda hästi ei teata). Selle järgi hakatudki seda mäge Tepamäeks nimetama.

RKM II 83, 634/5 (3) < Rõuge khk., Haanja v., Kääraku k. - Helju Allas, Plaani kooli õpil. < Jaan Allas, 58 a. (1958) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Palanusoo. See soo asub Tepamäest natuke maad edasi. Seal on praegu kolm kivi, nende vahel on auk. Siin kuivatatud raha. Selle augu kohal põlenud sinise leegiga tuleke. Tule ümber istunud kolm väikesekasvulist meest. Rahva jutu järgi olevat sellesse auku raha peidetud. Mõned kohalikud elanikud käinud seda raha otsimas, aga polnud midagi leidnud.

RKM II 83, 635/6 (4) < Rõuge khk., Haanja v., Kääraku k. - Helju Allas, Plaani kooli õpil. < Jaan Allas, 58 a. (1958) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kullakatel. Minu kodus kasvab tamm, mille oksad katavad osa maja katusest. See tamm on juba väga vana. Umbes viis põlve on kasvanud ta sellel kohal. Varem olnud siin veel rohkemgi tammi, aga praegu pole nendest mingit märki järgi jäänud. Tammest põhja pool olnud heinaküün, sellest natuke maad age rehetuba ja rehealune. Praeguse maja alumises osas olnud laudad. Minu vanaisa vanaisa olnud metsas õitsil. Õitselistel olnud kaasas piits. Metsas magades öeldud minu vanaisa vanaisale järgmiselt: "Mine koju ja võta heinaküüni kõrvalt kõik ära, mis seal on. Ainult ära karda." Tulnud hommikueelsel ööl koju ja sidunud hobuse rehealuse juurde kinni. Nüüd tulnud talle meelde öine unenägu. Ta läinud heinaküüni juurde ja mis ta nägi. Küüni kõrval seisnud katel, täis kulla- ja teisi raha. Katla vangul aga olnud vaskuss. Nüüd tõuganud ta piitsavarrega ussi, aga ka katel läinud koos rahaga maa alla. Praegu on rehetoa asemel suur küün. Laudad on tehtud uue koha peale. Vanade lautade asemel on hobusetall. Sellele järgneb elumaja.

RKM II 83, 637 (5) < Rõuge khk., Haanja v., Kääraku k. - Helju Allas, Plaani kooli õpil. < Jaan Allas, 58 a. (1958) Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Külajärv. Meie koolimajast mõnesaja kilomeetri kaugusel on järv, mida nimetatakse Külajärveks. Teiselpool järve on mägi, mida nimetatakse Külamäeks. Selle mäe nõlval olnud kunagi küla. Suurte paduvihmade tagajärjel uhutud vete poolt küla mäe nõlvalt alla. Hiljem tekkinud siin järv, mida hakatud nimetama Külajärveks, mäge aga Külamäeks.

RKM II 83, 637/8 (6) < Rõuge khk., Haanja v., Kääraku k. - Helju Allas, Plaani kooli õpil. < Jaan Allas, 58 a. (1958) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kõomägi. Minu kodust 0,5 kilomeetrit edela pool asub mägi, mida nimetatakse Kõomäeks. Sellel mäel kasvanud kunagi kased (meil Võru murdes kõod). Selle järgi hakatud mäge kutsuma Kõomäeks. Selle mäe jalamil olevat küla aga kutsutakse Kõomäeks. Praegu kasvab sellel mäel mõned üksikud kased. Nende vahel tehakse mai- ja jürituld.

RKM II 83, 638 (7) < Rõuge khk., Haanja v., Kääraku k. - Helju Allas, Plaani kooli õpil. < Jaan Allas, 58 a. (1958) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Räägitakse ka kunagisest sisside ajast ja nende käigust, kuid täielikke andmeid seni saanud ei ole. Naabertalu Udumäe kohta räägitakse järgmist: Siin olnud ka kunagi üks perekond vene sisse ja sellest sõnast "siss" ongi tuletatud pika aja peale nimi Udumäe. Varem oli Ivask.

RKM II 130, 185/6 (73) < Rõuge khk., Kõrgepalu k. < Põlva khk., Võru l. - Vello Lõugas < Frits Deemandi sõdurilaulikust (1961/1962) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Talumeeste marss. Kauem vikatid kanda ei taha, lähker kaenlas ja leivakott käes, piimakruusid kõik pillame maha, silgud puistame karpide seest. Silgusööjaks kas tahate jääda, tunneb rõõmu sest toidust te kõht, ühes või tahame ise nüüd süia, ei enam meid täitma saa põhk. Sest ülesse, hüüab meid põllumeeste hääle, tund tulnud, kus pidusta vaja, kui kutsub meid pudeli kaja, elu tilgake, voolaku ta. Kanda takusid püksa ei taha, ei meil meeldi ka takune vest, pastlad jalast me viskame maha, jalad mustad, mis hoolime sest. Pastlakandjaks kas tahate jääda, meeldib jäädavalt takune vest? Saapaid me jalga tahame saada, pükstes kalevist peenikeist riid. Nurka viskame adrad ja äkked, need on vaevanud meid päevad ja ööd. Tulgu mehed, kel kõrgemad mõtted, tulgu, tehku nad nendega tööd. Kaljaastjad me peksame puruks, seda küllalt me lakkunud ju, tahame saada veini, likööri, mis vast rahustaks januva suud. Sestse ülesse hüüab meid põllu? Tund tulnud, kus trimbata võib, kui kutsub meid pudelikaja, käes meilgi on priiuse tund.

RKM II 130, 186/7 (74) < Rõuge khk., Kõrgepalu k. < Tartu l. - Vello Lõugas < Frits Deemandi sõdurilaulikust (1961/1962) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kas tunned maad. Kas tunned maad, kus rendi olud on korratumad, segased ja võimumeeste paksud kõhud ja paksud kõhud rasvased. See on see maa, kus kupja nuut on rahva turjal tantsinud. Sest laulan nüüd ja ikka ka, see maa on kuulus kupja nuudiga. Kas tunned maad, kus mõisamajad kõik haljad künkad ehivad ja äärepoolsed rabarajad me talupoegi toidavad. See on see maa, kus hirmu sees kõik kummarduvad saksa ees. Sest laulgem nüüd ja ikka ka, see on see kuulus sakste söödamaa. Kas tunned maad, kus päris rahvas saab paganateks hüütud veel, me ainsaks hinge peatajaks on alandlik ja orja meel. See on see maa, kus mütsita pean kõnelema saksaga. Sest laulan nüüd ja ikka ka, nüüd sakste ette astun mütsiga.

RKM II 130, 187/9 (75) < Rõuge khk., Kõrgepalu k. < Valga l. - Vello Lõugas < Frits Deemandi sõdurilaulikust (1961/1962) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Monopol, sa püha paik. Monopol, sa püha paik siin laia ilma sees, kus napsu võivad saada kõik, kas olgu naine, mees. Kui õhtul kõrtsust koju lään, ma kõige etem mees, mul saapad jalas porised, pintsakil augud sees. Seal kalarannas paadi all mul sorukohvka ees ja saianaise tütar Mai, see armastab mind tõest. Seal uhkes Viru uulitsas mul vastu tuli preili, tema ütles kella kümne aal - te võite tulla meil'. Mina elan Mardi uulitsas, mul maja alles uus, minu korter teise korra peal ja korteri nummer kuus. Mul majas uhke mööbel värk ja kardin akna ees, seal sohva peal sind armastan, kui oled rahamees. Ma ennast väga rõõmustan, et kokku saime siin, kolm rubla kätte saaksin ma teilt, kui seda oleks teil. Minu mamma seitse lehma peab ja papa vabrikant ja õde ülikoolis käib ja vend on voorimees. Minu õde Narva linnas käib ja kannab kübarad, ta teistest palju toredam ja kõigil truiks jääb. Preili ohkas: oh sa tume mats, mis pastlaid kannad sa, kas kübarad ei tunne sa, mis ehib minu pead.

RKM II 130, 189/90 (76) < Rõuge khk., Kõrgepalu k. < Valga l. - Vello Lõugas < Frits Deemandi sõdurilaulikust (1961/1962) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Nekruti laul. Kui lehed kollendavad ja lilled närtsivad, :,: siis noored mehed lähevad siit ära kaugele. :,: Jää jumalaga, hüiab üks noormees neiule ja neiu silmast veeres üks pisar palgele. Ela hästi võeras linnas, pea meeles kodumaad ja ära nopi õisi, mis võersil kasvavad. Sest võerastel õitel on okkad teravad, sellepärast vaata ette, kui kätt neil sirutad. Oh, ärgu tuulde mingu meie endine armastus, vast kindlamaks veel jäägu kui kalju, mis mere sees. Kui armastad sina õisi, siis armasta sina mind, sest armastuse õisi ju kandis minu rind. Oh neiu, kas mina tohin sind omaks nimeta või on see tuulekohin, mis välja näitad sa?

RKM II 130, 190/2 (77) < Rõuge khk., Kõrgepalu k. < Valga l. - Vello Lõugas < Frits Deemandi sõdurilaulikust (1961/1962) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Rakvere linnas. Veikses, veikses Rakvere linnas vaikse oja kalda peal ehitatud kivist maja, raudsed trellid akna ees. Oja kaldal väljas seisab kurja näoga tunnimees ja ta kurjalt üles vaatab, silmad vihas säravad. Õue peal on tunnimehed, püssid käes ja valvavad, kannatajaid on seal palju, igas kambris leidub neid. Mäest alla veereb vanker, uhke härra istub sees, pöörab ümber ja siis küsib hobust kinni pidades: "Kuule, sõber, ütle mulle, kelle maja see siin on ja kes peremees siin majas ja mis tema nimi on." "See on, härrad, kroonu maja, Rakvere vangimaja ta ja ta peremees siin majas praegust Eesti Vabariik." Mütsi võttes palvetades, kui tema nägi vangisid: "Oh, mispärast jumal nuhtleb, teie, sõber, rääkige." Kas sa mäletad kõik ära, mis nad keegi tegivad, vaata mul omal seitsmes suvi ... vabadust pole näind. Kes on paari marga pärast, kes on vandund, võltsinud, kes on noore neiu pärast, kes on röövnud, kes on tapnud.

RKM II 130, 192/3 (78) < Rõuge khk., Kõrgepalu k. < Valga l. - Vello Lõugas < Frits Deemandi sõdurilaulikust (1961/1962) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Laul. Olin noor ja tegin tükka, tihti käisin trahteris, aga nüüd, kui puudub raha, rikkus pole saada kuskilt kopikat. Kuub mul seljas üsna vana, ööd ja päevad kannetud. Aga nüüd, kui tädiranda rändan, ära ajavad: mis sa räbal käid! Olin noor ja õppsin kunsti, tihti mängsin kandle pial, aga nüüd, kui viin mul kurku hakkab, pole enam rinnus tundmust mul. Oma naist ja oma lapsi võtsin hellast kaisuta, aga nüüd, kui võtan vähe napsu, kõik minu meelest ära kaob. Kõik mu elu ja kodu, kõik on ilma korrata, riided need mul vedelevad nurkas ja viiul, see on ilma poognata. Kõik, mis mööbel on minu toas, kõik on kolme jalaga. Kapi uksed, need on ära lagund, voodi, see on ilma põhjata. Tihti vaatan aknast välja, uhke inimeste pial. Kübarad kõik daamed pias kannavad, meestel läikvad hõbekepid käes. Kui mina ükskord ära suren, vähe pattu kaasa viin, siis minu haua piale nutma käi, seitse kassi ja üks vana koer.

RKM II 130, 194/5 (79) < Rõuge khk., Kõrgepalu k. < Valga l. - Vello Lõugas < Frits Deemandi sõdurilaulikust (1961/1962) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Postitroika. Kiirelt sõidab postitroika läbi luha lauluga, luhast laul meil vastu kajab: "Jäe jumalaga isamaa." Admiistratsia meid rõhub, ei lase rahus elada, kivist müürid kuivatavad ja trellid rinda rõhuvad. Minu isa ja minu ema jäivad mulle tundmata, võera rahva hulgas mina ju pidin üles kasvama. Kooli nad ka pannid mind ja mis kasu tõi see mul, varga nime sõimusõna, mis mulle ainult tundmata. Keegi hoolt ei tahtnud kanda ja kõik mind nad vihkasid, keegi tööd ei tahtnud anda, hulguseks mind sõimasid. Nälga ma ei tahtnud surra, tõisi sõpru otsisin, nagu röövloom välja läksin varastama, röövima. Sellest saadik tõusis viha ja kuristikku langesin, viimne halastuse säde kadus minu südamest. Kartseris nüüd olen mina, võimata siist piaseda, et kord meele tuletada, miks mind jumal ilma lõi. Kiirelt sõidab postitroika läbi luha lauluga, luhast laul meil vastu kajab: "Jää jumalaga kodumaa."

RKM II 130, 195/7 (80) < Rõuge khk., Kõrgepalu k. < Valga l. - Vello Lõugas < Frits Deemandi sõdurilaulikust (1961/1962) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Hulgus ja hõberubla. Oh, ütle vana hõberubla, kust minu juurde tuled sa, kas vastust mulle anda ei taha, mis ilmas tehtud sinuga. Ma tahaks teada mitmest käest sa oled juba läbi käind ja mitu hinge sellest ilmast on sinu perast hukka läind. Sa vaikid, vana hõberubla, kas kõneainet pole sul, su aastanummer ütleb juba, et palju rääkida võid mul. Võib-olla, et sind töömees vaene kord palgapäeval omandas ehk tal küll näljas kodus naine, sind viina vastu vahetas. Võib-olla, et sind mõni ema ehk silmaveega niisutand, kui tütar, kes on noor ja kena, sind endale ta lunastas. Sa vaikid, vastust sa ei anna, kas närakas ma sinu ees, ära unusta, pea meeles seda, ma praegu sinu peremees. Kui tahan, võin sind merde heita, võin osta kõik, mis meeldib mul ehk sind tahan tasku peita, veel selleks aega annan sul. Kui vahetaks ma selle raha, ta läheks jälle rändama, teeks vahest head, kuid palju paha ei enam mäletaks nüüd ta. Kui raha, nii ka ilmas naine, ta truu sul ainult silma ees, kui silmist kaod, tal juba teine, sind hoopis ära unustab. Nii raha kui ka naine ilmas, neist tõtt on leida võimatu, kas armastab, kes on ta mees, ei keegi tea ütelda. Nii heaste ...si kui luete pealtnäha puhtad, silmad vees, kui nende hing kui minu rubla on kustund juba nilgusest. Oh, palju lobosenud mina ja rubla ära unustand, ei tasku jätta sind ka täna, vaid tahan sinust lahkuda.

RKM II 130, 197/9 (81) < Rõuge khk., Kõrgepalu k. < Valga l. - Vello Lõugas < Frits Deemandi sõdurilaulikust (1961/1962) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Vargapoiss ja vanemad. Minu hiad ja armsad vanemad, kes mind on sünnitand, nad tahtsivad, et mina saaks kõrgest koolitud. Need mõtted läks neil nurja, mis nemad mõtlesid, sest ma ei võtnud kuulda, mis sai mul räägitud. Seal kõrtsi laua taga nii suure hoolega sai õlut, viina joodud selle koolirahaga. Kui kooliaeg sai mööda ja raha otsas mul, siis vargile ma läksin, et jälle raha saaks. Kui vargile ma läksin, siis kinni võeti mind ja kohtu ette viidi, kus otsus loeti mul. Siis otsus mulle valiti, et lähen Siberi, kus palju Eesti vendi mind ammu ootavad. Kui vaksalisse mind viidi nii mitme vahi all ja palju rahvast saatsid mind kurjategijat. Seal nägin oma ema, tal silmad seisid vees, sest tema armas poeg oli suure häda sees. Seal nägin oma pruuti, nii valge, kahvatand, kelle rinna najal mina tihti viibisin. Siis liikus seal see raudtee rong ja rattad veeresid, minu teekond algas Siberi ja kaugemale veel. Kolm aastat olin mina ju vangis viibinud, mul nummer rippus seljas ja nimi katersaan.

RKM II 130, 199/200 (82) < Rõuge khk., Kõrgepalu k. < Valga l. - Vello Lõugas < Frits Deemandi sõdurilaulikust (1961/1962) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Sõjalaul. Laske lipud lehvitada, mõõga teed meil raiuda, Jumal juhib võidurada, varise sa, vaenlane! Vägi marsib, kaasik kajab, sammud kõigutavad maad. Käsusõna väljult kajab, astkem julgelt edasi! Jooksku higi, jooksku veri, astkem julgelt edasi! Vaba olgu Läänemeri, vaba eesti muld ja kuld. Vanduge te puha vanded, Eesti pojad, vandugem! Isamaa ja looja anned hoidkem ikka hoolsasti.

RKM II 130, 200/2 (83) < Rõuge khk., Kõrgepalu k. < Valga l. - Vello Lõugas < Frits Deemandi sõdurilaulikust (1961/1962) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Üks paigake. Üks paigake siin ilmas on, kus kadunud ka...tus õnn. Kõik noored mehed ilma peal on kapsasuppi söömas seal. Kas kroonuelu tunned sa, kus piin ja mure lõpmata. Siin orjaks saanud iga mees, kes rahus eland ilma sees. Kas sõjakunsti tunned sa, mida meid on pandud õppima. See seisab koos auandmisest ja pussi õlal kandmisest. Kas paelamehi tunned sa, kes meid on võtnud õpeta, kes söögi seal ära sööb ja leivatükist osa saab. Kui õigust ilmas näed sa, see sõjamehel tundmata. Kui seda julged nõuda sa, siis piin sind sunnib vaikima. Kas sõjaseadust tunned sa? Ta kärbsest elevandi teeb ja sul püssikuuli toob, mis hull ja armuheitmata. Kas õppepataljoni tunned sa, kus meid on pantud teenima, mul seljas raske liivakott ja püss on õlal niikui nott. Ei võinud vabaduses ma küll seda mitte uskuda, et elu saab nii armuta ja kroonu supp nii kõlbmata.

RKM II 130, 202 (84) < Rõuge khk., Kõrgepalu k. < Valga l. - Vello Lõugas < Frits Deemandi sõdurilaulikust (1961/1962) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Oh, Tartu linn. Oh, Tartu linn, sa lõbumaja, kus lõbus oli elada, kus viin ja lõhnalille vaasid mu meelt seal võtsid uimasta. Oh, noormees, noormees, kas see tõsi, et sa mind nõnda armastad ja neiu veike valge käsi mu kaela ümber painutas. Nüüd seisan tohtri kabinetis seal suure lõikuslaua ees, kus tohter riistad kätte võttis ja hoolega neid silmitses. Oh, noormees, noormees, haigus paha on sinust välja arstida, see nõuab sinust palju raha ja viimaks hauda saadab sind. Vaat sõbrad, nõnda on see lugu, mis teile tahtsin rääkida ja seega vannun hoorasugu, kes mulle hauda kaevavad.

RKM II 130, 203/5 (85) < Rõuge khk., Kõrgepalu k. < Valga l. - Vello Lõugas < Frits Deemandi sõdurilaulikust (1961/1962) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kiviraiuja. Maantee ääres istun mina, lõhun katki kivisid. Kraavi äärde kokku kogun purustatud kivisid. Tihti tunnen tühja kõhtu, kottis leivakooruksed. Millal jõuab eluõhtu, millal löök on viimane? Juuksed hallid, otsin surma, laugel valupisarad. Nägu kortsus, mullakarva, käed on muhkud' kaetud. Salaviha tunneb süda, kivist lendvad sädemed. Igal hoobil lõhun mina puruks kivisüdame. Uhked härrad, uhked prouad maantee ääres kõnnivad. Nagu kartes põgenevad, kui minu kuju silmavad. Uhked prouad, miks mind kardate, kas sul olen tüliks ma või mul leiba murrad, et mind põlgad vaesuses. Mul kord oli laps ja naine, soojas kambris istusin, aga nüüd ma vilets, vaene, õnnepäevad kadunud. Kord mind saadeti kui vangi külmale maale elama, asetati külma kongi asupaigas minule. Kui kord koduküla neiu oli minu armuke, mitmed uhked rikkad peiud hakkasid ta järele. Mul ei olnud rikkust, vara kodus isa, emake, aga neiu põues süda tuksub ainult minule. Ta minu väikse kambri tuli, astus, elurõõmu tõi. Aga saatus karm ja vali, kohutavalt mind ta lõi. Mõne aja hirmsad tuuled, võttis majad, põllud, viimne vara ära põles, naine ühes lapsega. Nende viimne kalmuküngas teadmata jääb ka mul, ahervarred ja suitsend küngas teadmata jääb ikka mulle. Nüüd siis kõnnin kepi najal, minu ümber kurbtus, vaev, kaugel põhjapiiri rajal viimne kodurahu pind.

RKM II 130, 205/7 (86) < Rõuge khk., Kõrgepalu k. < Valga l. - Vello Lõugas < Frits Deemandi sõdurilaulikust (1961/1962) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Vangilaul. Õrn kevade on jõudnud, tuul puhub õrnasti, kõik puud ja lilled õitsvad, linnud laulvad rõõmsasti. Ei minu silm saa näha enam lille õitsemist, ei minu kõrv saa kuulda enam linnu lauluhäält. Mina istun vangikongis omas raskes mõtetes, tunnimehe rasked sammud minu mõtteid segavad. Uued rasked jalarauad, need piinavad hirmsasti mind, need koletanud vangimaja riided on häbiks minule. Kattersaani kell on löönud, teised läksid jalutama, aga mina üksi ei läinud, jäin kurvalt oma kambrisse. Mina vaatasin aknast välja läbi aknatrellide, minu silmi kuivatasid taevapoole ülesse. Oh, sina kena taevas, mul silmad nutsid vees, vahest kena päike paistab läbi raudse trellide. Ei antud enam luba aknast välja vaadata, kurjalt käratades küsib: "Kuule, mees, mis vahid sa?" Siis sealt mina ära heitsin, langesin aknalt tagasi ja haledasti mina nutsin, kuldne päikene kadunud. Seal kivimüüride vahel järsku aken lahti läks ja selgesti mina nägin valge näoga neiukest: "Kallim, kust oled siia saand, kas oled sina elav või vaim? Mis nii kahvatanud sinu palged ja kuis kehast värised sa." "Oh kallim, ära küsi, ma ei suuda vastata, ainult palves mina palun, anna andeks minule." Kõik teised pöörsid selga, irvitades naeravad, aga sina üksi otsid mind vangimajast ülesse.

RKM II 130, 207/8 (87) < Rõuge khk., Kõrgepalu k. < Valga l. - Vello Lõugas < Frits Deemandi sõdurilaulikust (1961/1962) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kroonuelu. Tahan teile kroonuelust natuke laulda, palun teil siiski seda kannatlikult kuulda. Oh, sa poiss, ega sa ei tea, kroonuelu polegi poiste meelest nii hea. Räägitakse, et sõduril palju vaba aega, seda teen selgeks teil kohe mõne reaga. Oh, sa poiss, ega sa ei tea, et vabal ajal sõitu saada polegi nii hea. Räägitakse, et sõdurid saavat hästi süüa, see on lihtsalt vale, aga saavad lüia. Oh, sa poiss, ega sa ei tea, et tühja kõhuga sõitu saada polegi nii hea. Räägitakse, et sõduril lubatakse linna, paariks tunniks kellelgi ju ei maksa minna. Oh, sa poiss, ega sa ei tea, et linnaluba norida polegi nii hea. Unustad sa kogemata vrentsinööbi lahti, näeb seda ülemus, siis lendad peavahti. Oh, sa poiss, ega sa ei tea, et peavahis istuda polegi nii hea. Lähed sina ambulantsi, saad vaba päeva, sunnitakse kohe sind kööki tööle jääma. Oh, sa poiss, ega sa ei tea, vabal päeval köökis olla polegi nii hea.

RKM II 130, 531 (20) < Tallinna l. < Tarvastu khk. - Anu Kask < oma mälestuste järgi (1961) Sisestas Elsa Leiten 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kui lapsel kõht valutas, siis tehti talle: "Keermus-kaarmus, arakule haigus, varesele valu, mustale linnule muu tõbi. Sitt silla alla, pask paju alla, miu latse kõtt tervese." Selle juures masseeriti kõhtu ikka pikipäeva ringi.

RKM II 130, 547/8 (1) < Tallinna l. < Rõngu khk., Aakre v., Pühaste k. - Anu Kask, s. 1883 (1962) Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Midagi Vooremäest. Aastasaja vahetusel elasin ma mõned aastad Aakre Pühaste koolimajas, milline asus umbes 5 klm. kaugusel Pikasillast Tartu maantee ääres. Kui minna sama maanteed mööda umbes kolm klm. koolimajast Pikasilla poole, jõuame silla juure, mida ümbruskonnas Andresjärve silla nime all tuntakse. (Ah, ja ennem oli ka üks sild, seda hüüti "Üste koti" sillaks.) Nojah, Andressjärve sillast paremal pool oli mingi metsavaheline madalam heinamaa või soonetus. Pahemal pool silda ülespoole minnes liivasem maa, kus asus Andressjärv. Nagu rahva suu räägib, olla igivanal ajal säält, kus nüüd järv asub, liiva kaevatud, mida siis Võrtsjärve äärde veetud, kuhu sellest liivast mägi tehtud, mida nüüd Vooremäe nime all tuntakse. Liiva on veetud lotjadega ja selleks on läbi metsa suur kraav või kanal kaevatud, milline koht nüüd ammu kinni on kasvanud ja mis ehk seda aega hoopis metsaga on kaetud. Aga kuidas see vanast oli, kas oli ka siis mets või oli üldse lage maa, seda meie ei tea. Mina nägin seda maad ja metsa 60 aastat tagasi, nõnda et ta ka nüüd võib palju muutunud olla. Olgu siinkohal veel tähendatud, et ei tea, kas töödejuht või mõni kõrgem ülemus kannud Andresse nime, sellep. siis järve ja silda hüütakse tänaseni vist veel ikka Andressjärveks ja Andressjärve sillaks. (Muidugi on see jutt liiva vedamisest muinasjutt.)

RKM II 130, 553 (3) < Tallinna l. - Anu Kask < emalt (1962). Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Vooremäe läheduses Võrtsjärves ja ka kaugemal järve ja jõe kaldastes oli vanemal ajal väga palju vähki leidunud, aga sel ajal, sajandi vahetuses, ei pidanud sääl ühtegi sõralist enam olema. Räägiti, et kalamehed olid kunagi kadeduse või viha pärast ühe oma kaaslase ära uputanud ja pääle selle kadunud vähid järvest ära.

RKM II 130, 553 (4) < Tallinna l. - Anu Kask < emalt (1962). Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Teine jutt oli, et on kord suvel niisugust äikesevihma sadanud, et kogu järve pind olnud nagu kollase väävliga kaetud ja pääle selle on kõik vähid ära lõppenud.

RKM II 135, 28 (6) < Setumaa khk., Mäe v., Usinitsa k. - Veera Pino < Irina Pino, s. 1894 (1959) Sisestas Pille Sääsk, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Laulatus oli ajaliselt pulmadest lahus. Toimus enne pulmi. Pulmad algasid laupäeval. Laulatus oli enne seda kas kolmapäeval või reedel või eelmisel pühapäeval.

RKM II 135, 183 (4) < Hargla khk., Mõniste v. - Minna Kokk < Minna Kokk, s.1892, oma mälestuste järgi (1962) Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Köha ja selle liigid. Köha vastu keedeti igasuguseid teesid, vabarnatee, meriheinatee, kummelitee, määriti rindu pealt hanirasvaga, enamasti lastel ja joodi hanirasva ka sisse, aeti kuumas saunas kuivalt higitsema jne. Ja kui juba kardeti, et hakkab tiisikuseks minema - no häbi on küll ütelda - siis joodi kõvasti oma ehk teise kust. See öeldi kõige kangem tiisikuse roht olema. Kes aegsasti hakkas jooma, sai terveks.

RKM II 135, 184 (5) < Hargla khk., Mõniste v. - Minna Kokk < Minna Kokk, s. 1892, oma mälestuste järgi (1962) Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kõhurohuks joodi kadakamarjateed, tammekoore teed, kalmusejuureteed, palukateed.

RKM II 135, 184 (7) < Hargla khk., Mõniste v. - Minna Kokk < Minna Kokk, s. 1892, oma mälestuste järgi (1962) Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Põiehaiguse puhul keedeti leesikateed, see parandas kohe.

RKM II 135, 185 (1) < Hargla khk., Mõniste v. - Minna Kokk < Minna Kokk, s. 1892, oma mälestuste järgi (1962) Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Haavad ja nende liigid. Vanasti sõjaajal kõnelesid vanad mehed ja ka hiljem suleti verejooks tõrvaga, mässiti siis linase riidega kinni, ka paneb verejooksu kinni ühe õiega haraklill (karikakar). Selle rohilised lehed pigistatakse puntrasse ja tilgutatakse seda rohelist vedelikku haavi pääle ja valge soo sammal.

RKM II 135, 185 (6) < Hargla khk., Mõniste v. - Minna Kokk < Minna Kokk, s. 1892, oma mälestuste järgi (1962) Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Põletushaavad, pandi aloe lillist pigistatud vett pääle ja valget muna, puistati pääle kartulijahu.

RKM II 135, 189 (15) < Hargla khk., Mõniste v. - Minna Kokk < Minna Kokk, s. 1892, oma mälestuste järgi (1962) Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Hallitõbi on üks väga vana haiguse liik, päris muiste on olnud ka siin Eestis hall. Kasuisa kõneles, kui tema noor olnud, siis põetud veel hallitõbe, kui olid veel väga suured metsad ja sood, siis kõneldud, et hallitõbi saanud mürgisest sooaurust. Kuis seda iidsel ajal arstiti, sellest pole siiani enam teateid või kas siis iga haigust arstiti, inimene oli haige seni, kui ta ära paranes ja kui ei paranenud, suri ära ja valmis. Kui palju kordi minagi olen haige olnud, enamasti olen ilma arstita alati terveks saanud.

RKM II 135, 192 (1) < Hargla khk., Mõniste v. - Minna Kokk < Minna Kokk, s. 1892, oma mälestuste järgi (1962) Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Hääle kähisemine tuleb teinekord ka külmetamisest ja mõnikord inimene karjub hääle ära, siis joodi kuuma pärnaõieteed.

RKM II 135, 192/3 (3) < Hargla khk., Mõniste v. - Minna Kokk < Minna Kokk, s. 1892, oma mälestuste järgi (1962) Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Valu kõrvas. Seda peeti roosiks, kõrva pääle pandi tubakalehe pääle mett ja toome kööbet. Seda peeti kõrvo pääl, ka kotikesega kuuma tuhka peeti pääl ja siis lasti roosi paberid teha, roosihaigust ei tohtinud märjaks teha.

RKM II 135, 193/4 (6) < Hargla khk., Mõniste v. - Minna Kokk < Minna Kokk, s. 1892, oma mälestuste järgi (1962) Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Hambahaigus. Sellega oli küll tõeliselt suur häda, aga peris vanast ei olnudki kellelgi hambad haiged. Kui juhtus, et mõnel hammas tegi valu, siis tsüsiti hammast küüvitsa puu pilpaga, siis pudenes too haige hammas maha, et ei saanud teisi nakkata ehk lasti hammas maha kakasata, maal olid ka niisugused hambakaksajad, et teinekord kaksati hammas kõige igemetükiga välja, jäi suur auk järele, minu emal hakkas hamba asemele kasvama, tegi hirmsad valu, oli kõik igim paistes, hakkas kasvama, siis sai Hargla apteegist hamba põhkle, kui seda peal pidas, siis kiskus mädaniku välja. See oli nii viiskümmend aastad tagasi, kui maal olid ka juba apteegid, üldse päris vanal ajal ei olnuki hambahaigust.

RKM II 135, 197 (7) < Hargla khk., Mõniste v. - Minna Kokk < Minna Kokk, s. 1892, oma mälestuste järgi (1962) Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kuutõbi. Nägin ise lapsena kuutõbist poisikest, tuli öösi sängist välja, ise täitsa magas, käis tuba mööda silmad kinni, no teda vanemad ühtelugu valvasid. See haigus öeldi saanud ehmatusest ja vasturohuks pidi olema ka ehmatus. Nii visatigi poisile, kui ta magades tuba mööda käis ja ümises, külm vesi kaela. Poiss ehmatas kangesti unest üles, sai aru ja läks sängi, nii tehti mitu korda ja poiss saigi terveks.

RKM II 135, 413/8 (1) < Rõuge khk., Vana-Roosa v. - Edgar Kuuba < August Langus, s. 1898 (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Seadus. 1) Kõik Vene riigi seadus on ropp ja roojane ja mõisnikute kubjas meid rõhub rängasti. 2) Kõik aastad mööda läinud on suure murega ja meie silmad näinud neid tooreid tegusid. 3) Siis rahvast vangi võeti sel tapapingile ja ridastikku seati neid söödaks kuulile. 4) Ei laste nutukisa neid röövleid liiguta, nad maha tapsid isa, oh, teie timukad! 5) Ka Tallinna on näinud üht niisugust röövlitööd, mis uuel turul teinud on timukate käed. 6) Kõik nutvad meie isa, oh, keiser halasta! Kas meie nutukisa ei jõua liiguta? 7) Ka keiser hüüdeid kannab, kel käed punased. Ta neile jõudu annab, kel käed on punased. 8) Manzuurias ei olnud neid täpseid ülemaid, kus on see vaprus tulnud, kes tapab kerjaid? 9) Kurupatkim magab kambris jaapani neiuga ja sõjavägi väljal võitleb surmaga. 10) On taganemise meister Kurupatkim, kuulus mees ja surnute register seisab tal silme ees. 11) Siis voolas verejõgi seal sõjavälja peal, aga mis Kurupatkim tegi? Ta lakkus trahteris. 12) Seal koeraliha söödi, kolm rubla maksis nael ja vene tantsu löödi, et raugeks nälginud kael. 13) Nüüd Vene kotkal häbi, et Jaapan väike mees ja peksis Vene läbi, tal silmad häbi sees. 14) Üks lambapea seal leiti ja sõtta saadeti, see lepituseks hüüti, suurt võitu oodeti. 15) Ei olnud rahval kinnitust, mis tehti sõjateel, sest rahva kulla võimul ja võitu ei loodud veel. 16) Kui rahvast vaja võita seal võimu välja peal, nad võisid joosta peitu ja siiski hirmu veel. 17) Kus mehine käsi voodist, huraa, nad hüüdsivad ja naisi-lapsi voodis nad tappa püüdsivad. 18) Miks Keiser Maratiine Alviine mägistel, miks ei tee sõjamüra meil vene jõgedel? 19) Seal timukad kõik ringi, nad sõitvad tõlla sees ja löövad vere mängu, kõik oiged tema ees. 20) Timukate süüdi tundvad, kui punast näevad nad. Nad ise punast kannavad, need kroonu ülemad. 21) Küll vere süüd on raske, kellel ristid rinna peal, ka punane pael uhkem, on nende pükste peal. 22) Neil rinnas verevapid ja mõõgad puusa peal, neil kulda täis on kapid, kõik meie vaev on seal. 23) Nebukatolt mehel seamolli karjaga, sai sõjavälja ligi, läks põhja korraga.

RKM II 135, 419 (2) < Rõuge khk., Vana-Roosa v. - Edgar Kuuba < August Langus, s. 1898 (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Metsad kaovad. 1) Metsad kaovad silma näes, hinnad tõusevad kõrgele, sest et tarvidus on tõusnud viimasel ajal jõudsasti. 2) Võsastik nüüd raiutakse puha peksuvitsadeks, vanem mets kõik võetakse võllasteks ja silmusteks. 3) Metsad kaovad silma nähes, hinnad tõusevad kõrgele, kui ei tule ruttu lõppu vabaduse a'al.

RKM II 135, 420 (3) < Rõuge khk., Vana-Roosa v. - Edgar Kuuba < August Langus, s. 1898 (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Eesti mees ja tema sugu. 1) Eesti mees ja tema sugu, neist ei peeta kuskil lugu, ei ole õigust Eestimaal ei sõnal ega teol. 2) Ei me tea, mis see viga, talupoega hüütaks "siga", talupojal paksu turja, sest et nema omma orja. 3) Vana Eesti härra kurjus, kui ta karu viisil karjus, mõni Eesti usupapp on vihas kui mõru sapp.

RKM II 135, 421 (4) < Rõuge khk., Vana-Roosa v. - Edgar Kuuba < August Langus, s. 1898 (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Oh, vennad! 1) Oh, vennad, kuulge seda, üks tuhat ja kakssada. Üks tore, uhke rahvasugu, kes täidab üksnes oma pugu. 2) Oh Eesti mees, sa vaene vilets, sind hirmsat piinab junkruselts. Kui viimast Eesti vanemat siit rüütlimõõk viis hauda. 3) Armsad Eesti vennad, vaatake tagasi, oh, sa vaene Eesti sugu, küll on hale sinu lugu.

RKM II 135, 422/3 (5) < Rõuge khk., Vana-Roosa v. - Edgar Kuuba < August Langus, s. 1898 (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Seapea laul. 1) See jäme linna lihunik, kes haiseb viinast nagu sikk, kui tema "savikõrtsi" sai, siis tema sinna ööseks jäi. 2) Siis küsis kõrtsi Leena käest: "Kuhu lähed sa õhtul magama?" See Leena oli kaval küll, sest talv oli külm. 3) Seepärast olen oppnud ma kõrtsiahjus magama, kui tuli kambris kustunud, siis kobis kambrist tuppa ta. 4) Kui ahju juurde jõudis ta, siis siga vastu tuli tal. Siis seapea oli tal pükste sees ja tagumine ots oli ees. 5) Siis kõrtsi mööda kihutas ja pingid ümber virutas. Siis Leena oli, kus ta koht, naeris nii, et katkes kõht.

RKM II 135, 423 (6) < Rõuge khk., Vana-Roosa v. - Edgar Kuuba < August Langus, s. 1898 (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Ei saa abi keisri käest. 1) Ei abi saa keisri käest, kes rahva verest elab, me peame iks omast väest priiust taga nõudma. 2) Las herrad kadugu! Meil priius tulemas. Me peame iks võitma... (Järgneb)

RKM II 135, 423/4 (7) < Rõuge khk., Vana-Roosa v. - Edgar Kuuba < August Langus, s. 1898 (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Orjalaul. 1) Oh mõeldes, miks sa ehmatad, et kuuled santi tulevat, ei võtta veskid sinu käest, kepp ja kott on omast käest... ...... Viimane salm: Vainu isa teada sai, et kurat koopas komme sõi. Pistu pika redeli tõi, koopast kuradi välja tõi.

RKM II 135, 425 (8) < Rõuge khk., Vana-Roosa v. - Edgar Kuuba < August Langus, s. 1898 (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Seal Siberis Baikali taga. 1) Seal Siberis Baikali taga, kus põlised metsad ja mäed, seal kõndis üks rändur üksi, kes ära vandus oma isade maad. 2) Ta kõndis läbi suure laane, kus kõlas vaid lindude laul. Tal seljas olid katkised rõivad ja jalas närused saapad. 3) Kui Baikali äärde ta jõudis, siis paadikese eest leidis.

RKM II 135, 425/6 (9) < Rõuge khk., Vana-Roosa v. - Edgar Kuuba < August Langus, s. 1898 (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Seal Siberis Baikali taga. 1) Seal Siberis Baikali taga, kus põlised metsad ja mäed, üks rändur sääl üksind kõndis, ära vandus oma isade maa. 2) Ta kõndis läbi suure metsa, kus kõlas vaid lindude laul. Üht kotikest seljas ta kandis, kus kuivand suhkarid sees. 3) Kui Baikali äärde ta jõudis, üht paadikest leidis ta eest, siis rõõmsasti ta paati astus ja paadike libises vees. 4) Kui paadike kaldale jõudis, oma emakese leidis ta eest. Oh tere, oh tere, mu ema! Kas isake elab mul veel? 5) Su isake ammugi surnud ja vend Siberis sunnil oma ahelaid kõlistab sääl, aga naine sul kodus on ju.

RKM II 135, 497 (I) < Rõuge khk., Padusepa k. - Edgar Kuuba < Julia Aaduson, s. 1878 (1961) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
"Puuk". Ühel vaesel mehel olevat olnud puuk, kes kandnud piima. Puuk seisnud pajakoogu otsas ja lasknud piima. Ükskord tulnud peremehel tütar koju ja kui tema näinud puuki, võtnud kohe kaika ja löönud puuki, kuna peremees näinud, saatnud ta oma tütre kodunt välja ja ütelnud: "Oh, sa tõpras, mis sa tegid, see oligi minu varandus!"

RKM II 135, 498, 503 < Rõuge khk., Padusepa k. - Edgar Kuuba < Julia Aaduson, s. 1878 (1961) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kelle lats ma olli, selle emaks ma sain, keda imeti, tu olli minu ema mees. (Perekonna mõistatus.) Oli perekond. Perekonnas oli tütar, kel oli juba väike laps. Isa mõisteti vangi, teda piinati ega antud süüa. Isa panti kinni puukuuri. Tütar võttis puuoherdi ja puuris augu läbi seina ning imetas oma isa. Kui isa mõisteti surma, andis tütar kohtule mõistatada mõistatuse, kuid kohus ei osanud vastata ning küsis: "Mida sa soovid selle eest?" Tütar palus isa vabastada. Kohus lubas ja tütar seletas mõistatuse ära ning vabastas isa.

RKM II 135, 499/500 (II) < Rõuge khk., Padusepa k. - Edgar Kuuba < Julia Aaduson, s. 1878 (1961) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Pruudi tulek. Kui pruut tuli üle läve, siis panti kask (kasukas) maha ja pruut pidi sellest üle astuma, et ei oleks mehest ülem. Seejärel aeti lauda, kus söödi, seejärel läksid kõik sõõri (ringmängu mängima). Noorpaar istus sõõri keskele taburetile, kus ämm (meheema) pani noorikule tanu pähe. Kui hakkas mängima pill, siis kes esimesena nooriku tantsima kutsus, sellele pidi noorik andma paari villaseid sokke, kutsarile villased kindad. Teisel päeval viis ämm nooriku sanna (sauna) ja sinna läve peale pidi panema noorik paari sukki, siis lasti kanda 10 paari vett (20 pange), tegema üks paar tsua kablu (pastlapaelu), siis meheema ja sugulased laulsid. "Kaske kandke, kas minni on meeleline ja poja naine naaruline, kas on tubli toobrile, paras paarile? (Kahe puuämbri kandmine.) Kaske, kandke ümber, ümber ritta, poiss ei mõista valida, seasõra suurune, lamba saba laiune." (Viis: Kaske-kaske.)

RKM II 135, 501/2 (30) < Rõuge khk., Padusepa k. - Edgar Kuuba < Julia Aaduson, s. 1878 (1961) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Vanapoisi laul. 1) Ei naist ma võta selles ilmas, saa lapsi kanda kottiga, ei ole pisaraid ei ole silma, mis naiste meestel lõpmata. 2) Ei iial taha ma teid, neiud meelitada, ma kardan, et köidad minu jalad kammitsasse. Ref. Kas elan maal ehk linnas, kui olen mõistlik vanapoiss, mu süda rahu, rõõmu täis ja ela sa heas õnnes, vanapoiss. 3) Olen üks vanapoiss siin ilmas, üks rahuline rändaja ja siiski tütarlaste silmas kui üks suur kurjategija. Ref. Kas elan maal ehk linnas... (Viis on)

RKM II 135, 503/4 < Rõuge khk., Padusepa k. - Edgar Kuuba < Julia Aaduson, s. 1878 (1961) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Vanasti, kui tüdruk tahtnud minna mehele, kuid enne ei saanud, kui teadis kümmet käsku, viit peatüki ja pidi lugema raamatud. Ei ole koolis koolitat, ei tea, mis on aabits, vaid olen kolkija, minu käes on kolk ja roobits (rabai).

RKM II 135, 504 < Rõuge khk., Padusepa k. - Edgar Kuuba < Julia Aaduson, s. 1878 (1961) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Pulmakommed. Toidud. Kusagilt toodi lehma sisikond, sellest keedeti suppi, millele lisati suurmid, kartoleid ning seda supi nim. "jahelihapuder." Jahelihapuder panti suurte puutoobri ja kõik külalised kui ka noorpaar sõid puulusikatega puutoobrist "jahelihaputru".

RKM II 135, 510 (4) < Urvaste khk., Antsla v. - Evi Kõuhkna < Aleksander Roht, 60 a. (1961) Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Atikoja küla muinaslugu (praeguses Põlva raj.). Atikoja küla keskel asetsenud järv. Räägitud, et selles järves peitub suur kullakast. Kullakasti olnud võimalik saada kätte ainult tugeval ja julgel mehel. Tugev, julge mees peavat tänuga kolm korda ümber järve kihutama ja siis kõige hobusega vette hüppama. Hobune uppuvat ära, aga mees saavat õnnelikult kõige kullaga tagasi kaldale. Selles külas aga ei leidunud sellist julget meest, kes oleks julgenud kulda välja tuua, ja järve kaldad olid seda nähes pehmeks ja soostunuks muutunud. Ka praegu polevat järvele võimalik lähedale saada.

RKM II 135, 538 (1) < Urvaste khk., Antsla l. < Rõuge khk., Lasva v. - Eevi Aaspalu < Emilie Berg, 73 a. (1961) Sisestas Merili Metsvahi, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Mari magas kulda'assa, koola jooksis konna suusta, ila ilgeva ninasta. Säältap sündis maokene, madu nõelaja sigisi, kimbuline, kambuline, kulukarva, kullakarva, soo karva, sinika karva, saleda sarapuu karva, soo sammalde segane, kasteheina karvaline.

RKM II 135, 596 (2) < Urvaste khk., Uue-Antsla al. - Heidi Roht < Aleksander Roht, 59 a. (1961) Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Muistend sellest, kuidas Karaski küla keskele tekkis org. Hommikul ja õhtul käisid naised ühe järve ääres laste mähkmeid pesemas. Järvele ei meeldinud, et naised käivad pesu pesemas ja põgenes Ahja jõkke. Selle järve asemele tekkis org. See org asub Karaski küla keskel.

RKM II 135, 597 (4) < Urvaste khk., Uue-Antsla al. - Heidi Roht < Aleksander Roht, 59 a. (1961) Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kuidas tekkis metsale selline nimi. Piirivarik on saanud oma nime sellest, et sinna lähevad kokku Urvaste, Vaabina ja Vastse-Antsla piirid. Sellest on see nimi tekkinudki.

RKM II 135, 619 (5) < Urvaste khk., Antsla l. - Sirje Koolmeister < Peeter Zimmer, 70 a. (1961) Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Sõja ajal olevat üks suur kell peidetud Uhtjärve põhja. Vaiksetel suveöödel olevat veel praegugi kuulda kella kõlinat. Kes seda kella on tahtnud välja tuua või vaatama minna, see olevat ära uppunud.

RKM II 135, 620 (7) < Urvaste khk., Antsla l. - Sirje Koolmeister < Peeter Zimmer, 70 a. (1961) Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Tehnikumi järv olevat orjade kaevatud, niimoodi räägib rahvasuu.

RKM II 136, 647 < Simuna khk., Rakke al. - Villem Viirmann < oma mälestuste järgi (1962) Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Vihus olevad andmed on koguja enda mälestused ja osalt ka kontrollitud. Näitkes 1962 a. sügis vartal. Rahvaennustus. Kui toomingad õitsevad kaua, kui kägu kukub peale Jaanipäe, kui sõnnikusitikad lendavad peale sügispööripäva, tuleb soe sügise. Ja täna on 15. detsember, kuid pole veel olnud reeteed ega õiged külma. Maa on kõikjal sula.

RKM II 148, 227 (16) < Kihelkonna khk., Lümanda v. - J. Palm < Jakob Tõsine (1962) Sisestas USN, parandas Anne Kaaber 2002, kontrollis Kairika Kärsna 2003
Kotermann (Potermann). Sadama sillavaht näeb, et ühel öösel tuleb laevast sillale väike mehike. See laev peab järgmisel päeval merele minema. Ühest teisest laevast hüütakse talle järele: "Kuhu sa lähed, Koots?" "Lähen maale," vastab hääl sillalt, "alus vana, ei taha temaga enam sõita." Väike mehike kaob sillavahi silmist ja lugu läheb meelest. Järgmisel päeval läheb laev, kust Koots maale tuli, ulgumerele. Hiljem saadakse teada, et ta seal hukkus. Koots, kes maale tuli, oligi selle laeva kaitsevaim ehk kotermann.

RKM II 148, 227 (17) < Kihelkonna khk., Lümanda v. - J. Palm < Jakob Tõsine (1962) Sisestas USN, parandas Anne Kaaber 2002, kontrollis Kairika Kärsna 2003
Madrusel öövahi kord laevatekil. Äkki kuuleb ta südaöö paiku, et keegi ähib nagu suurt raskust kandes ja ise hädaldab: "Ei jõua, ei jõua enam hoida." "Lase siis lahti, kui sa enam ei jõua hoida," hüüab madrus hääle peale. Nii, kui ta seda sai öelnud, langes peamast raginal maha. Masti hoidjaks oli kotermann, kes teda püsti pidas, kui käed ära võttis, langes see maha.

RKM II 148, 231 (1) < Tallinna l. < Rõuge khk. - Juuli Ruus < Juuli Ruus (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, parandas Anne Kaaber 2002, kontrollis Kairika Kärsna 2003
Mõned istemängud. Peitmine. Ma olin siis 8-9-aastane, kui neid mängusi mängiti. Istusime kõik üheskoos, suured kui veiksed ja käed kõigil rüppes. Siis üks võttis midagi veikse asja kätte ja hakkas siis teistile sinna kätte panema ja ise loeb: "Sulle anna ja sulle ei anna." Aga teine seisab natuke kaugemal ja vaatab hästi hoolega pealt, kellele see asi sai ja pidi siis ära ütlema, kelle käes see asi on. Kui tema ära ütles, siis sai tema istuma ja see tuli panema, kelle käest kätte saadi, aga kui ei saanud kätte, jäi tema edasi.

RKM II 148, 232 (2) < Tallinna l. < Rõuge khk. - Juuli Ruus < Juuli Ruus (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, parandas Anne Kaaber 2002, kontrollis Kairika Kärsna 2003
Kas kingsepp kodus. Istusime kas reas või ringis ja üks käis siis ühe juurest teise juurde küsimas kas kingsepp kodus. Niikaua, kui tema seal küsis, niikaua teised vahetasid oma kohti ja see siis näitas sinna - näe seal ta on, ja kui see küsija sai nüüd koha ära näppata, siis jäi see ilma kohata küsijaks.

RKM II 148, 233 (3) < Tallinna l. < Rõuge khk. - Juuli Ruus < Juuli Ruus (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, parandas Anne Kaaber 2002, kontrollis Kairika Kärsna 2003
Varas. Nooret istuvad kõik paari ja üks jääb siis üksinda ja see hakkab siis edasi taga seal käima. Ja teised kõik laulavad, et varas, varas on su nimi, varastid mu pruudi ehk peiu ära. Ja tema võtab ühe tantsima ja see, kes nüüd ilma jäi, peab minema nüüd omale otsima (jälleki vargile minema).

RKM II 148, 233/4 (4) < Tallinna l. < Rõuge khk. - Juuli Ruus < Juuli Ruus (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, parandas Anne Kaaber 2002, kontrollis Kairika Kärsna 2003
Anektoot. Proua oli tulnut kööki. Köögitüdrukul parajasti hernesupp kees ja proua siis küsis: "Liisa, kas sa herneid olet hirmutanud ka?" Liisa vastas: "Ja prouad, hirmutasin küll," noh jah, siis proua siis küsis, et kuidas sa neid siis hirmutasid. Liisa ütles, et ma panin kasuka karvupidi selga ja tõstsin siis paa kase üles ja näidasin hinnast hernile. Proua ütles, et sa oled rumal, kes siis niiviisi, hernesuppile on tarvis külma vett kallata, siis hernet ehmatavad ja siis keevad pehmeks.

RKM II 148, 234/5 (5) < Tallinna l. < Rõuge khk. - Juuli Ruus < Juuli Ruus (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, parandas Anne Kaaber 2002, kontrollis Kairika Kärsna 2003
Panni lakkumine. Üks mõisa proua oli vaga ihnuskoi, ei raatsinud teenrile õieti süüa anda. Kui tehti praadi ja praad panni päält ära võeti, siis proua ise lakkus panni kah ära. Aga nüüd ükskord tulid proual võerad ja tehti ka jällegi praadi ja nüüd, kui parajasti külalised lauas istusid ja praad lauale viidi, siis köögitüdruk tulnud proua juure ja küsinud siis, et kas proua lakub ise panni või lakun mina. Proual sai muidugi häbi ja ütles, et sina.

RKM II 148, 235 (6) < Tallinna l. < Rõuge khk. - Juuli Ruus < Juuli Ruus (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, parandas Anne Kaaber 2002, kontrollis Kairika Kärsna 2003
Ebausk. Kui veike laps alles ristimata oli, siis ei jäetud teda üksinda tuppa, kas oli siis keegi tuas või kui kõik pidid ära minema, siis pandi talle lauluraamat pea alla, et muidu vanakurat tuleb ja vahetab lapse oma lapsega ära.

RKM II 148, 236 (7) < Tallinna l. < Rõuge khk. - Juuli Ruus < Juuli Ruus (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, parandas Anne Kaaber 2002, kontrollis Kairika Kärsna 2003
Asja kaotamine. Ebausk Kui mina karjas käisin, siis ma pidin perenaise karja juures sukki, sokki ja kindaid kuduma. See oli jo püsti jalu käies. Siis juhtus, et sukavarras kukkus maha ja kadus ära. Otsi mis otsid, aga mis kadund, see kadund. Aga vanemad inimesed ütlesid, et vanakurat võttis ära. Nüüd oli tarvis vanakuradi pea kivi vahele panna, selleks sai maast võetud tutsakas rohtu ja kõvasti kokku keeratud ja kahe kivi vahe pandud, et küll ta siis kätte annab. Aga võta näpust, kui nad ei ole ära roostetanud, siis on nad praegust veel seal.

RKM II 148, 237 (8) < Tallinna l. < Rõuge khk. - Juuli Ruus < Juuli Ruus (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, parandas Anne Kaaber 2002, kontrollis Kairika Kärsna 2003
Ebausk Üle uksepaku ei tohtinud teineteist teretada, ei ka jumalaga jätta, et siis lahavat riidu.

RKM II 148, 237 (9) < Tallinna l. < Rõuge khk. - Juuli Ruus < Juuli Ruus (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, parandas Anne Kaaber 2002, kontrollis Kairika Kärsna 2003
Mehe naine ei tohtinud paljo jalaga põrandale astuda, see oli ju suur patt. Tal pidi pea olema kaetud kas räti või tanuga. Siis oli veel kahte sorti tanusid, ühed oled tüllist koti moodi, aga teised veiksed tuti moodi. Juus keerati lagi päha üles ja sinna kinnitadi juuste nõeelega tanu kinni.

RKM II 148, 238 (10) < Tallinna l. < Rõuge khk. - Juuli Ruus < Juuli Ruus (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, parandas Anne Kaaber 2002, kontrollis Kairika Kärsna 2003
Ebausk. Kui hommikul hakkasid riidesse panema, siis pidid ikka parem käsi enne käisesse panema ja parem jalg enne kinni panema ja õhtul jällegi vastupidi, vasak enne. See tähendas, et Issameie palve ütles, et hommiku ära saada meid kiusatusse ja õhtul jälleki, et päästa meid kurjast.

RKM II 148, 238 (11) < Tallinna l. < Rõuge khk. - Juuli Ruus < Juuli Ruus (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, parandas Anne Kaaber 2002, kontrollis Kairika Kärsna 2003
Ebausk. Kui ma veike olin, siis minu vanaema ei tõstnud ühtegi toitu enne kuhugi nõu sisse, kui ei löönud käega ristikest alla, isegi seatoidule, et muidu vanakurat sööb ära ja sülitab asemele või veel midagi hullemat.

RKM II 148, 239 (12) < Tallinna l. < Rõuge khk. - Juuli Ruus < Juuli Ruus (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, parandas Anne Kaaber 2002, kontrollis Kairika Kärsna 2003
Ebausk. Kui hakati kuhugi minema, kas linna või ükskõik kuhu, ja kui siis juhtus, et kõige enne kass või naisterahvas vastu tuli, siis öeldi kohe, et ei tasu enam minnagi, et nüüd niikuinii hästi ei läha, et ei saa head õnne. Aga kui meesterahvas või jällegi siga tulid esimesed, siis kohe, jah, nüüd saab hea õnn.

RKM II 148, 239/40 (13) < Tallinna l. < Rõuge khk. - Juuli Ruus < Juuli Ruus (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, parandas Anne Kaaber 2002, kontrollis Kairika Kärsna 2003
Ebausk. Kui saunast tuldi, siis pidi hästi palju vett jooma. See oli selleperast, et kui ära sured ja põrgusse lähat, siis seal pidi väga kuum olema ja siis tahad juua, aga seal ei anta ju vett ka. Nii palju pidi siis vett antama, kui palju sa maa peal peale sauna oled joonud.

RKM II 148, 242 (14) < Tallinna l. < Rõuge khk. - Juuli Ruus < Juuli Ruus (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, parandas Anne Kaaber 2002, kontrollis Kairika Kärsna 2003
Mäe otsas 1) Mäe otsas kalju lossis õitses mul üks õieke. 2) Lossiherra ainus tütar oli minu armuke. 3) Võtsin õhtul kandle kätte, sammusin siis lossi pool. 4) Lossi aken seisis lahti, armukene laulis seal. 5) Aasta perast läksin jälle sedasama tutvad teed, 6) Lossi aken seisis kinni, ei sealt kuulnud ühtki häält. 7) Surnuaiast kõlas mulle tumedalt üks tuttav hääl. 8) Kurvad laulud lõi ta mulle, kurvalt kuulsin ma ta häält: 9) "Olen lahti ilma vaevast, tule ka mu juure sa. 10) Teistel armastus on magus, meile vihakarikas."

RKM II 148, 243 (15) < Tallinna l. < Rõuge khk. - Juuli Ruus < Juuli Ruus (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, parandas Anne Kaaber 2002, kontrollis Kairika Kärsna 2003
Karjase hommikulaul 1. Hüiavad pasunad, tõuskem üles magajad. Lähame, karjase, metsa karjaga. Tallekesed, lambad ka on kõik rõõmsalt meiega. Siit ja sealt põllu pealt kuuluks lauluhäält. 2. Liblikat kõiguvad, metsa poole lendavad. Mullika tammuvad vilu otsima. Metsas on nii varske õhk, metsas selge siidi põhk. Metsa sees põesa sees selge allik ees. 3. Päike nii vagusi vajub ikka edasi. Pilved ka ujuvad üle metsa - maa. Päike läheb loojale, lahme koju, karjase. Rõõmus meel ikka veel kõnnib meie eel.

RKM II 148, 243/4 (16) < Tallinna l. < Rõuge khk. - Juuli Ruus < Juuli Ruus (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, parandas Anne Kaaber 2002, kontrollis Kairika Kärsna 2003
Oja ääres. 1. Oja ääres puude vilus lillerikka aasa pääl leidsin lille, mis nii ilus, ei ta sarnast polegi. 2. Lille ilu ihaldades ligemalle läksin ma, kätt saal välja sirutasin, tahtsin lille noppida. 3. Aga rohust rooma välja uss ja ütles minule: "Ära ligemale astu, ta ei õitse sinule."

RKM II 148, 244 (17) < Tallinna l. < Rõuge khk. - Juuli Ruus < Juuli Ruus (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, parandas Anne Kaaber 2002, kontrollis Kairika Kärsna 2003
Oh, ma vaene. 1. Oh, ma vaene, miks ma läksin joodikulle mehele? Joodikul saad nälga näha, ei saa enam tagasi. 2. Oh, mu ema, oh, mu isa, miks te mind küll kasvadit! Parem võinuks jõkke heita või ka jõe laintesse. 3. Seal mind vesi veeretanud ja mind suureks kasvatand, hirvelehm mind oleks jootnud oma rinnapiimaga.

RKM II 148, 245 (18) < Tallinna l. < Rõuge khk. - Juuli Ruus < Juuli Ruus (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, parandas Anne Kaaber 2002, kontrollis Kairika Kärsna 2003
Miks sa nutad? Mees: Mis sa nutad, mis sul viga, minu kallis naisuke? Kas sul puudub puhast leiba või ei armasta sa mind? Naine: Mul ei puudu puhast leiba, sa ei ole armas mul. Mees: Miks siis võtsid mulle tulla, kui ei olnud armas sul? Naine: Vanemad mind sulle sundsid vastu tahtmist minema. Mees: Lahutagem sängiriided, laulatuse sõrmused.

RKM II 148, 245/6 (19) < Tallinna l. < Rõuge khk. - Juuli Ruus < Juuli Ruus (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, parandas Anne Kaaber 2002, kontrollis Kairika Kärsna 2003
Kloostris 1. Nüüd siin kloostris igavuses omad päevad lõpetan, nutan härdast, kaeban valjust, oma häda jumalal. 2. Ema, kes mind sünnitanud, tema palet pole näind, isa, kes mind kasvatanud, hingab ammu mulla all. 3. Peigmees, kes mul tõutanud truiks jääda surmani, aga noorte meeste sõna on kui lumi kevadel. 4. Kui ma ükskord ära suren, igaveste hauda lään ja siis mõtle selle peale, arm ja õnn on üürike. 5. Peigmees, sulle mälestuseks omad parlid jätan ma, mis ma ikka kaelas kandsin musta siidipaelaga. 6. Istuta mu haua paale lilled helesinised, istuta, kui päike paistab, lilled hauda varjama.

RKM II 148, 247 (20) < Tallinna l. < Rõuge khk. - Juuli Ruus < Juuli Ruus (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, parandas Anne Kaaber 2002, kontrollis Kairika Kärsna 2003
Ringimängu laul. Kus käisid, veike Annake, kus käisid, veike Annake? Ref. Oi rillalla, oi rallalla oi ridi roosa rallalla. :,: Ma käisin metsas kõndimas :,: Ref. :,: Ja roosi lille noppimas :,: Ref. :,: Mis oled sa nii ehmatand :,: Ref. :,: Mind jänes põesas ehmatas :,: Ref. :,: Kes on su kleiti rebinud :,: Ref. :,: Mets on mu kleiti rebinud :,: Ref. :,: Kes on su juuksid sasinud :,: Ref. :,: Tuul on mu juuksed sasinud :,: Ref.

