Killõ ja torrõ: lahkheli ja kooskõla

Taive Särg

Seto mitmehäälsuse täpsemaks mõistmiseks olen mõõtnud ja analüüsinud helisagedusi kahes Värska leelokoori "Leiko" esitatud laulus, mille salvestused asuvad Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivis (ERA, DH 17 (34), ERA, DH 17 (39)). Salvestused 8-kanalilise salvestussüsteemiga on tehtud grandiprojekti "Kaasaegsete meetodite rakendamine traditsionaalse mitmehäälsuse uurimisel" raames korraldatud välitöödel 2006. aastal Värska kultuurimajas. Siinne uurimus on osaliselt valminud tellimustööna eelmainitud grandiprojektile.

Kahes laulus on määratud killõ ja eestütleja (kooriosa torrõ) partii helikõrgused, nende vahelised meloodilised ja harmoonilised intervallid. Mõlemast laulust mõõdeti võrdne arv värsse, 12 rida – seega kõik värsid lühemast laulust (nr. 34) ja algusosa teisest.

Helisageduste akustilised mõõtmised ei anna otsest ja ühest teavet kuuldavate helikõrguste kohta, sest kuulmistaju liigitab kuuldavad helikõrgused teatud (kultuurikogemustest sõltuvatele) astmetele ning ühtlustab helisageduse üles-alla kõikumisi. Helikõrgused määrati esialgu eraldi: kuuldelises noodistuses ja akustiliste mõõtmiste abil programmiga Multispeech (Model 3700, Version 2.2). Lõplike tulemuste saamiseks kõrvutati mõlemal moel saadud andmeid.