Janika Oras
Marie Sepp (1862—1943) on tänasest vaatepunktist üks Kolga-Jaani kihelkonna tuntumaid laulikuid, kuna tema regilauluesitusi salvestati 1937. a Riigi Ringhäälingus ja need on jõudnud mitmesse väljaandesse. Regilaulutraditsiooni seisukohalt võib Mariet liigitada „suurlauliku järeltulijaks“ — põhiosa oma regilaulurepertuaarist õppis ta Rõõt Meijelilt, kohalikult 19. sajandi II poole suurkogumise aegselt suurlaulikult.
Ettekandes arutlen Marie Sepa suhete üle eri tasandi kogukondadega (rühmadega, võrgustikega), nii nagu need kajastuvad tema enda kirja pandud (auto)biograafilistes tekstides, kirjades ja märkmetes ning kohalike inimeste mälestustes. Viimaseid on jäädvustanud eelkõige Johannes Raidla (Grauberg, Eesti Rahvaluule Arhiivi kohalik korrespondent ja Rõõt Meijeli järglane). 19.–20. sajandi vahetusel elanud Marie Sepa suhestumisi ja identiteedikujundust on mõjutanud ühiskonna kiire moderniseerumisprotsess, traditsioonilise ja modernse põimumine, vahel ka põrkumine. Suhestumise teemat käsitledes tuleb arvestada, et põhiallikaks on naise autobiograafilised tekstid — naiselikku minapilti peetakse juba olemuselt suhete-keskseks.
Suhted eri tasandi kogukondadega hõlmavad Marie Sepa puhul iseenesestmõistetavalt „laulusuhteid“. Rahvaluulekogujatele suunatud autobiograafilistes tekstides on Marie väljendanud oma lauliku-identiteeti. Neid lugedes võib otsida vastust küsimusele, millise kogukonna laulikuna ta on end näinud. Suhteliselt napid andmed Marie lauluõppimisest, üksi- ja kooslaulmistest eri eluetappidel ning vastavatest laulmisolukordadest muutuvad kõnekamaks — aga ka raskemini tõlgendatavaks — muude Kolga-Jaani laulmisega seotud jäädvustuste taustal.