RKM II 148, 248 (21) < Tallinna l. < Rõuge khk. - Juuli Ruus < Juuli Ruus (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, parandas Anne Kaaber 2002, kontrollis Kairika Kärsna 2003
Ringilaul. Jahimees. Üks jahimees läks välja seal kasemetsa pool, üks jahimees läks välja, välja seal kasemetsa pool. Ref. Sui oli kätte tulemas, sui oli kätte tulemas, :,: Toomingad ja õienupud olid lahti minemas. :,: :,: Tal tee pääl vastu tuli, tuli noor ilus tütarlaps. :,: Ref. :,: Ta teretas ja hüüdis, hüüdis: "Kus pool su mõtted on?" :,: Ref. :,: "Kus mujale mu mõtted, mõtted kui kasemetsa pool. :,:

RKM II 148, 249/50 (22) < Tallinna l. < Rõuge khk. - Juuli Ruus < Juuli Ruus (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, parandas Anne Kaaber 2002, kontrollis Kairika Kärsna 2003
Kaks neidu. Ringilaul. 1. Kaks neidu metsa kõndma läks, kaks neidu metsa kõndma läks, üks rikas, teine vaene, üks rikas, teine vaene. Ref. Ta rittas tiritam, tiritam, ta rittas tiritam, tiritam. Taadi ridi raa, taadi ridi raa. 2. :,: See küsis rikka käest: :,: :,: "Miks oled sa nii murelik?" :,: Ref. 3. :,: "Ma võin küll sulle ütelda, :,: :,: mis olen ma nii murelik. :,: Ref. 4. :,: See poiss, kes mind nüüd armastab, :,: :,: see armastab meid mõlemaid." :,: Ref. 5. :,: Poiss istus kaugel vii puu all :,: :,: ja kuulis kõik neid sõnu. :,: Ref. 6. :,: Ta ohkas raskest südamest: :,: :,: "Mis pean ma, vaene, tegema? :,: Ref. 7. :,: Kui rikka naise võtan ma, :,: :,: kus jääb see vaene üksinda. :,: Ref. 8. :,: Parem jätan maha mõlemad :,: :,: ja kosin omal kolmanda." :,: Ref.

RKM II 148, 250/1 (23) < Tallinna l. < Rõuge khk. - Juuli Ruus < Juuli Ruus (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, parandas Anne Kaaber 2002, kontrollis Kairika Kärsna 2003
Jüts. Juts oli rikka jesa poiga, Juts oli rikka jesa poiga. Võtse vaest last armasta, võtse vaest last armasta. 2. :,: Kui jesa sedä teedä saie, :,: :,: saat är poja võõral maal. :,: 3. :,: Kuule, kuis me kellä lööva, :,: :,: tiä ei kes koolnu um. :,: 4. :,: Tu nu mõrsja um är koolnu, :,: :,: kellel hummen saaja um. :,: 5. :,: Kuus aga velle kirstu kantse, :,: :,: kõik oli leina rõivasten. :,: 6. :,: Peigmees esi risti kantse, :,: :,: pisar silmast tsilkuman. :,: 7. :,: Peigmees võtse vaiva väidse :,: :,: lõigas hindäle kõrisse. :,: 8. :,: Las nu tsilguda mu veri :,: :,: mõrsjakõse havvale. :,:

RKM II 148, 251/2 (24) < Tallinna l. < Rõuge khk. - Juuli Ruus < Juuli Ruus (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, parandas Anne Kaaber 2002, kontrollis Kairika Kärsna 2003
Ringilaul. Aadamil oli seitse poega, seitse poega Aadamil, Ei nad söönd, ei nad joond, ei nad teadnud armastust. Elasid kõik üheskoos ja siis tegivad kõik nii. Tehti ringmäng ja üks oli ringi sees ja siis, kui lauldi, et siis nad tegivad kõik nii, siis see, kes oli ringi sees, mis see siis ees tegi, seda pidid kõik järgi tegema, ja see, kes nii ruttu järgi teha ei saanud, see pidi siis ringi sisse minema.

RKM II 148, 308 (30) < Kadrina khk., Kõrveküla - Johannes Valdur < Johannes Valdur, oma mälestuste järgi (1962) Sisestas USN, parandas Anne Kaaber 2002, kontrollis Kairika Kärsna 2003
Läheb päike punetades looja, siis võid julgelt heina teha. On aga vingu moodi pilved, suured rõngad ümber päikese, siis teisel päeval just sajab.

RKM II 148, 310 (40) < Kadrina khk., Kõrveküla - Johannes Valdur < Johannes Valdur, oma mälestuste järgi (1962) Sisestas USN, parandas Anne Kaaber 2002, kontrollis Kairika Kärsna 2003
Kui hommikul on päikese vastaspoolel pilved, tuleb päeval kindlalt sadu.

RKM II 148, 322 (1) < Kadrina khk. < Haljala khk., Varangu v., Varangu k. - Uno Kumpan < Helene Neimlo, s. 1892 (1962) Sisestas USN, parandas Anne Kaaber 2002, kontrollis Kairika Kärsna 2003
Kaanjärve mägi. Vanasti elanud Läsna küla läheduses Kaanjärve kaldal samanimelises mäes Itikas oma kahe tütrega. Itikas oli naine. Kui oli hakanud Põhjasõda, olid tütred koledast sõda kartnud ja jooksid sõja eest järve. Mäest alla joostes olid laulnud ise seda laulu: Kibe on kivine! Ale on hagune! Raske raua raiumine, hõlpus vette uppumine. Pärast seda oli ka vana Itikas surnud.

RKM II 148, 335 (24) < Kadrina khk. < Haljala khk., Varangu v., Varangu k. - Uno Kumpan < Helene Neimlo, s. 1892 (1962) Sisestas Ursula Zimmermann 1999, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Ravimtaimedega ravimine. Palavik - teelehetee, paakspuukooretee, krooklehetee. Haavad - krookleht, kummelivesi, mailasetee ja nääritee. Halvatus - arnikatinktuur ja kadakaõli. Maohaavad - varemerohutee. Kõhulahtisus - varemerohutee.

RKM II 148, 452 (7) < Kadrina khk., Kõrveküla - Johannes Valdur < Johanes Valdur, , s 1898, oma mälestuste järgi (1963) Sisestas USN, parandas Anne Kaaber 2002, kontrollis Kairika Kärsna 2003
Lendva ehk rabadus. Haigus algas kõrge palavikuga; inimene kartis külma suvisel kõige soojemal aastaajal - isegi ahjupaistel hambad lõgisesid suus. Lendva ehk rabaduse vastu anti musta suitsuga püssirohtu mõni tera keelega lakkuda pahemalt peopesalt, mõni tera soola -"- -"- sibulat triivistrikki umbes 1/4 tl. Lõnga õli veega lahjendatult, nii et paras hea tugev hapu maitse oli ja hambad suus krudisema pani. Tagajärg oli, et tunni ehk kohe pärast läks haige juba liikuma, rohi oli oma töö teinud. Inimene sai terveks.

E 13074 (8) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Virmaliste vehkeldamised tähendavad ilma muutumist.

E 13074 (9) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Noore kuuga muutuvad ilmad. Uus kuu, uued ilmad.

E 13074 (12) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kuri kuu on kummuli, hää kuu on seliti, soe kuu on serviti, külm kuu külliti.

E 13074 (13) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui noore kuu servad teravad, tuleb külma, kui nüridad, sooja, ka haigust.

E 13077 (23) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui päike tõustes veripunane on ja pilved kaldsed punased, tuleb vihm.

E 13077 (24) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui päike loojaminekul taevas kõrgele punetab, pilved mitmekarva, siis läheb ilm sajule.

E 13077 (27) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui päikese ees hele sapp seisab, siis tähentab see vihma lõpetust, kui taga, siis vihma hakatust.

E 13077 (28) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Sapp päikese ümber tähendab vihma ette.

E 13077 (39) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Noorel kuul põhjatuul, puhub vilu vihma.

E 13078 (41) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestanud Kristin Haugas 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Vikerkaar kuulutab kuiva ilma.

E 13078 (42) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Langevad tähed toovad tuult.

E 13078 (43) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Müristamine täiskuu ajal toob pikka sadu.

E 13079 (46) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui udu metsaladvas seisab, siis on vihma loota.

E 13079 (49) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Suitsu sees paistab põuapäike.

E 13080 (1) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Nääripäeva koidukuma toob halva ilma ja suurt häda.

E 13080 (3) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Nääripääval puud härmas, hää vilja-aasta.

E 13080 (8) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Selge paavlipäev toob hää aasta, tuuline toob vihma.

E 13081 (8) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Küünlakuus kuuseokkad pudenevad, siis hakkab paastukuus lumi sadama.

E 13082 (1) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui vastlapäeval kuu kolm päeva vana, siis tuleb hää aasta, kui veerand vana, siis halb.

E 13083 (14) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kevade paisutab mahla puusse.

E 13084 (33) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui kägu lehemetsas laulab, tuleb soe kevade, kui kuusemetsas esite, siis külm.

E 13084 (35) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Tuleb kägu lehtega, siis saab väha vilja. Tuleb raagus puil, siis saab palju vilja.

E 13085 (38) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui kevadel puud pitkalt lehte lähvad, tuleb tali varaselt.

E 13086 (52) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui mets ruttu lehib, siis peab põllumees kärmalt külima.

E 13086 (53) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Juure kasvud küli vanal kuul, keeduvili noorel kuul, siis keevad pehmed.

E 13086/13087 (58) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui haavad hästi urvis, saab kaera, kui lepad urvis, hää vilja-aasta.

E 13087 (60) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Linu ei tohi noore kuu ajal külvata, ka siis, kui kuu ja päike korraga näha.

E 13087 (61) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui õunapuud kahe kuu sees õitsevad, siis saab palju õnne.

E 13087 (62) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Sõnnikut vea noorel kuul vaga ilmaga.

E 13088 (71) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui kuusedel palju käbisid, siis saab palju kardohvlid.

E 13090 (90) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui pihlakatel palju marju, saab palju tütruki mehele.

E 13091 (92) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui puulehed enne mihklipäeva maha langevad, siis lääb lumi kevadel enne maarjapäeva ära; kui pärast mihklipäeva, siis on lumi kevadel kaua maas.

E 13091 (96) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui sügisel lehed vara pudenevad, tuleb tali hilja.

E 13092 (99) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui kadripäeval Taevasõel maha vaatab - palju tütruki mehele. Mart matab, Kadri katab, Andres harutab, Nigulas needab.

E 13092 (102) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui jõuluööl tähed taevas näha on, siis sigivad loomad hästi. Pilves jõuluöö tähendab hääd vilja-aastat.

E 13092 (104) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui viimasel jõulupühal puud hästi härmas, siis tuleb hää räimesaak. Jõulus haljas, lihavõttel valge. Kui jõulu ja uue-aasta vahel ööd selged on, siis saab uuel aastal palju loomi lauta.

E 13193 (2039) < Saarde, Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Epp Peedumäe 2000 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Vanal kuul raiutakse lehepuu, noorel kuul okaspuu.

E 13197/13201 < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Karuse kirik Läänemaalt. Läänemaal on enne Karuse kiriku juures päratu suur mets olnud ja sealt käinud veike teerada läbi ja metsast läbi käia olnud õige kardetav, sest karud on murdnud väga palju inimesi ära. Pealegi on mitmed naisterahvad neile ohvriks langenud. Hirm olnud suur. Siis on tehtud üks veike puust kabel selle koha peale, kus nüüd Karuse kirik seisab ja nimetatud Karuse kabeliks seeläbi, et karud seal metsast läbi käies palju inimesi on ära murdnud. Seal kabelis on teekäijad siis palumas käinud ja nimelt et jumal karude eest kaitseks sseal metsast läbi käies. Ja nenda on siis mõni aeg läinud, kuni viimaks puust kabel on ära mädanend. Aeahammas on teda häävitanud. Ei ole julgenud keegi enam paha ilma ja karude eest senna varjule minna. Siis on ta maha kistud ja uus kivist kirik selle asemele ehitatud ja on jälle selle kirikule nagu enne puust kabelilegi karude järele Karuse kirik nimeks antud ja mitmed inimesteluud saanud selles kirikus ja ümber kiriku maha maetud. Ja aega mööda on mets saanud tee äärest ära raijudud ja tee on paremine läbi tehtud. Siis on teekäijad jälle julgesti sealt läbi käinud, ehk küll siiski mitmed on veel karude küüsi langenud. Nii on see mõni aeg läinud ja katk on jälle tulnud Eestimaale. Ka Läänemaalt on Karuse ja Hanela kihelkonnad saanud katku läbi inimestest ära laastatud. Siis on mets jälle kasvand ja Karuse kirik, ehk küll maantee ukse eest läbi lähab, on aja jooksul metsa sisse jäänud, pole enam tee peale ära paistnud ja on ära unustud. Maantee ka on karude läbi seisnud ja inimesed on peale katku jälle siginenud ja uus põli on kiriku otsegu uuesti metsas ülesse leidnud. Hakanud jälle kirikus käima. Ja siis on kord sõda ka Karuselt mööda käinud. Sõaaeg on sõalised kirikut riisunud ja viinud kella tornist ära, matnud kiriku ligidale Koti kõrtsi poole minnes tammemetsa mahe, kus ta praegu veel peab olema. On otsitud küll, aga ülesse ei ole tänapäevani leitud. Kirikule on uus kell uuemal ajal ostetud. Vana kell magab üleval nimetud metsas, ilma et keegi teda oleks tänini leidnud. Ka Hanela kiriku kella on vaenlased ära röövind ja meresse lasnud. Veel mõnesaja aasta järele on tuul merevee Sääne poole ajand, siis on karjapoisid näinud rannas, et kell on ära paistnud. Ja on püsti madala vees oleja kelle otsa roninud ja seal peal seisnud kuni jälle vesi tõusnud, kella üleni varjanud. Tänapäävani keegi ei tea meres seda kohta enam, kus kell siis oli, kui meri alanes, arvatakse ära sügavamale vajunud olevat.

E 13202/13203 (1) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Vanapagan ja Hans Ühe korra läinud vanapagan oma pojaga jalutama ja näinud lambaraibet tee ääres. See teinud temale tuskameelt. Vanapagan käskind poiga: "Poiss viska raibe kõrvale, muidu teupoisid jälle ütlevad kurat võtnud lamba hinge ära minu hing tea vähematagi tema surmast. poiss läinud raibet kandma, isa läinud edasi, sellsamal ajal läinud üks naine rannast räimekoormaga, kui ta sinna kohta olnud, saanud kus poiss lambaraibega oli, tõusnud korraga suur metsatihnik ülesse, naine jäänud ehmatades sinna. Jälle olnud korraga mets kadunud ja kaks hunti seisnud tee pääl. Naene tahtnud hobesega põgeneda, aga ükski vankreratas ei liikunud. Nüüd katsnud naene jookstes põgeneda, aga hundid tõrjunud teda tagasi ja üks olnud veel nii julge, et hakanud naese riietest kinni ja vedanud vankri juure tagasi ja hakanud kõigest jõust üht vankriratast venitama. Kui naine jälle tahtnud ära minna, tõrjunud kõrbekutsikad jälle tagasi ja hakanud jälle oma tööd edasi tegema. Viimaks arvanud naene, et hundid vankriratast ära tahavad kiskuda ja avitanud neid ses töös. Vaevalt olnud vankriratas liikunud, kui üks veike loom rummust välja jooksnud metsa. Hundid kihutanud järele ja naene läinud edasi. Hans olnud jälle metsas puid raiumas. Hans läinud töö vaheajal metsa männa otsa mesilasi püüdma. Äkitselt kuulnud korraga krabinat ja üks veike orav jooksnud tema juure männaoksa peale ülesse ja kaks hunti jooksnud puu alla, kes kohe kisaga puud närima hakanud. Hans märganud, et siin õige asi ei ole ja arvanud, et loom kurivaim on ja löönud kirvega selle oksa pääle, kus orav olnud, oks läinud katki ja orav kukkunud maha. Hundid tõmmanud teda kinni ja murdnud ära. Sinine suits tunnistanud tema surma. See olnud kuradi poig, kes lambaraibet kandes huntidega kokku juhtunud. Kurat olnud oma poja põgenemist ja surma näinud. Poja surm kurvastanud teda nii, et ta niineköie otsinud ja ennast sellega sellesamasse metsa suure seitsmeharalise männa otsa ülesse poonud. Ka mets olla sellest omale nime Kuradimets saanud.

E 13203 (2) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kuidas päev ja kuu ja tähed on saanud. Ennemuiste olnud taevas nii madalas, et inimesed teda kätega kinni võinud hakata. Ükskord olnud hulk karjalapsi karjamaal ja müllanud seal. Kogemata teinud üks karjapoiss taeva sisse augu ja näinud, et säält imelikku valgust paistma. Ja et maa peal sel ajal muud valgust ei olnud, kui tuli, tegid karjalapsed sõrmedega peratu hulga aukusid taeva sisse. Ja üks sepp võtnud pihid, teinud nendega taeva sisse augu, tema naene teinud veel suurema augu, sest on päev ja kuu ja tähed saanud.

E 13206/13207 (9) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur < Mari Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahakatel. Ühel peremehel olnud oma õues suure kivi kõrvas rahaauk, tema isi ei ole teadnud. Ühel öösel üeldud temale unes, et seal rahakatel on. Peremees ei julgenud öösel kaevama minna ja teisel päeval hakanud peremees kaevama ja sang tulnud nähtavale. Peremees johtunud kogemata kurja vanduma ja raha ka vajunud kõlisedes maa põhja, ainult auk jäänud järele ja peremehel olnud kolm valget lehma ja need lehmad maganud alati selle suure kivi kõrvas ja lehmad läänud nenda rahamärkisi täis kui hirmus.

E 13226/13227 (6) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau < H. Rilling (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kaks sõpra. Ühel pühapääval kõndinud kaks meest mööda linnauulitsad. Nad juhtunud palvemajast mööda minema, kus parajast lauletud. Teine ütelnud: "Lähme ka sisse, kuulame, mis seal räägitakse." Teine ütelnud: "Ma olen noorespõlves küll seal käind, pole ma sellest idagi kasu saand." - "Lähme täna veel viimast korda, nüid oleme juba siin ligidal." Mehed läinudki palvemajasse. Kui kõik põlvili lasknud, jäänd teine mees (vasevalaja Jürgens) istuma, sest tema põle tahtnud oma püksa põranda peal määrida. Ta mõelnud: "Teie räägite Jeesusest ja tema ristist, aga kes teda on näind?" Kogemata juhtunud ta oma silmad üles tõstma, ta näinud, et palvemaja lagi old pealt ära ja kõrgelt taeva alt paistnud Jeesuse ristikuju, mis ikka ta ligi tulnud ja jälle ära kadunud. Teist korda paistnud jälle see kuju ta silmi ja tulnud ta nina alla, et ta oleks hammastega ta ristinaelast kinni võtta. Siis ehmatanud mees nii ära, et ta kui halvatud pingi peale istuma jäänud. Kui kõik inimesed ära olid läinud, tõusnud ta värisedes püsti ja läinud minema. Tee peal tulnud taale üks uhke härra vasto ja öölnud valju hääälega: "Tere!" - "Tere, tere!" kostnud mees. "Mis mees sa oled?" - "Noh, kas sa mind enam ei tunne, mina olen kurat." - "Räägitakse, et sinu valitsuse all peab palju hingesid olema," küsinud mees. "Minu valitsuse all põle kedagi, nad on kõik pileti peal, see, kes enne surmapatust pöörab, see on minust kadunud, aga kes pattudes sureb, see on minu." Sellest saadik hakanud mees jälle kirikus ja palvemajas käima.

E 13226/13227 (6) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kaks teekäijat Ühekorra olnud kaks teekäijat, teine olnud rikas ja teine vaene. Kui nad juba tüki maad ära olid käind, öölnud rikas mees: "Ma olen nii väsind, et ei jõua enam edasi minna, jääme õige seia puhkama." "Jääme minugipärast," kostnud vaene mees. Rikas mees jäänud magama ja vaene mees näind, et üks kärbes tulnud ta suust välja, lendanud ta peaotsi, kus üks pikk õlekõrs maas olnud ja läinud mööda õlekõrt kunni ühe suure kivi alla. Natukese aja pärast ärganud rikas mees üles ja ütelnud: "Küll mina nägin ühe ilusa unenäü." - "Noh, mis sa siis nägid, räägi mulle ka." - "Ma läksin üht suurt maanted mööda edasi, mul tuli üks suur linn vastu. Ma läksin senna linna. Seal linnas oli üks suur kelder, seal keldris oli palju hõbe- ja kuldraha. Ma ajasin kõik oma taskud kulda täis." Mees katsunud üles tõustes oma taskuid läbi, aga põle kullakopikatki leidnud. "Ah oleks see ilmsi olnud, mitte unes, siis oleks põhjatu rikas olema!" Vaene mees põle sellest kärbsest midagi mitte sõnagi rääkinud, mõelnud ise:"Küllap ma lähän katsun, mis sinu unenägu tähendab." Teisel pääval läinud vaene mees senna kohta, kaevanud kivi alla suure augu, kus ta kärbest oli näind minema ja leidnud suure katlatäie hõbe-ja kuldraha. Vaene mees saanud kümme korda rikkamaks kui rikas mees.

E 13232/13233 (1) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau < Elts Betcher (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Jõuluorikas. Tänapäävani on veel meie eesti rahva juures see kombe, mida just minu silmad põle näind, aga ühest ustavast suust olen ma seda kuulnud, kes neli aastat seda peremeest oli teeninud, kes need ebausu kombed on pidanud. Kui peremees läinud rukkid leikama. Enne põle tohtinud keegi teine leikama hakata kui peremees. Peremees võtnud mütsi peast ära, leiganud kolm pühutäit, sidunud vihku, siis lugenud selle veikese vihu peale Issameie ära, siis olnud see õnnistuse vihk valmis ja käskinud kõik pere siis leikama hakata. Kui esimene rukki rei saand peksetud, siis saand see veikene vihk kõige enne ära peksetud üksikult, siis võtnud peremees sest reiest kolm õlekubu ja pannud selle veikese vihu nende kolme õlekubu juure toalakka. Sügise, kui lojuksed kinni saand pandud, siis antud need kolm kubu õlgi, mis toalakka selle tarvis oli pandud ja sellest veikesest vihust sai iga lojuksele teiste õlgede juure, mis õnnistust ehk toidujätku elajatoidu juures tähändas. (See inimene ei tohtinud esimest korda sügise lojukseid minna söötma, keda kevadel kägu ära oli petnud, sest siis pidada lojuksed talve ära kuivama.) Kui peremees ehk perenaine saanud lojuksed ära söötnud, siis lugenud iga lojukse pahema kõrva sisse Issameie ära. Sellest esimese reie viljast võtnud peremees kolm vakka rukkid, kus see õnnistuse veike vihuvili hulgas olnud, jahvatanud jahuks ja teinud jõululeiba. Perenaine teinud ühe pisikese kaku, nii arvata 3-4 naela raskuse, mis kõik pühade aja laual seisnud ja seda kakku kutsutud jõuluorikas. Uue aasta lauba õhtal pannud peremees selle "orika" alla niimitu soolatera, kui palju neil lojuksid olnud, iga soolatera tähändatud lojukse jäuks. Missugune tera ära sulanud, see lojus saada see aasta otsa. Kui soolaterad pole ükski ära sulanud, siis lojuste äpardust see aasta põle karta olnud.

E 13233 (2) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau < Elts Betcher(1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Peremees teinud uue aasta õhtal iga ukse peale kriidiga + risti ja öölnud: "Isa, pojukene, püha ristike!", mis tähändanud, et Kurat ei saa see aasta kuhugile senna sisse minna, kus rist ees on.

E 13234 (5) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau < Elts Betcher (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui ternepiima keedetud, siis visatud piima sisse hõbeprees ja lepakoori, mis tähändanud, et hõbevalge ei lase lehma nisi katki minna ega leppakoored ei lase punast lüpsta.

E 13236/13237 < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Võeraspidu tüdrukutega. Üks metsavaht läinud metsa vaatama ja eksinud metsa ära. Küll ta käinud metsa risti ja põigiti läbi, aga õigele teele pole saanud. Viimaks nbäinud ta ühte valget hane enese ligidal. Ruttu läinud ta hane kinni püidma, aga hani läinud eest ära. Metsavaht ikka järele, kunni hani viimaks ära kadunud. Metsavaht langenud põlvili, võtnud mütsi peast ära, lugenud Issameiet - ehk siis saab õige teele, aga ei paremat lugu ühti. Üks ilus noor tüdruk tulnud metsavahi juurde ja ütelnud: "Mis sa siin metsas kõnnid, tule minu juurde võeraks." Metsavahil olnud hea meel, et ommetigi olen inimese leidnud, kes mind õige teele viib. Kui nad natukene maad olid edasi läinud, tulnud neile tore maja vastu, mis tuledega väga säranud. Metsavaht mõelnud: "Kus kohas ma ommetigi peaksin olema, niisugust ilusat mõisat ma põle iialgi näinud." Tüdruk viinud metsavahi sisse. Oh sa püha Parabas, kui ilusaid tüdrukuid metsavaht nüüd oma ees näinud! Kohe hakanud pillid hüidma. Tüdrukud viinud metsavahi tantsima. Metsavahil põle aega olnud enam kolme lugeda, üks tüdruk lõpetanud tantsimast, teine hakanud. Kui juba kõik tantsimisest väsinud olnud, siis heitnud metsavaht tüdrukukarja hulka magama. Hommikul ärganud metsavaht ülesse, ta olnud lagunenud puusüldade hulgas ja hoidnud puuhalgusi kaendlas, mida ta magama heites tüdrukud arvanud olema. Ta kääd olnud tõrvased, mida ta öösel puuhalgudega oli tantsinud ja suu niisamuti, kellele ta tüdrukule pähä musu oli annud. Hommikul saanud metsavaht alles aru kätte, et tal öösel vaimudega siin tegemist on olnud.

E 13295/13296 (3) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Otto Schantz (1894). Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Tõnisevakk (nõiakast) Ennemuiste olnud inimesed enamaste nõiad. Teinud üksteistele viga, tapnud loomi ja mõnda muud. Nendasama leitud rahva seast nõiakastisid, mis niisugused olnud: nurkas olnud kast, kasti sees olnud väiklane uss, mida väljast suvel püitud ja tõnisepäeval kastisse pandud. Vist seeperast ongi vanarahvas talle nimeks tõnisevakk (kast) pannud. Iga uudse aegas pidanud esimist uudset temale kasti panema. Siis vidanud uss peremehele raha ja vara kokku. Saanud aga uss pahandatud ehk haiget, siis tasunud ta seda peremehele kätte. Kord toonud peremees esimist uusi kardolid, pole aga temale uudsid ühti annud. Ussi süda täis - pea peale seda surnud peremehel hobu ära. Mis see uss muud oli kui vanapagan ise.

E 13299 (5) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Otto Schantz (1894) Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Vanapagan ja hunt Kord juhtunud vanapagan ja hunt metsas kokku. Hunt sasinud vanapagana kraest kinni ja hakanud tuuseldama. Vanapagan karjunud mis hirmus. Pääsnud ometi kogemata lahti ja pannud jooksma - jooksnud puusülla otsa. Hunt taga järele. Vanapagan hakanud hunti osatlema ja naerma. Hundi süda täis, tahtnud sülla otsa hüpata. Vanapagan näinud seda, haaranud süle puid täis ja virutanud hundile vastu silmi. Hunt pole sest midagi hoolinud, vaid tahtnud jälle hüpata. Vanapagan virutanud jälle sületäie puid hundile vastu silmi. Nenda loopinud vanapagan sületäis sületäie peale maha. Süld alanenud iga silmapilguga. Viimaks läinud süld na madalaks, et mehed karvupidi kokku läinud. Nad resinud natuke aega - viimaks aga pole muud üle jäenud kui sinine suits. Puusüld oli ka veel lõhutud.

E 13300 (6) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Otto Schantz (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Vanapagan ja joobnud mees. Kord läinud joobnud mees kõrtsist. Olnud ka parajaste paks mets ees. Kesked metsa kuuleb mees priginad ja praginad ja näeb - kaks meest tulevad suure joosuga otse tema vastu. Mehe juure saades jäevad seisma ja hüidvad: "Tuled ometi, va pikkpäe, mis sa seal kõrtsis na kaua aegutad!" Mees vastanud: "Olen seal kas mitu päeva, see pole teie asi!" - "Ah sa hakkad üsna vastu, oota sa, vilets hing!" Selle peale sasinud teine teisest käest kinni ja läinud, mis suits taga. See olnud nii ruttu, et mees pole aru saanudki. Korraga aga lasknud vanapaganad mehe lahti ja pannud jooksu. Mees vaatab, vaatab, näeb, hunt tuleb selle igavese lennuga vanapaganail taga järele - jooksnud seni kui kätte saanud, murdnud kohe ära. Vanapoistel pole muud järele jäenud kui sinine suits. Nenda pääsnud siis mees hundi abiga vanapaganate käest lahti. Siis lõegates kodu.

E 13302/13303 (8) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Otto Schantz < ja A. Puls (1894). Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Liu säär Vanapagan tahtnud ühe rutulise asja pärast Liust otse üle mere Tahku ja Salatsi minna. Et lage vesi ees, pole ta mudu saanud, kui hakanud teed tegema. Ta vedanud kiva rannalt ja loopinud meresse, ikka otse üle mere. Saanud ta tüki aega töötanud, seal tulnud paks udu maha, nii et sülda maad ka edasi ei näe. See olnud jälle Vanapaganale suureks õnnetuseks, ta pole nüüd näinud, kus ta kiva toonud ehk kus ta neid viinud. Ilm olnud pime nagu kott. Sellest hoolimata töötanud vanapoiss siiski edasi, vedanud kiva mis kolinal. Udu läinud ikka paksemaks, viimaks nii, et sundinud tööd seisma jäema. Vanapoiss kirunud ja karinud, et ruttu oleks tarvis minna, aga ei saa. Viimaks südametäiega vandunud end ära, hüpanud ühe suure kivi äärde meresse ja uppunud ära. Pärast, kui ilm selgeks läinud, näinud rannarahvas hirmuga, mis sündinud: tükk merevett oli maaks saanud, eestotsa läinud maantee moodi maa otse edasi, perast aga pöörnud pikkamisi õhtu poole ja lõpnud alles poole versta pikkuselt - siis veel, kui vesi möön, hulga pikemalt. Pärast aga olla mõned näinud selle kivi juurest vee seest, kuhu vanapagan end ära uputas, kord kassi, kord koera, kord hobust, kord härga, kord seda, kord teist veest välja tulema, kivi otsa ronivat ja ära kaduvat. Vist olla see uppun tondi vaim. Nenda siis Liu poolsaare sündmise lugu.

E 13313/13314 (2) < Mihkli khk., Koonga k. - Gustav Anniko (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahaauk* Rahvasuu teab rääkida, et Koonga vallas Palu külas olla vanal ajal üks peremees ühe rahaaugu leidnud. Ta olnud peris puruvaene, aga seal saanud ta siis raha muidugi tõotud aja peale saada sealt laenata ja pidada sel ajal just tagasi panema, millal sa lubasid tagasi tuua. Sel kombel läinud see peremees õige rikkaks, ehitanud omale ilusad majad ja elanud kui paron. Viimaks aga mees läinud oma rikkusega liiga uhkeks ja hakanud jooma. Ei ole enam raha õigel ajal tagasi pannud ehk sugugi ei ole enam tagasi viinud, aga alati toonud. Nüüd aga hakanud jälle vaeseks jääma, et küll raha saanud, aga need kopikad pole midagist aidanud. See tulnud aga sellest, et mees pole enam tagasi pannud raha, sest kui tagasi ei pandavat, siis jääda jälle vaeseks ja see sugukond kaduda suutumaks ära maa pealt. Nõnda olla selle perekonaga ka olnud. Enne olnud nende sugujagu suur, nõnda et see terve küla, kus kolm suurt talu oln, kõik tema sugujagu olnud, nüüd olla sel kevadel viimane sellesugust inimene surnud ja need kolm talu võeraste käes. * Nõnda palju on selle jutul küll tõtt, et seal ennevanast on üks perekond elanud ja need kolm talu kõik nende sugujagude käes, aga hiljuti maeti üks, ja ma sain ühe vanaisakesega jutu peale, see lõi käed nuttes kokku ja jutustas, et viimne olnud see surnu täna sellest perekonnast, nüüd olla see sugukond otsas. Ma pärisin, et kust see siis on tulnud, siis vanaisake jutustas selle rahaaugu jutu, mis rahvasuu juba tema lapsepõlves olla rääkinud. Rääkija T. Kriivel, 80 aastat vana.

E 13373/13374 (1) < Maarja-Magdaleena khk. - Gustav Tenter < Kaarel Siim (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Metsahoidjad, Kaarel Siimu suust Poisikese põlves olime Kongimetsa metsas vastu Vara piiri puid raidumas. Vanemad mehed käisivad õhtu Sirnavere kõrtsis, tulivad säält metsa tagasi löövi juure. Üks poiss oli, see alati hirnus täku viisi. Hakkas see õhtu jälle hirnuma. Sai mõne voori hirnunud, kui korraga täkk alt metsast vastu hirnus. Mida enam ta talle vasta hirnus, seda ligemalle hirnumine tuli ja kui viimati poiss tule ääres hirnus, siis hirnuti õige koleda häälega vasta, nõnda et maa kohe põrus. Siis ehmatasid mehed ära, igaüks katsus aga, et löövi sai taha otsa minna. Mina, vaene, jäin etteotsa teiste jalgade pääle, kes poisikest veel taha laskis. Mõned olid läätseleent keetnud, see oli löövi taga. Hommiku leidsime aga, et üks suur kärnakonn oli leemepadas kui üks viisk.

E 13374 (2) < Maarja-Magdaleena khk. - Gustav Tenter < Kaarel Siim (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Mõne aasta pärast läksime ühel neljapasel päeval ühe teise mehega Vara metsa kodarapuid vargile. Teine mees raidus kaks loogapuud sääl maha, mina leidsin ühe kaheharulise saare, raidusin selle maha. Tüvikust oli nii arvata viie paku pikkus, ja võtsin selga ja hakkasin tulema. Siis oli üks hirmus hääl, nõnda et maa põrus, aga seda aru ei saanud, mis hääl see oli, aga nõnda kõvast, et mets rõkkas. Siis pistime jooksma. Kui me piiri pääle saime, siis oli mul kui pangega vett kaela visatud, särk oli märg kui vesi, aga tänapäävani ei kanna süda enam sinna kohta minna.

E 13374/13375 (3) < Maarja-Magdaleena khk. - Gustav Tenter < Kaarel Siim (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Poisikesepõlves karjas hakkasin huikuma, huikasin korda kaks, kui hakkas üks kõvast vastu huikuma, viimati tuli ikka ligemalle. Mina hakkasin pelgama ja hakkasin karja ära ajama, aga sääl oli üks veike vahemetsakene, aga enam ma säält välja ei saanud. Ma mürasin sääl seni kui pimedaks läks. Viimati tulid ja ajasid tüdrukud mu kodu kõige karjaga.

E 13375 (4) < Maarja-Magdaleena khk. - Gustav Tenter < Kaarel Siim (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Pärast juba, kui ma naese võtsin, läksin õhtu Patastelt kodu minema uue aasta õhtul, sain Vara piiri pale, siis sääl tuli üks lühikese riietega mees vastu ja läks minust pahemalt poolt suurelt kaugelt mööda ja pööras Vara piiri mööda metsa. Teine hommiku läksime metsa ja vaatasime, et kas jälgi on, aga mitte jälje iukugi ei olnud.

E 13417/13418 (4) < Paistu khk., Loodi - Mirjam Link (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahakast Ennemuiste juhatud ühel mehel suur kastitäis raha, mida ta järgmisel kombel kätte pidi saama. Teda kästud neljapäeva ööse ihualasti tagaspidi pihlakapuust labida selga istuda ja siis lähedale mäekingu peale minna, kus üks suur nimi on. Sealt kivi kõrvalt kästud kolm korda labidaga mulda visata, siis saavat sealt suure kastitäie raha, aga ei kästud sealjuures mitte kurja nimetada. Mees kartnud ja ei tohtinud minna, läinud hommiku, arvates et teda hommiku niisama kätte saab kui ööse. Võtnud pihlakase labida ja viskanud kolm korda mulda, aga kõik asjata - raha ei tulnud ja jäi ta tulemata. Mõni aeg perast seda kündnud seesama mees sellesama mäe peal kivi ligidal, äkiste jäänud ader ühe asja taga kinni. Mees ajanud hobust, aga hobune ei jõudnud atra vedada. Mees annud hobusel piitsaga ja ise ütelnud: "Mis kurat siin ometi on, kui enam künda ei jõua!" Kui ta seda sai ütelnud, peasis ader lahti ja raha jooksis kõlinal maa sisse. Mees otsis küll veel käpuga mulla sisse, et veel mõndagi raha kätte saada, aga kõik asjata. Nõnda pidi mees rahast ilma jääma. Kui ta mitte kuradi nime ei oleks nimetanud, oleks ta raha kätte saanud.

E 13428 (8) < Risti khk., Nõva - Juhan Holts (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kord kadunud Kloostre mõisa seakarjatsel sead ära. Karjane läinud kloostri keldrites sigu otsima. Kui ta sinna sisse jõudnud, tulnud talle kaks ilust noortherrat vastu ja tellinud seakarjast neile vett tuua ja annud ämre seakarjatse kätte, ja karjane toonud neile vett ja selle heateu eest annud härrad seakarjatselle kühlega nurgast hõberaha põlle sisse. Seakarjane tänanud härrasid ja tulnud jälle kloostrist ära. Aga pärast ei ole keegi seal enam neid härrasid näinud ega rahahunikut ka leidnud.

E 13452/13459 < Halliste khk., Uue-Kariste - H. Sosi < Jaak Muriku isa (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Teie auväärilise üleskutse pääle "Postimehes", kus 7 Moosese raamatu kohta teateid soovite, olen ka mina mõned read üles kirjutanud Teile saatmiseks. Ehk nad minu arust küll midagi ei tähenda, siiski ehk võivad nad Teie uurimise materjali hulgas pisut abiks olla. Aastal 1883, kui ma veel Eesimaal Halliste kihelkonnas elasin, siis jutustati mulle 7. Moosese raamatu läbirääkimisel eelolev luokene. Rääkija oli 65. aasta vanadune tuttava U.-K. (Uue-Kariste) valla rätsepa J. M. (Jaak Muriku) isa. See oli aastal 1830, kui ma veel noor alaealine poiss olin, siis elas meie naabri M. (Muriku) talus ligi 70-aastane taluvanaisa, kellel tagakambris kolmenurgeline, nõndanimetud nurgakapp oli. See kapp sai meile noortele elurõõmulistele poistele selle lbi õige tähelpandavaks, et seda kappi vanaisa iseäraliselt õige hoidis. Kord tuli meile mõttesse kudagimoodi katsuda seda hoitavat kappi läbi vaadata, mis sääl sees nii iseäralist õige on. Aga meil ei olnud kudagiviisi võimalik kapi juurde pääseda, sest vanaisa hoidis selle võtit nagu enese hinge. Meie mõtlesime vanakest petmise viisil kapist kuidagi eemale peletada. Ühel kuival suvisel päeval, umbes juulikuu lõpul, tegime meie õue peale kuivadest heintest kaunis suure tule, nii et tare läve juurest vaadates tuli mööda aidanurka näha oli, mis näitaks nagu seisaks ait tuleleekides. Selle järele jooksime tare juurde vanaisale ütlema, et ait põleb, mille järele vanakene kõiki muud unustades välja jooksis, et tule kustutamiseks, kui võimalik, abi karjuda. Aga meie, meie jooksime tema tarest väljamineku järel kapi kallale, et seda lahti teha ja näha, mis siin sees hoitakse. Meie õnneks oli ka võti kapil ette unustatud ja keerasime teda lahti. Kuid meie imestuseks ei olnud kapis muud leida, kui üks suur vana raamat ja mõned kulunud piibu vandoosid. Võtsime siis selle vana raamatugi ära ja jooksime oma teed. Kohe pääle selle tuli vanataat tarre ja leidis, et suur raamat kadunud oli. Ta täädis nüüd küll, et meie teda tulekahju ütlemise läbi olime petnud ja sel kombel tema kapi kallale tunginud. Vanaisa lubas meile kolmele poisile igale ühele vana hõberubla anda, kui meie talle vana piibliraamatu tagasi tooks. See tegi meile veel elavamat uudishimu piibelt läbi sorima hakata sellel mõttel, ehk vahest on piibli vahele päratu palju raha pantud, kus vanaaegsed inimesed sagedasti raha hoidsivad. Aga läbiotsimisel, mida pääle päeva meie karjahoidmise juures sarjasime, ei leidnud meie mitte ühte paberirublakest. Selle eest tõmbas aga vana piibel ise meie tähelpanemist enese poole. Piiblil oli umbes ühe jala väärt paksust, aga õige jämeda paksu paberi pääle trükitud. Eesotsas oli suur pilt, mis jumalat, taevast, kuud ja tähti kujutas ühes metsa ja rohukasvudega. Selle järel oli piibli eeskiri suure punase trükiga. Üleüldse oli selles piiblis palju piltisid, mida meie hää meelega vaatlesime. Enamisti olid pildid iga uue raamatu algul. Kui meie esimesel korral küllalt olime vaatlenud, siis viisime piibli karjamaa ligidal olevasse lagunud kartohvle koopa ja peitsime sinna kuiva liiva sisse ära. Oli vast pooltõist nädalat mööda läinud, siis tõime piibli jällegi vaatamise alla. Muidugi vaatasime ikka piltisid, aga seekord leidsime ka midagi muud. Piiblil oli umbes keskkohas üks jagu, kus muist musta tindiga ja muist punasega oli trükitud. Katsusime ka lugeda, nii palju kui meie osavus lubas, aga tähed olid nii imelikud ja mõned koguni meile arusaamata, ümargused ning sakerikud. Kõik see terve raamat oli kõige kangemas Tartu keelemurdes, mida selgesti mälestan. Viimaks lehtede sorimise järele leidsime ühe uue pildi, kus kõiksugused loomade kujud selle pildi pääl seisid ja nende keskel, seisis habemik mees, kelle ees suur madu oli. Tõise lehekülje pääle oli punasega suurelt trükitud sõnad: "Püha Jumala mehe Moosese tarkuse ja kunsti sõnad." Selle järele oli järgnev lugemine nõnda trükitud nagu mõistatusteraamatus. Esimene salm oli mustadega trükitud, aga selle all vastuoksa punasega. Meie leidsime muu lugemiste hulgast oma imestuseks selle koha kätte, mille sõnadega ümber kivi käima pandakse. Et meil seekord kitsid karjas olivad, siis tegime ühe vaga kitsiga järgmise katseproovi. Üks viis kitsi kivi ligi ja tõine luges raamatust selle tarbeks olevad sõnad ja vaata nalja - kits hakkas ümber kivi sammuma. Nõnda lasksime teda mõnedkümned korrad ringi käia ja kutsusime siis kitsi ära, aga kits ei läinud. Nüüd peksis üks teda vitsaga, et ta kivi juurest ära läheks, aga kits hakkas karjuma ja ei läinud. Meil läks asi imelikuks, ei tea mis teha. Viimaks, kauase mõtlemise järele tuli meil meelde seda salmi lugeda, mis kitsi käima paneku sõnade all vastuoksa punase trükiga oli. Ka näe nalja, nende sõnade lugemise järele läks kits kohe kargates minema. Nüüd oli meil koguni iseäralik raamat, mida õige hoolega ära peitsime, et pärast veel mõnda kunsttükki proovida. Nende proovikatsete järeldused olid järgmised, mida selle raamatu sõnade abil korda saatsime. Konna võisime loigust välja kutsuda nõnda, et ta meie ette seisma jäi ja meile haledalt otsa vahtis ja mitte ka ajamise läbi enne loiku ei läinud, kui selle tarbeks vastuoksa olevad sõnad ära olime lugenud. Verejooksmise, nii hästi loomade kui ka eneste juures, võisime sõnade läbi tarvilisel korral kinni panna. Vere kinnipanemist proovisime mitu korda, mida eneste sõrmede haavamise korral toimetasime. Kui lind lendes meie poole tuli ehk mööda oli minemas ja kui neid selle tarbeks sõnu lugedes linnu pääle vaadati, nii tuli lind meie pää kohale ja lendas ringi senikaua, kui meie jälle tema ära päästmiseks sõnad lugesime. Sarnaseid katseid tegime selle raamatu sõnade järele palju ja kõik läksivad ime väel korda. Kõige viimane, mis külarahva tähelpanemist meie pääle juhtis oli varguse tagasi toomine, see sündis nõnda. Meie ligidal oleval J. (Jutuse) talu peremehel varastati seekord mõned asjad ära, aga varast ei leitud kätte. Meil olid aga raamatust mitmesugusid tükid tuttavad ja see koht ka, kelle sõnade mõjul varas asjad tagasi peab tooma ja senikaua sääl paigal seisma, kust ta varastanud on, kuni teda päästetakse. Ühel päeval küsisime J. peremehelt, mis ta maksta, kui meie varga laseme kraami tagasi tuua. Ta lubas meile ühe hõberubla anda, kui meie seda tõesti teadvat või üles andvat. Kohe tõisel päeval võtsime tuttava raamatu ja lugesin kõva häälega seda kohta, kelle järele varas kraami tagasi pidi viima. Lugemise järele ei teadnud meie asjast midagi, aga kui karjaga kodu lõunale läksime, tuli naabri peremees selle uudisega minu juurde, et kolmandama talu tüdruk Kärt olevat nende varastud kraami kõik tagasi toonud ja ei saavat selle kraami juurest enam minema ja nutvat suure häälega. Mina teadsin nüüd küll, mis asjalugu oli. Kui peremehelt kaks hõberubla vaevapalgaks vastu olin võtnud, läksin kohe oma raamatu juurde karjamaale ja lugesin varga lahti päästmiseks tarvilised sõnad, mille järele tüdruk kohe on minema saanud. Nüüd hakati meid vanemate inimeste poolt silmas pidama ja meie piibelt hoolega valvama, et seda käte saada. Sel põhjusel jäi nende kunsttükkide proovimine meil koguni seisma ja peitsime raamatu jälle ühe lagunud koopasse liiva alla. Heinamaad said karja käimiseks ikka enam ja enam vabastatud. Nõnda hakkasime ka meie karjaga juba kaugemal käima ja kitsad, enne heinategemise aegsed karjamaad jäid unustusse. Selle tõttu unustasime siis ka selle kunstipiibli ära. Sügisel, kartohvlekoopade korrale seadmisel sai J. (Jutuse) talu sulase läbi juhtumise korral see lagunud koop ka parandatud, kus meie piibel varjul oli ja see nimetud talusulane leidis selle raamatu üles ja võttis enesele. Küll katsusime tema tagant piibelt veel ära varastada, aga see ei läinud õnneks. Umbes kuus aastat hiljem hakkas piibli leidja mitmesugusid posimise tükkisid rahva seas tegema, muidugi minu ja mõne tõiste teada selle piibli abiga. Viimaks sai mees õige tähtsaks ilmatargaks ja nõiaks ning palju rahvast käis tema juures abi otsimas, nii hästi haiguste kui ka nõiduste vastu. Viimaks läks see suur tohter meie külast ära K. (Kõpu) valda K. (Kuninga) talusse sulaseks. Nimetatud piibli omanik ja sulane on mõnede aastate järele ära surnud ja see piibel on surnud sulase lese läbi K. talu peremehele vaka rukkite eest ära müüdud. Nõnda kaugele ulatab eesotsas tähendatud vanamehe jutustus, mida ta ise oma silmadega olla näinud ning käega katsunud ja pidada sulatõsi olema. Mina lisan omalt poolt juurde, et selle kuntsipiibli jälgi K. vallas K. talus veel tänapäevani on alale jäänud. Nimetatud K. talu peremees on ju Kuninga-Hansu nime all tervel Liivimaal, niisama ka Lätimaal, haiguste tohderdamise ja varguste välja saatmise läbi õige kuulsaks saanud. Vast 5 aastat tagasi ei ole tema vanem poeg, kes talu pärija on ja ka uue aja hariduse on saanud, oma vanaisal lubanud enam seda ametit edasi pidada. Umbes sellesarnasest eelräägitavast piiblist jutustas ka minu õnnis vanaisa, kes juba ligi 15 aastat mulla põues hingab. Ta ütles, et tema isa justament ka sarnast kahevärvilise trükiga piibelt olla kord ühe nõiamoori juures näinud. Üleüldse võin ma tähendada, et Hallistes ja lõunapoolsel Liivimaal 7 Moosese kohta mitmesugusid jutte rahvasuus liikumas on. Ikka ja ikka teavad vanad taadid ja eided jutustada, et kaks kuni kolm põlve tagasi tõesti sarnasid piibliraamatid rahva keskel on olnud, kus 7. Moosese raamatud sees olnud. Kaks raamatut olnud iseäraliste kunstide tarbeks. Isegi teatakse jutustada, et Uue-Kariste Jutuse külas sarnasid ramatuid pea igas talus on leida olnud ja mille abil siis vastastikku ükstõistele nõidumiste ja posimiste abil kõiksugust kurja olla tehtud. Mõnel talul olla vahest terve kari laudas ühel öösel ära surmatud, niisama ka paremad hobused ja muud loomad. See aeg ulatab arvatavasti katolikiusu parema õitseaja sisse, mis 15. ja 16. aastasaja vahel võis olla. Viimaks olla katolikiusu ülemad kuulda saanud, et rahva keskel ühe raamatu abil palju kurja tehtavat, siis saadetud iga kiriku poolest üks mees välja, kes neid raamatuid pidi kokku korjama ja pappide kätte viima. Kui palju neid kokku on saadud ei ole teada, aga et rahvas neid rohkem nüüd ära hakkas peitma see on muidugi mõista. Pärast seda olla üks riidekaupleja juut üht raamatut sala rahvale müünud, mida Saksamaal olevat trükitud, aga maakeeli ja kui juudil nii palju ei olevat anda olnud kui rahvas soovinud, siis olla juut veel Saksamaalt tuua lubanud. Nõnda rääkis minu isaisa kord, et tema mälestada selgesti, et keegi juut seesugust sehvti olla ühe nõiaraamatuga ajanud. See juut olla tubli salakaubavedaja olnud ja kui ta Poolamaal parajasti üle piiri oma kaubaga tulnud, siis võetud teda kinni. Kinnivõtmise juures olla ta veel kaks soldatit maha lasknud. Selle korral olla juudi kraami hulgast ka hulk raamatuid leitud, mida kui meie keeli raamatut ära olla tuntud ja siis Riiga piiskopi kätte saadetud, kes neid rahvale pidi müüma. Piiskop olla siis aru saanud, et need ära keeletud ja kokkukorjatud nõiaraamatud olnud ja lasknud kõik ära põletada. Juudi lõõg olla küllalt täis saanud ja teda saadetud ära Siberisse. Nii tõsised kui need jutud ka muidu on, siiski on nad paiguti rahva seas veel liikumas. "Kus suitsu, sääl tuld" ütleb vanarahvas. Siin peaks küll seda asja sügavamalt uuritud saama, kas ei ole ka sarnaste juttude taga midagi asjalist ära peidetud. Missugused ja mille otstarbelised võisid need raamatud olla, mida juut on müünud? Kas peaks 1400. ja 1500. aastate ümber meie keeles piiblit tõesti olema trükitud, millest vanarahvas teab jutustada ja mida mõned näinud olla? Kui oli, aga kes võis ta rahvakeelde kirjutanud olla? Kas ei võiks võimalik olla, et keegi sahkerdaja juut mõnda selleaegist eesti keele paramat kirjameest enese nõusse on meelitanud ja selle abiga siis mõnda osa piiblit meie keeled toimetanud ja keda juut siis Saksamaal omal kulul trükkida laskis??? Kust peaks siis 7. Moosese raamatu jutud tulnud olema, kui raamatut ennast ei ole olnud? Sarnased on küsimused, mis tõesti uurida ja kosta tahavad. Teadusemehed peaksivad ju ometigi seda uurinud olema, kas ladina, kreeka ja heebrea keeles on Piiblil 7. Moosese raamatut, sest Piibel on ju alguses nendes keeltes kirjutatud.

E 13460/13462 (I) < Tõstamaa khk., Pootsi - Jakob Weltmann < Hendrek Weltmann (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Püha Jüri Vanal ajal kadusivad ühel talu peremehel kaks hobust öösi koplist ära. Varas neid küll viia ei võinud, sest et kaks suurt tublit koera õues magasivad, kes pimedal ajal ühtegi võerast hinge maja ligidale ilma suure kisata ei lasknud. Arvati, et hobused ise kuskilt üle aia olivad hüpanud ja ära läinud. Peremees ja karjapoiss läksivad otsima. Üks ühele, teine teisele poole. Karjapoiss otsis päeva läbi - õhtu jõudis kätte, ilma et hobustest midagi oleks kuulnud ja näinud, ehk ta küll kõik kohad hoolega läbi otsis. Väsimus ja nälg piinasivad teda, sest et hommikust saadik einet hamba alla polnud saanud. Karjapoisil oli nõu peetud, koju tagasi minna. Ta ei läinud enam suurt teed ümber, vaid hakkas ennast otsekohe ühest tihedast metsast läbi puetama, sellest hoolimata, et seal mõnigi oks tema nägu ja käsi lõhki rebis ja riideid lõhki lõhkus. Kui ta vähe maad metsa mööda edasi oli läinud, puutusivad temale ühes kuuse padrikus kähe hobuse verised luukerad, mille külles siin ja seal veel lihakillud narmendasivad, silma. Läbi vaadates leidis ta, et mõlemad hobused veel selsamal päeval kiskjaelajate hammaste all pidid lõhutud olema. Poisil oli nüid teada, et tema peremehe hobused sarnast surma saanud - ta leidis veel kella maast mis hobusel kaelas olnud. Poiss hakkas kurva sõnumiga koju poole tõttama. Oli ta vähe aja järele ühe lagendiku peale jõudnud - nägi ta enese ees hulk huntisi seisma. Need hundid ei näinud poisi tulekut - vaid lamasivad nagu surnud maas. Poiss taganes ettevaatlikult paari sammu tihindiku poole. Ta ei saanud veel ennast puude varju ära peita, kust healitsemist kuulis. Ja kui ta sinnapoole vaatas, nägi ta üht väikest halli mehikest kesket hundikarja ühe kännu otsas istuvat. "Noh, poiss, astu aga ligemale!" hüüdis hall mees sõbralikult. Karjapoiss värises ega liikunud paigast. "Poiss, ae! Astu aga julgeste ligemale! Minu kari ei saa sulle midagi kurja tegema!" rääkis hall vanake uuesti poisi kartust nähes. Poiss läks. "Mis sa siin üksikus metsas otsid?" küsis hall mees. Poiss rääkis oma asjaluo otsast otsani ära ja tähendas, et keegi muud hobusi ei ole maha murdnud kui hundid. "Ja, kui hundid on seda teinud, siis peab see kahju tasutud ja kurjategija karistatud saama!" ütles hall mees oma kulmu kortsudades. Ta pani vile hüidma ja selle vile peale kargasivad kõik hundid jalale ja jooksivad halli mehe juure. Neid tuli sadade viisi kokku. Poiss andis ka verise kella halli mehe kätte, keda hall mees huntidele nuusutada andis - selle peale jooksivad kõik metsa mööda laiali. Vähe aja pärast tulid nad jälle suure käraga tagasi, kolme hunti eneste vahel talutades. Kurjaste vahtis hall mees nende kolme peale, kes nüid nagu armu paludes, tema jalgade ette maha lasksivad. Hall mees vaatas poisi peale ja ütles: "Vaata nüid, kurjategijad on leitud. Need on kolmekesi koidu ajal teie hobused maha murdnud. Igaühele olen ma tasunud, kellele nad on kurja teinud, ja kes õigel ajal mu juurest abi on tulnud saama, nõnda tasun ma ka teile teie kahju ära, et mitte inimestega vaenus elada. Säh, pojuke, võta see kukkur ja anna oma peremehe kätte, ma usun, et ta sellega saab rahul olema ja vägevat võsavalitsejat, püha Jürit, ikka meeles pidama." Siis andis Jürike huntidele iseäraliselt märku, mille peale teised hundid need kolm süialust hunti lõhki kiskusivad. Enne veel, kui karjapoiss kõigest selgeste aru sai, olivad püha Jüri ja hundikari tema silmist kui tina tuhka kadunud. Poiss jõudis viimaks koju. Ta kõneles teistele oma juhtumist, kes uskuda ei tahtnud; kui ta aga püha Jürist antud kukru, milles kümme suurt kullatükki hiilgasivad, peremehe kätte andis, siis ei kahtlenud ükski enam.

E 13462/13466 (2) < Tõstamaa khk., Pootsi - Jakob Weltmann < Mari Weltmann (1894) Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Koit ja Hämarik Ennemuiste elasivad kaks õde, Videvik ja Hämarik. Mõlemad olivad ilusad, armsad ja sirge kasvuga piigakesed. Ühel õhtul tuli vanem õde põllalt härgadega kodu, kelledega ta kündmas olnud ja viis neid jõe ääre jooma. Kui ta jõele oli jõudnud, ei raatsinud Videvik oma südame sundimisele enam vastu panna: ta jättis härjad jõele ja astus ise kõrge kaljuserva peale, et sealt oma varju vee peale paista laska. Hõbekarva jõepeeglikene säras piiga kena roosa palede ja sõstra silmadega Videvikule vastu, et ta süda suurt rõemu selle üle tundis. Kuu aga, kes praegu üles tõusnud oli, et allamineja päikese asemel ööd valgustada, unustas oma ameti ära ja laskis ennast, igatsemisest kihutatud, jõe sügavusesse, kus tema paled Videvikuga kokku puutusivad ja selle suud andis. Selle läbi kosis kuu Videviku omale pruudiks. Vaheajal oli aga ilm kottpimedaks saanud, sellepärast et kuud paistmas ei olnud, kes seda ka vähe valgustanud oleks ja niisugune kohuse täitmise unustuse tund ja kottpime öö tõi suure kahju maa peale. Hunt nihutas ennast parajaste sel ajal lähemast metsast pimeduse kattel ühe künnihärjale lähemale, kes ilma karjatseta rahulikult karjasmaal rohtu sõi. Hunt kiskus aga härjakese maha ja tegi talle otsa peale. Küll laksutas ööbik mitmesuguseid viisisi läbi vaikse pimeda öö: "Videvik! Videvik! Ärka üles! Vaata, vaata, laisk tüdruk, laisk tüdruk! Päike tõuseb; vui, vui, vui! Tõuse üles! Tõuse üles! Tööle, tööle!" VideviK: ei kuulnud oma armuõhinas ööbiku hüidmisest mitte sõnagi, vaid tema silmad vaatasivad ühtelugu oma armukese peale, tema süda ihkas aga üksnes tema järele. Alles siis kui päike juba omad säravad kiired maa peale laskis paista, kargas Videvik armastuse unest üles ja vaatas ümber, oma künnihärgi otsides. Kui ta hundi pahategu oli aimanud, langesivad pisarad temale silmi ja voolasivad tema roosipuna palgeid kaudu maha, millest kohe suur järv sündis. Aga neid pisaraid oli üheainuma silm, kelle eest ükski asi varjule ei või jäeda, tähele pannud. Vanaisa isi astus oma kuldse trooni pealt maha, kurjategijale tema pahategu kätte tasuma. Ta sidus hundi igaveste härja kõrva, öösise taevavõlvi külge kinni, kus ta karjatse raudse vitsa hoopide all teda taga vedama peab. Kuule aga andis tema Videviku naiseks ja tema lahke nägu vaatab praegu veel kuu pealt maha veepeeglisse, kus ta peigmehe armastust kõige este oli tunda saanud. Et edespidi jälle öö valgustamisega segadust ei tuleks ega maailm pimeduse katte alla ei langeks, pidivad vahid säetud saama, kes kohe meele tuletaksivad, millal kellegi amet hakkab. "Koit ja HämariK" ütles Vanaisa, "teie mure olgu nüüd valgustamine. Pidage oma ametit targaste ja mõistlikult. Sina, minu tütar Hämarik, pane hoolega päeva loojaminekut tähele. Kustuta tema kiired alla minnes ettevaatlikult ära, et midagi õnnetust tulega ei sünniks ja saada päikest tema öörahusse. Ja sinu kätte, mu poeg Koit, usaldan ma seda, et sa uue päeva hakatuseks kiired jälle põlema süitad, nõnda et maailmal valgusest iialgi puudust ei tuleks. Mõlemad täitsid oma kohuseid hoolega. Seal tuli aga ka see aeg, kui ööd lühikesed on ja HämariK oma viimses paistuses seda veel tumedat hiilgust Koidu kätte annab. Seal vaatavad mõlemad tüki aega üksteise pruuni silmade sisse, annavad kätt ja suud teretuseks ja kõiK maailm hiilgab valguses, linnud tõstavad hääli, lilled löövad õie nuppusi lahti, kõik, kõiK hakkavad jälle elule, ka Vanaisa tuleb oma kuldse trooni pealt maha, seda ühenduse püha pühitsema. Leiab asjad korras olema, mille üle end rõemustab. Koidu ja Hämariku juure astudes ütleb ta: "Ma olen teite hoolsuse üle väga rahul ja et teil sellest puudus ei ole, kelle järele teie süda igatseb, annan ma omalt poolt selleks luba, teid üksteisega ühendada. Mõlemad hüüdsivad korraga nagu ühest suust: "Isa, lase meid nõndasama ikka olla, kui nüidki olime - peigmees ja pruut! Meie oleme selle seisuses väga õnnelikud ja rahul. Seda ilust aega, mis igaveste nooreks jäeb ja iialgi vanaks ei lähe lase meil ikka jääda!" Vanaisa kuulis nende palvet, läks neid õnnitades oma trooni peale jälle tagasi ja pidas oma lubamist kindlaks. Ükskord aastas, kui lühikesed ööd tulevad ja Hämarik Koiduga kokku puutub, siis viivivad endid need õnnelikud neli lühikest nädalat üksteise kaenlas suud andes vaikselt keskööl ja kinnitavad oma truuduse vannet uue lootusega. On Hämarik oma tööd ära teinud ja hiljal õhtutunnil kustuvat päikest oma kihlatud peigmehe kätte annud, siis musutab teine tema otsaesist ja Hämariku paled õhkuvad ja kumavad roosipunasest taevaservast alla, kuna Koit jälle valgustama hakkab ja purpurpunane pilvepiir ülestõusevat päikest kuulutab. Nende jällenägemise aega ehitab Vanaisa igakord oma ilusama lilledega ja ööbikud hüiavad rõemu ja armastuse õhinas vaunud Hämarikule naljatades: "Laisk tüdruk, laisk tüdruk! Öö pikk! Öö pikk!

