Mikk Sarv
Neli aastakümmet tagasi leidsin end ootamatult regilaululummas. Iga laul tundus otsatult põnev, võisin koos noorema venna Henoga tundide kaupa laulda seto hobusemängu laulu “Hiirokene, hall’kene” ning teisi laule. Ning see lummus oli vägagi nakkav. Ka vanem vend Tõnn tuli kaasa, edasi kursusekaaslased Kaarel Vilbaste, Aksel Siiner, siis sõbrad Peep Gorinov ja paljud teised. Laulsime, laulsime ja laulsime. Nagu lendamise tunne oli. See kiskus kaasa päevast päeva. Vahel helises uksekell ja sõber oli ukse taga, kurtmas, et kuidagi ei saa laulmata olla, et laulame kasvõi veidikese.
Nii me laulsime. Läks kuu ja teine, kuid lauluhoog ei vaibunud. Muidugi otsisime lisa, kust laule õppida. Just oli ilmunud heliplaadiantoloogia “Eesti rahvalaule ja pillilugusid”, kust sai õppida otse laulikuid jäljendades. Heaks abiks oli Herbert Tampere viieköiteline antoloogia “Eesti rahvalaule viisidega”. Edasi läks tee Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakonna heliarhiivi. Mäletan sellest ajast Herbert Tampere rõõmu noorte laululummast.