Taive Särg
Vaatluse all on Ulrike Kochi (poeetiline) dokumentaalfilm „Regilaul. Laulud õhust“ (2011), kõrvutuses teise lähedasel teemal tehtud filmiga „Tormise regi“ (Sulev Keedus, 2005), riivates ka mõnda sarnase kujundikeelega, nt. eesti loodust ja muusikat ühendavat filmi (Rein Maran „Sookured“ 1982, „Laanetaguse suvi“ 1979 jm.) ning meediakajastusi, mis olid enamasti positiivsed.
Kuivõrd (poeetilise) dokumentaalfilmi ülesanne on jäädvustada ja näidata tegelikkust, kuivõrd edastada filmitegija vaatenurki ja valikuid? Mis võiks olla (poeetilises) dokumentaalfilmis kujutatav tõde, mis teeb filmi vääruslikuks ja kes selle üle otsustab? Kõnelen regilaule tundva folkloristi, aga ka eesti humanitaarharitlase positsioonilt.
Filmi autor loob oma reaalsuse, mis on laiema tegelikkuse suhtes paratamatult pars pro toto, ning see dokumentaalne „tõde“ peaks olema vähemalt teatud tegelikkuse osa esinduslik taaskujutus – samuti peaks selguma, missuguse tegelikkuse osa suhtes see on esinduslik ja mis põhimõttel on koostatud. Autori-looja ülesanne poeetilises teoses on avada tegelikkust uues valguses, tuua esile seni varjatuks jäänud olulist (seoseid, ideid, emotsioone vm), näiteks isikupärase kujundikeele ja vaatenurga kaudu.
Asudes eelnenud arutluste valgel analüüsima filmi, sõnastasin küsimused: millest film räägib; missuguses suhtes sealt leitav kunstilis-dokumentaalne teave on Eesti regilaulu-tegelikkusega, filmi pealkirja ja ambitsiooniga; mida intellektuaalselt ja emotsionaalselt uut ja olulist film ütleb, kellele; missuguseid isikupäraseid vahendeid (nt vaatenurki, kujundikeelt) autor kasutab.
Film on regilaulust tänapäeva kultuuris ja pärimusmuusikas: eelkõige etableeritud muusikute regilaulutraditsioonist ja selle juurde kuuluvast Uue Vaimsuse laadi maailmavaatest; regilaulude töötlustest pop- ja kunstmuusikas ilusa eesti looduse taustal. Ulrike Kochi suur saavutus on ulatusliku tänapäevase, eri kogukondades ja kontekstides käibiva regilaulu ja sellega seotud arvamuste salvestamine (musta materjali on kokku 120 tundi), ning regilaulu ja eestlasi positiivselt tutvustava ja veidi idealiseeriva filmi loomine — tõenöoliselt neile, kes on vastavate valdkondadega vähem kursis. Regilaulu ei ole kujutatud kui talupoegliku maarahva mitmekesist pärimust, milles olid kõrvuti nii kõrge kui madal, rituaal ja ajaviide, vaid seda on kujutatud kui Uue Vaimsuse rituaalset laulu, tõstes esile müstikat ja salapära, mis on olnud oluline tänapäeva regilaulutraditsiooni kujundajatele. Ilmselt argise, hariliku mõõtme vältimiseks ei näidatud filmis ühtki vanemate inimeste rühma esitatud regilaulu elavat pärimust hästi säilitanud aladelt, nt. Kihnus või Setus, korraks kostis üks seto laulu arhiivisalvestus.
Inimesed laulavad ja räägivad filmis, vahendades oma tõelisi mõtteid ja repertuaari, vahele näidatakse loodusvaateid. Need on filmi looja valitud lõigud, mille abil ta konstrueerib teatud laadi ruumi, heli ja maailmapildi, selgemalt piiritlemata ülejäänud tegelikkust, millest lõikeid tehti, ja tutvustamata oma valiku põhimõtteid. Filmist ei selgu, mis suhtes on esitatud laulud ja nende kohta kõneldud ideed mineviku või tänapäeva Eesti pärimuste, elu ja mõtteviisiga. Võib kergesti jääda mulje, et kõneldud uuspaganlikud ideed on eestlaste muistne rahvausund ning nad elavadki suuremalt jaolt metsaonnides kõrvuti kotkastega, sumbates lumes ja lauldes regilaule; ning filmi tegija, toetudes sellisele laiapõhjalisele regilaulutraditsioonile, on ainult valinud välja mõned muusikud. Kuid tegelikult vahendavad needsamad filmis esinenud muusikud paljus arhiivimaterjali, mille lai põhi kadus rohkem kui sadakond aastat tagasi, ning nende kõneldud ideed regilaulu kohta ja kiindumus šamaanitrummi vastu kuuluvad Uue Vaimsuse hulka.
Filmi kujul näeme kaasaegses vormis korduvat sajanditevanust klišeed, kus vaimselt ärksad sakslased tulevad Eestisse otsima „rahvast“ 18. sajandi mõttes – rikkumatut, kaunist, traditsooniliste väärtustega inimesi, kelle seas on säilinud looduslähedane elu- ja mõtteviis, usund ning sellega kooskõlas olev laulutraditsioon, milles on eriline „vägi“ (tänapäeva Eesti moesõna, Uue Vaimsuse „jumal“). Niisugust rahvuslikku enesemüüti armastavad luua ka tänapäeva eestlased ise. Teos on mõnevõrra dekoratiivne ning kasutab osalt juba varem tuntud kujundikeelt, mis tundub paiguti liiga ilus ning regilaulu seisukohast mitte tinigmata hädavajalik, seostub aga Eestiga üldiselt ning eeldatavasti meeldib publikule, sest sobib tsiviliseeritud maailma vaimse turu nõuetega, ning ilmneb jämedates joontes järgmiste teemadena: a) põhjamaist eksootikat esindav puutumatu loodus, kotkad, palkmajad, paljad ilusad (vaimu)inimesed saunas ja tiigis, paks lumi, b) postsotsialistlik maailm, laulev revolutsioon, c) rahvusliku kõrgkultuuri tipud Veljo Tormis ja Eesti ballaadid.
Viimased on regilauluga tihedalt seotud ka Sulev Keeduse filmis „Tormise regi“, millega „Laulud õhust“ kasutas mitmeid ühiseid põhikujundeid, ainult aeg ja autori vaatepunkt olid nihkunud, nt. Tormis Kuusalus rannas ja klaveri taga (jäänud veidi vanemaks), „Eesti ballaadid“ (uus lavastus), Kihnu ja Seto traditsiooni vältimine (püsiv), selle asemel alternatiivsed vähem traditsioonilised regilaulud (Keeduse vana, laulu halvasti mäletav versus Kochi noor, laulu taaselustanud põlvkond), filmi pealkiri (Keeduse „Tormise regi“, Kochi filmi ingliskeelne pealkiri „Songs of the ancient sea“ viitega otse Tormisele, sest see on tema teose „Muistse mere laulud“ pealkiri tõlkes).