E 13466/13467 (3) < Tõstamaa khk., Pootsi - Jakob Weltmann < Jüri Manguson (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kivine kiri Vanal ennemuistsel ajal läks vanapagan reisi peale oma laiu maapealseid kihelkondasi läbi vaatama. Oma reisi tehes tuli tema ka meie Baltimaale. Aga kudas ennast vanapagana selle üle vihastas, kui leidis, et evangeeliumi valgus ka juba siin paistma oli hakanud, mis tema võimusele otsa teha ähvardas. Oma suureks ehmatuseks nägi ta juba Düina jõe kalda ääres ühe püha jumalakoja, kus sees vagad ristiinimesed oma õnnistegijale tänu ja kiituselaulusi laulsid. Vanapagan oli pärsi pigis. Tulises vihas pidas ta nõu, kuidas seda ära keelda, et evangeeliumi valgus mitte kaugemale ei saaks minema. Ta lendas üles ja läks Rootsimaale, kus ta ennast ühe kivimägestiku otsa maha laskis. Seal valitses ta omale ühe paraja kivi välja, võttis küinte vahele ja lendas üles ning ruttas sellega Düina poole tagasi, et laevateed kinni panna, sest jõge mööda tuli laevu üles, kes uusi paatreid juure tõid, nõnda siis evangeeliumi usu lautamist ära keelda. Peagi paistab vanapaganale ka Düina jõgi silmi. Ruttu edasi ja edasi, et kivi sisse visata. Aga oh häda! Üks kukelaul kostab temale äkitselt kõrvu, hommiku on käes ja üsna kalda lähedale kukkus kivi tema küinte vahelt maha. Ehmatanud, laskis vanapagan isi ka järele ja kiristas oma tulises põrguvihas hambaid. Lahkelt paistis kuu läbi suise öö ja jumalakoja katus hiilgas tema valgusel, torni otsas lehvitas kukk oma tiivu ja laulis nii, et vanapaganal läbi pealuu käis. See suur kivi aga, mis vanapagana küinte vahelt maha kukkus, seisab praegu veel Düina jõe kaldal, kuhu samblad peale on kasvanud ja teda nimetakse tänapäivani Küine kivi.

E 13468/13469 (5) < Tõstamaa khk., Pootsi - Jakob Weltmann < Reet Preis (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kudas väike härra rahakatlaga ära kadus Ühel mehel näidatud unes, et Järve nõmmes suure käidava tee ääres üks kivi olla ja selle kivi all seista rahakatel. Üks väike hall vanamees tulnud tema juure ja ütelnud: "Mehike, ole nüüd rõemus, mine Järve nõmme, võta labidas ligi ja kaeva sealt laia kivi alt rahakatel välja. Kui sa lähed, siis mine ikka neljapäeva öösel, aga hoia, et sa seda teistele ei kõnele." Mees oodanud neljapäeva õhtut, aga ei ole seda ühelegi ütlenud. Kui teised magama läinud, võtnud siis labida õlale ja läinud Järve nõmme kivi juure. Oh sa sada viiskümmend! Üks väikene härra sõitnud seitse niisama väikest hobust ees ikka tuhatnelja ümber kivi, mehele tulnud tuline hirm peale ja pannud punuma ikka koju poole; üks põõsas kuulnud, teine näinud, kolmas hüüdnud: "Mis sa jooksed?" Mees jõudnud koju ja heitnud magama. Aga seesama väike vanamees tulnud tema juure ja ütelnud: "Miks sa nii rumal olid ja seda härrat kartma hakkasid, teinud sina oma tööd kivi juures julgesti edasi. See võeras härra ei oleks sulle midagi paha teinud. Ma soovin sulle head, mine too teinekord rahakatel ära, aga ära sa seda muudele ütle!" Mees rääkinud lugu neljapäeva õhtul vennale ja kutsunud teda enesele seltsiks rahakatelt ära tooma. Mehed saanud kivi juure ja hakanud hoolsasti tööle, et väike härra tuhatnelja seitsme väikse hobusega ümber kivi kihutanud. Niipea kui nad katlasangast hakanud katelt maa seest välja vinnama, sõitnud väike härra hobustega rüsinal auku ja mehed kuulnud veel, kui rahakatel kolinal väikse härra järele maa alla ära kadunud. Mees jäenud rahast ilma. Kolmandal ööl tulnud jällegi seesama väike vanamees ja ütlenud: "Oh sa rumal mees! Eks ma ütlenud sulle, ära teistele seda räägi. Oleks sa mitte rääkinud ja teist ligi võtnud, siis oleks rahakatel sinu olnud. Nüüd pead tast ilma jääma!"

E 13501/13506 < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Ennevanal ajal, kui veel Saarde kirik olla Jäärja k. mõisa väljal olnud, siis olevat ühel udusel ilmal tulnud üks õige veike meheke Viljandi järvest välja, Viljandi vallumäele. Pitk lingupael olnud mehel käes, isi vidanud üht suurt kivi linguga järele ja pomisenud isiomale habemesse: "Ahaa, nüüd ma tean küll, kus see pitka torniga kirik seisab, kelle torni vari järve minu toaakna peale paistab. Oot, oot, seda ma ei või kannata." Pöörnud silmad järve pääle ja vilistanud korra. Siis olevat kange tuulehoog tulnud ja vanamees kerkinud korraga suureks meheks, võtnud lingu, kus kivi sees olnud, keerutanud kolm korda ümber pea ja siis viskanud suure hooga kivi lõuna poole, isi hüpanud ja öelnd: "Saatsin kivi Saardele, pitka torni puutuma, kirikuda kautama." Aga kivi kukkund, sest et vanamehe jalg vääratanud, üks neljandik versta praeguse Saarde kirikust põhja poole, ühe liivaking peale maha ja 12 versta saab selleaegse kiriku juure, keda vanapoiss tahtnud hävitada. Viimaks tulnud vanamees tuule kiirult järele ja leidnud kivi künkal pooleni maa sisse läinud, siis ei ole ta teda enam tarvitanud seekord, vaid istutanud kaks pisukest männavõsa kivi ligidale liiva sisse, et edespidi kivi kätte leida kui jälle tarvis. Siis olevat üks väike järv lõuna poolt vana vilistamise järele seie istutud, männide ligidale maha sadanud, millest vana vett mütsiga võtnud ja mändi kastnud, öeldes: "Kasvage õige lühikesed, aga hästi jämedad." Nii on see ka saanud. Männad kasunud jämedaks, olnud uuel ajal, kus nüüd Lõmsi talu ehitatud selle järve kaldale. Vana kange meheke olla järve praeguse Lemsi linna ligidalt siia vilistanud, kust ka praegune talu Lõmsi oma nime saanud. Kivi olla alles hilja näha olnud ja siis järve libisenud. Järv on aegamööda kinni vajund ja nüüd on ilus heinamaa järve kohal näha. Vana Lõmsi pereme isa olla nende männadele ohvreid viinud iga neljapä õhtul. Männad olnud väga jämedad ja olla jaanituld nende latvu põlema pandud ja nenda on nad ju ära kuivand ja ära raiutud. Üksi mustad kännud paistsid teekäijale, kes Pärnu poolt Jäärja k. teed Riia poole sõitsivad, silma. Nagu kaks musta karu oleks Lõmsi talu vilja sees olnud, sest et koht tee ääres on. Sel ajal olnud suured metsad siin ja va kiviviskaja mees vihastanud väga, et töö nurja läinud ja murdnud metsas endale ühe pitka tammepuu kepi kätte ja läinud Jäärjasse kirikut ülesse otsima, aga eksinud Möksi ja Kuvitse raba soodesse ära, olnud janus. Jõudnud Allika talusse, keda sel ajal ei olnud, välja, murdnud oksi peale, heitnud pitkali suures janus, pistnud kepiga augu maa sisse, kohe hakanud allikas nirisema. Vanameheke pannud kübara alla ja saanud janu kustudades ennast nii täis ja läinud siis jälle kirikut otsima. Aga korraga läinud ilm uduseks, et pole kirikut näinud. Siis ta on purskanud vee suust välja, sest on saanud Suurjärv Jäärja k. mõisast õhtupoole, üks verst kaugele, on praegu alles, hüütakse Järvejärv. Vanameheke vihane, et jälle töö nurjas. Võtnud mulda mõlema kätega, viskanud vastutuult mäekast. Mis maha sadanud, saanud kaks mäge, praegu hüitakse teine Tuule- ja teine Kisamäeks. Siit läinud ta vihatujus jälle - peu mulda täis - metsa, seal mullahunnikusse, kellest hea mägi saanud. Seal on ta oma haudunud jalgu tõrvaga määrinud, (mäge kutsutakse praegu Tõrvamäeks). Siit läinud ta ikka edasi, leiganud otse lõuna poole ja leidnud ühe järve eest ja ümber järve kasvand palju rõikad. Neid süies saand viha täis ja on tallanud ümber järve keik selle maa nii tümaks (kutsutakse nüüd Rõiküla soo, kus kured, tildred, pardid suil peesitavad). Sealt olla vihane mees, et kirikut kätte ei ole leidnud, metsa läinud, kaks auku kätega teinud, keda rahvas Musta augeks kutsub alles veel (Jäärjas leida Suuremetsa sees on), siin on ta end siniseks tuulekeraks muutund ja ülesse tõusnud ja suure kohinaga põhjapoole kuni Viljandi järve ääre jõudes end järve hüpand. Järv olla üles ajades kahest otsast välja hakand ajama, kellest need kaks oja on saanud, mis järvest välja jooksevad. Ühe vana saja-aastase mehe suust kuuldud jutu järele üles kirjutanud J. Püüdja.

E 13511/13513 (5) < Võnnu khk. - Jaan Rootslane (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Piimavargusest Ennemuiste käinud sortsilased karja man piima vargil, aga mitte inimese näul, vaid kord tuulispasa, kord konna näul. Ükskord tulnud suur tuulispask karja sekka. Karjusel oli aga nelja silmaga koer (s.o taksi seltsi koeral on pruunid silmakolmud, siis kutsutas neid - nelja silmaga). See hakanud koledaste haukuma. Karjane, kellele see asi juba tuttav oli, arvas, et jälle mõni piimavaras platsis on. Lugenud mõned sortsisõnad, mis varguse vastu tarvilikud olivad ja seda võimatuks tegi. Selle pääle hakanud tuulis koledasti keerlema ja kadunud viimaks põesa sisse ära. Koerad kiskunud hammastega paju, tükid taga, karjus ise torkinud suure pussnoaga, kuni tuulispää suure vingumisega lendu tõusnud. Tüki aja järele läinud üks tuttav nõiamoor selle taluperemehe juure, kelle peralt see kari oli ja kaebanud, et karjus teda koertega ässitanud ja nugadega torkinud oli. Näidanud ka riideid, mis tõeste lõhki kistud ja verised olivad. Peremees saatis nõiamoori minema ja lubas asjalugu järele kuulata. Kui karjus koju tuli, nõudis ta asja järele. Karjus seletas asja ära ja andis peremehele nõu öösel lauta valvama minna, selle mõttega, et sortsimoor öösel vargile tuleb. Läkski peremees öösel lauta ja võtnud karjusse ka üten. Karjus tegi pihlakatse kepi otsa tervakas, mis ta üten võtnud, kuna peremehel latriga tuli siilu all oli karjase soovi järele. Viimane käskinud tuld nii kaua varjul hoida kuni mõni lehm või õhvakene mõnda iseäralikku häält saaks tegema. Peagi hakkas üks lehm inimsema. Peremees võttis tule siilu alt välja ja nägivad, et üks suur kärnkonn lehma nisa imes; tuld nähes aga põgeneda püüdis. Karjus aga torganud pihlakase kepi kärnkonnale selja sisse, mille pääle hulk piima konnal seest välja jooksis, kuna konn ise koleda krooksukmisega ära kadus. Tõisel päeval oli vana nõiamoor ära surnud. Sest päevast saadik hakanud lehmad sääl külas rohkesti piima anma.

E 13545/13546 (4) < Koeru khk., Aruküla - Otto Hintzenberg < Mari Birkental (1894) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Jõenäki hüüdmine Kõrtsi ligidal olnud suur jõgi. Sinna jõkke uppunud igal nädalil üks inimene ära. Viimaks seatud kohe vahid jõe ääre, et need inimesi jõest eemale hoiaks. Niiviisi läinud terve nädal rahuliselt mööda ning pole inimest ära uppunud. Kuid laupääva õhtapoolikul hakanud jõest hele kaebtus välja kostma: "Nädal lõpeb, ei tulegi veel meest." Vahid valvanud seda kuuldes kahekordse hoolega, sest nad saanud aru, et see jõenäki hääl on, kes oma ohvrit ootab. Õhta eeli tulnud sinna kõrtsi üks teekäija. See kuulnud ka seda haledat häält ning tahtnud jõe ääre vaatama minna, kuid vahid pole teda lasknud. Mees heitnud siis kõrtsituppa magama. Öösse kuulnud vahid, kuid jõest kuida hüütud: "Nädal lõppeski, nädal lõppeski, tuli ka juba mees!" Siis vaikinud see hääl jões koguni ära. Vahid naersivad isekeskis: "Ei tea, kust see mees temale tuli, meie olime ju hoolsaste vahi peal." Kuid hommiku leidnud kõrtsimees eilse võõra mehe eilse toobris oleva jõest toodud vee sees olema uppunud.

E 13550 (7) < Koeru khk., Aruküla - Otto Hintzenberg < Juuli Kirspuu, 54 a. (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kuida kütt kodukäija surnuks laskis Kütt käinud metsas. Kodukäija aga kiusanud teda. Kui kütt looma ehk linnu ligidale saanud, juba kodukäija tulnud, ajanud looma ehk linnu eest ära, nii et kütt pole lasta saanud. Kütt näinud kodukäijat küll, aga mis sa raipele teed! Kiusab aga peale! Viimaks tulnud kütil hea nõu meele. Ta laadinud püssi ära, pannud hõbesõrmukse kuuliks peale. Tahtnud kodukäijat lasta, kuid kodukäija hoidnud ennast kütist eemale. Pole kütt muidu lasta saanud, kui mõtelnud uue kavaluse. Ta jäänud seisma, pannud püssiraua otsa enesele vastu rindu. Kohe kodukäija valmis ligi tulema. Esteks keksib ikka eemal, pärast ju üsna küti ligidal. Ise sunnib kütti: "Lase nüüd! Lase nüüd! Täna siin veel vaeva nääd, homme põrgus pidu pead." Kütt seadnud ennast veel, oodates et kodukäija ligemale tuleks, siis keeranud äkitselt püssiraua kodukäija poole ja kõmmutanud. Kodukäijast pole muud järele jäänud kui natuke sinist vett.

E 13554/13555 (10) < Koeru khk., Aruküla - Otto Hintzenberg < Hans Wollmann (1894) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Metshalgjas. Külapoisid olnud küla ligidal heinamaal hobustega õitsis. Heinamaal olnud suur heinaküün, see olnud pooleni heintega täidetud. Poisid läinud sinna küüni, võidelnud, müranud ja vandunud seal, nii et jäle kuulda. Üks poiss vahtinud küüni ukse peal ja näinud, et paarisaja sammu kauguselt põesastikust üks väga isevärki mees välja astunud ja väga tasaste sammudega küüni poole tulema hakanud. Mees äratanud poisi sees hirmuvärinat, sest ta olnud väga iseäralik ja kole: keha olnud peenikene, kuid pitk kui Koljatil, pea olnud keha kohta õige suur, just kui suur toober. Nina olnud õige suur ja lai. Poiss kutsunud ka omad seltsimehed vaatama, need kohkunud nii väga ära, et küüni heinte sisse endid ära peitnud. Suur mees tulnud aga ikka pitkamisi küüni poole. Hobused kartnud ja jooksnud norskates minema. Viimaks küüni juurde jõudes roninud Koljat küüni, sirutanud senna heinte peale pitkali ja maganud nii, et küün põrunud. Poisid suure mehe norskamisest kuuldes roninud tasakeste heinte seest välja, et putku panna. Läinud kõik välja, kuid mis teha! Koht üsna võeras, ei poisid oska kuskile minna. Küll püüdnud nad seda suurt teed üles otsida, mida mööda nemad heinamaale tulid, kuid pole leidnud. Saanudki nad tüki maad ära käinud, arvanud et juba külasse jõuavad, juba saanud jälle küüni juure tagasi. Jäänudki poisid viimaks õue küüni seina ääre ootama, mis sünnib. Kukk laulnud hommiku eeli. Mees karganud küünist välja ja metsa poole. Nüüd poiste silmad nagu kukkunud lahti - näinud kohe, kus küla seisnud. Pole nad edespidi enam kurja vandunud.

E 13557/13558 (12) < Koeru khk., Aruküla - Otto Hintzenberg < Mari Kirspuu, 54 a. (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahatuli Mees tulnud õhtu hilja kõrtsist. Tulnud, tee viinud teda ühest mäekünkast mööda. Mees vaadanud ringi, näinud - sinisekarvaline tuli põlenud määkünka peal. Tuult olnud kauniste, kuid seda sinist tuld pole tema jõudnud liigutada, see põlenud endist viisi. Mees mõtelnud edasi-tagasi, mis tuli see küll peaks olema. Korraga tulnud meele, et see rahaaugu tuli pidada olema, mis sedaviisi põleb. Hakanud aru pidama, kuida sealt enesele raha saaks. "Piaksin ma siit raha saama, küll oleksin siis õige mees." Tulnud temale siis meele, et rahatulest siis pidada raha saama, kui sinna midagi asja saab visatud, siis pidada raha sinna alla jääma. Pole tal raske peaga muud paremat meele tulnud tulde visata kui taskunuga. Võtnud selle taskust ning kõmpinud mäe poole, et seda tulde visata. Kuid rahavalvajad vaimud pole meest tahtnud mäele lasta. Saanud mees juba mäekünka küllele, juba jälle kukkunud külleli ja libisenud tagasi. Viimaks võtnud jõu kokku ja roninud käpuli tule juure, viskanud siis nua tulde, kuid kange jalavägi paiskanud mehe künkalt maha, tükk maad eemale, kuna üks hääl ütelnud: "Selle emaemagi alles sündimata, kellele see raha saab ja sina tahad omale saada!" Selle peale kadunud tuli ära. Kui mees mäekünkale tagasi läinud, leidnud ta nua alt natuke raha.

E 13558 (12a) < Koeru khk., Aruküla - Otto Hintzenberg < Mari Kirspuu, 54 a. (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Vanal ajal läinud Jäneda mõisa kubjas ükskord öösel õue ja näinud õue peal sinise tule. Toonud kohe kolmekandilise kinganõela ja viskanud tulesse. Tedagi paisatud tükk maad eemale, kuid raha jäänud kaunike kuhi maha. Mees kogunud raha kottidesse, annud muist vaestele, saanud lausa jõukaks. Rahvas jutustanud, et sinna ennevanast sõja ajal varandusi maa sisse maetud.

E 13559/13561 (13) < Koeru khk., Aruküla - Otto Hintzenberg < Mari Kirspuu, 54 a. (1894) Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahaaugu ilm Kui talvel külmal ajal õige heaste tuiskab, siis ütlevad rahvas: "Täna on päris rahaaugu ilm." Kust aga jumala ilmukesele niisugune nime tulnud, sellest räägib rahvasuu järgmiselt. Tuulisel ja tuisusel päeval tulnud teekäija kõrtsi soojendama. Astunud kõrtsileti ette ja küsinud: "Anna, kõrtsipapa, pool naela, täna on niisugune rahaaugu ilm, et ajab aina külmetama!" Kõrtsmik valanud soovitud jau välja, mõtelnud, mõtelnud, siis küsinud: "Mikspärast sa seda ilma rahaaugu ilmaks hüüad?" Võeras, kes lausa kelm olnud, vastanud: "Kas teie siis ei tea, et täna niisugused inimesed, kelledel julgust ja mõistust on, hõlpsa vaevaga võivad rikkaks saada?" See ajanud kõrtsmiku kõrvad kikki. Hakanud teine meest kohe tellima, et see edasi jutustaks. Valanud mehele omalt poolt poole naela, et siis jutt libedamini käiks. Palunud siis: "Õpeta mind ka, kuida täna võib rikkaks saada." Mees õpetanud: "Täna võib tontide käest hõlpsaste raha saada, sest et nemadki niisuguse ilma eest varjule poevad. Tean, et siingi metsanurgas suure lepa põesa all rahaauk on, kuid pole mul võimalik seda kätte saada - olen vaene mees. Kes rikas, sellele oleks see üsna hõlbus. Tal poleks muud tarvis, kui koguks oma raha nii palju kui temal aga on - mida rohkem, seda parem - ühe karbi sisse, viiks siis, kuna karbi enne kolme okaspuu suitsus hoiaks, õhtal rahaaugu koha peale ja peedaks sinna lume sisse. Hommiku tooks kasti ära ning paneks kolmeks päevaks ja ööks kindlasese kohta. Pärast seda, kasti lahti tehes, leiaks ta kastist poole rohkem raha, kui kastiga põesasse viis. Kuid kahjuks," lisanud mees juure, "olen vaene mees, muidu võiksin heagi summa enesele täna öösel teenida!" Kõrtsmik kuulanud ammuli suuga pealt. Valanud siis veel mehele klaasi õlut hea õpetuse eest. Saanud mees ära läinud, otsinud kõrtsmiks tubli kasti ja pannud sinna sisse hea kähmaka paberiraha. Kogunud siis veel hõbe- ja vaskraha, sest mida rohkem, seda parem. Õhtapimedikul viinud kõrtsmik tuisust hoolimata kasti metsanurka lepa põesasse. Pole tähelegi pannud, et päeval hea nõu andja mees seal samas ligidal tema tegevust hoolega tähele pannud. Kui kõrtsmik oli ära läinud, astus mees põesastikust välja, võttis kasti põesast, korjas raha sealt oma karmanisse ning pani kasti sisse kiva asemele, nii et kast heaste raskem oli kui enne. Läks siis rahaga oma teed. Kõrtsmik aga oli öö otsa rõõmus, nii et rõõmu pärast silmagi kinni ei saanud. Ta lootis palju raha saama. Läks siis, tõi hommiku kasti ära, seda sai aina tassida, nii palju oli raskemaks läinud. Pani siis kasti kolmeks päevaks ja ööks kappi luku taha, et vargad raha järele ei hakkaks himustama. KOlmandamal päeval tegi kasti lahti, kast tühi. Nüüd sai kõrtsmik aru, mis see rahaaugu ilm on.

E 13573 (5) < Koeru khk., Väinjärve v., Aruküla k. - Otto Hintzenberg (1894) R. Põldmäe Eesti naljandid. Mees võitjana sängi all. Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Mäe Mats olnud vahva mees. Ta olnud küll jõu poolest nõrk, kuid oma naese Kaiega tülitsetes jäänud temale alati võit. Kui nende vahel tüli juhtunud, olnud Matsil esimene asi sängi alla pugeda, kus ta siis täiest kõrist "minu võit, minu võit!" karjunud, ja ega Kai tema käest siis enam võitu ära saanud, kui ta juba sängi all oli.

E 13578 (16) < Koeru khk., Aruküla - Otto Hintzenberg (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Sukkadega neid pastlaid jalga panes hüpati kolm korda peerukivi peal ja üteldi: "Ühed kingad, üheksad paelad!"

E 13578 (21) < Koeru khk., Aruküla - Otto Hintzenberg (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui uut tuba ehitati, ei pandud keerdu palki ukseläve kohta, siis ei pidada suits välja minema.

E 13578 (22) < Koeru khk., Aruküla - Otto Hintzenberg (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Esimene puu, mis metsast toodi, märgiti ära ja pandi tua läve kohta, siis arvati suits heaste välja minema.

E 13579 (28) < Koeru khk., Aruküla - Otto Hintzenberg (1894) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui maja ligidalt tuul lehtpuu maha murrab, sureb varsti naesterahvas, kui okaspuu - meesterahvas.

E 13580 (33) < Koeru khk., Aruküla - Otto Hintzenberg (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui leppadel heaste urvasi kevadel külles on, kasvavad head odrad.

E 13631 (22) < Tarvastu khk. - Joh. Vaine (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui vanad luuad ära põletatakse, siis saavad vanadtüdrukud mehele.

E 13632/13633 (28) < Tarvastu khk. - Joh. Vaine (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui varessed hulgaviisi kaseladvas on, siis on kuri (halb) ilm oodata.

E 13633 (32) < Tarvastu khk. - Joh. Vaine (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui karjavitsal oksad vastapidi ära kistakse ja selle vitsaga elajaid lüüakse, siis hakkavad elajad punast kusema.

E 13635 (38) < Tarvastu khk. - Joh. Vaine (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui karjane Suure Neljapäeva ehk Reede hommikul enne päikesetõusu väljast laastu- või puupuru teiste magamise ajal sisse toob, see leiab sel aastal rohkeste lindude pesasid.

E 13636 (47) < Tarvastu khk. - Joh. Vaine (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Pange ehk mõne muu veenõu peale istudes peab ütlema: "Jumala peralt selle hingeke, kis uppumise surma on surnud." Sellest ainult saada uppunud hing hingearmu.

E 13637 (50) < Tarvastu khk. - Joh. Vaine (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Enne palja maa peale mahaheitmist ning enne, kui mõne tiigi või jõe ääres suud pesema hakatakse, ehk kui suupesemise vett välja visatakse, peab enne kolm korda omaette sülgama, siis ei hakkavad maalised ega muud maast tulevad putused (haigused) külge.

E 13639 (60) < Tarvastu - Joh. Vaine (1894) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui sügisel puud kaua lehtis seisavad, siis seisab kevadel lumi kaua maas.

E 13639 (63) < Tarvastu khk. - Joh. Vaine (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Enne joomist peab joogi peale puhkuma, siis ei hakka mitmesugused veehaigused külge.

E 13639 (64) < Tarvastu khk. - Joh. Vaine (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kes magades alla kuseb, seda peab tuulivitsakimbuga (iseäraline kähar puuoks) pekstama, siis jäeb allakusemine järgi.

E 13642/13643 (1) < Paistu khk., Kaarli - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Tulihännas Peremees ja poiss tahtnud kaheksi Pärnu konturi aita tühendama minna. Nad otsinud kaheksi hagariku alt kaks vana searuhit, viinud neid Otsa külas seisva suure kuuse otsa ja säädnud neid ilusaste kuuseoksade peale, ruhvede otsad Pärnu poole. Mõlemad istunud ruhvedesse. Peremees ütelnud nüüd: "Läki, kuradi nimel!" Ja kohe lendanud tulejoon kuuse otsast minema. Poiss ei pannud peremehe sõnu heasti tähele. Ta ütelnud: "Läki, jumala nimel!" Kui ta neid sõnu ütelnud, langenud ruhi ühes poisiga kuuse otsast maha. Peremees vaadanud tagasi ja näinud, et poiss ühes ruhvega kuuse otsast maha kukkunud, ta käänanud silmapilk tagasi, läinud poisi juurde ja tõrelenud kangeste, et ta tõisigi oli hüüdnud. Poiss olnud pool hingetu, kui peremees teda kodu viinud. Peremees ei jäänud kodu. Tema roninud uueste kuuse otsa ja muud kui tulihända. Külarahvas vaadanud järele, tulihänd kadunud ikka Pärnu poole. Hommikul alles oli peremees kodu jõudnud. Ta oli sealt palju kallist kraami toonud. Ainult riided, mis kaasa toodud, olnud väha ära kõrbunud.

E 13644/13645 (2) < Paistu khk., Kaarli - Jaak Sõggel (194) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Seitse venda kirikus Ühel pühapäeval läinud seitse venda korraga kirikusse. Nad olnud enne hulgani kodus tülitsenud ja nüüd tahtnud seda kirikus andeks paluda. Enne ei olnud nad seitsmekesi korraga kirikus käinud, täna olnud esimene kord. Kui õppetaja lugenud, ohkanud nad väga rohkeste. Kõige vanem vend mõtlenud: "Enne vajuks küll siinsammas kirikuga maa alla, kui veel kodu minna, sest ega vennad seal ometi rahu ei pea." Kui ta seda mõtlenud, vajunud kohe kirik ühes kirikulistega maa alla, kuhu veel suur sügav auk järele jäänud, kus suve kuivaga aga vett küll sees on, aga vihmastel ja vesistel aegul päris kuiv on. Kirikukell ei vajunud ühes kirikuga mitte maa alla, see kukunud aga tornist ligi kaks versta kaugele sooheinamaale pajupõesasse, kus ta aga praegusel ajal aales helisevat. Nüüd kuuldavat tema healt pühapäeva ja neljapäeva õhtutel ka veel ja see tunnistavat veel seda kiriku langemist. Sellepärast on ka nüüd rahvas pühapäeva järel neljapäeva õhtut pidama ja pühitsema hakanud ning ei tee tööd sel õhtal.

E 13647/13649 (4) < Paistu khk., Kaarli - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Maaarst. Ühel õhtul läinud keegi vana naene allikale vett tooma. Kui ta kruusi täis võtnud, tahtnud siis sellega kodu tagasi minna. Korraga liikunud põesa oksad ja sealt astunud õige hall vanakene välja. Tema juuksed ja habe olnud valged kui hõbe, silmad elavad, riided tumedad hallid ja peas kannud laia roostekarva kaapkübarat. Vanakesel olnud õige suur raamat kaenlas. Kui ta naesele ligi saanud, hakanud siis sellega tasaselt ja mahedaste kõnelema. Viimaks istunud teeraa äärde suure kivi peale maha, võtnud raamatu põlvede peal lahti ja lasknud naest sealt üht värsikest lugeda. Kui naene salmikese ära lugenud, siis pannud vanamees raamatu kinni, tõusnud istumast ülesse ja läinud tuldud teed tagasi. Naene läinud kodu. Seal mõtlenud ta: "Ma pean katsuma, kas tõsi on, mis vanamees mulle õpetas. Külas olnud üks mees ammu maas surma vaakumas, aga ei surnud ära kah. Naene teinud rohud nii valmis nagu vanakene oli õpetanud ja läinud siis külasse. Ta arstinud seda oma rohtudega ja läinud kodu jälle tagasi. Mehe valu olnud sel silmapilgul kadunud. Kolm päeva läinud mööda ja mees koguni terve nagu purikas Palupera jões. Jutt lagunenud ümberkaudu laiali ja kõigest küljest jooksnud naese juurde rahvast abi paluma. Nüüd olnud alles naesel tegemist. Keda ta kodus vaatamas käinud ehk kellele ta rohtu annud, need saanud ikka kohe terveks. Naene elanud sel kombel väga rikkaste. Kui ta maas suremas olnud, siis õpetanud ta seda arstimist oma lastele, need jälle edasi oma lastele ja nii kaugelt kuni siiamaale olla sellest maa-arstid saanud.

E 13649/13653 (5) < Paistu khk., Kaarli - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kaks ussi Ühel pühapäeval kui keegi naene kirikust armulaualt oli tulnud, ajanud ta oma meest metsa vihalehesid tooma, sest et tööpäeval ei olnud neil kumbagil aega minna, siis pidivad mõisateole minema. Mees ütelnud: "Mina täna küll ei läha, ehk saab vahest mõnel tööpäeval mõni tund aetga, toon siis muidugi." Ja mees ei läinud ka. Naene mõtlenud asja veeri-ääri mööda läbi ja viimaks läinud isi metsa vihalehessid tooma. Olnud ees õhtu, kui naene lehesse seljatäie valmis oli lõiganud, astunud ta sellega metsast välja. Metsa ääres viskanud ta lehese seljatäie maha ja istunud sinna peale, et väha hinge lõõtsutada, aga korraga näinud naene - metsast astunud üks hall mehikene välja, kuldkepp olnud tal käes. Ta tulnud naese poole ja naene ei pannud ka seda suuremat imeks. Kui hall mehikene õige naese ligi jõudnud, ütlenud ta: "Kuule naene, et sina pühapäeval tööd oled teinud, mida sa aga tööpäeval ära oleks võinud teha, siis panen ma sulle kaks asja ette, mida sa selle trahviks kandma pead. Kumba tahad sa, kas üheksas aastaks voodisse või eluks ajaks kaht last rinna otsa imema? Vali neist nüüd." Naene ehmatanud esiotsa ära, aga viimaks, kui oli näinud, et ta tõeste süüdlane oli, sis hakanud ta oma pattusid andeks paluma. Aga neid ei võetud kuuldagi. Hall mehikene ei nõudnud muud, kui ainult nende kahe küsimuse peale vastust. Kui naene pikkalt aega viivitanud, saanud hall mehikene õige kurjaks ja küsinud viimaks nii mõjuvalt, et naene kohe käsku täitnud. Naene palunud eluks ajaks kahte last rinna otsa imema. Ta arvanud, et see liig olla üheksaks aastaks voodisse minna ja kes pidi siis veel õnnetumate laste eest hoolt ja muret kandma. "Seda pead sa saama!" ütlenud hall mehikene ja kadunud ära paksu põesastiku sisse. Ainult suure tuule kohin kostnud veel naesele kõrvu ja pea vaikinud ka see. Naene tõusnud üles, jätnud vihalehesed sinna ja läinud ära kodu. Väravast õue astudes tunnud ta rinnas imelikku raskust. Ta läinud tuppa ja heitnud koikusse magama. Lapsed mõtlenud, et ema haige on, aga ema ei olnud sugugi haige. Tõisel päeval, kui päikene juba ülesse tõusnud, ärganud ka naene unest. Ta tunnud oma rinnades nagu imeks seal keegi. Naene võtnud särgi eest lahdi ja vaadanud. Aga ta ehmatanud ära - tema rindade otsas imenud kaks nõelavat ussi. Pika minestuse järel hakanud naene jälle viimaks toibuma, ta teinud ka aeg-ajalt kõik töö ära, aga nõeluvad ussid olnud ikka teda piinamas. Kui nad rinnadest oma tahtmise ära imenud, siis läinud kumbagi oma poole külge kaenla alla, kiskunud seal rõngaks ja maganud nii. Iga päev käinud nad kolm korda imemas. Naene kannud ussisid kuni surmani, aga peale surma kadunud nad ära. See olnud trahviks, et pühapäeval tööd ei tohi teha.

E 13653/13657 (6) < Paistu khk., Kaarli - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kaks tuld Ühel õhtul näinud mees Marumäe peal kaht tuld paistivat, ta ei pannud sellest suuremat tähelegi. Mees mõtlenud selle õitseliste tule olevat. Tõisel õhtul näinud ta jälle sealtsamast rahatuld paistvat. Ta silmitsenud seda üle akna hulga aega, et aga sealt midagi aru saada ei olnud, siis heitnud mees viimaks magama, aga tuled paistnud aknast sisse just tema sängi kohale seina peale. Ta võtnud nõuks ja matnud akna kinni. See aga ei tähendanud midagi, tuled paistnud ikka riidest läbi tema sängi kohale. "Mis pagan seal siis õige on, ma lähen vaatama!" ütlenud mees. Tõusnud sängist üles, pannud riidesse ja sammunud uksest välja Marumäe peale. Uksest natukene maad kaugemale minnes, näinud mees veel tulesid, aga siis kadunud nad nii ära, et mees isigi ei teadnud, kuhu. Mees käinud küll Marumäe peal ära, aga tulesid ei olnud enam kusagil näha. Mees läinud kodu tagasi ja heitnud uueste magama. Teisel õhtul näinud mees jälle Marumäe peal kaht tuld ja kolmandamal õhtul ka. Nüüd katsunud ta uuesti tuledele ligineda, aga ikka seesama palk, mis esimesel korral. Ta läinud jälle kodu tagasi. Hommikul läinud mees Marumäele tulede haisu tõmbama, leidnud aga sealt paiguti põlenud süse ja ühest kohast mõned hõberahad. Ta võtnud nõuks seda asja nõiale kõneleda. Nõid õpetanud kohe: "Mine metsa puid raiduma ja raiu nii kaua kuni üks laast sulle vingudes mööda kõrvu lähab. Siis võta see laast ja pane oma taskusse, siis ei saa sind ükski nägema ja sa võid sel viisil Marumäele jõuda. Ka keegi muu inimene ei saa sind siis nägema, kui sul see laast taskus on. Teisel päeval läinud mees kohe metsa puid raiduma, ta raidunud kuni õhtuni ja ei leidnud ühtegi laastut, mis vingudes mööda kõrvu oleks läinud. Raidunud tõise päeva, ei saanud siis kah. Raidunud veel kolmandama päeva, siis alles saanud laastu. Ta pannud kohe selle taskusse ja katsunud küla karjast mööda minnes proovi, kas koerad näevad või ei, aga koerad ei näinud meest haisugi. Mees oodanud nüüd päeva loojaminekut. Kohe, kui ilm pimedaks läinud, paistnud jälle Marumäe pealt kaks tuld. Mees pistnud kohe laastu taskusse ja läinud nüüd õieti vaatama. Mida lähemale ta jõudnud, seda suuremalt paistnud talle tuled silma. Viimaks jõudnud mees õige ligi ja näinud, et need mitte tuled ei ole, vaid kulla-ja hõbedaraha hunnikud. Vanasass kõndidnud isi ümber rahakuhjade, suur labidas käes ja kühveldanud neid koomale. Mees mõtlenud: "Ma katsun, ehk saan neist mõne võtta." Kuida mõeldud, nõnda ta ka teinud. Aga seega olnud ta eksinud. Kui ta oma käe rahakuhjasse pistnud, kadunud need eest ära nii kui tina tuhka ja mees, vaene, läinud tühjalt tagasi kodu. Ta hakanud viimaks mõtlema, mil viisil sealt raha kätte saada. Uuesti läinud siis nõia juurde nõu küsima. Nõid annud ühe kinda, käskinud selle kätte ajada, sest siis võida küll raha kätte saada. Mees teinud ka nii. Nüüd ei takistanud teda keegi. Ta toppinud raha taskud täis ja läinud siis kodu. Oh, kui ilusad kullatükid need olnud! Tõisel õhtul olnud mees jälle ootamas hobusetork kaelas nagu vähjulane. Ta oodanud, oodanud, aga tulesid ei tulnud enam nähtavale. Oodanud tõisel õhtul - ei siis ka. Astunud veel edasi - aga ei ühtegi. Tulesid ei nähtud enam. Viimaks mõne päeva eest läinud mees neid rahasid vaatama, mis ühel õhtul toonud oli, aga need ei olnud enam rahad, need olnud ainult kase-ja haavalehed.

E 13658/13659 (7) < Paistu khk., Kaarli - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Vastakõla Kord oli ema lapsega metsa seeni otsima läinud, laps jooksnud alati ema juurest ära seentele järele, kui ta neid kusagil näinud. Niiviisi korjanud ta põlle seeni täis ja viinud ema korvi sisse. Läinud jälle uut põlletäit tooma. Sel viisil jõudnud emast hulga maad kaugele. Kui rta põlle seeni täis korjanud, tahtnud jälle ema juurde tagasi minna. Ta marssinud mööda metsa edasi ja tagasi, aga ei leidnud ema enam kusagilt kätte. Laps olnud ära eksinud. Ka ema, kui ta aru saanud, et laps ära kadunud, hakanud ta teda otsima. Otsinud, otsinud, aga ei leidnud. Pisar silmis leegutanud vaene ema metsi ja laanesid mööda, kuni õhtuni, aga laps jäänud ikka kadunuks. Ema läinud kodu. Seal ta oma õnnetust tõistele ja nüüd läinud kõik kadunut otsima. Küll nad huikunud ja otsinud, aga kõik olnud asjata. Iga kord, kui ema huiganud, kõlanud lapse heal metsast vastu; läinud heale poole ja huiganud jälle, nüüd kostnud heal tõisest küljest. Küll huiganud, küll otsinud, aga kõik see olnud ilmaaegu. Sest ajast olla healekõla metsale juurde jäänud, see olla kadunud lapse healest.

E 13669/13671 < Ambla khk., Lehtse k., Äpliku t. - Joosep Freimann (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Jaanitulelised Ennemuiste tulnud vaene tütarlaps ühel jaanilaupäeva hilisel õhtul heinamalt koju. Poole tee peal keeranud ta teelt kõrvale ja tahtnud läbi metsa otsekohe minna. Mets olnud aga paks, tütarlaps eksinud sinna ära ega ole oskanud enam kuhugi minna, ei koju ega saa metsast välja ka. Ümber eksides näinud ta korraga läbi metsa vilkuvat tulepaistet. Tütarlaps pidanud seda jaanituleks ja hakanud siis ka sinna poole minema, et ometi ükskord inimestesse saada. Kui ligemale jõudnud, näeb ta, et tule ääres kolm meest on. Kõige vanem nendest, halli habemega vanakene, istunud tule ääres käsipõisakile, kuna kaks nooremat aegajalt tulele puid peale pannud ja siis jälle raudkühvlitga tulesüsi tõstnud ja liigutanud. Ehk tuli ja mehed küll natukene iseäralikud, sellegipärast pidanud neiukene neid jaanitulelisteks. Astunud teretades meete juurde, jutustanud, et ta ära on eksinud ja palunud siis enesele õiget teed juhatada. Mehed võtnud kõik sõbralikult tütarlapse teretuse vastu, kuulanud osavõtlikult ta eksimise lugu ja kui viimaks tütarlaps omale teed palunud juhatada, tõusnud halli habemega vanamees püsti ning näidanud ja juhatanud, kust jälle õigele teele võib saada. Siis öölnud ta veel: "Neitsikene, tõsta oma põll ülesse!" Küsivalt vanamehe otsa vaadates tõstnud see oma põlle ülesse ja jäenud ootama. Kaks nooremat meest võtnud kohe kühvliga tulest tuliseid süsa ja visanud tütarlapsele rüppe. Tütarlaps kiljatanud hirmu pärast, kartes et sööd tema riided ära saavad põletama. Vanamees aga öölnud sõbralikult: "Ära karda ühtigi, ega sööd sind ei põleta! Hoia aga põll hoolega kinni." Ning nüid visanud talle nooredmehed veel kumbki paar korda kühvliga süsi rüppe. Siis öelnud vanakene: "Nüid võid koju hakata minema, aga hoia hoolega põlle ja ära vaata enne kordagi rüppe, kui koju oled saanud." Saatnud veel tütarlast natukene maad ja läinud siis jälle tule äärde tagasi. Tütarlaps, kõige selle luo üle ehmatanud nagu poolsurnud, mõelnud ikka: "Küllap riided hakkavad varsti põlema." Aga ei hakka ühtigi. Jõuab viimaks koju ja hakkab kohe vaatama, mis tal nüid põlles on, sest sööd oleks ometigi pidanud põlema hakkama. Laseb põllest lahti, kõlinal kukub midagi maha. Hakkab vaatama ja näeb nüüd: kõik on selge kuld-ja hõberaja, süsi ei ole olemaski. Nüid vast sai ta ka aru, et need kellegi õiged jaanitulelised ei olnud, vaid koguniste salavaranduste hoidjad, sest jaaniöösel olla kõik vanaaegsed salavaranduse koopad maa peal lahti ja nähtavad ning hiilgata jaanitule näul, kust siis neile õnnelikkudele vara ja rikkust jägatakse, kes nende juurde juhtub. Ka see vaene tütarlaps oli nüid korraga rikas ning võis, kui õnnelaps ja suure varanduse omanik rahuga ja mureta elama ja häid päivi pidama hakata. Küllap elab ehk veel praegust, kui ta mitte ära pole surnud. Küll läinud veel mitmed, kes seda lugu kuulda olivad saanud öösetel ja jaaniöödel seal metsas uitamas, et ehk trehvaks ka sarnatse salavaranduse hoidjatega kokku. Aga võta näpust, ei sarnane asi otsitav ole! Õnn saab sellele osaks, kellele ta loodud on, ta otsib ise oma lapse ülesse ja annab talle naeratades suud.

E 13672/13673 (1) < Ambla khk., Lehtse k., Äpliku t. - Joosep Freimann (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Jutukesed näkkidest vanal aeal olivad kord kolm küla karjalast oma karjadega kuskil jõeäärsel heinamaal. Sügisene päev oli ilus ja loomad sõivad rahuga magusat ädalarohtu, kuna karjalapsed ise rõemsaste jõekaldal mängisivad ja kigatsesivad. Varsti näeb üks karjalastest, et nende karja hulgas suur kena kasvuga hall täkk on, ei tea kust tulnud, sööb aga edasi. Ta ütleb ja näitab seda teistele ja nüid lähevad kõik täkku ligemalt vaatama. Täkk on tõeste suur ja lihav ja ütlemata kena kasvuga. Ta on vist kuskilt lahti saanud ja ära jooksnud, sest päitsed on tal alles peas. Täkk on hästi julge, laseb karjalapsed enese juure tulla ja on ka sellega rahul, kui need teda päitsetpidi edasi talutavad. Viimaks ronib üks täku selga, ka sellega on täkk rahul. Seepeale ronib teine poiss ka täku turjale. Kolmandamal ei näi aga seal enam hästi ruumi olema, sellepärast küsib ta teistelt: "Kuhu kohta mina nüid istun?" - "Istu sina näki nägarate peale," vastas üks seljasistuja naerdes. Vaevalt oli see sõna ööldud, seal kargas täkk ühe krapsuga ülepeakaela jõkke ja oli kadunud ja jäi kadunuks. Poisid kukkusivad õnneks veel kaldal täku seljast maha ja peasivad sedaviisi uppumise surmast. Nüid saivad nad ka aru, et hall täkk keegi muu ei olnud, kui näkk, kes jõest hobuse näul nende karja hulka oli tulnud. Kodu tõendasivad vanad inimesed, et hall täkk vististe näkk oli, sest näkk ei sallida seda mitte, et teda nimepidi saab nimetatud. See nimi "näkk" pidada tal sõimunimi olema.

E 13673 (2) < Ambla khk., Lehtse k., Äpliku t. - Joosep Freimann (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kord läinud vana Kadapiku Jaan Lohja järve taha metsa kõndima ja tulnud siis ka nimetatud järve kalda ligidalle. Järve kaldal näinud ta üsna enese ligidal üht noort naisterahvast ennast pesemas. Vanamees pannud seda asja võeraks ja mõelnud, kes naisterahvas see siin ometegi pesemas on. Ta jäenud salaja vaatama, kus ta siis ometegi läheb ja kes ta on. Nüid pesnud see naisterahvas ennast truuviste puhtaks, siis kuivatanud linaga kuivaks, pannud riided ümber, kamminud pea ilusti ära ja ehtinud ennast kõikviisi pärast, nägi viimaks välja nagu mõni suurtsugu inimene. Kui ta ennast nõnda kõik sai välja ehitanud, siis korjanud ta kõik oma kuivatamise linad, pesukäsna ja seebi enese kätte. Siis pannud ta käed ettepidi ja lasknud nagu merelind pea eel otseti kaeldalt järvesse, vesi löönud kahelt poolt kokku ja ei enam kedagi näha. Siis vanamees saanud aru, et see näkk oli.

E 13673/13674 (3) < Ambla khk., Lehtse k., Äpliku t. - Joosep Freimann (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Jälle ükskord läinud kaks tüdrukut Nike järve äärde jalutama. Seal tulnud üks võeras tundmata tüdruk neile kolmandaks seltsiliseks, kumbki neist pole näinud, kust ta nende juurde tuli. Võeras tüdruk olnud väga sõbralik nende vastu ja viimaks hakanud tellima ja paluma teist tüdrukut endal peast täisid otsima. Tüdruk ei ole olnud ka mitte kade, istunud maha ja võeras pannud pea tema rüppe ning teine hakanud truuiste ammetisse. Aga see teine tüdruk, kes pealt jäänud vaatama, pannud tähele, et võeras oma sõrmed tasahiljukesi tema kaaskäija vöö vahele ajas. Kui ta seda näinud, pannud ta seda võeraks, võtnud enese nua taskust ja pannud ka enese seltsilise vöö vahele selja tagant terava nuatera ja pidanud ise nuapeast kinni. Seal karganud korraga see võeras tüdruk maast püsti ja tahtnud tüdrukut enese järele tõmbata, aga teine tüdruk tõmbanud selja tagant nuaga vöö läbi. Võeras tüdruk läinud suure pahinaga järve ja kadunud sinna ära. Siis saanud tüdrukud jälle aru, et see näkk oli. Tüdruk tänanud oma seltsilist, et ta oli mõistnud vöö katki lõigata, sest muidu oleks näkk teda ära viinud ja järve uputanud.

E 13674/13675 (4) < Ambla khk., Lehtse k., Äpliku t. - Joosep Freimann (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kord jalutanud ühel jaaniöösel üks noormees sellesama Nike järve ääres. Järv olnud kerge uduga kaetud, nii et ühelt poolt äärest teist kallast mitte võimalik pole näha olnud. Äkitselt kostnud kaunis leuluhääl nooremehele kõrvu. Noormees jäänud vaatama ja kuulatama, ei ole aga kuskil kedagi näinud. Kaunis laul kõlanud ikka edasi ja häälest võinud tunda, et laulja naisterahvas on! Varsti solisenud järves vesi ja ka veike paat tulnud udu seest nähtavale. Paadis istunud noor ilus neiu, laulnud ja juhtinud oma sõiduriista otsekohe kalda poole, sinna kus noormees seisnud. Üsna kalda ligidal jätnud ta paadi vaiksele veepinnale seisu, pannud mõla käest ära ja laulnud siis edasi, nii et mäed ja metsad vastu kajanud. Neiu laul olnud ärarääkimata kena ja südamelik, vahest kõlanud piiramata lustilikult, siitsamast jälle nii kurvalt ja haledalt, et tahab südame seest välja kiskuda. Imestanud noormees vaadanud ja kuulanud seda kõik sõnalausumata pealt, sest nii kõlavat laulu ja nii ilusat neiut ei olla ta veel eluaealgi kuulnud ega näinud. Nii läinud juba tükk aega mööda. Ei neiu ole enam paati paigastkgi liigutanud, vaid laulnud aga ühtesoodu edasi. Korraga kostnud kuskilt kuke kesköö laul. Neiu jätnud kohe oma laulu katki, võtnud mõlad kätte ja sõudnud sinnapoole tagasi, kust tuli. Kui paat juba nooremehe silmist kadunud olnud, siis paistnud veel tüki aega kesk järve nigu kuuvalgus läbi udu. Alles hommiku eel kadunud see valgus ära ning nüid olnud jälle kõik vaikne ega ole enam midagi kuulda ega näha olnud. Pärast rääkinud noormees seda lugu mitme teisele ja enamiste kõik arvanud, et see vististe keegi muu ei võinud olla, kui näkk oma petise lauluga, sest näkk istuda sagedaste jõe ehk järve lainetel ja meelitada ilusa lauluga inimesi enese juurde, keda ta siis, kui kätte saab, kas ära viib ehk jälle ära käägistab. Sest aeast kadunud selle nooremehe südamerahu ära. Kena neiu ja tema laul seisnud ööd ja päevad tema meeles. Enamiste iga õhtu tõtanud ta korraks järve äärde, vahest üksi, vahest sõpradega seltsis, aga ei ole enam neiut näha saanud. Sedaviisi läinud aasta mööda ja jälle olnud jaanilaupäev käes. Ka sel õhtul läinud see noormees sinna järve äärde, aga läinud ka igaveste, ega ole enam tagasi tulnudki.

E 13686/13696 < Ambla khk., Lehtse k., Äpliku t. - Joosep Freimann (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kännukaevaja Vaene saunamees käis iga päev metsas kändusid kaevamas. Kaevas kännud maa seest välja, lõhkus lõhki, ladus sülda ja teenis nii omale igapäevast leivapalukest. Tema rikkus olivad ta hea naene kahe lapsega kodusaunas ja ta igapäevased tööriistad: labidas ja kerves, mille abil ta ennast ja oma veikest peret toitis. Muud ei ühtigi. Ühel päeval hakkas ta suurt kändu välja kaevama. Kännu all oli suur kivi, mis peale sugugi ei paistnud. See oli tarvis nüid eest ära võtta. Mees hakkas labidaga kangutama, kangutas, kangutas ja labidas läks katki. Mis nüid teha? Mehel oli üsna nutt varaks, sest ilma labidata ei olnud võimalik läbi saada, kui ta tööd edasi tahtis teha. Ja see just ta ainukene leivapalukene oli ja uue labida ostmise jauks ei olnud tal kopikatki raha. Ta istus tüki aega nukra meele ja poolvesiste silmadega. Siis hakkas uueste kännu kallal tööle. Katsus puuga kivi välja kangutada, mis aga paigastki ei liikunud. Siis võttis kerve ja hakkas kännu juurikaid katki raiuma. Seal juhtus uus õnnetus: kerves läks vasta kivi ja tera eest maha, kohe lõhki ja igapidi puruks tükkideks katki, nii et tast enam midagi ei võinud saada. Kännukaevaja lugu oli nüid hoopis hale. Ta tööriistad olivad mõlemad katki. Mis pidi ta peale hakkama? Kellega edespidi tööd tegema ja millega ennast ja oma peret toitma ja katma? See oli vaesemehele ühekorraga liig! Kurva meelega istus vaene töömees kännu otsa, vaatas katki läinud tööriistu ja lasi mõtted ringi, mis nüid peale hakata ning kust uut labidat ja kervest saada? Just sellel silmapilgul kuulis ta oma jalgade all imelikku krõbinat ja just nagu oleks maa liikunud. Ta kargas kohkudes püsti ja mis ta nägi, oli väga imelik. See kivi, keda kangutades ta oma kerve ja labida katki oli teinud, liikus iseenesest ja tõusis pikkamisi maa peale välja. Nüid nägi kännukaevaja, et see mitte kivi ei olnud, vaid ümmargune vaskkatel. Sügav mustav auk tuli nähtavale, kust ta välja kerkis. Seepeale võtsivad ühed tugevad käed augu servast kinni ja halli habemega vanamees ronis august ülesse. "See on kõik su oma süi, et su labidas ja kerves katki läksivad," ütles ta kohkunud kännukaevajale. "Eks sa olnud ettevaatlikum, siis oleksid näinud, et see mitte kivi ei olnud. Sa, hooletu inimene, tahtsid mu maja katukse sisse taguda ja oleksid siis vist röövima hakanud. Sellepärast lasin su tööriistad katki minna, et sa mulle kahju ei saanud tulla tegema. Sa oled aga vaene mees, sellepärast halastan su peale ja annan sulle seekord andeks!" Nüid lõi vanamees pahema jala kannaga kolm korda katkist labidast ja siis nõndasamuti katkist kervest ja mõlemad saivad terveks. Siis võttis ta katla maast selga, hüppas sinna auku, kust välja oli tulnud ja vajus kange kohinaga alla. Auk kadus isenesest ära ega olnud seal mõne silmapilgu pärast enam midagi näha ega tunda. Kännukaevaja oleks seda nüid varsti unenäuks hakanud pidama, aga suur kivi oli täiesti kadunud, see kivi, kuhu vasta ta oma kerve ja labida katki oli löönud, mis maa seest tulnud hall vanamees pärast jälle terveks tegi. Mees võttis kerve ja katsus raiuda - see oli hoopis teiseks saanud. Nii heaste ei olnud kerves ilmaski leiganud, kui nüid. Puu oli ta ees just kui mädand, ka kiva ega liiva ei kartnud ta sugugi, löö kuhu kohta tahad, igalt poolt tükk tuleb, olgu see kivi ehk puu. Nüid võttis ta labida kätte. Jällegi asi teine, kui enne. Kohe pool jõudu juures ja ega tunnegi kuda teene maa sisse ja kännujuurikate vahele läheb. See asi pani mehe õige mõtlema ning ka kõik tõeks pidama, mis seal juhtunud oli ja ta jättis selle kännu, kuhu hall vanamees alla oli pugenud sinnasamasse, kus ta oli. Nüid tegi kännukaevaja iga päev enam kui pool rohkem tööd kui enne, ja läks sedaviisi mõni aeg edasi. Ta ei rääkinud seda lugu, mis talle juhtunud esiteks kellegile, pärast rääkis naesele, aga see ei teadnud siin ka midagi seletust anda. Kord tuli jälle mees töölt koju. Poole tee peal näeb ta, tee ääres kivi otsas istub vana krimpsus näuga vanaeit, puhkab vist jalgu. "Tere õhtust, eidekene!" ütles talle kännukaevaja, kui tema kohta oli saanud. "Tere, tere, jumalime!" vastas eit köhase häälega, tõstis silmad üles ja hakkas meest tunnistama, kes tema kohta seisu oli jäenud. "Kuhu sa, pojukene, lähed?" pärib eit. "Ikka koju, eidekene, ikka koju. Tulen töölt, näe õhta on käes!" oli vastus. Vanaeit köhatas ja rääkis siis jälle: "Või koju! Või töölt!... Astu, pojuke, ligemalle ja anna oma käsi seie, ma tahan vaadata ja sulle öölda, missugused su edespidesed päevad saavad olema. Tule aga tule, ära karda ühtigi!" Mees andis parema kää eide käte. See hakkas nüid hoolega pihupesast lugema ja tunnistama. Varsti küsis ta teise käe ja luges sealt niisamuti. Sedaviisi vaatas mitmele korrale mõlemaid käsi ja pajatas siis: "Palju on sinu pihusse kirjutatud, aga vähe, mis mina siit ära jõudsin lugeda. Siiski võin ma sulle siit mõndagi teatada, millest sa vist veel midagi ei tea. Sinu möödaläinud elu on enamiste lihtlabane olnud, ainult mõne veikese juhtumisega. Aga edespidi on sul palju uudist ja õnne oodata. Kõik õnnekriipsud, mis eestuleva aea peale tähendavad, on sinu pihus väga sügavad ja selgeste näha, iseäranis paremal käel, mis ikka head tähendab. Veel on kesk õnnekirjasid üks iseäralik kriips, mida igal inimesel mitte ei ole. Kuid kõige nende kirjade hulgast leian ma, et sul kõike oma õnne kätte saades väga palju julgust ja tarka nõu tarvis läheb, mida omale, mu pojuke, aegasaste peaksid muretsema, ilma nendeta ei saa sa mitte läbi, sest kesk õnnekriipsusid on palju segaseid viirusid, mis mitte head ei tähenda. Sellepärast ole aga terane, mu pojukene!" Eit hakkas köhima ja läkastas nüid hulga aega ennegu hinge tagasi sai. Kännukaevaja tahtis juba minema hakata, seal hakkas ta uuesti rääkima: "Pojukene, eks sa taha mulle oma südame pealt midagi saladust oma suuga ilmutada. Ehk on seal veel, mis pihust mitte ei leidnud. Ei see sulle paha tee, kui sa mulle räägid. Ma näen juba su silmist, et sulle vist midagi on juhtunud, räägi aga räägi, pojukene!" palus vanaeidekene. Mehel tuli nüid kentsakas juhtumine kerve ja labida katki minemisest ja terveks saamisest meele ja ta hakkas seda jutustama. Eit kuulas ja kui jutt otsa sai, pajatas ta: "Hea küll, et sa seda mulle rääkisid. Siin võin sind natukene õpetada ja head nõu anda. Sinna kännu alla on vist keegi rikas inimene enne surma oma varanduse ära peitnud, kuhu ta siis nõiduse väel vahi juurde pani, kes seda nüid vahib ja viimaks sellele õnnelapsele jägab, keda ta seda väärt leiab olema. Võibolla, et sinu eestulevad õnnepäevad sealt algavadki. Ära lase siis aega mööda minna, vaid tõtta õnnekivi tabama! Ja kuda ja millal? Seda sa ei tea, aga ma võin sulle öölda. Aga enne pead mulle midagi lubama, kui sind õpetan. Anna üks osa varandust minule, sulle jäeb teda sellegi pärast veel küll. Seal varanduse hulgas on kolm suurt hiilgavat Indiamaa kallistkivi, üks nõiaprill ja ninatubaka toos ja veel üks vana roostetanud võti, anna need ka mulle, siis on meie kaubad koos ja ma õpetan, kuda sa need ja terve varanduse võid kätte saada. See on küll üsna veike ja tüki asi, mis sinu käest nõuan, mu pojuke, eks sa ikka luba." Eidekene jäi vastust ootama ja kui kännukaevaja talle lubas, mis ta nõudis ehk ta küll vanamoori juttu uskuda ei tahtnud, siis hakkas ta õpetama, kuda varandust kättte võib saada. Enne aga kinnitas, et ta seda kellegile ei räägi, ka mitte oma naiselegi. Kui jutt otsas, tõusis eit püsti, jättis mehega jumalaga ja läks komberdades metsa poole, kuna ta veel enne mitmele korrale kinnitas, et ikka kõik nii saab tehtud, kuda tema õpetas. Oma osa järele lubas poole aasta pärast tulla sinnasama kohta, kus täna rääkinud oli. Kuda varandust kännu alt kätte saada, seda oli vanaeit sedaviisi õpetanud: käskinud kolme küla põldudelt üheksa maa õisi korjata. Seal metsas oli allikas, sealt käskinud täiekuu reedel südaöö aeal lähkriga vett tuua, ise annud kolm vahaküinalt ja ühe inimese juustest punutud nööri - need kõik ligi ja siis vanakuu reede õhtul varandust ära tooma. Enne poolt ööd pandagu küindlad kännu juures põlema, siis käidagu üheksa korda vasta päeva tagurbäri või selg eeli ümber kännu ja suitsetatagu üheksa maa õisi. Seepeale pidanud känd kerkima ja varandusekambri uksed lahti minema, kust nüid esiteks hall vanamees ning pärast teised varanduse hoidjad nähtavale tulevad. Neile käskinud ta allikavett lähkrist peale pritsida ja kohe kaduda kõik kui aur ära. Siis pidanud varandusekatel maa peale kerkima, kuhu nüid inimeste juustest nöör ümber tarvis siduda, siis selga ja tulema - ongi käes! Kännukaevaja pidas seda esiteks vanamoori tühjaks loriks, ei tahtnud koguniste uskuda, aga varsti kihutas kulla ja rikkuse himu teda nii kaugele, et kõik tõeks pidas ja selle vastu valmistama hakkas. Peagi oli kõik valmis ja käe, mis seal tarvis pidi minema. Vanakuu reede jõudis kätte ja mees läks õhtul varandust ära tooma. Naesele aga kellegile ei olnud ta sellest veel midagi rääkinud. Kodu oli mehel julgust küll, ei tunnud mingisugust hirmu ega kartust, kui õhtu videviku aeal teatud koha poole hakkas minema, ta lootis kindlaste, et kõik heaste saab minema ja ta tõeste suure varandusega tagasi tuleb. Aga mida kaugemale ta kodunt sai, mida ligemale kännule jõudis, seda vähemaks julgus jäi ja hirm hakkas võimust võtma. Juba hakkas kahetsema ja kaksipidi mõtlema, et seda teed oli ette võtnud, parem oleks võinud kodu rahuliste magada, sest kes teab, mis seal öö aeal kõik näha on ja juhtuda võib. Tema üksipäini, sügisene aeg ja kangest pime. Tuul kohises puu okstes, siit ja sealt oli nagu liikuvaid kogusid näha, kes nagu kedagi salaja varitsesivad või ei tea kuhu tõttasivad, ikka ja jälle ikka oli nagu inimeste häälesid, jutukõminat ja jalaastumist kuulda. See kõik oli nii salalik ja kohutav, et mehe süda vägise kartma lõi. Kuid oli mis oli, aga tagasi ei raatsinud ta siiski pöörata, vaid tõttas viibimata edasi ning jõudiski ka varsti oma teatud kännu juurde. Siin sai ta nagu uut julgust ega pannud enam tähelegi, etta praegult üksipäini öö aeal pimedas metsas on. Kõigel teel polnud midagi juhtunud, mis siis tühja karta. Ta ootas veel vähe aega, pani siis küindlad põlema ja hakkas vanaeide õpetust mööda tööle: ta ei olnud veel midagi ära unustanud, mis see teda oli õpetanud. Kui ta seitsmendat korda ümmber kännu tagurpäri läks ja ikka üheksa maa õisi suitsetas, siis kostis maa alt tume müdin, känd liikus ja hakkas pikkamisi kerkima. Üheksandema käigi korral käis pauk, maa värises ning känd tõusis kõige juurikatega ja vajus teinepoole küllakile, sügav mustav auk jäi sinna kohta järele, kus ta oli olnud. Kõik oli seiemaale korda läinud, kuid hirm võttis siiski kännukaevaja südames võimust ja ta oleks varsti peaaegu jooksu pannud, kui kodu ligemal oleks olnud ehk rahahimu veikesem. Hambad lõgisesivad küll hirmuga suus, aga jäi siiski paigale. Maa põrus ja müdises ikka tumedalt. Korraga paistis hall vanamees oma pea august välja, tal oli põlev tõrvalont käes ja vaatas kurjalt ümber. Kännukaevajal tuli vanamoori õpetus meele. Võttis allikavee, mis ta lähkrist kappa oli valanud, kastis viha sisse ja raputas vanamehele vastu silmi, enne kui ta veel sõnagi sai lausuda. Kohe kadus vanamees nagu poleks teda olnudki. Nüid hakkas august sinine tuli ja suits välja käima, misläbi varsti ümberringi hirmus palavaks läks. Tulega ühes tulivad kõiksugu hirmsad elukad, poolinimese, poollooma moodi ja ei tea kelle sarnane veel mõni oli, kõigil aga suured sarved peas, pikad sabad taga ja rehepulgasugused hambad suus - kohe kõik päris põrgulised. Eks nad ikka olnud kuradid või vanadpaganad, mis nad muud olivad! Suure hirmu pärast sai kännukaevaja veel vaevalt nii palju, et kastis viha vette ja hakkas tulde ja elukate peale vett raputama, kes nüid kõik tema peale tormasivad. Esiteks ei saanud ühtigi aru, kas keegi neid vähendas või kasvatas, sest uusi tuli ühtepuhku juure. Mees raputas surmahirmuga vett, ära jooksma ei julgenud ta hakata, sest vanadpaganad oleksivad ta ometegi kätte saanud ja ei tea, mis teinud. Tüki aea pärast oli ka näha, et vesi neid vähendab, uusi ei tulnud enam ja vanad hakkasid otsa saama, ka tuli ja palavus jäivad vähemaks. Nüid ühekorraga tõusis suur katel august välja kaldale, ta paistis selgest vasest olema. Kohe kogusivad ülejäenud kurjadvaimud katla juure ja jäivad hambaid irvitades vahtima. Kui nad aga mõne sapsu vett vastu silmi saivad, kadusivad kõik, et polnud ühte ainust kuskil näha. Päris vaikne asi oli varsti. Kõik põrgulised ja müra oli kadunud, känd vajus oma koha peale tagasi, ainult katel oli veel üksi järele jäenud. Oli näha, nagu poleks seal midagi juhtunud. Kännukaevaja lõdises veel ikka hirmu pärast ehk küll midagi hirmutavat näha ei olnud. Üks vahaküindla otsakene põles veel, teised olid juba lõppenud. Öö oli kottpime ja tuul kohises, kõik niisama kui enne. Mees vaatas katelt, katsus kergitada, aga ei jäksanud, oli hirnmus raske. Teada ei võinud, mis seal sees oli, sest kuskil polnud auku ega ust, kust sisse oleks võinud vaadata. Tõsta teda ei jäksanud, lahti ta ennast kuskilt ei annud, tervelt pidi ta siit saama ära viidud, aga kuda? Seal tuli tal vanamoori antud inimese juustest nöör meele. Ruttu võttis ta selle ja sidus ümber katla, kastsus siis kergitada ja ennäe imet, katel oli nüid nii kerge, et ta teda parajaste selga jäksas võtta ja ka kanda. Natukene enne hommikust koitu jõudis ta katlaga koju, peitis tua ligidale metsa ära ja läks tuppa magama. Hommikul hakkas naine ta käest pärima, kus ta öösel käinud? Tema arvanud ikka, et mees läks õue oma asju toimetama, aga ei tule ega tule tagasi, ei tea, mis nii kaua väljas teeb. Ei tahtnud küll esiteks öölda, aga kus ta parata sai, muud kui rääkis välja. Naene ajas kui mustlane peale ega jätnud enne järele, kui kõik teada sai. Ka sedagi rääkis mees talle ära, kuda kord kerves ja labidas katki läksivad ja hall vanamees nad pärast terveks tegi, kuda siis vanaeit ta kätt vaatas ja juhatas, mil viisi salavaranduse kätte võib saada, ja nõnda edasi terve luo kuni täna hommikuni. Peale seda jutustamist tundis mees, et tema süda nagu oleks valutama hakanud. Läks selle peale ruttu uksest välja ja lubas varandusekatla tuppa tuua. Naene ei tahtnud seda imejuttu küll heaste uskuda, jäi aga nüid siiski rõemsa lootusega ootama, mis mees tuppa toob. Kaua aega läks mööda, ennegu mees tagasi tuli, aga tühjalt. Ta otsinud kõige aea katlat, aga ei ole seda enam kuskiltki leidnud. Selle koha leidnud küll ülesse, kuhu oli ta pannud, kuid seal pole enam midagi olnud. Nüid läksivad naesega mõlemad otsima, aga kõik asjata, oli kadunud ja jäi kaduma. Vist ehk viis mõni ära, sest inimese juustest nöör, kellega ta teda kandis oli külge jäenud, mispärast teda igaüks kergeste selga võis võtta ja sinna minna, kuhu tahtis. Võibolla, et varastas vanamoor ise katla ära , sest ta lubas poole aasta pärast tagasi tulla, aga ei tulnud ühtigi, ei siis ega millalgi enam. Mehel oli oma kautatud õnne pärast hale meel, nii et nuttis, mis küll midagi ei aidanud. Kõik suur varandus oli kadunud ja jäi kadunuks. Nüid ei olnud tal jälle muud, kui oma endiseed tööriistad: labidas ja kerves, millega sest aeast väga hea tööd oli teha, kui hall vanamees neid parandas ja see headus ja jõud ei kadunud neist enam iialdeski. Ta oli jälle kännukaevaja nagu ennegi. Käis iga päev kändusid kaevamas ja teenis nii enesele ja oma veikesele perele igapäevast ülespidamist ning elas üsna õnnelikult. Kord käinud ta veel targa käest küsimas, kas see mitte ei teaks, kes tema leitud varanduse ära varastas või kuhu ta sai. Tark pole aga midagi välja saanud. Katsunud kõik oma kunstid läbi ja käskinud teda siis lindude keelt õppida. Üksi sel viisil pidanud veel võimalik olema teada saada, kuhu suur varandus kadunud. Lindude keelt pidanud siis selgelt õppida, kui kaarna munad ära saavad söödud. Kas kännukaevaja kaarna munad ära sõi, linnukeele selgeks sai ja oma varandusekatla ülesse leidis, sest ei ole enam midagi teada.

