Natalia Ermakov
Itkud on südamevalu ja igavese lahkumise poeesia, kurbuse peegeldus, üks vanimaid rahvaluuleliike maailmas, siirderiituste keskne osa. Itkemise traditsioonid ja juured ulatuvad ajas väga kaugele tagasi. Itkud annavad edasi aegade jooksul kogunenud elutarkust, tugevat sidusust loodusega ja pöördelist muutust inimese elus. Surma, mõrsja ja neekrutiitkud esitatakse improvisatsiooni võttega. Itkemine kuulub suuresti naiste traditsiooni kui üks rituaalse kommunikatsiooni viise.
Nüüdisagsetel ersa peiedel ja matustel on traditsioonilised surnuitkud muutunud teisejärguliseks, tehes kombetalitusel järjest rohkem ruumi õigeusu vaimulikele leinalauludele. Esivanematelt oleme kuulnud, kuidas vanasti viidi läbi ersa pulmi ja esitati mõrsjaitke. Need itkud õpetasid teineteist armastama, ühises elus vigu mitte tegema ja selle poolest nad olid väga rikkalikud. Tänapäeva ersa pulmades ei mäletata-esitata enam esivanemate aegseid mõrsjaitke ega järgita oma rahva pulmakombeid, vaid võetakse meelsasti üle vene ja teiste rahvuste linnakultuurist pärit uusi tavasid, et olla moodsam ja kaasaegsem. Meieni on säilinud ainult mõned pulmatavad: õnnistamine, pulmapäeva määramine ja mõnedes külades neiupõlvega hüvastijätmine nelipühadel. Neekrutiitke esitatakse ka harva.
Iidsetel aegadel itkud olid ersalaste elus väga tähtsal kohal, mida tänapäeval enam öelda ei saa. Surnuitkud, mõrsja- ja nekrutiitkud hoiavad ersa kultuuri rikkust, teevad ilusamaks ja läbipaistvamaks meie elu, rikastavad ning muudavad kõlavamaks meie folkloori ja keelt.