Aado Lintrop
Regilaulud laulikust näitavad, et ühelt poolt oli lauliku positsioon eriline, teisalt aga lauluoskus pigem külge hakanud kui tahtlikult hangitud (sarnane šamaaniandega, mis tuleb ise, inimese tahtest sõltumata). Laule õpiti pulmas käies, tööd tehes või kokkupuutes loodusega. Pärimust kui fenomeni, mida pidi teadlikult omandama, alles hoidma ja edasi andma, ei olnud regilaulude ajal veel olemas. Laulmisega tundus olevat sama lugu kui jutustamisega. Paljude idapoolsete rahvaste juures on jutustamise anne sarnane šamaaniandega, isegi niivõrd, et nimetatakse spetsiaalseid vaimolendeid, kes ses osas aitavad. Kas meie regilaulude maod, kalad ja linnud pole mitte jäänuk millestki sarnasest? Loo mina võtsin lutsu suust... Madu laulas mätta’asta, sisalikku maa siesta, rotti rohupõõsa’asta... jne. Ses suhtes pakuvad huvi just need olendid, kes tegelikult ei laula, sest ei üllata ju eriti, kui linnud kedagi laulma õpetavad. Pardsil oli palju sõnu, lõo linnul liiga laulu. Aga madu, sisalik, rott, luts või haug pole ju lauljad. Samas on esimesed neist väga populaarsed šamaani abivaimud, aga havi lõualuust tegi suur šamaan Väinämöinen esimese kandle. Muidugi ei tohi regilaule tõlgendades unustada alliteratsiooni loovat osa. Ja varatsiooniderikast vastust küsimusele, kust laulud saadud, võib alati tõlgendada ka nii, et andekas inimene suudab laulu teha ükskõik millest.
Lu'ud ma võtsin lutsu suusta
Laulud lattika ninasta
Kõned kiissa keele pealta
Aru havi ammastesta.
H II 27, 532/4 (1) < Palamuse
Siiski arvan, et kunagi oli laulmisel ja jutustamisel sarnaselt šamaanirituaaliga kogukonna head käekäiku kindlustav funktsioon, laulude ja lugudega mitte ainult ei loodud ühiskondlikke gruppe (meie versus nemad, kes söövad, rõivastuvad, kõnelevad ja laulavad valesti ega ole seega üldse õiged inimesed), vaid hoiti neid ka toimivatena koos. Sellistel puhkudel aga võidi küll viidata sellele, et sõnad ja viisid tulevad laulikule või jutustajale üleloomulikul teel.