E 13704/13706 < Saarde khk., Jäärja k. - Jaan Jakobson < Leena Mõttus (1894) Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Soolaniit ja Taavetisoo Kirbla valla teiste talude ja üksiklase Lukone talu vahel on mõisa mets ja heinamaa. Korra elanud vanal ajal nimetud vallas üks vanamees nimega Taavet, kes oma ülespidamist niisama rahva käest saanud lusikate ja luua tegemiste jne. eest. Ühel päeval, kui ta neid jälle Lukona talusse viinud, jäenud teine õhtu peale kodu minema. Olnud parajaste kuu täis ja selge ilm. Astunud siis kepi najal kodu poole soolakotike, mida ülemal nimetud asjade eest antud, seljas. Korraga näeb enese eee metsa vahel helesinine tuli maas virisema. Lähemale jõudes silmab, et tule juures üks mees raha loeb. Teisest hunnikust, kes sinise tulena põleb teise käega lugedes: "Üks - kaks - kolm -neli - viis - kuus - kümme täis! Üks - kaks - kolm -neli - viis - kuus - kümme täis!" ja paneb teisesse hunnikusse. Et inimene ligidal pealt kuulmas, siis ei oskada kuri enam lugeda kui üle poole - ja juba kümme täis. Vanake vaadanud tüki aega pealt, siis ei ole paremat nõu leidnud kui viskanud oma soola äraloetud hunniku peale ja ütelnud: "Õnnista ka mind!" Seal ütelnud kuri talle järele: "Sa ei pia nii kergeste siit peasema!" Eksinud siis vanake keige öö läbi pehmes soos, paksus paju raatsitus. Riided olnud seljast katkenud kuni viimaks jõuetult sinna ühe põesasse maha sadanud. Meelemõistusesse ärgates olnud päike juba kõrges. Öösise tuleaseme juurde vaatama minnes leidnud teine teise hunniku, kuhu ta soola peale visanud, kuld- ja hõberahana alles olevat. Vanake saanud siis rikkaks meheks. See metsavanguke ja selle kõrval mõne vakamaa suurdune pehme, pajudega soo kannab tänapäevani rahvasuus nime Soolanlit ja Taavetisoo. Seal, kus kuri raha kuivatanud on veike kingu moodi koht, kus rahva jutu järele kalmet olevat. (Sõa- ehk katkuaegne matusepaik.) Mälestuse järele Leena Mõttuse suust.

E 13725/13726 < Ambla khk., Jootma - Joosep Neublau (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Ujuv rahakast Ükskord kõndinud üks mees mööda järve äärt ja näinud ühe ilusa vaskkasti järve peal ujuma. Mees pidanud kasti rahakastiks, lubanud kohe poole raha vaestele anda, kui see kast peaks kaldale tulema, et tema seda võiks kätte saada. Kast ujunud kalda ääre, mees võtnud juba käärõngast kinni, tunnud et kast väga raske olnud, öölnud kohe: "Ei ma anna siit mitte kellegile kopikat, see on kõik minu jägu." Kohe tulnud järvest kaks halli sikku välja, pistnud teine teise sarve kasti käärõngast läbi ja läinud kastiga järve. Mehel olnud nutt varaks, et korraga suur varandus tema kääst oli ära läinud, aga vanasõna ütleb: Ahnus lükkab auku. Vanal ajal kuuldud siin, aga ei mäleta, kelle suust.

E 13726/13727 < Ambla khk., Jootma - Joosep Neublau < Otto Roop (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Laps kaevus Ühekorra olnud peres lapse varrud. Perenaine läinud kaevust vett tooma ja näinud, et üks laps ujunud kaevus. Jooksnud ruttu teistele ütlema, et last välja tõmmata. Kui teised kaevu juurde jõudnud, olnud laps juba kadunud. Aaasta pärast selsamal pääval läinud perenaise laps kaevu äärde. Perenaine näinud, et kaks last kõndinud ümber kaevu. Perenaine toond oma lapse ära, aga võeras laps kadunud kaevurakete taha ära. Laps öölnud: "Küla tedu kutsus mind endile." Perenaine olnud lapse pärast väga mures ja kartnud, et laps ehk ära upub ja hoidnud last alati oma juures. Laps saanud kahe aastaseks, ema põle enam teadnud lapse uppumist kartagi, kuid ühe korra olnud laps kadunud. Ema läinud kaevule kohe vaatama, laps olnud kaevu uppunud. Otto Roopi suust. See lugu peab olema Järvamaal Madise kihelkonnas Metstaguse vallas Veski peres sündinud mõnekümne aasta eest.

E 13787 (2) < Võnnu khk., Ala-Kilgi k. - Jaan Rootslane (1894). Kulka stipendium 1793/00-7L. O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Vanal hallil ajal, kui Jeesus veel maa peal elas, elli ka üks joodik vanapoiss, kes igaühte inimest hundiks sõimas, olgu ta kes tahes. Ükskord tuli ta jälle purjus pääga kodu poole: tee pääl tuli talle tundmata mees vastu. Kohe sasinud ta temal rinnust kinni ja hakanud vanduma: "Mis sa, kuradi susi, hunt, hulgud, kas sa mulle viina ka ostsid!" Võeras mees, kes keegi muu kui Jeesus oli, ütles: "Kui sa mind hundiks sõimasid, siis ole ka esi hunt!" Kohe laskis joodik käpikalla ja hunt oligi valmis. Et hunt joodikust olla saadud, siis ei puutuvat ta mitte joodikuid.

E 13787/13789 (3) < Võnnu khk., Ala-Kilgi k. - Jaan Rootslane (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Ühes mõisas elanud kord julge rehepapp. Rehi oli mõisast hää tükk maad kaugel ja tee käis läbi metsa, keda mööda keegi muu ei julge käia kui üksi rehepapp. Metsa sees elutsesivad tondid hulga kaupa. Ükskord läks rehepapp südaöösel läbi metsa. Tee oli pikk ja mehel hakkas igav, võttis piibu taskust, et sellegagi igavust ära ajada, aga taskusse kobides, et tuld üles lüia, hakkas ta vanduma - ta mehekene oli tuliraua kodu unustanud - "Võiks ometi vanapoisski tuld tuua!" Kohe nägi ta enese ees heleda tule paistvat. Ilma mõtlemata läks ta tuld otsima. Tule ääres seisnud kaks paksu kõhuga poisijõmakat ja segasivad kühvlitega tuld ümber. Rehepapp läks tule manu, võttis sõna lausumata tulise raa ja pandis piibu põlema. Viimaks ütles teine poisike rehepapile käreda häälega: "Võta põlleäär pihku!" Rehepapp tegi nagu kästud, mille pääle teine poiss tulisid süsa kühvliga rehepapile rüppe viskas, üteldes: "Mine nüüd kodu!" Kodu saades viskas ta söed nurka, aga mis ime, söed kõlisesid. Kohe mõistis rehepapp ära, et vanapoiss temale raha oli annud. Äkitselt tõusis rehe all suur müra ja kära, nii et julge rehepappki ära ehmatas. Uks läks lahti ja vanapagan astus sisse ja hakkas oma raha taga nõudma. Rehepapp hakkas Isameiet lugema ja risti ette lööma, kuni kukk kirge, kadus vanapoiss hirmsa kisaga rehe alla ära. Hommiku leidis rehepapp, et kõik tema tööriistad olivad rehe all ära purustatud. Rehepapp sai raha läbi rikkas meheks, ostis enesele talu ja tema elavat veel tänapäevani õnnelikku elu, kui ta veel ära pole surnud.

E 13796/13798 < Pilistvere khk., Kõo m. - Hans Keller (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahaauk Kuuenda-Seitsmenda Moosese raamatu järel peab maarjasõnajalaõis jaanilaupä öösi õitsema, siis kus nad kasvavad, peab inimene ootama, kuni ta õitseb, sest paljalt õieaeg peab üks särts olema. Sel särsu ajal peab ta peusse kahmama ja jooksu pistma ja hoidma hästi, sest vanapagan tahab teda vägise ära tõmmata, et inimesel ei pea õnne olema, ja talutua unkasse peab siis selle õiega minema selsamal ööl ja vaatama läbi selle õie, siis põlevad kõik rahaaugud kui tuluke, mis muiste sõdade eest maha on maetud nagu seda laplased teevad. Selle õiega peab minema siis silmalt selle tule peale rahaaugu juure. Õis aga peab kõvasti peus olema, sest kui see juhtub kaduma, siis kaub tuluke ja oled saagist ilma. Nõnda peab siis töötama kui jo rahaaugu juure on jõudnud, et õis ikka peus on ja labidas, mis jo ka sul algmises juure on võetud tööriistaks, teises peus seisab. Tugevust põle vaja kaebmises, sest see võim saab siis isienesest olema kaebmises, teisel käel aga nõnda, et ikka õis pahemas käes ja labidas paremas käes seisab peab kaebmist toimetama. Oled jo raha nähtavale saand, siis peab õie käega kasti, ehk kelle sees raha seisab, august välja tõstma ja ilma lugemata katsuma ära viia. Ja kui kodu oled saan, võid teda pruukida kui so oma. Aga selle õiega ei saa enam teine kõrd teist rahaauku - seda on aga paljalt seks korraks; teine kord peab jälle niisama töötama, enne kui kätte saab.

E 13822/13825 (1) < Ambla khk., Tapa - J. Ekemann < Joosep Pääru (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Peretüdruk läinud laupääva õhtu hilja kaevust vett tooma, kuna pererahvas vihtlema hakand. Teised oodanud tüdrukut tagasi tulema ja kui see ju kauaks jäänud, siis läinuvad teised vaatama, mis viga tüdrukulle juhtus. Kaevu juures olnud ämbrid tühjalt maas, aga tüdrukut ennast ei kusagil. Vaadatud ja otsitud kaevu, ehk vahest tüdruk kaevu kukkunud, aga ei kaevus midagi. Kui otsimisest ega hüüdmistest midagi välja ei tulnud, läinud pererahvas tuppa, mõteldes, et tüdruk ehk kusagille teise peresse läinud. Kui pühapääva hommikul tüdruk ikka kadunud oli, siis kuulanud pererahvas külas igal pool, aga keegi ei ole tüdrukut näinud. Saanud nädal mööda, teisel laupäeva õhtul tulnud tüdruk kodu. Pererahva küsimise peale, kus ta olnud, rääkinud tüdruk: "Ma läksin kaevu äärde ja panin veeämbrid seljast maha ning hakkasin kaevukooku võtmma. Äkitselt tuli üks toredas riides mees minu juurde, võttis minu ümbert kinni ja viis edasi. Ma tahtsin karjuda, aga ei saanud häältki teha. Ma pigistasin silmad kinni ja ootasin, mis tuleb. Kui ma jälle silmad lahti tegin, siis leidsin enese toredas toas, kus kõik asjad aina kullast ja hõbedast särasivad, nii et silmad tahtsid kustuda. Mees oli minu vastu imelahke. Ta küsis, kas mina selle eluga rahul saan olema ja lubas minule kõiksugu head asju ja lõbusat elu. Ma ei teadnud äkitselt midagi ütelda, ma olin kangesti uimane. Mees aga ütles: "Kui sa ei taha siia jääda, siis võid tagasi minna, aga mõtle järele, et siin sinul palju parem on kui maa peal ja võid tagasi tulla, kui soovid." Võttis siis minu ümbert kinni, ma pigistasin jälle silmad kinni. Kui kaua ma sedaviisi tema kaendlas olin, ei tea mina. Kui ma aga jälle silmad lahti tegin, leidsin enese kaevu juurest. Mõtlesin, et liiga kauaks jäin, sest et ämbrid olid ju ära toodud. Kui pererahvas temale seletasivad, et ta juba terve nädali ära olnud, pani ta seda väga imeks. Edespidi ei läinud tüdrukul söök ega jook. Ta kuivas silmanähtavalt ära, nii väga muretses tema, et altilmast ülesse oli tulnud. Paari nädala pärast kadunud ta ära ega tulnudki enam tagasi. Peale tüdruku kadumist jooksnud üks punane kutsikas toa poolt kaevu poole ja kadunud kaevu juure ära. Sest arvasivad pererahvas, et ta nende tüdruku vaim on, kes veel vanas kohtas käib vaatamas. Joosep Pääru suust.

E 13846/13851 (V) < Ambla khk., Tapa - J. Ekemann (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Metshaldjad Mees läinud pääv enne jõuluid metsast jõulupuud tooma. Otsib ja otsib, aga ei leia parajat. Otsides ei pane ta tähelegi, et juba võeras metsas on, Korraga nääb ta enese ligidal kena kuuse, mis jõulupuuks kõlbab. Mehel hea meel, et ometi kord leidis, mis otsis ning hakkab kuuske maha raiuma. Tõstab juba kirvest, et puule pihta anda, kui keegi korraga tema õlast kinni võtab. Mees laseb kerve maha ja vaatab, kes teda puudub. Võeras, ilus naisterahvas, seisab mehe juures ja ütleb paluvalt mehe peale vaadates: "Kulla külamees, ära raiu seda puud mitte maha! Siin metsas on küllalt ilusaid puid, aga need on minu valitsuse all ja ma hoian neid nii palju kui jõuan, kõige kahju ja kurja eest." Mees vaatab imestades naisterahvast. Nii ilusat ei olnud tema oma eluajal enne näinud. Ta küsib: "Kes oled sina, et sa selle metsa enese jagu ütled olema ja kus kohtas elad sa?" Naesterahvas kostab: "Kes mina olen, saad sina kuulda, kui minu kortelisse tuled, kus minu teised õed ja ema elab." Mees oli enne juba muruneidudest kuulnud ning arvas praegu ennast niisuguse ees seisvat. See aga mõistis mehe mõtteid ja kostis: "Sina, surelik, arvad, et mina murueide tütar olen! See ei ole õige! Muruneid ei tule iialgi ühe sureliku juurde nii avalikult, et ta ennast näitab, tahad sa aga minu kortelisse tulla, siis lase ma katan sinu silmad kinni." Mees ihaldas väga kena naisterahva elukohta ja tema teisi õdesi näha ning ütles: "Mina olen valmis tulemas, aga ütle minule enne, kas saan mina sealt veel tagasi tulla?" Naisterahvas vastas: "Kui sinul tahtmist on, võid kohe tagasi tulla., tahad sa aga meie juurde jääda, võid seda ka." Mees käskis oma silmad kinni katta. Naisterahvas võttis taskust toreda rätiku, pani selle mehe silmade ette, mis peale mees nagu uimaseks jäi, ega teadnud midagi, mis tema ümber sündis. Kui ta jälle uimastusest toibus, nägi ta enese ümber hulk ilusaid naisterahvast ja mõned mehed. Tuba, kus tema oli, oli toredam palju, kui mees enne kusagil mõisas oli näinud. Seesama naisterahvas, kes metsas teda keelas puud raiumast, tuli temale kõige ligemalle ja ütles: "Sina tahtsid teada, kes mina ja need, keda sa siin näed olevat, on, siis võin mina sinule ütelda - meie oleme metsahaldijad ning valvame, et inimesed oma rõemutujus noort metsa ära ei lõhu. Paraku tihti peame meie nägema, kudas ilma asjata noori puid maha raiutakse. Selle eest tahtsin mina sind hoida ja hoiatan, et sa edespidi mitte ilmaasjata oma rõemustuseks noort puud ei raiu. Iga kord, kui üks noor puu saab raiutud, tunneme meie niisamasugust valu nagu teie, inimesed, kui oma kätt ehk jalga haavate." Mees tõutas, et tema iialgi enam ei taha selle tarvis kervest pruukida, et noort metsa ilmaasjata raiuks. Naisterahvas naeratas, andis mehe otsaette kergest suud ja ütles: "Tänan sind, hea mees, et seda tõutad, ma arvan ka, et sa seda pead. Oma lastele võite teie ju igamoodi rõemu teha, ilma et oleks tarvis metsa rikkuda." Selle peale viis naisterahvas mehe mitmest toredatest tubadest läbi. Igas toas nägi mees uutmoodi toredusi. Sai ta kõik näinud, küsis naisterahvas, kas ta tahab nende juurde jääda. Mees kostis: "Ma tahan enne minna ja oma naist ja lapsi veel kord vaadata ning siis tulen mina teie juurde elama." Naisterahvas ütles: "Kui sina kord siit ära lähed, ei saa sina enam elusalt seia tagasi, sest kes surelik korra seia sisse on tulnud, ei leia enam teist korda selleks teed. Et sina aga naise-laste järele igatsed, siis tahan mina sind nende juurde saata." Nõnda rääkides võttis naisterahvas jälle rätiku taskust, pani mehe silmade ette ning mehel kadus mõistus peast. Kui ta ülesse ärkas, leidis ta enese kodu ligidal olevat. Ta läks kodu. Imeks pannes tuli temale naine ja lapsed vastu ning küsisivad, kus tema nii kaua oli olnud. Mees kostis, et tema ainult enese arvates ühe tunni ehk kaks ära olnud. Naine aga seletas, et tema täiesti kaks nädalat oli kodunt ära olnud ning nemad teda juba ammugi taga otsinud. Nüüd rääkis mees, kuda tema metsas naisterahvast oli näinud, kes teda keelanud puud raiumast ning viimaks tema kortelisse läinud. Naine kuulas seda lugu imestades pealt. Mehel ei olnud aga enam õiget rahu. Ei maitsenud temal enam söök ei jook. Ta läks metsa, rändas kõik kohad läbi, kas ehk juhtuks veel selle kena metsasalgu juurde, aga see ei läinud temal korda. Igatsus kena naisterahva järele läks nii suureks, et ta haigeks jäi ning varsti ka suri. Peale surma nähtud üks valge kogu öösete seal majas käima, mida inimesed surnud mehe vaimuks pidasivad, kes kodu käia. Pea selle järele surnud ka naine ja lapsed ära. Varsi pärast naise ja laste surma, põlenud ka maja ära. Maja asemelle kasvanud aga kena kuusemetsasalk, mis ruttu suureks sirgunud ja praegust seal pidada olema. Räägitakse, et keegi sealt salgust ei tohi midagi raiuda, sest et seal palju haldjaid olla, kes sellele, kes sealt midagi raiub, paha tegevat.

E 13857/9 (4) < Audru khk. - Jakob Weltmann < Andres Nurm (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kulla kuivataja. Vanal ajal, kui ümberkaudu jaanituled helendasivad ja noorrahvas tule valgusel lusti lõid, oli ka sel ajal Kirbu männiku künkal elu ärganud. Surmavaikuse asemel oli sääl siis maa-alust müdinat kuulda, mis nagu kõuekõmin kaugele kõlas, ja sääl kohas helkis taevas nagu oleks ka keegi sääl jaanikest teinud. "Vanamees kuivatab kulda," rääkis rahvas. Rahva seas liikus jutt, et männikus ammust aega vanamees elada, kellel suur varandus maa all olla, keda ta iga jaaniöösel kuivatada ja üle lugeda. Vanamees käia ka iga aasta üks kord üks kord enne jaanipäeva suure pangega merest vett viimas. Sel ajal olla siis ikka üht pisuhänna sarnast tulejuga nähtud männikust merele ja säält tagasi läbi õhu helkivat. Kaks meest võtavad nõuks ühel jaaniöösel vanameest vaatama minna. Mehed läksivadki. Nad jõudsivad ka paksust põõsastikkudest läbi pugedes männikusse, kus neile ka kohe väike lagedik silma paistis. Nad jäivad seisatama, korraga valitses pilkane pimedus nende ümber, maa nende all hakkas vankuma ja kõikuma, nii et nad jalal ei võinud seista, vaid endid põõsaste sisse pikali pidivad laskma. Kui pimedus jälle kadus, nägivad nad kesk lagendikku üht inimese moodu kogu seisvat, mis hiigla suurune oli. Pikad lumivalged juuksed katsivad tema pääd ja põlvine ulatav sorakas habe kattis tema nägu. Keha ümber oli tal suur karunahk tõmmatud. Hiiglamees lõi tule põlema ja pistis hagad põlema, mis kaunis hää hunnik maas seisnud. Siis veeretanud kolm suurt kivi tule juure, kelle pääle ta ühe poti pannud. Siis tõstnud ta mullakõrgenduse nagu kirstukaase ülesse, kelle alune raha täis olnud. Ta tõstnud raha kamaluga potti, kus ta teda tule pääl kuivatanud või küpsetanud ja pani siis jälle tagasi oma kohale. Vana hiiglamees ei olnud veel oma teoga lõpule jõudnud, kui teine mees teisele kõrva sisse ütelnud: "Oh, oleks see raha meie käes!" Vanamees oli seda kuulnud. Vali karjatus kõlas ta suust, tuli kustus ära ja pimedus valitses männikut. Mehed kuulsivad veel kanget kõuekärgatust läbi õhu ja rahakatla vaumist maa põhja. Mehed olnud hirmunud ja jooksnud kodu. Praegugi veel on kesket männikut üks auk väikese lagediku sees olemas. Jaaniöösetel olla sääl sees väikest valgust nähe. Kes sääl nüüd lugemata varandust kuivatab on teadmata, kas see endine hiigla sarnane vanamees või mõni muu. Andres Nurme suust.

E 13868/13869 (4) < Paistu khk. < Halliste khk., Kaarli v. - Jaak Sõggel (1894) = H III 24, 283/4 (117) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas USN, kontrollis Mare Kõiva 2003
Kuidas katk ära kadus Vanal ajal olnud Eestimaal suur katk. Inimesi ja elajad surnud igal pool maha nagu kärbseid ja keegi ei teadnud abi selle vastu. Viimaks jõudnud ka katk juba Viljandimaale ning teinud seal oma häävitusetööd edasi. Viimaks, kui Viljandimaal üks taluvanakene seda kuulnud, et katk juba nende maale oli tulnud, ütelnud kohe: "Lapsed, ei ole sellest viga, küll katk nendasama minema peab, nagu ta tulli." Kohe peale selle võtnud taluvana kapist paksu raamatu välja ja lugenud selle kallal arvata poole tunni aega, siis pannud ta teda jälle kappi tagasi, käänanud ukse lukku ja pistnud võtme hammekaukas. Tõisel päeval kuultud, et katk Viljandimaalt olla ära kadunud. Kui Eestimaa mehed seda kuulda saanud, et Viljandimaal üks taluvana sealt katku välja ajanud, tulnud ka nemad tema juurde. Vanakene lugenud siis väha aega suurest raamatust ja käskinud sellejärel mehi kodu tagasi minna. Kui Eestimaa mehed koju tagasi jõudnud, leidnud ka, et katk juba maalt kadunud olnud.

E 13878/13879 (11) < Halliste khk., Kaarli - Jaak Sõggel (1894) Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Veepuudus Kord olnud ühes külas veepuudus. Vihma sadanud kah, aga see ei ole kedagi tähendanud, mitte juua ei ole ka saanud. Jõed-ojad kujunud ära ja mis ülevalt sadanud, see kadunud kui tina tuhka. Mujal olnud vett küll, aga selles külas mitte piiskagi. Külarahvas arvanud seda jumala vitsaks. Külarahvas pidanud aru, kuida külasse vett saada. Mõned arvanud seda kellegile nõiale jutustada. Mindud ka nõia juurde. See võtnud suure seitsme Moosese raamatuga Piibli kaenla alla ja läinud ühes külasse, lugenud seal mõne sõna suurest raamatust ja käskinud siis kolm päeva aega oodata. Külarahvas oodanud ja saanud ka vee kätte. Seda oli nõid enne äraminekut ütelnud, et nende küla vee keegi vanatüdruk olla ära kaotanud, aga nüüd ei saavat enam. Külarahvas tänanud nõida ja olnud rõemsad vee tagasisaamise pärast.

E 13881 (13) < Halliste khk., Kaarli - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Ühel päeval lugenud keegi taluvana kambris suurt Seitsme Moosese raamatuga piibelt. Ta lugenud nii kaua kuni õhtuni. Siis hakanud õhtu, et selge ilm olnud, tähti taevast maha sadama. Neid sadanud niisama kui lund, tõised inimesed kartnud väljas olla ja läinud ära majasse. Hommikul üles tõustes ei leidnud nad väljast mitte midagi, ei tähte ega muud. Järgmisel ööl kartnud rahvas jälle, et tähed maha sadavad, aga ei tulnud enam ühte tähtegi, kõik olnud alles, ilusaste oma koha peal. Pärast seda läinud jutt laiali, et see ja see taluvana, kelle nõiapiibel olla, rahva silmad ära lummutanud ja sel moodul näinud nad tähtede sadu, et seda küll kusagil ei olevat olnud.

E 13882/13883 (15) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Libahundiks muudetud Kirnumäe Märt ja Redelpere Reet tahtnud kõvaste paari minna, aga nende vanemad kummagilt poolt seda ei sallinud. Viimaks arvanud noored inimesed välja, isi ilma nende lubata õppetaja juurde paluma minna, et see neid paari paneks. Õpetaja seisnud küll esiotsa vastu ja ütlenud, et Märdi isa seal käinud ja seda kõvaste ära keelanud, nii et tema ka seda üle keelu ei võivat teha. Viimaks lubanud Märti-Reeta ilma laulatamata ühte elama hakata. Siis laulatanud ka õpetaja neid ära. Pärast saanud Märdi ja Reeda vanemad seda kuulda ja see mõjunud valusaste nende südamesse. See olnud nädal nende laulatusest, kui Märdi isa suure raamatu kaenla alla olla võtnud ja lastega sauna poole läinud. Tema lugenud aga seal ilma kellegi nägemata ühe tüki sellest suurest raamatust ja selle järel lipanud Märti-Reeta libahundina metsa. Sellest olla siis libahundid ja libahundijutud meile tekkinud.

E 13883/13884 (16) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Tõisend Kord tahtnud kaks noort inimest paari minna, aga kummagipoolsed vanemad seda ei lubanud. Noormehe vanemad sellepärast, et nooriku vanemad nõiad üteldi olevat ja nooriku vanemad sellepärast, et noormehe vanemad kahed üteldi olevat. Noored inimesed aga tahtnud endid kindlaste ühendada. Läinud õpetaja juurde, see aga ei laulatanud, ütlenud, et nende vanemad seda aga sugugi ei lubavat. Siis jätnud õpetaja laulatamata. Noored inimesed aga läinud kusagile kõrvalisesse kohta ja hakanud seal mehe-naesena elama. Ühel päeval lugenud nooriku isi nende sauna lähedal suurest Seitsme Moosese raamatuga piiblist kolm salmi ja kohe saanud neist soendid, kes sedamaid metsa jooksnud.

E 13889/13890 (6) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur < Mari Kangur(1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kärsamäe augud Kärsa vallas Kärsa mäe pääl Allikakivi vabrika juures seisavad selle mäe sees kolm suurt auku ja nende urgude kohta käib järgmine jutt. Seal olnud vanast kolm maja, need olnud ait, laut ja elumaja. Seal pidanud maja noorperemees oma pulmi. Viinad ja õlled olnud valmis, siis lähtud pruudi järele, pruut toodud koju ja hakatud pulme pidama. Pulmapäeva õhtul tulnud üks vana halli habemega mees sinna ja palunud öömaja, aga ei antud. Siis läinud vanamees alla saunanaese juure öömajale ja siis saatnud saunanaese vaatama, mis pulmalised teevad. Naene läinud, tulnud aga varsi tagasi ja ütelnud, et pulmarahvas kõik maas segamine. Jälle natukese aja pärast saatnud vanamees jälle vaatama, naene läinudki. Inimesed olnud elajanäoliseks saanud. Siis käsknud vanamees kolmat korda vaatama minna. Naene läinud välja, tulnud tagasi, kutsunud vanamehe ka vaatama, kui maja suure praginaga maa sisse vajunud. Ainult ühest aknast lennanud vares ja harakas välja: pruudist saanud harakas, peiust vares sellepärast, et nemad esmalt lubanud seda meest öömajale, aga teised ei olnud lasknud ja sellepärast vajunud need rahvas maa sisse, aga pruut ja peiu saanud välja lenda ja sellest pulmaviinast ja õllest saanud see Kärsa allikas. Enne jooksnud see allikas viina ja siis pandud vahid juure, et vaesed ei saanud seda viina juua ja sest saadik ei jooksnud allik enam viina, vaid vett. Veel praegu on need augud mäe sees alles ja see allik jookseb ilmlõpmata. Veel nüüd jõuluööseti on katsutud, ehk vahest jookseb viina, aga ei jookse, vaid vett. Mari Kangru suust.

E 13940 (16) < Audru khk. - Johan Pill (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Ussimaterdamise kaikaga tuleb lehmajooki segada, siis ei lähe piim venima.

E 13941 (33) < Audru khk. - Johan Pill (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui maja ehitamise juures mõnest palgist tuld välja tuleb, põleb see maja ära.

E 13941 (34) < Audru khk. - Johan Pill (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui koer hommiku ringutab, saab viina, kui õhtu - pahandust.

E 13941 (34a) < Audru khk. - Johan Pill (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui noorel kuul lammast niidetakse - kasvab hea vill, kui vanal kuul - jäeb vill veikseks.

E 13942 (40) < Audru - Johan Pill (1894) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui kased heaste mahla jooksevad, lüpsavad lehmad suvel heaste piima.

E 13942 (47) < Audru khk. - Johan Pill (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui noorel kuul metsa raiutakse, kasvab uus asemele, kui vanas kuus - ei kasva.

E 13942 (48) < Audru khk. - Johan Pill (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui noorel kuul juust lõigatakse, kasvab juuks ilusaks pitkaks.

E 13942 (49) < Audru khk. - Johan Pill (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui noorel kuul vihtled, hakkab ihu sügelema.

E 13944 (66) < Audru khk. - Johan Pill (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kes vastuoksa raasitud vitsaga looma lööb, selle looma hammustab uss ära.

E 13944 (67) < Audru khk. - Johan Pill (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kes vikerkaari sõrmega näitab, selle sõrm mädaneb ära.

E 13944 (68) < Audru khk. - Johan Pill (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kes vääntud vitsaga looma lööb, selle loom kooleb ära.

E 13944 (69) < Audru - Johan Pill (1894) Sisestas Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kes pihelgakepiga looma lööb, selle looma hakkab punast kusema.

E 13945 (86) < Audru khk. - Johan Pill (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Esimesel karjapäeval ei tohi karjane puud murda, siis murravad loomad jalgu.

E 13946 (93) < Audru khk. - Johan Pill (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Noorekuu vihm on igale asjale sigiduse andja.

E 13946 (94) < Audru khk. - Johan Pill (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Suure Neljapäeva hommikul peab lepa luuaga enne päeva tuba pühitama ja pühkmed põllule rattarööpasse visatama, siis ei sigine kirbud.

E 13948 (108) < Audru khk. - Johan Pill (1894) Sisestanud USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Langetõbi tulla sellele, kes läbi sideme kasvanud rukkisid söövat.

E 13948 (109) < Audru khk. - Johan Pill (1894) Sisestanud USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Langetõbi kaub takjajuure söömisest.

E 13948 (110) < Audru khk. - Johan Pill (1894) Sisestanud USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Jooksjapuu marjad kaotavat jooksjahaigust.

E 13949 (119) < Audru khk. - Johan Pill (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui puu ahjus pilli ajab, jäeb palju vaesid lapsi nutma.

E 13949 (119a) < Audru khk. - Johan Pill (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui puusärki tehes veristud saad, saad pea jälle kirstu teha.

E 13950 (129) < Audru khk. - Johan Pill (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Noores kuus tehtud viht sünnitab sügelisi.

E 13950 (131) < Audru khk. - Johan Pill (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui vanas kuus juuksed lõikad, langevad juuksed maha.

E 13951 (134) < Audru khk. - Johan Pill (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Noorel kuul tehtud luud sigitab kirpa.

E 13951 (135) < Audru khk. - Johan Pill (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Noorekuu vihm kasvatab juuksed pikaks.

E 13951 (137) < Audru khk. - Johan Pill (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kes lihavõtte esimese püha hommikul metsast pajuokse toob, leiab palju linnupesi.

E 13953 (161) < Audru khk. - Johan Pill (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui kuusel palju käbisid, tuleb hea kartula aasta.

E 13966/13969 (4) < Koeru khk., Merja k. - Otto Hintzenberg < Aadu Tomberg (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahaaugu kaevajad Elanud kord kolm venda. Kaks nooremat venda tahtnud rikkaks saada ja teinud selle tarvis kõiksugused tembud ära. Vanem vend olnud aga vagane mees, kes ennast oma kätetööga toitnud. Ühel öösel juhatatud kahele nooremale vennale unes: "Minge heinamaale, sinna, kus suur tamm kasvab. Tammest põhja pool on suur kask. Just tamme ja kase vahekohal maa sees on rahakatel. Kaevake see välja, siis saate rikkaks." Mõlemad vennad näinud öössel ühte ja sedasama unenägu. Hommikul ülesse tõustes olnud nemad rõemsad, et nüüd ometigi rikkaks saavad. Nad võtnud labidad õlale ja läinud siis ka vanema venna maja kaudu läbi, et teda ka endi kaasa kutsuda rahaauku kaevama. See vastanud aga neile: "Rahaauku mina kaevama ei tule. Teil läheb mind tarvis muidugi ja saate mulle ka ilma kaevamata raha andma." Vennad naernud: "Vat kus mees, kes loodab, et temale ilma kaevamata ja vaevata raha antakse. Eks meie saa näha, kuida tema jutt tõeks läheb." Läinudki vennad heinamaale tamme juure. Vaadanud - tammest otse põhja poole suure kask. Mõedavad maa ära tammest kaseni - just kolmkümmend sammu, niisiis viiteistkümnenda sammu peal keskkoht. Kaevanud sealt paari jala sügavusele, juba labidas puutunudki ühe kõliseva asja külge. Võtnud mulla pealt ära, vaadanud - määratu hulk raha raudkastiga maa sees. Suure vaevaga jäksanud mehed katla august välja tõsta, kuid sedaviisi käsitsi pole nad teda ära viia jaksanud. Olnud vaja hobust tuua. Keskmine vend läinud hobust tooma, kuna kõige noorem rahakasti vahti jäänud. Kojuminejal vennal tõusnud kurjus südamesse. Ta tahtnud raha üksi omale saada. "Tarvis temale," pidanud ta tee peal aru, "lasta kodu naist kooki teha, kook aga vaja ära kihvtitada. Küll ta siis kooki ära süies varsti sureb. Siis on kõik raha minu ja ei pruugi jägamisega vaeva näha." Lasknudki kooki teha, kellele ta aga jões kasvava mürgijuure sahvti peale tilgutanud. Läinud siis hobusega heinamaale. Noorem vend rahavahtis jäänud rahakasti juures mõttesse: "Kui see raha kõik minu oleks, siis oleksin ma rikas mees. Mistarvis seda õige hakatagi vennaga jagama, eks ta mulle omale tarvis lähe." Võtnud hea kaika, läinud siis põesa taha ja jäänud põesa taha ootama, et kui vend tuleb, teda maha lüia. Keskmine vend, kes sellest pole midagi teadnud, tulnud hobusega julgesti teed mööda edasi. Korraga karanud noorem vend põesast välja, löönud temale teibaga pähe, kohe surnuks. Viinud siis hobuse rahakasti juure. Hakanud seal vankrit vaatama, leidnud koogid. "Näe mis head suutäied ta veel mulle tõi," ütelnud tema ja hakanud hea isuga sööma. Saanud vaevalt koogid ära söödud, kui juba hirmust valu tundnud ja varsti ka surnud. Kodu oodanud naesed mehi koju, kuid neid pole tulnud ega tulnud. Pole nemad ka teadnud, kuhu mehed läinud. Nad läinud siis vanema venna juure ja tellinud, et tema nende mehed ülesse otsiks. Vanem vend läinud. Ta leidnud vennad heinamaalt, mõlemad surnud. Pannud raha ja vennad vankrile ja toonud koju. Muist raha toonud koju omale, muist annud leskedele, kellega need endid elataks. Nii saatis rahaahnus vennad mõlemad hukatuse sisse. Aadu Tombergi suust Koeru kihelkonnast Marjast.

E 13972/13973 (8) < Koeru khk., Merja k. - Otto Hintzenberg < Leena Tamberg (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Raha leidmine Talumehel olnud põllu sees üks põesastiku salu. Ammugi juba olnud rahvasuus juttusid kuulda, et seal võsa all rahaauk pidada olema. Mees püüdnud ka mitu korda kaevata, kuid pole midagi leidnud. Läinud ka viimaks targa juure. Tark katsunud oma kunstid ära, siis ütelnud: "Jah, kulla mees, mina ei või sinna midagi parata. Seda raha ei saa sealt enne kätte, kui ise välja kerkib." Korra väljal kündes näinud mees, et tema metsatukas koer istub. Ta pole sest suurt tähelegi pannud. Kui aga teisel ja kolmandamal õhtal, kui mees metsatukast mööda koju poole tulnud, ikka koer seal istunud, läinud ta vaatama. Juure saades pannud mees imeks, et koer mitte eest ära ei jookse. Ta andnud kepiga koerale, see kukkunud kõlisedes küljeli. Nüüd saanud mees aru, et see mitte koer ei ole, vaid selge suur rahakott. Pole mees seljas jäksanud koju viiagi, viinud hobusega. Naha sees olnud kuld- ja hõberaha. Mees jäganud muist vaestele, muist võtnud omale, saanud jõukaks ja kuulsaks meheks.

E 13990 (2) < Koeru khk., Merja k. - Otto Hintzenberg (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui kilkisid väga palju sigineb, võib neid järgmisel viisil ära kautada. Too kuude vaheajal (kui kuud luuakse) saue, võta sellest kolm korda pihuga ja viska sellest kolm korda üle pahema õla neisse nurkadesse, kus kilgid elavad, siis kauvad nemad varsti.

E 13990 (5) < Koeru khk, Merja k - Otto Hintzenberg (1894) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kes noort kuud taevas esimest korda nääb, hüüdku kuu poole: Sina vanaks, mina nooreks!" Siis seisab tema nägu kauemine ilus noor.

E 13990 (6) < Koeru khk., Marja k. - Otto Hintzenberg (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Noori hobuseid peab alati vanal kuul, vanu hobuseid aga noorel kuul rautatama, siis seisavad rauad hästi kaua all.

E 13991 (9) < Koeru khk., Merja - Otto Hintzenberg (1894) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Tuulamise ajal esi- ja tagavärava piitade sisse kirves lüia, siis ei pease hallitus, ravandus ega muu kuri haigus looma kallale, kes tuulatud vilja sööb.

E 13992 (14) < Koeru, Merja - O. Hinzenberg (1894) Sisestanud Eve Ehastu 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui tütarlaps sünnib, siis vaja teda peale esimest pesemist meesterahva särgiga kuivatada ja pärast kuivatamist läbi võera meesterahva pükste lasta.

E 13993 (18) < Maarja-Magdaleena khk, Koeru v, Merja k - O. Hinzenberg (1894) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Tuulehoogu, mis äkitselt läbi akna tuppa keerab peetakse rabanduse saatjaks.

E 13993 (23) < Koeru khk., Merja k. - Otto Hintzenberg (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui kirp käe peal kõnnib, tähendab see pahandust.

E 13993 (24) < Koeru khk., Merja k. - Otto Hintzenberg (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kes metsas halgja jälgede peale juhtub, see eksib kaua edasi-tagasi.

E 13996 (2) < Koeru khk., Väinjärve v., Merja k. - Otto Hintzenberg (1894). R. Põldmäe Eesti naljandid. "Mis siis teha, kui head poisid ahvatlevad?"Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Ema õpetanud tütart: "Kui kurjad poisid sind avatellevad, siis ära võta mitte nende nõu!" - "Aga kui mind head poisid avatellevad, mis ma siis pean tegema?" küsinud tütar emalt. Ema pole selle peale teadnud midagi vastata.

E 16329/30 (1) < Paistu khk., Kaarli k. - Hans Lensin (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vitsavalu vastu Kurat kuulus kuningas ilma peal, rohke rammu mees rahva seas, tule tuulesta üle üheksa kiriku, üle seitsma suure linna, üle viie viinaköögi, vii ära vitsavalu.

E 16330 (2) < Paistu khk., Kaarli k. - Hans Lensin (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui täied selga pantud on, siis võta 7 täie ja lõika pihlakupuupulk ja kääna latva poolt otsast süda natukene välja ja pane need 7 täie sinna sisse. Siis pane vastupidi punn ette, nüid vii see pulk sinna, kus üks jooksja oja ehk allik välja ajab ja kui seda teed, siis tee nõnda, et keegi ei näe ja kellegil ei ütle, ei oma emal, isal, vennal ega õel.

E 16330 (3) < Paistu khk., Kaarli k. - Hans Lensin (1895) Sisestanud Merili Metsvahi, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ussi hammustamise vastu Ussil on huuled punased, Maol hambad maksakarva, kullespea kulualune, see teeb hea saoalune, mis sa pime teda pistnud, salajas teda salunud? Pugi põesas, mägi mättas, keri kerasse, mine metsa rannapae keskele kus ei kuulda kukehealt. Issa pojakene, püha ristikene.

E 16330/1 (4) < Paistu khk., Kaarli k. - Hans Lensin (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kes käsnasid ära kaotada tahab, see piab siis, kui kuu õhtal läbi maja seinaprao teise seina peale paistab, neid seal kohal hõõruma.

E 16331 (5) < Paistu khk., Kaarli k. - Hans Lensin (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kes paisid ära kaotada tahab, see peab vana 1/2 rahaga neid ristamisi keike läbi vajutama ja siis seda raha neljapäeva õhtul kolme teeharu peale viima ja sinna maha viskama.

E 16331 (6) < Paistu khk., Kaarli k. - Hans Lensin (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Roosi tähed RATOR AREPO TERET OPERA ROTAR Need tähed saavad sinise suhkrupaberi peale kirjutatud pliiatsiga üle määritud ja haige koha peale pantud.

E 16342/3 (4) < Tarvastu khk. - Joh. Vaine < Jaak Vaine (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Näki jõest välja toomine Ühes veikeses Viljandimaa jões elutsenud vanasti õige kuri ja tige näkk. Iga inimese ja elaja, kes sinna jõkke juhtunud minema, kiskunud ta kohe vee alla. Viimaks ei julgenud enam keegi meelega mõistja inimene selle jõe juure minna. Korra kuulnud ka üks ümberrändaja täkuruunaja sest näkist räägitavat, see lubanud teda jõe põhjast päevavalgele tuua. Korjanud siis omale rahva käest hulga hõbesõrmuseid, pannud iga sõrme ja varba otsa kolm sõrmust ja läinud siis jõkke, kus ta kohe põhja vajunud. Tüki aja perast tulnud ta näkiga, kes peaaegu põrsa taoline elukas olnud, jõest välja. Kui täkuruunaja teda küllalt kuival maal oli piinanud, lasknud teise jälle oma märjasse elumajasse tagasi minna. Sellest ajast saadik ei puududa selle jõe näkk enam kordagi jões ujuvate ja jõest üle minevate inimeste külge. Jaak Vaine suust 20. veebr. 1895 üles kirjutatud.

E 16344/5 (5) < Tarvastu khk. - Joh. Vaine < Jaak Vaine (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Valge hobusest näkk Ühel suisel päeval läinud kolm veikest last isekeste järve ligidale heinamaa peale mängima. Seal ilmunud äkitselt üks veike valge hobune nende juure. Lapsed hakanud hobust ettevaatlikult, et teda mitte ära hirmutada, silitama ja sügama. Et ta aga paigastki ei liikunud, roninud talle viimaks kõik lapsed turjale. Niipea, kui lapsed hobusele selga istunud, hakanud see tuhatnelja otse järve poole jooksma. Kui ta juba järve tahtnud hüpata, saanud kõige vanem poisike, kes saba pool istunud, aru et see mitte õige hobune ei või olla. Hüidnud siis rutuste: "Näkk, näkk, hoorapoeg, linnalitsi nõelavaras!" Kui ta need sõnad välja öelnud, vajunud valge hobune kui maa alla. Ainult lapsed jäend kolmekeisi järve kalda peale istuma. Poleks poisike sõnu mitte öelda mõistnud ehk nende hüidmisega hiljemaks jäenud, siis oleks neid näkk kõiki järves ära uputanud. Jaak Vaine suust 15. jaanuar 95 üles kirjutatud.

E 16361 (13) < Tarvastu khk. - Joh. Vaine (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui noore kuu ajal hamet õmmeldakse, siis ajab see hame ihu sügelema.

E 16363/4 (20) < Tarvastu khk. - Joh. Vaine (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kes teada tahab saada, kus ouul ilmakaares tema tulevane teinepool elab, see võtku suvel üks kirjatlehm (lepaptriinu) kinni, lasku teda ühe oma sõrme pealt teise peale nii kaua edasi jooksta, kuni ta lendu läheb. Sel ajal kui kirjatlehm sõrmi mööda jookseb, lausugu katsuja ise: "Näit, näit, kirjatlehm, kus pool minu noorik (noormees) - õhtu pool või hommiku pool, lõuna pool või põhja pool!" Kuhu külge siis viimaks kirjatlehm lendab, seal pool elada ka katsuja teine pool.

E 16365 (23) < Tarvastu khk. - Joh. Vaine (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui kägu kevadel varakult enne puude lehtesse minemist kukkuma hakkab, siis saab sel aastal rohkeste vilja, aga kui ta alles siis esimest korda kukkub kui leht juba puus on, siis saab sel aastal nälga näha.

E 16384/5 (1) < Haljala khk., Vihula v. - Jüri Loosberg (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Painjast naene Kord hakanud ühel mehel painjas käima ja käinud kangesti ja iga ööse, mees pole rahu sugugi saanud. Läinud siis targa käest nõu küsima, tark õpetanud: "Puuri seina sisse öherdiga auk ja tee lepapuust prunt, mis parajast auguga ühesuurune on, ja muretse inimeserasvast küünal, pane tuli külge ja kuhugi varjule, et painjas seda ei näe, ja kui tuleb, siis pesta see pulk augu ette, tuli peidust välja, siis saad painja kinni." Mees teinud nii, kudas tark õpetanud. Tulnud õhta, mees heitnud magama lepapuust prunt pihus ja inimeserasvast küünal tekiserva all. Painjas tulnudki. Mees teinud nagu magaks, pistnud aga kiiresti prundi augu ette, võtnud küünla tekiserva alt välja - niisugune kena neiu istunud voodi jalguotsis, et sa ime, ja mees saanudki omale painajast naese, olnud aga tõsine naene, põle millagi palju rääkinud ega suud naerule vedanud. Läinud ka kord mees ja naene kiriku, naene naernud tee peal, mees põle sest midagi teadnud, kiriku sees jälle naene naernud. Tulled kirikust välja, mees küsinud: "Mis sa kirikus naersid ja tee peal jälle, kui tulime?" Naene öölnud: "Kui sa seda ütled, kust sa minu said, siis ütlen, mis ma täna naersin. Mees öölnud, räägi sa este, küll ma siis kodu räägin, kust ma sinu sain." Naene rääkinud: "Hommiku, kui mei tulime, siis kolm vanapaganat riidlesid, üks oli luukur. Läksid kolmekeste üle kraavi, siis seda luukurid ma naersin, ja kirikus jälle kolm vanapaganat kirjutasid tukkujate nimesid verise hobusenaha pääle ja nahk sai täis, siis hakkasid hammastega venitama ja ühe pea käis kolksti vasta seina, siis seda ma naersin." Saaned koju, mees võtnud pulga augu eest ära ja näitand, et siit sain, naene lipsti august välja ja kadunudki ära.

E 16387 (4) < Haljala khk., Vihula v. - Jüri Loosberg < Jüri Koorberg (1895). O. Looritsa, Endis-Eesti elu-olu, Kulka stipendium 1793/00-7L, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Hülgesõit Kord tulnud talumees lauba õhta saunast. Kuu paistnud heledasti. Kuuvalgel näinud ta: suur hülge rannal kivi otsas. Ruttu läinud ta tuppa, pannud riided selga, võtnud hülgeraua (pika paela otsas), läinud siis rannale, ajand lootsiku merde, läinud isi lootsikusse, hülgeraud käes. Niipea kui hülge ligi saanud, viskand raua hülgele sisse, hülge aga lipsti merde ja vanamees lootsikuga järele. Ja see sõit olnud nii hirmus rutuline, et vanamees pole tohtind liikudagi. Kui juba tüki merd olnud lõhki sõitnud, tulnud suur kala, 12 küünalt peas, hülgele vasta, olnud korra suur solin, ja kala kadunud jälle ära. Kohe pöörand hülge ümber, tuldud teed tagasi. Sõit võtnud aga homikuni aega. Hülge viinud vanamehe sinna, kust este toonudki, ja surd isi ära. Mees tänanud jumalat, et eluga peasnud. Hülgesõit aga jäänud surmani mehe südamesse. Jüri Koorberg

E 16390 (2) < Koeru khk., Merja k. - Otto Hintzenberg < Juhannes Tamberg, 28 a. (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Luupaenajast Kord olnud mees, kes luupaenaja sõnu oskanud. Kui ta aga need sõnad mõttes ära lugenud, tulnud luupaenaja kohe sinna, kuhu mees soovinud. Kuid mehel olnud see kavalus ka luupaenajat eemale hoida, mõnikord kutsunud mees teiste naljaks luupaenaja, hoidnud siis aga jälle ta sealt vaevamast tagasi, kuhu teda kutsutud. Siis olnud selgesti kuulda, kuida luupaenaja mööda parsi ja seinasid roninud, nii mis ragisenud. Mees pole mitte kurja loomuga olnud, ta saanud aga muidu luupaenaja sõnad omale selges. Ütelnud ise: "Pole minul muud tarvis, kui mõtlen aga need sõnad, siis tuleb kole." Hobust pidada luupaenaja saba mööda üles minnes vaevama. Selle vastu olla hea nõu, hobuse sabast vaja iga kord ise kohast kinni hakata ja iga kord Issameie lugeda. Siis ei saada luupaenaja mitte hobuse selgagi. See olla kõige parem abi; öökulli talliukse külge naelutamine ei olla selle vastu midagi.

E 16391/2 (3) < Koeru khk., Merja k. - Otto Hintzenberg < Juhannes Tamberg, 28 a. (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Veel 7 Moosest Ühel mehel olnud 7 Moosest. Karjapoiss saanud selle raamatu ükskord peremehe järelt ja kirjutanud säält heasti välja. Sääl raamatus olnud mitmesugused haiguse terveks tegemise sõnad: kütisõnad, karjatsesõnad, hundi-, karu-, ussisõnad, kurjade vaimude ja surnud inimeste vaimude ettekutsumise sõnad ja muud. Karjapoiss katsunud korra ussa välja kutsuda, need tulnud kohe. Kuid poiss pole julgenud neid väljakirjutud tükka omale pidada ega neid lugeda, põletanud ära. Kartnud, et uneski juhtub neid lugema ja nõnda mõne kurjavaimu ette kutsuma - selle nägemine võiks aga teda väga ehmatada. Kuid see olnud kõige hirmsam, et iga soovi ehk asja ees oma hirmus tõutus olnud, mida pidanud tõutama, muidu ei lähe toime. Nii olnud ussihammustamise arstijal see tõutus, et oma arstimist teistele ei tohi õpetada - kui õpetab, ei saa ise enam abi, kui omale õnnetus juhtub. Ükskord kiidelnud üks tugev moonakas oma jõudu, et tema ei pidada karu ega hunti kartma. Kui ta kiitlemine juba liiale läinud, hakanud mõisa peremampsel teda keelama, kuid mees läinud sõnadega lausa jämedaks. Korraga võtnud mampsel oma kastist suure musta raamatu, lugenud sealt seest mõne sõna. Korraga läinud uks lahti ja kaks karu astunud uksest sisse. Mees, kes hunti ega karu ei kartnud, olnud nüüd vait nagu hiir. Karud otsinudki nagu mehega sõprust, läinud tema ette ja mörisenud. Viimaks lugenud mampsel jälle, siis läinud karud ära. Juhannes Tambergi suust Koerust, Merja külast.

