Kristo Siig
Ettekandes vaatlen vanemate laulumängude hulka kuuluva „Kuningamängu“ näitel võimalust leida seoseid ja vastavusi esiajaloo ühiskondliku tegelikkuse ning 19.–20. sajandil üleskirjutatud folkloori vahel. „Kuningamängus“ heidavad mängijad kuninga tegelasele ette, miks ta ei tulnud mullu, kui kõike oli külluses, vaid nüüd, „kevadisel kehval ajal“ (kui teda pole võimalik kostitada). Kuningas aga võtab neilt ehted pandiks, mis tuleb hiljem mingi teoga välja lunastada. Kuningas on siin rolli poolest külaline, kelle tulek näib olevat vältimatu (rahva esitatud küsimus ei seisne mitte selles, „miks sa meile tulid“, vaid „miks sa just nüüd meile tulid“) ning kes sama vältimatult peab saama osa mingitest rahva poolt pakutavatest materiaalsetest hüvedest – kui teda ei kostitata, võtab ta asenduseks muud vara. Selline kuninga roll ei haaku kuidagi rahvaliku ettekujutusega uusaegsest kuningast, mistõttu on raske uskuda selle mängutüübi kujunemist uusajal. Seevastu sobib selline roll märksa paremini muinasaegsesse või varakeskaegsesse konteksti. Nimelt oli muinasaja lõpu Põhja-Euroopas ühiskondadele (tõenäoliselt ka muistsele Eesti ühiskonnale) iseloomulik nn rändava kuninga institutsioon, mis tähendas seda, et kuningad liikusid mööda oma valdusi ringi ja peatusid olulisemates keskustes. Seal neid kostitati, aga seal toimus ka maksukogumine ja õigusemõistmine. Väidan, et „Kuningamäng“ ongi kujunenud mingi muistse rituaali põhjal, millega kogukond rändavat kuningat vastu võttis. Kuigi selline rituaal on täiesti hüpoteetiline, on väite aluseks tõdemus, et toona markeeriti kõiki olulisi akte inimese ja kogukonna elus rituaalidega. Kohaliku keele ja kultuuri väljasurumisega poliitilise võimu sfäärist keskajal kadus mängu esialgne kontekst ning see kohandati ümber laulumänguks.