E 16446/54 (3) < Põltsamaa khk., Kurista v., Sulustvere k. - Martin Luu < Emilie Mihk, 37 a. (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ristimise täht põrgus Ennemuistene jutt Kord läinud üks tüdruk metsa marjule. Ta noppinud omad korvid täis ja hakanud kodu tulema. Tulnud ju hea tüki maad, siis saanud aru, et olnud ära eksinud. Hakanud siis õiget teed ülesse otsima. Küll käinud ta sinna ja tänna, aga õige tee pole kuskilt välja tulnud, mis kodu oleks läinud. Teed otsides tulnud öö jo peale ja tüdruk pidanud ööseks metsa jääma. Teisel hommikul hakanud tüdruk jälle teed otsima. Küll käinud ta metsa põigiti ja ristati uuesti, läbi aga ikka pole kodutee välja tulnud. Nõndaviisi möllates tulnud jo lõuna kätte ja tüdruk istunud ühe kivi otsa väsimuse pärast maha ja hakanud kibedasti nutma. Kui tüdruk nõnda kivi otsas istunud ja nutnud, siis tulnud korraga metsast üks tore herra välja ja öölnud nutvale tüdrukule: "Ära nuta, ma juhatan sind metsast välja, aga sa pead siis selle minule andma, mida sa praegust oma südame all kannad!?" Tüdruk lubanud ka seda, mida tundmata herra nõudnud ja herra juhatanud tüdruku metsast välja. Tüdruk astunud mõned sammud edasi sealt kohalt, kus nad herraga kõnelenuvad ja seisnudki oma õue all koplis. Mõni nädal pärast seda juhtumist sünnitanud see tüdruk poeglapse. Kui see laps kolm päeva vana olnud, siis tulnud see tundamata härra sinna talusse, kes metsas tüdrukule teed oli juhatanud ja öölnud tüdrukule: "Kui sa metsas ära olid eksinud ja ma sulle teed juhatasin, siis lubasid sa selle lapse mulle, mida sa kolme päeva eest sünnitasid, nüüd tulin ma teda ära ristima, aga praegu ma teda ka sinu käest ära ei vii." Tüdruk lasknudki tundmata härrat oma lapse ära ristida ja kui ta lapse ristimisetähte kirjutama hakanud, siis võtnud ta lapse ema sõrmest verd ja kirjutanud sellega ristimisetähe, aga lapse emale annud ta ühe teise tähe, mis verega ka olnud kirjutatud ja kus need sõnad peal seisnuvad: "Selle lapse ristimisetäht on põrgus!" Siis keelanud ka veel see tundmata härra lapse emad, seda tähte oma lapsele näitamast ja seda sündmust jutustamast, kust maalt nad üksteist tunnevad, aga niipea kui ta seda teeb, siis peab ta kohe surema. Nõnda rääkides läinud tundmata härra oma teed, tüdrukut nutma jättes. Tüdruk kasvatanud oma poega ilusasti ja kombelikult ja õpetanud ka teda lugema ja kirjutama. Poiss aidanud emad kõiksugustes majatöödes, kus iganes tarvis olnud ja käinud igal pool ema kastide ja kappide kallal, aga ühele kirstule pole ta oma poega lasknud. Poiss mõtelnud küll: teab ometi, mis emal seal kirstus on, et ta mind ilmaski sinna kallale ei lase. Aga ema käest pole ta ka seda küsinud. Kui poiss kümme aastat vanaks saanud, siis jäänud poisil ema raskesti haigeks ja poiss tallitanud ja põetanud haiget ema. Kord haiguse ajal jäänud poisi ema raskesti magama, poiss otsinud ema salakirstu võtme ülesse ja läinud sinna vaatama, mis salaasja seal on. Kõik kirst olnud poisil ju läbi kraamitud, aga midagit iseäralikku pole ta leidnud - aga korraga löönud ta silmad kirstukappi ja näinud, et seal üks paberileht olnud, kus verega kirjutud sõnad peal olivad: "Selle lapse ristimisetäht on põrgus!" Poiss pannud kirstukaane kinni, võtnud kirstust selle tähe ära ja läinud ema juurde seda küsima, mis need sõnad seal paberitüki peal tähendavad. Ema rääkinud ka siis pojale oma saladuse salgamata ära ja mis need sõnad seal paberitüki peal tõutada. Poeg kuulanud ema jutustamist tähele pannes ja kui ema oma jutu lõpetanud, siis küsinud poeg ema käest: "Kuhu poole see härra siis läks, kes mind ristis, kui ta meilt ära läks?" - "Põhja poole," kostnud ema pojale. "Nüüd ma tean, kuidas ma oma ristimisetähte võin kätte saada ja kelle käes ta on." Poiss pannud omale kolmenädalise leivakoti valmis, võtnud siis kolme sülla pikkuse kadakakepi kätte ja alganud reisi põrgusse. Iga kümne sammu peal koputanud poiss korra kepiga vastu maad ja hüüdnud isi: "Ei! Selle lapse ristimisetäht on põrgus!" Niiviisi käinud poiss jo kolm pääva kepiga iga kümne sammu peal koputades ja isi sealjuures hüüdes: "Ei! Selle lapse ristimise täht on põrgus!" Nõnda kõndides ja hüüdes jõudnud poiss neljanda päeva hommikul ühte paksu kuusekähmikusse, kus üks suur kivi olnud, millel toobri põhja suurune auk sees olnud. Sinna augu peale koputanud poiss oma kadakase kepiga kolm korda ja kohe tulnud üks trepp nähtavalle. Seda treppi mööda läinud poiss ikka alla poole, tükiaegse kõndimise järele jõudnud poiss ühe suure vaskvärava taha, kus üks mees vahti pidanud. "Minu ristimisetäht siia!" hüüdnud poiss vahile ja tahtnud vaskväravast läbi minna. Väravavaht pole poissi tahtnud läbi laska, aga poiss näidanud seda tähte väravavahile, mis ema kirstus oli. Niipea, kui väravavaht seda tähte näinud, lasknud ta poisi keelmata väravast läbi. Poiss kõndinud jälle tüki aega ja jõudnud siis hõbevärava taha, kus jällegi vaht juures olnud. Väravavaht pole poissi jälle tahtnud läbi lasta minna, aga poiss näidanud jälle oma kirja väravahile ette ja saanud keelmata hõbeväravast läbi. Poiss käinud jällegi tükk aega ja jõudnud viimaks kuldvärava taha, kus jällegi vaht juures olnud, sellele näidanud poiss jälle oma tähte ja väravavaht võtnud poisi käest kinni ja öölnud: "Nüüd tahan ma sind oma härra ette viia!" Väravaht ja poiss käinuvad mitmest võlvialusest ja kambrist läbi ja jõudnuvad viimaks ühe raudukse taha, kuhu nad seisma jäänuvad. Sääl öölnud poisi seltsiline: "Siin elab meie härra, mine sisse ja näita oma tähte temale!" Nõnda rääkides jätnud poisi väravavaht raudukse taha seisma ja läinud tagasi. Poiss avanud raudukse ja astunud sisse ja seisnudki vanapagana ees. Vanapagan istunud parajasti laua ees ja lugenud raudlehtedega raamatut. Poiss annud oma kirja vanapagana kätte ja rääkinud siis temale oma loo ära. "Sa pead oma ristimisetähe kätte saama," öölnud vanapagan poisile, kui ta poisi loo ära kuulanud. Kohe lasknud vanapagan ühe hulga oma teenijaid vaimusid ette tulla, näidanud neile poisi tähte ja küsinud siis: "Kes seda tähte on kirjutanud?" Siis öölnuvad nad: "Meie ei tea!" Et keegi neist vaimudest seda tähte polnud kirjutanud, siis öölnudvad nad: "Meie ei tea!" Et need vaimud seda tähte polnud kirjutanud, siis lasknud vanapagan nad ära minna ja kutsunud uued vaimud ette. Niiviisi käinud jo kuus hulka vaimusid vanapoisi ees tühjalt ja vanapagan lasknud oma viimased vaimud seitsmenda hulga ette tulla ja küsinud nende käest: "Kes seda tähte olla kirjutanud, mis tema käes on?" Seitsmenda hulga teenijate vaimude seast tulnud üks vana lombakas välja ja ütelnud, et tema seda tähte olla kirjutanud. Kui vanapagan seda kuulda saanud, et lombaka kääs poisi ristimisetäht olla, siis põrutanud ta lombakalle peale: "Tee, et silmapilk poisi ristimisetäht väljas on!" Lombak võtnud taskust ühe toosi välja ja selle seest poisi ristimisetähe, mida ta poisi kätte annud. Olnud poisil ristimisetäht kääs, siis öölnud vanapoiss poisile: "Nüüd võid, laps, jälle tuldud teed tagasi minna, nüüd on sul see kääs, mida sa soovisid!" Lombaka pannud aga Vanapagan seitsmeks päävaks linaharjade otsa istuma, selle trahviks, et ta poisi ristimise tähe oma kääs ilma vanapagana teadmata oli pidanud. Kolme päeva pärast jõudnud poiss oma ristimisetähega kodu ema juurde tagasi ilma mingisuguse veata. Kui poiss seda omale haigele emale jutustanud, kuidas ta ristimisetähe kätte saanud, siis olnud emal selle üle ütlemata hea meel ja ta saanud kohe terveks. Poisi käsi hakanud pärast väga heasti käima ja tast saanud kuulus mees. Jutustanud Emilie Mihk, elab Kurista vallas, Sulustvere külas, praegust 37 aastat vana. Ülesse kirjutud 27. novembril 1894.

E 16469/71 (4) < Saarde khk., Jäärja v - Jaan Jakobson < Jüri Puusep (1895). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mikspärast paju ennast väga laiali maa üle kasvab? Ennevanal ajal kasunud puud ühesugused. Sügisel ajanud lehed küljest ära - talve raagus. Vanaisa pahandanud ennast selle üle sagedaste. Ükskord võtnud siis ette neile igale oma seisukohta ära määrata ja ütelnud: "Sina, mänd, seisad alati kahar ja haljas, sui kui talve, ja karvad ka kõige halvematel maadel, kus kedagi enam ei sigine, nii liivakutel kui ka rabas. Seega saad siis neil kohtadel ehteks olema! Sina, kuusk, kasvad iga parema maapinnal teiste puude seas ja jäed ka aasta otsa haljaks. Seega oled siis teistele puudele kui ka kõigile inimestele minu armu meelde tuletajaks! Ja sina, pärnapuu, saad ka kõige parema mullapinnaga rahul olema, aga sinu puu muudan mina pehmeks ja valgeks ja lehed südamekujuliseks, südant kosutava vaikse kohinaga. Sa pead eeskujuks ja ettetähenduseks minu lastele olema, nii kaua kui nende süda kõigist mustusest puhas on. Õrn, puhas armastus leidku su lehede kohinast kosutavat troosti! Aga sind, tamm, säen mina siin kõige kõvemaks puuks, mis kõigile tormidelle vastu peab. Seega oled kuninglik omas olekus. Saagu sa eeskujuks minu lastele nimelt meestesoole! Teised puud kasvavad igaüks läbisegi, maa headuse järele." Ja juba tahtis vanaisa ära minna ja nägi teiste taga veikese paju ja ütles: "A sust suurt puud loota ei ole, siis olgu sa mu lastele vahetarbeks oma sitkuse ja visadusega. Pead siis kõrvaliste pehme maapinnaga rahul olema." "Oh, vanaisa!" palus paju, luba mind kraavikaldadelgi kasvada! Ka enamalt maad ma ei nõua kui mütsipõhja suurusest saab mulle küllalt!" "Saagu sulle su palve järele!" ütles siis vanaisa. Sellest saadik kasvab paju ühest juurest mööda maad laiale kõige rohkem kraavi kaldatel. Jüri Puusepa suust.

E 16474/5 (6) < Saarde khk., Jäärja v. - Jaan Jakobson < J. Aime (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kõveri mägi Üles kirjutanud J. Aime Jäärja-Talli vallas on üks mäeseljandik. Kord üteldud ühel mehel unes: "Tõusu üles, nüid on ööd-päevad ühepikkused. Mine Kõveri mäe peale, kaeva kõige kõrgemas kohas ühe kõvera kase põhjapoolt küljest kolm sammu kaugele auk sisse, sealt saad siis ühe rahakatla leidma. Aga muidu ei saa sa teda mitte kätte, kui katal nähtavale tuleb, siis pead kana kahe valge pojaga ära lubama." Mees arvanud selle muidu viirastuse olema ja uinunud uuesti unele. Seal äratatud mees peris ülesse ja ilmutud seda asja peris kuuldavalt. Mees maganud laudil. Mees tõusnudki siis ülesse, võtnud labida ja et tal ka just poegaga kana olnud, siis kana kahe valge pojaga, mässinud takkudega jalad kinni, võtnud kandlasse ja ühe kaunis jämeda tammepaku õlale. Nii siis läinud mäe peale. Kaevanud siis juhatud kohale augu. Kana oma poegaga pannud ta mäe külge võssa. Saanud sugu üle kolme jala sügavasse kaevata, kui juba katal nähtavale tulnud. Mees pannud tammepaku sangast läbi ja ütelnud: "Sitta sulle vana kahe poja eest, juba ta mul käes ongi!" Prauh! käinud tammepakk keskelt pooleks ja raha vajunud kõlisedes maa sisse. Küll kaevanud mees pärast mitu korda, aga ei raha enam kuskil. Hiljaaegu olnud veel tammepaku otsad kahel pool augu sees näha. Auku näeb veel igaüks, kes seal käib. Pärast ööldud mehele unes: "Sa tahtsid mind petta, tõid kana kahe pojaga, see olli su naene kahe tütrega, mis sa pidid mulle lubama." Mitme jutustaja suust.

E 16549/51 (4) < Kroonlinna < Vaivara khk. - D. F. Roosipuu (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kolm kuuske Eestimaal Laagna mõisa välja peal, mõisast väha põhja õhtu poole seisavad Sõmer kalda serva peal hilja aja eest kolm üksikut suurt kuuske, üsna lageda välja peal. Ümberkaudsed rahvas nimetasivad neid Laagna mää kuused ja Sõmer kalda kuused ja kaugematel elanikutel olivad nad tutvad, sellepärast et nad väga kaugele igale poole paistsivad. Palju laevamehi, kes Narva sadamatesse ümbert väljast maadel/t/ tulivad, vaatasivad neid kaugelt mere pealt ja käisivad neid vaatamas ja pärisivad nende üle laiemalt otsust, aga nende üle ei teadnud need, kellelt küsiti, miski vastata, sellepärast, et küsimine ikka sattus noorte meeste ja ka noorte tütarlaste käest vastata, kes mitte nendest rohkem ei teadnud ütelda, kui et nad kolm kõrget kuuske on. Vanemad inimesed teadvad aga nende üle laiemalt rääkida ja see jutt tahab nende käes õige põhja peal olla, kuidas eeltulev jutt nende kohta räägib. Kord tulnud eestlase vanem oma pojaga Eestimaa poolt ja tahtnud Soomemaale soomlaste vanema juure võõrsile minna. Jõudnud juba Vaivara mägede peale, sääl jäänud ta puhkama. Kui juba täieste puhkand oli, hakas ta jälle edasi astuma, kaheksa versta Vaivara mägedest homiku poole jõudes, hakas nende tee mäest ülesse minema, mäest ülesse jõudes näinud ta, et temale kaks inimest vastu tulevad. Ligi jõudes tundsivad mõlemalt poolt vastutulejad üksteist ära. See oligi Soomemaalt soomlaste vanem, kes tahtis Eestimaale eestlaste vanema juure ka võerusele tulla. Kui nad üksteist teretanud olivad, hakas eestlaste vanem rääkima: "Imelik kokku juhtumine, mina olin just selle tee peale välja tulnud, et tahtsin Soomemaale sinu juure võõraks tulla ja nüüd sattusime äkitselt tee peal ilma mõtlemata kokku." Sedasama rääkis ka Soome vanem. Nüüd mindi vähe maad teest kõrvale ja istuti maha ja hakati lõunale. Mõlemil vanemil oli toomuste jauks natuke hästi head toidukraami juures ja et parajaste lõunaaeg oli, hakati lõunat sööma. Perast lõunasööki saivad eesti vanema poeg ja soome vanema tütar teineteisega tutvaks ja hakasivad juttu vestma, mis nende keskes hästi tubliste edasi läks. Eesti vanema poeg oli ainus poeg omal isal ja soome vanema tütar oli ainus laps soome vanemal ja sellepärast, et soome vanem teda tahtis laiemalt inimestega tutvaks teha, selle tarvis oli ka teda kaasa võtnud. Noor mees ja noor neitsi rääkisivad mitmesugustest asjadest ja viimaks ütles soome neiu, et meie selle koha peal oleme tutvaks saanud, siis teeme selle kohta üks mälestus, mis meile saab veel tuleval päävadel ikka meie sõprust meele tuletama." Nad läksivad ligemale kaldasse ja kaevasivad säält juurtega viis kuusevõsa ülesse ja tõivad sinna kohta, kus nad olivad üksteisega keige esmalt kokku saanud ja istutasivad kuusevõsad sinna kohta: kolm hakasivad nendest kasvama, aga kaks kuivasivad ära. Peale selle hakasivad nad jälle edasi minema. Mõlemad vanemad olivad sellega nõus, et nad Eestimaal olivad kokku saanud, siis esite Eestimaal võeruspidudel olla, siis perast Soomemaale minna. Nad hakasivad Vaivara mägede poole edasi astuma. Nad jõudsivad ühte kohta, kus väga palju maasikaid kasvis, sinna istusivad mõlemad vanemad maha ja hakasivd jälle juttu puhuma. Noor mees ja noor neiu hakasivad maasikaid korjama. Kui juba maasikaid hea hulk oli korjatud, siis tõivad nad neid ka oma vanematele, sõivad ja istusivad ühes koos juttu puhudes. Kui jo maasikad olivad ära söödud, siis tõi soome neiu jälle ühest kohast ligidalt metsast ühe kuusevõsa ja istutas seda jälle sinna kohta, kus nad olivad maasikaid süies istunud. See kuusk sai enne istutatud kuuskedest tükk maad õhtu poole istutud ja sai ümberkaudsetest elanikudest Sildre kuuseks kutsutud. See kuusk oli nüüdse Sildu ja Kugu maa elaniku Magusa Daaveti krundi peal. Vanal ajal saivad need kuused eestlastest au sees peetud ja iga aasta tõivad mitmed noored mehed ja noored neitsikesed suurel hulgal krantsisid kokku ja kroonisivad nendega nende tüvid ja alamal seisvad oksasid. Nende kuuskede kõrgus oli kasu poolest peaaegu ühesugune, umbes arvata kümme sülda. Silku kuusk oli nende hulgast kasu poolest keige kõrgem, aga ta näitis kõige madalam olema, sellepärast et teised suure mäe kaljul olivad, aga ta madala maa kohas. Suured Sõmer kalda kuukedest sai 1885mal aastal üks kangest tuulest maha murtud, teised kaks aga seisivad 1889-1891se aastani ja et Laagna mõisa moonamehed nende ümbert üle liig ligidalt suurte adradega kündsivad, saivad nende juured katki rikutud ja maa seest lagedale aetud. Mäepealne kange tuul murdis neid hilja aja eest maha. Mitmetel ümberkaudsetel elanikudel oli nende üle kahju ja paha meel Laagna mõisa moonakate üle, et nad nii ettevaatamatalt adradega ümber käisivad. Sildu kuusk sai 1892. aastal välgust maha löödud, nüüd on veel üksi nende tugevad kännud järel ja näitvad möödakäijatele, et siin kohas on enne niisugused suured puud kasvanud. Rahva keske liigab veel mitmel pool jutt, et Sildu kuuse külges on nähtud mitmesuguseid paelu seatud olevat ja paelte peal ilma arusaamata kirjaridasid tunda olnud ja ikka usklikute keskes on ka veel kuulda, et selle kuuse all on öösiti mitmel korral tuld nähtud põlevat, ja kui keegi tahtnud ligi minna, siis kustund tuli äkitselt ära. Niisamuti räägivad ka niisugused rääkijad, et Laagna Sõmer kalda kuuskede all on vanast ajast iga aasta ühe korra käinud üks noor tütruk ja on nende juurte peale Sõmer kalda alt kraavidest vett kannud - ja kui keegi oli tahtnud temaga rääkida ehk küsima hakata, miksperast ta niisugust tööd ilmaaegu teeb, olla ta äkitselt ära kadunud -, sinne saadik kui kuuskedel hakanud samblad külles halliks minema, ei ole teda ka enam näha olnud.

E 16553 (1) < Kuusalu khk., Kiiu - Johan Abreldal (1895). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Maardu ja Kahala järvedest Maardu järv on Tallinna ligidal, lõunapool Narva maanteed. Kahala järv on Kuusalu kihelkonnas; põhjapool Narva maanteed, Kolga mõisa ligidal. Kahala järv olnud vanal ajal Maardu järve juures, põhja pool maantee kaldal. Nende järvede algjad alati üksteisega palju riielnud. See koht, kus praegust Kahala järv seisab, on vanal ajal põld olnud. Ükskord on kündja künnud ja üks lind on seal kohal, kõrgel ringi lennanud ja ise kisendanud: "Põgenege, rahvas! Põgenege, rahvas! Järv tuleb! Järv tuleb" Aga kündjad ei ole sest kisendamisest hoolinud. Siis on Tallinna poolt hakanud suur must pilve üles tõusma ja tulnud Kahala poole. Ja on nähtud, et sest pilvest on üks tükk Kuusalu kiriku ligidale, lõunapoole Narva maantee kaldale maha kukkunud - selle koha pial on tänaseni suur veeloik, nimetakse Turaka katk ehk -järv. Kündjad on seda suurt kohinat kuulnud ja lind on ikka ühtelugu kisendanud: "Põgenege, rahvas! Põgenege, rahvas! Järv tuleb! Järv tuleb!" Aga ei ole keegi enam jõudnud ära põgeneda, suur vesi hakanud maha sadama ja vähe ajaga on see koht järveks jäänud. Kahala järv on kõrge koha pial, väljade vahel, mudase põhjaga, karusi kaladega väga rikkas ja kalapüidjad mitu kord sahku järvest muda seest leidnud.

E 16554 (2) < Kuusalu khk., Kiiu v. - Johan Abreldal (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuusalu kirik on kahe metsa vahe pial. Lõunapool külles on kõrge männimets ja põhjapool lepamets ilusa heinamaaga. Lepikust keeb palju veeallikaid üles, vanad rahvas on neist allikatest palju lugu pidanud. Nende vesi olnud vägev rohi iga häda vasta. Seal neis allikates käidud haigid inimesi ja loomi pesemas ja seda vett on kaugele viidud ja on ka ohvrid viidud, seda on ka tänapäevani näha. Kiriku juures lepikus on üks väga sügav lendva muda auk. Vanal ajal on sõda olnud ja suuretüki valamise tarvis kirikute kellad ära võetud. Kuusalu kirik olnud rikkas kulla ja hõbedaga. Üks kell on saadud ruttu sammaste pialt sõja eest ära võtta ja on kuld- ja hõberaha ja -asju kella sisse pandud ja tinaga pialt kinni pandud ja siis lepikusse lendva muda auku lastud. Üht kella on Tallinnas raatuse maja tornis nähtud. Vanarahva jutu piale on leeripoisid pika ritvadega augu põhja katsunud ja kõik arvavad tõe olema. See auk on ridvatükka täis. 1869 õp. W. K. lasi heinamaa puhastamise mättaid palju sinna auku vedada, aga see koht on alles.

E 16556 (2) < Kuusalu khk., Kiiu k. - Johan Abreldal (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui ussid piima sisse tulid, ega teatud, kelle süi on, siis võeti pihlakapuust pulk, lasti auk sisse, siis piimaussid sisse, siis põlevasse ahju ehk leede tulise tuha sisse. Kui ussid pulga sees palavat hakasid tundma, siis see palava valu on selle inimese peale läinud, kes ussid piima sisse pannud. Aga valust ei saa muidu lahti, kui piab minema rohitseja käest piima ehk kalja rüibata saama. Aga kui midagi ei anta, siis tahab valuga lõhki minna ja pidanud oma maja ära põletama ehk muud kahju omale tegema, kui ei tahtnud surra. Aga halastajad inimesed annavad ikka midagi, sest on küll, kui aga pahategija teada saadakse.

E 16556 (4) < Kuusalu khk., Kiiu k. - Johan Abreldal (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui lehm punasetõbes on ja kui seda esimest kord nähakse, kus tõbene loom kuseb, sinna kohta pandakse 9 pihlakast pulka püsti, ladvad allapidi, siis piab abi saama.

E 16556 (5) < Kuusalu khk., Kiiu k. - Johan Abreldal (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui loomad kevade esimist päeva välja lastakse, pandakse iga loomale 9 soola riidetopsiga sarvede külge, siis ei pia kellegi paha silm kogu suvel piale hakkama.

E 16557 (8) < Kuusalu khk., Kiiu k. - Johan Abreldal (1895). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kõige hirmsam tegu, kui seda tehtud on! Kirikust on armuleib ära toodud ja püssiga metsa mindud, püss on selja taga ära laetud ja leib! ka püssi sisse pandud, kui hakatud, selja taga püssi lahti laskma, enne on ööldud: "Kurat, tule!! Õnnistegija, mine!!!" Siis on püss selja taga lahti lastud ega ole laskja tagasi vaadata võind. Aga kui on vaadatud siis nähtud inglit nutma ja õnnistegija risti käes hoidma. Püssilaskja on siis, täiesti kuradi omaks jäänud, mis tema on iial tahtnud, seda on tema saanud! Siis olnud tema kõigile ebausu isa. Kurat.

E 16559 (27) < Kuusalu khk., Kiiu k. - Johan Abreldal (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui ämbriga kaevule minnes ehk tulles noortkuud nääd, siis saab sel kuul nutta.

E 16569 (6) < Kuusalu khk., Kiiu k. - Johan Abredal (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Liignimesid on siin pandud umbes seitsmesaja keskkohal aastal, enne hüitud neid kas kohtade järel ehk ka sõimunimedega nagu neid ennevanast enamast igal inimesel olnud nagu neid veel mõndagi mälestakse, näituseks Leililaps, Tõmmulauk, Ruskejaan, Vilding, Tuura, Manta, Eiku, Kuri, Ruskemadal, Lussa, Puta, Põristes, Müristes jne. Need olnud siis muidugi nagu nüid liignimed ja neid nimesid nimetates tulnud ikka tüli ja riid. Siis arvatud kohase olema nõnda, kuidas keski tahtnud omale nime valida, juurde lisada. Igamees läinud mõisa ja nimetanud selle nime, kuidas tahtnud ja nii saanudki liignimed paljud. Ka pannud vanad sõimunimed, et hüütagu siis, kui tahavad. Teise Kuusalu kirikukella peal on nimed Kalgaste Pärent ja Kosu Jaan, Kuusalu kirikule aastal 1751 kinginud. Sellest nääb, et sel ajal veel liignimesid põle olnud, et need alles pärast on pandud. Teise kella on jälle pärastpoole Kolga krahvid Stubock kinkinud aastal 1759, seal on ju liignimed peal, aga võibolla, et sakstel olid ennemalt ju liignimed. Ka on peresid mööda ümber käitud ja küsitud, mis nime tahad, see on siis üles kirjutatud. Nõnda on siis arvata, et see liignimede panemine arvata 1775 aasta ümber on olnud.

E 16570/73 (6) < Kuusalu khk., Kiiu k. - Johan Abredal (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Teie küsite, kas on teie pool hiisi Siin, Kahala järve kaldal on veike kuusik, mida hiiekuusikuks hüitakse. Kuusiku sees on veel kivivaremed näha, kus ennevanast altarid on olnud. Siis on Koitjärve kaldal hiiemets ja altari aseme jäteisi näha. Sigula külas kannab üks veike koht hiie nime. Rahvajuttude järel on neis kohtades ennevanast pööripäävadel ja -öösetel suured ohverdamised olnud. Kõige suuremad ohverdamised olnud sügise pööripääva ajal, siis on toodud kõigist uudseviljadest, mis sel aastal oli kasvanud ja ohverdatud Taaral kui kõige asja sigitajale tänuks. Ennemalt põle tohitud midagi uudseviljadest süia, siis on kohe hakanud inimesed surema ja veel tänapäävani käib inimeste suus ikka see sõna. Kui uudseleiba saab, siis hakkavad inimesed surema, mis sest vanast kombest tunnistab. Nõnda viidud, kui midagi elajat tapetud tükk liha hiiesse, ehk kui loomadel vasikad ehk lammastel talled olnud, viidud esimesed ikka ohvrikohtadesse loomade sigimise õnneks. Nõnda olnud need siis ikka lootused õnneliku elamise tarbeks. Ka on siin Kuusalu ligidal üks suur tammepuu, mis küll aastasadasid võib vana olla ja mis pühaks on peetud. Seal puu sees on ennevanast pühad ussid eland. Kaladele ka on ohvriks viidud kõiki uudseviljasid ehk mis midagi looma tapetud. Kõige esiteks ikka neile teiste loomade siginemise õnneks ka paar vana pedakast mändi, mis vanad pühad puud on olnud ja nüid kui mälestuseks seisavad. Arvata umbes 1250 aasta ümber kui Kuusalu hiie ohverdamise paik nüidsest Kuusalu kirikust umbes pool versta põhjatumas lepalaanes või soos on seisnud, kellest veel praegust nagu rõngatauline vare järel on, aga ajahammas ja õelad inimesed on selle püha metsa ära hävitanud, kust sügaval turba sees kannud veel järel on. Vana Kuusalu kiriku kohtki on vanast üks püha pesemise koht olnud, sest siin Kuusalu ümber on umbes 70 allikat, mis vanast kõik ümberkaudusest rahvast pühaks ja imetegevaks kohaks on peetud. Kui rooma kaduliku usu mungad 1200 ja 1300 keskkohal seie maale ristima tulnud, siis kes saanud ristitud, need jälle käinud Kuusalu pühas allikates ennast pesemas ristitähest puhtaks. Viimaks saanud mungad sest asjast aru ja ehitanud Kuusalu allikate keskele kloostri, kus nad elama hakanud, et siis pesemist keelata ja seda kohta nagu halvemaks teha rahva meelest. (Pärast poole on koorijagu juurde tehtud ja torn, aga keskkoht on ikka praegu veel sest ajast järel). Siis on ka haiguste vastu neist neist allikatest abi saadud. Tänapäävani tassitakse ühest allikast vett ehk käitakse pesemas, kel silmad haiged on. Ka on siin värviallikad olnud (nüid küll teadmata, kust ümberkaudune rahvas püha värvi on viinud, siis pole piksekahju karta olnud, kus seda värvi kuued seljas on olnud. Nõnda sest kloostri asutusest saadik on see Kuusalu pühaks pidamise olek rikutud saanud ja on siis veel aastasadasid kui tuluke tuha all edasi õhkunud. Kõige rohkem on seda vana ebapühaks pidamist viimsel ajal tublid kirikuõpetajad Irssonsen? Ahrenti kõige rohkem ja Kentman kõige viimaks ära pühkinud, nõnda et nagu mõned jutud, kus unenägemised veel alles on, eespool ööldud. Kuusalu hiie ohvripaigast räägib rahvasuu veel üht juttu, et sinna on tahetud linna ehitada. Mis pääval ehitatud, see öösel maa sisse langenud (Aga see on küll võetud jutt ehk vana mälestuse segaduseks tehtud). Igal õhtal on üks heal üheksa korda hüidnud, et sest tööst tänaseks küll, ja kui mehed ära läinud, vajunud öösel müür maa sisse. Ühel õhtal põle aga üks mees siis ära läinud kui teised, vaid teinud tööd edasi, see vajunud müüriga seltsis maa alla ja homikul kuulnud teised töömehed, kuidas ta seal kiva raiunud ja müüri teinud. Sest saadik on jäätud töö seisma. Igal aastal pärast seda on kuuldud sel öösel teda seal raiuma ja taguma. Ja see ase on tänapäevani ümberkauduse rahval Lõunamüüri nime all tuntud). Ka on Kuusalus kivisid, kus peale on ohvrid viidud. Üks kivi on tuntud nelja kuninga nime al, kus peal neli kuningad on söönud ja igaüks on mälestuseks risti raiunud (vist rahvajutt). Teine jutt käib, et seal peal Uku pühadel kevade pööriaegadel suured ohverdamised ja pidud on peetud, see koht kannab tänini Salu tammiku mägi nime ja see suur kivi, pealt latsikune, on mitme vähema kivide peale kui vundamendi peale pandud. Kui nüid Kuusalu mungaklooster ehitatud ja munkad sest kivist teadust saanud, läinud ja raiunud suured ristid peale, mida paganarahvas põle sallinud ja jäänud sest saadik sest kivist eemale. Õelad mungad raiunud veel nelja risti umbes viiskümmend ja sada sammu ristid, et rahvas pole enam sinna kivi ligi läinud. Ja veel vähemaid kivisid on leida, kus ümmargused augu peal on, kus lindudele talvistel aegadel on toitu viidud ja ohvrid. Üks kivi kannab tänini nime Müristes kivi. Seal on piksele ohverdatud, et ei teeks kahju ega kärgataks inimeste peale valjust ja nõnda veel palju muidagi nagu Hallikivi, Suurekivi, Punasekivi, Kolme kivi ohvrikoht. Ka on ennemalt Kuusalu alikatest rahasid ja muid kallimaid asju leitud, mis rahvas tänutäheks allikatele on ohverdanud, kes on terveks saanud. Küll neist saaks vist paksud raamatud täis kirjutada, neist Kuusalu mälestustest, aga kes jõuab enam tagasi vana halli aegadesse vaadata, kus kõik muistsed mälestused on maetud.

E 16573 (7) < Kuusalu khk, Kiiu k. - Johan Aberldal (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kord näinud lapsed Kehra jõe tamme peal hobuseraua. Üks tahtnud ära võtta, teine öölnud: "Ehk on näkk." Mispeale raud suure müraga jõepõhja vajunud. Teine kord näinud veskipoisid suure kala veskitammi peal vees seljali olema, üks tahtnud ära võtta, teine keelanud: "Ehk on näkk." Mispeale kala jõe põhja läinud. Rahva jutu järele võib näkk ennast kõik muuks kalaks muuta, aga hauiks ei pea saama. Haug olla vanal ajal sõjas käinud ja tubli võitlema olnud. Saanud selle eest risti, mis tänini tema peakontide hulgas on. Rist, kerves, labidas - vanad sõja mälestused. Sest siis tuleb, et näkk hauiks ei saa muuta.

E 16574 (1) < Kuusalu khk., Kiiu k. - Johan Abreldal (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ka Surujões on näkkisi nähtud mitmel näul ja Kahala järves ja Hara juures meres, neist olen teile ju ennemalt kirjutanud. Ka Lohja järves on päävatõusu ja keskhommikute vahel näkki ilusa tüdruku näul istumas nähtud puunoti peal, kus ta vaikse aga imeilusa healega laulnud. Kolga külast käinud üks noor mees järvekaldal tema laulu kuulamas, viimaks sügisel, kui järv jäässe läinud, kõndinud ta nagu vari inimeste hulgas ja ühel pääval nähtud teda järve jäe peal ulgumas, kus ta kadunud. Kevadel leitud tema surnukeha kalda ligidalt veest. Teisel suvel olla karjalapsed näinud jälle teda kesk järve laulma, mehe pea ja pool keha veest väljas tüdruku süles. Kellele ta siis vahel rõemsaid ja vahel nagu hällilaulusid laulnud. Kui lapsed hõiganud, et vaadake näkki, olnud kohe kadunud.

E 16574/5 (2) < Kuusalu khk, Kiiu - Johan Aberldal (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ka on nähtud Andineeme ligidal meres üht naisterahvast päävatõusu järel laene peal kaugel meres läikiva kammiga pead sugema. Üks vana jutt räägib. Kord kõndinud üks veike poiss mööda merekallast ja nutnud, sest isa olnud hiljuti meresse ära uppunud ja võerasema olnud tige võera poisi vastu kodu. Seal tulnud üks ilus naisterahvas merest ja annud vaesele poisile kaks käevarre jämedust heledat puutükki ja käskinud neid niikaua varjul hoida kui suureks saab. Poiss matnud teised mere kaldale kivi ligidale ära ja kui suuremaks saanud, tulnud taale see lugu meelde. Läinud vaatama ja leidnud kaks suurt panka kallist merevaiku, kellest ta palju rikkust saanud.

E 16575 (3) < Kuusalu khk., Kiiu k. - Johan Abreldal (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ka Kurbluse saare ligidal Käu ojas on näkki nähtud ja ikka mõnede aastate pärast on ta sinna kedagi sisse tõmmand ja ära uputanud. Ihasalu neeme ligidal on sügise tormistel öödel kuuldud meres kui veikest last nutmas. Nõnda on neid vanu lugusid veel mõndagi, mis kohe meelde ei tule, aga neist ikka näha, mis jutud rahvasuus liiguvad, et naked ikka on headele inimestele ja nagu vaestelastele head teinud, aga kurje ja õelaid on nad vette tõmmanud ja ära uputanud. Ka niisugusid vanu lugusid on palju rahvasuus liikvel, kus näkid endid ilusa naesterahva näul mehi vette ahvatelevad ja mehe näul jälle naesterahvast, aga seda ei tule nii palju ette kui ikka naesterahva näul.

E 16575/6 (4) < Kuusalu khk., Kiiu k. - Johan Aberldal (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ka Tõlgjõe jões on näkkisid sõrmukse ja ka konnakarpide näul nähtud. Korra vanal ajal otsinud tüdrukud öösel tulega vähkisid. Korra näinud üks tüdruk üht suurt musta konnakarpi, kus ikka teatavalt pärlid sees on. Tüdrukul tulnud kade meel ja tahtnud pärli omale saada, jooksnud vette, sääl tõmmanud näkk, kes konnakarbi näul ennast näidanud, tüdruku vee alla ja kui teised ta viimaks välja tõmmanud, olnud näkk teise elu välja piigistanud.

E 16579 (12) < Kuusalu khk., Kiiu k. - Johan Abreldal (1895) Sisestas Pille Parder, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vanal ajal olnud Pronka kaevus näkk. Tüdruk läinud vett tooma. Nähnud sõrmukse vee peal, kakand teist ära võtma, sõrmus kadunud vette ja üks vägi tõmmand tüdruku ka. Trehvanud üks mees nägema tüdruku kukkumist ja tõmmand tüdruku kaevust välja ja peastnud teise surmast.

E 16579 (13) < Kuusalu khk., Kiiu k. - J. Abredal (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Korra võtnud kaks naesterahvast Kahala järve kaldal loogu, korra näevad, et üks hall vanamees kõnnib järvekalda ligidal vee peal. Naesed ehmatanud ära seda nähtust nähes, trehvanud mõlemad korraga Uuriküla poole vaatama. Järvele vaadates olnud selle ajaga hall vanamees kadunud.

E 16580 (14) < Kuusalu khk., Kiiu k. - Johan Abreldal (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Veel Kuusalu allikatest. Vanarahva jutu järele on kaugelt rahvas Kuusalu allikatele käinud pühelikusi pesemisi tegema, et kui keski midagi paha on teinud, siis on see vesi teda pidand puhastama. Ka põle Uku pühatele kõlvand muidu minna, kui pole enne pühas allikates käidud. Ehk kui mingisuguseid haigust olnud, siis on haigeid kaugelt ja ligidalt seie toodud ja on tervit saanud. Ka surnuid on selle veega pestud, siis on vaim puhtalt võinud Toonelasse minna. Kes ligemalt on surnud, neid on selleks määratud allikasse toodud pesta, aga ka kaugeltki on surnuid seie toodud selleks tarbeks. Ehk kui pole olnud võimalik, siis viidud vett kodu. Ka on ehk vist palju surnuid kohe seie samasse saanud maetud, sest et siit mitmes vanas kalmudes inimeste luid välja tuleb. Ka on neile allikatele palju ohvriks toodud, kes tervit ehk mingid abi saanud, nõnda olnud vanaste palju hõbe- ja kuldasju neis allikates leida, aga keski põle neisse puutunud, et haigus tema külge hakkaks, kellest teine lahti saanud. Ka mõne põlve eest on veel seal kuld-ja hõbeehteid leitud, aga nüüd on aegamööda see tähtsus kadunud ja ahned käed seda röövinud, mis vanemate vanematel püha on olnud. Ka ohvrikohtasi on siin palju olnud. Ühe vana jutu järel ohverdanud üks rahvavanem Raamatiku mäel ohvripaigas 300 härga püha allikate auks, et ta on siin terveks saanud. See vanem on pärast paljudes sõdades käinud, aga ükski nool ega nui põle temale paha teinud, sest vetevaimud on teda hoidnud. Rahvajutt. Teine kord veel sest pitkemalt. Abreldal Kuusalus. Järgneb.

E 16581/3 (1) < Halliste khk., Kaarli k. v. - Jaak Sõggel < Mari Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kullakatal Rahva seas liikus jutt, et nõiaallikas suur rahakatal raha täis olla, mida ainult päevapaiste ilmaga allika põhjast näha võivat. Küll käinud rikkad ja vaesed seda seal vaatamas ja abinõusid arvamas, kuidaviisi läikivat kullakatalt nõiaallika põhjast kätte saada, aga kõik katsed olnud asjata, kõik kullaotsijad pidanud tühjalt tagasi minema. Kullakatal olnud allika põhjas ja jäänud ka sinna. Nõiaallika lähedal elanud üks kehv saunamees, kes vaevalt eluteenistuse läbi oma perekonnale elu sees jõudis hoida. Kui kord jälle suured puudused teda vaevasivad, siis mõtlenud ta ühel neljapäeva õhtul nõiaallika kullakatla peale, sest sellega oleks võinud ta oma perekonda põliseks rikkaks teha. Viimaks ei läinud enam kullakatal ööl ega päeval meelest ära. Ühel õhtul kui saunik enda jälle kullakatla pärast liiga palju vaevanud, viskanud ta murest väsinud enda koiku sisse pikali ja uinunud ka raske unesse magama. Unes astunud üks vana hall mees tema juurte ja ütlenud: "Vaene saunik, kui sa rikkaks tahad saada, siis võta üks valge hobune ja pane selle selga nii rumal laps istuma, kes veel midagi kõnelda ei mõista, kes veel mitte kurjast ega heast midagi mõtelda ei tea. Siis mine neljapäeva õhtul, vii see hobune ja laps sellest allikast üle, selle järel tuleb siis rahakatal peale ja sa võid raha sealt seest ära võtta. Aga ära sa karda ega midagi head sealjuures mõtle." Kui saunik hommiku unest ülesse ärganud, mõtlenud unenäo ilusaste järele, et sellest midagi meelest ära ei lähaks. Oodanud neljapäeva, siis läinud külasse, palunud ühe tuttava käest, kellel ta teadnud valge hobuse olevat, omale hobust, sest ta ütlenud enesel tarvis puurontisid metsast vedada olevat. Lahke mees ei keelanud ka sugugi, vaid lubanud sulasel hobust paariks päevaks, et küll sulane üheks päevaks palunud. Sulane saanud hobuse ja läinud. Kodu pannud ta oma pooleaastase lapse hobuse selga ja nüüd muud midagi kui allikale. Kõik juhtunud ka nii kuida mehel unes juhatadud. Ta ajanud ligi, võetud kotid kulda täis, tõstnud hobuse selga ja käristanud kodu. Nüüd olnud saunik rikas mees, kulda mis kuhjaga. Tõisel päeval viinud ta valge hobuse külasse tagasi ja viinud ka hobuse andjal taskutäie kulda. See pannud imeks, kust sulanemees nii palju kulda saanud, et veel tõisele saanud tuua. Ta ei tahtnud seda sugugi vastu võtta. Kui sulane asjalugu ära jutustanud, siis võtnud hobuseandja kulla vastu ja tänanud südamest saunameest selle eest. Muud midagi, sulasest saanud nüüd rikas mees muidugi.

E 16583/5 (2) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel < Mari Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kullakünd Üks mees olnud kuldraha peale õige himulik, ta ei mõtlenud muud ega kõnelenud muud kui ainult kuldrahast ja selle saamisest. Ühel õhtul juhatadud temale unes: "Kui sa kulda tahad saada, siis pead oma tänava aia pahemalt poolt küljest päeva ajal kukega kündma ja kanaga äestama. Adral peavad aga kuldäered otsas olema." Kui mees hommikul üles tõusnud, mõtlenud ta unenäo uuesti ja ilusasti järele. Mehel hea nõu kallis, kuida kulda kätte saada. Ta võtnud oma ja naese laulatuse kuldsõrmuksed, läinud sepa juurte ja lasknud neist adraäerdele jakud otsa panna. Läinud siis kodu ja kohe kukega kündma. Ta künnud tänava aiapikkuselt, kümme sammu laiuti ja äestanud siis kanaga selle maa jälle ilusaste üle - nii ikka nagu juhatadud oli. Aga ennäh, kuldraha olnud vaod täis, mis lume. Arutu palju. Mees korjanud nüüd seda nii palju oma naesega kui arvanud omale tarvis minevat. Pärast saanud oma poisid ja tüdrukud ning kõik külarahvas oma jao. Nüüd olnud kulda tervel kihelkonnale. Paljud lootnud kuldraha poolest arutu rikkaks saada. Tõisel ööl öeldud kullakündjale jälle unes: "Et sa sellest kullast tõistele oled annud ja mitte ise üksinda ei tarvitanud, pead sa ning need, kes sellest osa saivad, kõik sellest kullast ilma jääma." Kui mees hommikul üles tõusnud, ei uskunud ta unenägu. Läinud vaatama. Ait olnudki kullast tühi. Kuldrahade asemel olnud ainult kuivanud haavalehed. Ka need tõised, kes sellest kuldkünnust osa saanud, saanud kuldrahade asemel ainult haavalehti. Pärast künnud küll seesama mees veel tihti kukega ja äestanud kanaga oma jaoks, aga võta näpust, ei kulda kusagilt enam saada. Ilma mees kullast kui enne.

E 16585/6 (3) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel < Mari Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vanapagan metsas Muiste olnud kuusk koguni tõistmoodi kui nüüd, tema olnud siis ilusate rohiliste siidikarva kübemetega kaetud, üleni tüvest kuni ladvani. Ka muud puud olnud ilusamad, siledad ja õiged, kellegil ei olnud kuivi oksi küljes, ei ühtegi muhku ega käsna, niisama ei olnud ka kõveraid puid. Kord läinud vanapagan metsast läbi, tema pannud metsapuude ilu tähele, pahantanud aga selle üle, et nad nii ütlemata siledad ja sirged kasvanud. Ja kohe hakanud nad tööle metsapuid ära rikkuma. Kuuse tapnud ta tüvest kuni ladvani oksi täis, pihlaka käänanud keeruks, siledad ja sirged puud murdnud kõverateks ja keikidele tapnud ladva alla tüve järgule kuivi oksi sisse. Neise puudele, mis magusat lõhna annud, lasknud ta suust oma hingeõhku peale ja nad hakanud koledaste haisema. Puud, mis väga ilusaks olnud kasvanud, sorganud neile kepiga augu juure peale ja sülganud sinna sisse, et nad mädanema hakkaksivad ja puud, mis väga suureks kasvanud, neile murdnud ladva pealt maha, sellepärast et nad kängu jääksivad. Metsajumal näinud viimaks, kuida vanapagan metsas puid rikkunud, ta saanud kurjaks selle üle ja saatnud kohe kõu ja pikri, kes teda sedamaid metsast minema kupatanud. Sest ajast kartvat vanapagan kõu ja pikkert kui tuld ja põgenevat tema eest kus seda ja tõist.

E 16586/7 (4) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel < Mari Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Must surm Must surm möllanud suurel maal koledaste, keda ta leidnd sellesse puutunud kord käega ja kohe olnud see surnud. Mitte ühte ainumat küla ei olnud enam olemas, kus must surm käimata oli. Ainult mõned üksikud inimesed, kes kusagile paksu metsa peitu oli pugenud, jäänud mustast surmast puutumata. Muhu saarel ei olnud veel musta surma käinud. Saarerahvas olnud kartuses ja oodanud hirmuga iga tund musta surma sinna ilmumist. See olnud ühel pühapäeva õhtupoolel, kui saarerahvas vaikselt mererannas ja metsateedel jalutamas olnud, sõudnud üle väina üks suur must mees paadiga Muhu saare poole. Rahvas kartnud musta surma tulekut ja tõeste tulnud täna must surm Muhusse. Randa jõudes sidunud ta paadi pajupõesa külge kinni ja siis läinud maale. Kohe aga alganud ta seal oma surmamise tööd. Ta otsinud kõik kuivad paigad läbi ja keda ta leidnud, see olnud tema laps. Kaks inimest aga peitnud endid ühte maa-alusesse koopasse ära, et seal endid musta surnma eest varjul hoida ja must surm ei leidnud ka neid ülesse. Kui must surm kolm nädalat Muhus oli olnud, läinud siis paati ja sõudnud ära Rootsimaale, selle lootusega, et nüüd Muhu saar inimestest tühi on. Need kaks aga, kes koopas peidus olnud, jäänud mustast surmast puutumata, nemad hakanud Muhus elama ja neist olla siis Muhu rahvas sündinud. Pärast ei nähtud musta surma Muhumaal enam.

E 16587/8 (5) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel < Mari Sõggel (1895). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mispärast pähkel tupes on Vanal ajal olnud pähklid ilma tuppedeta sahrapuude otsas kasvamas, ka nende sisu olnud nooreltpäralt magus. Lapsed aga ei lasknud pähklit sugugi valmis saada, vait rookinud kõik nooreltpäralt sahrapuude otsast maha. Metsajumal arvanud seda paremaks, siis pähklid süüa, kui nad täiskasvanud on ja loonud sellepärast pähkli sisu nooreltpäralt hapuks ning pannud pähklil isi karedalehelise tupe ümber, kelle sees pähkel nooreltpäralt kinni pidi olema, nii et hammastega katki teha ei saanud. Ainult siis kui pähklid valmis, kukkuda nad kareda koore seest välja. Sellest ajast saadik ei himusta lapsed pähklid enam noorestpärast süüa, lasevad neid valmis saada ja korjavad siis.

E 16590/2 (7) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel < Mari Sõggel (1895). Vt. H II 24, 164/7 (28) < Halliste (1894). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Miks haavalehed libisevad Kord elanud ema ühe ainuma tütrega üksikus saunahurtsikus ilusat elu. Ema armastanud tütart ja niisama armastanud ka ema palavaste. See ema ainus tütar olnud ka ütlemata ilus. Tema silmad olnud nagu kevade, juuksed mustad ja palge valge nagu lumi. Tütrel olnud see moodiks päeva ajal tööd teha ja õhtul sauna kõrval puude vilus istuda ning laulda. Esiotsa olnud ta sellega küll rahul, aga viimaks hakanud õhtutelt kaugemale metsadesse ära kõndima, ilmunud selle järel poole öö ajal ja sagedaste ka hommikuks kodu. Nüüd jäänud päeva töö seda rohkem tagasi, sest tütar tahtnud hommikutelt rohkem magada. Kõik see pahandanud vaese ema südant nii valusaste, et ta mitu peatäit ainuma silmatera pärast nutnud. Ta manitsenud mitu korda tütart õhtult kodus olla, aga see kõik olnud asjata - tütart tõmbanud nagu salavägi õhtult kodust välja. Olnud aeg, kui ema ainus tütar üle käte ära läinud, siis nutnud vaene ema valusaste, ta ei lubanud enam iialgi seda tütrele andeks anda, et nii suure koorma emale südame peale oli veeretanud. Ema vandunud tütre igaveste ära ja soovinud, kui tütar veel metsa lähab, et karu teda ära kisuks ja hunt murrustikus murraks. Aasta läinud vaevalt mööda ja tütar hakanud jälle vanaviisi kodust ära käima, ei aidanud ema palve ega rahva naer; see olnud tüdrele ükskõik. Ta lasknud seda ühest körvast sisse ja tõisest välja jooksta. Kui ta ühel õhtul jälle metsas kõndimas olnud, tulnud karu temale vastu, vaene tüdruk kartnud teda ja katsunud ühe lähedal oleva peenikese haava otsa ronida. See läinud talle ka korda. Karu näinud, et tüdruk haava otsas olnud, ta katsunud temale järele ronida, et niiviisi teda kätte saada. Peenikene puu aga ei kannatanud karu ronimist, murdnud katki ja nii kukkunud vaene tüdruk ühes puuga õnnetumalt maha. Karu kiskunud teda seal samas lõhki ja pannud nahka, mis üle jäänud, seda matnud kannude alla kinni. Haavad näinud seda haledat lugu pealt, mis ema äraneedmine teinud, nende süda saanud kurvaks ja silmad niiskeks. Nad varisenud väga selle koleda surma üle. Ka nüüdki alles libisevad haavalehed ühtelugu, olgu tuulega ehk vaikse ilmaga. See olla sellest saanud. Mari Sõggeli suust.

E 16596/8 (12) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kärnakonn Muiste leinud karjatsed karjamaa pealt kärnkonna, et nemad niisugust looma enne ei olnud näinud, siis tahtnud nad teda kohe surnuks lüüa, arvanud seda mõne paha vaimu olevat või mõnda muud sellesarnast. Üks poisikene aga keelanud kangeste kärnakonna surnuks lüüa. Kui viimaks tõised oma jonni nii kaugele ajanud, et ikka surnuks lüüa, siis tõmbanud see karjapoiss, kes seda kangeste oli keelanud ja viskanud kärnkonna jõkke. Nenda pääsenud ta ära. Kui nüüd karjapoisid kodu minemas olnud, eksinud nad ühes karjaga suurde laande ära. Keegi neist ei mõistnud enam kodu minna. Küll nad mässinud edasi ja tagasi, aga ikka ei ole kodu kusagilt lähemale tulnud. Õhtu jõudnud kätte ja selle järel öö. Ikka olnud karjatsed alles eksituses. Viimaks jõudnud nad ühe maja juurde, kus hele tulukene paistnud. Esite arvanud nad seda oma koduks, aga kui lähemale läinud, näinud küll, et see üks võeras maja oli. Karjatsed olnud juba väsinud ja arvanud nad parem siit öömaja paluda, kui et metsas öö ära olla. Nad läinud kõik kolm majasse. See olnud päris tühi, mitte kõppu ega kõbinat ei olnud kusagilt kuulda, viimaks suure otsimise varal leidnud nad ühe vana naese ühest isiäralikust kambrist. Kui nad sellele oma häda jutustanud ja öömaja palunud, vastanud see: "Lapsed, siin on teil kuri olla, sest siin on päris maapäälsete põrgu. Aga kui nad kodu tulevad ja teid ei leiaks, siis viin ma teid sinna oma kambrisse ja nii võite varjul olla ja homme juhatan siis õigele teele." Kuida vana naene kõnelenud ja nenda ta ka teinud. Öösel tulnud põrgusellid kodu. Tuppa jõudes hakanud peamees haisu tõmbama ja ütlenud: "Võerast haisu! Võerast haisu!" Ise tõmbanud ikka haisu edasi kuni viimaks sinna kambri ukse ette jõudnud, kus poisid sees olnud. Nad teinud ukse lahti ja leidnud poisid kätte. "Hää õhtukost," ütlenud peamees ja jooksnud tõiste sellidega poiste kallale. Keige esimese juurde jäänud peamees peatama, viimaks ütlenud: "Et sina minule elu kinkisid, siis jätan ka mina sind elama." Siis jooksnud hulgani tõiste kallale ja pannud neid nahka. Hommikul juhatanud vana naene selle poisi ilusaste kodu. Nenda pääsenud see karjapoiss, kes kärnkonna elama oli jätnud, eluga põrgust välja.

E 16598/600 (13) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vihmavanamees Ühes külas elanud vana hall mehikene ja see mõistnud vihmasõnu. Tema lasknud siis vihma sadada kui tema tahtnud ja keelanud ka niisama. Alati, kui ta poolemaa meestega pahaseks saanud, siis lasknud ta neile mitu päeva vihma sadada ja keelanud ainult siis ära, kui vihmatuju üle läinud. Oma põldude peale lasknud ta ikka paraja osa vihma sadada, misläbi temal ilusad viljad kasvanud ja poolemaa meestel koguni kehvad. Külarahvas nimetanud teda vihmasõnade pärast vihmavanameheks. Kui vihmavanamehel juba lõõg täis saanud ja Liiva-Hannus lepise kelguga järele sõitnud, siis olnud alles tegemist. Vanamees olnud haige maas, aga hing ei läinud välja. Nenda põdenud ta mitu nädalat. Külarahvas hakanud juba juttu järele ajama, et vihmavanamees sellepärast ära ei surevat, et ta elu sees rahvale palju halba olevat teinud. Kui vanamees nenda ikka vaeval maas vähklenud ja viimaks ka isi juba aru hakanud saama, et selle süü pärast hing välja ei lähe, siis kutsunud ta ühel päeval oma sugulased oma juurde ja tunnistanud neile kõik patud üles. Nüüd surnud ka mõne tunni järel alles vihmavanamees ära. Sel päeval, kui vihmavanamees hinge heitnud, olnud niisugune torm, et maad ega taevast ei nähtud, lume ajanud maha, mis mahtunud ja tuul olnud ütlemata suur. Tema tuttavad olnud mures, kuida vanameest niisuguse tormise ilmaga maha viia, matussepäeval jäänud aga torm üle. Rahvas kõnelenud pärast pikka lou, et sellepärast vihmavanamehe hingeheitmise päeval tormine olnud, et vanamees kõik oma päevad kurjalt ära elanud.

E 16601/2 (15) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mees õnnetuses Kord tulnud ühel mehel tee peal hobuse heinadest suur puudus, teed olnud küll veel käia, aga hobusele ei olnud enam iva maikugi anda. Mees mõtlenud asja kige külle järel, aga ei leidnud kusagilt nõu, kust peale hakata. Veel hulga maad ära käies, näinud mees õhtuhämariku ajal tee ääres heinamaad ja seal üht suurt kuhja heinu. Mees peatanud ka hobuse seisma ja läinud kuhjast sületäit ära tooma. Kuhi ei olnud ka just kaugel ja mõnekümne sammuga olnud mees seal, ratsinud paraja jao kuhjast maha, ahminud sülesse, et sellega koorma juurde tagasi minna, Kui ta heinad sülesse võtnud, näinud suurt järve enese ees. Tahtnud tõiselt poolt küljest minna, aga ikka seesama palk. Nõnda katsunud ta ühest kui tõisest küljest ja ei saanud kuhja juurest enam ära - jõgi voolanud ees, tee mis sa tahad. Sisse hüpata ja läbi ujuda, seda arvanud mees kardetavaks. Ta olnud nüüd kimbus nagu hunt aia nurgas. Kui ta nenda enda küllalt juba vaevanud, siis viskanud heinad külje alla ja heitnud peale, et hommikut ära oodata. Pea uinunud ta magama ja ärganud alles siis üles, kui juba suur valge väljas olnud, jõgi olnud ikka alles ees, nii et üle- ja läbiminek võimata olnud. Hulga aja tagant näinud ta ühte halli vana mehikest oma juurde tulevat. See jäänud aga tõinepoole jõge seisma ja ütlenud: "Kuule, külamees, oleks sa minu juurde tulnud ja heinu palunud, ma oleks sulle mitme päeva jaoks annud, aga et sa isi võtma läksid, sellepärast pidid nüüd selle öö vaeva kannatama. Sinu hobune on alles tee peal ja sa võid jälle oma teed minna." Selle järel kadunud jõgi eest ära ja mees läinud hobuse juurde, leidnud aga selle omal kohal niisama terve ja tugeva olevat. Hobusel olnud veel suur virnam heinu ette viitud. Pärast saanud see teemees teada, et selles talus üks niisugune vana peremees olevat, kes sel moodil oma varandust kaitsta mõistvat.

E 16602/3 (16) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Halliste tark Vanal ajal elanud Halliste kihelkonnas mõtsaurkas ühes üksikus onnikeses vana mees, kes kõiksugu haigusi parandanud, vargusi ülesse juhatanud ja muid niisuguseid asju korrale ajanud. Tema juures käinud rahvast ligidalt ja kaugelt ja kellegi käest ta rohkem ei võtnud, kui elu ülespidamiseks ja rohtude muretsemiseks tarvis läinud. Tema pannud sõnadega vere kinni, arstinud nikastust, pannud luu oma koha peale jälle tagasi, aidanud maalist ja tuulest rabatud. Sel ajal olnud Halliste kihelkond terve ja tubli, haigused, mis vahest kellegile juhtunud, parandanud vanamees kohe ära. Niisama ei olnud ka Halliste kihelkonnas sel ajal vargahaigusi näha ja ka tõistest kihelkondadest käidud varguse pärast tema juures. Kui vanamees ära surenud, õpetanud ta tarkuse ja sõnade võimu oma pojale, kes ka pärast isa surma niisama usinusega ümberkaudse rahvale head teinud. Aga kui see jälle ükskord ära surenud, ei õpetanud tema enam kellegile seda ammetid ja nii hakanud aega mööda Hallistes jälle haigused liikuma.

E 16603/6 (17) < Halliste khk., Kaarli k. k. - Jaak Sõggel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vanapagan puid raidumas Kord läinud vanal ajal mees metsa puid raiduma, raidunud nii, et pea otsas valutanud, viimaks viskanud kirve käest maha, et väha hinge tagasi tõmmata. Ümber vaadates näinud ta enesest mõni samm kaugel üht mehikest kannu otsas istuvat. Mees, kes enne alati vanapaganast palju kuulnud oli, mõtlenud: "See vistist vanapagan ongi seal kannu otsas. Oot ma kutsun ta kelminäo enesele appi puid raiduma, võin talle selle eest ka kõhutäie süüa anda." Mees läinud Vanapaganale ligemale ja ütlenud: "Kuule, kannupapa, mis sa palgaks tahad, kui sa mulle tänase päeva puid raidud aitad?" "Ei taha rohkem, kui kõhutäis süüa," ütlenud kannu otsas istuja. "Noh, sellega saame valmis, tule aga raiduma." Kõheldanud mees ja kohe olnud vanapagan platsis puid raidumas. Ta võtnud mehe kirve ja kupatanud sellega, et nina otsast tilkunud vett maha. Varsi olnud ka päratu hulk puid valmis raiutud ja mees olnud nüüd üsna rõemus, sest homme ei olnud enam tarvis puid raiduma tulla. Jõudnud õhtu kätte ja mees käskinud vanapaganat järele jätta. See viskanud ka kirve maha ja kõnelenud: "On õhtu, siis olgu õhtu." Mees läinud nüüd Vanapaganale kõhutäit süüa andma. Tehtud tuli maha ja mees küpsetanud kolm vardatäit silkusid ära, lõiganud kuus kikku leiba lahti ja nüüd hakatud sööma. Vanapagan pistnud kiku leiba ja silku nagu pala pala järel alla, viimaks saanud leib otsa ja silgud kah. Vanapagan aga tahtnud veel süüa, tema kõht ei olnud sellest natukesest täis saanud. Mees palunud küll, et temal enam rohkem juures ei olevat, lubanud homme jälle järele tuua, aga vanapagan ei olla seda sugugi kuuldagi võtnud, ta käskinud meest üht teibajämedat kuuske maha raiduda, ütlenud seda omale tarvis olevat, sest temal olevat üks silk, mida ta ära lubanud küpsetada. Mees, kes asjast aru saanud, olnud nüüd nii kimbus nagu havi õnge otsas, läinud aga siiski raiduma. Natukese raidumise järel jäänud mees väha kuulatama. "Raiu, raiu, mis sa kuulatad," ütlenud vanapagan. "Ma kuulen, Püha Jüri kutsikad tulevad," ütlenud mees. "Kas nad kaugel on?" pärinud Vanapagan. "Arvata paar vakamaad," seletanud mees. "Ära raiu enam," hakanud vanapagan paluma. "Kui Püha Jüri kutsikad tulevad, söövad nad mind ära. Päästa mind, kui sa võid, ma maksan sulle vaka kulda." "Hea küll, ma päästan sind," ütlenud mees. Võtnud nahkreisikoti suu lahti ja käskinud vanapaganat sinna sisse tükkida, lubanud siis koti kuuse otsa rippuma panna. Natukese aja järel hakanud mees niuksuma nagu otsiks Püha Jüri kutsikad vanapaganat. Ees hommikut aga jätnud mees niuksumise järele ja võtnud vanapagana kuuse otsast maha. Nüüd tänanud vanapagan meest ja maksnud ka vaka kulda temale ilma sõna lausumata kätte.

E 16607/9 (19) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel < Mari Sõggel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kolm luika Ilusal lillerikkal järvekaldal istunud poisikene ja hoidnud õiekimbukest. Tihti vahetevahel vaadanud ta järvepeegli pinda ja soovinud omale üht lootsikut, kellega järvel sõuda oleks võinud, aga paadikest ei olnud ja ujuda ei mõistnud poisikene ka. Ta löönud silmad üles, vaadanud järve poole ja näinud imet. Korraga ujunud järvel kolm lumivalget luika. Luiged ujunud ja ujunud ikka poisikesele lähemale. Poiss tunnud ütlemata suurt rõemu neist ilusatest lindudest. Ja nad olnud ka vagad, lasknud poissi leivapalukestega sööta ja ujunud nii üsna tema lähedal, aga kui poisikene neid kinni võtta tahtnud, siis ujunud nad väha maad temast kaugemale. Et järve äärest vesi õhukene olnud, siis kõndinud poisikene neile järele ja püüdnud ikka. Viimaks läinud luiged nii kaugele, et poisikesele jalad enam põhja ei ulatanud. Nüüd olnud kõik tema lootused korraga kadunud. Et luiged õige vagad loomad näidanud, siis ei tahtnud küll veel poiss nende püüdmist järele jätta, ta vaadanud ümber ja näinud ühe põõsa küljes üht laudadest tehtud parvenäru kinni seotud olevat. Sinna kõndinud ta ja selle päästnud ta lahti. Sellega tahtnud nüüd poisikene luikedele ligidale jõuda. Pea olnud ta juba kesk järve, õige luikede lähedal, kui paadikene tema valjust sõudmisest katkenud ja poisikene vette kukkunud. Poisikene langenud minestusesse ja ei teadnud enam maast ei ka ilmast midagi. Kui ta viimaks meelemärkusele tagasi tulnud, leidnud ta enda pehme aseme peal, ilusas kuninglikus lossis magavat ning tema lähedal seisnud kolm taevalikku ilusat neitsit. Nad olnud poisikese vastu ütlemata lahked ja kui poisikene terveks saanud, siis näidanud nad temale kõik seda kuninglikku varandust ja toredust. Ühest kambrist viitud ta tõise ja igalpool leidnud ta ikka rohkem hiilgust ja iludust. Aedades kasvanud õunad kui kapsapead ja ka muu vili olnud niisama lopsakas. Poisikene olnud enne tihti paradisist kuulnud ja nüüd elanud ta isi seal sees. Tunnid ja päevad kadunud ja nende järel viimaks nädalad, ikka leidnud poisikene iga päevaga uut ilu ja hiilgust, uut rõemu ja lusti. Kodu igatseda ei tulnud poisikesele enam meeldegi, sest siin ilusas hiilguses olnud talle muidugi ütlemata hea elada. Viimaks kosinud ta kõige noorema kuningatütre omale abikaasaks, kuningas õnnistanud noortpaari ja kinkinud neile veel poole omast kuningriigist. Mari Sõggeli suust.

E 16609 (20) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel < Ann Kurvits (1895). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Karuohakas Kui Jeesust Kolgatale oli viidud, et seal risti lüüa, siis võetud tema kinnilöömise jaoks kaks käte, üks jalgade ja üks rinna sisse löömise nael ligi. Maria Jeesuse ema ja Johannes, kes löömise ajal seal ligi olnud, püüdnud salamahti seda kõige suuremat, see on rinna sisse löömise naela kätte saada, sest neil olnud väga kahju, et tema rinnast läbi pidi löödud saama. Nenda läinud aga Marial korda, seda naela ilma tigedate sõjameeste nägemata ära võtta. Ta ei julgenud seda oma ligidal hoida - mõtlenud, et vahest otsima hakatakse ja seda siis tema käest kätte saadakse, sellepärast pistnud ta siis naela Kolgatale maa sisse. Kui aga tigedad sõjamehed naela otsinud ja mitte kätte ei leidnud, siis jätnud nad temal nagu tõistelgi kurjategijatel naela rinna sisse löömata. Pärast kasvanud sellest naelast sinna kohta karuohakas ja siginenud sealt üle ilma laiali. Ann Kurvitse suust.

E 16610 (21) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel < Märt Viidik (1895). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Karuohakas (Tõisend) Kui Jeesust Kolgatale risti lüüa oli viitud, võtnud soldatid tema risti peale löömise jaoks ka ühe suurema naela ligi, mida nad rinnast läbi tahtnud lüüa. Aga mõned tema jüngrid, kes ristilöömise ajal seal ligidal olid olnud, katsunud seda naela ära võtta. Ja see läinud ka neile korda. Nad peitnud naela ära maa sisse, kartnud järele otsimist, mis läbi neid niisamasuguse surma sisse oleks saadetud. Kui Jeesus kätest ja jalgadest risti peale oli naelutadud, otsinud nad rinnanaela taga, et ka sealt läbi lüüa, ei leidnud aga seda naela kusagilt. Viimaks lendanud üks suur kärbs Jeesuse rinna peale ja katnud seda kohta. Soldatid aga näinud kärbsed seal ja mõtlenud juba naela sisse löödud olevat, jätnud otsimise järele ja ajanud risti püsti. Naela asemal, mida jüngrid maa sisse pistnud, kasvanud karuohakas asemale, millel nii kibedad ja valusad okkad küljes olla, et seda palja käega keegi katsuda ei võivat.

E 16614 (25) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel < Peeter Sõggel (1894). Sama vt. H III 24, 202/3 (46).Kulka stipendium 1793/00-7L. O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kord oli keegi vanamees kesktalve ajal jõe ääres jääd raidunud. Ta raidunud, raidunud ja leidnud viimaks jää seest kinni külmenult suure ria surnuid pääsukesi. Mees ei teadnud, mis nendega teha; viimaks arvanud heaks pääsukesi tagasi jõesse visata. Et aga seda näha, kas need pääsukesed suvel veel elusse tõusevad, sidunud mees igale punase lõnga kaela. Kui kevade kätte jõudnud, siis pannud mees hoolega tähele, kas sääraseid pääsukesi leida oleks, kelledele punased lõngad kaelas olla, - ja leidnud ka oma kodu ümbert kõik pääsukesed, kelledele punased lõngad kaelas olnud.

E 16616/7 (27) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Heitumine Kord oli üks saunamees õhtu hilja kodu poole kõndinud, seega aga palju kõndimisest palju ära väsinud. Ta istunud metsa äärte suure kivi poeale maha, et seal väha aega jalgu puhata. Korraga kuulnud ta selja tagant kõminat ja näinud metsast kaht musta kogu välja kõndivat. Need tulnud aga tema lähedale ja istunud veel ühe suurema kivi peale ja hakanud seal kõnelema. Esimene mees ütlenud: "Vaata minule oli täna õnn, ma heidutasin mõisa risttee nurga peal, suure kuuse lähedal mei mõisaproa nii ära, et see kohe paari tunni eest hinge heitnud ja seal on ka mul paras koht, ma ootan ikka neid mõisasaksu, taluinimestega ei maksa õige jantidagi." "Ka mina ollin üleeile selle kõige parema õnnega koos, ma heidutasi vana sõjakindrali hobuseid nii ära, et nad lõhkuma hakkasivad ja vana kindral on praegu sellest ajast haige, ei kõnele ega kuule karvagi. Seda ma ütlen, koht on mul hea. Ma elan Karuküla jõe silla all ja teen seal oma tööd edasi. Kui vana kindral teaks, ta lõikaks sillatala peale kolm risti ja minu võim oleks kadunud, ka vana kindral saaks siis kohe terveks." "Niisamasugune lugu ka minuga on. Kui inimesed küla risttee kuusele kolm risti peale lõikaks, oleks mo võim korraga kadunud. Aga mis surnud, seda ei saa nad enam kätte. Noh, lähme nüüd jälle oma kohtadele." Läinudki. Sulanemees olnud selle aja sees kui küpse kartohvel. Aga kui mustad kogud ära läinud, hakanud ka saunamees kodu poole astuma. Hommikul võtnud ta kohe reisi ette, läinud ja lõiganud küla risttee kuusele kolm risti peale ja pannud sellega sellele tee kinni. Siis läinud vana kindrali kodu ja lubanud selle terveks teha, kui see teda tema kehvuses aidata lubaks. Vana kindral onud ka kohe valmis ja lubanud vaese mehe hea järje peale aidata, kui see aga teda terveks teeks. Sulane läinud ja lõiganud silla aluspalgile kolm risti peale ja läinud siis vaatama, kuida vana kindraliga lugu on. See olnud terve nagu teras. Kindral annud nüüd saunamehele hulga raha, nii et ta sellest kohe rikkaks saanud.

E 16618 (28) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Roos Roos oli kord pahantanud, et suts neiu sõrme sisse tekkinud ja nii väha seal viga teinud. Ta ütelnud: "Vaat kus mina, ma tükin proua rinna sisse ja rikun nii selle ära, et lapsed sealt enam midagi ei saa." Nii ongi. Kui nüüd keegi naesterahvas ära hirmub, lööb ikka roos kõige rohkem nende rinna sisse.

E 16620/1 (32) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895). AT 171 B* 3, 16 t. P. Kippar Eesti loomamuinasjutud, 158. Karjapoiss ja karu. Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Karjapoiss ja karu Karjapoiss roninud karu eest puu otsa, karu näinud aga seda ja roninud järele. Kui karu juba poolest puud olnud, kukkunud poisil kogemata kodust juurde pandud leivaotsakene särgikaukast*1 maha ja otse karule nina peale. See kukkunud kohe maha ja olnud surnud. Poiss ei julgenud enne puu otsast maha tulla, kui tõised karu puu alt ära olivad viinud. *1 taskust

E 16622/3 (35) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895). Mt. 102 B. 7 t. Jutt on rahvasuhu läinud arvatavasti trükisest Villmann 1782. P. Kippar Eesti loomamuinasjutud, 76. Koer hundile seltsiliseks. Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Hunt ja koer Vanal ajal näinud hunt üht viletsat nälginud koera teed mööda kõndivat ja kohe olnud temal aru peetud; ta ütlenud koerale: "Tule mulle seltsiliseks. Muud tööd sul küll teha ei ole, kui ainult minu juures olla ja selle ette valvata, et me õnnetuse sisse ei satu. Sellepeale on sul süüa kõige paremat, nii palju kui isi ihaldad!" Koer olnud selle kaubaga rahul ja läinud hundile kaasa. Nende tee läinud paksust metsast läbi. Korraga jäänud hunt seisma ja ütelnud koerale: "Siin on paras maa lõunat süüa!" Nenda üteldes murdnud hunt koera ära ja pannud nahka.

E 16623 (36) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895). AT 30, 13 t. Euroopas laialt levinud muinasjutt on eesti koolikirjanduses alates 1870 moraliseeriva lõpuga. P. Kippar Eesti Loomamuinasjutud, 12. Rebane pilkab hunti. Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Hunt ja rebane Kord oli hunt metsas luusides kogemata põdra auku juhtunud. Küll kaapinud vaeseke küüntega mulda augu külgedest, et välja saada, aga see ei aidanud kedagi. Viimaks hakanud ka nälg kõhtu näpistama, nii et ta selles valus uluma hakanud. Rebane kuulnud ulumist, läinud seda hirmukisa vaatama ja leidnud, et hunt auku kukkunud oli. Seda nähjes hakanud rebane hunti pilkama, naerma ning sõimama ja nimetanud teda selleks ja tõiseks. Jooksnud naerdes hea meelega augu ümber senna ja tänna. Jalg komistanud ja vaesekene kukkunud ka auku. Nüüd olnud rebase kavalus ja naljatamine korraga kadunud. Ta palunud hunti, et see talle elu kingiks. Hunt ei võtnud seda kuulda, vaid käänanud rebase kaela kõveraks.

E 16625/6 (38) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Metsade loomisest Peale maa loomise, kui kuldsed Kalevid maa peal elanud, ei olnud siis muud leida kui ainult kõrbe sarnatseid kohtasid. Palav päikene kõrvetanud kõiki inimesi, loomasid ja kõiki mis elanud ja siis palunud Kalevid taevaisalt varju. Taevaisa kuulnud ka inimeste palumist ja loonud maa peale paiguti metsad kasvama, nende vahele aga pannud ta rohu tõusma ning lillekesed õitsema. Kui inimesed hommiku vara ülesse tõusenud, hõerunud nad silmi, sest see kõik, mis nad näinud olnud koguniste uus nende meelest. Aegamööda harjunud nad ka selle ilusa ilmaga heaste ära ja tänanud vanaisat, et ta metsa päevapaiste eest varjamiseks oli loonud.

E 16627/8 (40) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Jahimehe õnnetusest Ühel päeval võtnud jahimees nõuks metsa lindusid laskma minna. Ta laadinud püssi täis ja astunud siis kodust välja suurde linnurikkasse laante. Seal edasi kõndides näinud ta puu otsas üht väga ilusat valget lindu. Ta ei olnud enne veel nii ilusat valget lindu näinud ning nüüd tõusnud temal himu seda kätte saada. Kohe kui ta paugu lasknud, olnud tema ümbert paksu suitsu täis, nenda et ta mitte enam ei näinud sõrme suhu pista. Jahimees ootanud, millal suits ära väheneks, nii et ta jälle edasi astuda oleks võinud, aga suitsu ei olnud enam kusagil, vaid jahimees olnud pime ja jäänud ka edespidi pimedaks. Sellest soost, kes lindusid piinavad, olla siis pimedad inimesed saanud.

E 16629/30 (42) < Halliste khk., Kaarli k. < Kõpu khk. - Jaak Sõggel < Jaan Maks (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuida mees rahast ilma jäänud Vanal ajal juhatadud ühel peremehel ööse ja kästud neljapäeva öösel enne kesköö kukelaulu Kitsiuudre oja kaldale minna ja sealt ühest käänaku kohast kajuda, siis saada ta katlatäie raha, ei kästud aga midagi kurja nimetada. Mees oodanud kuni neljapäeva õhtuni ja läinud siis oja kaldale juhatadud rahakatalt kajuma. Leidnud ka juhatadud koha ja mees hakanud tubliste kajuma. Pea paistnud ka katal ja mees viskanud veel mõne labidatäie mulda ning katal kuldraha täis olnudki käes. Mees olnud sellest leidmisest üsna rõemus ja ütlenud: "Kurat küll, vaat nüüd ma olen rikas!" Selle järel kadunud raha mehe silmade eest ära ja tühi katal jäänud veel järele. Mees viinud katla kodu ja oodanud, vahest raha tuleb tagasi, aga võta näpust, mees jäänud rahast ikka ilma. Pärast keetnud naene tihti selle pajaga süüa ja mees kutsunud seda kurjanimetuse pajaks, sellepärast et ta kurja nimetamise pärast rahast ilma jäänud.

E 16630 (43) < Halliste khk., Kaarli k. < Kõpu khk. - Jaak Sõggel < Jaan Maks (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mis musta siga kartes juhtunud Ühel mehel juhatadud unes ja kästud Kõpu suure kõrtsi tagant pihlakapõesast kajuda, siis saada ta hulga raha. Lubatud ka siis, kui ta kartvat, naene ühes ligi võtta. Ei kästud aga sellest mitte midagi tähele panna, kui midagi vastu tuleb, sest siis jäävat ta rahast ilma. Mees võtnud ka naese ligi ja läinud juhatadud kohale. Kui nad ligi põesast jõudnud, tulnud suur must siga lõuge lõksutades vastu. Mees ja naene kartnud seda ja pistnud jooksma. Pärast läinud mees päeva ajal seda kohta vaatama ja kajunud ka, et küll saanud, aga raha ei leidnud enam kusagilt.

E 16631 (44) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Pillutud raha Vanal ajal sõitnud öö ajal üks mees üksinda küla poole, kui ta Vana-Kariste Koodiorgu jõudnud, sest tema tee läinud sealt läbi. Siis näinud mees, et temal tagant tuliseid süse järele pillutud. Küll ajanud mees hobust valjuste sõitma, aga see ei tähendanud kedagi, tulesöed lendanud ikka temale järele ja veelgi mööda, mõnikord puutunud ka temassegi. Koodiorust läbi minnes jäänud tule pildumine järele ja nii jõudnud mees viimaks õnnelikult vigata kodu. Hommikul läinud ta seda kohta vaatama, kust temale tuld järele pillutud ja leidnud, et need aga rahad olnud. Mees korjanud neid nii palju kui leidnud ja saanud siis suure huniku raha.

E 16631/2 (45) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Rahasadu Ennemuiste läinud üks vanamees metsa puid vargile. Naene oli teda küll keelanud, aga mees ei võtnud seda kuuldagi, vaid läinud ikka peale. Kui ta metsa jõudnud, hakanud ülevalt temale tuld kaela sadama. Mees hirmunud seda nähes ära ja pistnud pügama, et tulesaju käest ära kodu saada. Aga ikka sadanud tuld edasi, et kõik näha harvemaks oli jõudnud. Kui ta õueväravast sisse astunud, siis jäänud tulesadu järele. Kodus kaebanud mees naesele seda lugu, see olnud õige rõemus ja parastanud veel teda. Mees saanud selle üle vihaseks ja heitnud selle tujuga magama. Kui mees hommikul ülesse ärganud, läinud kohe tahavärava vaatama, kas tulesadu midagi ära ei ole kõrvetanud. Aga kui ta väravast välja astunud, kuida ehmatanud ta ära, sest terve kord raha olnud maas. Mees hakanud vaatama ja leidnud, et see rahatee ikka sealt edasi läinud, kust tema eila õhtu oli tulnud. Nüüd läinud mees kodu naese järele ja kutsunud seda raha kokku korjama. Naene ei tahtnud küll mehe juttu uskuda, aga kui see kottidega metsa läinud, läinud ka naene järele. Nüüd korjanud mees ja naene hulga raha kokku ja elanud pärast sellest rikkusest.

E 16632/3 (46) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuida karjapoiss raha leidnud Kord oli karjapoiss ühel päeval karja juures üle kingu õige valjuste jooksnud. Ta kuulnud ühe korra nagu oleks raha tema jalgade all kõlanud ja kohe pööranud poiss tagasi, et seda kohta vaadata, mis seal õige on. Ta tampinud jalgu vastu maad ja kuulnud kõlinat jälle edasi. "Siin peab midagi olema," ütelnud poiss ja toonud suure teiba, et sellega maad puruks ajada ja kõlisevat lugu järele vaadata. Kui ta teibaga turbad ülesse kaalunud ja mulda kaugele ajanud, leidnud suure tündritäie raha. Poiss läinud kodu ja jutustanud lugu vanematele. Ka need kartnud ussi ja ei tohtinud raha ära võtta. Poiss läinud viimaks nõia juurde nõu küsima. Nõid õpetanud: "Pane hõbevalget püssi sisse ja lase uss maha, siis saad raha kätte, aga ära sa midagi karda, muidu võib mõnda õnnetust juhtuda." Poiss läinud kodu, laadinud püssi hõbevalgega ära, läinud lasknud siis ussi rahatündri pealt maha. Kartnud aga ikka ussiraibet ega tohtinud eesmalt raha ära võtta. Viimaks, kui näinud, et uss midagi ei teinud, siis kaalunud ikka rahatündri välja ja vedanud hobusega kodu. Raha pandud aita luku taha. Tõisel päeval läinud poiss vanematega aita raha lugema, aga leidnud tündri haavalehtedega täidetud olevat. Küll nad seganud lehti, aga raha ei leidnud enam kopikutki.

E 16637/8 (50) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Miks herned pehmes ei kee Sel ajal kui Jeesus maa peal käinud, külvanud parajaste just üks mees põllul herneid. Jeesus läinud sealt mööda ja küsinud: "Mis vilja sa seal külvad?" "Külvan kiva!" vastanud mees. "Noh kui sa kiva külvad, siis pead sa ka kiva saama?" vastanud Jeesus. Kui mees sügise herned põllu pealt kokku kogunud ja neid keetnud, ei keenud need sugugi pehmeks, vaid olnud kõvad kui kivid. Sest ajast jäävad siis herned keetes kõvaks, kuna nad enne seda õige pehmeks keenud. Sellepärast üteldakse ka hernete kohta tihti: Kõvad nagu kivid. Ehk: Õige naglutsed herned.

E 16640/1 (54) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Peoleo Vanal ajal, kui kõik loomad ja linnud jõge kajunud, läinud vanataat vaatama, kas kõik ka hoolega töös on või luusivad mõned mujal. Kui vanataat väha aega jõe kaevamise juures tööd ja töölisi üle vaadanud, leidnud aga, et peoleo puudunud. Ta läinud teda taga otsima. Leidnud peoleo kuusikust pillerkaari pidamast. See vabandanud vanataadile, et tema oma ilusad kullakarva riided selle ropu töö juures ära määrida ja sellepärast ei tahtvat minna. Tõisi olla seal muidugi küll, aga see ei tähendada ju midagi, kui üks seal puuduvat. "Sina riidealp," pahandanud vanataat, "et sa aga oma riiete eest rohkem hoolitsed kui elu ülespidamise eest, siis ei pea sa edespidi enam jõest ega mujalt loikudest jooma, vaid pead aga siis, kui vihma sadad, neist tilkadest oma joogijanu kustutada püüdma. Hommikult võid aga kastetilkadest oma suurt joogijanu kustutada ja pead neid nagu kass hiiresid tabama." Sest ajast ei saa peoleo enam mujalt juua, kui ainult vihmatilkadest. Igakord, kui tal suur janu on, siis kisendab enne vihmasadu suure healega. Sest ajast ei kanna peoleo ka enam kuldseid püksa, vaid ainult selle asemel süsimusta trahvitut.

E 16641/2 (55) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mispärast vähjal silmad tagapool on Ennemuiste, kui kõik loomad ja linnud jõgede kaevamises töös olnud, et sealt aga joogivett saada, läinud jumal nende tööd üle vaatama. Vähk olnud tõiste varjul ja jumal ei pannud teda tähele, sellepärast küsinud ta siis: "Vähki ei olegi tõiste hulgas?" "Ega sul ometi silmad tagapool ei ole, kui ei näe," ütlenud vähk. Jumal vastanud: "Noh, saagu sul siis silmad tagapoole!" Sellest ajast saadik olla siis vähjal silmad tagapool.

E 16644 (58) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel < Peeter Sõggel (1895). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Olevi surm Vanal ajal ehitadud Tallinnas üht kirikut, ja töölised, kes seda kirikut ehitanud, ei teadnud sugugi selle ehitusemeistri nime, kuna nad temast ikka palju lugu pidanud. See käinud aga söögiaegadel Tallinnast Narva söömas ja tulnud jälle iga kord selleks ajaks tagasi, mil tööleminemiseks paras aeg olnud. Kui kirikutöö juba lõpule jõudnud, olnud ehitusemeister tormi otsas ja põrutanud viimaseid hoopisid. All seisnud töölised, nende hulgas ka ehitusemeistri naene, käe peal hoides nutjat last, kelle vastu naene manitsenud: "Ära nuta, lapsukene, küll Olev tuleb varssi, siis saame hulga raha!" Seda kuuldes käinud kõla läbi tööliste ja rahvahulga: "Olev! Olev!" Seda kuuldes kukkunud Olev ülevalt torni otsast maha, sest et teada oli saadud tema nimi, mida tema aga salaja oli hoida tahtnud. Kui ta maas hinge heitnud, siis tulnud tema suust uss ja konn välja. Sellepärast olevat siis sellel kirikul Oleviste nimeks pandud, mis praegu Tallinnas olemas on.

E 16647/8 (63) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vihmakull Kui muistsel ajal linnud jõgesid sügavamaks kajunud, et nende seest rohkem vett saada, sest suur põud oli kõik kuivaks võtnud, puudunud ka vihmakull tõiste lindude hulgas. Tema ei viisinud palava päeva paistel tööd teha, vaid luusinud sellepärast ära paksu kuusikusse. Taevataat tulnud tööd üle vaatama, tema märganud kohe, et vihmakull puudunud ja läinud siis teda taga otsima. Leidnud aga vihmakulli kuusikust. See aga vabandanud Taevataadile, et tema seda palavat välja ei jõudvat kannatada ja sellepärast vähaks ajaks kuusikusse tulnud. Taevataat ütlenud: "Sina, hooletu, laisk mait! Et sa tööd põlgad, sellepärast pead nüüd trahviks suurt janu kannatama ja ei ilmaski jõest jooma. Pead oma suurt janu vihma tilkmetest kustutada püüdma. Ka sinu nimi olgu vihmakull." Kui nüüd vihm tulemas on, siis kisendab ikka vihmakull enne seda janu pärast suure healega ja on sellest peale vihmasaju vagusam.

E 16649/50 (67) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tondid kirikus Vanal ajal läinud kellalööja südaöö ajal üksinda kirikust mööda. Ta kuulnud kirikus suurt kolinat, läinud vaatama ja näinud keset kirikut suurt rahakasti ning tontisid selle ümber käratsevat ja kisklevat. Kellalööja läinud kohe jala pealt õpetaja juurde kaebama. Õpetaja võtnud suure raamatu kaenla alla, kellalööja ja kaks poissi ligi, lugenud kolm korda Issameie ära ja läinud siis kiriku juurde vaatama, mis imetondid seal õige olla. Kui nad kiriku ukse lahti võtnud ja õpetaja suure raamatuga kõige ees kirikusse astunud, kustunud tuled äkitselt ära ja muud ei olnud enam kuulda, kui ainult raha kõlinat. Õppetaja mõtlenud, et tondid rahakasti ümber ajanud ja lasknud siis kohe tule ülesse võtta, et asja järele vaadata. Vaadanud ja otsinud küll, aga ei olnud enam midagi näha ega leida. Õpetaja oodanud tõisel õhtul, et siis tontisid rohkem järele vaadata, aga tondisid ei tulnud, oodanud kolmandamal õhtul, ei tulnud kah, ootanud veel neljandamal õhtul, ei tulnud tontisid ikka enam.

E 16650/1 (68) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kirikust toodud rahakast Ühel kehval saunamehel oli ööse unes juhatadud: "Mine neljapäeva öösel kirikusse ja viska üle pahema õla peotäis mulda altarisse, siis saad pahemast poolt altarit kastitäie raha." Kui mees hommikul ülesse tõusenud, kõnelenud ta öösist juhatust naesele ja tahtnud neljapäeva öösel rahakastile järele minna. Naene keelanud meest minemast ja see ei läinud ka. Jälle tõine kord juhatadud niisama. Nüüd ei lausunud mees enam naesele sõnakest, vaid läinud südaöösel üksinda kirikusse rahakasti ära tooma. Viskanud ka peotäie mulda üle pahema õla altarisse ja leidnud siis juhatadud kohalt kastitäie raha. Mees käristanud rahakasti selga ja viinud kodu. Kui naene mehe kodu toodud rahakasti näinud, pahandanud see kangeste selle üle ja käskinud raha kus seda ja tõist viia, sest naene kartnud kangeste tontisid. Mees viinud aga rahakasti aita ja pannud sinna naese eest varjule. Pärast, kui ta sealt läinud raha võtma, leidnud, et kast ainult haavalehtedega täidetud olnud. Ta seganud lehti küll veel, aga ei leidnud sealt enam kopikudki.

E 16651 (69) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kepi seest leitud raha Kord oli üks rikas mees ära surenud, aga oma raha ei annud ta mitte kellegile ja keegi ei teadnud, kus vanamees raha oli pannud. Ainus kõige tähtsam varandus, mida vanamees oma pojale oli annud, olnud tema vana jäme reisikepp, mida vanakene alati au sees oli hoidnud. Poeg ei pannud isa antud kepist suurt tähelegi, jätnud seda hooletuse sisse ja lasknud seda alati seal ja teal vedeleda. Üks kord tulnud tõistre talu koer sinna õue, poeg olnud tõistre talu vastu õige kade, tema tahtnud koera lüüa, aga ei leidnud parajat käealust. Suure otsimise varal saanud viimaks nõgessepõesast isa kingitud kepi, poeg löönud sellega koera ja see läinud keskelt katki, seest kukkunud hulk kuldraha kõlinal maha. Nüüd alles saanud poeg aru, kus isa raha oli olnud. Ta korjanud selle kõik kokku ja saanud siis päratu rikkaks meheks.

E 16655/6 (76) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel < Peeter Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Põllu seest leitud rahakatal Ühel päeval kündnud mees põllul. Hobune väsinud ette ära ja ei tahtnud enam sugugi edasi minna, mees aga annud hobusele vemlaga mööda külgi ja tahtnud õhtus ja maad välja künda. Viimaks jäänud ader kinni ja hobune ei jõudnud enam edasi tõmmata, mees löönud aga hobust vemlaga, et ikka veel edasi läheks. Hobune katsunud tõmmata ja ader annud järele. Kui ader maa seest välja tulnud, näinud mees suurt katlasanga adraaerte otsas. Mees hakanud asja järele vaatama ja arvanud, et seal maa sees mõni katal varjul pidi olema. Ta kaapinud mulla kaugele ja leidnud sealt suure katla, raha täis. Nüüd olnud mees rõemus, ta kajunud rahakatla välja, viinud kodu ja näidanud ka naesele, mis ta oli saanud. Pärast ostnud nad omale suure mõisa ja elanud väga rikkaste. Võibolla, et nad praegu alles elavad, kui ära ei ole surenud.

E 16656/7 (77) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel < Henn Liiva (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Valli seest saadud raha Ühel mehel oli öösel unes juhatadud: "Mine sel neljapäeva öösel, kui sa saunas vihtunud ei ole, Viljandi vana lossivaremete juurde, võta raudkang ligi ja kaalu sellega põhjapoolt valli küljest üks kivi lahti, siis saad sealt toobitäie hõberaha." Mees teinud ka nii. Kui neljapäeva õhtu tulnud, olnud ta minemas, aga et tal raudkangi ei olnud, võtnud mees naese sukavarda ja arvanud, et see kangi asemel küllalt võib aset täita. Läinud siis juhatadud kohale. Kaalunud ja uristanud hulga aega, enne kui sukavardaga kivi valli põhjapoolsest küljest välja saanud. Viimaks ometi liikunud see ja kukkunud kolinal maha. Mees näinud, kiviaugus olnud ka toop. Võtnud siis selle ära ja vaadanud, see olnud ka raha täis. Nõnda saanud mees toobitäie raha.

E 16657 (78) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel < Henn Liiva (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Öösine juhatus Ühel mehel oli öösel unes üteldud, et ta varsi hulga raha saab ning seega pärast rikkalt elada võib. Kui mees hommikul ülesse tõusnud, tulnud tal kohe öösine unenägu meelde. Ta mõtlenud: "Tühja kah! Unenäod ka midagi ära on, neid näeb iga ööse mitu." Nenda ei pannud mees sellest unenäost enam midagi. Mõni päev läinud sellest ajast mööda, kui ühel päeval karjapoiss lõõtsutades kodu jooksnud ja peremehele ütlenud, et siga ruusakingu seest hulga hõberaha songinud. Mees läinud asja vaatama ja leidnud maa hõberahadega nagu lumega kaetud. Mees korjanud seda kõik kokku ja saanud hulga raha ning elanud pärast rikkaste.

E 16658 (80) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kolm laastut Vanal ajal elanud üks vanamoor, see teinud oma nõidusega ümberkaudse rahvale, kes temale vastumeelt olnud, palju pahandust. Ühel päeval ütlenud vanamoor oma pojale: "Pojukene, mine too mulle surnuaia pealt kolm laastut, aga lõika need puu põhjapoolsest küljest." Poiss läinud ja toonud ka surnuaia pealt kolm laastut. Ema võtnud siis need, posisenud nendele mõned sõnad peale, annud neid siis poja kätte ja käskinud ilma kellegi nägemata tõise talu kaevu viia. Poiss pidanud ka jälle minema. Varsi mõne päeva pärast surnud tõisest talust peremeest-perenaest ära, selle järel lapsed ja kõige viimaks kõik pere. Vanamoor olnud aga rõemus, et ta seda kõik ära võinud teha.

E 16697 (1) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Veresõnad Kui keegi on ennast haavanud, siis lugegu kolm korda ühe hingetõmbamisega need sõnad ära. Veri jäägu nii vaikseks kui Jordani vesi, kust meie Issand Jeesus Kristus läbi käis! Ja puhugu kolm kord haava peale.

E 16697 (2) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Roosisõnad Kirjutatagu sinise paberi peale need sõnad ja pandagu haige koha peale. Meie Issand Jeesus Kristus läks üle liivamää kolm roosioksa kääs.

E 16698 < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1895). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kadunud järv Endisel ajal olnud Piibe mõisa juures üks ilus järv. Mõisanaised käinud lapsenartsusi järves pesemas. Nad ajanud ka muud rooja järve. Järves olnud mitu korda niisugust imelikku häält kuulda, kellest inimesed põle aru saanud. Ühel hommikul läinud üks naine lapsenartsudega järvele. Korraga hüidnud üks hääl järvest: "Lähme!" Teine hääl hüidnud vasto: "Las panen kingapaela kinni!" Järv tõusnud üles ja läinud kui suur pilve minema. Sügav õenestus peab tänapäevani Piibe mõisa taga olema, ja üks suur kivi, mis järvest senna on jäänud. Rahvas arvab, et järv põle sallinud, et naised ta vett käinud solkimas, sellepärast on ta ära läinud.

E 16704 (4) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1895). Sisestanud Eve Ehastu 2001, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Mõned kunstid laste ristimise juures/ Mütsi pits või treemel, see tõmatud ka pärast tütarlapse sündimist maha. Tähanduseks. Ema kartnud, et tütar lähäb kasuks.

E 16712/3 < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau < Kustas Plout, 42 a. (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Viinajoojad Vanal ajal olnud Ambla kihelkonnas Koolme külas Vanajaagu peres peremees ja perenaine, sulane ja tüdruk kõik suured viinajoojad. Seal ligidal olnud teine pere, kus peremees ja perenaine alati lugenud ja laulnud. Ühel jõululauba õhtal tulnud Vanajaagu pere kõrtsist joomast. Koju saades hakanud nad riidlema ja karvupidi kiskuma. Seal peres olnud üks lesknaine vabadikuks, see toond neile õled põrandale ja viimaks, kui nad kiskumisest väsinult põrandale magama olid jäänud, läinud lesknaine ahju peale ja lugenud seal lauluraamatut. Öösel tulnud kaks meest sisse, pistnud kepiga magajaid põrandale. Naine vaatanud hirmuga mehi, ta mõelnud nad mõrtsukad olema. Teine mees öölnud: "Pistame seda naist ahju peale ka." Teine öölnud: "Ei saa pista, vaata, mis rist seal raamatu kaane peal on." Jälle ütelnud teine: "Lähme teise perese, torkame need ka läbi." Teine öölnud vastu: "Ah, senna meie ei või minna, see lauluhelin lämmatab meie kõrvad kinni." Rahvas arvanud, et katk käinud ja surmanud inimesed ära.

E 16726 (1e) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - Mart Aija (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Mõned päevade tähendused/ Puuhalgusi saab sülega ilma lugemata tuppa toodud. Kui neid pärast saab loetud, kui on paaris halud, siis saaved tüdrukud see aasta mehele ehk kui meestel paaris on, siis võtavad naesed. Kui aga paaris ei ole, siis jäeb veel see aasta üksiku põlve elama.

E 16728 (6a) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - Mart Aija (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Maarjapäeval (25 märtsil) tõusevad lapsed enne päevatõusu ülesse ja kannavad laasta tuppa, et siis suvel palju linnupesasid ülesse leiavad.

E 16731/2 (5) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - Mart Aija (1895) Sisestanud USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Üks selts rohu peab kasvama, kellega kõik lukud ja ahelad võid katki murda ja lahti teha. Kui seda kätte tahad saada, siis otsi üks siilipesa ülesse, tee ta ümberringi hästi puhtaks ja tee pesale pulkadest kaunis kõva aed pesale ümber, nii et siil pesasse ei saa, siis otsib siil selle rohu ülesse ja lõhub sellega aja eest ära, mida ta pärast sinna maha jätab. Kui sa ta pärast ülesse leiad, siis tee käerandme pealt natukene nahka katki ja pane see rohi sinna alla. Siis ei pea sind enam lukud ega rauad.

E 16732 (6a) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - Mart Aija (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui ussi ehk madu juhtud nägema, siis võta üks vastuoksa murtud pihelgaoks, löö sellega kolm korda ussile vastu pead ja pista see oks põhjatse poole ussi maa sisse. Uss paneb oma pea sinna alla ja seisab seal nii kaua, kui see oks maa sees püsti seisab.

E 16732 (7) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - Mart Aija (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Maaalused Kui kusagilt silmi pestes ehk maast lombist juues maalusid oled saanud, siis võta meljapäeva õhtul soola, hõeru ennast sellega ja viska üle õla vastu põhja, siis kaduvad ära.

E 16760/71 (2) < Kroonlinn < Vaivara khk. - D. F. Roosipuu (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Põrguauk ja Kuradiauk Eestimaal vanast tutvate Vaivara mägede ligi järges on palju aukusid leida, mille sees praegu alati vesi seisab. Nende seast on keige tuttavam põhjapoolse mäe ja keskmise mäe vahe peal ja saab hüütud Taldriku järveks. Palju kaugemalt inimesi tunnevad teda sellepärast, et ta üsna suure läbikäidava maantee ääres on ja selgeste maantee peale näha võib. Keskel augu põhjas kasvab pikk rohi ja on tükiti puhast muda näha. Mõne aja eest oli rahva hulgas kartus ja räägiti, et selles augus niisugune sügavus on, et põhja keegi leida ei või. Aga varemal saivad rahvas aru, et sääl mitte sügaval ega kõigepealt mingisugust aukugi ei ole ja et selle augu põhjapeal võib julgeste käia ja ilma keigesuguse häda kartmata teda läbi käia. Kudas augu olek näitab, peab ta tõesti mitte üks inimese kaevatud ega tehtud olema, vaid et ta on loodusest saanud ja ka keige vähemat juttugi ei ole vana ega ka uuema aja rahva seas tema üle. Taldriku järvest arvata umbes 200 sülda eemal lõuna poole on keskmise Vaivara mäe põhjapoolses otsas üks sügav, arvata 30 sülla sügavune auk ja seisab alati kuiv ja tema põhi seisab alati kuiv ja vett ei ole millaski leida. Suured kuusepuud kasvavad augu põhjas, kelle latvad augu kallastest täiesti varjatud saavad, peale selle on veel sääl mitmesugused vähemaid puid kasvamas. Selle kohta, kudas see auk on saanud, on vanarahvaste keskes jutt liikumas ja seda tahan ka mina praegu igale kuuldasoovijale jutustada. Korra vanal ajal tahtnud Vanapagan ühte ja teise kohta hakata põrgut ehitama, aga saanud igal poolt ära kihutatud. Nüüd võtnud ta parema nõu, et parem salaja maa all hakata tööle, sest maa alt ei võinud teda mitte nii kergelt kui maa pealt näha. Selleks valitses ta selle jaoks kõrget kohta ja leidis selleks Vaivara mäed kohalised olema ja hakas kohe ilma viivitamata sääl tööle. Suure hulga teendritega läks töö väga rutusete edasi. Ühe nädala aja sees oli töö juba nii kaugele jõudnud, et võis hakata põrgusse tuld tegema, tuli sai põlema süütud ja keik põrglaste hulk oli rõõmus ja hõiskasivad rõõmu perast ja juba haketi pidude vastu valmistama. Just sel kõrral kui põrglased uue põrgutule ümber tantsisivad ja rõõmsad olivad, sattus vana Lagna mõisa rehe Hans (rehepapp) Vaivara mägedes ümber luusima ja otsis omale kapsaastja võrude tarvis häid võrupuid ja sattus just otsekohe selle koha peale, kus all maa sees vanadpaganad põrgupidusid olivad pidama hakanud. Ta kuulis suurt kisa ja kära ja ühtlasi vabisese ja terve mägi kangest tantsust. Hans tahtis pikemalt asja üle otsust saada, ta raius ühe kaunis tugeva puu maha ja tegi sellest labida ja hakas sinna kohta, kus keige suurem kära kuulda oli, auku kaevama. Pea jõudis auk juba Hansule üle pea, aga ikka veel ei olnud midagi näha, korraga kuulis tema enese ligidal suurt juttu, ta vaatis ümber, üsna tema ligidal seisivad viis vanapoissi täies paraatna vormis (Paraatna vorm nimetakse "täielikus univormis"). Hans ehmatas niisugusid jäledaid elukais nähes otsata ära. Ta peitis ennast sügavamale augu põhja ja õnneks ei näinud põrgulised ka teda mitte. Põrgulised läksivad temast natuke kaugemale, nüüd hingas Hans natuke vabamalt, ikka kaugemale ja kaugemale kuulis Hans vanapaganaid tema juurest minevat. Hansu julgus läks suuremaks ja ta tõusis augus püsti ja vaatis ümber, umbes 60 sammu peal hakasivad temast eemal vanadpaganad ühte kohta maa sisse minema. Kui viimane vanapoiss veel oli maa sisse ära kadunud, ronis Hans august üles ja läks seda kohta vaatama, kuhu põrgulised olivad maa sisse ära kadunud. ta leidis, et sääl ühe sarapuupõesa keskel oli üks kaunis lai auk, ta tegi puust ühe kaunis suure risti valmis, võttis selle kätte ja hakas julgeste auku astuma, augus leidis ta ühe uue puust tehtud trepi, mille astmed allapoole viisivad. Ta hakas treppi mööda ala poole ronima, juba oli kaunis sügavale jõudnud ja temale hakas kange ägedus vastu tulema, pea nägi ta ka selgeste, et suur tuli maa sees põles ühes suures ahjus, ahju peal oli müüri sisse suur katel pandud ja see tulist vedelat tõrva täis. Põrgulised nähti keik suurte ahingitega ümber ahju käivat ja ise suure häälega naervat ja kisendavat. Hans sai asjast aru, et see mitte muud ei ole, kui vanapaganate elukoht. Ta oli ka kuulnud mitmelt poolt rahvasuust, et vanapagan olla mitmele poole põrgu ehitamise kohta otsinud ja vist nüüd siia kohta olla ta põrgu üles ehitanud. Niimoodi mõtles Hans ja tema mõtlemisel oli ka tõsi kannul. Ta ronis treppi mööda üles jälle maa peale tagasi ja hakas kohe välja minema, et asja üles anda ja varemalt nõu pidada, kuidas vanapaganale pussi tegema hakata. Ta läks keige esmalt vägeva mehe Kalevi juure seda asja rääkima. Vana tark ja vägev Kalev leidis kohe nõu, millega peale hakata. Ta laskis hulk rahvast kokku tulla ja siis ligi olevast madalast kohast, kus vett küllalt oli, suured torud teha ja siis suured pumbad. Kui keik valmis oli, siis laskis keige viimati tükk maad põrgust eemale ühe suure augu kaevata, kuhu keik torude otsad pidid kokku tulema. Sellest august sai mitmed torud pandud teiste otsadega selle koha pääle, kus põrgu maa all oli, maa sisse saivad augud kaevatud, kust vesi pidi põrgusse võima pääseda. See auk, kust vanadpaganad sisse ja välja käisivad, sai suurte kividega kõvaste kinni kiilutud, et säält ükski ei pidand välja pääsema. Nüüd hakati pumpadega tööle, suure hirmsa kiirussega voolas vett torude mööda mäe peale auku ja pool pääva ei olnud veel mööda läinud, kui juba auk ääretasa vett täis oli. Nüüd sai nende torude otsad lahti peastetud, mis august põrguni oli seatud, nüüd voolas vesi täie hooga põrgusse, nüüd oli põrgus müra ja kära lahti, niisuguse ilma ette ootamata hirmsa asja üle olivad keik vanadkurjad ehmatand. Nüüd jooksivad keik põrgulised oma väljakäidava augu juure, aga laku lund, auk oli kinni kui pigitutud. Nüüd lõivad sarvikute püksid püüli, ei kuskile poole pääsemist, keik põrguteendrid võtsivad labidad kätte ja hakasivad kaevama uut teed. Aga lugu läks tee kaevamisega veel pahemaks kui sedaviisi oli. Vesi, mis mitmest harudest jõe viisil sisse voolas, hoidis nende kaevatud uut teed mööda omale õige head sissevoolamise teed ja ei lasknud ühte vana jättist säält ülesse pääseda. Aga suurem õnnetus pidi veel tulema. Nii kui tuli ja vesi mitte üksteise sõbrad ei ole ega ka põrguski ühte ei sünni, vaid nende vahel ikka muudatust tuleb, nii juhtus ka see siin. Ülevalt alla jooksev vesi puutus viimaks tule külge, sest et tule võim suurem oli, pidi ka veele teed andma, aga nende vahel tuli suur müra, nii et terve kivimüür, kus all tuli oli, katki lõhkes ja suur tõrvaga täidetud katel ümber kukkus ja enne kui vesi tuld jõudis täieste ära kustutada, hakas tõrv hirmsa leegiga põlema. Vesi tungis vägeva mehe küll peale, aga põlevat tõrva ei võinud ta ometi ära kustutada ja põlev tõrvatuli ei jõudnud vägeva vee voolamise vastu kaua seista, vaid pidi eest ära minema. Vesi kasvas suure kiirussega ühtelugu kõrgemale ja põlev tõrv lõõmas täie leegiga vee peal ujudes. Juba hakas tõrvatuli pealseisvat maapinda põletama ja väha ajaga oli maapind läbi põlend. Nüüd purskas põlev tõrvatuli läbipõlend kuristikust välja otsega tulepurskavast mäest. Nüüd jäeti veepumbad seisma, sest auk oli ääreni vett täis, aga mitu pääva põles tõrv veel augu kallaste ümber ja purskas hirmsaid tuleleekisid ülesse. Sellest ongi veel mõnes kohas rahva keskes jutt, et see sügav auk sinna Vaiavara mäe sisse on sellest saand, et see ennevanal ajal on tulepurskaja mägi olnud ja säält august on tuli välja purskanud. Sinna saadik kutsuvad rahvas seda auku põrguauguks ja nooremad inimesed ei tea kogoniste, kust niisugune kole nimi selle augule on saanud. Keikide kurjavaimude tee oli sellega ära võetud ja mitte ükski ei pääsenud eluga maa seest välja. Selle Vanapagana sugulane ei olnud aga mitte veel uude põrgusse elama tulnud ja jäi sellepärast elusse ja sai ei tea kust kuulda, et vana rehepapp tema sugulasele niisuguse sauna oli sooritanud. Ta võttis kindlat nõu rehepapile mitte seda tasumata jätta. Ta tegi ennast rehepapiga tutvaks ja käis õige sagedaste tema juures vaatamas, milla paras aeg oleks tasumist peale hakata. Aga vana kaval ja tark rehepapp sai vanatüütuse nõust aru ja hakas proovima ja keigest jõust püüdma, kuidas temast lahti saada. Kord istus rehepapp rehe ukseläve peal ja nägi juba kaugelt, et vanatüütus tuleb. Ta läks ruttu, võttis ühe poti kätte, pani mõne hea naela tina selle sisse ja pott tinaga tuliste süte peale ahju. Selle peale istus ta jälle ukseläve peale. Juba vanatüütus jõudis rehe juure. Ähkides viskas ta suure koti seljast maha ja käskis Hanssu koti kuskile ära peita. Hans võttis raske koti maast selga ja viis rehe alla ja pani ühe kirstu sisse, enne panemist aga tegi kotisuu lahti ja vaatis, mis sääl sees pidi olema. Aga vaata lugu, kott oli puhast kuld- ja hõberaha täis. "Noh, nüüd õnn ometi mulle osaks saanud, peaks aga mu nõu korda minema," rääkis rehepapp kotti kirstu pannes. Nüüd tuli ta jälle rehehoone vanatüütuse juure tagasi. "Mis asi see sul siis süte peal keeb?" küsis vanatüütus kükitades ahjusuu juures. "See on üks kallis pulber, ära mitte seda puudu, las ta lähab natuke soojaks, mul tuleb teda täna väga hädaste tarvis," vastas rehepapp vanatüütusele. "Ütle ometi, mis kallis pulber see niisugune on?" nõudis uudishimuline vanatüütus. "See on kallis silmade rohitamise salv. Kui sellega silmi saab rohitud, siis võib õige kaugele, kas või üle ilma teise ilmaserva näha." "Ai, vana sõber, seesugust rohtu läheks mul õige hädaste tarvis. Kas oled, vana sõber, nii hea ja lubad mulle üks musta küüne võrs?" "Jah, vana sõber, see on väga kallis rohi ja maksab suurt hinda ja on minusugusel mehel väga soolane ostada, noh, ma usun, et sa, vana rikasmees, minu vaesemehe käest ilma ei tahagi." "Ma annan kas kümnekordse hinna, kui sa aga mulle lubad." "Ma luban sulle küll hea meelega, aga sa ei tea, kudas teda tuleb silmide peale panna. Kui ta mitte õieti ei saa silmide peale pandud, siis võib see silmadele suureks kahjuks tulla." "Noh, sa tahad jo ise ka täna hakata silmi rohitama, siis teeme üheskoos." "Ükstakeik, kudas soovid." Hans astus ahjulee ligemale ja vaatas ahju ja ütles: "Salv on paras valmis, mine rehe alla, vana sõber, ja too säält üte pingi seia." Vanatüütus läks ilma aja viitmata. Selle aja sees, kui vanajätis pingi järel käis, võttis Hans ruttu poti ahjust ära ja pani ühte pimeda nurka koormale ja valas ühe teise poti sisse külma vett. Nüüd vanajätis ka pingiga. Hans võttis poti külma veega ja viis selle pingi juure, siis andis ta vanatüütuse kätte ühe nööri ja ise hakas pingi peale pikali ja ütles: "Kuule, vana sõber, ma ei tea mitte siiasaadik veel, kudas sinu nimi on, võta see nöör ja seo mind paarist kohast pingi külge kinni." Vanapoiss võttis nööri ja hakas Hansu kinni siduma ja ise ütles: "Sa küsisid, mis minu nimi on, minu nimi on Päris Vanapoiss." "No siis ongi meil peaaegu ühte seltsi nimed," rääkis Hans pingi peal pikali, "minu nimi on Päris Noorpoiss." Nüüd oli Hans kinni seotud. "Nüüd võta see pott ja vala selle kulbiga, mis poti sees on, üks kulbitäis minule poti seest rohtu silma." Vanapoiss tegi, mis kästud oli. Kui juba veepotist oli paar lusikatäit Hansu silmile vett valatud, siis ütles Hans: "Tee nüüd minu sidemed lahti." Vanapoiss tegi Hansu sidemed lahti ja Hans tuli pingi pealt ülesse ja jooksis kohe õue, vanapoiss tema järele. "Noh, ikka teine maailm, vaata nii kaugele kui tahad," ütles Hans. "Noh, lähme nüüd jälle rehesse tagasi ja valame minule ka," tellis vanatüütus. Nad läksivad. Hans läks kohe ahjusuu juure ja hakas pottisid katsuma ja ütles vanapaganale: "Salv on ära jahtund, tarvis jälle ahju sooja panna, puud on ahjust otsas, mine ja too Päris Vanapoiss ühe süllatäie riidast kuivi puid." Vanapagan läks ruttu õuest puid tooma, selle aja sees pistis Hans poti tinaga jälle ahju süte peale ja ise vaatas juures, juba vanapoiss tuli puudega ja ütles: "Noh, Päris Noorpoiss, puud on siin." "Hea küll," vastas Hans. Juba oli tina natukese aja perast vedelaks sulanud, nüüd ütles Hans: "Päris Vanapoiss, salv on valmis, mine pingile." Jooksuga läks vanapagan pingi juure ja hakas pingi peale pikali ja Hans sidus teda mitmest kohast õige tugevast kinni. Kui juba seotud oli, võttis Hans suured pihid (sepatangid) ja võttis nendega poti servast kinni ja valas otsekohe vanatüütusele tulist tina silma ja ise ütles: "Esimene kord on natuke kibe, aga kannata, sellest tuleb head abi." Niipea, kui tina oli potist vanajätissele silma langenud, hakas ta kohe karjuma ja kargas pingi tükis püsti ja lettis jooksuga reheuksest välja ja ise karjus, nii et metsad ja maad põrusivad. Reheukse juurest sai ta ühe koti kätte, kus kasepuuseemned sees olivad, tahtis sellega hakata silmi hõeruma, aga kasu ei tulnud sest kedagi. Ta pani jälle jooksu otse põhja poole, siis pööras õhtupoole, siis pööras jälle lõunapoole, siis viskas ta valu perast kaseseemekoti vastu maad minema, nii et see lõhki läks ja seemned laiali lendasivad. Tänapääv on veel ses kohes nii paks puhta kasemets, et vaevalt kirve abiga läbi võib pääseda ja rahvas hüiavad seda metsa Kiikla lao kasik. Viimaks lõpes vanapoisi jõud otsa ja ta langes maha ja hakas pikali teendrisid valu perast appi hüüdma, silmapilk oli suur hulk teendrisid tema juures ja keik küsisivad: "Mis on? Kes tegi?" "Silmad põlend, Noorpoiss tegi," kisendas vanapagan seliti maas. Tema oma poeg oli nimega Noorpoiss, ka tema juure teendritega ühes jooksnud, keik teendrid vaatasid Noorepoisi, tema poja otsa ja imetelesid, kudas võis tema oma isale niisugust paha teha. "Tasuge kätte Noorepoisile, andke talle tubliste!" hüüdis Vanapoiss suure valu sees pikali maas. Kuik teendrid kargasivad tema poja Noorepoisi kallale ja tahtsid temale hästi hea vati anda, aga Noorpoiss oli õige tugeva rammuga ja hakas teendritele vastu ehk teendrid küll keigest jõust tema kallale tungisivad, ei saanud nad ometi temast jagu. Viimaks pidivad teendrid järele andma ja pakku panema. Noor Vanapoiss, kes teadis enast süüta olevat, kargas nüüd vihaga Vanapoisi kallale ja tahtis talle õige hea nahatäie selle eest anda, et ta tema peale tühja juttu oli rääkinud, aga kui ta Vanapoisi juure jõudis, oli see juba surnud. Noorpoiss võttis labida kätte ja kaevas suure laia ja sügava augu ja pani Vanapoisi auku ja ajas augu jälle päält mullaga kinni. Mõne pääva perast leidsivad põrgulised, et põrgust keik kuld- ja hõberaha oli ära kadund. Nad tulivad sinna kohta, kus Vanapoiss augus oli ja kaevasivad augu lahti ja kandsivad mulla ümberkaudu kaugele ja sügavalt laiali. Tänapäävani on veel see auk igalpool ligijärgis elanikkudel tuntud ja saab Kuradiauguks nimetatud. Augu põhjas on veel Vanapagana kehaase sees tunda, kudas ta pliiti oli sääl lamenud, käed ja jalad laiali sirutud. Pääle selle ei ole enam sääl nurkas põrgulasi näha olnud. Rehepapp, kes suure hulga kulda ja hõbedat vanapoisist mahajäänud kotist leidis, sai ühe hoobuga rikkaks meheks. Rahvas räägivad, et põrglased küll teada saanud, et põrgust ära viidud kuld- ja hõberaha rehepapi käes on, aga ei ole julgenud enam rehepapiga keige vähem tegemist teha, vaid jätnud teda rahule, sest nemad kartsivad, et neile sedasama palka tark rehepapp valmistab, mis vana tark Vanapoisski sai. Suure rikkusega rändas rehepapp kaugele maale ja elas õige krahvi moodi ja jutustas sääl mitmele, kudasmoodi tema rikkaks on saanud, aga keski ei uskunud tema jutu poolegi.

E 16787 (1) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - Mart Aija (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Üks teine mees oli omale ka targa juhatuse järele tulihänna teinud. Ta pannud talle luuavarre kehaks, kaks vana vihta tiivadeks ja põlenud peeru tunglisabaks. Lugenud õpetatud sõnad ära, aga olnud mõne sõna ära unustanud. Tulihänd tikkunud elus ja läinud katuksele, aga sealt enam mitte kaugemale. Peremees olnud kimpus, ei tulihänd tule sealt maha ega hakka minema. Pitka ootamise järele võtnud ta viimaks ahjuroobi ja löönud sellega tulihända. Tulihänd läinud ungast sisse ja natukese aja pärast hakanud maja põlema ja põlenud ühes tulihännaga ära. Kui tulihände näed, siis peasta kõik paelad ja nööbid enese ümbert lahti, siis pillab tulihänd oma koorma maha. Ja kui püssisse hõbekuuli paned ja tulihända järele lased, siis pillab ta ka oma koorma. Kui tulihända näed, viska talle tikuga tuld ehk tulesüsi järele, siis paneb ta oma peremehe maja põlema.

E 16787/8 (2) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - Mart Aija (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Üks postipois oli tähele pannud , et tema hobustel iga ööse luupainaja peal käib. Kauase kunsitamise järele õpetadud temale, et tema hobuste selja peale tuhka riputaks ja siis näha saaks, kelle jäljed hobuste selja peal leida on. Lähemal õhtul sõelus ta tuhka hobuste selja peale ja läks homiku varakult vaatama ning leidis, et kahe hobuse selja peal kassi jäljed olid. Järgmisel õhtul pani ta kõik augud pihlakapuu punnidega kinni, muudkui lukuaugu jättis ta lahti ja jäi ise ootama. Ligi poole öö aegas kuulis ta, et hobused soiguma ja hirnuma hakasivad. Ta pani ka lukuaugu ruttu kinni, võttas tule ülesse ja nägi, kuidas must kass hobuse seljast maha hüppas. Ta võttis ruttu piitsa ja hakkas sellega kassi peksma. Kui ta juba küll arvas saanud olevat, laskis ta kassi ära kooksta ja sellest korrast saadik kadus ka luupainaja hobuste kallalt. Aga juba kolmandamal ööl pärast seda, kui ta kassi peksnud oli, tuli luupainaja tema oma peale. Ta oli juba mitu ööd luupainaja pärast hädas olnud, kui talle viimaks õpetadi, et tema enesele selle põlle peale võtab, mis laulatuse aegas pruudi ees olnud. Järgmisel öösel kuuleb ta, et luupainaja tasakesti tema juure tuli, teda katsus ja minema hakas, kusjuures ta ise rääkis: "Siin ei ole mul enam midagi tegemist. See mees on juba teise jagu, siit pean ma taganema." Sest korrast kadus luupainaja ära, aga pärast tuli välja, et see üks tüdruk oli olnud, kes selle mehe naeseks tahtnud saada, aga kui ta nägi, et ta lootus tühine olnud, siis kättemaksmise himus luupainajaks hakanud.

E 16796/7 (8) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - Mart Aija (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kord läinud ingel ja vanapagan ühe mehe pärast, kes vaesuses ja jumalakartuses elas, tülisse. Ingel kiitnud seda meest, aga kurat ütelnud: "Tee ta rikkaks, küll ta siis uhkeks lähab ja minu kätte tuleb." Ingel lubanud seda ja läinud ühel õhtal vaese kerjajasandi näol sinna majasse. Õhtul võetud teda lahkesti vastu, antud süia ja ka öömaja. Homikul vara tõusnud ingel ülesse, võtnud ahjuotselt peeru, hakatanud selle põlema, läinud õue ja süidanud maja põlema, mis peale ta ka ise ruttu sealt ära läinud. Peremees, kelle maja nüid põlenud oli, hakas vana maja müürialusid lõhkuma, mis tulest ülejäenud olivad ja leidis sealt alt hulga raha. Mees ehitas uue suure elumaja üles ja hakas uhkesti elama. Aasta pärast tulnud ingel ja kurat mõlemad seda peremees vaatama. Ingel näinud juba eemalt, et kolm kurjavaimu katuksel olnud. Kurat rõemustanud ja ütelnud: "Näes sa nüüd, et minu võit on, minu poisid on juba seal."

E 16798/9 (10) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - Mart Aija (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ühe saunamehe hobusel käinud luupainaja peale. Küll oli mees kõik augud kinni toppinud, et luupainaja hobuse peale minna ei saaks, aga kõik asjata. Viimaks annud üks targem temale nõu ja ütelnud: "Mine sinna, kus sinu hobune on, võta latrega tuli kätte ja kata latter kinni, nii et luupainaja tuld ei näe, kui sa kuuled, et hobune soiguma hakab, tõmma kate laterna pealt ära ja vaata hästi hoolega järele, kas midagi leiad." Mees teinud targa õpetuse järele ja läinud hobuse juure valvama. Ligi poole öö aegas hakanud hobune hirnuma ja soiguma. Mees tõmmanud rätiku laterna pealt ära, nii et valgeks sai, aga kõige suurema hoolega otsimise järele ei leidnud ta midagi. Teisel päeval jälle targa juurest nõu küsima. Tark ütelnud: "Pane hobune hästi kindla lauda sisse, laudaukse alla pane üheksa pigelgaoksa püsti ja võta tuli niisama kätte. Kui hobune healt tegema hakab, siis vaata kõik hobuse keha hoolega läbi, kui ta hobuse peal on, siis ei või ta sealt enam ära minna, sest et pihelgaoksad tema tee kinni panevad. Mees läinud ka selsamal õhtul uuesti hobust valvama, pannud üheksa pihelgaoksa laudaukse alla püsti, võtnud tule ligi, katnud kinni ja ta jäenud hobuse ligidale ootama. Niisama kui ennegi, hakanud hobune poole öö aegas hirnuma. Mees võtnud rätiku ruttu tule pealt ära ja otsinud hobuse hoolega läbi, viimaks leidnud ta hobuse laka alt pastlanõela. Mees võtnud nõela, põletanud tule peal pehmeks, teinud kõveraks ja pistnud vaheda otsa silma seest läbi. Teisel homikul olnud teisepere perenaene raskesti haige, ta olnud nii kõverasse kokku kistud, et pea jalgade vahel olnud. Nüüd oli saunamehel aru käes, kes tema hobust vaevamas käis. Ta lasknud nõela kolm päeva kõveras seista, viimaks kolmandamal päeval, kui ta juba küll arvas kätte maksnud olevat, tegi ta nõela sirgeks. Niipea, kui nõel sirge oli, jäenud ka teisepere perenaese valu järele ja ta võinud ennast sirgele ajada, aga ka sest saadik jätnud luupainaja hobuse rahule.

E 16804 (3) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - Mart Aija (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Linu ei tohi siis mitte külvata, kui kaks valgust, kuu ja päike, korraga taevas on. Kui seda teed, siis kasvavad lühikesed ja ilma kiudeta linad.

E 16806 (16) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - Mart Aija (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Surnu puusärgi tegemise järele, kui puusärk valmis on, viiakse sülega laasta õue aja ääre, et surnu mitte kodu käima ei hakaks.

E 16807 < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - Mart Aija (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Veel pulmapruukidest Kui pruut esimese pulmapäeva õhtul peigmehe majasse viiakse, siis teeved ajumehed piitasadega ristisi tee peale ette ja enne kui peigmehe majasse sisse minnakse, sõidab esimene ajumees kolm korda ringi ümber pulmaliste. Teise pulmapäeva homiku seutakse pruudi silmad kinni, võetakse teda särgiväel ja tuuakse kolm halgu puid tuppa, mida pruut kinni silmadega ahju peab panema, nii et ta oma särgi käiksid ära ei riku ega tahmatseks ei tee. Kui särgi käised tahmatsed, siis saab temast hooletu perenaine, kui puhtad, siis usin ja hoolas. Peale veimede jagamist võtab pruut hulga veikeseid keerutuid villaseid paelu, mis õnnejooksu paeladeks kutsutakse ja läheb nendega jookstes õue, neid paneb ta igale poole: kaevukoogu otsa, aida- ja laudauste pöörade ehk haakide otsa, õueväravate peale ja igale poole. Kõik pulmalised jooksevad tema järel ja püiavad neid paelu üksteise võidu oma kätte saada. Saab see jooksmine jookstud, siis läheb ja viskab pruut raha kaevu.

E 16809 < Oudova mk., Sträkova < Põlva khk. - J. Tamm (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Saalomon katsub meresügavust ja taeva kõrgust Et Saalomon kõigist targem ja sügavaid asju teadnud, siis arvanud ta viimselt ka mere sügavust katsuda ja teada, ja ka taeva kõrgust ära mõõta, siis ka alamatele teadustada. Esite arvanud ta mere sügavust teada saada ja lasknud selleks kõigist omast riigi rajadest klaasi kokku koguda ja ühes lõpmata suureks klaaslaevaks valada. Nõnda ka sündinud. Kõigest riigist kogutud klaas kokku ja valatud laevaks. Selle peale kogutud kõigest riigist kablad kokku ja jakutud üksteise otsa, nõnda et üks pikk keits saanud. Seesugumane pikk keits pantud klaasist laeva peale ja Salomon sõudnud klaaslaevaga mere kõige sügavama koha pääle. Nüüd lasknud Saalomon keie meresügavusese, aga enne veel, kui miskit otsust leida oleks võinud, tulnud merest hall vana mehike, kellel habe põlvist saadik ja kes ennast merevalitseja olnud, üles laevalaele ja ütelnud Saalomonile: "Katsu, et niisugumast ettevõtmist kohe järele jätad, algmiselt kuni siitsaadik pole keegist võinud minu ega minu meresügavusese katsuda ega või nüüd seda ka sina teha. Kui nüüd edasi püiad, löön sinu mõõdikeie katski. Sellega ei võinud siis ka Saalomon muud teha, kui sõudnud oma klaasise laevaga kuningliku linna randa tagasi.

E 16815/6 < Oudova mk., Sträkova < Põlva khk. - J. Tamm (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Allikatooja vanamees Kõrd elanud üks taluperemees juba mõnda aega kuiva koha pääl, kus kaevu ega miskist allikat ligidal polnud. Ta pidanud iga päev raskeda vaevaga vett vedama, küll hobusega, küll enda taga. Seesugumane teadus lagunenud ka viimaks kaugele rahva ringkondase. Seal tulnud siis ühel sügisesel ajal keegist hall vanameheke nimetatud taluse ja ütelnud: "Ma olen ka kaugel käinud ja palju näinud ja sellejuures mõndagist õppinud, olen ka ise siit ära kaugel. Et teil veepuudus juba mõnda aega vaeva teinud ja veelgist teeb, siis on see ka viimselt minu kõrvasse puutunud, et ma selle asjale teatavalt abi anda võin, siis olen ma teid sellest hädast päästma tulnud. Võtad nüüd minu soovimist valmis, siis võite eestuleval kevadil, kui lumi läinud, rohkelt vett saada vastu ja nimelt allikavett." Peremees, kes nüüd muud ei arvanud, kui aga vana halliga kaupa teha, lubanud kõik tasuda, kui aga allikavesi õue pääle saaks. "Muud ma sinult, aus majaperemees, ei nõuagist," ütelnud vana hall mees, "kui et sa mind selle eesoleva telve kuni kevadine üle toidate, ahju peal soojas kohas kortelid annate, sennasamase toidu kannate ja ka tarvilikud riided kuni kevadine, sest olen, nagu ju isegist näete, vana ja jõuetud ja kui juhuks ma varem suikuda, jääks ka teile allik kodu toomata." Peremees, kes sellega ikka valmis, lubanud vanale hallile mehele ahju peale talves korteli ja ka toiduse sennasamase kanda, kui ka tarvilised riided anda. Talv olnud käes ja aeg hakanud ikka kevadi poole kalduma. Vana hall mees puhanud päev päeva järgi soojas ahju peal ja peremees kandnud valmist toitu ette, niisama ka hästi soojaid riideid, et vana hall mees mitte enne kevadit ja allika toomist jäädavalt ei uinuks. Juba olnud aeg viimaks nõnda ligi jõudnud, et vana allika kodutooja ahju pealt platsi minema pidi, sest maa oli lumest paljas ja ilmad soojad. Ühel õhtal ütelnud siis allikatooja peremehele: "Täna öösel tahan ma teile oma lubamist täide saata ja allika kodu tuua. Peaks aga mind homikul mitte kodus olema, siis järgmise öö järele homikul olen ma tõesti allikaga teie õue pääl. Nüüd aga palun sind veel, et minule selleks ettevõtmiseks ühe valge kasuka selga annaksite ja ka leivakoti leivaga, olen ju vana ja jõuetud." Ka selles tükis ei olnud peremees vastu. Ta andnud allikatoojale uue ja valge kasuka selga ja tugeva leivakoti kõrvasega selga. Nõnda läinud vanakene öö ajal tasakesti taluõuest välja allikat kodu tooma. Homikul ei leidnud aga peremees veel allikat toojaga kodu olemas. Ootnud ka teise öö homiguni, aga ka asjanda ja ikka edasi, aga ikka ka asjanda.

E 16819 (1) < Oudova mk., Sträkova < Põlva khk. - J. Tamm (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Mõned endised eestlaste usud ja kombed ja pruugid/ Kui keegist puud lõhkus kiiluga ja kui puu mitte lõhki ei saanud aetud, siis ei pidatud mitte kiilu prau vahele jäetama ega pragu lõhki, vaid kiil pidi välja võetud saama ja pragu kokku tõstama, et siis suremisel silmad ja suu ka ilusti kinni vajuda võivad.

E 16820 (7) < Oudova mk., Sträkova < Põlva khk. - J. Tamm (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Mõned endised eestlaste usud ja kombed ja pruugid/ Kui leivad ahjust väljavõttel veega hämmed, siis kastetavat ka põrgus keelt veega ja kui puid peale leiva välja võtmisel ahju heidad, siis jahudetavat ka põrgus.

E 16820 (11) < Oudova mk., Sträkova < Põlva khk. - J. Tamm (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vesi ja tuli olla ilma pääl kõige vanemad, sellepärast ei pidata tulega mitte naljakombel ümbre käia ega vee vagadusest kiitelda. Tuld ei tohi iialgist jalaga kohendada ega puud latvapide ahju panda.

E 16823 (18b) < Oudova mk, Sträkova < Põlva khk. - J. Tamm (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Mõned endised eestlaste usud ja kombed ja pruugid/ Igal jaanipäeva öösel kuiutab sarvik raha, kes siis sellest osa tahab, peab võtma musta varsa taused pahepoodi kaala ja siis rehetare kahrupersest vaatlema, kuspool tuld näha. On tuli nähtud, mingu ja käigu kolm kõrda ümbre tule, vastu päeva, visaku siis oma kübar pääst tule pääle ja senna jätku. Kui siis homikul vaatama lähed, siis olla kindlasti teda, et raha käes.

E 16823/4 (20) < Oudova mk., Sträkova < Põlva khk. - J. Tamm (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Mõned endised eestlaste usud ja kombed ja pruugid/ Kuidas nõidust vanastele pruugitud ja teisele tagasi lastud. Paljund kõrdu olla taluperenaised omais lautades võõraid kanamunasid ja kontisid leidnuvad ja selle järele omil elajatel vigasi leidnuvad. Kõrd leidnud perenaine oma lehma molli all kolm kanamuna ja vanaelaja kondi, kui elajate vigade pärast ümbre vaatama hakanud. Ta võtnud ja ajanud tokiga need võõrad asjad räbala pääle, viinud, pandnud neid mädasoo sisse ja ütelnud ise pääle: "Kost olete tulnud, senna minge ka tagasi, vaivake tooja elajaid ja lapsi. Taevataat lasku minu elajatel kõrda minna ja kaitsku neid ise." Sellega olla siis soovitud hädategijale enesele kaela tagasi läinud ja teisel päeval kohe tulnud ligem vanamoor perenaise käest midagist paluma. Kui see ei andnud, ja sellega pidi tegija omatehtud nuhkluse ise vastu võtma ja kandma. Et vanastele inimesed kurjaga olla teisile palju kahju ja kurja teinuvad, selles sündinud, et nad ka kanamunad üksteise järele kahju viimisega teise õue pääle jooksma saatnuvad, ilma et need katki oleksivad läinud. Kuri tulnud teise käest kaarna, haraka, kassi, jänese, koera, varese, kuke näul kodu ja kandnuvad õnnetust kaasa. Et aga kuri ka mõnda majaelajat kartnud, selleks peetud kodus nelja silmaga koer (kel silmade ligidal teisekarvalised täpid), kits ja sikk, kukk jne.

E 16839 (18) < Oudova mk., Sträkova < Põlva khk. - J. Tamm (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Madisepäev ei tohi puid õue vedada, siis tulevad ussid õue.

E 16845/7 (2) < Kroonlinn < Vaivara khk. - D. F. Roosipuu (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tulihänna tegijad Korra elas ühes mõisas üks vana mõisa vahimees, temale anti väga vähä palka tema teenistuse eest ja mõni kord ka oli lugu nii, et tema oma palga eest omale leibagi ei saanud ja pidi sellepärast mõnda aega nälga kannatama. Ta pidas mitmesugust nõu, kudas enese elu paremale korrale seada, aga mingi asi ei tahtnud temale headust tuua. Tema sai ükskord, ka ei tea, kelle käest, kuulda, et tulihänd pidada inimestele mitmesuguseid asju kodu kandma ja et mitugi vaest meest tulihänna abi läbi olla rikkaks meheks saanud. Tema võttis nõuks hakata ka tulihända tegema, aga ta ei teadnud, kudas ja millest pidi tulihänd tehtud saama. Ta kuulas mitme käest järele ja viimaks sai teada, et tulihända võib mitmest asjast ja mitmet moodi teha. Tema pidas hea plaani ükskord valmis ja läks metsa ja kaevas hulga kadaka juurikaid üles, sidus kimpu ja tõi kodu. Ta oli mineval pühal kirikus käinud ja kuulda saanud sääl õpetaja lugemisest, et vanal ajal olla üks mees saanud kadakapuu all mitukümmend pääva toidetud. Ta mõtles: "Jah, tõeste kadakapuul on suur vägi külles, sest kadakamarjadest võib ju väga selgeste näha, et nende ristidega otsad mitte tühised ei ole, sellesama perast on kadakapuu jõud keige parem tulihänna materjal." Ta hakas tööle ja peagi sai tulihänd valmis, veel üksi oli talle tarvis süda sisse panna ja keik oligi valmis. "Aga millest pean ma talle südame sisse tegema?" küsis tegija. Pea sai jällegi ühe targa käest kuulda, et väävlikivi selle tarvis keige parem olla. Ta läks mere ääre ja otsis säält omale õige ilusa väävlikivi (väävlikiviks kutsutakse üht punasekarvalist kivi, mis mererannas keige rohkemalt osalt leida on ja ka väävli väge on nende kivide sees), siis pistis ta nõelaga oma pahema käe nimetussõrme sisse augu ja piigistas säält kolm tilka verd välja ja määris nende veretilkadega südame tarvis toodud kivi üle ja pani siis seda tulihännale südameks rindu. Ah rõõmu, paari silmapilgu aja perast hakas tulihänd elama ja tuli kohe keige esmalt oma peremehe juure ja küsis: "Kuhu poole sa mind nüüd keige esmalt minna käsid?" Mees ei lasknud teda ka mitte teist korda küsida, vaid ütles: "Mine too nüüd keige esmalt mõisaherra toidukambrist (sahvrist) üks õige hea seljatäis toidukraami, et süia saaksime." Silmapilk oli tulihänd kadunud, umbes arvata mõne minuti perast tuli ta suure seljatäie hea toidukraamiga tagasi. Nüüd oli vahimehel toitu mõneks päävaks. Küll ta laskis tulihännal hulk mitmesugust vara kokku vedada, ka mõisaherra raha ei jäänud temast puutumata, vaid sellestki tuli hea summa vahimehe tasku. Ei üksipäini oma mõisaherralt ei võtnud ta raha ja muud vara, vaid ka mitmelt poolt mojalt ja peaaegu keigest ümberkaudsest mõisatest langes temale mitmesugust vara osaks. Viimaks, kui tema oli juba keigesugust vara ja ka suure summa raha kokku lasknud vedada, läks ta salaja säält ligi mailt ära ja ostis omale mõisa ja elas väga uhkeste ja rikkaste. Aga tulihända ei kautand ta mitte ära nii kaua, kui ta elas, vaid pidas teda ikka enese juures. Kui tal mingi tegemist ei olnud, siis magas tulihänd mõnikord mitu aastat, aga kui oli miski tegemist, siis saatis ta peremees teda jälle, ja kuhu teda saadeti, sealt pidi igakord ikka tükk tulema. Perast vahimehest saanud mõisniku surma jäi tulihänd tema ühe sugulasele pärida, aga kas tulihänd sugulasele ka niisugust head tegi, kui oma endise tegijale ja peremehele, see on meile täieste teadmata ja ei ole selle üle mitte kuulda saanud.

E 16871/2 (3) < Tveri kub. < Tartumaa - M. Riste (1895) < Sisestanud Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kirik ja mõis järve põhjas Kord olnd ja eland Tartumaal rikas mõisnik. Sel olnd poeg ja tütar. Aga ei olla nõnda rikast pruuti pojale leidnud ega tütrele nõnda rikast peigmeest nagu nad ise olnd. Siis tulnud vanemad selle mõtte peale ja pand tütre ja poja paari, nõnda et nende suur varandus ei saaks mitte võeraste kätte. Ühel pääval laulatatud vend ja õde paari. Õhtal tulnud palju mõisnikka pulmapidule, priisand ja raalind kogu öö. Aga enne kella kahteteistkümmend, hakand üks kohtuhärra ammetlikkude asjade pärast koju kippuma, et täda polla küll tahetud laska, aga ommetegi kästud teda härrat homikul vistist tagasi tulla, mis see ka luband teha. Homikul tulnd kohtuhärra tagasi, aga leid oma suureks imestuseks tee otsas järve olema: asi saand ligemalt järel vaadatud ja leitud, et kirik ja mõis sel öösel maa põhja vajunud ja järv asemele siginend. Praegal seista see kirik ja mõis järvepõhjas, aga küll olla proovitud senna alla minna kulda ja hõbedat ära tooma, aga kirikuukse peal seista suur vähk, see lubada kõik katki hammustada, kes aga püiaks senna kiriku sisse minna, nõnda seista praegal see suur varandus järvepõhjas. Tartu poolt.

E 16889/92 (2) < Võnnu khk. - Jaan Rootslane (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Unenägija Kord heitnud peremees ja sulane pääle söögi puhkama. Kui sulane juba küllalt arvas maganud olevat, tõusis ta üles ja ajas peremeest kah, aga see ei tule, ei siruta, ei liiguta kah, ei tõuse, ei tõuse. Viimäte lendanud üks kimalane peremehele lahtisest suust sisse ja kui sulane nüüd ärätas, virgus peremes ülesse ja hakkas jutustama, mis ta unes näinud. Ta jutustas kõiksugustest orgudest ja kuristikkudest. Sulane es lausu sõnagi, vaid läits tööle ja mõtelnud tõine kord valvama jääda, mida ta ka tegi. Kui peremees jälle puhkama heitis, pandis sulane tähele, et peremehe suust jälle kimalane välja lendas. Sulane jooskis kimalase järele, kuni nägi, et kimalane ühe mätta sisse ära kadus. Nüüd läks sulane peremehe juure tagasi ja katsus teda üles äratada, aga asjata. Ootis, kuni kimalane tagasi lendas, mispeale peremees isegi üles ärkas. Ta jutustas, et ta ühe rahakeldris käinud, kus hulk hõbe- ja kuldraha olnud, aga tema ei teadvat, kuskohal see keldri olla. Sulane seletas, et tema küll teadvat, kus tema käinud ja näitas ka mätast, mida peremees aga es usu. Sulane lõhkus mätta ära, mille all suur hobuse pealuu olnud ja selle sees hulk kuld-ja hõberaha, mida sulane ja peremees teineteise vahel ära jautasid ja mõlemile sai nii palju, et mureta elada võisid.

E 16892/3 (3) < Võnnu khk. - Jaan Rootslane (1895) < Sisestanud Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuda Vanapagan Emajõe suud sulgus Kui lodjad Tartu ja Pihkva vahel puid vidama hakkasid pahandas põrguvürst enda nii selle üle, et ta kohe Emajõe suud tahtis kinni sulguma hakata. Ta kutsus omad põrgujüngrid kokku ja hakkas kivve Ema suhu kandma. Kui Emajõgi nägi, et päkäpikkused mehikesed suured kivid sülles tema poole tullivad sai ta asjaloost aru ja hakkas kisendama: "Tulge appi, Ahja jõgi, tulge appi, Koosa jõgi, Emajõe suud sulgutaks!" Hüüdmist kuuldes ehmatasid põrgupoisid ära, viskasivad kivid maha ja panivad punuma. Vanalepaganale kukkus kivi jala pääle, kes sest saadik lonkama hakkas.

E 16903/4 (1) < Võnnu khk. - Jaan Rootlane (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vana usk Puuki seisma panda Kui pisuhänd nähtavale tulla, sis lõika pahema jala pastla ristpael katki ja sõnu ise sääljuures: "Saadan, jää seisma nagu Kristus risti pääl seisis!" Kohe pidavat puuk seisma jääma, kui tal koorem säljas on.

E 16904 (2) < Võnnu khk. - Jaan Rootlane (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vanarahva usu järele võivat käsni seeläbi ära kautada. Mine põhjapoolse tua otsa taha kuuvalgel öösel, lase kuul käsnase koha pääle paista ja sõnu ise sääljuures: "Kuuvalge, päevavalge, Käsnäküla põleb."

E 16945 (3) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kes oma und tahab ära kautada, see pandku tähele kus kägu kevadel esimest korda kukub, siis mingu selle puu alla, kus ta otsas on, et ta aga sind ei näe, aga selle aja sees, kui ta kukub, käi kol korda vastu päeva ümber puu ja tõmba iga ringi ajal hammastega puu küljest koort, siis piab uni kaduma.

E 16946 (5) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui kilkisid palju on, siis määri vanas kuus võetud saviga ahjusid, siis piavad kohe kaduma.

E 16946 (9) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestanud USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui laps palju karjub ja vihastab, siis võta sealt kohast maa seest rohu juure, kus härjad on müranud ja kraapinud, ja peksa nendega last, see aitab kohe.

E 16947 (14) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestanud USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui uss on hammustanud, siis tõmba paskpaju koor vastu oksi seljast ära ja mässigu sellega kinni, siis ei läha paistetus enam edasi.

E 16947 (15) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui kida käe sees on, siis keida maranatega keedetud lõngal kolm sõlme sisse ja mässi see sõlmiline lõng kolm korda ümber haige koha ehk mässi kida asju ümber ehk keida hobusesaba jõhvil käed selja taga hoides kolm sõlme sisse ja mässi ümber haige koha ehk pitsita niisuguse kahe puu vahel, mis teineteist on kasudes hõerunud seda haiget kohta ehk mässi varastud ahjuluua pael ümber haige koha ehk kui teisele seda haiget kohta näitad ja teine ilma sinu täädmata larinal hammastega selle haige koha pääle kinni kargab ja pigistab nõnda, et sa isi järsku ehmatad, siis kaub ära.

E 16948 (18) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kes on üheksamad vaenuköied oma parema käe veikese sõrmega lahti päästnud, siis võib ta nende sõnadega, mis ta sealjuures on ütelnud, palju hädasid avitada.

E 16949 (22) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui uss on hammustanud ja said teda ära tappa, siis vajuta selle kepiga kellega teda tapsid selle hammustatud koha pääle, siis saab terveks.

E 16949 (26) < Viljandi khk., V-Tännassilma - H. Jaanson (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui põletised käivad, siis piab üheksa korda ilma lugemata ühe hingega ütlema: "Põletsed, kõrvetsed, siasita närvetsed."

E 16949 (27) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui luksud käivad, siis piab selle nime kohe ära ütlema, kes sind räägib, siis jääb järele.

E 16950 (30) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui püss kohe ei jookse, siis pista ühe puu vahele, mis alt kaheharuline ja päält on kokku kasunud kolm korda päeva järele ringi läbi, aga rauaots ees.

E 16050 (37) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Hambavalu vastu võtta pikse lõhutud puu küllest kilda ja pane hamba pääle.

E 16951 (44) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui noores kuus võetud saviga ahju määritakse, siis kasvab palju kilka, aga võta siis savi kui vanakuu esimest korda päeva kätte jääb ehk natuke riivatakse, ja sellega määrid, siis kauvad ära.

E 16951 (45) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kes kirpudest tahab lahti saada, see tehku vanakuu lõpetuses luudasi ja pühkigu nendega tubasi.

E 16952 (4) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tahad teisel lehma mäda maa sisse nõidu, siis otsi üks niisugune ork, kellel kolm haru on, aga igal harul jälle kolm haru, tee nende harude otsad tervaks, pista igaühega üks kord sõrmeküüne alla, aga et otsad kõik sinu verega saavad, ja nüüd pista see ork selle lehma juure, keda selleks soovid, maa sisse - siis piab jääma.

E 16952/3 (7) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui aru saadakse, et tüdruk poistega ümber käis ja ometi sohki ei läha, siis löö vitsaga kolm korda ümber palja härjakara, kui ta parajaste lehma juures on ja löö jälle sellesama vitsaga seda tüdrukut. Ehk pista nõel surnuristi tutist kolm korda vastu päeva läbi ja pista siis see nõel selle tüdruku riiete sisse. Ehk ka anna selle tüdrukule emise piima sisse.

E 16953 (11) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kes tahab, et tüdruk raisku lähab, see võtku kolm ühe aasta pajukasu, keerutagu patsi kokku ja tõmmaku kolm korda kura jala alt läbi, löö siis ramma elajat, aga pääle selle kohe tüdrukut.

E 16955 (17) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui lammid vanas kuus pesed ehk niidad, siis ei kasva villa.

E 16955 (25) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui noores kuus hobusele ranga teed, siis hõeruvad hobuse kaela katki.

E 16956 (28) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui räästast purad maha torgid, siis on sial väha poegi.

E 16956 (29) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui pääst täia otsitakse ja otsimine pooleli jääb, siis eksib metsa ära.

E 16956 (38) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui neljapäeval auku puu sisse lased, siis lased looma sisse.

E 16956 (42) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui maast vett jood, aga enne kolm korda sülgad, siis ei hakka maast haigused külge.

E 16959 (68) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui maalised on, siis võetagu särgi hõberees ja keerutagu seda kolm korda enese ümber ehk kaapigu selle päält hõbedat maha.

E 16959 (69) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui palju pihlakamarju on, siis on palju tulekahjusi.

E 16959 (71) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui sügisi haavalehed punased on, siis on palju tulekahjusi.

E 16960 (78) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui lina külvamise ajal kuu üleval on, siis ei kasva hääd kiudu.

E 16960 (79) < Viljandi khk., V-Tännassilma - H. Jaanson (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui haaval nii suured lehed on, et vares lehte seest välja paistab, siis on paras kaerakülvi aeg.

E 16960 (80) < Viljandi khk., V-Tännasilma. - H. Jaanson (1895) Sisestas Kristiina Järve (1999), kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui kadakad tolmavad, siis on hää tatrakülvi aeg.

E 16960 (81) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui kapsid ehk kaala siis külvad, kui pääv ülevel on, siis kõrvetab päike nad ära. Kui kuu paistab, siis kolletavad ära.

E 16960 (82) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui toomingad õitsevad siis on hää linakülvi aeg, kasvab hää kiud, ja valged kui toominga õied.

E 16961 (98) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui pilpad maas isi maas risti on lähnud, siis saab surmasõnumid.

E 16962 (106) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui lepad kevade ümarguses urvas on, siis tuleb nälja-aasta.

E 16962 (117) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui puu lehed suil hommiku päält kastega on, siis tuleb päeva kuiv, on altpoolt, siis vihma.

E 16963 (130) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui taevatähed vilguvad, siis tuleb tuulne ilm.

E 16963 (133) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui päike õhta tagasi vaatab, siis edespidi ilus ilm.

E 16963 (135) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui virmalised vehklevad, siis tuleb sulailm.

E 16964 (143) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuidutähel on üks veike kaaskäija täht. Kui see veikene täht taga on, siis otsib poiss peremeest ja on üks nälja-aasta, on aga veike täht ees, siis otsib peremees poissi ja tuleb üks hää aasta.

E 16964 (144) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui lepad sügisi pikki urvi täis on, siis tuleb hää rukkiaasta.

E 16971 < Paistu khk., Kaarli, Kunigu t. - Hans Lensin (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Nikastamise vastu Nikatand ja nakatand, väändind ja välpund, kurilindu kohta saand, pahalindu paika saand. Nahk nahka vastu, soon soont vastu, liha liha vastu, luu luud vastu, üdi üdi vastu, ila ila vastu, äisk äiska vastu, jäsam jäsamud vastu, paremine paigal kui enne. Issa pojakene, püha ristikene.

E 16972 (1) < Paistu khk., Kaarli k., Kunigu t. - Hans Lensin (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Haavaparandamise ja hambavalu vastu Oh Maarja, sa madal vaim, Jeesuse ema veel ilusam, kelle pea peenikene, peastab pead pindajest, varsed vaja väänetest. Mesilane, ilmalind, lennab metsad, lennab lepiku alused, lennab üle ütesa maa, mere, sealt toob metta meelelist, haavu parandada ja ka valu ära võtta ja ka hammid terveks teha. Issa pojakene, püha ristikene.

E 16973 (2) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui peale vihmasajo metsad palju auravad, siis saab veel sadoseid ilmu tulema.

E 16973 (5) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui vahest pikne puu sisse lööb, siis öeltakse, et vanapagan selle puutüve all varjul olla olnud.

E 16974 (18) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui lepapuud näritakse, siis minevat hambad vanana suust ära.

E 16975 (20) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuusekäbid tähentavad, kui neid palju on, kartohvlisaaki; pedajakäbid jälle kesvasaaki.

E 16975 (21) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui hoonet noorekuu sees tegema hakatakse, siis mädanevat see ruttu ära, hakatakse hoonet vanakuu sees tegema, siis seisvat see rohkem aega.

E 16975 (23) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui õhtune vihmasadu tilkmetena tõiseks päevaks kuuskede otsa jääb, siis loodetakse ilma heale minevat.

E 16975 (26) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui pastlad esimest korda jalga pannakse, siis hõerutakse jalgadega kivi peal ja öeldakse: "Pae paksutsed, kivi kõvased, ühed pastlad, üheksad paelad." Siis seisvat pastlad kavva.

E 16977 (38) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui lapse kellegile suurel inimesel asja pakub, siis tuleb vastu võtta ja ülesse tõsta ning ütelda: "Pikas! Pikas!" Siis saavat laps heasti pikkas kasvama.

E 16977 (40) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Hommiku vara ei tohi äglapulga otse teritada, siis ratsivat ägel viljaterad kõik maa seest ülesse. Peab õhtult ehk siis, kui töö ära lõpetatud, äglapulka teritama.

E 16977 (41) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui vanadest kaselehestest tehtud vihaga vihutud saab, siis võtab ihu sügelema.

E 16979 (56) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui kaselehed juba jaanipäevast kollaseks minema hakkavad ja ka varsi selle järel puude otsast maha langevad, siis tuleb sügise varem.

E 16979 (57) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Hakkavad puudelehed alles jaaka(jaagupi)päevast kollaseks ja maha minema, see tähendab hilist sügiset.

E 16979 (62) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Väänetud vitsaga hobust luau, siis väändub sellel hobusel elu sees mõni luu katki.

E 16979 (63) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Lüüakse väänetud vitsaga lehma, siis ei poegi see enam iialgi.

E 16980 (68) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Langevad männakäbid (pedajakuked, kuda neid mõnel pool kutsutakse) sügisel maha, see tähendab halba aastat.

E 16980 (69) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Jäävad männakäbid kuni tõise aastani otsa, see tähendavat head aastat.

E 16981 (85) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui sügisel ja talvel palju vastu hommiku tuult on, siis kannavad viljapuud tõisel kevadel palju vilja.

E 16982 (87) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Missugune on ilm kuu loomise ajal ehk peale loomist kolm päeva on, seesugune saab ta siis kõik see kuu aega olema.

E 16982 (92) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui päikene hommikul ilma iseäraliku karvata tõuseb ehk tõusmise ajal pilved pea enesest ära ajab ehk kui tema vastu tõusmist pilvi näha ei ole, siis on ilusat ilma oodata.

E 16982 (93) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui päikene õhtul ilma iseäralise karvata jälle looja lähab, siis on jälle tõisel pääval ilusat ilma loota.

E 16982 (94) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui päikene paksu pilvede taga, kelle üle ta jooni välja laotab, tunkelpunase karvaga tõuseb ja jälle seesuguse karvaga looja lähab, siis on kas tuult ehk vihma oodata.

E 16982 (95) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui pilved keskpäeva ajal endid päikse ümber koguvad ja pea teda katavad, siis on paha ilma oodata.

E 16983 (105) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui puid raiudes mõni laast vingudes mööda kõrvu läheb; seda tarvis kinni püüda ja taskusse panna, siis ei saa ükski selle kandjat nägema.

E 16984 (111) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui inimene aevastab, siis ütlevad vanemad inimesed: "Aita Jeesuke!" Siis saavat ta terveks.

E 16985 (129) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui oma koer kedagi oma inimest ei salli ja ikka teda nähes augub, siis öeltakse: "Sa ei ole siis, kui koer veike oli, selle jaoks leiba annud."

E 16986 (138) < Halliste khk., Kaarli k. v. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Martin Jänes 2001, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Müristamise ajal ei tohi kuue-, jakihõlmu, nii ka põlle ülepea võtta, muidu saab pikken pihta lööma.

E 16989 (169) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui sabaga tähte vahest näha on, sis ütlevad rahvas, see tähendab vaemnu, sõda ja verevalamist. Paistab sabaga täht hommiku poolt, siis arvatakse sõda hommikupoolt tulevat, paistab sabaga täht õhtupoolt, siis tulevat sõda õhtupoolt.

E 16989 (170) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
On sabaga tähte sügise aegus näha, siis arvatakse sõda kaugelt tulevat, on kevade aegus, siis lähedalt.

E 16989/16990 (171) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui põhi põõnab, virmalised taevas näha on, siis üteldakse see sõda tähentavat.

E 16990 (172) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mõned ütlevad, kui virmalisi rohkeste näha on, siis olla suur verevalamine põhjamaades.

E 16990 (175) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui tähed taevas nooli lasevad, et vanapagan taeva all palavaid kiva pilduvat.

E 16990 (176) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mõned ütlevad, siis, kui tähed nooli lasevad, ei ole enam head nalja, vanapagan pillub juba nukiga tähti taevas, see saab tõeste midagi tähendama.

E 16992 (194) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Lihaheite (vastlapäev) on ikka noorekuu sees. On ta õige noorekuu lähedal, see tähendab head, on ta noorekuu viimaste päevade sees, see tähendab halba.

E 16992/3 (198) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tahetakse selle ette valvata, et karjaelajate sekka talvel, kui nad laudas on, ühtegi viga ei peaks sündima, ei ka ükski kuri käsi neisse puutuda, siis tuleb sel päeval, kui kari viimast päeva metsas on käinud ja nüüd lauta peab jääma, uhertiga auk laudaukse aluspakule sisse lasta, elavathõbet sinna sisse panna ja peale selle auk pihlakapuust punniga jälle ilusaste kinni panna. Siis võib selle üle julge olla, et karja sekka mingisugust viga selle talve sees tulema ei saa.

E 16994 (208) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui surnut maha saab viitud, siis ei tohtivat enne peatada, kui kusagil metsa ääres, kus siis ka esimese seismise järel rist puu peale saab tehtud. (Niisuguseid vanu puid näeme sagedaste tee ääretel, kus ristisid sisse on lõigatud.)

E 16996 (238) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui metsad talvel kohavad, siis olla sulailmu oodata.

E 16997 (243) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Noorekuu sees raiutud palgid ja nendest tehtud hooned seisavad palju rohkem, kui vanakuu sees raiutud palgid, sest need mädanevad ruttu ära.

E 16997 (252) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui see laast, mis raidudes vinguvat healt teeb pulma ajal õllevaati saab pantud, see õlu panevat siis kõik pulmalised tantsima.

E 17006 (58) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/ Valgeid laastuid hööveldama, tähendab lumesadu.

E 17006 (67) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/ Taevatähti nägema, tähendab rõemustamist.

E 17010 (175) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/ Puid vidama, tähendab mõnda head kasu.

E 17010 (176) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/ Puid lõikama, tähendab halba ilma.

E 17010 (177) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/ Puid lõhkuma, tähendab lumesadu.

E 17010 (178) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/ Puid istutama, tähendab head.

E 17010 (179) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/ Puid maja ümber istutama, tähendab sissetulekut.

E 17010 (180) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/ Puid maast ülesse kiskuma, tähendab halba.

E 17011 (199) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/ Puude mahamurdmist nägema, tähendab suurt tormi.

E 17011 (202) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/ Puunõu seest jooma, tähendab halba.

E 17012 (222) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/ Lehtis metsa nägema, tähendab head.

E 17012 (223) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/ Raagus metsa nägema, tähendab halba.

E 17012 (224) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/ Puude otsa ronima, tähendab paremale püüdmist.

E 17012 (229) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/ Laudu tahuma, tähendab halba ettevõttet.

E 17016 (335) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/ Koitu või eha nägema, tähendab külma.

E 17016 (336) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/ Päikest nägema, tähendab head juhtumist.

E 17016 (337) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/ Kuud nägema, tähendab niisama head.

E 17016 (338) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/ Tähti nägema, tähendab õnne.

E 17016 (339) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/ Palju tähti nägema, tähendab suurt õnne.

E 17016 (340) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/ Tähtede maha langemist nägema, tähendab õnne kaotamist.

E 17020 (431) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/ Noori kaski nägema, tähendab kedagi tanu alla saama.

E 17020 (432) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/ Kaseoksi murdma, tähendab pulmade katki jäämist.

E 17020 (433) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/ Kaseoksi küljest lehti kraasima, tähendab halba.

E 17020 (434) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/ Raagus kasemetsa nägema, tähendab kurba aega.

E 17020 (435) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/ Raagus kasemetsa nägema, tähendab muret.

E 17020 (436) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/ Jõulukuuske nägema, tähendab head.

E 17022 (476) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/ Noori õunapuid nägema, tähendab pulmi.

E 17022 (477) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/ Noori õunapuid maha raiduma, tähendab naest võtma.

E 17022 (478) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/ Mõned ütlevad: noori õunapuid istutama tähendab naest võtma.

E 17022 (479) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/ Mädanenuid puid nägema, tähendab haigust.

E 17022 (485) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/ Kaski koorima, tähendab naest võtma.

E 17022 (486) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/ Kaski maha raiduma, tähendab ka naest võtma.

E 17023 (515) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/ Aiaväravat tegema, tähendab midagi kaela saama.

E 17023 (516) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/ Aida tegema, tähendab niisama midagi kaela saama.

E 17024 (531) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/ Palke lõikama, tähendab head.

E 17024 (532) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/ Palkisid vidama, tähendab halba.

E 17025 (558) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/ Lilles või puus saama, tähendab head.

E 17026 (571) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/ Tumedat päikesepaistet nägema, tähendab pahandust.

E 17026 (572) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/ Selget päikesepaistet nägema, tähendab rõemsat meelt.

E 17026 (573) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Selged päikesepaistet nägema, tähendab head elu.

E 17026 (578) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/ Puid või kiva vette kandma, tähendab muret või südamevalu.

E 17035 (1) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestanud USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui selg ära venitatud on, siis arstivad mitmed seda nõnda nimetada selja tõmbamisega. Mõned jälle seljarohu (mercurialis perennis)vedelikuga, mis taimede seest välja pigistadakse. Enne peale võidumist tehakse sellest samast taimest rist käe peale (peopesa sisse) ja vajutadakse siis kolmes kohal selgroo mööda alla, iga koha peale kolm korda.

E 17035 (2) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kirpusid ära kaotada, tuleb anipaju okste ja lehtedega, kui neid tubaku moodi katki on lõigatud ja põrantu peale nii kui ka sängidesse on laiali pillutud.

E 17035 (4) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Pärnametsa alune hein on parem lehmadele piima, nii kui ka võianni kohta, kui kuusemetsa alune hein.

E 17036 (5) < Halliste khk, Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui inimesel üks niisugune haigus on, kus üks valujutt alati nagu muaga lõigatud ihust läbi käib, ikka edasi lähab ja ikka rohkem valu teeb; siis kutsuvad inimesed seda jooksja haiguseks. Veronica offeinalis (jooksja rohi) tuleb siis keeta ja haiguse või valutava koha peale määrida. Peale määrimisel tuleb aga "Meie Isa" seitse korda ära lugeda, küll siis jooksja kus seda ja tõist kaob.

E 17036 (8) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui kusagilt vana kannu seest tõine puu (tõist sorti puu kui kand on) välja kasvab. Selle küljest lõigatud laastud on valu vastu, kui nendega valutava koha peale vajutatud saab.

E 17036/17037 (9) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestanud Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tahetakse, et pastlad rohkem seisavad, siis tuleb nendega vastsest pärast paekivi peal hõeruma ja isi sealjuures ütlema: "Pae paksutsed, kivi kõvatsed, ühed pastlad, üheksad paelad." Küll siis pastlad kaua seisavad.

E 17037 (10) < Halliste khk, Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui pea valutab, siis tuleb pahema käega otsa peale vajutada ja kolm korda "Meie Issa" ära lugeda, küll siis peavalu kaob.

E 17038/41 < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kirjad mõningade tähtsate leiduste üle Kui suur tähtsus on meie vanarahva mälestusi, mida sealt ehk täält maa ja mägede seest välja on kaevatud, alal hoida, selle kohta on sagedaste juttu olnud ja sellepärast toome tänases kirjas mõne kirjelduse sarnaste leiduste üle. Õisu-Ülemõisa järel oleva põldude seest olla kolm suurt kivi leitud, milledest üks alles hilja nimetadud mõisas näha oli. Sellel kivil oli külje peal sissi raiutud suur ring ja selle sees rist. Ka tõised kivid olnud sellesama sarnased. Vanarahvas nimetab neid kivisid ohvrikivideks ja teab kõnelda, et nende kivide lähedal, kus sel ajal suur mets kasvanud, ohvrikohad olnud. Oleks soovitav nende kivide alla hoidmine. Niisama leidis Heimthali valla mees Hans Rooger a. 1886 sellesama mõisa metsast ühe kõrgema kingu kohalt hulga vanaaegseid hõbe- ja vaskrahasid, millede juurest aga aastanummert leida ei olnud. Ühes ka kaks suuremat kirjadega neljakandilist hõbetükki. Mõned hõberahad olivad nii veiksed nagu herneterad, vanaduse pärast ei võinud aru saada nende kirja, näitas nagu oleksivad need vene keeli tähed olnud. Ühel osal neil veikestel hõberahadel oli tõise külje peal Peeter I ratsakuju ja tõistel arvata üks tiivadega loom. Suuremad hõberahad olivad meieaegste 20 ja ja mõned vanaaegste 50 kop. suurused. Vaskrahad, mis arvata meieagsete 1/2 kop. suurused võisivad olla, oli kõige rohkem, umbes 100-150 tükki. Need olivad keik õhukesteks mädanenud, nii et mõned neist katki läksivad ja nii ei võinud kõikide kirjadest haru saada. Suurem jagu vask- nii kui ka hõberahasid kandsivad järgmiseid vappi ja kirju. Eeskülje peal oli kaks suurt võtit risti säetud, nr. 7 üks + ja täht S. Äärt mööda kais järgmine kiri: MONE NO ARGENTHA. Tõise külje peal oli üks värav, millel kaks torni kumbagil pool nurga peal oli. Värava sisse käimise kohal oli kaks võtit risti. Äärekiri järgmine: GIVITATIS RIGENSIS. Veikeste hõberahade peal kirjad olivad ?Z-92H31-ja tõised HIJIHV-35, siin puudusivad kaks viimist tähte. ja jälle /joonis/. Suuremade hõberahade kohta ei olnud mul enam võimalik kirja ega tähendusi saada. Suvel 1894 Halliste kihelkonnast Reinse küla kirikumäe seest leitud vaskrahad, mis meie aegsete 2 kop. suurused olivad, kandsivad järgmiseid kirju. Esimese külje peal lõvi kuju krooniga ja tähed ÖR-m. Mõnda märki ei olnud enam näha. Tõise külje peal olivad kolm krooni /joonis/ järgmiste märgide viisil. Siis täht R pahemal pool, S paremal pool küljes ja G üleval kahe krooni vahekohal. Kroonide all oli aastanummer järgmiselt 16 73. Siis oli rahasid, mis meieaegste 5 kop. hõberaha suurused olivad. Neid oli kahte sorti, esimesed paksemad ja tõised õhemad. Paksemade rahade eeskülje peal oli üks kuju ja järgmine äärekiri pahemal pool küljes: IOAN. Paremal pool küljes: GASRB viimast tähte ei olnud võimalik aru saada. Tõise külje peal oli ratsakuju ja selle all järgmine märk /joonis/, äärekiri MAG DV?LITB?? siin puudusivad kaks vahemist tähte ja jälle: OLI. Õhemad vaskrahad kandsivad järgmiseid kirju ja vappi. Eeskülje peal oli järgmine suur täht R. Äärekivi paremalt poolt lugema hakates GAROLVSD GREX S. Tõise külje peal oli kaks võtit risti ja üleval nende keskkohal mark +. Äärekiri paremalt poolt küljest: SOLIDVSGIV nüüd puudusivad tähtesid, milledest vananduse pärast aru ei saanud. Ka on seda Reinse küla kirikumäge soome teadusemees Aspelin ja eesti teaduse uurija J.Jung mõne aasta eest vaatamas käinud, niisama ka Taru vare- ja kirikumäge ning mõnda muud, ja on siis nende kohta soomekeelstes kirjades "Muinasmuisto yhdistyksen Aikakauskirja" ja "Muinaisjäännöksiä Suomen suvun asuusaloilta" pikemalt kirjutanud. Niisama on Õpetadud Eesti Seltsi kirjades leida, mis need mehed kirikumägede ja mõne muude vanade kohtade uurimise juures on leidnud ja kirja pannud. Sel samal suvel a. 1894 Saarde kihelkonnast Kanakülas seisva Kalmeti kohalt on leitud suur vaskraha järgmise kirja ja vapiga. Esimese lehekülje peal seisivad krooni sees tähed: A?-??? ja aastanummer 1731. Tõise külje peal suur kahe peaga Vene kull. Nagu "Oleviku" 31 nr a. 1894 härra J.Jung Reinse küla kirikumäe kohta kõneles, et seal selle aastasaja algul üks lai tasane kivi nimetadud mäe peal on olnud, mida Moosese käsulauaks kutsutud, kus rahvas peal palvetamas käinud, mis aga pärast mäe järsu külje alla linalikko olla veeretadud. Et tähtsat kivi valgele tuua, olen ma seda järele kuulanud ja ka järele katsuda lasknud. Ei ole aga kivi kusagilt leida ilnud. Ei ole ka mäe küle all ühtegi linaleo aset leida, vaid küll sellest arvata vakamaa kaugusel üks loik. Kui aga kivi mitte jões ei ole, mis mäest paar vakamaad kaugel seisab. Edespidi, kui sellest kivist midagi teadust saan, kirjutan kohe. Tähendus. Sellele kirjale tahan veel juurde tähendada, et mul mitmed neist rahadest on, millest eespool sai kõneldud ja et ma edespidi rohkem tahan vanu kohti ülesse otsida ning nendest välja kaevatud leidusi tahan rahva käest ära osta. Praegu eespool nimetadud rahad olen ma Õpetadud Eesti Seltsile lubanud ja saan nad ka lootuse järel varsi ära saatma. Korjanduse üle lähab ka kiri ühes ligi, kustkohal nimetadud materjal saadud ja mil aastal.

E 17042/3 (1) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Saksakambri mägi Et viimasel ajal ajalehtedes Eesti vanaaegste mälestuste ja kohtade üle sagedaste juttu on olnud, siis tahan ka mina selle kohta pisut kirjutada. Pealkirja all nimetadud koht on Saarde kihelkonnas Reinse külast arvata viis versta kaugel Kilingi metsas ühe mäeseljantiku serval seisav kõrgem küngas, mida Sakasakambri mäeks kutsutakse. Vanarahvas teab kõneleda, et selle mäe peale sel ajal, kui sakslased siin sõdinud, nõupidamas käinud, niisama nagu Kaarli ja Uue-Karistes oleval heinamaadel, mida nüüd Saksniiduks kutsutakse ja millede kohta ka kord oleme teile teatanud. Nimetadud Saksakambri mägi on arvata 8-10 sülda kõrge, aga täidab laialt metsaalust, mille ümber madalad sood ja rabad seisavad, mida Valgerabaks kutsutakse. Suuremad mälestusi sealt ei leitud, kui ainult mõne aasta eest paar veikest raha, milledel rahva ütlemise järel üks kirik kahe torni ja kahe risti seisva võtme ja ristiga peal olnud (Vaata minu praeguses kirjas Kirjad mõningate tähtsamate leiduste üle), mida mina Bremeni vapiks arvan, keda saksa sõjamehed a. 1285 siia on toonud, siis kui Hamburg, Lübek ja Bremen oma ordu seltsisid Riiga, Tartu ja Tallinnasse sisse olivad säädinud. Niisugusid rahasid on ka veel mujalt leitud üsna rohkemal arvul.

E 17067 (3) < Tarvastu khk., Vooru k. - Johan Kala (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui laps sünnib, siis peab temale isa ja ema püha Issameie palvet parema kõrva sisse lugema, siis saab tal häste kerge pea raamatu õppimiseks olema.

E 17067 (4) < Tarvastu khk., Vooru k. - Johan Kala (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Roosihaiguse paber saab järgmiselt kirjutatud. "Enepus enapus, mu ema, sama, valus, haigus, sina oled mind ütesse kuud kiusamas seisnud nüüd pead sina välja minema selsinatsel kuupäeval kui vaene orjapoiss ja minu ihu peab pehmeks saama kui püha neitsi nisa. Issand õnnistagu sind ja hoidku sind. Issand lasku oma palet paista sinu peale ja olgu sulle armuline. Oh Issand Jehova Jumal, lahuta sinna ise seda haigust nõnda kui sa maad merest oled lahutanud ja nõnda kui sa pilved taeva all ja linnud lased lennata, nõnda Issand tõstku oma pääle sinu peale ka selle inimese tervist kosuda ja õitseda ja andku sulle oma rahu. Aamen. Peab ka püha Issameie palve peale loetama ja nõnda kodu viidama, et tuuleõhk peale ei puudu.

E 17072/4 (1) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Muistsed jutud rahvasuust Parts muneb kuld mune. Üks rikas mees on ära surnud ja oma varanduse enne surma maha matnud. Küll otsinud ainus poeg varandust kaua aega aga ei leidnud kusagilt. Leiba oli tarvis osta, aga mis teta kui raha kopikatki ei olnud. Selle häda sees kõndis ta nüüd linna poole. Sääl tuli vana hall mees temale vastu ja ütles: "Ära muretse, poeg, ühtegi, mine mere ääre suure kivi juure, sääl ütle: "Mis sa magad siin mo isa varanduse pääl." Nõnda ka mees tegi. Kui ta kivi juures need sõnad oli ütelnud kerkis kivi ülesse ja säält tuli uus hall mehekene välja, andis vaesele mehele üks rubla hõbedat, käskis linna tagasi minna ja partsi omale osta, mis tee peal saada talle vastu tulema. Mees läks linna poole, ostis partsi ühe rubla eest omale. Nõnda oli hall mehekene õpetanud ja rubla ka partsimüüja nõudis ja ostja andis. Ta tõi partsi kojo ja varsti hakkas parts pesa tegema ja munes kuldmuna. Nüüd oli rõõm mehel, naesel ja lastel. Mees viis muna linna kullassepa kätte, kes teda lõhki lõikas. Kuld mis kuld, nii hästi seest kui väljast. Kullassepp andnud mehele muna eest 100 rubla. Nüüd ostnud mees omale söögikraami ja kõik mis tarvis, viinud kojo ja hakanud tublisti elama. Ta teinud partsile kalli puuri lae ala ja saanud igast kullasest munast, mis parts munenud 100 rubla. Mõtelge ometa kui rikas võis ta aasta pärast olla, sest parts ei pidanud kunagi vahet, vaid munes iga pääv. Endine vaene mees sai nüüd selle partsi läbi rikkaks meheks, hakkas kauplema ning võttis selle pekrepoisi, kes talle keige esimese leiva müünud, omale selliks ja mis siis viga on kaubelda, kui raha käes - raha tuli rahale ühtelugu juure. Aga sääl tuli kord ette, et kaupmees oma kaubatallituse pärast kolmeks aastaks ära võõrale maale minema ning oma kahte poega ja abikaasa jumalaga jätma. Kui nüüd kaupmees ära oli läinud tulnud üks väeülem sinna korteri, vaatnud partsi, kes kuldmune munenud ja leidnud selle tiiva ala kirjotud - kes partsi söame sööb saab mõttete mõistjaks, kes läbi kolme seina tõise inimese mõttid võib ära tääda. Kes partsi pea sööb saab kohe kuningaks. Väeülemb andis nüüd kaupmehe prouale nõu, kellega tal salasõprus oli siginenud, partsi ära tappa, et ise kuningaks võiks saada, mis ka nõnda sündis. Varsi sai partsikene ära tapetud ja praaditud ja väeülemb andis kokale nõu raasu partsi lihast maitseda, mida ta keik ise soovis lõunaks ära süüa. Kaupmehe poead Jaani-Jürit tulnud koolist kojo ja söönud täädmata kombel partsi ära. Kui kokk seda nägi rääkis ta poistele, mis nüüd poisikestel oodata on, kuidas partsiga lugu tema pea ja südame söömisega, et väeülemb neid võib vihas ära tappa. Poisid seda kuuldes põgenesid tõisi kuningriiki kus üks pime sügav org oli ning selle oru ääre pääl suur kast küündlaid täis. Selle riigi kuningas oli käsu välja andnud, et kes nende küünalde seast aindsa küündla kätte leiab, mis põleb ja sellega orust läbi kõnnib saab kuninga väimeheks ning kuningriigi perejaks. Ainust põlejat küünalt hulga küündlate seast polnud kerge asi leida. Mitmed noored mehed olivad õnne katsuma läinud, aga oma pea kaotanud. Jaan, kes partsi pea oli söönud juhtus ometi seda küünalt leidma, mis käes põles kui nad kahekeste oma venna Jüriga pimetast surma orust läbi rändasivad ja jälle päikesevalgele välja tulid. Kuningas laskis Jaani enese juure kutsuda, andis oma tütre temale naeseks ning kinnitas teda kuningriigi perijaks. Jaani lugu oli nüüd hea ja õnnelik, sest kuningatütar armastas teda lõpmata armastusega, mille sarnast paljo ei ole nähtud, sest et Jaan ilus, hea, mõistlik, tasane, ja vaga mees oli. Jah niisugust armastavad ka kurjadki naesed, miks siis mitte head naesed, ja kuningatütar olnud lõpmata hea ja ilus. Heakene küll, sai seda viisi, Jürist vend oli veel ilma kohata ja ka temagi pidi südame söömise läbi õnnelikuks saama. Ta reisis ära tõisi kuningriiki ja andis oma vennale, kes joba kuningas oli, kange käsu keik vangid vallale lasta ning keik vangimajad ära lõhkuda, kui ta tagasi tuleb. Edasi reisides sai Jüri ühte paika, kus kolm venda kahe asja pääle taplesid. Et seda oma keskel kuidagi viisi ei mõistnud ära jagada, nad palusivad Jürid jaotama, mida Jüri ka heameelega siis tegi. Põtk, piits olid kokku üks asi, sest põtk ei käinud piitsata ega piits ei käinud põtkata. Ja nui oli üksi tõine asi. Kui nuiaga löödi, sai loss, ilus lilliaed ehk ilus hobune, mis lööja ise soovis. Need asjad sai nüüd Jüri omale, sest taplejad tenasid õnne, et tülist lahti said. Säält läks Jüri ühte kuningriiki, kus kuningas käsu välja andnud, kes tema kuningriiki kullaga terve aasta ülevel peab, saab kuninga väimeheks ning riigi perijaks. Jüri sülitas kulda ja pidas selle viisiga aasta aega kuningriiki üles ning sai kuninga väimeheks. Lõi nuiaga vasta maad, sai ilusa lossi, lõi tõine kord, sai ilusa lilliaia, lõi oma naest nuiaga, sai naene mustaks märaks. Ta istus märale selga ning sõitis oma venna kuningriiki. Laskis venda keik vangid lahti lasta ja oma hobusale sedasama süüa anda, mis kuningas ise oma perekonnaga sõi. Pärast lõi ta jälle nuiaga maad vastu, siis sai hobune jälle inimeseks. Nad sõitsivad kõik kolmekeste tõllaga oma isamaeasse, kus nad siis väeülema oma emaga lasksivad ära hukata selle eest, et ema väeülemaga ühes nõus tahtsivad neid surma saata. Pärast läksivad mõlemad vennad oma kuningriigi pääle ning kui isa võõralt maalt tagasi oli tulnud, võtsivad nad ka teda eneste juure elama.

E 17074/5 (2) < Rõuge khk - M. Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi 2001, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
II. Pokk ja sikk Kord heitnud üks poiss küllili õitsi tule ääre ja kohendanud tukkisid, kui äkiliselt üks ilma rummuta vankrirattas mäe rinnakust alla tule ääre jooksnud ja ise rääkinud: "Kui keegi järele küsib, kas läks keegi siit mööda, siis ütle pokk." Selle pääle jooksnud ratas tuule kiirusega jälle edasi kuni alla jõkke, kus vesi vasto taevast ülesse purskanud ning kadunud siis ära. Õitsipoiss seda imet nähes kohkunud ja jäänud mõtlema: "Kuidas võis üks tühipaljas vankriratas iseenesest jooksta ja rääkida, et tema päälegi veel pokk olevat." Kui ta alles nõnda mõtles, jooksis üks tõine niisamasugune ratas kui esimenegi olli jälle tema ligidale mäe rõunakust alla ning peatas tule ääres ja küsis õitsipoisi käest: "Kas kedagi läks siit mööda?" Ja poiss vastas: "Pokk läks." Selle pääle veeris ratas jälle iseenesest minema ning jooksis alla jõkke, nii et vesi vasto taevast ülesse purskas. Keik seda imet nähes kargas poiss asemelt püsti ja tahtnud lippama panna, kui kolmas suur, nago veskeratas mäest alla veeris ning poisi juure seisma jäi: "Kas sikk sõitis siit mööda?" küsis ratas. "Jah, sõitis küll," lausus poiss. Selle pääle sündis hirmus kohisemine all jões, nago oleksivad vesketammi väravad eest ära tõmmatud, viimaks hakkas maa ka poisi jalgade all kõikuma, nii et mees veel vaevalt jõudis jalgade pääl püsti seista. Seda imet nähes ja hirmu tundes oli poiss tükk aega ehmatuses. Aga kui sellepääle keik vaikseks ja vagusi jäi, hakkas siis poiss nagu unest ülesse, ehk ta küll ülevel oligi, ning kohe kojo poole jookstes ja appi hüüdes äratas ta pererahva unest ülesse. Läksid hulgani vaatama aga ei olnud ei jões ega jõe ääres enamb midagi muud näha, kui kolm ratta jälge, mis nõnda maa sissi olivad sooninud, et aseme jäljed veel tõisel suvel tunda olivad. Sellest imenähtusest ei võinud ka keige targemad inimesed mitte mingit otsa ega selgust saada.

E 17075/17076 (3) < Rõuge khk - M. Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi 2001, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ämma raha Kord läinud ämm oma esimese väimehe ja tütrega pulma ja tõine väimees ja tüdar jäänud kodu hoidma. Aga koduhoidjad varastanud seni ämma raha ära, mille pääle ämm kojo tulles väimehe ja tütrega väga pahandanud, et pole jõudnud raha järele valvata. Aga kes võis seda tääda, kes raha ära varastas. Ämm seda väimehe ega tütre pääle koguni ei mõistnud arvata. Ka olivad nad ütelnud mitte hingestki täädvat, kus raha jäänud ehk kes teda võtnud. Vana ämm läks targa juure, kes siis pangi vee päält eidekesele kahe inimese varjo näitis, keda ütles rahavarga olevat. Ja sääl vee sees seisivad ka kahe inimese varjud, tõine meiste- ja tõine naesterahvas, tunda ei võinud eidekene neid oma töntside silmade pärast mitte, päälegi küündlatule valgusel. Sääl küsinud tark, kas ta soovida, et vargad saada surmatud ehk põdema pantud. Vanaeidekene tundis haledust naesterahva vasto, sest et tütarde ema oli, ja käskis varjo nõnda lüüa, et mees sureb, aga naesterahvas põdema jääb, mida tark siis ka tegi. Mehe varjule löönud ta õla pääle ja naese varjule kõhu pääle, ja kui ämm kodu jõudnud olnud joba väimees surnud ja tütar kannatanud kõhuvalu kolm aastat ja kolm päeva, sest et varastud raha kolmsada rubla ja 30 kopikat olnud. Küll kahetsenud vanaeit, et oma väimehele ja tütrele nõnda lasknud teha, aga mis sinna veel võis parata, kui väimees joba surnud oli, sest kes käskis ämmale valetada, et nemad rahast hingestki ei tea.

E 17076/7 (4) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi 2001, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Targa juures Kolmsada aastat tagasi küll võib olla, kui Võhnika Peep veel ise peremees olnud, ta poegade poead ning laste lapsed viiendast-kuuendast põlvest saadik elavad veel praego. Peep mõistnud inimesi soendiks nõiduda ja keik pagana kommetid mängida. Aga olnud ka neid mihi küllat sel aeal elamas, kes Peebule enesele nahka mööda andsid. Kord nõidunud ta keik oma kuus sõnakuulmata teendrit libahundiks ja saatnud neid hulkuma. Teendrid, kes nüüd nälja olnud, hakanud ulguma ja hääl hüüdnud ülevalt: "Minge Mõnniste mõisa, sääl on emmis kuue põrsaga, sööge põrsad ära, aga jätke vana emmis puutumata." Aga libahundid söönud käsu vastu vana emmissa ära ja jätnud neli väetimat põrsast järele. Mõne nädala pärast kästud neid sinnasamma lähedale, Saru valda minna ühte musta täkku sööma. Tõised viis pannud jooksu, aga üks tüdrukust libahunt longanud jalga ega ole tõistele järele saanud. Sinna täku juure on mõisamehed mitme püssiga vahiks pandud, need põmmutanud keik viis libahunti maha ja see olnud nende palk põrsate ema emmissa murdmise eest. Kui nüüd libahunt-lombak sinna jõudis, kus tõised langenud, nägi ta, et keik viis sõpra surnud olnud ja inimesed parasjago tulnud neid kojo tassima, pistnud ta jooksu kuni taga Vastse-Roosa mõisa luuorgu. Sääl puhkanud ta kolm päeva kuni siis jälle näljaga ulguma hakanud. Siis juhatud talle läti talupoja käest üks üks lammas, selle toonud ta sinna ja elanud sääl oru ligidal kesvarõugu õue? sees kolm nädalat kuni ühe karjalapse käest tükikese haput leiba saanud ning siis inimeseks saanud. Siis on ta paljo nutnud ja kaebanud oma sugulaste ja seltsimeiste surma üle, kuna talle hääl ütelnud, et ta Siimera mõisa lapsehoidjaks peab minema, ja ta läks sinna ja elas sääl surmani. Aga vana Võhnika Peebule ei jäänud see kuri ka tasumata. Ühel pimedl ööl oli ta raha aidast rükkisalvest ära varastud ja ait põlema pistetud. Aga põlemapaneja oli seda läbi oma jalgade eestpoolt tagapoole pistes teinud. Kui nüüd Võhnika Peep, olgu ta nii tark kui oli, vargale mitte midagi oma võimuga teha ei võinud, läks ta targa juure, et vee varjo päält vaadata, kes varas ja põletaja on olnud. Aga sääl ehmatas tark - ainult perse vari paistis vasto, mis sa persest ühte inimest tunda võid. Tark ütles: "On väga kaval varas olnud, Võhnika Peebukene, kes so raha on varastanud ja aida põletanud. Ta on seda kurja tööd läbi jalgate eestpoolt tahapoole teinud." Ja kui Peep ise veetoovrise vaatis nägi ka tema ainult inimese perset, millele mingisugune nõidumine pole külgi hakanud. Võhnika Peep läinud selle meelepahaga targa juurest kojo, jäänud haigeks ja surnud ära. Ta oli tõistele paljo paha teinud, paljo varandust kogunud, aga enne surma keigest ilma jäänud. Ju seesama see meelepaha oligi, misten ta lõppis.

E 17078/9 (5) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi 2001, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vanatont ja rehepapp Muistsel aeal käinud vanatont iga õhtu rehepapiga juttu vestmas. Ta kaebanud rehepapile, et tahaks ka kord naesemeheks hakata, aga keegi noor tüdruk ei tahtvat temale vanamehele enamb naeseks tulla, selle viisiga jääda ta vanapoisiks. "Eks võta mõni lesknaene," ütles rehepapp, "kui noored tütarlapsed sinule naeseks ei tule." "Ka leskedega olen õnne katsunud," ütles tont, "nende vana raukadega ei saa sugugi veel korda. Lähad nende juure kaupa sobitama ja kosjajuttu puhuma, siis hakkavad vastu pobisema ja risti ette pilduma. Sellepärast olen ju ära tõutanud, kui tüdrukut ei saa, siis leske ka ei kosi." "Väga tõsi," ütles rehepapp "oled ise elatand poiss joba ja võtad veel vana naese kah, kes siis teid kahte vanainimest toitma peab. Mis lubad mulle, kui sinule kosja kandidaadiks heidan, et noor näio sind armastama hakkab ja sinuga laulatud saab?" ütles rehepapp. "Luban sinule selle eest suure varanduse omast kodust, säält lossivaremest, mis metsa sees on," ütles tont. "Sääl lossi vana varemetes ma ise ka elan, endise lossiherraga ühe kattussa all, kes oma maapäälist varandust jo 300 aastat sääl peab vahtima, et teda ilmaelus nii väga armastanud, et sellest kopikatki pole tihkanud vaestele ära ohverdada. Kuni nii julge mees leitakse, kes lossiherra vangipõlvest vabastab selle läbi, et ta sugugi mitte hirmu ei tunne." "Seleta selgemalt," ütles rehepapp tondile, "et aru saan, kuis varandust võin kätte saada, küll siis sulle kena naese aitan kosida." Tont selle rõõmuga seletama: "Kesk varemeid suure lagunud samba kõrvalt võta kolm kord käega mulda kaapida, siis leiad ukse, säält mine alla keldri. Keige eesmalt lähad kööki, kus tuli pliidi all põleb ning jahumatt ja soolavakk valmis seisavad, ka vesi on pangiga valmis. Pane vesi patta, lase jahu sissi ning pane sool, liiguta kulbiga ümber ning kui keenud on, võta tõsta kausi sissi, söö ise ning anna ka tõisele, kes süüja palub. Sääl istub üks must kass ahjo otsa pääl, kes keik so tegemist päält vahib, see olen ma ise, ära karda kedagi. Kui kõhu oled täis söönud, siis mine tõisi kambri, sääl on suur kulla- ja hõberaha hunik, loe see raha pooleks kahte hunikuse. Üks rubla jääb üle, sääl on ka pakk ja kirves, seda siis löö paku pääl kirvega katki, siis pääseb vanaherra vangist lahti ja sa perid keik varanduse omale. Aga hoia ennast, et sina keigevähemat hirmu ei tunne. Kui sa kartma hakkad, saan mina so ise ära sööma." Juba õhtul, kui ilm pimedaks läks, võttis julge rehepapp teekäiku vana lossi varemetesse ette, mis säält rehe juurest mitte kaugel ei olnud. Kui ta sinna jõudis ja kolm korda käega samba juurest mulda kaapas, ilmus uks ja ta astus alla, kus kena köögikene maa all seisis, mida pisukene lamp valgustas. Ta leidis keik nõnda olevat, kuidas tont jutustanud. Ka kuri kass ei puudunud, kes oma põlevate silmadega kurjaste tema otsa vahtis, nägo tahaks teda praegu nahka panna. Sellest keigest ei hoolinud rehepapp midagi. Nüüd kanneti kahe halli sikka vahel surnudkirst sissi, panti rehepapi ette põrandale ja surnud, üks koleda näoga mehekene, tõusis kirstus istukile ja palus süia, mida rehepapp ka ei keelnud, vaid lusikaga talle suhu andis kuni mehekene pead väristas ja kõhu täis ütles olevat. Selle pääle astsid hallid sikukesed sissi ja kandsid kirstu jälle kõrvalise kambri, sinna läks ka nüüd rehepapp, küündlaga tuli käes, järele, aga ei näinud sikkusi ega surnukirstu enamb kusagil, vaid selle asemel suure kulla- ja hõberaha huniku, mida ta viibimata pooleks hakas lugema kuni ühe rublani, mis üle jäi. Selle lõi ta kirvega nüüd pooleks ja viskas tõise poole tõise huniku juure. Kui kass seda nägi, et mees hirmu ei tundnud, hakkas ta väga koletasti näuguma ja kisa tegema ja tahtis rehepapile hammastega külgi aeada. Sääl lõppis rehepappi kannatus, ta haaras kirve maast ja tappis kassi ühe hoobiga ära. Sellepääle ilmus siis üks vana hall mehekene rehepapi ette ja hüüdis: "Oled mind kolmesaast aastasest vangipõlvest päästnud ja mo vaendlased surmanud, nüüd jäägo keik mo varandus sinule, pruugi teda ja anna vaestele, sest saab sinule eluks aeaks küllat. Ma olen selle lossi endine herra, ma matsin oma varanduse enne surma seie keldrise maha ja pidin ise nüüd 300 aastat aega selle juures vahtima, päälegi ühe musta kassi seltsis, kes mind valvas, et kuhugile ei pääsnud põgenema. Nüüd olen ma prii nago tõisedki vaimud ja võin minna kuhu taht." Selle kõne järele oli hall mees kadunud ja rehepapa rikkaks meheks saanud. Tonti ta pärast enamb ei näinud, ehk kus ta võiski teda enamb näha, sest et ise kirvega oli tondi ära tapnud.

E 17079/80 (6) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi 2001, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Heinalised Heinamaa olnud kaheksa versta kaugel ja peremehel ainus poiss. Nüüd tuli küsimine, millas niidab ainus poiss kümme vakamaad maha? Kaks meest saaksid selle tööga varemb toime. Õnneks juhtund ka mustlane parasjago sinna, kes siis talupoisiga ühes nädalaks aeaks heinamaale läks. Tööriistad ning nädalasöök võetud ligi, sest kes kaheksa versta kodust järele jõuab kanda, see oleks asjata vaev. Esimesel päeval ütles mustlane poisile: "Täna ei läha meie niitma, vaid puhkame. Küll homme ta ruttu maha lööme." Aga seesama lugu oli ka homme ja ülehomme, magasid ja sõid keik nädal otsa heinamaal, ei liigutanud lilligi kuni laupäeva hommikuni, sest et peremeest nägemas ei olnud, kes mihi tühhu oleks pannud. Aga talupoiss ei võinud siiski nii noorelt kojo minna, ilma et ta midagi oleks teinud ja palus homiku mustlast tungivalt niitma hakka, mis mustlane kuuldagi ei võtnud, vaid vasto kisendas: "Hale, kullakene, kallis pojokene, ma löön ta üksi maha. Sina võid kojo minema hakata, kui soovid." Ja seda uskus ka poiss ja valmistas ennast pääle pruukosti söögi kojo minema, arvates et mustlane oma sõna peab ja üksi heinamaa maha lööb. Aga niipea kui poiss kojo jõudis oli ja mustlane aegsaste poolest õhtapoolt poisil kodus järel ning rääkisivad siis peremehele, et heinamaa keik ilusaste maha niidetud, muud kui mingu peremees tüdrukutega esmaspäeval üles võtma. Mustlane hakkas oma nädalapalka nüüd nuruma ega hoolinud sellest midagi, et jahu, liha, võid ning piima heinatöö eest palgaks anti, vaid nuias veel lastele riidid, kapsaid, kaalikaid ja mune, mis pererahval koguniste sel aeal anda ei olnud. Sääl hakkas mustlane siis sajatama: "Saagu so heinamaa keik nõndasama kasvama nago sel aeal oli, kui meie niitma läksime. Saagu kaarid ja kuiv hein püsti tagasi jala pääle minema, nago sel aeal oli, kui meie niitmist alustasime." "Kas see küll peaks nõnda sündima," ütles peremees perenaesele, "mis mustlane ütleb. Meie annaks talle küll, mis ta palub, oleks anda olnud, aga, pai mustlane, palume sellega leppida, mis saanud olete ja ära minna." Ja mustlane läks hea vooriga sajatades uksest välja. Külm kahm käis peremehel üle kiha poisiga ja tüdrukuga esmaspäeval heinamaale jõudes ja nähes et niit keik niisama haljendamas ja kasvamas nago enne niitmist. "Võiks pagan mustlased võtta maa päält! Kas ta, vana mait, ei sajatanud mo heinamaad uueste kasvama, mis sain ma kahe mehe nädala tööst? Kui nad mõne kaari oleksid kasvama jätnud, siis oleks tõine asi olnud. Aga nüüd oli hulk tööd tehtud ja peab veel üle tegema. Võtku need mustlased sinna ja tänna!" Mis mõistis talupoiss ise selle asja kohta ütelda, kui tema käest küsiti. Ta ütles, et nemad mustlasega kahekeste keik heinamaa laupäeva lõuneks maha niitnud ja siis kojo tulnud. Sääl jäi siis keik süü üksi mustlase kanda ja hakkati jälle kibedaste niitma.

E 17080 (7) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi 2001, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuuvalge. Kibedal küündlakuu külmal ööl kiirgasivad tähed ning plõksusivad aiateibad. Kuu paistis nii selgeste, et kirja oleks võinud lugeda oleks keegi seda katsunud. Vana metsa hall hunt, kes nii vana joba oli, et kaugele metsa oleks elama asunud, oli omas suises korteris külatänava ligidal põõsastiku sees ning mõtles iseeneses: "Seie ma ka viimati nälga ära suren, kui ma liikuma ei hakka" ja ta tõusis istukuli ja nägi omaks imestuseks, et päike kesk taevast heledaste paistis, tähti tähele panna polnud tema asi. Tarvis küla tänavase vaatma minna ehk jo tulevad karjad välja, et ühe tallekesega oma nälga võiksin kustuta. Nõnna mõteldes hüppas ta pesast välja sammus külatänavat mööda edasi-tagasi ja lausus ise: "On nüüd need inimesed peris hulluks jäänud, päev on jo all lõune, ei aea veel karja välja. Ka on tänavatee kui laud, mis siin karjal käia viga, nad on keik magama uinund, ma tahan neid äratama minna." Aga vana hundikene ei täädnud, et peremees teda laudas, malk käes, jo ootis ning kui ta parasjagu oma nõna lauda seina alt sissi pistis, ühe hoobiga vana hundikese eluküündla kustutas. Oleks vana võsavillem rahulikult omas talvekorteris maganud ja seni ootnud kui sui tuleb, oleks ehk praego veel elamas.

E 17081/3 (8) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi 2001, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuri herra ja talupoeg Talupoeg pole jõudnud renti ära maksa, sellepärast on ta mito korda mõisa kutsutud ja iga kord kolmkümmend kepilööki antud, et võtku raha välja, kust taht. Selle häda sees tulnud talupoeg ükskord nuttes kojo poole, kus üks vana hall mees talle vastu tulnud ja küsinud, miks mees nutab. Talupoeg seletanud oma asjalugu võõrale ja võõras ütelnud: "Paha lugu küll, mehekene, tule minule kolmeks päevaks töösse, tahan siis sinule niipaljo raha anda, et rendi võid kinni maksta." Talupoeg väga rõõmus selle üle, ütles: "Seda tahan ma hea meelega teha, kui see töö niisugune ei ole, mis mina teha mõistan." Võõras ütles: "Heinu sa ometa ikka kojo vedada oskad ja see ongi see töö, mis sulle teha annan." Talupoeg läks siis vanakese järele tema kojo ja vedas musta suure täkuga kolm päeva heinu, aga kui jo kolmas päev oli lõppemas ja viimne koorm verst maad kodust veel kaugel oli, ei võtnud hobune enamb koormat perra. Küll sipsis talumees hobust piitsaga alt aisa, aga ei liikunud loom enamb paigast. Mees seda nähes hakkas hirmu tundma, et nüüd oma kolme päeva teenistuse palgast ilma jääb, mida temal väga hädaste tarvis oli, hakkas loomale tubliste piitsa andma, aga keik see ei mõjonud ühtegi ehk küll koorm lageta tee pääl oli ja ka üleliig suur ei olnud. Ta viha süttis looma ammeti vasto põlema, ta tõmbas hea malga maast ja virutas hobusele ühe tubli hoobi päha, aga ehmatas väga kangesti, kui nüüd musta täku asemel ta oma mõisaherra isa koorma ees seisis ja mehele ütles: "Hea oli see, et sina minule niisuguse tugeva hoobi andsid, et sinuga nüüd rääkida võin. Tule mo kojo, saad raha niipaljo, kui tarvitad ja ühe kirja ka ligi, mis mo poea, oma praeguse mõisaherra kätte viid." Selle pääle siis läksid nad natukene maad ühe lossi pääle, kus kolmandik hõbedat ja kiri mehele kätte anti ja nõnda nad siis jälle koorma juure tagasi jõudsivad ja vanaherra talupoega siis õpetas, et ta kirja, mis saanud, kõrva taha paneks ja mitte kuskile mojale, sest keik muud kohad otsida herra mõisas läbi. Ka käskis ta siis talupoega omale taosad jälle kaela toppida ning koorma ette rakendada ja üks tugev löök malgaga päha anda, et ta jälle hobuseks saaks. Mida siis ka talupoeg sõna lausumata tegi ja siiski veel õigeks aeaks heinakoormaga kojo sai. Vana hall mees tänas talupoega kolme päeva teenistuse eest ja ütles: "Nüüd võid minna, et oma teenistuse hinna jo metsas oled kätte saanud. Aga siin kingin ma sinule ühe hobuse, mida ise pead tallitama ja söötma. Ainult paar korda aastas anna talle teravaid raud naelu süüa, siis on ta alati ilus ja hea." Talumees võttis kingituse vastu ja tänas selle eest vana halli mehe maeast ära tulles, et kingituseks ilusa hobuse oli saanud, mis peris kena hobune oli ja mitte liig suur, nõnda kui see täkk oli olnud, kellega ta kolm päeva otsa oli heinu vedanud. Kojo tulles läks ta nüüd mõisaherrale raha viima, sest et tal teda nüüd küll oli, aga mõisaherra ei võtnud raha vasto, vaid käratses ja ütles, miks ta nüüd tuua ja mitte õigel aeal ei ole toonud. Selle pääle laskis ta talupoeale veel kolmkümend vitsahoopi anda ja küsis siis pääle maksmist. Antko nüüd mees tääda, kust ta selle raha olla saanud. Sääl ei võinud nüüd talupoeg midagi parata, vaid andis kirja herrale kätte, mida herra siis läbi luges ja ütles, et ta talupoea käest nüüd enamb raha ei tahagi, nii kaua kui ta ilmas elab. Ta pidas oma sõna ja oli sest päevast saadik keige oma valla rahvale väga hea herra. Talupoeg pidas oma kingitud hobust kuus aastat ja oleks teda veel rohkemb pidanud, kui mitte ühe pulma pääl õnnetus poleks juhtunud, mis läbi ta oma hobusast ilma jäi. See sündis sedaviisi. Keikidel pulmahobustel olnud heinad ja kaerad ees aga meile tuntud talumehe hobusel mitte midagi, ta seisis keik pulma aeg ree all peadpidi aasa külgi kinni tõmmatud, mida keik pulmalised imeks panivad ja talumehe naesele seda asja kaebasivad, miks ta hoost söömata pidada. Küll oli mees kangeste ära keelanud oma naist mitte hobuse juure minna ega temale midagi anda, sest et endine tuntud vana mees, kes hobuse kinkinud, seda kangeste ära keelanud. Keigest sellest keelust hoolimata võtnud naene tüki leiba ja andnud seda keige pulmaliste nähes hobusale. Selle pääle olnud hobune kadunud ja sellesama koguduse endine surnud õpetaja seisnud kadunud hobuse asemel, mida keik kohkudes näinud ja imestanud. Selle pääle käinud kange tuulepöörutus läbi rehealuse, et paarid ja palgid naksunud ja õpetaja olnud ka kadunud. Nõndaviisi jäänud mees omast heast hobusast ilma, kellega ta kuus aastat kündnud ja põldu harinud.

E 17083/4 (9) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tondid pulmas Üks eesti mees reisinud maanteel edasi kuni ta kahte poisikest nägi taplevat. Sääl jäi ta seisma ja küsis: "Kuulge, poisikesed, mikspärast teie sääl taplete?" "Meie tapleme oma isa varanduse pääle," vastasivad poisid. "Siin on meie isa varandus: kepp, kübar ja viisud," vastas nooremb poiss. "Kes selle kübara päha paneb, näeb kaugele. Kes selle kepiga lööb - keik asjad puruks, mis ette juhtuvad, ja kes viisud jalga paneb võib ühe sammuga sinna saada, kus ta eal ise mõtleb. Tule seie, suur mees, ja jaga vanaisa varandust meie vahel pooleks." Mees kohe valmis, aga tahtis enne nimetud asjade väge proovida, kas keik nii õige on kui poisid paeatavad. Ta pani kübara päha, viisud jalga ja võttis kepi kätte. Aga oh imet, nüüd tekkisid poisikestel sarved päha ja saba taga - peris tondid valmis. Mees virutas kepika neile hea hoobi, siis olivad mõlemad riidlejad kui suits kadunud, aga asjad mehe kätte jäänud. Mis nüüd mehel viga niisuguste kalli asjadega reisida ja elu üles pidada. Ta pööris omad silmad Kuramaa poole ja nägi, et sääl ühes rikkas peres pulma peeti, sest suur lipp lehvis katuksel. Tal polnud muud tarvis kui üks samm astuda ja ta oligi joba sääl. Teretas pulma peremeest, võttis oma kübara peast maha ja sai keigile nähtavaks. aga et sellel aeal ka Kuramaal pulmad rehetares peeti, siis olid kõik tare parred ja talad tontidega kui üle külvatud, mis pulmalised mitte ei näinud, aga meie mees, kui tondikübara päha pani, keik ära nägi. Nad kussid ja sittusid ülevelt parrete päält söögikausside sisse, et igal pulmalisel toit, ehk küll heaste tehtud, väga halva maoga maitses, millest keegi, pulmalised ega peremees, ise aru ei saanud. Kuna meie mees peremehele seda asja ära seletas, et teda sääl pulma peremehe ja perenaese poolt väga lahkesti vasto oli võetud ja armsasti peeti. Aga kui pulmavanemad seda veel ei uskunud, siis pani meie mees oma kübara talle päha siis nägi peremees oma silmaga, kuidas tondid keik parte ja talade pääl istusid ja hambaid irvitasid. Seda ei sallinud peremees sugugi, et niisugused sarvilised loomad majas pulmaliste teotuseks olivad, ta palus meie meest neid säält minema kihutada ehk koguni ära tappa. Pulmalised aeti rehest välja ja keik uksed ja aknaaugud topiti kinni, kuna meie mees üksi sissi jäi ja oma nõiakepiga laastamise tööd algas. Sääl hüüdis äkki tont jo eemalt: "Onu tuleb, meie onu tuleb!" "Küll ma teile onu näitan," hüüdnud mees ja peksnud siis oma kepiga nad keik pihuks ja põrmuks, et kord sinist tolmu ainolt rehe põranda pääl näha olnud. Aga ometa üks tont, kes küll mito lopsu päha saanud ja kelle tõine jalg perra löödud, saanud ühe lõhe vahelt välja jooksta, ikka lagedad nurme mööda edasi jookstes ja hüüdes: "Kas mas ütle! See ei ole onu, see ei ole onu!", mida keik pulmalised kuulsid. Sellest aintsast tondist, kes päälegi ühe jalaga ja küürakaks peksetud, on tondisugu veel meie kubermangutese tänapäevani sugenenud.

E 17084/6 (10) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Rehepapp ja tont Kui mõisa rehed jõuluks ära peksetud, võtnud tont oma perekonnaga sinna nüüd korteri, arvates et suvel tühja mõisarihte teda keegi sinna tülitama ei tule. Ja ta elas sui aega sääl peris vagusi, kuni sügise kätte tuli ja rihi üles panti (või asteti). Nüüd läks meie üürilisel elu peris kitsaks, ta pidi ahjo keressepäälsega nüüd leppima ja rehepapile, kes päälegi lahke mees oli, seda head tasuma, et teda sääl siis laskis elada. Ühel päeval palus ta rehepappi ligi tulla ühe kaunis pitka reisi pääle. Ta tahta Rooma linna minna paavesti keldri joodavat viina tooma, ta võtta rehepapi oma turjale, et siis ka võõraid maid ja linnu näha saaks, mille üle rehepapi meel väga rõõmus oli ja tänades ütles, et ta jo ammugi seesugust reisi ihaldanud. Ühe ööga olivad nad sääl ja läksivad viinakeldri, kus vanasarvik valgustust pimedas keldris sünnitas, mille üle rehepapp ära ehmatas ja "Meie esad" hakkas pobisema. Vana katsus, et kartuse pärast keldrist välja sai ja siis jättis vaese rehepapi kimpu. Kui rehepappi tõisel homikul säält leiti, tahetud teda ära puua. Sääl ilmunud tont talle appi, viskanud õlekoo kohtuteendrite kätte, mida need siis rehepapi asemel üles poonud. Siis on nad uueste paavesti viinakeldri läinud ja tont öelnud: "Ära sina oma suud enamb pudruga tehku, vaid pane tähele, mis ma toimendan." Nüüd keerutanud tont kaks tugevat viinaaami turjale, lasknud rehepapi veel kaksiti vaatide pääle istu ja tulnud keikide piigimeiste ja vahtide nägemata keldrist välja ja jõudnud mõne tunniga kojo. Viina olnud neil nüüd juua küllat, aga selle kiire käiguga ja külma sügüsese tuulega jäänud vanapoisi silmad raskeste haigeks, mille üle ta väga kaebanud ja palunund, et rehepapp temale peaks silmarohtu keetma, mida siis rehepapp ka nõnda toimetanud, et ta paejatäie tina sulaks aeanud, tonti enne jämeda köiega ahjo pääle tala külgi kinni sidunud, et haige ei liigutaks ja vagusamb oleks rohitseda, mis vanapoiss keik haigusega lasknud teha, nõnda kui tark tohter ise heaks arvas. Aga kui kuum tina silma jooksis, ei ole ta seda ära jõudnud kannatada, vaid kisendades rehest ühes talaga välja pühkinud Juudajärve, oma palavaid silmi jahutama. Sääl olla veel praego tala ots kesket seda sügavat järve näha. Järv on Sänna Tsooru mõisa ligidal, Tsooru valla jaos ja kutsutakse sest saadik Juudajärveks. Sinna sama paika on see tont jäänud ja uppunud, pärast pole teda enamb mõisa rehes iialgi nähtud. Kui rehepapp välja vaatma läinud, kus haige on läinud, on ta ühe küünest tehtud kübara leidnud ja kuub ja viisud. Selle kübaraga võis keik näha ja kuuega nägemata olla ja viisud viisivad inimest sinna, kus meel mõtles ja süda igatses. Kui rehepapp need asjad oli proovinud, hakkas ta oma mõisaherra juure igal söögiaeal võõraks käima, sõi herraga ühes lauas ühte sööki, aga nägemata, kuna siis viimaks nõnatark toapoiss aru sai, et herral paljo toitu üles lähab, kuna ta mõni aeg enne seda poole vähema toiduga ära elas. Ta vaatis kord läbi võtmeaugu ja nägi selgeste, et rehepapp herraga ühes lauas lõunat sõi ning prostas talumehe moodi keik toidud saksa nõna alt kõhtu toppis. Seda asja rääkis siis toapoiss herrale ja tõine kord läks herra ise läbi ukseaugu vahtima, kus selgeste siis rehepapi ära nägi, sissi vihaga tormas ja lauda vasto virutas, et keik tassid ja taldrikud puruks ja tükkideks kukkusivad, aga rehepapp naerdes joba tõisel pool lauda herra kallist sigarit suitsetas ja saksa kätega vehklemist ning viha tujo imeks pani. Varsi jooksis herra rehe juure vaatma, kas rehepapp sääl - jo ammugi oli rehepapp sääl, misüle herra väga vihastas, aga ühtegi parata ei võinud, kuni rehepapp ise asjalugu oma kerge meele läbi herrale ära jutustas. Herra meeltas rehepappi kuni see viimaks kübara herrale ka katsuda andis, aga sellega enesele väga paljo paha sünnitas. Herra vaatis põhu sissi ja nägi sääl väga paljo teri, nüüd ei olnud siis vaesel rehepapil enamb pidu ega põlve, ei lusti ega rõõmu. Ka võttis herra küünekübara ära ega annud enamb rehepapile mitmekordse palve pääle tagasi. Nüüd kees rehepapi viha mõisaherra nago varga vastu, et ta kalli leitud küünekübara ilma mingisuguse õiguseta omale omandas. Õnneks oli tal kuub ja viisud, kaks kallist asja veel, ta võis kuube selga pannes nägemata herra tuppa tungida ja kübarat, mis herra voodi kohal rippus, jälle ära tuua, mida ta siis ka mõne nädala pärast tegi. Aga sellega ei jäänud noor rehepapp veel rahule. Ta hakkas herra tütart armastama, niisamuti see ka teda, mis väga vana mõisnikku vihastas, kui ta seda pitka aea pääle kuulda sai, aga parata ta midagi sinna ei võinud, kui rehepapp tütrega käis lõbusaid õhtuid pidamas nägo noortel see viis enamiste ikka on, sest et vanamees rehepappi ei näinud. Selle vihastamise pääle ka vana mõisaherra viimaks suri ja rehepapp tütre keige mõisaga omale sai. Elavad vist praego veel.

E 17086/8 (11) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Sada rubla aasta teenistuse eest Soltad oli kakskümmend viis aastat kroonut ära teeninud ja kojo tulemas. Mitu linna ja küla olid joba seljataga aga veel oli päält saja versta kõmpida enne kui oma valda tagasi jõudis, kust kahekümneviie aasta eest pidanud teenistusesse astuma. Sugulasi tal paljo ei olnud, kes teda oleksivad kojo ootnud ja oma isat-emat oli soldat enne teenistusesse astumist kalmukünkale kannud, nüüd siis oli tema meelest nago ükskeik, kas mine oma endise kodupaika, või jää võõrase linna ehk kubermangu elama. Nõnda mõteldes jõudis ta ühe kõrtsi juure, kust üht võõrast herrat eest leidis, kes teda saa rubla eest omale aasta pääle teenistusesse palkas. "Sul ei ole muud tööd, kui paea ala tuld teha, peris eht karjapoisi amet," ütles võõras herra. "Selle eest saad siis aastaks 100 rubla, riie, söök ja prii korter veel pääle kauba. Aga vaadata sinna katlase ei tohi, teed sa seda, oled oma aastapalga kaotanud, võid minna kus taht, muud trahvi sul ei ole." Kaup tehti kindlaks ja soldat astus tõisel homikul ametise. Õhtul tänas ta jumalat, et hea koha ja peremehe oli leidnud ja nõnda läks elu ühtejärge kuus kuud otsa lõbusaste edasi, muud kui pane puid katla ala, mis selle tarbeks olivad sinna maja kuuri kokku veetud. Juba seitsmes kuu oli käes ja katal varises homikust õhtuni. Sääl tuli soldatil kord mõte päha katlase vaadata, mis sääl ometa peaks keema ja nägijat ka kedagi sääl polnud, kust võis siis peremees seda tääda saada, et ta katlase oli vaatnud. Nõnda mõtles soldat ja tõstis katlakaane ülesse, aga nägi et sääl muud sees polnud kui selge vesi. Aasta lõpetusel tuli peremees asja üle vaatma ja küsis soldati käest: "Kas oled katlase vaatnud?" Soldat vastas: "Ei ole." Peremees pööris ennast nüüd katla poole ja küsis: "Katal, kas poiss vaatis sinu sissi?" Katal vastas: "Vaatis küll." Peremees sai nüüd pahaseks ja ütles soldatile: "Mikspärast sina valetad? Oled nüüd oma aastapalgast ilma ja võid minna, kus kolmatkümmend. Ehk kui soovid veel aasta pääle tagasi jääda ja mitte katlase ei vaata, saad jälle 100 rubla nago esimese aasta kaup oli." Soldat jäi jälle tõiseks aastaks siis teenima ja imestas väga, et katal oli vasto rääkinud, kui peremees ta käest küsis. "Ei ma ole nüüd enamb nõnda rumal, et ma ta sissi vaatan, minu pärast olgu sääl sees mis taht." Soltati asi oli nüüd igapääv katlale tuld ala kihutada, et kees mis varises kuni aasta pea lõppema hakkas ja soldatil jälle see rumal mõte päha tuli kord katla sissi vaadata, mis sääl ometa peaks keema, vesi ei võinud see mitte olla, sest magus lõhn tuli katlakaase alt välja ja tungis soldati nõnasse. Mida rohkemb ta selle pääle mõtles seda rohkemb kasvis himu katlase vaadata, kuni ta ühel päeval oma tahtmise üle enamb ei jõudnud valitseda, vaid kaase üles tõstis. Aga ehmatades nägi soldat, et alasti inimene katlas oli, ta pani kaase jälle pääle ja täädis nüüd muidugi, et omast aastapalgast ilma oli. Aasta lõpetusel tuli jälle peremees ja küsis: "Kas oled katlase vaatnud?" "Vaatsin küll," vastas soldat. "Mis sa nägid sääl?" "Üks alasti inimene oli katlas," vastas soldat. "Noh, ütles peremees, "oled omast aastapalgast jälle ilma. Või tahad veel üks aasta teenida, et sa katlase mitte ei vaata, siis võid teenistuse jääda." Ja soldat jäi veel kolmandat aastat teenima. Nüüd ta ei vaatnud enamb katlase, vaid kihutas tuld ala kuni aasta lõpetuseni, kuni siis peremees jälle ilmus ja küsis: "Kas katlase oled vaatnud?" "Ei ole," vastas soldat. "Kas ta vaatis so sissi?" küsis peremees katla käest. "Ei vaatnud," ütles katal. "Hea poiss," ütles peremees, "nüüd võtad oma palka 100 rubla ehk tahad õnne, siis võta õnn. Õnn on niisugune, et keik asjad: puud, kivid, linnud ja olgu mis taht asjad, sulle vasto kostavad, kui sa midagi küsid." Soldat valitses omale õnne, jättis siis peremehega jumalaga ja hakkas minema oma sündimise koha poole. Aga varsi tuli temale nälg kätte ning ta kahetses väga, et õnne ja mitte sada rubla raha polnud võtnud. Ta jõudis varsi teelahkmile, kus üks post oli püsti pantud, aga mitte midagi pääle kirjotud. "Post, kus lähab tee pahemat kätt?" küsis soldat. Ja post vastas: "Külasse. Sinna saab 12 versta." Jälle küsis soldat: "Post, kus lähab parema käe tee?" "Linna," vastas post. "Siit saab linna neli versta maad." Soldat imestas selle üle, et post temale vasto rääkinud ega kahetsenud enamb oma saja rubla üle. Varsti jõudis ta linna, ja heitis kaupmehe poisiks, sai 100 rubla aastaks palka, riided ja söögi. Nüüd läks elu õige korda. Hääkene küll, sääl sündis ühel ööl õnnetus, vargad olivad kaubakuntuuri tunginud, ja mitme tuhande rubla eest kallist kaupa ära viinud, ja kümme tuhat rubla pakuti selle mehele, kes teaks varastud asjad kätte juhatada. Meie tuntud kaupmehesell võis nüüd seda lubatud hinda kergeste omale saada. Ta andis kaupmehele üles, et tema võida küll ära tääda, kus kaupmehe varandus ja vargad seisavad. Kaupmees sai selle üle väga rõõmsaks ja lubas, niipea kui varandus ja vargad kätte saadud, jalapäält 10000 rubla soldatile välja maksa. Selle pääle läks siis soldat kuntuuri ja küsis: "Kuule, kuntuur, kus on see varandus, mis kolmandamal ööl siit ära varastati?" Ja hääl vastas kuntuurist: "Siit kolmas uulits, maja nr. 40, kaupmehe keldris, kes ise oma sellidega ka vargad olivad ja varanduse ära viisivad." Anti siis asjalugu politseile tääda ja minti varandust otsima. Ja ets kae, varandus keik sääl, mis siis viimane kui nahanõgel tagasi toodi ja kätte saadi. Vargad ei võinud enamb midagi salata, tunnistasid keik oma suuga kohtu ees ülesse ning said sundusetööle mõistetud. Soldat sai nüüd rikkaks meheks, sest 10000 rubla, mis kaupmees temale ülesandmise eest välja maksis, ei olnud enamb veike raha, sel aeal. Lugupidamine ning austus kaupmehe ning linnavalitsuse poolt veel pääle kauba. Keegi ei julgenud sääl linnas enamb pääle seda midagi varastada, sest nad täädsivad, et nende linnas nüüd mees elab, kes keik asjad ära teab ja keige pimedamad teod valge ette toob. Ta võttis kaupmehe aintsama tütre omale naeseks, mis teda väga armastas ja sai sellega ühes pärast kaupmehe surma keige rikkamaks kaubakontuuristiks. Ots. Otsast olen hea tüki ära näpistanud, et väga jämedaks läks.

E 17088/9 (12) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mereväe admiraal Kord olnud üks mereväe admiraal, kes alamast seisusest selle kõrge ameti sissi tõusnud, rikkaist mõisnikutest ballipidule kutsut. Ja temale pidu lõbureisiks ratsu, peru hobune pakutud. Mida siis ka admiraal ehk ta küll ratsasõitja ei olnud, nago rüütlid, viimaks pääleaeamise pääle vasta võtnud ja sadulase istunud, kuna rüütlid ise taltsutatud hooste seljas metsa kihutasid. Aga nad pole veel kaugele jõudnud, kui äkitselt peru hobune püsti aeanud ja väeülema seljast maha viskanud. Seda nähes keerutanud siis mõisnikud oma hobused ümber ning kahetsenud väga poolpilgates admiraali õnnetust. Aga üks pool purjus mõisnik pole oma mõttid jõudnud varjata, vaid öelnud lausa: "Vaat, suur ja kõrge ametnik, aga ei mõista ratsa veel sõita. See pahandanud admiraali väga, aga ta varjanud oma viha ega ole hakanud lollidega vaidlema. Mõne aea pärast kutsunud admiraal needsamad mõisnikud oma sündimisepäevaks laeva pääle pidule, mis ta väga uhkesti olnud valmistanud. Aga olnud käsku andnud, et niipea kui tervise ja õnne soovi hääl kuulda ja klaasid kokku lüia, siis laevalael korraga 12tõistku suuretüki pauku anda. Seda ei täädnud mõisnikud, vaesekesed, hingestki mitte, kes joba püssipaugust ennast ehmatavad. Niipea, kui tervise õnnejoomine tuli ja igal mõisnikul viinaklaasid suu ääres valmis seisid, käis määramata kange põrutus korraga. Kõik mõisnikud kukkusid selle pääle maha ja klaasid kukkudes läksid puruks. "Oi imet!" ütles admiraal, "targad, suured mehed, aga ei mõista jalgade pääl seista." Ta ei jõudnud oma naeru pidada, kui sõbrad käsi kõrvade ees hoidsid ja põrmandal maas lamasid, kartes et veel tõisi mürakaid tagant järele tuleb. "Keik om tasa, tõuske nüüd ülesse," ütles admiraal. "Kuida teie mulle, nii mina teile. Elagu rüütlid, õppinud ratsamehed."

E 17089 (1) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ura Kaarel elas Tiidu talus oma sõsaramehe juures. Aga perenaene Jaava (Eva) olnud nii kitsi inimene, et ta sandile pala leiba pole andnud. "Kas surego ta sinnasama mo ette ära öelnud," öelnud Jaava mito korda. Selle pääle ütelnud jälle vana Ura Kaarel, kes ise küll ilmlik mees olnud Jaavale suu sissi: "Pange tähele, sina, perenaene, saad leivamõhe juure ära surema." Viimaks saanud seda viisi, et perenaese poeg võtnud uue talu ja läinud sinna elama. Olnud tõised pererahvas kaugel heinamaal ja perenaene üksi kodus leiba tegemas. Kaks leiba olnud ahjo pantud ja kolmas leib labida pääl, kui pererahvas õhtu kojo tulles teda säält leidnud. Käed mõlemad, mis leivataignaga olnud, olnud sead otsast ära söönud. Nõnda läks Ura Kaarli, vana ilmliko mehe sõna tões. Uues Antsmõisas Valli talus sündinud see lugu.

E 17089 (2) < Rõuge khk., Viljandi v., Karula k., Rootsi t. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ma olin oma isa maeas alles poismees, see oli sõnniku vedamise aeg. Koormad läksid metsa ja mina seisin tahra tsia aia pääl kõhuli ja vaatsin kui tõistre perenaene oma põrsastele üle aia sööki ette kallas. Sääl tuli äkitselt üks kange tuulekeerutus, mis mulda aias üles keerutas ning selle sees üks tulesäsi, mis just minu paremalt poolt mööda jooksis ja tõistre perenaist vist puutus, see satte selsamal silmapilgul maha ja oli surnud. Öeldi, et lendaja olla teda läbi löönud. Villandi Karola Rootsi talus.

E 17090 (3) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vanast elanud Tee vallas üks tark või nõid, kes paljo head ja paha teinud. Kord tulnud kaks meest tema juure, et herra viha ära võtaks ehk teda koguni surmaks. "Kummad ma pean tegema siis," öelnud tark, "kas ära surma või haigust saatma?" Poeg vastanud: "Tarvis ära surmata." "Kelle hinge pääle?" öelnud tark. Vana isa pole seda oma hinge pääle võtnud, aga poeg olnud kohe valmis ja öelnud: "Tee minu hinge pääle." Mis pääle siis tark tulise söe ahjust võtnud, ümber poisi pea keerutanud ja minema saatnud. Ja enne kui targa juures käijad kojo jõudnud olnud herra surnud, ja see sündinud selsamal tunnil, kus tark tulesöe lendu saatnud. Asi, mikspärast nad targa juures käinud, olnud see, et mõisaherra need koha päält välja tõstnud. Jutt Tarvastust perit.

E 17090 (4) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kord surnud ühel metsavahil kolm lehma ära. Aga ta mõistis kohe, et see õiguse asi enamb ei ole. Läinud targa juure, lasknud nõnda teha, et vastalisel neli lehma ära surnud. Üks sellepärast pääle kauba, et mõistab oma naabrit lasta rahulikult ära elada. Ja see nõidumine ei maksnud rohkemb kui rubla raha ja 1/2 toopi viina.

E 17090/1 (5) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Üks perenaene olnud nõnda kimbus, et piima tilka enamb lauda juurest tare juure ei saanud, ilma et sääl sipelgad sees ei olnud. Läinud siis, vaesekene, targa juure ja palunud teda selle ilmakuulmata häda vastu abi ja toetust. Tark õpetanud nõnda. Võta kolm ehk neli sipelgat ehk nii paljo, kui ise arvad vastalisel loome ära surmata. Mähi neid siis mõistlikult ja tasakeste paklaste sissi, et nad enneaegu ära ei sure. Siis lase oherdiga auk üles lõhna, ahjukummi kohale seina sissi, ja pane paklate sissi mähitud sipelgad sinna sissi. Pihlakane pulk, kolm risti otsa lõigatud, löö tubliste ette, siis ongi toimetus valmis. Nüüd ei ole siis muud enamb teha, kui kuivade kasepuudega tulukene ahjo panna ja kolm head sületäit ära põletada. Kui keik nõnda toimetad, siis tuleb kurjategija isi so juure ja palub sind, aga sa ei pea temale midagi asja andma. Annad sa talle omast käest midagi, siis pääseb ta kohe hädast ja hakkab sind jälle kimbutama. Aga ei anna sina temale midagi, siis surevad tal nii paljo loome ära, kui sipelgaid, mis piima pealt võtsid, ja teda ei või keegi tark enamb avitada. Kui täna keik nõnda sai toimetatud, tuli tõisel hommikul päikesetõusu aeal oma küla peremees asja paluma, kelle pääle keegi poleks mõistnud arvata. Teda sai sõimatud, aga ta ei jätnud siiski palumast, öeldes, et tal kolm lehma joba surnud ja kaks tükki hingitsemise peal olevat. Viimaks ometi läinud peremehe ja -naese süda haledaks, et nad abipalujale tüki leiba andsid ja viiest sipelgast kaks tükki lahti lasksid. Kolm tükki olnud kui tina tuhka kadunud, neid ei leitud paklate seest enamb. Sest saadik jätnud siis hambamees ligimese kiusamise järele ja olnud surmani hea ja lahke tema vastu. Ja mis sai tark S. eidekene selle õpetuse eest? Väga väha, ainult 10 naela võid ja pool toopi viina.

E 17091 (6) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui ma alles poissmees olin ja T. talus teenisin, tuli sihane kena nali, kulla velle, mul ükskord ette, kas nuta vai naera. Vaka linasemnid külvi maha, peremehe linad, mis ühekorraga saivad külitud, tulivad maast üles nago suga. Aga minul mitte vaimugi ehk küll jo viies päev oli. Mõtli keik mõtte ja arvasin siis iseeneses, ega siin hääd asja ometagi ei ole. Kaapsin käega mulda päält ära ja nägin, kas usute vai uskmata, et lina loomakeste otsad olid allapoole käänanud, valmis maa ala kasvama. Siin ei ole midagi enamb teha, siin peab ruttu abi saama. Läksin siis kojo, hüppasin hobusale selga, sõitsin kõrtsi juure js võtsin säält 1/2 toopi viina, viisin vana Punaku Märdile. Ta ütles: "Poeg, ei ole viga, mine nüüd kojo ja hommiku mine vaatama." Hommiku vara ei saanud minna, et vihmane oli ja kodus hobuste kammitsad tegin, läksin siis pääle lõunasöögi. Aga kui rõõmsaks ma sain! Keik mo lina kui suga ülevel! Poleks ma õigel aeal abi otsinud, oleksin linast ilma ka olnud.

E 17091/2 (7) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ma täädsin, kui alles noormees olin, kuidas üks naabriperemees nõidumist väga kartis ja päevad ja nädalad otsa ühte läti nõida, keda ta 60 versta kauguselt arstima tõi ja tagasi jälle oma hobusega viis, tubli palk ja söötmine veel pääle kauba. See tääduseta vanaaegne rikas mees, kes küll meie aeal olnud, ei sallinud seda silma otsas, kui kuskil raipeluud ehk mõnda surnud kassi silmas. Ka rotid, hiired ja riide- ehk lõngatutikesed, kui need silma puutusivad, ei võinud head tähenda, päälegi veel, kui hiirekene aida ehk lauda lähedal maas surnud oli. Noh siis kohe poiss, hobune vankri ette, ja nõia järele. Aga naljahambad külapoisid saivad peremehe nõiduse kartust sellesama talu poiste käest tääda. Ja külapoisid sünnitasid selle läbi peremehele paljo peavalu. Kui kuskilt iial üks looma kondiluu või pealuu leiti, kohe kanneti teda öösel nimetud talusse ja pisteti silmaauku pidi loomade tahraaia teibasse. Kui nüüd peremees hommikul üles tõustes seda jäledust nägi, oli esimene töö, olgu keige pakkemb töö ees, poissi 60 versta kaugele arsti järele saata. Aga niipea kui arst ehk nõid kojo oli saadetud, mis küll salaja hoieti, aga oma talu poisid siiski asja tõistele avaldasivad, oli uus hobusepea jälle aiateibas, suuremb ja koledamb veel kui endine. Kui asjalugu laiali lagunes ja ümberkaudu keige naljahammastele täätavaks sai, viiti keik luud ja kondid, surnud kassid ja rotid möödaminnes nõiakartja peremehe õue pääle ehk loomalauda lähedale, sest et maantee selle talu õuest mööda käis. "Siin külas on väga kiusakad inimesed, peris nõiad ja tükimehed, oleksin ma vaenemees seda täädnud, ma poleks mitte seda kohta ostnud."

E 17092 (8) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kord elanud talu saunas kuulus tark, kes keigevähemat asja ei mõistnud parandada, nago ta ise mito kord kahe silma all ütles. Ometi oli ta keige ümberkaudse rahva meelest tark ja nõid. Juhtus kord sellessamas peres, kus nimetud saunatark, saunas elas ka lombak sulane. Nüüd oli abiotsijal raske aru saada, sest tark oli lombak ja sulasega ühte nägo, üks mis üks. Sääl tuli kord lugu ette, et abiotsijad sulase juure juhtusid ja teda palusid herra viha ära võtta, mida sulane ka siis viibimata tegi. Ta võttis võõraste viinapudeli, kallas viina välja ja kuskis pudelisse ja andis võõrastele herra viha võtmise arstimiseks. Päälegi andsid abiotsijad sulasele paar haljast rublatükki ja läksid oma teed. Sääl pidas sest päevast sulane saunamehega nõu kokku ja hakkasid kahekeste ametisse, sest et lõikust väga paljo oli. Ja kuni surmani toitsid vanakesed ennast oma tarkusest ning rahva rumalusest, kuna nad ilma selle naljata mõlemad nälga oleksivad ära surnud. Sest siis oli väga puuduline aeg.

E 17092 (1) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Heinareha ei tohi heinaaeal selili maha visata, siis tuleb kas selsamal ehk tõisel päeval vihma sadama.

E 17092 (2) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vikatit peab pärast niitmise lõpetust iga inimene luiskama. Jätab keegi hooletu inimene seda tegemata, siis luiskab teda tont oma luisoga üle, et ta enamb heina ei võtta.

E 17092 (3) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tulihoones ei pea keegi vilistama (vilet aema), siis lööb pikne, välk hoone põlema, kui sääl sees on vilistud.

E 17092 (4) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kirvest ei pea keegi selili maha viskama, tera üles poole - kirves ootvat siis saadlasi?

E 17092 (5) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kirvest ei tohi keegi ümberringi kärga pääl tiirutada. Kes tiirutud koha pääle astub, sellel läheb tiir jala sissi.

E 17092 (6) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kübarat ei tohi keegi käe otsas keerutada, kes keerutatud kübara päha paneb, sellel läheb pea rumalaks (hulluks).

E 17092 (7) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
On naesterahval undrikuhänd kahekorra üles läinud, kutsutakse teda varsi vaderisse.

E 17092 (8) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kes keige pärast tööd jääb lõpetama, olgu heina- ehk lõikusetööd, jääb sinna peresse veel tõiseks aastaks teenima.

E 17092 (9) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui kukk vaheaeal laulab, tähendab tõine päev head ilma ja kui enne hea ilm oli, siis tähendab kukelaul kurja ilma.

E 17092 (10) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kannab siga suuga põhku lauta, läheb ilm kurjaks, kannab põhku laudast välja, läheb ilm heaks.

E 17093 (11) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Sääb siga veel pärast põuaaega pääle päikese looja minemist muru (õue) pääl, saab tõisel päeval vihma.

E 17093 (12) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Lähab kuivanud heeringa- ehk räimepütt, mis tühjalt on aitas ehk keldris seismas, ligedaks ja hakkab higistama, on suurt vihmasadu oodata.

E 17093 (13) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Läheb raudkivi ligedaks, mis metsas ehk mojal varjulises kohas seisab ja kellel ainult otsakene maa seest välja paistab, tuleb vihma tõisel ehk kolmandal päeval.

E 17093 (14) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Röögib pajoharaks (sineraal) metsas ehk lendab metsast välja, ei jää vihm tõisel vai kolmandal päeval pääle selle ealgi tulemata.

E 17093 (15) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Sööb koer hea ilmaga heinu, tulevad väga halvad ja vihmased ilmad.

E 17093 (16) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Hakkab uni vanainimest päise päeva aeal vaevama ja lähavad luud-kondid nago raskeks on vihm tulemas.

E 17093 (17) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Päikesel rõngad suil ja talvel sünnitavad pitkalist sadu, nõndasama ka sapid ees ja taga päikesel.

E 17093 (18) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tõuseb päike selgeste ja läheb pääle tõusmist pilve, on selsamal päeval raske sadu käes.

E 17093 (19) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Pilvitab pääle lõunat ja paistvad päikesekiired pilvede vahelt välja nagu kokku seatud vitsakimbud, tuleb tõisel päeval vihma.

E 17093 (20) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
On päikesel ratas ümber enne lõunat, tuleb selsamal päeval vihma. On pääle lõunat, tuleb tõisel päeval. Nõndasama on ka kuurõngastega lugu.

E 17093 (21) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui vihmase ilmaga suil tuul põhja käänab, läheb kuivale.

E 17093 (22) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui pärast kauaaegast vihma sadamist pilved päikese loojaminekul valgeks rünkadeks läävad, saab kuiva.

E 17093 (23) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui päike tõusmise ja veeremise aeal kollane näitab, pole paljo vihma loota.

E 17093 (24) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui kuiva aeaga päike väga valge on ja helgib, on vihma varsi ootata.

E 17093 (25) < Rõuge - Märt Siipsen (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui saksamaa pajo lehed kuiva ilmaga väga läikivad kui päike õhtapooles on, tuleb tõisel päeval vihma.

E 17093 (26) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui järvehütt ehk jutitaja laulab õhtatel jut-jut, on vihm tõisel päeval tulemas.

E 17093 (27) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui koer suigub ja kurb on, tulevad pahad ilmad.

E 17093 (28) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kana vihtumine põrandal tähendab talvel sula, aga nokitsemine kanget külma.

E 17093 (29) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Varessa vihtumine kuiva ilmaga tähendab vihmasadu.

E 17093 (30) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui kass suud ja silmi käpaga peseb on varsi külaline oodata.

E 17093 (31) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Sigade vingumine ja purelemine laudas talvel tähendab kanget külma ja tuisust ilma, niisama ka suil vihma ja tuult, mis paar nädalat vaib edasi kesta.

E 17094 (32) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kana laul kuke kombel tähendab perekonna ehk ta peremehe ehk perenaese surma, kohast lahti saamist ehk muud äkilist häda ja äpardust, mis täädmata ilmub.

E 17094 (33) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
On inimesel kihavoolmed nago palmikud üles aetud ning näpuga katsudes tunda, tuleb kuri ilm.

E 17094 (34) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui söögi aeal pala suust ehk käest maha kukub, tuleb näljane külaline.

E 17094 (35) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui leib ahjust välja võttes keskelt lõhki on, saab leivategija ära kaduma, surema, olgu see kunas ta on.

E 17094 (36) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Rist tehakse leivale, võile ja paljodele söödavatele asjadele pääle, et tont ei saa tulu ega jatku ära võtta. (Kestab kauamine)

E 17094 (37) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui küündlaid tehakse, siis peab külaline juure tulles hästi hambad irvile aeama ja naerma, et küündlail valge tuli saab.

E 17094 (38) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui pajapõhi talvel ehk suil põlema lähab, on suurt sadu oodata.

E 17094 (39) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui süües ehk juues kurku kargab, saab varsi viina. Aga laste juures tähendab seesama asi püksimõõtu.

E 17094 (40) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui keegi tõisele järel kõndides tagant kontsa pääle astub, siis saavat need kaks pärastpoole sugulaseks.

E 17094 (41) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Orav maja ligidal, tähendab hirmus suurt õnnetust.

E 17094 (42) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Käo kukkumine tähendab majarahva kohast lahti saamist, äkilist õnnetust ehk koguni surma.

E 17094 (43) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui siga ehk kukk aknast sissi tuppa vaatab, tuleb sel päeval haruldane külaline ja toob viina.

E 17094 (44) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tuleb vana ehk noor naesterahvas esitiks reisil vasto on see reis tühine, paremb on, et ümber kojo tagasi pöörad.

E 17094 (45) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tuleb teekäijale keigu päält mees ehk poisikene vastu võib julgeste reisida sest õnn on hea.

E 17094 (46) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Juuti ja mustlast reisile minnes näha, kui ta esmalt vasto peaks tulema, tähendab, et petja kätte saad langema. Seepärast, kui sa neid mihhi kumbakit silmad, siis katsu nii ruttu kui võimalik, et kojo tagasi saad.

E 17094 (47) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Rükkilõikuse lõpetusel võtab üks ? sirbid enese kätte ja viskab keik ühe korraga kaugele. Kelle sirbid keige kaugemale kukuvad, lähavad kevade säält talust ära. Kelle sirbid keige lähedamal, jäävad veel tõiseks aastaks sinna peresse teenistusesse.

E 17094 (48) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kalamehele, kes hommikul merele ehk järvele lähab visatakse laastude ja puutükkedega järele, siis ei tule ta kunagi tühjalt. Mida pitkemad puukondid seda suuremad kalad.

E 17094 (49) < Rõuge - Märt Siipsen (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui riidid pestakse, siis peab võõras mööda minnes ütlema: "Valget kah!" ja peseja peab vastu ütlema: "Valget tarvis!"

E 17094 (50) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui üks karjaelajas mööda minnes inimese pääle kõõrdi vahib ja röögatab, siis peab kolm korda sülitama, et paisid ega naelu ihu külgi ei saa.

E 17095 (51) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui esmabe õhtu hiliseks jääb, väga õhtu pääle, siis on keik nädal läbi sarnane lugu.

E 17095 (52) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui esmaspäeval külalisi ehk võõraid inimesi käib (ühes peres), siis käib neid keik see nädal otsa.

E 17095 (53) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui esmaspäeval mõnega pahandust ehk sõnavahet saab, siis tuleb pahandust nädal läbi igal päeval ette, seepärast peab iga inimene ennast esmaspäeval keige rohkem hoidma.

E 17095 (54) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
See ei ole mitte hea esmaspäeva mingisugust suurt tööd alustada. Olgo niitmist, lõikamist ehk külvamist, seepärast, et asja alustustes ikka mingisugust jonnimist ehk pahandust ette tuleb, kui mõtted kokku ei sünni ja nõnda kallis eesmaspäev rikutud ei saaks.

E 17095 (55) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Reedine päev on ka halv päev sellepärast, et vanast jo see päev kohtumõistmise ja nuhtluse päevaks oli määratud, kuna sel päeval üle Liivimaa külma sauna köeti, kuna siis jälle laupäeval kuumas saunas haavu sai arstitud.

E 17095 (56) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Aastateendrit, ka karjapoissi ei tohi reedisel päeval uue peremehe juure tuua. Teeb keegi seda, siis saab karjapoiss rohkemb peksa kui leiba, seesama lugu ka muide teendritega.

E 17095 (57) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ahju savitamist ei pea mitte noorel kuul ette võtma, kes seda teeb, sellel hakkavad ritsikad ja prussakad sugenema.

E 17095 (58) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kes noorel kuul sea ehk muu elajalooma ära tapab, sellel lihal ei ole tulu, vaid kahaneb katlas kokku ja saab ennemine otsa, kuna vanal täiskuul tapetud liha katlas välja paisub ning ka liha tünnis kunagi nii ruttu ei lõpe.

E 17095 (59) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui ahjuritsikad õhtul ehk öösel laulavad, on talvel kanget külma oodata. Laulavad nood päise päeva aeal, läheb ilm soojaks.

E 17095 (60) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kassi karjumine ja kisendamine tähendab talvel tuisku ja külma.

E 17095 (61) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui jõgede sees vesi väga alla sadab on talvel suurt sula ja suvel suurt vihmasadu oodata.

E 17095 (62) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Haavad, noorel kuul lõigatud ehk löödud, lähevad mädanema, vana täiskuu haavad ruttu paranevad ja kinni kasvavad.

E 17095 (63) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Noorel kuul sündinud lapsed seista kaua noored, kuna vanal kuul sündinud inimesed ruttu vanaks lähevad ja joba noores mehe- ehk naesepõlves kortsus nägo näitavad.

E 17095 (64) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Sigu ei pea mitte noorel kuul tapmise tarvis kinni pantama, siis sööb küll paljo aga ei läha rasvaseks, kuna vanakuul kinni pantud siga kerge söötmisega ramusaks lähab.

E 17095 (65) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Noorel kuul niidetud hein lähab kokku, kuna vanal täiskuul hein jaksamb on sööta ja kuhi suuremb saab.

E 17095 (66) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Epp Peedumäe 2000, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Riistapuid, palkisid ehk saepakkusid ei tohi mitte noorel kuul raioda, vaid aina siis, kui kuu täis on . Tetsemri ja jaanarikuu olla selleks tööks keige sündsamb.

E 17095 (67) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Noorel kuul puud ja palgid mädaneda väga ruttu ja aeada seenekesi välja, kuna täiskuuga palgid väga kõvad olla ja maea ehk elajate laut neist palkidest hoopis kauemb seista.

E 17096 (68) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Läätsed, tatrad, herned ja oad ja ülepea ütelda keik kaunaviljad ei tohi kunagi muul aeal kui täiskuul külitud saada, noorel kuul ei kasva nad iialgi täis ega kee pehmeks.

E 17096 (69) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ka kartulad ja kaalikad olgu täiekuuga maha pantud ning kaali- ja kapsataimed täiekuu aeal istutud, siis üksi võid suuri kaalikaid ja kapsad kuuse kõrgusid saada.

E 17096 (70) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Juuksid lõigata ja habet pügada on noorekuul sünnis, siis hakkavad rutem kasvama.

E 17096 (71) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Noorel kuul niidetud niit kasvatab küll rohkemb ädalat kui vanal kuul niidetud heinamaa, aga hein lähab selle eesmalt niidetud, selle jago jälle kokku. Teeb üks välja, sellepärast pole ädalaheina tegemine ka kasuks ühtegi.

E 17096 (72) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Lambad ja talled olgu noorel kuul pöetud, sest seda pole keegi veel proovinud, et noorel kuul pöetud villad kokku lähavad ehk välja paisuvad.

E 17096 (73) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tangusid (soormid) ei pea mitte noorel kuul tegema, vaid ikka siis, kui kuu täis saanud, püsivad rohkemb söömise vastu ja on tuumakamad.

E 17096 (74) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Noorel kuul sündinud lapsed on näljased ja raiskavad oma eluaeg rohkemb toitu kui täiskuul sündinud lapsed, kelle kõhud alati täis seisavad. Loomadega seesama lugu.

E 17096 (75) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kes isa ülearu rikas, selle lapsest saada ülearu vaene, nii kange kui isa koguma oli, nii kange on poeg pillama.

E 17096 (76) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kes isa ülearu kehv ja vaene, sellest lapsest saab rikas mees; isa oli pillaja, poeg on nüüd ülearu koguja.

E 17096 (77) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui kaks ehk kolm põlve järjestiku on kogunud ja vara kokku kaapinud, lõpetab neljas põlv seda ühe aastaga otsa.

E 17096 (78) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui leivad ahjust on välja võetud, peab puukondikest ehk laastuid ahju asemele viskama. Sellest saab purre surres taeva minna.

E 17096 (79) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui räniga tuld raiotakse ja tuli ülesse ei tule, peab sinna pääle kolm korda sülitama, uus tael panema ja, siis jälle uueste raiotama.

E 17096 (80) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui pahad ilmad tulemas, hakkab pada sine välja aeama ning keik supp on paeas sinine.

E 17096 (81) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Enne kurja ja saduse ilma tulemist hakkab tuul ulguma ja vinguma, mõnikord joba paar päeva enne seda. Nago oleks laulu hääli kuulda.

E 17096 (82) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Adralusikad, noad, labidad ja kirved lähevad rostetama, enne kui raske vihmasadu algab.

E 17096 (83) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui mihklipäevaks puuleht on maha läinud, siis on ka maarjapäevaks kevade lumi kadunud.

E 17096 (84) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui enne maarjapäeva kaks nädalat lumi pole ära läinud, siis seisab ta maarjapäevani ehk sagedaste ka pärast maarjapäeva kaks nädalat.

E 17096 (85) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui sea põrna ots on tagant poolt paksem on tali viimses otsas paksemb, on eestpoolt jämedam, on talve lumi eest otsast sügavamb.

E 17097 (86) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui maarjapäeva ööse külmetab, külmetab 40 ööd pärast veel.

E 17097 (87) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui jüripäeva ööl külmetab on 9 maini veel külma karta.

E 17097 (88) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui küündlakuul härg saab juua (sulaga), siis ei saa kukk paastukuus juua.

E 17097 (89) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mida madalamast linnud luiged, hanid ja kured sügiselt ära lähevad ja lendavad, seda paksemb (tali) lumi.

E 17097 (90) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mitu nädalat sügisel puulehe minek viivitab, niipaljo aega viivitab ka kevade lume minek.

E 17097 (91) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui seitsmevennastepäeval niipalju kuiva peab, et mees mahti saab selle aeaga hobuse selga hüpata, saab ikka veel heina teha.

E 17097 (92) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui peetripäeval vihma sajab, sajab ühtelugu seitse ööd-päeva.

E 17097 (93) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui jaanipäeval päike selgeste üles tõuseb on heinaaeg hea.

Eelmine lehekülg 1  2  3  4  5  6  7  8  9  10 Järgmine lehekülg ]